Elu ja Surm

SUBJEKTIIVNE TIIB

 

Isegi inimese eraldatus-, isoleeritus- ja mina seotuse tunne ise on lihtsalt omaenese tõelise Loomuse aseaine, lõpliku Terviku transtsendentse mina aseaine. Iga isik tunnetab intuitiivselt õigesti, et tema loomus ja Atman on üks, kuid ta moonutab seda intuitsiooni, rakendades seda oma eraldiolevale minale. Ta tunnetab, et tema eraldiolev mina on kosmiline keskpunkt, surematu, kõikehõlmav, kõige tähtsam. Niisiis, tegeliku ja ajatu terviklikkuse leidmise asemel asendab ta selle lihtsalt sooviga elada igavesti; selle asemel, et olla kosmosega üks, asendab ta selle sooviga kosmost omada; selle asemel, et olla Jumalaga üks, proovib ta ise Jumalat mängida.

 

Eelkõneldu moodustab selle, mida minetatakse Atmani projekti subjektiivseks tiivaks. Kuna Atmani projekt luuakse subjekti ja objekti vahelise lõhe abil, võib Atmani projekt avalduda nii subjektiivse kui ka objektiivse teadveloleku pooluse manipuleerimise kaudu (objektiivset tiiba vaatleme õige varsti). Atmani projekti subjektiivse tiiva moodustab võimatu soov, et individuaalne mina oleks surematu, kosmotsentriline ja kõige tähtsam; see soov põhineb aga õigel intuitsioonil, et inimese tõeline Loomus on tõepoolest lõputu ja igavene. See ei tähenda, nagu oleks ta sügavam loomus juba Jumal, vaid seda, et tema ego peaks olema Jumal - surematu, kosmotsentriline, surma eitav ja kõikvõimas - selles seisneb tema Atmani projekt. Samas - olla saab ainult kas Atman või Atmani projekt. Hubert Benoit'l http://www.spiritualteachers.org/hubert_benoit.htm on lõik, kus ta on Atmani projekti subjektiivset tiiba oivaliselt kirjeldanud. "Inimene peaks endalt küsima," alustab ta, "kuidas saab [inimene] hakata uskuma, et ta aktsepteerib oma ajalist seisundit, seda piiratud ja surelikku seisundit [eraldioleva mina ja mitte Terviku seisundit], mis on tegelikult tundmuslikult vastuvõetamatu, kuidas ta saab niimoodi elada"? Teisisõnu, kuidas saab inimene elada ilma Atmanita? Vastus kõlab loomulikult: luues sellele Seisundile aseaineid, muutes oma mina nii, et see näiks Atmani sarnane - kosmotsentriline, surematu, jumalikustatud, kõige oleva keskpunkt, kõige oleva ülim liigutaja -, ning luues seeläbi Atmani projekti. "Niisiis," ütleb Benoit, "kuidas saab hing muuta oma elu võimalikuks selles vastuvõetamatus olukorras, kus ta ei taju Atmanit? Ta muudab selle põhimõtteliselt võimalikuks oma kujutlusmängu abil, oma mentaalse võime abil taasluua subjektiivset maailma, mille ainukordseks liikumapanevaks printsiibiks on ta ise. Inimene ei loobuks kunagi olemast tõelise universumi ainukordne motiveeriv jõud [s.o. olemast Atman], kui tal puuduks lohutav võime luua enese jaoks iseenda universum, mille loob ta üksinda." Ning see moodustab osa - subjektiivse osa - Atmani projektist.

 

ELU JA SURM

 

Kui see võlts, individuaalne, eraldiolev minatunne on ülimuslikust Terviklikkusest kord lahutatud, satub ta vastamisi kahe põhilise tungiga: omaenese eksistentsi püsimise kindlustamisega (eros) ning kõige selle vältimisega, mis võiks ähvardada seda mina lahustada (thanatos). Seda sissepoole suunatud isoleeritud pseudomina kaitstakse ühelt poolt ägedalt surma, lahustumise ja ületamise eest (thanatos), samal ajal kui teiselt poolt püüeldakse ja teeseldakse kosmotsentrilisust, kõikvõimsust ja surematust (eros). Need kaks on lihtsalt Atmani projekti positiivne ja negatiivne pool: Elu ja Surm, Eros ja Thanatos, Višnu ja Šiva.

