kuuluvuslik mina

        Keele esiletõus ja omandamine on väga tõenäoliselt indiviidi elutsükli kõige olulisem protsess. See toob endaga kaasa terve omavahel seotud ja üksteisesse põimunud nähtuste kompleksi, millest ühed olulisemad on kindlasti uued kognitiivsed stiilid, laienenud ajamõiste, uus ja terviklikum mina, tublisti laienenud emotsionaalne elu, elementaarsed reflektiivse enesekontrolli vormid ning kuuluvuse alused.

 

Ükskõik millise keele süvastruktuuril on eriomane tajusüntaks; sedavõrd kui indiviid omandab oma emakeele süvastruktuuri, õpib ta samaaegselt konstrueerima ja seega ka tajuma eriomast kirjeldavat reaalsust, mis on nii-öelda põimunud keele struktuuri enesesse. Sellest punktist kuni lõpuni on tema keele struktuur ka tema mina struktuuriks ja "tema maailma piirideks".

 

Selle kuuluvustunde küpset ja kalibreeritud vormi - loogilisemaks ja mõistelisemaks arenenud vormi - tuntakse mitmete nimede all: see on Freudi sekundaarne protsess, Sullivani süntaktiline viis, Piaget realistlik mõtlemine. Erilise põhjalikkusega peame me selle evolutsioonistaadiumi juures vaatlema aga fakti, et see süntaktiline kognitsioon, see verbaal-loogiline mõtlemine, ei arene välja kohe ja korraga. Eelmine - kujundkeha - evolutsioonistaadiumi puhul me nägime, et lapse teadvelolekut valitseb parataksiline maagiline kujutlus koos mõningate jäänustega uroboorsest tunnetusviisist. On ilmne, et laps ei liigu sellest maagilisest primaarsest protsessist - sellest mitmetahulisest parataksilisest kujutlusviisist - sekundaarsesse, lineaarsesse ja süntaktilisse mõtlemisprotsessi ühekorraga. Parataksi (maagiliste kujundite) ja süntaksi (lineaarse, verbaalse mõtlemise) maailma lahutab lai lõhe. Nende kahe maailma vahel on mitmed vahepealsed tunnetusviisid, mis esindavad teatud üleminekuhübriide. Need tekivad siis, kui süntaks põrkab kokku maagilisega. Neid vahepealseid staadiume, mis pole ei täiesti mitteloogilised ega ka täiesti loogilised, on nimetatud prekausaalseteks (Piaget), preloogilisteks (Freud), animistlikeks, maagilisteks sõnadeks ja mõteteks (Sándor Ferenczi http://en.wikipedia.org/wiki/S%C3%A1ndor_Ferenczi ) ja autistlikuks keeleks (Sullivan); neid põhjalikult uuritud "kaotatud lapsepõlve keelt", keelt, mis on kõige põhilisemate mitteteadvuse struktuuride loojaks. Võib ka öelda, et see on keel, millele annab infot maagiline primaarne protsess.

 

Seega on kogu selle varase kuuluvusliku tasandi teadvus algelisest keelemoodustistest ja prekausaalsest mõtlemisest läbi imbunud. Mida edasi aga keel ise areneb, seda enam langeb paleoloogiline tahaplaanile, sest "kõne areng transformeerib preloogilise mõtlemise järk-järgult loogiliseks, organiseeritud ning kohandunud mõtlemiseks; see on otsustav samm reaalsusprintsiibi poole". Parataks taandub süntaksi ees.

 

Selles staadiumis mängib väga olulist rolli fakt, et ümbritsevatelt inimestelt süntaksit õppides - see protsess algab just selles staadiumis - hakkab laps ümbritsevate inimeste tajutavat maailma ise rekonstrueerima. Keele, grammatika ja süntaksi abil õpib ta selgeks teatavat sorti maailmakirjelduse ning teda õpetatakse seda kirjeldust reaalsuseks nimetama. See on kindlasti ka don Juani sõnumi läbiv mõte:

 

        Nõia  jaoks  on  reaalsus  ehk  maailm,  mida  me  kõik teame,  ainult  kirjeldus.

        

        Selle eelduse  tõestamiseks  keskendas  don Juan oma  jõupingutused  veenmaks

        mind,  et  see,  mida  ma  oma  vaimusilmas  pidasin  tegelikuks  maailmaks, on

        tegelikult kirjeldus; kirjeldus, mida oli  mulle sünnihetkest saadik sisse süstitud.

 

        Ta juhtis tähelepanu sellele, et  igaüks, kes lapsega  kokku puutub, on õpetaja -

        õpetaja, kes vahetpidamata kirjeldab lapsele maailma, kuni lõpuks saabub hetk,

        mil laps on võimeline tajuma maailma sellisena, nagu talle seda on  kirjeldatud.

