ustavusest

          Ustavus on väga tähtis omadus, mida ei hinnata tänapäeval küllaldaselt. Aga ilma selle omaduseta ei ole võimalik tasakaalu saavutada. Ustavust ei tule vaadelda kui vajadust "olla ustav oma Peremehele", "olla ustav teatud riigikorrale". Sellise ustavuse põhjal luuakse kuritegelikke struktuure, maffiaklanne ja totalitaarseid riike.

Ustavus - see on keeldumine reetmisest, et oma elu paremaks muuta. See on kinnipidamine lepingust iseendaga. See on ustavus endale ja oma sõnale. Sõna, mis on välja öeldud, peab tähendama seda, mis on ta sisu.

Tunnetades ennast, puhastudes võõrast, võib jõuda selleni, et kõik inimese poolt väljaöeldu vastab tema olemusele, talle endale. Ja muuta öeldut ta ei või ennast muutmata. See ongi ustavus oma sõnale, oma tegevusele ja ümbritsevatele inimestele.

Olla ustav endale ja selle kaudu igale enda tehtud otsusele, on see, mida tasub elus saavutada. Olla ustav endale tähendab seda, et kunagi ei tohi reeta seda suurt ja tõelist, mida kannad hinges, see tähendab pidevat tööd enda kallal, et arendad ennast ja kõrvaldad selle, mis teeb nõrgaks.

Ustavust ei saa olla oskuseta öelda "ei". Oma arengu teatud etappidel on "ei" ütlemise oskus lihtsalt vajalik. Omaduste tasakaalu arenedes tuleb sõna "ei" öelda järjest harvemini.

Ei tohi anda lubadusi, mida ei suuda täita ja üldse peab hoiduma lubaduste andmisest. See on ustavuse tähtis osis.  

Inimesed tavaliselt tegutsevad kõige sagedamini isiksuse tasemel, harvemini individuaalsuse ja väga harva oma kõrgema Mina tasemel. Kuid just viimasel tasemel asub inimene reaalsusele kõige lähemal. Kõik ülejäänu on kas suuremal või väiksemal määral illusioon. Meie maailm on illusioon. Sellepärast on igasugune lubadus selles elus suhteline ja kannab endas mingit vale elementi.

Praktiliselt ei tea inimene kunagi, mis toimub temaga homme, kuidas ta ennast tunneb, kuidas hakkab toimima. Olles selles seisundis, püüab inimene midagi planeerida ja täita oma lubadusi, kuid tihti võtavad olukorrad tema üle võimust. Parem on sellistes olukordades konkreetseid lubadusi mitte anda, muidu võib ennast reeta. Just selliste suhete tasemel Maailmaga kehtib ütlemine: "Nagu Jumal annab." Ja sellepärast tuleb lubadusi anda väga targalt!

Kui inimene loob oma elu, võib ta näha oma tulevikku, sest ta loob oma tundeid, aga ei reageeri välistele mõjudele. Siin võib ta lubadusi anda ja tal on sel juhul täielik õigus muuta oma lubadusi, sest kogu Maailm on pidevas muutumises. See, kes ei muutu, pidurdab kunstlikult oma evolutsiooni ja raiskab sellele tohutult jõudu. Olla muutumatu - see tähendab enda reetmist. Mida tähendab muutuda? See tähendab kõigepealt armastamist, sest Jumal on alati uus ja Jumal on Armastus.

Ustavus on sisemine seisund, see on valik olla truu Endale, see on üks Enese muutmise ja tunnetamise võimalustest.

Nõuetekohase normaalsuspagasi juurde kuulub võõrandamatuna asjaolu, et me oleme katoliiklased - usklikud ja katoliiklased. Tegelikult on see kõrvalekalle normist, sõgedus, mille abil kummutame teoreemi oma lihtsakoelisusest, kuid meile näib kõik ütlemata tava- ja reeglipärane. Me usume, ja muud võimalust ei näigi olevat. Ometigi usume metsikult ja aplalt, mitte rahulikule usule, vaid otsekui füüsilisele vajadusele, pakilisusele omase ohjeldamatu kirega. See on mingi meeletuse alge - tormi ilmne tihenemine silmapiiril. Kuid isad-emad ei tõlgenda seda mitte saabuva maruna, vaid hoopis valeteatena leebest päriolemisest perekonna kursiga, mistõttu nad lasevad meil minna ulguveele. Kui noorte vaba aeg kulub omaenese sita sees püherdamises, siis ei paista see kellelegi sellisena, mis ta tegelikult on - hullumeelsuse avaldumisvorm. Või mõnutunne vaesusest, uhkeldamine rõivanärudega. Palved, palvetamine. Alaline süümepiin. Me oleme kohanematud, kuid keegi ei soovi seda märgata. Me usume evangeeliumide Jumalasse.

Nii ongi maailmal meie jaoks väga vahetud füüsilised piirid, ja mõttepiirid on paigas otsekui liturgia. Ja selline on meie lõpmatus.

Alessandro Baricco: "Emmaus"