"Tiibeti surnuteraamat" [esimene staadium: chikhai]

INVOLUTSIOON

 

Avaldunud universum koosneb kahest põhilisest "liikumisest", evolutsioonist ja involutsioonist. Kui evolutsioon on liikumine madalamast kõrgemani, siis involutsioon on liikumine kõrgemast madalamani - liikumine, mis "mähib" või "involveerub" kõrgemad olemise tasandid madalamatesse. See on liikumine mööda suurt Olemise Ahelat "allapoole".

 

Ma pean lugejat hoiatama, et me teeme siinkohal nii-öelda täispöörde - vähemalt võrreldes selle evolutsioonilooga, mis on seni meie tähelepanu all olnud. Siiani oleme rääkinud üha kõrgematest teadvuse struktuuridest, liikunud mööda ülespoole viivat teed. Nüüd pöördume loo teise poole juurde - hakkame arutama kõrgemate olemisviiside laskumist ja mähkumist, involveerumist madalamatesse olemisviisidesse. Selle protsessi mõistmiseks peab lugeja õppima nii-öelda tagurpidi kõndima.

 

Igavikulise filosoofia järgi peavad selleks, et evolutsioon ehk kõrgemate struktuuride avaldumine saaks üldse toimuda, need kõrgemad struktuurid teatavas mõttes algusest peale olemas olema; nad peavad olema potentsiaalina madalamate olemisviiside sisse mähitud. Kui see nii ei ole, siis pole evolutsioon muud kui loomine ex nihilo. Ning nagu teoloogid juba ammu teavad, mitte millestki ei saa mitte midagi - ex nihilo nihil fit. Involutsiooni lugu on aga lihtsalt lugu sellest, kuidas kõrgemad olemisviisid kaovad madalamatesse - kuidas nad mähitakse ja mässitakse nendesse madalamatesse seisunditesse. Involutsioon ehk kõrgema mässimine madalamasse on eeltingimuseks evolutsioonile ehk kõrgemate seisundite avaldumisele madalamatest.

 

Involutsiooni kaugemais punktis - mis on lihtsalt plerooma ehk materiaalne maailm - on kõik kõrgemad ja kõige kõrgemad seisundid mässitud eristumata potentsiaaliks. Kõrgeim ja madalaim, lõputu ja lõplik, vaim, meel ja mateeria - kõik on mässitud eristumata mitteteadvuslikuks potentsiaaliks: see moodustabki alus-mitteteadvuse. Evolutsioon on lihtsalt selle kokkumässitud potentsiaali lahtirullumine - kõik erinevad olemisviisid, alates madalamast (plerooma) ja lõpetades kõrgeimaga (Atman) saavad viimaks alus-mitteteadvusest esile kerkida. Selle protsessi igas staadiumis asendub madalama ja kõrgema sulandumus madalama ja kõrgema integratsiooniga. See on protsess, mis ei saa toimuda enne, kui madalam ja kõrgem on eristunud ja disidentifitseerunud. Evolutsiooni lõppedes on kõik alus-mitteteadvusesse mässitud struktuurid teadvusesse kerkinud; alus-mitteteadvus on tühjendatud, jäänud on ainult Atman, Teadvus kui Selline.

 

TIIBETI SURNUTERAAMAT

 

Sinuga juhtus midagi enne, kui sa sündisid. Sa võid sellest nii metafoorselt, sümboolselt kui ka müütiliselt - sa võid seda võtta ka sõna otseses tähenduses, kindel on üksnes see, et sinuga juhtus midagi enne, kui sa sündisid. Selles peatükis esitan ma ühe versiooni sellest erakordsest loost.

 

"Tiibeti surnuteraamat" http://en.wikipedia.org/wiki/Bardo_Thodol on üks mitmetest spirituaalsetest dokumentidest, mille eesmärgiks on kirjeldada "sündmusi" enne sündi (või taassündi). See kirjeldab sündmusi, mis toimuvad väidetavalt füüsilisest surmahetkest kuni füüsilise taassünni hetkeni uues kehas - sündmuste jada, mis toimub väidetavalt kuni neljakümne üheksa päevase perioodi vältel. Raamatu tiibetikeelne pealkiri on Brado Thotrol (klassikalistes töödes on kõige sagedasemaks kirjapildiks Brado Thodol), milles "brado" tähendab lõhet, üleminekuseisundit, vahepealset seisundit, või nagu mina seda eelistan öelda, "vaheolu". Neljakümne üheksa päevane periood on "vaheolu" surma ja sünni vahel.