        Don Juani järgi puudub meil igasugune  mälestus sellest mõjukast  hetkest, sest

        kellelgi  pole lihtsalt  saanud  olla  mingit reeperpunkti,  millele tuginedes  seda

        millegi muuga võrrelda ...

 

        Don Juani  jaoks  koosneb  meie  igapäevane  reaalsus   seega  lõputust  hulgast

        tajutõlgendustest,  mida  meie   - indiviidid -,  kes  mejagameteatud  kuuluvust,

        oleme õppinud ühiselt tegema.

 

Laps õpib enese tajuvoogusid transformeerima ja seega ka looma vastavalt oma kuuluvuslikule kirjeldusele. Algul suudab ta ainult oma uut kuuluvusreaalsust ainult ära tunda, kuid hiljem õpib ta seda ka hetkest hetke meenutama. Selle järel muutub maailm-nagu-teda-kirjeldatakse tema jaoks kõrgemaks reaalsuseks ning ta suudab keelelisse olemissfääri tõeliselt siseneda. See on otsustava tähtsusega kasvukogemus, kuid loomulikult muutub ligipääs varasematele staadiumitele seeläbi enam-vähem võimatuks. Kõige olulisem põhjus, miks enamik lapsepõlvekogemusi ära unustatakse, ei peitu mitte niivõrd selles, et need julmalt alla surutakse (mõned küll tõepoolest surutakse), vaid selles, et need ei sobi kuuluvusliku kirjelduse struktuuri ja seega puuduvad ka mõisted, mille abil neid meenutada.

 

See ei tähenda muidugi seda, nagu peaks keele hukka mõistma; see osutab lihtsalt faktile, et teadvuse kasv ja evolutsioon toovad kaasa ka mitmeid raskusi ja potentsiaalseid konflikte. Iga uus esilekerkiv struktuur tuleb oma eelkäijatega integreerida ja kooskõlla viia, mis ei ole sugugi kerge ülesanne. Kõrgemad struktuurid ei kaldu mitte ainult madalamaid alla suruma, vaid ka madalamad suudavad kõrgemaid häirida ja vallutada. Verbaalse meele üleskerkimise näol on tegemist lihtsalt klassikalise näitega kõrgemast struktuurist, millel on potentsiaal kõik madalamad alla suruda. See võib viia kõige õnnetumate tagajärgedeni.

 

Kuid, nagu öeldud, tähistab keele enese - madalama ehk verbaalse meele - üleskerkimine teadvuse otsustavat kasvu, eriti võrreldes eelneva kehaminaga, mis koosnes lihtsatest füsioloogilistest seisunditest ja tajudest ning lihtsatest aistingutest. Keele kasutamise abil suudab laps esimest korda konstrueerida sündmuste jadade ehk järgnevuste representatsioone, seega hakkab ta konstrueerima maailma, mis on tohutult laienenud. Ta konstrueerib konkreetse aja mõiste - mitte lihtsalt kujutletud objektidest koosneva pikendatud ajahetke (nagu see toimis eelmises staadiumis), vaid minevikust tulevikku kulgevate abstraktsete representatsioonide jada. "Kuna nüüd on osutunud võimalikuks sündmuste järgnevus, siis lisandub sellele ajaline dimensioon: inimene omandab esimese arusaamise minevikust ja tulevikust. Vaatamata sellele, et pikki ajaperioode pole veel võimalik täpselt mõõta, kerkivad minevik ja mittevahetu tulevik esile kui omaette terved ajadimensioonid."

 

Evolutsioonikaarel tähistab see muidugi monumentaalset edusammu; seniajani on selle sammu astunud ainult inimkond. Hind, mida laps teadvuse sellise kasvu eest maksab, on omaenese eraldatuse ja seega haavatavuse suurenev äratundmine. Laps ärkab üha enam ja enam oma eelteadvuslikust unelusest. Ta nii-öelda visatakse sellest paradiisilaadsest ignorantsuseseisundist välja - eraldatuse, isolatsiooni ja surelikkuse maailma.

 

Niisiis, vahetult pärast keele omandamist (harva enne seda) elav iga laps läbi pikemaajalise luupainajate perioodi - ta ärkab karjudes veriste mõrvaunenägude peale, tunnetades eraldatud mina sünnipärast kabuhirmu. Last vapustab see ürgne kabuhirm, mis alati luurab eraldatud mina pinnakihtide all.

 

Positiivne on asja juures aga see, et nagu verbaalne järgnevus võimaldab ajalist seostamist ning pingestatud kuuluvusliku maailma konstrueerimist, nii võimaldab verbaalne järgnevus ka muidu impulsiivseid ja kontrollimatuid tegevusi edasi lükata, kontrollida ning kanaliseerida.

