"Tiibeti surnuteraamat" [teine staadium: chonyid]

        Chonyid on rahumeelsete ja raevukate jumaluste ilmumise periood - see tähendab, subtiilne sfäär ehk sambhogakaya. Kui kausaalse sfääri Puhtale Valgusele vastu seistakse ja selle ees kokku tõmbutakse, siis transformeerub see Reaalsus rahumeelsete jumaluste ürgalgseteks seemnevormideks (subtiilse sfääri ištadeevadeks), need omakorda - kui nende vastu võidelda ja neid eitada - transformeeruvad raevukateks jumalusteks.

 

Rahumeelsed jumalused ilmuvad esimestena, läbi seitsme järjestikuse alastaadiumi ilmuvad mitmesugused tathagatade, daakinide ja vidyadharade vormid, mida saadavad pimestavalt erksad värvid ja aukartustäratavad üleinimlikud helid. Üksteise järel langevad jumalikud nägemused, valgused ja õhkõrnad helendavad helid kaskaadina läbi teadvuse. Neid esitatakse, antakse indiviidile avatult, vabalt, täielikult, kogu täiuses: nad on peaaegu valulikult intensiivsed kiirgavad Jumala-nägemused.

 

See, kuidas indiviid neid jumalike nägemusi ja helisid (nada) käsitleb, on määrava tähtsusega, sest iga jumaliku stsenaariumiga kaasneb ka hoopis vähem intensiivne nägemus suhtelise igavuse ja tuhmide valguste vallast. Need kaasnevad igavad tuhmid nägemused on esimesed välgatused sansaara maailmast, välgatused kuuest egolise püüdlemise maailmast, välgatused dualistlikust fragmenteerunud primitiivse madala tasandi tervikluse maailmast.

 

Thotroli järgi kohkub enamik indiviide tagasi, kui neid jumalikke ilmutusi kohtab - enamik indiviide tõmbub vähem intensiivsetesse ja enam kontrollitavatesse kogemusevormidesse. Jumaliku ilmutuse eest põgenedes libisevad nad killustunud - ning seega ka vähem intensiivse - dualismi ja paljususe sfääri poole. Kuid asi ei piirdu ainult jumalikkuse ees tagasi kohkumisega - madalamad sfäärid köidavad neid, nad tunnevad tõmmet nende poole ning leiavad neist rahuldust. Thotroli sõnutsi "lummab ebapuhas valgus neid" tegelikult. Nagu meie oleme sedastanud, on need madalamad sfäärid aseainelised rahuldused. Indiviid arvab, et need madalamad tihedad sfäärid on just see, mida ta tahab. Kuid just seetõttu, et need sfäärid ongi tõepoolest hämaramad ja vähem intensiivsed, osutuvad nad ka maailmadeks, kus ei ole õndsust, kus ei ole ilmutusi - maailmadeks, mida läbivad valu ja kannatus. Milline iroonia, Jumala aseainena loovad inimesed endale Põrgu - sansaara, maaja, segaduse - ja haagivad ennast selle külge. Kristlikus teoloogias öeldakse, et põrgu leegid on tagasilükatud Jumala arm (agape).

 

Seda sõnumit korratakse chonyidi staadiumis üha uuesti ja uuesti: jää püsima Viie Tarkuse ja subtiilse tathagatade valgusse, ära vaata sansaara - turvaliste illusioonide ja egolise nüriduse kuue maailma - tuhmima valguse poole. Ainult üks näide:

 

        Siis tunned sa oma halva  karma  tõttu  Dharmadhatu  Tarkuse  hiilgava sinise

        valguse ees hirmu  ja  õudu  ning  soovid  selle  eest  põgeneda. Deevade [üks

        madalamatest sfääridest] pehme valge valgus hakkab sulle aga meeldima.

 

        Selles staadiumis ei tohi sa  jumalikku sinist valgust - mis näib nii kiirgavana -

        peljata  ega  lasta  sel  ennast  kohutada.  See  on  Tathagata  valgus  ja seda

        kutsutakse Dharmadhatu Tarkuse Valguseks.

 

        Ära kiindu deevade pehmesse valgesse  valgusse. Ära  lase  ennast  sel ennast

        haarata, ära ole nõrk. Kui sa sellesse kiindud, rändad sa deevade riiki ja jääd

        ekslema kuues maailmas.