 

Seega, subjekt versus objekti piiri funktsioonina kerkivad esile kaks peamist dünaamilist faktorit: eros ja thanatos, Elu ja Surm. Eros on oma olemuselt soov haarata taas seda ülimuslikku Terviklikkust, mis moonutus siis, kui mina ja teise vahele piir ehitati. Kuid subjekti ja objekti, mina ja teise, tõeline taasühendamine eeldab muud välistavalt eraldioleva mina surma ja lahustumist - ning just selle vastu võideldakse. Seega ei suuda eros leida tõelist taasühendust, tegelikku Terviklikkust, vaid on selle asemel sunnitud kaotatud Tervikule aseainet otsima; neid aseaineid tuleb aga - selleks, et nad toimiksid - esitada kui ülimusliku Tervikluse ihaluse täitumist. Eros on niisiis liikumapanev jõud, millel põhinevad otsimine, haaramine, soovimine, ihalemine, jätkamine, armastamine, elamine, tahtmine ja nõnda edasi. Ning ta ei rahuldu kunagi, sest ta leiab ainult aseaineid. Eros on ontoloogiline näljatunne.

 

Nüüd jõuame thanatoseni. Thanatos - surm ja surmahirm. Üks asi, mida Lääne psühholoogial on olnud väga raske mõista, on see, et eksisteerib vähemalt kaks põhilist, kuid üpris erinevat hirmu ja ärevuse vormi. Esimeseks vormiks on patoloogiline ehk neurootiline hirm: igasugune seda laadi ärevus, mida võib õigustatult seostada "vaimuhaigusega", patoloogiliste kaitsemehhanismidega või neurootilise süütundega. Teine hirmuvorm ei tulene aga vaimsetest kõrvalekalletest või neurootilisest haigusest, vaid hoopis tõe tajumisest - see on põhiline, vältimatu, ärahoidmatu hirm, mis on eraldioleva minatunde jaoks sünnipärane. Inimese ülimuslik Loomus on Tervik, kuid ta lahutab selle Loomuse eraldiolevaks minaks versus väliseks teiseks, siis satub eraldiolev mina vältimatult vastamisi teadvelolekuga surmast ja surmahirmust. See on eksistentsiaalne, kaasaantud, sünnipärane (niikaua kui eksisteerib piir subjekti ja objekti vahel) - ning selle hirmu tajumine on situatsiooni tõene tajumine, mitte vaimuhaigusele iseloomulik tajumine.

 

Upanišaadides on seda fakti kenasti kirjeldatud: "Kus iganes on teine, seal on ka hirm." Ida jaoks on see fakt juba vähemalt kolm tuhat aastat olnud enesestmõistetav. Õnneks on siiski ka eksistentsialistlikud Lääne psühholoogid lõpuks - pärast ortodoksse psühhiaatria kümneid aastaid kestnud katseid taandada eksistentsialistlikku hirmu neurootiliseks süütundeks - selle olulise teema on nii selgelt esitanud ja lahti seletanud, et praegu saab sellest mööda vaadata ainult omaenese ignorantsust demonstreerides. "See olemuslik põhimine ülemärevus (ürgne ärevus)," kirjutas suur eksistentsiaalne psühholoog Medard Boss http://en.wikipedia.org/wiki/Medard_Boss , "on kõigi isoleeritud, individuaalsete inimeksistentsi vormidega kaasa sündinud. Selles põhimises ärevuses kardab inimese eksistents 'maailmas-olemist' ning tunneb selle üle samal ajal ka ärevust." Enamik meist muidugi ei teadvusta otseselt seda ürgset hirmu, millele meie igapäevased egod tuginevad. Gregory Zilboorg http://en.wikipedia.org/wiki/Gregory_Zilboorg seletab, miks:

 

        Kui see hirm  oleks  pidevalt teadvuslik, ei  oleks  me  võimelised  normaalselt

        funktsioneerima. Selleks et kindlustada  enesele teatav  minimaalne  mugavus-

        tunne, tuleb seda hirmu korralikult alla suruda ... Seda, et surmahirm on meie

        vaimsetes  funktsioonides alati olemas, võime me pidada enesestmõistetavaks

        ... Mitte keegi ei ole surmahirmust vaba.

 

Kirjeldatud surmahirm on minatunde, eraldioleva subjekti jaoks sünnipärane ning alati, kui kusagil on mingi piir, kerkib see surmahirm ühes või teises vormis esile. Ning alati, kui see surmatempel ennast ilmutab, on kaks - ning ainult kaks - asja, mida sellega saab ette võtta. See tähendab, et inimesel on surma ja thanatosega silmitsi kaks võimalust: ta võib seda eitada ja alla suruda või selle üliteadvuslikku Kõiksusse jõudmise teel ületada. Nii kaua kui inimene hoiab kinni oma eraldiolevast minatundest, peab ta surma ja surmahirmu alla suruma. Selleks et surmahirmu ületada, tuleb mina ületada. Seega ei saa eraldiolev mina teha mitte midagi selleks, et tegelikult surmahirmust vabaneda, sest eraldiolev mina on ise see surmahirm - nad sünnivad koos ning kaovad samuti ainult koos. Ainus asi, mida eraldiolev mina saab surmaga ette võtta, on seda eitada, alla suruda, lahjendada või muul viisil peita. Ainult üliteadvuslikus Kõiksuses, tegelikus ületamises, on surmahirm välja juuritud, sest siis on ka eraldiolev mina välja juuritud. Kuni selle ajani on aga - Ernest Beckeri http://en.wikipedia.org/wiki/Ernest_Becker väljendit laenates - "primaarseks allasuruvaks jõuks surmateadvus, mitte seksuaalsus".

