vaimsed-egolised sfäärid

        Mitmel põhjusel keskendub lapse minatunne järk-järgult süntaktilis-kuuluvusliku tunnetusega seotud afektide, motivatsioonide ja fantaasiate ümber. Lapse keskne identiteet lülitub tüfoonsetest sfääridest verbaalsetesse ja vaimsetesse sfääridesse. Parataks hääbub ning süntaktiline ehk sekundaarne protsess tärkab elule - igasse teadveloleku elementi siseneb lineaarne, mõisteline, abstraktne, konsensuslik-reaalne mõtlemine. Lõpptulemusena pole mina enam lihtsalt põgus amorfne sõna või nimi - vaid auditiivsetest, verbaalsetest, dialoogi pidavatest, süntaktilistest minamõistetest koosnev kõrgema astme üksus, mis esmalt on väga algeline, kuid kiiresti kindlustuv.

 

        Indiviidi   tunnetusseisund   määrab   enamiku   tema   psühhodünaamilises   elus

        toimuvatest  muutustest,  välja  arvatud   muutused  kõige  varasemates  arengu- 

        stäärides.  Tema  tunnetusseisund  on  see,  mis  arendab   mineviku  ja   oleviku 

        kogemusi   uuesti   edasi    ning    muudab   suurel    määral    kogemustevahelisi

        emotsionaalseid   sidemeid.  Nende  võimsate  emotsionaalsete  jõudude  hulgas, 

        mis inimesi  motiveerivad  või  häirivad,  on  palju  selliseid,  mida  toetavad  või

        kutsuvad  esile  keerukad  sümboolsed  protsessid.  Indiviidi  mõisted  ja  tunded 

        oma isikliku tähtsuse,  mina-identiteedi,  elus mängitava rolli  ja  enesehinnangu 

        kohta ei saaks eksisteerida ilma nende keerukate kognitiivsete konstruktideta ...

        Mõisted sisenevad minakujundisse ning  määravad  suurel  määral selle  olemuse.

        Inimene,  kes on  [süntaktilisel]  mõistelisel  tasemel,  ei näe ennast enam mitte

        füüsilise üksuse või nimena,  vaid taoliste mõistete  reservuaarina,  mis viitavad  

        tema   enese  isikule  ...  Mõeldes,   tunnetades  ja  isegi  tegutsedes  muutuvad

        mõisted inimese jaoks asjadest olulisemaks.

          

See auditiivne, mõisteline, süntaktiline mina on tõeline egoline tasand ning tal on olemas peaaegu kõik minatunde aspektid, kaasa arvatud kuuluvusliku mõtlemise ja mõisteliste tunnetusega tihedalt seotud afektiivsed ja tungilised faktorid.

 

Ego - nii nagu mina seda mõistet kasutan - erineb nüüd olulisel moel teistest minatunde vormidest. Kui urobooros oli prepersonaalne mina, kui tüfoon oli vegetatiivne mina, kui kuuluvuslik mina oli nime-ja-sõna mina, siis ego tuuma moodustab mõttemina, minamõiste. Ego on minamõiste ehk kogum, kuhu peale minamõistete kuuluvad ka eraldiseisva minamõistega seotud ja seonduvad kujundid, fantaasiad, samastumised, mälestused, alaisiksused, motivatsioonid, ideed ning muu info. Seega võrdub "terve mina" psühhoanalüütilises käsitluses enam-vähem "täpse minamõistega", mis võtab piisavalt arvesse erinevaid ning sageli vastuolulisi ego suundumusi. Ego - kuigi kehast eristunud - on seotud kehamuskulatuuri tahtele alluva osaga, seega kaldub patoloogilistel ego seisunditel olema ka vastav muskulaarne düsfunktsioon. Egolis-süntaktilist tasandit valitseb niisiis mõisteline tunnetus, seda tähistab aga tüfoonse keha ületamine.

 

Ego-käsituse staadium, mille algperiood sarnaneb psühhoanalüüsi fallilisele (ehk lokomotoorse-genitaalsele) staadiumile, tähistab ka tõelise superego esilekerkimist. Superego on internaliseeritud või sissesüstitud soovituste, käskude, korralduste ja keeldude auditiivne ning verbaal-mõisteline kogum, mis on harilikult saadud vanematelt. Tegelikkuses sisaldab internaliseeritud arusaam või käsitus Vanemast ka vanemate suhtumist, tundeid ja mõtteid lapse enese kohta (või pigem - seda, kuidas laps seda mõistab). Teisisõnu, ei internaliseerita mitte ainult vanemat, vaid pigem vanema ja lapse vahelist suhet, nii et - kasutades asjakohaseid transaktsioonilise analüüsi mõisteid - Vanem ja Laps on egosiseseks korrelatiivseteks struktuurideks. Nad toetuvad psüühikas üksteisele (klassikaline psühhoanalüüs on sellest faktist üldiselt mööda vaadanud - seetõttu väitiski Fritz Perls http://en.wikipedia.org/wiki/Fritz_Perls , et Freudil oli "poolenisti õigus, nagu alati": tal oli olemas superego mõiste, kuid ta unustas "infraego"). Seepärast - kui laps internaliseerib oma vanemad mõistelisest aspektist, siis ta samal ajal parandab ja seob suhteid, mis temal kui lapsel on vanematega ning mis vanematel kui vanematel on temaga. Seega muutub vanema ja lapse vahekord - mis on osalt sobimuslik, osalt kujutuslik - stabiilseks egosiseseks suhteks. See on ego tasandile väga iseloomulik tunnus.

