spirituaalsed ilmutused: evolutsiooni kasvav tipp

         Näib, et me moodustame lahutamatu osa ühest ja kõikehõlmavast evolutsioonilisest voost, mis iseendast on Toimiv Vaim, s.o viise ja kombeid, kuidas Vaim maailma loob. Samad vood, mis kulgevad läbi meie inimvere, kulgevad läbi keerlevate galaktikate ja kolossaalsete päikesesüsteemide, tormavad möirates läbi suurte ookeanide ning sõuavad läbi kosmose, liigutavad paigast nii suuri mägesid kui ka meie endi moraalseid püüdlusi - üks ja seesama voog liigub läbi terve Kõiksuse ning suunab iga oma žestiga kogu kosmost; ta on erakordne morfogeneetiline väli, mis tõmbad ja tõukab kõike seda, mis keeldub alla andmast, kuni lõpuks sulle meenub, kes ja mis sa oled, ning mõistad, et sind kandis selle tõdemuseni see üks ja ainus kõikeläbiva Armastuse voog ning "valgusesähvatusena saabus viimne täitumine ja jõud taandus kõrgelennulise fantaasia ees, kuid Armastus, mis liigutab päikest ning teisi tähti, pani liikuma mu tahte ja soovid, nagu ühtlaselt veereva vankriratta."

 

Ken Wilber http://www.kenwilber.com/home/landing/index.html

 

SPIRITUAALSED ILMUTUSED: EVOLUTSIOONI KASVAV TIPP

 

Inimevolutsiooni igale ajajärgule on olnud kättesaadav nii keskmine tasand kui ka kõige kõrgema tasandi teadvusevorm. Maagilise ajajärgu kõige kõrgemalt arenenud teadvusevorm oli üldiselt šamanistlik. Šamaan esindas teadvuse evolutsiooni kasvutippu (mis ulatus vähemalt psüühilise sfäärini kas siis püsiva struktuuri näol või vähemalt terve rea muudetud seisundite ja šamanistlike reiside kujul). Maagiline/šamanistlik teadvusevorm domineeris seni suurima osa inimkonna ajaloost, alates võib-olla juba 500 000 aastat eKr ja ulatudes ligikaudu aastani 10 000 eKr, kusjuures tema õitseperiood jäi arvatavasti vahemikku umbes 50 000 - 7000 aastat eKr.

 

Kui keskmine teadvusevorm arenes maagilisest müütiliseks (see algas umbes 10 000 aastat eKr) ning looduse elemendid ja polüteistlikud kujutlusviljad taandusid järk-järgult kontseptsiooni ees, mis kujutas manifestse maailma alusena ühtainsat Jumala(nna)t, siis kerkis domineeriva spirituaalse eneseteostajana esile pühaku kuju. Pühak, keda kujutati sageli nii, et joonistati kiirtepärg ümber tema kroontšakra (tähistades sahasrara ja sellest kõrgemate subtiilsete helide ja valguse sfääride eredat ärkamist), oli teadvuse kasvutipu suureks edasiviijaks, kandes selle läbi loodusmüstitsismi jumalikku müstitsismi. Taolised sisemised transtsendentaalsed teekonnad, mida on briljantselt kirjeldanud näiteks Saint John of the Cross http://en.wikipedia.org/wiki/John_of_the_Cross , Ramanuja http://en.wikipedia.org/wiki/Ramanuja , Püha Teresa http://en.wikipedia.org/wiki/Teresa_of_%C3%81vila , Shinran http://en.wikipedia.org/wiki/Shinran ja Püha Hildegard http://en.wikipedia.org/wiki/Hildegard_of_Bingen , näitasid teed hinge sügavustesse ja tegelikkuse kõrgustesse, mis muutsid kogu teadvuse olemust ning kutsusid esile sügava muutuse kogu maailma struktuuris.

