armastusest

          Armastus on kõige loomulikum tunne, mis on kõige aluseks selles elus. Armastus oli alati, on ja saab olema. See on igavikuline reaalsus ja täiesti vaba. Tähtis on lapsepõlves ja kogu elu jooksul mitte segada tema olemasolu. Igasugused piirangud ja reeglid Armastuse väljendamisel lapseeas, igasugused "ei tohi", mis keelavad koju võtta kassipoega, kohtuda "sobimatu" sõbraga, suhelda perekonnast lahkunud isaga jne. - kõik see toob kaasa palju tõsiseid tagajärgi Armastuse avaldumisel täiskasvanueas. Allasurutud Armastus võib viia omamiskireni. Sellisel moel sünnivad ebaloomulikud tunded.

Igasugune Armastuse piiramine on tema kvaliteedi vähendamine, tema olemuse rikkumine. Armastuse olemus on Jumal. Jumal on absoluutselt vaba. Armastus, Jumal, Vabadus - kõik nad on võrdsed mõisted. Kellelgi pole õigust piirata Armastuse Vabadust, rikkudes sellega teise inimese Vabadust. Armastuse ruumis ei eksisteeri mingeid kohustusi.

Mõnikord esineb Armastuse üleküllus ja see tekitab raskusi. See paradoks on seletatav tarkuse puudumisega, antud juhul on see seotud Armastuse väljendamisega. Tekib "mõistuseta armastus". On palju näiteid selle kohta, kuidas see mõistuseta armastus loob kurjust. Mõistuseta emaarmastus on rikkunud paljude laste saatuse. Armastuses võib ilmneda egoism, omanditunne. Selgub et armastust "on palju", kuid ta on sellise kvaliteediga, et tekitab probleeme nii armastajale kui armastatule. 

Omaette probleemid tekivad siis, kui armastus on suunatud vaid ühele objektile, mis on esile toodud kogu ümbritsevast Maailmast ja temale on suunatud kogu armastuse jõud. Kujutage ette, et Päike on keskendunud kõikidest planeetidest just Maale. Väga kiiresti muutuks meie planeet elutuks.

Et armastus ei tekitaks raskusi, on vaja võrdselt armastada ennast ja ümbritsevat Maailma, omada ühtlast "armastuse spektrit". Vähe on neid, kes mõtlevad kogu armastuse spektri arendamisele endas, alates füsioloogilisest kiindumusest "kosmilise" armastuseni. Kuid igasugune armastuse spektri rikkumine, "kumerus" või "lohk" - tekitab probleeme. 

Piiblis on õpetus: "Armasta oma ligimest nagu iseennast." Mitte rohkem ega vähem, aga nagu iseennast. Kui me armastame lähedast rohkem, väljendame altruismi või ohverdamist, siis tõmbame ligi egoiste, neid, kes armastavad "sõita teiste kulul". Kusjuures viimased veel kaebavad, et neid armastatakse vähe. Lapsi ja meest armastame lõpmatult. Kas me mitte iseennast ei unustanud? Armastus - see on energia ja tema jagamine põhimõttel "nagu iseendale" lubab teda õigesti jagada ja lõpmatult suurendada. Teine äärmus on egoism - ennast armastamine, kuid seda, et ümbritsejatele peab seda samapalju jagama, unustasime. Kas olete tähele pannud kui külm on egoistide kõrval istuda - puudub armastuse kiirgus.

Kõikide armastuse ilmingute siht on saada iseendaga olemise kogemus, veel kaugemale jõuda enda mõistmises. Isegi lühiajaline armastus pole mõttetu, nagu iga elu hetk, seda enam, kui see silmapilk on elatud armastusega. Ajutised võivad olla vaid kannatused armastuses, mitte Armastus ise. Kannatused armastuses peegeldavad vaid mingit üht osa üleüldises Armastuses, mis on olemas alati ja kõikjal. Inimese kõikides omadustes, isegi kõige negatiivsemates, on Armastus. Seda võib olla väga vähe, kuid ta on olemas.

Armastus on loomulik. Armastuse olemus on Vabadus. Sellepärast on Vabaduse kitsendamine ka Armastuse kitsendamine. Vajadus, ootused, armukadedus - kõik see rikub loomulikkust, piirab Vabadust, tähendab ka Armastust. Need kolm omadust on Armastuse purustajad. Kui need on kohal, siis pole võimalik tõeliselt armastada.

Sageli aetakse vajadust kellegi järele segi armastusega. Armastada ei tähenda vajadust armastatu järele ja kui armastad sellepärast, et ta on sulle vajalik, siis ei armasta sa inimest ennast, vaid seda, mida ta sulle annab. Vajadus kellegi järele tekitab sõltuvust ja see tekib, kui arvad, et väljaspool sind on midagi, mis on õnneks väga vajalik. See tekitab soovi seda omada. 

On palju võimalusi millegi omandamiseks, sealhulgas põhimõte "Mina sulle, sina mulle". Tihti nimetataksegi sellist vahetust armastuseks. Kuid kui sul armastatult tõesti midagi vaja ei ole, siis sa tõesti armastad teda!

Midagi kelleltki oodata - tähendab oletada, et see inimene peab käituma vastaval moel, ta peab olema selline, nagu ta peaks sinu arvates olema. Armastada - see tähendab inimesele suurema kingituse andmist - võimalust olla selline, nagu ta on. On olemas tõelise Armastuse "määratleja". Mida rohkem on Armastuses igasuguseid nõudmisi ja ootusi, mida rohkem on temas "lisandeid", seda väiksem on Armastuse tunne. Armastuses ei ole mingeid nõudmisi ja ootusi.

Inimesele on määratud kõiki armastada, sest ta on kõiges, isegi hirmus. Ainult Armastus võib ühendada vastandeid. Armastus püüab täita armastatu soove ja anda talle samas täieliku vabaduse. See ongi tõeline armastus! See on Jumala Armastuse tase.

Iga inimene on võimeline väljendama tingimusteta Armastust, sest tema ongi selline Armastus. See on inimese ja Jumala olemus. Kõige raskem on oma olemust mitte väljendada, selle avaldumisele vastu seista. Sellepärast on inimese elu raske - ta püüab kogu aeg piirata oma olemust, oma Armastust, kohandada ennast ümbritseva maailmaga. Lahkhelid sisemise ja välise seisundi vahel kutsuvad esile väiksemaid ja suuremaid kannatusi. 

Püüdke igasugustes tingimustes käituda nii, nagu käitub Armastus. Õppige seda tegema. Esitage endale küsimus: "Kuidas oleks praegu käitunud Armastus?" Ja käitugegi nii!

                                                                                                                 

Mida rohkem on Armastuses igasuguseid nõudmisi ja ootusi, seda väiksem on Armastuse tunne.

Kõikide armastuse ilmingute siht on saada iseendaga olemise kogemus,
veel kaugemale jõuda enda mõistmises.

Tallinnas, 11. juuni 2011