 

Lühidalt kokku võttes: "Kui Tarkuse puhas kiirgus sind hirmutab ja kuue ilma [madalama sfääri] ebapuhas valgus sind köidab, siis sünnid sa ühes kuuest ilmast füüsilisse kehasse ning koged sansaara viletsust; sa ei pääse enam kunagi sellest Sansaara Ookeanist, kus sind ühest paigast teise pillutakse, et sa selle viletsusi maitsta saaksid."

 

Mis tegelikult toimub? Me näeme siin põhimõtteliselt ürgset ja algset Atmani projekti selle negatiivses ja kokkutõmbuvates aspektides. Mainitud teises staadiumis (chonyid) on teadvelolekusse tekkinud juba teatav piir, algse Chikhai Dharmakaya Terviklikkusse ja Üksolu asemele on juba tekkinud teatav subjekti-objekti dualism. Niisiis, juba eksisteerib piir - kus iganes on aga piir, seal on ka Atmani projekt. Indiviid on erose ja kokkutõmbumise abil lõhestanud oma ülima mitteduaalse Teadvuse kaheks peamiseks fragmendiks: 1) subjektiivseks minaks, kes vaatleb, ja 2) ilmutuste objektiivseks paraadiks, mida vaadeldakse (tõsi need on küll jumalikud ilmutused, kuid sellele vaatamata "objektiivsed ja välised"). Bardo seisundi alguses - kui hing oli päris "tipus" - moodustas hing ise kõik selle, ta ei vaadelnud seda eemalt. Chikhai staadiumis avanenud ürgses Tervikluse seisundis hing lihtsalt oli Ühtsus, ilma mingi subjekti-objekti lõheta. Praegu aga on ta selle Ühtsuse juba lõhestanud - ühelt poolt subjektiivsaks minaks, teiselt poolt objektiivseteks ilminguteks. Nüüd on olemas piir, on olemas Atmani projekt, on olemas eros ja thanatos. Kõik see tekib automaatselt koos kõige esimese Piiriga.

 

Kuna hing ei ole enam Kõik, tunneb ta esimest korda puudutust, seega ka soovi (eros). Ainus viis, kuidas hing saab sellest puudutuse-tundest vabaneda, on taastada Algne Ühtsus brahmani-atmani kujul. Seega ihkab hing oma elamise sügavikes seda Ühtsuseseisundit - ta ei rahuldu millegi vähemaga. See moodustabki algse Atmani soovi ja Atmani telose. Dante nägi seda selgelt: "Soov täiuslikkuse järele on see soov, mis laseb kõigil rõõmudel paista ebatäielikena, sest meie elus ei ole ühtegi nii suurt rõõmu või lõbu, mis suudaks kustutada janu meie Hinges." Isegi Freud tunnetas seda, kuigi ta sidus selle - mis pole muidugi mingi üllatus - oma seksuaalsete sundmõtetega: "seda, mis näib olevat ... lakkamatu püüdlus täiuslikkuse poole, võib kergesti mõista kui instinktide allasurumiste tulemust; sellel põhinevad kõik inimtsivilisatsiooni väärtuslikumad saavutused. Allasurutud instinkt [tegelikult allasurutud Atmani-teadvus] püüdleb lakkamatult [eros] täieliku rahulduse [ananda-õndsuse] poole, mis sisaldaks primaarse rahuldustpakkuva kogemuse [terviklus-teadvus Ühe kujul] pidevaid kordusi [satori]. Selleks et allasurutud instinkti tekitatud pidevat pinget kõrvaldada, ei piisa ühestki aseainest, kaitsemehhanismist ega sublimatsioonist." See on ka Püha Augustiniuse corr irrequitum, samuti Platoni Sümpoosiumi sõnum: "Kahe asemel üheks saamine oli inimkonna ürgse vajaduse kõige esimeseks väljenduseks. Põhjuseks on see, et inimese loomus oli algselt Üks, me olime algselt tervik; terviku soovimist ja otsimist nimetatakse aga armastuseks."

