Kaasaegne inimene on seotud "ilmalike" asjadega, elab väga pingelises rütmis ja vaimsele elule tal reeglina aega ei jätku. Paljud saavad vaimsest elust aru kui teatud rituaalide, mingite eriliste elunõuete täitmisest. Seda õpetasid religioonid palju tuhandeid aastaid. Isegi kiriklike rituaalide täitmisel toimub ilmaliku ja vaimse tasakaalustamine (usulise maailmavaate seisukohalt). Isegi see on mingi vaimne tegevus - vabaneda mingiks ajaks igapäevaaskeldustest, et mõelda igavikulisest. Aga ka selleks ei ole inimesel tihti aega.
Igapäevane elurütm hoiab inimesi pidevas pinges, sunnib töötlema suurt hulka informatsiooni ja närvid on kogu aeg pingeseisundis. Meid õpetatakse lapsepõlvest peale keskenduma, fokuseerima oma mõistust, kontsentreeruma, sest seda nõuab elu. Olles kistud meid ümbritseva elu rütmi, elame vastava ühiskonna, mitte oma elu. Ja meie kui "keskendunud", "tegusad" ja "kaasaegsed" inimesed, saame sangarlikult jagu neist probleemidest, mida me ennast kaotades ise pidevalt tekitame.
Kuid kus on siis "meie" elu? Kuidas ühiskonnas ennast mitte kaotada? Selleks on vaja mõnikord jääda iseendaks. Seejuures mitte oma vastuolulise isiksusega, kus on palju sellist, mis võib tekitada palju suuremaid probleeme, ja ka mitte individuaalsusega, mis lihtsalt eraldab inimest ühiskonnast, vaid jääda iseendaks oma olemusega, oma Jumalaga. Selleks peab oskama lõõgastuda, jälgida Ennast ja elu.
Inimesed reeglina ei oska lõõgastuda. Isegi kui see juhtub, siis tehakse seda formaalselt ja jookstakse jälle kohe edasi. Oskus lõõgastuda on väga tähtis ja see tuleb esmajärjekorras omandada.
Lõõgastumise metoodikaid on palju. Inimesed teadvustasid selle vajaduse juba kaugetel aegadel ja mõtlesid oma mõistuse puhastamiseks välja tuhat asja, eemaldudes askeldustest, et häälestuda oma Mina ja Taeva sisekaemusele. Õigeusus kasutatakse selleks sageli palveid, eriti Jeesuse palveid, mida korratakse sadu kordi, see aga häälestab inimest vastavatele vibratsioonidele.
Veel tähtsam on "vabaks lasta" oma teadvus, rahustada mõistust, puhastada see mittevajalikust "prahist" ning väljuda illusioonidest. Selliseid võimalusi lõõgastuda ja ühineda Maailmaga tekib inimesel päevas tuhandeid. Kui Te lähete mööda tänavat, sõidate kuhugi - lülitage välja igapäevaasjadest, naeratage loodusele, linnale, öelge mõttes inimestele: "Ma armastan teid!", tänage kõiki, tundke kas või väikestki Rõõmu sellest sekundist - ja siis tekib juba hoopis teine seisund ja hoopis teine inimene. Seda võib teha ka autoroolis!
Kui inimene oskab hästi lõõgastuda, siis oskab ta ka hästi keskenduda. Mõned sekundid taolist lõõgastumist aitavad kehal ja mõistusel puhata ja edasi tegutseda. Oskus lõdvestuda, siseneda lühiajalise või pikaajalise meditatsiooni seisundisse aitab parandada füüsilist ja psüühilist tervist - aitab kiirendada vaimse ärkamise protsessi.
Vaimne ärkamine kujutab endast peale teadaoleva viie tundeorgani kasutamist ka teiste vastuvõtuorganite sisselülitamist. Näiteks helivõnked ei kaasne mõtetega, kuid me "kuuleme" neid. Kujundil, mis tekib meie sees, ei ole valgusvooga midagi ühist, kuid me "näeme" seda. Siin on jutt kvalitatiivselt erinevast kolmandast signaalisüsteemist: kontaktist mõtte energiaga. Kusjuures see vastuvõtusüsteem on omane vaid inimesele ja see erineb põhimõtteliselt kõigest elavast planeedil.
