transformatsiooni sümbolid

TEADVUSE TÕUSUTEE

 

Seniöeldu põhjal peaks olema selge, et igas evolutsioonistaadiumis või evolutsiooni tasandil määravad mina-vormid ja sellele vastava reaalsustunnetuse ära eelmise tasandi keerukad transformatsioonid. Iga esilekerkiv tasand ei ole seega mitte niivõrd eelmise tasandi täielik eitus - samuti ei tulene eelmisest tasandist -, vaid pigem eelmise tasandi transformatsioon (ja ülenemine).

 

Jungiaanlik psühholoog Erich Neumann http://en.wikipedia.org/wiki/Erich_Neumann_%28psychologist%29 on öelnud, et "arengutee, mis viib inimkonna mitteteadvusest teadusesse, on transformeeruvast ja ülenevast libiidost saadetud teekond [libiido pole jungiaanlikus psühholoogias mitte seksuaalenergia, vaid neutraalne psüühiline energia üldises tähenduses]. Nagu Jung on väga otseselt näidanud, "on sümbol see mehhanism, mis transformeerib energiat". Sellest tuleneb ka Jungi esimese teedrajava raamatu (hilisem) pealkiri "Transformatsiooni sümbolid".

 

Praeguseks oleme me piiritlenud umber pool tosinat erinevat põhilist sümboolsete struktuuride tüüpi: uroboorsed vormid, telgkujund, konkreetne kujund, sõna-ja-nimi ning kuuluvuse mõiste. Neist sümboolsetest struktuuridest on igaüks võimeline looma erinevat tüüpi representatsioone, seega on igaüks neist tihedalt seotud vastavat tüüpi tuleneva transformatsiooni või teadvuse kasvuga.

 

Selleks, et mainitud ideed võimalikult hästi selgeks teha, toogem mõni näide taolise sümboolse transformatsiooni kohta. Me juba nägime, et igat põhistaadiumit iseloomustab teatud ajavorm: pleromaatilise ja uroboorse staadiumi ajatus, telgkeha vahetu olevik, kujundkeha pikendatud olevik, kuuluvusstaadiumi algelised järgnevused ning egolise staadiumi pikendatud lineaarne aeg. Kuidas on aga indiviidil võimalik selle varase evolutsiooni käigus ühelt ajaliselt vormilt teisele nihkuda? Kuidas või mille abil asendub üks ajavorm järgmisega?

 

Põhilist rolli mängivad igas teadvuse kasvu staadiumis esilekerkivad mitmesugused sümboolsed struktuurid. Vaadelgem neid lähemalt:

 

Pleromaatilis-uroboorse staadiumi (kui ma tohin need kaks kokku panna) ajavormi võib defineerida kui ajatut - see on ajatu pretemporaalsuse, algusetuse ja lõputuse mõttes; järjestust ega järgnevust veel ei eksisteeri, samuti ei olda selle olemasolust teadlik. Kuigi imik teatud sündmusi kindlasti teadvustab, ei suuda ta neid haarata ei ajalise suhte raames ega ka iseendast lahusolevana. See mängib mõistagi pleromaatilist seisundit - lahustumust materiaalses maailmas.

 

Telgkujundite esilekerkimise või mängutuleku tagajärjel transformeerub kirjeldatud primitiivne pretemporaalne teadvelolek arusaamiseks praegusest mööduvast hetkest - see on algul küll ebamäärane ja udune, kuid siiski olevik. Pretemporaalsus taandub esimese ajavormi ees, milleks on lihtne mööduv olevik. See teadveloleku kasv on võimalik tänu telgkujundi aktiivsusele, sest telgkujund annab imikule võime nihutada varasem eristumata pleromaatiline teadvelolek spetsiifilisele oleviku olemasolevatele objektidele.

 

Edasise arengu käigus transformeerub lihtne olevik tänu konkreetse kujundi esilekerkimisele pikendatud olevikuks, sest kujund suudab esindada puuduvaid objekte või inimesi ning seega on nüüd võimalik ära tunda ka teisi hetki peale praeguse. Niisiis koosneb kujundkeha tasandil imiku ajaline maailm pikendatud olevikust või kõrvutatud (parataksilisest) olevikuhetkest. Toimub kasvava ajamaailma aeglane ja hoolikas konstrueerimine, kusjuures otsustavat rolli mängib selles staadiumis konkreetne kujund.