 

Ainus viis, kuidas hingel - mis on nüüd subtiilses chonyidi staadiumis - on võimalik seda Ühtsust taastada, on taasühendada subjektiivne mina selle objektiivse jumaliku ilmutuse paraadiga, mis tema ees toimub. Just seda soovitab Thotrol selles staadiumis ikka ja jälle, ta lausa anub hinge: "Kui saadakse aru, et kõik objektiivsed nähtused ei voola välja kusagilt mujalt kui omaenese Teadvusest, siis saavutatakse sellel äratundmishetkel koheselt buda-olek."

 

Ometi - selleks et subjekti ja objekti taasühendada, on vaja lasta objektil surra; teisisõnu, lõdvendada teadvuse muud välistavat kokkutõmbumist eraldioleva minatunde ümber. Subjekt aga, see eraldiolev minatunne, kardab seda surma, seda thanatost, seda sunyatat. Just seepärast tunduvad jumalikud ilmutused subjektile niivõrd hirmutavad, just seepärast kardab ta nii kohutavalt Jumalaga taasühineda: see tähendab surma. Puhtad kiirgused ähvardavad sõna otseses mõttes surma ja lahustumisena - nad on Šiva ja sunyata ilmutused.

 

Siit pärineb niisiis see põhimine dilemma, mida ma korduvalt olen maininud: mina tohutu dünaamika tugineb püüdele algset Ühtsust taas kinni püüda, sellesse tagasi pöörduda. Tegelik tagasipöördumine Ühtsusesse tähendab mina surma ja lahustumist, see surm on aga just see, millest tahetakse hoiduda, mille vastu võideldakse. Siin see dilemma peitubki: mina tahab Terviklust, kuid otsib seda viisidel, mis välistavad täielikult selle saavutamise.

 

Sel momendil tulebki mängu Atmani projekt. Kuna tegelik, vahetu, lahjendamata Terviklus ei ole eraldioleva minatunde jaoks nüüd võimalik (sest see nõuab surma), peab hing selle kaotatud Tervikluse asemele otsima mingit aseainet. Aga selleks, et see aseaine tõhus oleks, peab ta jätma mulje, et rahuldab soovi ülima Tervikluse järele. Kuna on ilmne, et see aseaine ei ole tegelik, tõeline Terviklus, et ta ei ole tegelik Atman, siis saab ta olla ainult sümboolne, järgitehtud või suhteline - ta on pooltõde, ta nimi on Atmani projekt. Iga selle spektri tasand laotakse kaotatud tervikluse sümboolsest aseainest, seega on kõik tasandid (enne valgustumist) Atmani-teadvuse aseained.

 

Pidage meeles, et me vaatleme praegu involutsiooni, mitte evolutsiooni. Atmani projekt toimib mõlemas, sest mõlemas puututakse kokku aseainega - nende suund on aga muidugi vastupidine. Me oleme näinud, et evolutsioon koosneb reast aseainelistest rahuldustest, aseainelistest minadest ja aseainelistest terviklustest - evolutsiooni puhul on aga tegemist järjest kõrgema astme aseainetega, mis üha liginevad Allikale, muutuvad üha Tõelisemaks või, kui soovite, muutuvad järjest vähem aseaineliseks. See "ülespoole liikumine" ehk ülespoole transformatsioon toimub just seetõttu, et mina aktsepteerib madalamate tervikluste surma ja thanatost selleks, et kõrgemad terviklused saaksid teadvusse kerkida. Evolutsioon jätkub senikaua, kuni mina suudab (lõppkokkuvõttes) aktsepteerida oma hetke tasandi surma, selle tasandiga disidentifitseeruda ning kõrgemate, terviklikumate, vähem aseaineliste struktuurideni tõusta. Ning seda kõrgema astme tervikluse esilekerkimist tõukab tagant algne Atmani telos - kristliku terminoloogia järgi agape.

 

Involutsiooni puhul aga kirjeldab eelnev täpselt seda, mida ei toimu. Mina ei aktsepteeri surma ja thanatost ühelgi tasandil, ta ei opereeri mitte agape, vaid kokkutõmbumise abil, mitte Atmani telose vaid Atmani piirangu abil. Involutsiooni puhul toimub asi täpselt vastupidi: eros ja kokkutõmbumine saavutavad võidu agape ja thanatose üle. Iga aseaineline mina kuulub seega järjest madalamale astmele, iga põrkega kaotab pall üha enam ja enam kõrgust.