 

Tegelik sündimise akt - emaüsast väljumine - ei ole aga ainus sündimise liik. Budistlik mõttetark Ippen http://en.wikipedia.org/wiki/Ippen on selle kohta öelnud nii: "Iga hetk on viimne hetk ja iga hetk on taassünd." See tähendab, et sünd ja surm toimuvad samuti hetkest hetke, kogu aeg, praegu. Iga hetk paiskub terve universum koos kõigi selle asukatega olemisse ning iga hetk taanduvad nad ülimuslikuks aluseks. Nad sünnivad iga hetk, nad surevad iga hetk. Kuna brado on lihtsalt surma ja taassünni "vaheolu" seisund, siis järelikult eksisteerib tõeline brado ka käesoleva ja järgmise hetke vahel. Niisiis, brado-seisund toimub hetkest hetke koos maailmade tõusu ja langusega.

 

Seega on olemas kaks põhilist bradot ehk "vaheolu" - üks toimub füüsilisele surmale järgnevate ajaliste sündmuste jada vormis ning kestab kuni nelikümmend üheksa päeva, teine toimub praegu, hetkest hetke. Tiibeti traditsioon lisab neile ühe lihtsa ja määrava tähendusega märkuse: need kaks bradot on üks ja seesama. (See, mis toimus sinuga enne sinu sündimist, on seesama, mis toimub sinuga praegu, hetkest hetke. Mõista ühte tähendab mõista teist - just sellepärast toonitavad tiibetlased, et surnuteraamat on täpne käsiraamat selle kohta, kuidas elada oma elu. Ma kirjeldan lühidalt brado-seisundi sündmusi, nii nagu need surmale järgneva neljakümne üheksa päevase perioodi vahel väidetavalt toimuvad, seejärel rakendame selle arusaama hetkest hetke olemise brado-seisundile.

 

Sinuga juhtus midagi enne, kui sa sündisid. Toimus see:

 

ESIMENE STAADIUM: CHIKHAI

 

Neljakümne üheksa päevase brado-seisundi sündmused jagatakse kolmeks põhiliseks staadiumiks: chikhai, chonyid ja sidpa (sellises järjekorras).  Vahetult pärast füüsilist surma siseneb hing chikhaisse, mis on lihtsalt puhas ja hiilgav dharmakaya seisund, lõplik Teadvus, brahman-atman. See lõplik seisund antakse - kingitusena - kõigile indiviididele: nad pistetakse otse lõplikku reaalsusse, nad eksisteerivad hetkel ülima dharmakaya kujul. "Sel hetkel," ütleb Brado Thotrol, "kogevad kõik aistmisvõimelised olendid seda esimest Reaalsuse Puhta  Valguse Brado sähvatust, mis on Dharmakaya Eksimatu Meel." Teisiti väljendudes ütleb Thotrol meile veel, et "sinu enese teadvusel, mis on kiirgav, tühi ja Kiirguse Suurest Kehast lahutamatu, ei ole sündi ega surma, ta on Muutumatu Valgus - Buddha Amitabha. Sellest teadmisest piisab. Tajuda, et sinu enese intellekti tühjus ongi buda-olek ... tähendab hoida ennast Jumalikus Meeles." Lühidalt, vahetult pärast füüsilist surma haaratakse hing kaasa ja ta saab üheks lõpliku/kausaalse kehaga (kui me võime neid koos käsitleda).

 

Selle lühikese Bardo Thotroli kokkuvõtte vahele puistan ma ka omaenese kommentaare involutsiooni ja Atmani projekti olemuse kohta involutsioonis. Märkigem alustuseks, et brado-kogemuse algul on hing tõstetud Olemise äärmiste kõrgusteni, lõpliku Ühtsusseisundini - see tähendab, et ta alustab oma brado-teekonda tipust. Kuid tippu ta harilikult ei jää ning Thotrol seletab meile, miks. Walter Evans-Wentzi http://en.wikipedia.org/wiki/Walter_Evans-Wentz sõnadega: "Puhta Valguse sfääris [kõrgeim chikhai staadium] kogeb indiviid oma vaimuseisundis ... hetkelist tasakaalu, täiuslikku [lõplikku] üksolu. Kuna tavaline indiviid pole harjunud taolise ekstaatilise mitte-ego seisundiga, [kausaalse] teadvuse seisundiga ... siis puudub tal jõud selles seisundis funktsioneerida; karmalised kalduvused varjutavad teadvus-printsiibi mõtetega isiksusest, individualiseeritud olemisest ja dualismist ning teadvus-printsiip langeb tasakaalu kaotades Puhtast Valgusest välja.

