reuma

        Reuma on kõige sagedamini esinev ja kalleim rahvahaigus. Seejuures on reuma üldmõiste, mis tähistab tervet rühma liigeste ja lihaste koemuutusi. See haigus on alati seotud põletikega, esinegu need siis akuutselt või krooniliselt. Valud pärsivad liikumisvõimet sedavõrd, et sageli kaasneb haigusega lausa invaliidistumine.

 

Uuringud näitavad, et reumahaiged püüavad juba lapsepõlvest oma agressiivseid impulsse maandada skeletimuskulatuuri kasvava pingega. Reumaatikud suudavad oma tundeid ülihästi valitseda ega suuda oma leina, pettumust ja frustratsiooni normaalselt välja elada. Nii tabab neid viimaks hingelis-vaimne kalestumine ja jäikus, mis tsementeerib agressiivsed tunded kehasse. Seejuures on reumaatik ülimalt vastutustundlik, tagasihoidlik, ent mitte eriti empaatiline. Solvumine, viha ja kibestumine, aga ka enda või teiste tegude halvustamine blokeerivad elujõu voolu ja toovad kaasa jätkuva kehalise jäigastumise ja liikumatuse. Reumaatikud kritiseerivad meelsasti ja on sageli halastamatud.

 

Solvumine, viha, kibestumine ja kättemaksuiha põhjustavad seal, kuhu need alla suruti, põletikulisi protsesse. Pidurdunud energia toob omakorda kaasa ainevahetusjääkide ladestumise kehas. Niinimetatud toksiinid sümboliseerivad lahendamata probleeme. Seega hakkab keha üha enam meenutama lahendamata eluülesannete prügimäge.

 

Enamasti pelgab reumaatik liialt seada küsimärgi alla pilti, mille ta on loonud enda tagasihoidlikkusest, vastutustundlikkusest, abivalmidusest, kuulekusest ja moraalsusest ning pista rinda enda varjukülgedega nagu väiklus, valitsemishimu ja agressiivsus. Reuma on alati märk ülepingutatud soovist kõike juhtida ja teada. See haigus on teostumata domineerimissoov.

 

Kui haige suudaks leppida oma varjuküljega, poleks tal vaja neid püüdlusi alla suruda. Aga kuna need pole hoopiski kooskõlas tema arusaamadega moraalsusest, siis ta mitte üksnes ei tõrju neid, vaid tal tekib ka süütunne, mida ta püüab abivalmiduse ja ohvrimeelsusega kompenseerida. 

 

Sageli tekib uus haiguspuhang just siis, kui ta ei leia selleks ühtegi võimalust. Kuna haige surub oma tõelisi tundeid üha enam alla ja süvendab oma kõrge moraali ja kõrgete nõudmistega kooskõlas olevat hoiakut, muutub tema keha selle hoiaku peegelpildina üha liikumatumaks.

 

 

REUMATOIDARTRIIT

 

Reumatoidartriit ehk liigesereuma puhul valitseb kehalisel tasandil jäikus ja liikumisvõimetus. See näitab, et artriiti haigestunu on ka hingelis-vaimselt liikumissõimetu, muutunud jäigaks või kangekaelseks. Seda haigust esineb sageli just vanematel inimestel. Sellised inimesed ei suuda enam loobuda kindlakskujunenud arvamustest, nii jäävad nad ka kehaliselt jäigaks ja kangeks. 

 

Samuti esineb artriit sageli paralleelselt jäiga suhtumisega ümbritsevasse. Samamoodi nagu kehaline artriit reageerib soojusele, nii reageerib ka hingelis-vaimne sisemisele soojusele ja vaimsele toetusele. Nii on võimalik kivinenud mõtlemisest vabanedes lahti saada ka füüsilisest jäikusest. Karmid normid ja piiravad ettekujutlused kaovad ja keha muutub uuesti vabaks ja painduvaks.

 

Reumatoidartriit näitab mulle, et püüan tegelikkuse asemel elada mingite ettekujutluste või ideaalide järgi. See annab teada, et olen jäänud kinni oma seisukohtadesse, arvamustesse ja ideedesse. Ma usun teadvat, kuidas elu peab käima, selle asemel et silmad lahti teha ja vaadata, kuidas see tegelikult käib.

 

Tegelikult on liigesepõletik isemeelsuse tagajärg, sest ei suuda eluga kaasa minna, olla liikuv ja paindlik.

 

Artriidihaige peab õppima end taas avama ja laskma end uutel harjumatutel asjadel liikuda, et ka välispidiselt jälle painduvaks ja liikuvaks muuta. Ta peab tunnistama, et pole tegelikult elanud, vaid on püstitanud dogmasid ja elanud nende järgi. Kui ta aga mõistab, et kunagi pole liiga hilja astuda hädavajalik samm ja selleks on vaja vaid pisut pealehakkamist, siis on tal reaalne võimalus terveks saada. Reumatoidartriit on üleskutse elada sisemise tarkuse keskpunktis, mitte enam soovides teisi muuta, vaid muuta iseennast.

 

Haigel puudub soojus, sest ta pole elanud ega armastanud. Tõeline armastus ei saa eksisteerida dogmades, piltides ja ettekujutlustes, vaid elavalt siin ja praegu. Artriidihaige peab mõistma, et ettekujutlused lahutavad teda tegelikkusest.  

 

Ta on ise võtnud endalt vabaduse ja vaid tema ise saab seda endale tagasi anda ja olla jälle mina ise. Peab õppima olema sallivam ka enda vastu, ta suudab end jälle avada ja elul end liigutada lasta. Mul on kohustus olla selline, nagu ma praegu olen, nautida seda, kuidas elu mind liigutab ja lubada enda juurde kõiki oma tundeid.

 

Kes end avab, sel pole vaja enam haigust maha suruda.