 

Kujund ei suuda siiski teadvelolekus ise pikendatud seriaalset kestvust või ajalist sündmuste jada esindada või moodustada. Keele areng seevastu - sõna-ja-nime sümboolsed struktuurid - toob endaga kaasa võime sündmuste jadasid ja sündmuste järjestust ära tunda ning seega ka võime tajuda esiletorkavat olevikuvälist maailma. Teiste sõnadega, keele sümboolsed struktuurid transformeerivad olevikuhetke ajaliseks hetkeks - olevikuks, mida ümbritsevad minevik ja tulevik. Seega transformeerub sõna-ja-nimi telgkeha taseme mööduva oleviku verbaal-kuuluvusliku taseme ajaliseks kestvuseks. Ta võimaldab teadvusel olevikku ületada - see on otsustav ning kaugeleulatuva mõjuga samm. Eelnenud lühidat arutelu kokku võttes - järgmine põhiline sümboolne struktuur (süntaktiline mõte) loob mineviku ja tuleviku aegade põhjal selge ja püsiva struktuuri. Niisiis, igas evolutsioonistaadiumis transformeerub vastav sümboolne struktuur - mis ise parasjagu selles staadiumis esile kerkib - olemasoleva ajavormi järgnevaks ajavormiks ning see näitab ühtlasi teadvuse arengu kiirust.

 

Sarnased transformatsioonid toimuvad ka indiviidi afektiivses, motivatsioonilises ja tungilises elus, ulatudes pleromaatilis-uroboorsete staadiumite ürgsetest ja arhailistest ookeanilisest tonaalsusest ego ja persona individuaalsete, spetsiifiliste eesmärkide, valikute ja soovideni. Üht taolist transformatiivset sündmust lihtsalt ning üldjoontes näitlikult piiritledes näeme, et:

 

Telgkujund transformeerib uroboorse taseme algse ookeanilise tooni individuaalseks kehaliseks mõnuprintsiibiks. Telgkujundi abil suudab imik hakata välist maailma konstrueerima ja tähistama - ta vabastab end väikelapsele omasest materiaalsest ja uroboorsest lahustumusest ning õpib keskendama oma teadvelolekut materiaalselt kosmoselt enese organismi pinnale (oma "kehaegole"); samal ajal teeb ta katsetusi, et lahutada oma keha vahetust keskkonnast. Nagu näeme, transformeerub tema minatunne selles punktis järk-järgult pleromaatilis-uroboorselt olemisviisilt telgkeha olemisviisiks; amorfne ookeaniline tonaalsus transformeerub samamoodi kehaliseks mõnuprintsiibiks, mis algul on vabalt lainetav, kuid sellele vaatamata kehaline ja mitteookeaniline. Telgkujund transformeerib ookeanilised tunded, meeleolud ja eufooria silmaga nähtavateks kehalisteks mõnudeks. Viimastel on oluline roll minasüsteemi kehalise baasi moodustamisel ja kindlustamisel - kui nimetatud transformatsioon peaks suuremas osas ebaõnnestuma, on indiviidi fiksatsioon uroboorsesse eufooriasse (tema naudinguotsingud seostuvad teadvuse kaotamisega prepersonaalses tegevuses).

 

Transformatsioonid jätkuvad: enamiku uurijate arvates seostab imik kehalise mõnu juba varakult teatud oluliste objektide olemasoluga - harilikult "hoolitseja" ja "hea rinnaga". Järgmise põhilise sümboolse struktuuri - tõelise kujundi - esilekerkimise järel suudab imik mõnu tekitavat sündmust lihtsalt ette kujutada, seega võiv kujund ise mõnureaktsiooni esile kutsuda ning toetada. Seeläbi tekib imikul võime mitte ainult vahetult mõnu kogeda, vaid ka olevikuvälist mõnu ette kujutada. Teiste sõnadega, ta suudab nüüd soovida. Seega muudab kujund kehalise mõnuprintsiibi vaimse soovimise vahendiks.