 

Kui keskmine kollektiivne teadvusevorm arenes müütilisest mentaalseks (see algas umbes 6. sajandil eKr), nihkus kõige arenenum tipp subtiilsest kausaalsesse ja teadvuse kasvavat tippu hakkas pühakust enam kehastama mõttetark. Kui pühak koges jumalikku sisemist valgust, armu, armastust ja ekstaasi, siis mõttetark ei kogenud mitte midagi. Mõttetark oli esimene, kes jõudis puhta Tühjuse täiesti vormitusse sfääri; esimene, kes avastas mittemanifestse kausaalse maailma: nirvaana, mitteteadmise pilve, apofaatilise sfääri, nirvikalpa samadhi, nirodhi, lakkamise. Kuid Tühjus pole kaugeltki mitte sõna otseses mõttes "mitte midagi" või lage tühiolek, ta on kõige olemasoleva loominguline alus (siit tuleb ka "kausaalne"), tohutu Vabadus ja lõputu Avatus, mille avastamine tähendab Vabanemist vormi, kannatuse, patu ja sansaara maailmast. Kui subtiilses leiavad hing ja Jumal ühisosa või koguni ühtsuse, siis kausaalses kaovad nii hing kui Jumal Jumalusse - Atmanisse, mis on Brahman; sufistide Ülimasse Identiteeti; olekusse, kus "Mina ja Isa on Üks"; eraldiolev lahustub Tühjusesse - ning jumalik müstitsism teeb teed vormitule müstitsismile, Mitteteadmise Pilvele, Teadvusele, mis läbistab ja ületab lõputult kogu manifestset maailma.

 

Kuid teadvuse evolutsioon kulgeb alati printsiibil "ületab ja haarab endasse" ning kui teadvus on Vormi maailma täielikult ületanud, hakkab ta kogu Vormi radikaalselt hõlmama: "vorm ei ole midagi muud kui Tühjus, Tühjus ei ole midagi muud kui Vorm," ütleb Südasuutra milles on selle igavese ja püha võrrandi ilmselt kõige kuulsam formuleering. Puhas Vaim (Tühjus) ja kogu manifestne maailm (Vorm) on ühinenud igaveseks embuseks. Adi Shankara http://en.wikipedia.org/wiki/Adi_Shankara , kes on üks suurtest India valgustunutest, väljendas seda ülimat printsiipi "ületab ja haarab endasse" järgnevalt:

 

        Maailm on illusoorne,

        Brahnam ainukesena on tõeline,

        Brahman on maailm.

 

Maailm on illusoorne (kaduv, lühiealine, mööduv, lõplik, surelik) ja Vaimu kui ainsa reaalsuse (Brahman) leidmiseks tuleb ta täielikult ületada. Ent kui inimene on kord maailmast täielikult vabanenud ja sukeldunud puhtamaisse Vaimu, lõputusse Vabanemisse (jõudnud piirideta, piiramatu, ajatu ja vormitu reaalsuseni), siis haarab lõputu Vaim lõpliku maailma oma embusse ja liidab ta endaga, sünnib manifestse ja mittemanifestse täiuslik ühendus: Brahma on maailm. Mitteduaalne müstitsism saab alguse just selle Ühe Maitse Realiseerumisest.

 

Suured mitteduaalsed pärimused said alguse umbes aastal 200 pKr, eriti taolistest õpetlastest nagu Nagarjuna ja Plotnius. Õitsele puhkesid need pärimused - eriti oma arenenumate vormide ehk tantra kujul - Indias umbes 8.-14. sajandil (langes kokku esimese kollektiivse ehk keskmise tasandi nihkega visioonloogikani, mille näideteks olid Läänes Firenze ülikool ja ca 14. sajandil esile kerkinud humanism). Just sel perioodil õitses Hiinas Tangi ja Songi dünastia valitsemise all sh'an budism (7.-13. sajand) ning Padmasambhava viis tantra Tiibetisse, kus see puhkes enneolematult õitsele (eriti perioodil 8.-18. sajand).

 

Ka need on kõige üldisemad üldistused, kuid sugugi mitte kasutud. Muuhulgas aitab keskmise ja kõige arenenuma vahel vahetegemine vältida mõtet, nagu oleksid kõik ühe ajastu produktid loodud ühe ja sama teadvuse laine poolt. Liigagi sageli vaatavad teadlased mingit ajaloo perioodi ja lihtsalt eeldavad, et kõik ühiskonna liikmed olid samal teadvuse tasandil (sama hea oleks vaadata tagasi meie kaasajale ja eeldada, et Reagan ja Krishnamurti olid samal tasandil) ning jõuavad sellele eeldusele toetudes kõige kahtlasemate järeldusteni.

