Walteri ja Kurti juhtum

          Eriti huvipakkuvad on need juhtumid, kus surnu annab elavale inimesele mingit uut spetsiifilist ja täpset informatsiooni, mille tõelevastavust saab hiljem kontrollida, või juhtumid, mis on seotud erakordse sünkroonsusega. Olen psühhedeelse teraapia ja holotroopse hingamise seanssidel pealt näinud tervet rida erakordseid juhtumeid. Olen valinud sedalaadi episoodide iseloomustamiseks kaks näidet, mis on juhtunud minu lähedaste kolleegidega.

Esimene illustreeriv näide on seotud minu lähedase sõbra ja endise kolleegi Walter N. Pahnkega, 

http://en.wikipedia.org/wiki/Walter_Pahnke  kes kuulus Baltimore'is Marylandi psühhiaatrilises uurimisinstituudis meie psühhedeeliauuringute meeskonda. Walter tundis sügavat huvi parapsühholoogia vastu, eriti mis puudutas teadvuse säilimist pärast surma, ning tegi koostööd paljude kuulsate meediumite ja ülemeeleliste võimetega isikutega, kelle hulgas oli ka meie ühine sõber Eileen J. Garrett 

http://en.wikipedia.org/wiki/Eileen_J._Garrett  Parapsühholoogia fondi president ja asutaja. Lisaks sellele oli Walter lõppstaadiumis vähihaigetele suunatud LSD-teraapia programmi eestvedaja.

Walter läks 1971. aasta suvel koos oma naise Eva ja lastega Maine'is otse ookeani ääres asuvasse suvilasse puhkama. Ühel päeval siirdus ta akvalangiga ujuma ja ei pöördunud enam tagasi. Põhjalike ja hästi organiseeritud otsingute tulemusena ei õnnestunud leida ei tema surnukeha ega ka ühtegi osa tema sukeldumisvarustusest. Eval oli selles olukorras väga raske tema surma aktsepteerida ja sellega leppima hakata. Tema viimane mälestus Walterist pärines hetkest, mil mees täiesti tervena ja elujõust pakatavana suvilast lahkus. Naisel oli raske uskuda, et meest ei olnud enam tema elus; raske oli alustada uut peatükki, kui rinnus oli tunne, et eelmine peatükk oli veel lõpetamata.

Eva, kes ise oli psühholoog, otsustas osaleda meie instituudis vaimse tervise spetsialistidele eriprogrammi raames pakutud spetsiaalsel LSD koolitusseansil. Ta lootis, et psühhodeelne kogemus annab talle mõne täiendava kaemuse ning palus mul olla seansi järelvaataja. Seansi teisel poolel nägi ta väga võimast visiooni Walterist ja pidas temaga maha pika ja sisuka dialoogi. Walter edastas naisele konkreetseid juhtnööre seoses nende kolme lapsega ning andis naisele vabad käed alustada uut iseseisvat elu. Ta soovis, et naine ei piiraks ja koormaks ennast temaga seotud mälestustega. See oli väga sügav ja vabastav kogemus.

Just siis, kui Eva hakkas arvama, et kogu episood võis olla tema enda soovunelm ja väljamõeldis, ilmus Walter veel korraks ja palus Eval tagasi viia ühe raamatu, mille mees oli oma tuttavalt kunagi laenanud. Eval ei olnud sellest raamatust varem aimugi. Walter andis naisele sõbra ja raamatu nime ning kirjeldas, kus ruumis, millisel riiulil ja millises kohas raamat asub. Nende juhtnööride abil õnnestus Eval raamat üles leida ja tagastada.

Teises näites on peategelaseks Kurt, meie professionaalses kolmeaastases treeningprogrammis osalenud psühholoog. Koolituse käigus oli ta holotroopse hingamise seanssidel sageli pealt näinud oma kolleegide mitmesuguseid transpersonaalseid kogemusi. Ta ise oli samuti elanud läbi mõne võimsa perinataalse kogemuse ning heitnud paaril korral pilku transpersonaalsele sfäärile. Sellest hoolimata oli ta nende nähtuste ehtsuse osas endiselt väga skeptiline, kaheldes pidevalt, kas need on ontoloogiliselt tõesed või mitte. Seejärel koges ta ühel holotroopse hingamise seansil ebaharilikku sünkroonsust, mis veenis teda, et tema senine arusaam inimteadvusest on ilmselgelt liiga konservatiivne. Episood, mis aset leidis, oli lühidalt järgmine.

Hingamisseansi lõpupoole kohtus Kurt ühes eredas visioonis oma vanaemaga, kes oli juba palju aastaid tagasi surnud. Lapsepõlves oli Kurt olnud vanaemaga väga lähedane ning võimalus, et ta võib nüüd jälle temaga suhelda, mõjus väga liigutavalt. Kuigi kogemus oli emotsionaalselt väga kaasahaarav, ilmutas Kurt kohtumise suhtes endiselt professionaalset skeptitsismi. 

Kurt oli vanaemaga palju suhelnud, ning ta kahtlustas, et tegu võis olla imaginaalse kohtumisega, mille tema meel vanade mälestuste põhjal oli konstrueerinud. Kohtumine surnud vanaemaga oli aga emotsionaalselt nii liigutav ja veenev, et ta ei suutnud seda lihtsalt soovfantaasiaks pidada. Ta otsustas hankida tõendeid selle kohta, et kogemus on tõeline, mitte kujutlusvõime vili. Ta palus vanaemalt mingit kinnitavat tõendit ja sai järgmise sõnumi: "Mine tädi Anna juurde ja otsi lõigatud roose." Ta oli endiselt skeptiline, kuid otsustas järgmisel nädalalõpul tädi Annale külla minna. 

Saabudes leidis ta oma tädi aiast, ümbritsetuna lõigatud roosidest. Kurt oli jahmunud. Tema külaskäik langes täpselt sellele ühele päevale aastas, kui tädi otsustas oma roosipõõsaid radikaalselt tagasi lõigata.