subtiilsed sfäärid

NIRMANAKAYA: JÄMEDAD SFÄÄRID

 

Seni oleme eristumise, integratsiooni ja ületamise järjekorras vaadelnud järgnevaid põhitasandeid: bioloogiline kehamina kui järgmise kõrgema astme terviklus; vaimne persona, mis varjuga integreerudes moodustab totaalse ego ehk järgmise kõrgema astme tervikluse; ning lõpuks kentaur, totaalse ego ning kõigi eelnevate madalamate tasandite - uroboorose, keha, persona ja varju - kõrgema astme integratsioon.

 

Kuid kõik eelnev kuulub traditsiooniliste psühholoogiate järgi "jämedasse" sfääri, mille taga laiuvad subtiilsed (peenemad, kõrgemad) ja kausaalsed (põhjuslikud) sfäärid. Hinduismis nimetatakse jämedat sfääri sthulasarira'ks, kabalas vastab see kõigele, mis jääb tiphareth'ist allapoole, budismis on see nirmanakaya (seda mõistet kasutan ma "jämeda" kõrval kõige sagedamini. Jäme sfäär, - tavalise ärkvelolekuteadvuse sfäär -, koosneb lihtsalt neist tasanditest, mis tuginevad, keskenduvad või viitavad ennekõike jämedale füüsilisele kehale ja selle tavalistele ruumi- ja ajakonstruktidele. Füüsilist ehk telgkeha ennast kutsutakse "jämedaks tasandiks" ning kõiki psüühika aspekte, mis seda tasandit peegeldavad, "jämedat peegeldavaks meeleks" (või lühidalt "jämedaks meeleks"). Need koos moodustavad üldise jämeda sfääri - ego, keha, persona, varju ja kentauri jämeda kehameele.

 

Sri Aurobindo http://en.wikipedia.org/wiki/Sri_Aurobindo  peab just seda "jämedat peegeldavat meelt" silmas, kui räägib keskmisest indiviidist, kellel on "hämar või segane füüsiline mentaliteet" või "harilik mentaalne intellekt, mis peab käesolevat teadvustaset oma võimaluste piiriks". Sest harilikus egolises seisundis "ei ole meel - mis on harjunud ainult meelte kaudu saadava infoga ning seostab reaalsust ainult materiaalsete faktidega - kes on harjunud teisi infovahendeid kasutama või pole ta võimeline reaalsuse mõistet suprafüüsilistele kogemustele laiendama." Ning eriti meeldib mulle Aurobindo jutt tõelisest peenekoelisest meelest (vastandina jämedale meelele) kui "meelest ja tundest, mis ei ole füüsilise ego seinte vahele suletud [minu rõhutus].

 

Kõik see - jämedast kehast ja jämedast egost koosnev üldine jäme sfäär koosneb väidetavalt viiest tundemeelest, millest räägib üldteada budistlik psühholoogia. Nimelt koosneb nirmanakaya väidetavalt viiest tundemeelest pluss manovidžnaanast, kusjuures manovidžnaana on "tundemeelega seotud meel". D. T. Suzuki http://en.wikipedia.org/wiki/D._T._Suzuki seob manovidžaana ühemõtteliselt nii Lääne psühholoogia ego kui ka loogilis-empiirilise intellektiga. Samuti räägib ta kõnealusest sfäärist üldiselt kui "tundemeele ja mõtte" sfäärist ning liigitab kogu Lääne psühholoogia andmestiku sellesse - ja ainult sellesse - sfääri. Seega näeme, et jämeda või füüsilise keha kõrval koosneb inimese jäme sfäär ka madalamast ehk jämedat peegeldavast meelest (või on viimasega vähemalt lahutamatult seotud), nii et sellele sfäärile tervikuna on kõige õigem viidata kui jämeda kehameele sfäärile.

 

Niisiis järeldub selles, et peaaegu kogu ortodokse Lääne psühholoogia kogutud andmestik puudutab ainult jämedat sfääri. Lääne psühholoogid "tunnistavad" ... tegelikult ainult materiaalset modaalsust [jämedat kehameelt]. See tähendab, et Lääne psühholoogia on suunatud "materiaalsele individuaalsusele",  mis sarnaneb väga Sri Aurobindo "füüsilisele egole". René Guénon http://en.wikipedia.org/wiki/Ren%C3%A9_Gu%C3%A9non kirjeldab seda väga otsekoheselt, kuid korrektselt: "Mis Lääne psühholoogiasse puutub, siis tegeleb ta ainult selle piiratud osaga inimese individuaalsusest, milles vaimsed võimed on otseses seoses materiaalse modaalsusega, ning kasutuselolevate meetodite tõttu ei ole ta võimeline kaugemale minema."