Inimese täiustumine toimub läbi võime näha välja kujundeid. Ülesannet võib kergendada see, et inimene ei pea selleks endas midagi põhimõtteliselt uut välja töötama, vaid meelde tuletama ja arendama edasi seda, mis on talle sünnist kaasa antud. Inimese väljatundlikus (teisiti öeldes ekstrasensoorsed võimed) nõrgenes evolutsiooni käigus sellepärast, et inimene eelistas füüsilisi vastuvõtuorganeid ja loogilist mõtlemist - mõistust.
Tihti eitab inimene teadlikult mitmesuguste eelarvamuste ja hirmude tõttu väljatunnetust ja see on toonud kaasa inimese tundlikkuse vähenemise peeninformatsiooni vastuvõtu diapasoonis.
Ekstrasensoorseid võimeid võib arendada ja treenida. Selleks on vaja teha esimene samm - tunnetada, et see võime on igal inimesel. Teine samm - pöörata tähelepanu igale eelaimusele ja tunnetusele. Kolmas samm - tegutseda vastavalt nendele peenimatele esmatunnetele ja intuitiivsetele impulssidele, lubamata mõistusel ja hirmudel ennast kõrvale viia. Selliste sammudega võib arendada endas kuuendat meelt.
Üheks inimese peenmateeria vastuvõtu vormiks on unenäod. Unenäod tekivad maailmaruumis oleva informatsiooniga koostöö ja inimese teadvuse assotsieerimise tagajärjel. Kuna unenäod ei ole kontrollitavad (teadvuse kontrollitavad osad on une ajal välja lülitatud) ja informatsioon saabub väljastpoolt, siis teadvus mähib selle informatsiooni nendesse kujunditesse, mis temas on ja mängib nii omapärast teatrit. Sellepärast võib und kasutada eneseanalüüsi vahendina. Sellisel moel võib näha sügavamaid kihte, mis libisevad päevavalguses eest ära. Igaüks peaks mõistma oma unenägusid ja ammutama sealt vajalikku informatsiooni. See on vaimse ärkamise oluline osa.
Vaimse ärkamise veel üheks vormiks on eluenergia tõstmine alumisest energeetilisest keskusest ülemisse. Sellist tegevust nimetatakse veel "kundalini tõstmiseks", "seksuaalse energia suurendamiseks". See on väga peen ja efektiivne protsess. See on veel üks koostöövorm oma kehaga, oma suure energiaga, Maailmaga. Sedagi tasuks rituaaliks muuta. Nauding, rõõm harmoonia, enese avamine - need on meetodite valiku kriteeriumid. Igasugune vaimne töö peab viima keha, teadvuse ja hinge uude seisundisse. Seejuures on väga tähtis nende koostisosade harmoonia.
Igapäevane elurütm hoiab inimesi pidevas pinges, sunnib töötlema suurt hulka informatsiooni ja närvid on kogu aeg pingeseisundis. Meid õpetatakse lapsepõlvest peale keskenduma, fokuseerima oma mõistust, kontsentreeruma, sest seda nõuab elu. Olles kistud meid ümbritseva elu rütmi, elame vastava ühiskonna, mitte oma elu. Ja meie kui "keskendunud", "tegusad" ja "kaasaegsed" inimesed, saame sangarlikult jagu neist probleemidest, mida me ennast kaotades ise pidevalt tekitame.
Kuid kus on siis "meie" elu? Kuidas ühiskonnas ennast mitte kaotada? Selleks on vaja mõnikord jääda iseendaks. Seejuures mitte oma vastuolulise isiksusega, kus on palju sellist, mis võib tekitada palju suuremaid probleeme, ja ka mitte individuaalsusega, mis lihtsalt eraldab inimest ühiskonnast, vaid jääda iseendaks oma olemusega, oma Jumalaga. Selleks peab oskama lõõgastuda, jälgida Ennast ja elu.
Inimesed reeglina ei oska lõõgastuda. Isegi kui see juhtub, siis tehakse seda formaalselt ja jookstakse jälle kohe edasi. Oskus lõõgastuda on väga tähtis ja see tuleb esmajärjekorras omandada.
Lõõgastumise metoodikaid on palju. Inimesed teadvustasid selle vajaduse juba kaugetel aegadel ja mõtlesid oma mõistuse puhastamiseks välja tuhat asja, eemaldudes askeldustest, et häälestuda oma Mina ja Taeva sisekaemusele. Õigeusus kasutatakse selleks sageli palveid, eriti Jeesuse palveid, mida korratakse sadu kordi, see aga häälestab inimest vastavatele vibratsioonidele.
