hirmust

          Kui inimeste omaduste spektri ühel poolusel asub puhas Armastus, siis teisel poolusel on selle vastandiks hirm. Lähenemisel sellele poolusele hakkas omadustes Armastus üha vähenema, kuid vaatamata sellele esineb neis küllaldaselt Armastust selleks, et iga omadus abistaks inimest teel Enese juurde. See puudutab ka hirmu. Ka hirm kannab endas Armastust, muidu ta ei eksisteeriks. Selles Maailmas on kõik Armastus! Hirm toetub armastusele enese ja lähedaste vastu.

Hirm on loomulik tunne ja väljendub lapseeast peale kukkumise hirmuna ja hirmuga tugevate helide ees. Loomuliku hirmu siht on kasvatada inimeses ettevaatlikust. Hirm ja ettevaatlikus ei ole üks ja sama. Ettevaatlikus on meile vajalik ohutuks elamiseks. Kõik ülejäänud hirmud tulevad elu jooksul.

Kasvatuse protsessis surutakse tihti hirmud maha, kuid täiskasvanueas võivad nad muutuda pidevaks ärevuseks. See ei ole enam loomulik tunne ja toob inimesele palju probleeme, sealhulgas psüühilisi haigusi. Hirmu aga antakse edasi õpetuse ja kasvatuse teel põlvest põlve.

Meie maailma kõikide illusioonide seas on hirm kõige võltsim nähtus, mida võetakse tegelikuna. Tõest seisab ta kõige kaugemal. Me ise tekitame ta, et sügavamalt Armastust tunnetada. Kui aga hirmu targalt kasutada, siis kasvab temast välja Armastus.

Hirmul on keeruline olemus ja pikaajaline evolutsioon. Kui inimene allub hirmule, siis temas arenevad paljud pahed. Hirm võib inimeses maha suruda aktiivse, mõistliku, inimliku ja lasta tal jõuda loomalike instinktideni. Selline hirm kiirgab Universumi ja ümbrust täidavad madalad vibratsioonid, mis peibutavad kõike madalat ja agressiivset. On tähele pandud, et kui inimene midagi kardab, siis temaga see hirmu tekitav sündmus ka toimub.

Hirmul on palju juuri. Palju hirme on inimese füüsilisse kehasse programmeeritud. Vastavalt teadvuse ärkamisele ja teadmiste omandamisele vabaneb inimene kogu aeg nendest hirmudest, kuid on olemas teised hirmud, mille on esile kutsunud teadvuse moonutused, maailma mõistmise vastuolud ja omaduste tasakaalustamatus.

Üheks põhiliseks inimese teadvuse moonutuseks on hirm surma ees. Igasugune hirm kätkeb endas hirmu surma ees. Algselt puudus inimesel surmahirm. Mõned rahvad on säilitanud tänaseni suhtumise surma kui üleminekusse teise seisundisse, kusjuures palju kõrgemasse seisundisse.

Eelmiste kehastumiste süvamälu kaotus sünnitab Maailmaloomise aluste mittemõistmise, seega hirmu tundmatu ees. Paljud religioonid ja õpetused hoiavad inimest eksiarvamusel, et elu on üks ja ainuke, see tekitab ahastust ega juhi inimest täiuslikkuse saavutamisele.

Hirm - see on kõrgema astme negatiivne nähtus, mis purustab Teie vastuvõtu peenorganeid. Ei ole tähtsust, mida me kardame, igasugune hirm toob kahju. Valitsev maailmakord teeb inimese hirmu kaudu nii orjaks kui peremeheks. Hirm sunnib soovima võimu ja teiste allutamist.

Inimese täielikust allumisest hirmule päästavad teadmised, usk ja Armastus. Tunnetades Maailma, teades oma võimalusi tegutseb inimene üha kindlamalt, lükates hirmu piire kaugemale.

Juhul kui usk ja teadmised on täidetud Armastusega, saabub vaoshoitus - omadus, mis võimaldab olla tugev oma tunnetuse sfääris. Armastuse ja teadmiste puudumise korral muutub vaoshoitus vapruseks või siis teiseks äärmuseks - tahteks. Tahte abil võib madalatest hirmuvormidest lahti saada, kuid see ei vabasta hirmust üldiselt, kuna tahe võib hirmu vaid maha suruda ja see annab endast uuesti teada kõige ebasobivamal momendil.

Nagu pimedus saabub valguse kadumisel, nii saabub ka hirm Armastuse kadumisel. Võitlemine hirmuga on sama mõttetu kui pimedusega.

Keha võib hirmust vabastada virgumine ja seksuaalsete energiate aktiivsus. Seksuaalne orgasm ajab hirmu laiali. Sügav seksuaalne orgasm tekitab kehas tunde, et ta on nagu kodus. Sügav, sügav tervis haarab kogu keha, sest keha tunneb end tervikuna.

Hirmu teiste inimeste arvamuse ees ei peeta tähelepanuväärseks, kuid tegelikult on ta sügav ja purustav. Inimesed pööravad harva sellele hirmule tähelepanu, kuid see on väga suur ja purustav. Pääsemisele sellest hirmust viib tingimusteta armastus inimeste vastu, armastus enese vastu, enda individuaalsuse väljendamine. Arusaam sellest, et oleme kõik üks, eemaldab hirmu viimased jäänused.

Hirm on paljude kannatuste põhjuseks. Mõistus, mis väldib Armastust, viib inimese psühholoogilisse tupikusse ja püünisesse, õpetab mitte armastama, loob pilte ületamatutest takistustest ja "arutu käitumise" traagilistest tagajärgedest. Hirm sunnib inimest haarama mõistuse põhjendustest ja lahti ütlema Enda teostamisest. Kuid inimene küpseb vaid Armastuse kaudu. See leek teeb igaühe meist tugevamaks. 

Inimese täielikust allumisest hirmule päästavad teadmised, usk ja Armastus.

Tunnetades Maailma, teades oma võimalusi tegutseb inimene üha kindlamalt, lükates hirmu piire kaugemale.

Türil, 13. juuni 2011