 

Aga kas on üldse kuhugi "kaugemale" minna? Müstikute arvates - kelle me raamatu algul lubasime võtta kõrgema evolutsiooni mudeliteks - on küll. "Tavaline inimene," ütleb Sri Aurobindo, "elab oma meeles ja tundemeeltes [jämedas kehameeles] nii, nagu temast ja tema teadvusest väljaspool asuv maailm seda puudutab. Kui teadvus peenekoelisemaks muutub, hakkab inimene otsesemal viisil kontakteeruma, mitte ainult selle vormide ja välise mõjudega, vaid ka sisimaga, tehes seda siiski väikeses ulatuses. Kuid teadvus võib samuti laieneda ning saavutada esmalt otsese kontakti ümbritseva maailmaga tervikuna, seejärel aga selle enesesse haarata - see on väljendi 'eneses maailma nägema' mõte - ning sellega teataval viisil samastuda. Näha kõike endas ja ennast kõiges ... see on universaalseks muutumine." See tähendab, et on olemas järjest kõrgemad ja kõrgemad tervikluse, samastumise ja integratsiooni astmed, mis viivad lõpuks universaalse tervikluse ja Ülima Samastumise eneseni.

 

Väga lihtsalt väljendudes, evolutsioon võib jätkuda. See on juba amööbist inimese arendanud - miks peaksime me üldse arvama -, et pärast miljardite aastate pikkust hämmastavat kangelastegu sai evolutsioon lihtsalt otsa ning käis maha? Kui seda "amööbist inimeseks" arengut nüüd suhtarvuliselt korrata, saab tulemuseks olla ainult Jumal. Müstikud lihtsalt näitavad meile Tippu viivaid kõrgemaid evolutsioonistaadiume. "Muidugi, kui keha, elu ja teadvus oleksid piiratud jämeda keha võimalustega ehk sellega, mida meie füüsilised tundemeeled ja füüsiline mõttelaad [jäme ego] aktsepteerib, oleksid evolutsioonil väga kitsad piirid," ütleb Sri Aurobindo. Paljude tarkade järgi "avaneb meie ärkvelolekuteadvuse taga palju laiem teadvus, mis on ... ülitunnetuslik selle suhtes, millest me vahel ebatavaliselt teadlikuks muutume, [ning] meie jämeda  füüsilise olemise taga on teised, peenekoelisemad mateerialiigid koos peenemate seaduste ja suurema jõuga...; nendesse teadvuse avarustesse sisenedes [saame me] asendada oma käesoleva füüsilise elu, impulsside ja harjumuste jämeduse ning piirangud puhtamate kõrgemate ja intensiivsemate olemistingimustega". Seega, meie käesolev jäme "meel, elu ja keha on madalam teadvus, osaline väljendus, mis üritab erinevate evolutsioonivormide kujul jõuda omaenese täieliku väljenduseni, mida ülimeel juba tunneb ["ülimeel" tähistab lihtsalt neid sfääre, mis jäävad kehast, meelest ja kentaurist väljapoole]. See, mis sisaldub ülimeeles, on ideaal, mida ülimeel ise püüab oma tingimuste piires teostada ..." 

 

SAMBHOGAKAYA: SUBTIILNE SFÄÄR

 

Kui me soovime uurida egost ja kentaurist kõrgemate teadvusetasandite olemust, siis peame pöörduma Ida ja Lääne, hinduismi, budismi, kristluse ja islami suurte müstikute-tarkade poole. On mõnevõrra üllatav, kuid äärmiselt oluline, et need muidu väga erinevad mõttekoolkonnad on "inimloomuse sügavamate piirkondade" olemuse suhtes üsna üksmeelel. Nende traditsioonide järgi on tõepoolest olemas  ka kõrgemad teadvusetasandid - mis on egomeelest sama palju kõrgemad kui egomeel tüfoonist (väikelapseliku ego ja keha eristumisele eelnev periood) [Freudi "kehaego" staadiumid].

 

Mugavuse mõttes räägin mina "madalamast subtiilsest" ja "kõrgemast subtiilsest" sfäärist. Madalamat subtiilset sfääri väljendab kuues tšakra - "kolmas silm" -, mis väidetavalt sisaldab ja valitseb nii astraalseid kui ka psüühilisi sündmusi. See tähendab, et madalam subtiilne sfäär "koosneb" astraalsest ja psüühilisest teadvuseväljast. Ükskõik kas usutakse või mitte, seal nad vähemalt väidetavalt asuvad (või pigem, seal saavutavad nad väidetavalt küpsuse).