 

Samamoodi transformeerib keele - sõna ja nime, pikendatud aja, kuuluvusliku reaalsuse - esilekerkimine globaalse soovide täitumise pikendatud, spetsiifilisteks, ajalisteks ihadeks, ajaga seotud eesmärkideks ja püüdlusteks. Kontseptuaalse mõtlemise edasine areng ning süntaktilise tunnetuse kindlustumine üksnes kristalliseerivad ja laiendavad kogu lineaarse ajamasina kaudu tohutult kõiki neid spetsiifilisi eesmärke ja ajalisi soove, mis on egolisele minatundele iseloomulikud. Niisiis, amorfse ja ilma suunata ookeanilise eufooria ning lause "Ma tahan füüsikat õppida" vahele jääb terve hulk transformeerunud soove.

 

Vaadeldes indiviidi arengut, võime minu arvates siiski juba hakata nägema, et teadvuse evolutsiooni - teadvuse tõusuteed - märgib terve oluliste ülenevate transformeerumiste jada, mida vahendavad ja toetavad mitmesugused sümboolsete struktuuride tüübid. Igas arengustaadiumis transformeerib vastav sümboolne struktuur - mis ise selles staadiumis eile kerkib - antud teadvuse olemisviisi järgmiseks kõrgemaks olemisviisiks. Ning - nagu me oleme korduvalt näinud - kui järgmine kõrgem olemisviis avaldub, samastub mina selle struktuuriga, eristab ennast madalamast struktuurist, ületab seeläbi need madalamad struktuurid ning suudab nendega seejärel nii opereerida kui ka nad enesesse integreerida. Selline näeb välja teadvuse tõusutee, mis jätkub senikaua, kuni jõuab lõpuks Atmani eneseni (mis on ainsa staadiumina täielikult väljapool kõiki sümboleid ja vorme - neid pole selles staadiumis enam vaja, nad muutuvad Vormitule vaid takistuseks).

 

TRANSFORMATSIOON JA TRANSLATSIOON

 

Transformatsioon ja translatsioon on erinevad asjad. Seda võib seletada järgmiselt:

 

Keeleteaduse mõisteid pisut modifitseerides võime väita, et iga teadvuse tasand koosneb süvastruktuurist ja pindstruktuurist. Süvastruktuur koosneb kõigist piiravatest põhiprintsiipidest, mis on seotud selle tasandiga kui selle tasandiga. Süvastruktuur on tasandit defineeriv vorm, mis hõlmab kõiki antud tasandi võimalusi ja piiranguid. Pindstruktuur on lihtsalt üks teatav süvastruktuuri avaldumisvorm. Pindstruktuur on süvastruktuuri vormi poolt piiratud, kuid selle vormi piirides võib ta vabalt enesele sisu valida (näiteks füüsilise keha vormi piirides võib inimene jalutada, joosta, jalgpalli mängida jne. Kõigil nimetatud vormidel on ühine süvastruktuur - inimkeha).

 

Süvastruktuur on justkui paradigma, ta sisaldab eneses kõiki neid põhilisi piiravaid printsiipe, mille raames on pindstruktuuridel võimalik realiseeruda. Lihtne näide. Võtame kümnekorruselise hoone: iga korrus moodustab süvastruktuuri, igal korrusel asuvad ruumid ning objektid on aga pindstruktuurid. Plerooma on esimene korrus, uroboorus teine, tüfoon kolmas, verbaalne neljas, ego viies (parapsühholoogia asub seitsmendal korrusel, transtsendeerumine aga üheksandal ning hoone ise on Teadvus kui Selline). Asja tuum seisneb selles, et kuigi näiteks egod on väga erinevad, asuvad nad kõik siiski viiendal korrusel - neil on ühine süvastruktuur.