 

Hing langeb sellest lõplikust Üksolust välja, sest "karmalised kalduvused varjutavad teadvuse" - "karmalised kalduvused" tähendavad otsimist, püüdlemist, soovimist, seega tegelikult erost. Selle erose-otsingu edenedes hakkab täiusliku Üksolu seisund (illusoorselt) "kokku varisema". Või teise nurga alt, kuna indiviid ei suuda puhta Üksolu intensiivsust välja kannatada ("harjumatusest taolise seisundiga"), siis ta tõmbub kokku, sellest eemale, üritab seda "lahjendada", üritab Atmani Täiusliku Intensiivsuse küljest lahti rabeleda. Lõpmatuse ees kokku tõmbudes pöördub selle asemel otsimise, soovide, karma ja püüdluste vormide poole, püüdes tasakaaluseisundit "leida". Kokkutõmbumine ja eros - need karmalised kalduvused üheskoos ajavad hinge puhtavast teadvusest välja, alla paljususe rüppe, järjest vähem intensiivsetesse ja tegelikesse olemise seisunditesse. Meenutagem aga siinkohal lihtsalt, milliseid üldisi rolle mängivad 1) eros ja 2) kokkutõmbumine; samuti pange tähele, et just sellises punktis alustab hing teekonda kõrgeimast seisundist madalamatesse seisunditesse, mis tähendab, et involutsioon ise on just alanud.

 

Thotroli järgi toimub karmaliste kalduvuste kuhjumine, eros, otsimine ja kokkutõmbumine kõigil brado-sfääri erinevatel tasanditel üha uuesti ja uuesti. Iga järgneva kokkutõmbe tagajärjel langeb hing Allikast üha kaugemale. See muster kordub, kuni kokkutõmbumine, eros ja karma vaibuvad ning ennast involutsioonijõuna ammandavad. Selles peitub Brado Thotroli põhiline sõnum. Nagu Laama Kazi Dawa-Samdup http://rywiki.tsadra.org/index.php/Lama_Kazi_Dawa_Samdup seletab, kohatakse brado alguses Puhast Valgust, "mis on ekstaatiline ja ülima intensiivsusega. Järgnev staadium on vähem intensiivne. Põrkama pandud pall põrkab kõige kõrgemale esimese põrke ajal, teine põrge on madalam, iga järgnev põrge veel madalam, kuni lõpuks jääb pall ühele kohale paigale."

 

Eelneva näite pall on nagu mina involutsiooni protsessis, mida tõukavad tagant kokkutõmbumine ja eros või "karmalised kalduvused" otsida, haarata ja jaguneda. Lõpuks põrgatab ta ennast lihtsalt lahjematesse ja vähem energilistesse seisunditesse. Esimese põrke ajal (nagu me juba lühidalt vaatlesime) läbib ta lõpliku kausaalse sfääri, teise põrke ajal (nagu me peatselt näeme) põrkub ta läbi subtiilse sfääri, kolmas põrge kannab ta jämedasse füüsilise keha sfääri järgmise taassünnini. Chögyam Trungpa http://en.wikipedia.org/wiki/Ch%C3%B6gyam_Trungpa seletab seda üldprintsiipi nii: "Selles hiilgavas seisundis hakkab arenema teatav põhimine tendents haarata [eros/kokkutõmbumine] ..., seejärel kuhjub energia pimestunult kokku ning laguneb lõpuks sellest absoluutsest hiilgavast energiast erinevateks lahjenenud energiatasanditeks." Niisiis, Thotroli järgi jääb lõpuks, kui "karma jõud on ennast ammendanud, teadvus-printsiip paigale" - vundamendile. Kokkutõmbumine ja eros vaibuvad viimaks, pall lõpetab põrkamise, transformatsioon allapoole lakkab ning hing sünnib uuesti seotuna pleromaatilise tasandi ja kehaga.

 

Pöördudes aga tagasi meie involutsiooniloo algusesse, võime lihtsalt märkida, et indiviidi otsingute, püüdluste ja kokkutõmbumise tõttu kausaalse/dharmakaya Täiuse ülim rahu hüljatakse. Ning tulebki hüljata, sest dharmakayas on ainult Üks, kuid otsimine nõuab kahte (otsivat subjekti ja otsivat objekti). Seega stabiliseerumine ebaõnnestub ning sellele järgneb lõpuks transformatsioon allapoole. Koos sellega siseneb indiviid Vaheolu järgmisesse staadiumisse, subtiilsesse sfääri.