 

Astraalne tasand sisaldab põhiliselt kehast väljumise kogemusi, teatavaid okultseid (peidetud) teadmisi, aurasid, tõelist maagiat, "astraalreise" jne. Psüühiline väli sisaldab nähtusi, mida kutsutakse PSI- (kreeka k. psüühika, vaim, hing) fenomenideks: ESP (ekstrasensoorne taju), tuleviku nägemine, selgeltnägemine, psühhokinees jne. Paljud inimesed võivad aeg-ajalt sellesse välja "lülituda" ning demonstreerida juhuslikke või rohkem-kui-juhuslikke psüühilisi võimeid. Sellese välja sisenemine tähendab aga teatava kontrolli saavutamist psüühiliste fenomenide või vähemalt teatavate fenomenide üle. Tuleks ka mainida, et enamiku parapsühholoogia uurijate arvates moodustavad astraalne ja psüühiline sfäär ühe tasandi, seega räägime me nimetatud sfäärist üldiselt kui astraalsest-psüühilisest tasandist.

 

        MADALAM SUBTIILNE MINA

 

        kognitiivne laad -           selgeltnägev taju ja tunnetus;

                                              ekstraegoline ja ekstrasensoorne

 

        afektiivsed elemendid -  transpersonaalselt tundlik,

                                              suprasensoorne (staadium, mis

                                              järgneb supersensoorsele kentaurile)

 

        motivatsioonilised/         siddhi, paranormaalsed ja

        tungilised faktorid -       parapsühholoogilised tungid

 

        ajavorm -                       transteljeline või transfüüsiline;

                                              "punktist lähtuv" aeg; võime lugeda

                                              maailma suundumust tuleviku või

                                              mineviku tunnetamise abil

 

        mina-vorm -                   astraalne-psüühiline

 

Madalama subtiilse - astraalse-psüühilise - sfääri põhiolemus peitub selles, et teadvus, mis eristab ennast üha enam meelest ja kehast, ning suudab jämeda kehameele võimeid teatud moel ületada ning seeläbi opereerida maailma ja organismiga viisidel, mis näivad tavamõistuse jaoks fantastilised ja ebaloomulikud. Mina isiklikult pean seda teadvuse transtsendentsete funktsioonide loomulikuks laienemiseks.

 

 

KÕRGEM SUBTIILNE MINA

 

Kõrgem subtiilne sfäär algab sahasrarast ning läbib seitset erakordset kõrgetasemelist ületamis-, eristumis- ja integratsioonitasandit. Ma ei hakka siinkohal esitama selle sfääri ammendavat kirjeldust, selle asemel soovitan tutvuda Kirpal Singh'i http://en.wikipedia.org/wiki/Kirpal_Singh töödega, kes on seda - nada- ja šabdi-jooga - suurepäraselt käsitlenud. Ma mainin vaid, et seda on üldiselt ja järjekindlalt nimetatud kõrgema religioosse intuitsiooni ja kirjandusliku inspiratsiooni, sümboolsete visioonide, sinise, kuldse ja valge valguse, kuuldavate ilmutuste ning lõputu sära sfääriks. See on kõrgemate olendite, teejuhtide, ingellike vormide, ištadeevade, ja dhyani-budade sfäär; need kõik on lihtsalt - nagu ma peatselt selgitan - omaenese olemise kõrgemad arhetüüpsed vormid (kuigi algul näivad nad alati olevat "teine"). See on sar šabdi, Kontrolliva Brahma, Jumala arhetüüpide ning sat šabdi sfäär - ning neile neljale sfäärile järgneva kolme kõrgema ja täiesti kirjeldamatu tasandi olemise sfäär. Dante Alighieri http://en.wikipedia.org/wiki/Dante_Alighieri sõnadega:

  

        Pöörates pilgu Igavesele Valgusele

        Nägin selle sügavikes

           Armastuse abil kokkuköidetud

           Universumi lehti ...

        Selle sügava kiirgava olu, selle Ülima Valguse keskel

           Silmasin kolme ringi

           Kõik erinevat värvi, kuid siiski samad

        Teine - see oli esimese peegeldus

           Täpselt nagu vikerkaar vikerkaare kõrval

           Kolmas aga - teisest purskuv tuli

 

Pea meeles, et Dante nägi seda oma kontemplatiivse silma abil sõna otseses mõttes. Ta ei pane lihtsalt luuleridu kirja, vaid kasutab luulet ja visioon-kujundit selleks, et anda edasi, mida vahetult nägi.