Veel tähtsam on "vabaks lasta" oma teadvus, rahustada mõistust, puhastada see mittevajalikust "prahist" ning väljuda illusioonidest. Selliseid võimalusi lõõgastuda ja ühineda Maailmaga tekib inimesel päevas tuhandeid. Kui Te lähete mööda tänavat, sõidate kuhugi - lülitage välja igapäevaasjadest, naeratage loodusele, linnale, öelge mõttes inimestele: "Ma armastan teid!", tänage kõiki, tundke kas või väikestki Rõõmu sellest sekundist - ja siis tekib juba hoopis teine seisund ja hoopis teine inimene. Seda võib teha ka autoroolis!
Kui inimene oskab hästi lõõgastuda, siis oskab ta ka hästi keskenduda. Mõned sekundid taolist lõõgastumist aitavad kehal ja mõistusel puhata ja edasi tegutseda. Oskus lõdvestuda, siseneda lühiajalise või pikaajalise meditatsiooni seisundisse aitab parandada füüsilist ja psüühilist tervist - aitab kiirendada vaimse ärkamise protsessi.
Vaimne ärkamine kujutab endast peale teadaoleva viie tundeorgani kasutamist ka teiste vastuvõtuorganite sisselülitamist. Näiteks helivõnked ei kaasne mõtetega, kuid me "kuuleme" neid. Kujundil, mis tekib meie sees, ei ole valgusvooga midagi ühist, kuid me "näeme" seda. Siin on jutt kvalitatiivselt erinevast kolmandast signaalisüsteemist: kontaktist mõtte energiaga. Kusjuures see vastuvõtusüsteem on omane vaid inimesele ja see erineb põhimõtteliselt kõigest elavast planeedil.
Inimese täiustumine toimub läbi võime näha välja kujundeid. Ülesannet võib kergendada see, et inimene ei pea selleks endas midagi põhimõtteliselt uut välja töötama, vaid meelde tuletama ja arendama edasi seda, mis on talle sünnist kaasa antud. Inimese väljatundlikus (teisiti öeldes ekstrasensoorsed võimed) nõrgenes evolutsiooni käigus sellepärast, et inimene eelistas füüsilisi vastuvõtuorganeid ja loogilist mõtlemist - mõistust.
Tihti eitab inimene teadlikult mitmesuguste eelarvamuste ja hirmude tõttu väljatunnetust ja see on toonud kaasa inimese tundlikkuse vähenemise peeninformatsiooni vastuvõtu diapasoonis.
Ekstrasensoorseid võimeid võib arendada ja treenida. Selleks on vaja teha esimene samm - tunnetada, et see võime on igal inimesel. Teine samm - pöörata tähelepanu igale eelaimusele ja tunnetusele. Kolmas samm - tegutseda vastavalt nendele peenimatele esmatunnetele ja intuitiivsetele impulssidele, lubamata mõistusel ja hirmudel ennast kõrvale viia. Selliste sammudega võib arendada endas kuuendat meelt.
Üheks inimese peenmateeria vastuvõtu vormiks on unenäod. Unenäod tekivad maailmaruumis oleva informatsiooniga koostöö ja inimese teadvuse assotsieerimise tagajärjel. Kuna unenäod ei ole kontrollitavad (teadvuse kontrollitavad osad on une ajal välja lülitatud) ja informatsioon saabub väljastpoolt, siis teadvus mähib selle informatsiooni nendesse kujunditesse, mis temas on ja mängib nii omapärast teatrit. Sellepärast võib und kasutada eneseanalüüsi vahendina. Sellisel moel võib näha sügavamaid kihte, mis libisevad päevavalguses eest ära. Igaüks peaks mõistma oma unenägusid ja ammutama sealt vajalikku informatsiooni. See on vaimse ärkamise oluline osa.
Vaimse ärkamise veel üheks vormiks on eluenergia tõstmine alumisest energeetilisest keskusest ülemisse. Sellist tegevust nimetatakse veel "kundalini tõstmiseks", "seksuaalse energia suurendamiseks". See on väga peen ja efektiivne protsess. See on veel üks koostöövorm oma kehaga, oma suure energiaga, Maailmaga. Sedagi tasuks rituaaliks muuta. Nauding, rõõm harmoonia, enese avamine - need on meetodite valiku kriteeriumid. Igasugune vaimne töö peab viima keha, teadvuse ja hinge uude seisundisse. Seejuures on väga tähtis nende koostisosade harmoonia.
Inimesed reeglina ei oska lõõgastuda.
Isegi kui see juhtub, siis tehakse seda formaalselt
ja joostakse jälle kohe edasi.
Macaus, 11. janauar 2009
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.