 

Eros ja thanatos on oma põhiolemuselt translatsiooni - nad raevutsevad läbi mis tahes valitseva tasandi, nende võitlus hinge saatuse eest on horisontaalne. Agapet ja kokkutõmbumist on aga parim vaadelda kui transformatsioonijõudusid - nende tõmme on vastassuunaline, nad tõmbavad mina tasandit vahetama. Senikaua kui antud tasandi eros on thanatosest tugevam, toimuvad selle tasandi translatsioonid enam-vähem häirimatult. Kui aga thanatos erose üles kaalub, siis transleerimine ebaõnnestub ning mina-süsteem hakkab transformeeruma, vertikaalset tasandit vahetama. Ning kui agape ületab kokkutõmbumist, siis transformeerutakse ülespoole. Atmani projekt liigub Atmanile järjest lähemale ja lähemale - see tähendab, et toimub evolutsioon. Kui aga kokkutõmbumine ületab agapet, siis transformeerutakse allapoole. Atmani projekt liigub Atmanist järjest kaugemale ja kaugemale - see tähendab, et toimub involutsioon. Atmani projekt on seotud mõlemaga, sest aseained on seotud mõlemaga; suunad on aga mõlemad erinevad, sest transformatsioonijõud on vastupidised.

 

Kui me nüüd pöördume tagasi subtiilses sfääris - chonyidi staadiumis - paikneva hinge juurde, saab asi arvatavasti palju selgemaks. Chonyidi staadiumis on hing lõplikust kausaalsest sfäärist (chikhaist) väljunud, ta on sisenenud jumalike arhetüüpsete ilmutuste subtiilsesse sfääri (chonyid). Kuid eelmise staadiumi ülimat Üksolu ei jätnud hing niisama maha - lihtsalt nii, et jätan ja kõik! Nagu juba mainisime - selleks, et suuta seda erakorralist Üksolu kaotust taluda, tuleb hingel seda mitmel viisil kompenseerida. Kuna aga Üksolu (illusoorselt) kaotati - sest ta varjutati subjekti-objekti dualismiga -, saab neid kompensatsioone ja aseaineid läbi mängida nii teadveloleku subjektiivse kui ka objektiivse fragmendi kaudu (see tähendab, Atmani projekti kahe tiiva kaudu).

 

Vaadelgem esmalt objektiivset poolt: kuna hing ei ole enam Üks, siis omab ta sellest Üksolust vaid nägemusi või pilte; need "objektiivsed nägemused" on ainsana jäänud alles teadvelolekust, mis oli kunagi ise see Üks. Otsese, vormitu ja vahetu ühenduse vormid Ühest; need arhetüüpsed vormid toimivadki tegelikult kui hinge lahutajad Üksolust endast. Nad hoiavad subjekti ja objekti vahelist lõhet avali. Kuid pange tähele: need subtiilsed vormid on osa hinge aseainelistest rahuldustest; hing seob ennast nendega, selle asemel, et siduda ennast Tõelise Ühega, Temaga terviklus moodustada. Selle asemel, et olla Kõik (kausaalses chikhais), laseb hing ennast (subtiilses chonyidis) Kõige vormidel toita. Thotroli järgi ei ole need (arhetüüpsed) vormid ja nägemused midagi muud kui rahumeelsed jumalused, ištadeevad, subtiilsed ilmutused ja helid, mis nüüd kaskaadina läbi teadveloleku langevad. Selle asemel et olla Jumal, kuulab ja tajub indiviid Jumala vähendatud visioone, mida nimetatakse nada'ks, ištadeevaks, subtiilseks heliks ja valguseks. Nagu Thotrol ütleb, transformeerub lõplik Üks (allapoole) subtiilseks jumalikkuseks; see arhetüüpsete ürgalgsete nägemuste tants täidab nüüd aseainelise mina jaoks aseaineliste rahulduste rolli, see on lohutus Kaotatud Paradiisi hüvede eest. Need on aseainelised objektid. Hing ei ole enam Jumal, tal on pelgalt nägemus Jumalast.