 

Seega toimub otsustav "ego struktuuri sisemine eristumine" - peamiselt Vanemaks ja Lapseks, superegoks ja infraegoks, rõhujaks ja rõhutuks (ning veel niivõrd paljudeks alaisiksusteks, et seda oleks raske lähemalt kirjeldada). Internaliseeritud Vanema-ja-Lapse suhe põhineb spetsiifilistel enesekohastel vastandamistel. See on nii sellepärast, et laps võtab enesekohase vastandamise abil enese suhtes Vanema rolli ning paneb ennast vastust andma nende mõisteliste afektide eest, mida Vanem ei pea lubatavaks. Näiteks kui vanem riidleb pidevalt lapsega sellepärast, et laps vihastab, siis samastub laps viimaks vanema rolliga ja hakkab iseenesega oma vihapursete pärast riidlema. Seega hakkab laps ennast ise kontrollima vanema asemel, kes kontrollib füüsiliselt impulsside lubatavust. Ta võib ennast nii kiita kui ka laita; esimesel juhul on tulemuseks uhkustunne, teisel juhul süütunne. Asja tuum peitub selles, et iseenda suhtes Vanema rolli võttes on ta võimeline oma ego mitmeks osaks lahutama; kõik need osad aga põhinevad alguses (aga ainult alguses) vanema ja lapse omavahelistel suhetel. Vanema ja lapse vaheline väline suhe muutub kahe erineva ego alaisiksuse vaheliseks sisemiseks suhteks. Interpersonaalne on muutunud intrapersonaalseks, Vanema ja Lapse egoseisundid on seega enesekohastest vastandustest ja internaliseeritud dialoogidest läbi põimunud võrgustikud.

 

Superego ehk Vanema võib jagada Hoolitsevaks Vanemaks ehk egoideaaliks ja Kontrollivaks Vanemaks ehk südametunnistuseks: Lapse egoseisundi võib jagada Mugandatud Lapseks, Mässuliseks Lapseks ja Loomulikuks Lapseks. Kõik nad on aga varieeruva kontseptuaalse keerukusega intraegolised mõttestruktuurid. See tähendab, et nad kõik sisaldavad domineerivaid süntaktilise dialoogi elemente koos vastavate afektide, kujundite ja tunnetusviisidega. Seega ei saa väita, nagu ei eksisteeriks sellel kontseptuaalsel-egolisel tasandil afekte, fantaasiaid ja kujundeid - eksisteerib küll, kuid need on suurel määral seotud ja seondunud kuuluvusliku reaalsuse kontseptuaalsete vormidega.

 

Teemat edasi arendades - just see süntaktilise dialoogi aspekt Vanema-Lapse egos, mis koosneb Vanema-Täiskasvanu-Lapse (V-T-L) alaisiksustest, muudab võimalikuks käsikirjade programmeerimise, mida on suurepäraselt käsitlenud transaktsiooniline analüüs. Ei uroboorset mina ega tüfoonset mina pole võimalik programmeerida (nad on nii-öelda programmeeritud looduse poolt). Dialoogilist mõtlemist on aga teatud määral võimalik programmeerida, sest nüüd on võimalik asetada iseennast ühe sisemise dialoogi osapoole rolli (näiteks vanema, ajupesu läbiviija, hüpnotiseerija või terapeudi rolli). Niivõrd kui indiviid on samastunud oma egoga, on ta ka "käsikirja külge seotud" ehk internaliseeritud direktiivide poolt programmeeritud.

 

Neid inimesi on väga vähe, kelle teadvuslik ego lapsepõlve puutumatuna või isegi enam-vähem puutumatuna üle elab, sest pärast superego kindlustumist määrab just viimane selle, millised tungid ja vajadused on lubatavad ning millised maha surutakse. Teiste sõnadega, superego juhtimise all, samuti sõltuvalt tervest eelnevast minatasandite ajaloost: nad jäävad eristamatuks ning vajuvad unustuse hõlma (Jung), projitseeritakse (Perls), surutakse alla (Freud) või sõelutakse valikuliselt teadvelolekust välja (Sullivan). Indiviidile ei jää pärast seda alles mitte realistlik või mõõdukalt täpne ning paindlik minamõiste, vaid petteline minamõiste ehk idealiseeritud mina (Horney http://en.wikipedia.org/wiki/Karen_Horney ), nõrk ego (Freud), persona (Jung).

