arhailine mitteteadvus

        Freudi esimesed teedrajavad jõupingutused psühhoanalüüsi vallas viisid ta kahe põhiolemuselt erineva süsteemi postuleerimiseni: mitteteadvuslik süsteem, nagu ta seda nimetas, ja teadvuslik süsteem. Mitteteadvuslik süsteem sündis tema arvates allasurumise tagajärjel: teatavad impulsid, mille vastu teadvuslik süsteem võitles, suruti teadvelolekust jõhkralt välja. "Mitteteadvuslik" ning "allasurutud" tähendasid sisuliselt ühte ja sedasama.

 

Lõpuks hakkas Freud ikkagi rääkima pigem teadvuslikust ja mitteteadvuslikust süsteemist kui egost ja id'ist: need kaks formuleeringut ei kattunud kuigi täpselt. See tähendab, et ego ei olnud sama mis teadvuslik süsteem ja id ei olnud sama mis mitteteadvuslik süsteem. Kõigepealt, ego osad (superego, kaitsemehhanismid ja karakteri struktuur) olid mitteteadvuslikud, kuna id'i osad olid mitteteadvuslikud, aga mitte allasurutud. Freudi sõnadega: "Me näeme, et kõik allasurutu ei lange kokku allasurutuga; ehki on tõsi, et kõik allasurutu on mitteteadvus, pole kogu mitteteadvus alla surutud."

 

Kõik mitteteadvuslik ei ole allasurutud, sest osa mitteteadvuslikust - nagu Freud tõdes - on mitteteadvuslik algusest peale; see osa ei teki mingist isiklikust kogemusest, mis seejärel alla surutakse, vaid on miski, mis saab alguse mitteteadvusest enesest. Freud arvas algul, et unenägude ja fantaasiate päritolu on võimalik leida isiklikest tõsielukogemustest, hiljem nägi aga, et paljud unenägudes ja fantaasiates leiduvad sümbolid ei ole saanud tekkida isikliku kogemuse kaudu. "Kust tuleneb tarvidus nende fantaasiate järele ning materjal nende jaoks?" kuuleme teda küsivat. "Instinktiivsete allikate osas ei ole kahtlust, kuidas aga seletada seda, et needsamad fantaasiad moodustuvad alati samasisulistena? Mul on sellele küsimusele vastus, mis võib tunduda väga julge. Ma usun, et need ürgsed fantaasiad ... on fülogeneetiline pärand. Nende kaudu indiviid ... sirutub ... möödunud aegade kogemusteni." See on fülogeneetiline pärand või "arhailine pärand" hõlmas peale instinktide ka "terve inimrassi poolt ammustest ja eelajaloolistest aegadest peale läbi tehtud evolutsiooni lühidaid kordusi". Kuigi Freudil oli selle arhailise pärandi iseloomu suhtes Carl Jungist http://en.wikipedia.org/wiki/Carl_Jung täiesti erinev seisukoht, nentis ta siiski: "Selle fülogeneetilise pärandi olemasolu suhtes olen ma Jungiga täielikul üksmeelel."

 

Jungi jaoks koosnes "fülogeneetiline pärand" loomulikult instinktidest ja instinktidega seonduvatest vaimsetest vormidest või kujunditest; viimaks hakkas ta neid nimetama "arhetüüpideks". Jungi jaoks olid instinkt ja arhetüüp lähedalt seotud - peaaegu üks ja seesama. Nagu Liliane Frey-Rohn http://es.wikipedia.org/wiki/Liliane_Frey-Rohn seda seletab: "Seos instinkti ja arhetüüpse kujundi vahel näis [Jungile] nii tihe, et tema arvates esinesid need kaks täielikult koos... Tema nägemuses oli ürgne kujund [arhetüüp] instinkti autoportree - teiste sõnadega, instinkti enesetaju." Mis arhailistesse kujunditesse enestesse puutub, siis:  

 

        Inimene pärib need kujundid esivanemate minevikust, minevikust,  mis sisaldab

        nii kõiki tema inim-eelkäijaid kui ka inimese-eelseid ning loom-eelkäijaid. Neid

        rassilisi  kujundeid   ei  pärita   selles   mõttes,   nagu  mäletaks  inimene  neid

        teadvuslikult või nagu need oleks  tal  eelkäijatega  samad  kujundid.  Pigem on

        need   kalduvused  või   potentsiaalid   kogemaks  maailma  ning   reageerimaks

        sellele samal  viisil,  nagu seda tegid tema eelkäijad  [seega on need arhailised

        süvastruktuurid].

 

Taoline on arhailine mitteteadvus - see koosneb lihtsalt alus-mitteteadvuse kõige primitiivsematest ja kõige vähem arenenud struktuuridest ning on seotud plerooma, uroboorose ja tüfooniga. Need on algselt mitteteadvuslikud, kuid mitte allasurutud; mõned kipuvadki jääma mitteteadvuslikeks ega kerki kunagi teadvelolekus selgelt esile, kui ehk ainult algeliste süvastruktuuridena, millel on väga vähe pindmist sisu või puudub see üldse. Ennast peegeldav teadvelolek ei tule nende struktuuride puhul kõne allagi, niisiis saadab neid alati mitteteadvuslikkuse kattevari - ning seda kas koos või ilma allasurumiseta (viimane on väga oluline punkt). "Id'i tooniandev kvaliteet," ütles Freud, "on see, et ta on mitteteadvuslik." See on id'i natuur, mitte midagi allasurumisest põhjustatut.

 

Muide, ma ei jaga Jungi entusiasmi arhailiste kujundite osas ega võrdsusta arhetüüpe, mis on kõrgema subtiilse ja madalama kausaalse sfääri kõrgelt arenenud struktuurid, arhailiste kujunditega, mis on nende (nagu Jung ütles) instinktiivsed või tüfoonsed osapooled. Ma nõustun peaaegu kõigega, mida Jung ütleb arhailiste kujundite kui arhailiste kujundite kohta, kuid ma ei võrdsusta neid arhetüüpidega per se. Arhetüübid onn ilmutuslikud näidismustrid, mitte vanad kujundid.

 

Igatahes võime me nii Freudile kui ka Jungile toetudes üldjoontes väita, et arhailise mitteteadvuse somaatiline külg on id (instinktiivne, limbiline, tüfoonne, praaniline), psüühiline külg aga fülogeneetiline fantaasiapärand. Kokkuvõttes, arhailine mitteteadvus ei ole isiku kogemuse saadus; ta on algselt mitteteadvuslik, kuid mitte allasurutud; ta koosneb alus-mitteteadvuse kõige varasematest ja primitiivsematest avalduvatest struktuuridest, mis isegi avaldudes kalduvad mitteteadvuslikkuse poole. Nad on preverbaalsed ning enamik neist on ala-inimlikud.

 

Freud ise mõistis viimaks, et isiklikku mitteteadvust (mida me vaatleme järgmises alalõigus) on oluline eristada arhailisest mitteteadvusest. Kliendi sümptomeid, unenägusid ja fantaasiaid analüüsides on oluline vahet teha neil, mis on tegeliku minevikukogemuse saadused, ning neil, mida ei ole selles elus kunagi isiklikult kogetud, kuid mis sisenevad teadvusse impersonaalse arhailise pärandi kaudu. Minu sisetunne ütleb, et esimesi on kõige parem ravida analüütiliselt, teisi aga mütoloogiliselt.