II tüübi diabeet

        See on nn vanadusdiabeet. Ilmneb reeglina pärast 40. eluaastat ja selle all kannatab 90% diabeetikutest. Vanadusdiabeedi puhul mängivad olulist rolli eeldused. Selle vallandajaks on reeglina ülekaal. Keha toodab küll insuliini, kuid seda mitte piisavalt.

Diabetes mellitus ehk melliitdiabeedi puhul ei omasta keha toidust suhkrut ega suuda seda töödelda. Suhkur on armastuse ja poolehoiu sümbol. Vanavanemad väljendavad oma armastust lapselaste vastu maiustustega, ülekaalulised lohutavad end maiustustega ja peletavad üksindust. Suhkur on seega positiivsete tunnete, armastuse ja poolehoiu sünonüüm!

Suhkruhaige kehaline reaktsioon näitab, et ta suudab poolehoidu ja armastust (selle materiaalne vorm on suhkur) vastu võtta, kuid mitte omastada. Ta ei suuda ümbritsevate poolehoidu ära seedida. Kuigi tema veresuhkru näitaja on kõrge ja ta kannab endas piisavalt armastust, ei oska ta sellega midagi peale hakata ja annab selle puutumatult jälle ära. Maiustustega püüab ta asendada seda, mis tal tegelikult puudu on, ta suunab oma elu ja tegevuse asendustasandile. Aga nagu ka maiustuste puhul, jääb sellest kibe kõrvalmaitse.

Suhkruhaige tõrjub poolehoidu ja armastust, kuid samal ajal ta vajab seda. Ta loobub sellest kas teadlikult või alateadlikult, keeldudes seda vajadust tunnistamast. Nii kaotab ta võime armastust vastu võtta ja viimaks seda ka ise ilmutada. Kes elu "magusast poolest" sel viisil eemale tõmbub, muutub paratamatult "hapuks".

Melliitdiabeedi vallandajaks on sageli kriis, šokk või mõni olukord, mis nõuab kogu isiksuse uut korraldust ja organiseerimist, kus inimene peab endaga rinda pistma. Individuaalsed diabeedi vallandavad tegurid võivad olla sama mitmekesised nagu elu ise.

Näiteks võib töötuks jäämine tekitada mehes tunde, et perekond ei hinda teda enam. Enda arvates polegi ta enam ümbritsevate poolehoidu väärt, sest ta on perekonna toitjana ebaõnnestunud. See olukord võib mõjuda nii, et ta ei taha tõepoolest enam oma perekonna armastust ja poolehoidu vastu võtta ja hiljem ei pruugi ta seda suhkru kujul enam suutagi.

Teine näide minu praktikast. Viieteistkümneaastane nooruk haigestus ootamatult diabeeti. Vanematega rääkides sain teada, et noorukit ümbritsevad pidevalt vanavanemad ja arvukad sugulased. Ent suguseltsis valitsesid vastuolud ja peagi ei teadnud nooruk enam, kuidas "paha" tädi hellitustesse suhtuda või kelle korraldusi täita. Tal olid sõna otseses mõttes armastuse hindamise häired.

Diabeet näitab, et ma ei suuda elu magusamat poolt, armastust ja naudinguid, vastu võtta, sest arvan, et pole poolehoidu ara teeninud. Arvan, et ma pole armastust ära teeninud, sest see ei tundu minuga kokku kuuluvat. Mul napib armastamisvõimet (sageli on selle põhjuseks analüüsimata pettumus) ja nüüd ei julge ma oma armastust või soove tunnistada. Ma olen asendustoidul.

Ülekaal näitab, et ma vean endaga kaasas midagi ülearust või üritan olla midagi enamat või teistsugune, kui ma tegelikult olen. Nii omandan ma teistsuguse vormi, sest ma olen oma tegelikust vormist lahti öelnud.

Teil tuleks endalt küsida, kuidas on lood enesehinnanguga, kui armastamist väärivaks te end peate. Kontrollige, kui armastamisvõimeline te olete. Vallandajaks on sageli hirm seksuaalsuse ees või pettumus partnerlussuhetes. Kui olete reaktsiooni põhjusele jälile saanud, siis saate ka käitumist samm-sammult muuta. Siin peituv üleskutse on aga alati ennast armastada ja mõista, kui armastamist väärt ja ainukordne te olete. 

Iga inimene on ainukordne olend, kellel on tähtis ülesanne ja eesmärk. Kes võtab omaks enda olemuse, see saab omaks võtta ka armastuse ja rõõmu. Tal pole enam enda vastu välja astuda ja ta võib lubada endale luksust enda elu nautida.