 

Lihtsustamise mõttes jagan ma ego sfääri kolmeks põhiliseks kronoloogiliseks staadiumiks: varane ego (4.-7. eluaastat), keskmine ego (7.-12. eluaastat) ning hiline ego (12.-21. eluaastat, vastavalt sellele, kas ja millal keegi selle hilise ego staadiumi jõuab - harva toimub see enne 21. eluaastat).

 

Igas ego arengu punktis võidakse iga taoline mina aspekt, mida teadvusesse kerkimisel võidakse tajuda liialt ähvardavana, alla suruda.  Neid allasurutud aspekte kutsume me (Jungi järgi) "varjuks" ning tekkinud pettelist mina "personaks". Meie jaoks esindab vari neid personaalse mina aspekte, mis võiksid sama hästi olla teadvuses, kuid mis ei ole seal dünaamilistel põhjustel (neid põhjusi on kirjeldanud Freud ja Jung). See võib toimuda igas ego arengu punktis (kuigi otsustavad punktid jäävad varase ego perioodi), seepärast viitame me vahel neile ego staadiumitele kui üldisele ego/persona sfäärile.

 

Pange aga tähele, et persona per se ei ole ilmtingimata patoloogiline struktuur, vaid pigem teatav "hea nägu" või "sotsiaalne mask", mille võib ühiskondliku suhtlemise hõlbustamiseks ette tõmmata. See on mingi teatud ülesande hõlbustamiseks välja töötatud eriline roll, mistõttu võib ja peab inimesel olema mitmeid erinevaid personasid - sõbra-persona, õpetaja-persona, abikaasa-persona, mehe-persona, isa-persona jne. Kõikide võimalike personade summa moodustab inimese tervikego, see ego ise on loodud ja konstrueeritud erinevate personade selgeksõppimise ning integreeritud minamõisteks kombineerimise teel. Nagu "üksikasjalik teine" eelneb "üldistatud teisele", nii eelneb ka persona egole. 

 

Raskused tekivad siis, kui üks teatav persona (näiteks "mitteagressiivne hea poiss") hakkab teadveloleku väljas domineerima ja tooni andma ning tõkestab seeläbi teiste "seaduslike" personade (näiteks "agressiivsuse" või "enesekehtestamise" persona) teadvusse tungimise. Need äralõigatud egomina aspektid muutuvad varjuks ehk allasurutud personadeks. Meie üldistatud ja mõnevõrra ülelihtsustatud võrrand võiks seega välja näha järgmine: persona + vari = ego. Pange tähele, et kogu vari on mitteteadvuslik, aga kõik mitteteadvuslik ei ole vari. See tähendab, et on väga mitmeid mitteteadvuse tasandeid ning et ainult osa neist on "personaalsed" ehk "allasurutud vari-personad"; suur osa mitteteadvusest on prepersonaalne (uroboorne, arhailine, kollektiivne, madal arhetüüpne) ning suur osa transpersonaalne (subtiilne, kausaalne, transtsendentne, kõrge arhetüüpne - nagu me hiljem näeme).

 

Lõpetuseks, minu nägemuses on hiline ego/persona periood (12.-21. eluaasta) kõikide persona vormide suhtes otsustava tähtsusega. See tähendab, et kui indiviid oli seniajani õppinud looma erinevaid sobivaid personasid ning nendega samastuma, siis nüüd, hilises ego staadiumis, suudab ta lisaks oma erinevate personade üle valitsemisele neid ka ületama hakata, nendest disidentifitseeruma hakata. Disidentifitseerumise all ei mõtle ma mitte dissotsieerumist või võõrandumist - ma kasutan seda kõige positiivsemas tähenduses väljendamaks muud välistavast piiravast samastumisest vabanemist eesmärgiga samastuda kõrgemal astmel. Kuid kõrgemad samastumised ei saa toimuda enne, kui madalamale astmele omased muud välistavad rollid ära lõhutakse - just selles tähenduses kasutan ma sõna "disidentifitseerumine". Kui mina on madalama astme struktuuridest disidentifitseerunud, siis suudab ta need uutesse esilekerkivatesse kõrgema astme struktuuridesse integreerida.