 

See ei ole aga ainus aseaineline rahuldus, sest Atmani projektil on ka subjektiivne pool. Kuna hing ei ole enam mitteduaalne Üksolu Dharmakaya, siis transformeerub ta vaatleja-printsiibiks, subjektiivseks tendentsiks, piiratud teeadvelolekuviisiks, mis ei ole enam Kõik, mis on kõiksusest ära lõigatud, mis astub sammu tagasi, et vaadelda kõiksuse aspekte nii, nagu need objektiivselt ilmuvad. Atmani Mina asemel rahuldub hing eraldioleva minaga, mis sissepoole enese ümber kokku tõmbudes näib olevat ümbritsevast subtiilsest sfäärist lahutatud. Kuid tuletage meelde, mis olukorras on aseaineline mina - ta peab teesklema, et täidab soovi Atmani-teadvuse järele, et ta täidab soovi olla kosmotsentriline, olla "vastutav" terve universumi eest või vähemalt olla universumi keskpunkt. Hing teeb selle teoks, keskendades oma ülima Terviklus-teadvuse iseenesele ning asendades sel viisil keskendatud mina tolle mina keskendatud universumi keskmesse. Selle asemel et olla terve Universum, näib hing nüüd pelgalt olevat terve Universumi keskmes. 

 

Just seda peame me silmas, kui ütleme, et aseaineline mina jätab mulje, nagu oleks täitunud soov olla kosmotsentriline, olla Atman, olla Allikas. See on mina, mis näivalt asendab kaduma läinud Atmanit ja teeskleb iseenda ees sümboolsel kujul, et ongi ise see kaotatud Atman. Kuna 1) mina soovib Atmani-teadvust taassaavutada, kuid 2) teda hirmutavad sellega vältimatult kaasnevad surm ja ületamine, siis 3) võtab ta kasutusele kompensatsiooni ja aseaine: ta võtab  hetkest hetke pidevalt intuitiivselt tunnetatava Atmani-teadvuse ja omistab selle enesele. Ta otsib Atmanit viiseidel, mis takistavad selle saavutamist ja suruvad peale sümboolsed aseained. Mäletate tsitaati Hubert Benoit'lt? Kuidas suudab hing ilma Atmanita elada? "Ta jõuab selleni põhimõtteliselt omaenese kujutlusvõime kaudu, tänu oma mõttemaailma võimele luua subjektiivne maailm, mille unikaalseks liikumapanevaks printsiibiks on parasjagu ta ise. Inimene ei lepiks kunagi sellega, kui tal ei oleks lohutavat võimet luua ise omaenda universum, universum, mille loob ainult tema ise, päris üksi."

 

Ometi lisab Benoit: "Inimene püüab ennast ajalises sfääris jumalikustada ainult selle tõttu, et ta ei ole teadlik tõelisest jumalikust olemisest. Tal on mälukaotus, ta kannatab illusoorse tunde all, et Jumal on ta hüljanud (kuigi ta ise on tegelikult Jumal), ta askeldab ringi ajalises maailmas, otsides kinnitust ja toetust oma jumalikkusele - aga ta ei leia seda sealt."

 

Seega, Atmani-teadvuse asemel, mis jääb alati inimese tõeliseks ja ülimaks omandiks - kuigi omandiks, mille ta on näivalt hüljanud -, "askeldab" ta ringi, otsides aseaineid, mis jätaksid (veenva) mulje, et ta on kosmotsentriline, jumalik, unikaalne, surematu, üks ja ainus. See otsing põhineb omaenese Tegeliku Mina ülimuslikul intuitiivsel tunnetamisel - Tõeline Mina on tõepoolest lõputu ja igavene, kuid kuna need omadused omistatakse eraldiolevale minale, mis on lõplik ja surelik, on see kaemus moonutatud. Terviklus-teadvuse asemel loob indiviid ühelt poolt aseainelise mina, mis põhineb omaenese subjektiivsel sisemaailmal, teiselt poolt aga aseainelise objekti - maailma-seal-väljas - ning asetab oma aseainelise mina täpselt selle aseainelise maailma keskmesse (et näida kosmotsentrilisena). Sisemine mina ja väline maailm mõlemad sümboolseks aseaineks kaotatud Terviklusele, mis ei olnud ei subjektiivne ega objektiivne, vaid lihtsalt Tervik. Need on aseainelised rahuldused, millega ta lohutab ennast Üksolu kaotamise puhul ning mille kaudu ta osaleb oma eraldioleva mina-tunde draamas, oma soovide mängus, oma isiksusega sobivate Atmani aseainete otsingutes.