 

Pindstruktuuride liikumist me nimetame translatsiooniks, süvastruktuuride liikumist transformatsiooniks. Seega, kui me paigutame neljandal korrusel mööblit ringi, on see translatsioon, kui me aga liigume seitsmendale korrusele, on tegu transformatsiooniga. Seega transformatsioonid on liikumised ühelt tasandilt teisele, translatsioonid aga ühe konkreetse tasandi elementide ümberpaigutamised.

 

Kui teatava tasandi minatunne tekib, siis säilitab see ennast enam-vähem pidevate translatsiooniseeriate abil. Vastav mina olemisviis transleerib antud tasemele iseloomulike põhiliste sümboolsete süvastruktuuride ning paradigmade abil nii oma sisemist miljööd kui ka välist keskkonda. Näiteks kui indiviid jõuab egolis-süntaktilisele tasandile, siis ta "räägib iseendaga" peaaegu katkematult; toimub pidev subvokaalne arutelu, mille abil lakkamatult transleeritakse ja toimetatakse oma reaalsust vastavalt oma keele ja mõtte sümboolsetele struktuuridele ning oma kuuluvusliku reaalsuse (ja sekundaarselt ka oma filosoofilise kogukonna) põhilistele süntaktilistele reeglitele ja eeldustele.

 

Teiste sõnadega, inimese mina olemisviisi, mis nüüdseks on transformeerunud egolisele tasemele, säilitatakse peaaegu lõputu spetsiifiliste translatsioonide voo abil. Iga transformatsioon aitab seega alati luua võimalusi uut tüüpi translatsioonideks, need translatsioonid aitavad aga seda transformatsiooni toetada ja säilitada. Järgnevates alapeatükkides näeme me, et iga kord, kui translatsioonide jada ei suuda oma eesmärki täita ning katkeb, paiskab see indiviidi uude transformatsiooni. Alati kui translatsioonid ebaõnnestuvad, järgneb sellele transformatsioon - sõltuvalt faktoritest, mida me hiljem vaatleme, võib see olla nii regressiivne kui ka progressiivne transformatsioon.

 

On veel üks oluline erinevus: märki defineerime me kui vormi, mis osutab või esindab mingi teise (kõrgema või madalama) taseme elementi või on sellega seotud. See on kooskõlas traditsioonilise sümbolistliku käsitlusega, nagu on seda seletanud Huston Smith http://en.wikipedia.org/wiki/Huston_Smith : "Sümbolism on teadus erinevate reaalsuse tasemete vahelistest suhetest ning seda pole võimalik ilma erinevatele tasemetele osutamata päris hästi mõista. Iga asi, millele ma saan oma teadvusetasandil viidata, on ainult märk; millegi kõrgema üle saab arutada või mõelda üksnes sümboleid kasutades. Neid sümboleid on võimalik täielikult mõista ainult sellele vastavale kõrgemale tasandile enesele transformeerudes. Seepärast võime öelda ka nii: translatsioon opereerib märkidega, transformatsioon seevastu sümbolitega. Me oleme juba mitmeid transformatsioone pleroomast egoni, mida on vahendanud sümbolid.

 

Seda kõike meeles pidades võime öelda, et iga ülenev transformatsioon tähistab uue ja kõrgema teadvusetasandi esilekerkimist, millel on uus süvastruktuur (sümbolimaatriks) ning mille raames saavad uued translatsioonid ehk pindstruktuurid avalduda ja toimida (märgimaatriks). Teisisõnu, areng ehk evolutsioon koosneb taoliste transformatsioonide ehk süvastruktuuride muutumise seeriatest, mida vahendavad sümbolid ehk vertikaalsed teadvusevormid.

 

Kõige olulisem on see, et kõik süvastruktuurid meenuvad täpselt platonliku anamneesi tähenduses, kuna pindstruktuurid õpitakse selgeks just selles mõttes, milleni on Lääne psühholoogid. Enamasti ollakse ühel nõul, et inimene ei õpi budaks, vaid lihtsalt avastab - ehk talle tuletatakse meelde -, et ta on juba buda. See on igavikulise filosoofia ümberlükkamatu fakt. Täpselt samamoodi ei õpi keegi ära ühtegi süvastruktuuri - need avastatakse ehk nad tulevad meelde enne vastavate pindstruktuuride õppimist (või sellega paralleelselt). Inimene ei õpi keha omama, kuid ta õpib sellega jalgpalli mängima - inimene avastab süvastruktuurid ning õpib ära pindstruktuurid.