 

Süvaökoloogia esindajad eeldavad sageli, et koriluslikes kultuurides jagasid kõik šamanistliku teadvust. Tegelikkuses oli tõeline šamaan väga harv nähtus, tavaliselt oli üks šamaan hõimu kohta ja tõeline meister oli vaid üks šamaan kümnest (kui sedagi). Romantilised teoreetikud vaatlevad iidset Egiptust, märkavad et mõnedes salakunstimeistrites oli mao energia (kundalini) ilmselt ärganud ning eeldavad, et kogu kultuur oli valgustunuid täis; tegelikult võis aga igas linnas elanud kundalini spetsialistid ühe käe sõrmedel üle lugeda (kui neid niigi palju oli). Taolise eelduse põhjal on kerge järeldada, et evolutsioon on nendest suurepärastest iidsetest õitsva spirituaalsuse aegadest alates kulgenud pidevalt allamäge, kuid tegelikult, kui jälgida kasvutippu, on spirituaalsus aegade jooksul jätkuvalt mitmel viisil süvenenud. Valentinus oli küll hämmastav, aga võrrelge teda Eckhartiga. Magdaleena oli sügavamõtteline, aga võrrelge teda Püha Teresaga Avilast. Boethius oli erakordne, aga võrrelge teda Saint John of the Cross'iga. Ning edasi nüüdisajal Hakuin ja Dogen, ilmselt kõigi aegade suurimad Jaapani zen spetsialistid, Sri Ramana Maharshi, kes suri kõigest paar aastakümmet tagasi ja oli üks kõigi aegade suurimaid valgustunuid, ning  Sri Aurobindo, kes suri samuti vaid mõnikümmend aastat tagasi ning oli India suurim filosoof-mõttetark.

 

Lisaks aitab keskmise tasandi ja tipu eristamine meil näha, et kuigi mõned möödunud ajastud võisid paista väga spirituaalsed, oli nende teadvuse levinum ehk keskmine vorm (harilikult maagiline või müütiline) tegelikult preformaalne, mitte postformaalne. Ainult väga üksikud šamaanid, pühakud või mõttetargad arenesid kõrgemale psüühilisele, subtiilsele või kausaalsele tasandile; seega kui üldse, siis ootavad sügavalt spirituaalsed staadiumid (psüühiline, subtiilne, kausaalne) teadvuse tavalise ja keskmise vormi näol meid meie kollektiivses tulevikus, mitte minevikus.

 

Loomulikult võib iga indiviid igal ajastul minevikus, olevikus või tulevikus areneda omal käel kõrgematesse sfääridesse. Kuid praktiliselt on selge, et ajajärke, mil postformaalne spirituaalsus oleks olnud kollektiivne nähtus, pole inimajaloos kunagi esinenud. Ma arvan, et teadlasi, kes peavad maagilist ja müütilist autentseks spirituaalsuseks ning arvavad möödunud aegu vaadeldes, et kõiki spirituaalsuse vorme tuleb otsida minevikust, ootab ees paras üllatus. Mineviku kõige arenenumad otsijad puurisid transpersonaalsete tasandite sügavikke, mis ootavad meid kollektiivses tulevikus, mitte ei jäänud kollektiivsesse minevikku.

 

Need spirituaalsed pioneerid olid erakordsel Vaimu arheoloogia teekonnal ees nii oma ajast kui ka meie ajast. Nad on seega hääled mitte meie minevikust, vaid meie tulevikust, nad osutavad esilekerkimistele, mitte väljakaevamistele, nad õhutavad meid edasi minema, mitte tagasi. Nad on inimkonna kasvutipp, nad ladusid valmis tuleviku telose, läbi mille ülejäänud inimkond praegu aeglaselt areneb ja mis ei ole kitsastesse raamidesse suruv jõud, vaid pigem vaikselt tagantpuhuv tuul. Nad on valgustunud, kes esindavad meie tõelise Mina sügavaimaid kihte, mis sosistavad meile teateid helge homse kiirgavatest sügavikest.