 

Ning - pöördudes tagasi bardo-seisundi juurde - nüüd subtiilses sfääris (chonyidis) asuval hingel on nii aseaineline mina kui ka aseaineline maailm. Aseaineline mina, kes peab ennast kosmotsentriliseks ja haavamatuks, astub sammu tagasi ning vaatleb seda jumalike subtiilsete nägemuste, valguse ja arhetüüpsete ekstaaside kaskaadi, mis tema teadveloleku üle ujutavad. Need aseainelised rahuldused pakuvad tõepoolest rahuldust. Aga mitte kauaks. Kui tahes jumalik ja arhetüüpne see sfäär ka ei oleks, ta on ikkagi aseaine ning oma rahustajate õhutusel hakkab hing viimaks siiski kasvama.

 

Kui ta suudaks siinkohal surma aktsepteerida ja eraldioleva mina ületada, pöörduks ta koheselt tagasi Ühe juurde, saaks Üheks. Bardo Thotrol väljendab seda mõtet väga selgesti. Hing põgeneb aga surma ja ohverdamise eest, seda hakkavad rahumeelsed jumalused transformeeruma raevukateks jumalusteks. "Sellepärast," ütleb Thotrol, "ilmuvad pärast Rahulikke ja Teadmisi Hoidvaid Jumalusi, kes hinge algul tervitavad, viiskümmend kaheksa leekidest ümbritsetud, raevukat, verd jooksvat jumalust, kes on aga vaid needsamad Rahulikud Jumalused teisest aspektist vaadatuna [transformatsioon].

 

Kuna hing tegutseb nüüd subtiilses sfääris, muutub ta tänu subtiilsele erosele avatuks ka subtiilsele kastratsioonile. Thanatos, Šiva, Kuningas Surm - kõik nad sööstavad nüüd verejanulises raevus areenile - sõna otseses mõttes. See on miski, mida hing ei olnud soovinud! Hing arvas, et kui ta Ühest loobub ja valib selle aseaineks vähem intensiivsete jumaluste sfääri, saab talle osaks vaid sulnidus ja valgus. Kuid - kus iganes on teine, seal on ka hirm; teine on nüüd olemas aga seetõttu, et nüüd on olemas piir. Jumalik teine on lihtsalt jumalik hirm.

 

Evolutsiooni ajal progresseerub mina ülespoole - kastratsioonihirmu ja eraldumisärevust läbides ning vastava tasandi surma aktsepteerides ületab ta agape kaudu kõnealuse tasandi. Involutsiooni puhul on asi teisiti. Mina ei aktsepteeri oma käesoleva struktuuri surma - ta kaotab üksnes hirmu tõttu meelemärkuse. Bardo Thotrol ütleb selle kohta, et mina lihtsalt "minestab" ehk "kaotab teadvuse". Nüüdisaegsemat terminoloogiat kasutades: ta surub kogu subtiilse sfääri - rahumeelse ja raevuka - tervikuna alla, saadab selle mitteteadvusse. Hing minestab - kaotab teadvuse -, kukub meelemärkusetult maha - ning "ärkab" seejärel järgmises madalamas bardos, kuigi korraldas kogu selle draama ise, dikteerides asjade käiku.

 

Niisiis, subtiilse tasandi Atmani projekti lohutav missioon ebaõnnestub lõppkokkuvõttes täielikult: tuleb välja, et subtiilse sfääri aseaineline mina ei olegi immuunne ei surma ega kõiki eraldiolevaid minasid ja aseainelisi subjekte ootava leegitseva, raevuka ja verdhimustava saatuse suhtes. Aseaineline mina ei paku surematust ega igavest täiuslikkust, ta ei ole ikkagi mina ja teise esmaseks ning ainsaks tõukejõuks, ta ei ole kosmotsentriline, kangelaslik ega jumalasarnane. Seega, kui tõeline Surm ja thanatos ähvardavad, tõmbub subtiilne mina kokku, kaotab suurest hirmust teadvuse ning leiab ärgates end järgmisest bardost. Translatsioon ebaõnnestub - järgneb transformatsioon. Ning kuna kokkutõmbumine kaalub agape üles, on transformatsiooni suund allapoole. Involutsioon jätkub.