Te olete kuulnud ütlemas inimesi: "Mu elu on muutunud huvitavaks." Huvi elu vastu muutub tõeliselt huvitavaks aga ainult siis, kui tal on mõte. Ja mitte lihtsalt mõte, vaid "tõe mõte". Kahjuks on meie elus palju mõttetuid pseudotõdesid. Tavaliselt kaotab inimene palju energiat selliste pseudotõdede saavutamiseks. See vähendab elu väärtust ja vähendab huvi selle vastu. Mida rohkem tõde on elu mõttes, seda suurem on huvi elu vastu.
Inimese poolt väljendatud huvid peavad olema loomingulised, peavad tulema tema loomuse huvidest. Suuremat osalt on huvi elu vastu seotud emotsioonidega. Inimesele ei paku huvi mitte Maailm ise, vaid teda huvitavad tema enda vajadused Maailmaga seoses. See on omakasupüüdlik huvi elu vastu. See tähendab, et huvi pakub vaid see, mis toob konkreetset kasu. Selline huvi elu vastu kutsub esile "tähelepanu prožektori", mis valgustab ümbritsevas Maailmas vaid neid piirkondi, mida määratlevad vajadused.
See toob kaasa järsu huvi languse elu vastu ja toob kaasa küünilisuse. Küünilisus moonutab omakorda inimese poolt vastuvõetavat maailma. (puudub nägemismeel, mis näitab asju nii, nagu need on ja mitte nii, nagu need peaksid olema).
Moodustub spiraal, mis tõmbab inimest üha enam olukorda, kus inimene näeb Maailma piiratult. Nüüd hakkab juba küünilisus kui inimese mõtlemise omadus juhtima huvi maailma vastu.
Küünilisuse esimeseks ja tähtsamaks tunnuseks on püüe anda hinnang. Paljude hinnangute seas puudub koht arusaamisel, asjaosalisusel, kaastundel ja haletsusel, aga ilma nendeta ei sünni Armastust. Hinnanguks on süüdistus. Aga inimene ei tohi süüdistada, vaid peab õnnistama!
Oskamatus õnnistada ei lase teadvusel puhastuda, saada vaimset õpetust ja see viib inimese kannatuste teele. Kurb on tõdeda, et inimene ei tunne enam oma kannatusi, ei mõista, sest need on saanud tema elu igapäevaseks osaks.
Inimese arenemisel, üha sügavamal avanemisel suureneb huvi elu vastu ja inimene püüab haarata kogu Maailma oma huvide sfääri. See ongi evolutsioon, loomulik liikumise alus.
Mida rohkem tõde on elu mõttes, seda suurem on huvi elu vastu.
Inimese poolt väljendatud huvid peavad olema loomingulised, peavad tulema tema loomuse huvidest. Suuremat osalt on huvi elu vastu seotud emotsioonidega. Inimesele ei paku huvi mitte Maailm ise, vaid teda huvitavad tema enda vajadused Maailmaga seoses. See on omakasupüüdlik huvi elu vastu. See tähendab, et huvi pakub vaid see, mis toob konkreetset kasu. Selline huvi elu vastu kutsub esile "tähelepanu prožektori", mis valgustab ümbritsevas Maailmas vaid neid piirkondi, mida määratlevad vajadused.
See toob kaasa järsu huvi languse elu vastu ja toob kaasa küünilisuse. Küünilisus moonutab omakorda inimese poolt vastuvõetavat maailma. (puudub nägemismeel, mis näitab asju nii, nagu need on ja mitte nii, nagu need peaksid olema).
Moodustub spiraal, mis tõmbab inimest üha enam olukorda, kus inimene näeb Maailma piiratult. Nüüd hakkab juba küünilisus kui inimese mõtlemise omadus juhtima huvi maailma vastu.
Küünilisuse esimeseks ja tähtsamaks tunnuseks on püüe anda hinnang. Paljude hinnangute seas puudub koht arusaamisel, asjaosalisusel, kaastundel ja haletsusel, aga ilma nendeta ei sünni Armastust. Hinnanguks on süüdistus. Aga inimene ei tohi süüdistada, vaid peab õnnistama!
Oskamatus õnnistada ei lase teadvusel puhastuda, saada vaimset õpetust ja see viib inimese kannatuste teele. Kurb on tõdeda, et inimene ei tunne enam oma kannatusi, ei mõista, sest need on saanud tema elu igapäevaseks osaks.
Inimese arenemisel, üha sügavamal avanemisel suureneb huvi elu vastu ja inimene püüab haarata kogu Maailma oma huvide sfääri. See ongi evolutsioon, loomulik liikumise alus.
Mida rohkem tõde on elu mõttes, seda suurem on huvi elu vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.