üleujutatud mitteteadvus

        Kui süvastruktuur on kord alus-mitteteadvusest esile kerkinud ja mingit sorti pindstruktuurid omandanud, võib ta mitmetel põhjustel mitteteadvuslikku seisundisse tagasi pöörduda. See tähendab, kui struktuur on esile kerkinud, võib selle üle ujutada. Taoliste struktuuride kogumit nimetame me üleujutatud mitteteadvuseks. Üleujutatud mitteteadvus on see, mis oli isiku teatud eluetapil teadvuslik, kuid nüüd on teadvelolekust välja tõrjutud.

 

Üleujutatud mitteteadvus võib põhimõtteliselt sisaldada igat üleskerkinud struktuuri, olgu see kollektiivne, personaalne, arhailine, subtiilne vms. Ta võib sisaldada kollektiivseid elemente, mis on selgelt ja ühemõtteliselt esile kerkinud, kuid seejärel alla surutud; ta võib sisaldada isiklikke elu jooksul kujunenud elemente, mis on seejärel alla surutud; samuti võib sisaldada seega mõlemast. Jung on sel teemal väga põhjalikult kirjutanud ning me ei hakka seda siinkohal kordama. Me peaksime aga tähele panema, et koguni Freud teadvustas arhailise mitteteadvusliku id'i ja üleujutatud mitteteadvusliku id'i erinevust, isegi kui neid oli vahel raske täpselt eristada. "Selle aeglase arengu käigus teatavad id'i osad ... haarati egosse, teised osad jäid muutumatuna id'i, moodustades justkui id'i raskesti ligipääsetava tuuma. Selle arengu jooksul saatis aga noor ja nõrguke ego osa juba enesesse haaratud materjalist mitteteadvuslikku seisundisse tagasi - loobus sellest; samamoodi käitus ta mõnede värskete muljetega, mida oleks võinud enesesse haarata - nii õnnestus nendel tõrjutud muljetel jätta märk ainult id'i. Päritoluga seoses räägime me sellest viimasest id'i osast kui allasurutud [eristades seda esimesest osast, mis oli mitteteadvuslik lihtsalt algusest peale, ehk eristades teda arhailisest mitteteadvusest]." Selles seisneb algse arhailise mitteteadvuse ja allasurutud ehk üleujutatud mitteteadvuse vaheline erinevus - õigemini üks erinevustest. Kuid nagu Freud ütleb: "See, et me ei ole alati võimelised tõmbama selget joont nende kahe id'i sisukategooria vahele, on väheoluline. Need kattuvad üldjoontes, kuid erinevad selle poolest, mis oli algselt kaasasündinult olemas [arhailine mitteteadvus] ning mis omandati ego arengu käigus [üleujutatud mitteteadvus]." Pange tähele, et Freud jõuab selle järelduseni arengulise mõtlemise põhjal, päritoluga seoses ...".

 

Üleujutatud mitteteadvus muutub mitteteadvuslikuks mitmel põhjusel, need põhjused asuvad aga tähelepanupuuduse kontiinuumil. See kontiinuum (katkematu üleminek, liikumine) ulatub lihtsast unustamisest ja valikulisest unustamisest jõulise/dünaamilise unustamiseni (ainult viinane on tõeline allasurumine). Isikliku üleujutatud mitteteadvuse kohta ütleb Jung:

 

        Isiklik mitteteadvus kätkeb endas kõike  psüühikas  sisaldavat,  mis on inimese

        eluajal ära unustatud. Selle märgid  jäävad  mitteteadvusse alles isegi siis, kui

        igasugused teadvuslikud  mälestused  on  kadunud.  Lisaks  sisaldab  see  kõiki

        allpool  teadvuse  läve asetsevaid muljeid või tajusid,  millel puudub teadvusse

        jõudmiseks   vajalik  energia.  Neile  peame  lisama  mitteteadvuslikud  ideede

        kombinatsioonid,  mis on liiga nõrgad ja eristamatud, et teadvuse läve ületada.

        Lõpetuseks  sisaldab  isiklik  mitteteadvus ka  kogu sellist psüühilist materjali,

        mis ei ole teadvuslikele seisukohtadele vastuvõetav.

 

Lihtne unustamine ja tajuläveni küündimatu reageering moodustavad tajulävealuse üleujutatud mitteteadvuse. Dünaamiline või jõuline unustamine on seevastu tõeline allasurumine; see on Freudi suur avastus. Allasurutud üleujutatud mitteteadvus on alus-mitteteadvuse aspekt, mis pärast esilekerkimist ja pindstruktuuride omandamist alla surutakse jõuliselt alla või saadetakse teadvuslike struktuuridega kokkusobimatuse pärast tagasi mitteteadvusse (seda käsitleme järgmises alalõigus).

 

Allasurutud üleujutatud mitteteadvuse isiklikuks aspektiks on vari. Arhailine mitteteadvus võib kord mitteteadvuslikuks muudetud varju nüüd tugevalt mõjutada (see toimub tüfoonseid sfääre valitsevate primaarse protsessi reeglite ja mõnuprintsiibi alusel), kuigi see on kindlasti väga suhteline. Ma nõustun Jungiga näiteks selles osas, et vari võib olla verbaalne ja kõrgelt struktureeritud (oma struktuurilt ja sisult ego/persona sarnane). Tegelikult tundub olevat tegemist struktuuri kontiinuumiga, mis ulatub mitteteadvuse kõrgelt struktureeritud verbaalsetest komponentidest struktureerimata materia prima ürgse kaoseni, arhailise mitteteadvuse pleromaatilise baasini (seda on maininud ka Matte Blanco ning see on üks neist tema mõtteavaldustest, millega ma täielikult nõustun). Iseenesestmõistetavalt on varju allasurumise üheks peamiseks põhjuseks see, et ta muutub arhailise mitteteadvuse tööriistaks, sisaldades instinktiivseid impulsse, mida tunnetatakse egoga kokkusobimatutena.