 

Nagu öeldud, hilisel ego perioodil indiviid harilikult mitte ainult ei valitse oma erinevaid personasid, vaid hakkab neid ka ületama, nendest disidentifitseeruma. Seega kaldub ta integreerima oma kõikvõimalikud personad "küpseks ning integreeritud egoks", seejärel aga hakkab hoopis egost disidentifitseeruma. 

 

VAIMNE-EGOLINE MINA

 

kognitiivne laad -             süntaktiline-kuuluvuslik;

                                        sekundaarne protsess, verbaalne

                                        dialoogiline mõtlemine, mõtlemine

                                        konkreetsete ja formaalsete

                                        operatsioonide abil

 

afektiivsed elemendid -    mõistelised afektid, dialoogilised

                                        emotsioonid (eriti süü, ihalus, 

                                        uhkus, armastus, vihkamine)

 

motivatsioonilised/          tahtejõud, enesekontroll, ajalised     

tungilised faktorid -         eesmärgid ja ihalused, enesest

                                        lugupidamise vajadused

 

ajavorm -                         lineaarne, ajalooline, pikenenud

                                        minevik ja tulevik

 

mina-vorm -                     egoline-süntaktiline, minamõiste,

                                        dialoogilised-mõtlevad egoseisundid,

                                        erinevad personad

 

EGOLISED SFÄÄRID: KOKKUVÕTE

 

Niinimetatud staadiumi puhul näeme me sama arenguvormi, mida mainisin juba eelmises kahes peatükis - eristumise, ületamise ja opereerimise triaadilist vormi. Kuid kui me vaatleme seda arengulist triaadi pisut üksikasjalisemalt, siis leiame, et iga põhilise arengustaadiumi osadeks on kõrgema astme struktuuri esilekerkimine, madalamast struktuurist eristumine ehk disidentifitseerumine; see omakorda viib madalama struktuuri ületamiseni, mille tulemusena suudab kõrgem struktuur madalamate struktuuridega nii opereerida kui neid ka integreerida.

 

Seega kerkib aja jooksul esile suhteliselt sidus vaimne ego (harilikult 4. ja 7. eluaasta vahel), mis eristab ennast kehast, ületab lihtsa bioloogilise maailma ning suudab tänu sellele bioloogilise maailmaga (ja varasema füüsilise maailmaga) teatud määral opereerida, kasutades selleks lihtsa representatsioonilise mõtlemise vahendeid. Selle protsessi viib lõpule (harilikult 7. eluaasta paiku) nähtus, mida Piaget nimetas "konkreetsete operatsioonidega mõtlemiseks" - see on mõtlemine, mis suudab opereerida konkreetse maailma ja kehaga, kasutades mõisteid. Taoline tunnetusviis valitseb keskmist ego/persona staadiumit.

 

Noorukiea saabudes - hilises ego/persona staadiumis - algab uus tähelepanuväärne eristumisprotsess. Sisuliselt hakkab mina ennast eristama konkreetse mõtlemise protsessist. Ning kuna mina hakkab ennast eristama konkreetse mõtlemise protsessist, siis suudab ta ka teatud määral seda mõtlemisprotsessi ületada ning seeläbi sellega opereerida. See pole üllatav, et Piaget kutsub kirjeldatud - oma kõige kõrgemat - staadiumit "formaal-operatsioonaalseks", sest inimene suudab opereerida omaenese konkreetsete mõtetega (s.o töötada nii formaalsete või lingvistiliste kui ka füüsiliste või konkreetsete objektidega). See on üksikasjalik operatsioon, mis toob endaga muuhulgas kaasa kuusteist formaalse loogika binaarset propositsiooni. Hetkel soovin ma sellega seoses rõhutada vaid fakti, et eelnev saab juhtuda, kuna teadvus eristub - ning seega tõuseb ka kõrgemale - süntaktilisest mõttest ning suudab sellest tulenevalt süntaktilise mõttega edaspidi opereerida (olles ise see struktuur, ei suuda ta seda teha). Kõnealuses staadiumis see protsess tegelikult alles algab - kõrgemates staadiumites tugevneb - , kuid üldine idee peaks olema üpris selge: teadvus - ehk mina - hakkab verbaalset egomeelt ületama. Teadvus hakkab muutuma transverbaalseks, transegoliseks.

 

Mainigem lõpetuseks, et verbaalset egomeelt kutsutakse mahajaana budismis monovidžnaanaks, hinduismis monomayakosaks, hinajaana budismis neljandaks ja viiendaks shandhaks. Samuti võrdub see viienda tšakra, visuddha tšakra madalama verbaalse meele, ning kuuenda ehk adžna tšakra ehk mõistelise meele madalamate aspektidega. Kabalas on see tiphareth (egoline mina), hod (intellekt) ja netzach (soov). Samuti ei tohiks unustada, et see vastab Maslow' enesest lugupidamise vajadustele.