 

Hinduismis kutsutakse seda sfääri vidžnaanamayakosa'ks, mahajaana budismis on see manas, kabalas geburah ja chesed. Selle subtiilse sfääri aspekte on samuti nimetatud - "üliminaks" või "ülimeeleks" (Sri Aurobindo kasutab seda mõistet ka kausaalse sfääri aspektide kohta). Asja tuum peitub aga üksnes selles, et kiirelt arenev teadvus eristab ennast täielikult tavameelest ja tavaminast - seetõttu võib teda imetada "üliminaks" või "ülimeeleks" Peaaegu samal viisil võiks egot nimetada "ülikehaks" või "üliinstinktideks", sest vaimne ego ületab tüfooni lihtsad tunded ja tajud ning jõuab neist kaugemale. Ülimeel hõlmab kõikide vaimsete vormide ületamist ning toob viimaks esile aimduse Tollest, mis eelneb meelele, minale, maailmale ja kehale ning on neist kõrgem - millegi, mida nagu Aquino Thomas http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_Aquinas oleks öelnud, kõik mehed ja naised kutsuksid Jumalaks.

 

        Sünnib  intellektuaalne  nägemus,  mida  on  üpris võimatu kirjeldada.

        Ühe intuitiivse mõttevälgatuse jooksul on  inimene teadlik universumi

        tähendusest  ja  kulgemisest,  enese  samastumises  ja lahustumisest

        loomises, lõpmatuses ja surematuses;  mõistmise  sügavik mõistmise

        sügaviku järel - lühidalt: sünnib arusaam nii kõikvõimsast minast ...

 

See ei ole aga Jumal kui ontoloogiline teine, see ei ole kosmosest, inimesest ja loomisest lahusseisev Jumal. Pigem on see Jumal kui omaenese Teadvuse Arhetüüpne tipp. Tsiteerides vidžrajaana vaatepunkti: "Kõiges sisalduv tühjus on see, mis võimaldab samastumisel toimuda - meis leiduv tühjus saab kokku tühjusega, mis on jumalus. Seda samastumist visualiseerides muutume me selleks jumaluseks. Subjekt samastub usu objektiga. [Nagu öeldakse,] kummardamine, kummardaja ja kummardatav - need kolm ei ole teineteisest lahus." Oma haripunkti jõudes saab hing selle jumaluse vormiga, dhyani-budaga ehk Jumalaga, sõna otseses mõttes üheks. Inimene lahustub Jumalusse kui Jumalus - kui see Jumalus, mis on algusest peale olnud inimese enda Mina või kõrgeim Arhetüüp. Ainult selle tõttu sai Püha Klementinus öelda, et see, kes tunneb iseennast, tunneb Jumalat. Meie võime ka öelda, et see, kes teab oma ülimina, teab Jumalat. Need on üks ja seesama.

 

        KÕRGEM SUBTIILNE MINA

 

        kognitiivne laad -          tegelik intuitsioon ja sõnaline 

                                             inspiratsioon, arhetüüpne Vorm,

                                             kuuldavad ilmutused (kanaldamine), 

                                             valguse ja heli vormis ilmutused

 

        afektiivsed elemendid -  õnnejoovastus, õndsus, ekstaatiline

                                              vabanemine üliteadvusse

 

        motivatsioonilised/         karuna, kaastunne, ülevoolav

        tungilised faktorid -       armastus ja tänulikkus

      

        ajavorm -                       transtemporaalne, igavikku suunduv

 

        mina-vorm -                   arhetüüpne-jumalik, ülimina, ülimeel

 

SUBTIILSED SFÄÄRID: KOKKUVÕTE

 

Ma jätsin käesoleva peatüki teadlikult lühikeseks, et mitte koormata lugejaid suure hulga uue infoga sfääri kohta, mis on enamuse jaoks tundmatu ja harjumatu. Järgmises peatükis toimin ma samamoodi. Kuid soovin, et sa mõtleksid selle üle, mida tooks kaasa subtiilse sfääri võimalik olemasolu. Kui müstikutel-tarkadel on äkki õigus?