 

Keel ei aita mitte ainult luua kõrgema taseme kuuluvuslikku reaalsust ja kõrgema taseme mina, vaid on ka peamiseks vahendiks, mille abil on võimalik lapsele selgitada tegevusi, mis on selles kuuluvuslikus maailmas aktsepteeritavad (seda teevad harilikult vanemad). Sõna ja mõtte abil omandab laps varased vanemlikud keeled ja käsud, luues niiviisi selle, mida on nimetatud "eelsüdametunnistuseks" (Fenichel), "sulgurlihaste moraalsuseks" (Ferenszi), "varaseks moraalseks superegoks" (Rank), "presuperegoks", "superego eelkäijaks", vistseraalseks eetikaks" ja "sisemiseks emaks".

 

Keel ja arenev abstraktne mõtlemine laiendavad lapse afektiivset ja tungilist maailma tohutult, sest emotsioonid saavad nüüd vabalt läbi ajalise maailma liikuda, samuti saab aeg neid esile kutsuda - esimest korda saab hellitada mõtteid üksikasjalistest ajalistest soovidest ning konkreetsetest ajalistest ebameeldivustest, samuti neid ebamääraselt liigendada. Lapse teadvelolekusse tekivad ka valikud, sest ajalises maailmas (erinevalt tüfoonsest sfäärist) asjad enam "lihtsalt ei juhtu", vaid pakuvad mitmesuguseid võimalusi, mille vahel saab valida.

 

Selle staadiumi spetsiifilised hirmud on väidetavalt keha (väljaheite) kaotamise hirm ja keha sandistamise hirm. Lähemalt vaatleme me seda keha sandistamise hirmu siis, kui käsitleme evolutsiooni dünaamikat, sest seal mängib see ääretult olulist rolli.

 

Lõppkokkuvõttes on selle staadiumi minatunne ikka veel teatud määral tüfoonne, kuid siiski vähem; teisisõnu, mina hakkab - aga alles hakkab - kehast eristuma. Eelmise staadiumi hõljuvad kujundid "heast minast" ja "halvast minast" organiseeruvad algeliseks keeleliseks minatundeks - kuuluvuslik minaks, ajaliseks minaks, nime-ja-sõna minaks.

 

        VERBAALNE-KUULUVUSLIK MINA

 

        kognitiivne laad -            autistlik keel, paleoloogiline ja

                                               müütiline mõtlemine, kuuluvuslik

                                               tunnetus

 

        afektiivsed elemendid -  ajalised ihalused, laienenud ja

                                              spetsiifilised meeldumused ja

                                              ebameeldumused

 

        motivatsioonilised/         prototahe, tahtejõu ja autonoomse

        tungilised faktorid -       valiku juured, kuuluvus

 

        ajavorm -                       aja sidumine, aja struktureerimine,

                                              minevik ja tulevik

 

        mina-vorm -                   verbaalne, ajalik-kuuluvuslik mina

 

VERBAALNE MEEL: KOKKUVÕTE

 

Me nägime, et tõelised vaimsed mõisted või mõistelised funktsioonid hakkavad lihtsast kehaegost välja kasvama ja eristuma. Keele arenedes paisatakse laps sümbolite, ideede ja mõistete maailma. Seeläbi tõuseb ta lihtsa, instinktiivse, vahetu ja impulsiivse kehaego kõikumisest järk-järgult kõrgemale. Muuhulgas toob keel kaasa ka avarama võime kujutada ette asjade ja sündmuste jadasid, mis ei ole vahetult kehaliste meelte väljas.

 

Peale selle on keel vahend lihtsa olevikumaailma ületamiseks. (Kõrgemates teadvuse sfäärides ületatakse ka keel ise, kuid selleks, et jõuda transverbaalseni, tuleb jõuda preverbaalsest verbaalseni; siinkohal räägime me preverbaalse ületamisest verbaalse poolt, mis - kuigi vaid pool sellest loost - on ikkagi erakordne saavutus). Keele kaudu saab tulevikku ette näha ja ette planeerida ning oma toiminguid tulevikuga kooskõlastatult rakendada. See tähendab, et inimesel on võimalik oma käesoleva hetke kehalisi soove ja toiminguid edasi lükata ehk kontrollida. Inimene ei ole enam täielikult instinktiivsete nõudmiste meelevallas, vaid suudab neid teatud määral ületada. See tähendab lihtsalt seda, et mina hakkab kehast eristuma ning vaimse ehk verbaalse ehk süntaktilise olendina esile kerkima.

 

Nagu me edaspidi näeme, moodustab see eristumise, ületamiste ja opereerimise triaad ühe põhilisema arenemisvormi, mis kordub igas arengustaadiumis ning viib - nii palju kui me teame - Lõpp-punkti eneseni.