 

TRANSLATSIOON, TRANSFORMATSIOON JA PSÜHHOPATOLOOGIA

 

Selle translatsiooni ja transformatsiooni käsitleva lühikese arutelu lõpetuseks peaks osutama faktile, et nimetatud kaks põhilist protsessi mängivad psühhopatoloogias olulist rolli - transformatsioon määrab häire tüübi, kuna translatsioon määrab, millised sümptomid esile kerkivad.

 

Väike näide. Alustuseks pange tähele, et allasurumine ei ole transformatsioon. Võib öelda, et allasurumine on üks puhta transformeerumise ebaõnnestumise tüüpe (teised tüübid on arengupeetus, fiksatsioon, dissotsiatsioon ja regressioon). Kuna inimene surus näiteks jõuga alla agressiivsust ajal, mil tema mina tüfoonsest sfäärist egolisse sfääri transformeerus, siis peatub teadvuse areng mina selle aspekti suhtes. Või pigem - sellest staadiumist alates transleeritakse vihaimpulssi valesti kõigi nende süvastruktuuride suhtes, mis selle impulsi tagasi lükkavad. Seeläbi moonutatakse edasist tulenevat transformeerumist, sest igas staadiumis pärast allasurumist transleeritakse impulssi valesti.

 

Valesti transleerimine tähendab, et indiviidil pole võimalik neid impulsse enesele esitada sobivate märkide abil, vaid ainult sümbolite abil; need sümbolid esindavad mina varjatud aspekte, mis pärinevad tema arengu madalamatelt tasemetelt. Võib ka öelda, et need sümbolid esindavad neid mina aspekte, mis pärinevad mõnelt teiselt teadvuse tasemelt (antud näites tüfoonselt tasandilt) ning ei suuda käesoleva tasemeni läbi murda. Ilma allasurumiseta transformeeruks viha lihtsalt egolisele tasemele ja siseneks märgina teadvelolekusse ning selle tulemusena transleeriks indiviid situatsiooni õigel kujul: "Ma olen kuradi vihane!" Allasurumise korral seevastu üks mina aspektidest jääb pidama madalamale tasemele, ei suuda õigesti transformeeruda ning siseneb seetõttu teadvelolekusse kui sümbol (sest sümbolid esindavad erinevaid tasandeid, mitte märgid). Sellest tulenevalt transleerib indiviid oma olevikureaalsuse tõelist vormi valesti. See vale translatsioon keerleb järjekindlalt ümber sümboli, mis ei sobi oma olemuselt indiviidi translatiivse protsessi osaks ning tekitab seeläbi tema teadvelolekus mõistmatust.

 

Viha transformeerub seega sümboliks ... ning sümptomiks. Sümptom on põhiliselt mõne sellise mina-aspekti sümbol, mis on teadvusest dissotseerunud, jäänud pidama või regresseerunud madalamale mina-tasemele ega suuda seetõttu translatsioonist märgina osa võtta. Sellest tulenevalt avaldub ta ainult sümbolina/sümptomina. (Ma ei kõnele praegu taolistest sümptomitest, mis tekivad ainult ühel tasandil ning on seotud ristuvate märkidega, nagu näiteks kognitiivne dissonants. Samuti ei kõnele ma praegu sümptomitest, mis on tegelikult ühed olulisemad - nendest, mis on teadvusesse tõusta püüdvate kõrgemate tasandite sümbolitest, mis ei osuta mitte id'ile, vaid Allikale. Me vaatleme mõningaid neist hiljem.)