 

Asja tuum on selles, et subtiilses sfääris - ning eriti kõrgemas subtiilses - toimub ülimalt kõrge astme eristumine ja ületamine. Kõrgemate arhetüüpsete sümboolsete vormide - nägemuslike või kuuldavate jumaluse vormide - kaudu jätkab teadvus transformatsiooni-teekonda ülespoole, see viib ta täielikult väljapoole jämedat kehameelt. Ülespoole transformatsioon nagu kõik teisedki, mida oleme vaadelnud, sisaldab kõrgema astme süvastruktuuri avaldumist (meeldetuletamise kaudu), millele järgneb samastumine selle kõrgema astme struktuuriga ning madalamast struktuurist (antud juhul egomeelest) eristumine ehk disidentifitseerumine. Tulemuseks on madalama astme struktuuride (jämeda meele ja keha) ületamine, mis võimaldab teadvusel kõigi madalama astme struktuuridega opereerida ja neid integreerida.

 

Lex Hixon http://en.wikipedia.org/wiki/Lex_Hixon on kirjeldanud üht subtiilse süvastruktuuri vormi, mida kutsutakse ištadeevaks (sanskriti k. ista-deva). Ištadeeva on lihtsalt kõrgem arhetüüpne jumaluse vorm, mis kutsutakse esile (ning mis selle tulemusena avaldub) teatavates meditatsioonides ning mida sõna otseses mõttes visualiseeritakse vaimusilmas, kasutades kõrgemat fantaasiat või visioon-kujundi meetodit. Ma mõistan, et osa inimesi väidaks ištadeeva olevat "üksnes mõttekujutluse", mida tegelikult ei eksisteeri - kuid see tähendaks, et üksiti kahandataks ka kogu muu vaimuloomingu väärtust: sama hästi võiks öelda, et matemaatika on üksnes vaimulooming ning sellepärast teda tegelikult ei eksisteeri. Ei - alus-mitteteadvusest esilekerkiv ištadeeva on tõeline - enam kui tõeline.

 

Hixon kirjeldav seda nii: "Ištadeeva Vorm või Kohalolu [mis, nagu ta veenvalt selgitab, kutsutakse esile visioon-kujundi abil] ilmub võnkuvalt elavana, koosnedes Teadvuse kiirgusest. Meie ei kujunda ištadeevat. Ürgne kiirgus, mis võtab ištadeeva kuju, kujundab tegelikult meid ning kõiki neid nähtusi, mida nimetatakse universumiks. See kõrge arhetüüpne sümbol tähistav teadvuse tõusu selle Vormiga samastumise poole: "Järk-järgult hakkame me tõdema, et see Jumalik Vorm või Kohalolu on meie enda arhetüüp, meie enda põhiolemuse kujutis.

 

See ei tähenda aga teadvuse kaotamist, vaid teadvuse võimendumist kõrgema astme arengu, evolutsiooni ja ületamise kaudu: "Ištadeeva ei kao meisse, meie kui indiviidid kaome ištadeevasse, mis jääb ainsana alles. Ometi ei kaota me oma mõtluse objektiga segunedes isiklikku olemasolu, sest objekt on olnud algusest peale meie enda arhetüüp, selle fragmentaarse peegelduse allikat nimetame me enda individuaalseks isiksuseks."

 

Asi on selles, et jäme ego ei ole lihtsalt seda kõrget Arhetüüpset Vormi veel adunud, aga kuna osutub, et egole eelnev olemus on see Vorm, siis pöördub teadvus oma eelneva ja kõrgema identiteedi poole - ehk see tuletab selle meelde: "Me muutume nüüd teadvuse transtsendentaalseks keskpunktiks, mis väljendub ištadeeva Vormi või vormitu Kohalolu kaudu. Me kogeme nüüd ištadeeva elu seestpoolt. Me kohtame oma arhetüüpses ja igavikulises olemuses teadlikult iseennast ning muutume [kõrgema samastumise kaudu] teadlikult iseendaks." Niisiis, selline on üks subtiilsesse sfääri transformeerumise või arenemise tõeline vorm, taolise kõrgema astme tervikluse avastamine või meeldetuletamine, mis hakkab nüüd Terviklusele lähenema - mis siseneb trenspersonaalsesse üliteadvuse sfääri ning toob ilmsiks ainult Arhetüüpse Tuuma.

 

_____________________

 

Temporaal- e. oimusagar on kuulmiseks ja pikemaajaliste mälestuste moodustamiseks vajalik ajuosa. See tegeleb õppimise ja seostamisega rohkem, kui ükski teine sagar ning on selles osas hästi tuntud. Näiteks on see vajalik faktide, sündmuste, numbrite, objektide, asukohtade, seoste, nägude ja sõnavara õppimiseks.