 

Kui vihaimpulssi alla ei surutaks, vallanduks ta lihtsalt ja kergelt või vähemalt tuntaks teda hõlpsasti ära ning transleeritaks õigesti. Kaitsemehhanismide tõttu võib aga inimene seda impulssi transformeerida ja transleerida lõputult paljudesse keeltesse või vormidesse. Impulssi võidakse lausa valesti transleerida või vääralt "teisele inimesele" või objektile omistada. Samuti võib esmase viha pöörata iseenda peale ehk oma minale tagasi transleerida. Sel juhul ei tunne inimene enam viha, vaid masendust (klassikaline psühhoanalüütiline depressiooniteooria). Ka võib viha täielikult projitseerida või transleerida teisest inimesest lähtuvaks; see tekitab projitseeritavas isikus kartliku ärevustunde, sest nüüd ei näi enam mitte ta ise - vaid hoopis teine inimene tema suhtes - vaenuliku ja vihasena. (Muuseas, vale translatsiooni tüübi määrab üldjuhul ära selle staadiumi süvastruktuur, milles allasurumine või kaitsemehhanism alguse sai.)

 

Seega, sel tasandil võrdub depressiooni sümptom mitteteadvusliku ehk varjust lähtuva vihaimpulsi sümboliga. Indiviidi enese jaoks tundub tema sümptom olevat täiesti võõras keel; keel, mida ta ei suuda mõista, sest ta on muuhulgas unustanud, kuidas seda sümptomit transleerida. Depressiooni sümptom teeb ta täiesti nõutuks - ta ei tea, miks ta on depressioonis, mis seda põhjustab, kuidas seda kontrollida. See on tema jaoks täiesti võõras keel.

 

Ja ometi - tema varjust lähtuv viha transformeerub ja transleerub hetkest hetke depressiooni sümptomiks/sümboliks. Ta transleerib ja transformeerib, kuid ta on unustanud esiteks selle, kuidas ta seda teeb, ning teiseks, et ta seda teeb. Seega ei ela ta "täpse" ego-mõistena, vaid omaenese varjust lähtuva vihast dissotseerunud personana. Persona aga säilitab iseennast vale translatsiooni kaudu (ning vastupidi - kui vale translatsioon kunagi korrigeeritakse, siis välistav samastumine oma personaga lõpeb).

 

Seega, kõnealusel tasandil koosneb teraapia kahest põhilisest sammust:

 

1)  Terapeut aitab indiviidil sümptomi/sümboli transleerida selle algsesse vormi. Seda kutsutakse "tõlgendamiseks" - hea terapeut on hea tõlgendaja. Terapeut võib näiteks öelda: "Teie depressiivne tunne on tegelikult maskeeritud viha- ja raevutunne" - ta transleerib sümptomi võõrkeele tagasi selle algsesse vormi. Terapeut "teatab" indiviidile tema depressiooni tähenduse (või aitab tal seda ise avastada), aidates tal sümptomit uuesti transleerida viisil, mis oleks paremas kooskõlas selle süvastruktuuriga, millest sümbolid ja sümptomid pärinevad.

 

2)  Terapeutiline translatsioon ("läbitöötamine") jätkub samamoodi seni, kuni toimub tõeline või enam-vähem täielik teadvuse transformatsioon madalamalt tasemelt kõrgemale, nii et sümbol muutub märgiks ning viha saab siseneda teadvelolekusse oma algsel kujul - see, nagu öeldud, likvideerib sümptomi. 

 

_______________________

 

Senimaani oleme vaadelnud elutsükli esimese poole (Välimine Kaar) peamiste staadiumite mõningaid olulisemaid tunnuseid, samuti peamisi sümboolseid struktuure, mis aitavad aste-astmelt ülenevat transformeerumist vähendada. Oleme näinud, et iga peamise staadiumi puhul valitseb Ida ja Lääne psühholoogide seas tugev üksmeel. Samuti oleme näinud, kuidas on hakanud ilmnema üldine arenguvorm: igas staadiumis märgib arengut eristumine, ületamine, opereerimine ning integreerimine. On aeg pöörata pilk Sissepoole Kaarele - nivritti marga'le, mõistmise teele, Allikani viivale trepile, igaviku psühholoogiale. Me oleme vaadelnud kasvamist mitteteadvusest eneseteadvuseni, nüüd vaatleme kasvamist eneseteadvusest üliteadvuseni.