 

Surmahirm, refleks vastuseks thanatosele. Kuid milline täpselt on thanatose loomus? Mida ta kokkuvõttes tähistab? Ehk on sellele võimalik anda järgmine vastus:

 

Me nägime, et kusagil ei ole mingeid täiesti eraldiolevaid üksusi - piir subjekti ja objekti vahel on lõppkokkuvõttes illusoorne. Seega peab seda subjekti ja objekti, mina ja teise vahelist piiri hetkest hetke pidevalt ja lakkamatult uuesti looma - just eelkõige sel lihtsal põhjusel, et see piir ei ole tõeline. Samal ajal üritab lihtne tegelikkuse jõud, Terviku "tõmme", iga hetk piiri hävitada. Seesama jõud ongi thanatos. Nii nagu isik taasloob iga hetk oma illusoorseid piire, üritab tegelikkus neid iga hetk maha kiskuda.

 

Taoline on thanatos - tema tõeliseks tähenduseks on ületamine. Thanatos ei ole jõud, mis püüab elu taandada anorgaaniliseks aineks (nagu me näeme, on selleks jõuks involutsioon), thanatos ei ole ka kompulsiivne kordamine, homöostaatiline printsiip ega enesetapusoov. Thanatos on sunyata jõud - jõud ja tõmme illusoorsete piiride ületamise poole -, kuid avaldub minale, mis ei loobu või ei suuda loobuda oma piiridest (ükskõik mis tasandil), otsese surmaohu ja füüsilise surelikkuse vormis.

 

Asja olemus on järgmine: kus iganes eksisteerib piir, seal tegutseb kogu aeg ka iga inimese sügavamale Loomusele omane thanatos, et seda piiri kõrvaldada või ohverdada. Nii kaua kui on piir, on ka thanatos. Inimesel on võimalik kas thanatosele järele anda, end talle ohverdada ning ta ületada või otsida midagi muud, mida surmahirmuga, selle ennastohverdava tungiga ette võtta. Seega tuleb otsida aseainelisi ohverdusi. Nagu ma raamatus "Eedenist alates" püüdsin näidata, mahuvad inimtegevuse kõik nurjatused - kõik see, mis teeb inimesest kõige kurikavalama olendi, kõik see, mille tõttu teda võib nimetada massimõrvariks ja piinajaks - ühisnimetaja aseainelised ohverdused alla. Otto Ranki http://en.wikipedia.org/wiki/Otto_Rank valem seletab seda väga täpselt ning võtab kogu teema suurepäraselt kokku: "Teise tapmine ja ohverdamine vähendab ego surmahirmu; teise surmaga ostab inimene ennast suremise, surmasaamise karistusest vabaks." Freud ütles, et "soovi surra asendab soov tappa", ning Becker võttis selle kokku kui "teise keha pakkumine eesmärgiga ennast surmast vabaks osta".

 

Pange tähele: surma eitamine (aseainelise ohverduse leidmine) on osa Atmani projektist - me kutsume seda negatiivseks pooleks. See on negatiivne pool püüdlusest Atmani-teadvust taassaavutada. Me nägime, et kui mina on kord ülimuslikust Terviklikkusest eraldatud, siis satub ta silmitsi kahe peamise tungiga, omaenese illusoorse eksistentsi säilitamisega (Eros) ning kõigest sellest hoidumisega, mis seda mina lahustada ähvardab (thanatos). Positiivsel poolel (ning see ei tähenda "heal poolel", vaid lihtsalt erose poolel - täpselt nagu magneti positiivsel poolusel) otsib ta igasuguseid aseainelisi rahuldusi, mis näiliselt täidavad mina soovi olla lõpmatu, kosmotsentriline, kõikvõimas, kangelaslik, jumalasarnane. Negatiivsel poolel (thanatose poolel) tõrjub ta välja ning surub alla kõike, mis ähvardab surma, lahustumise, ületamise, minnalaskmisega - ning loob seejärel aseainelisi ohverdusi. Mõlemad nimetatud tungid - aseaineline rahuldus ja aseaineline ohverdus - on Atmani projekti vormid, sest neid mõlemaid tõukab lõppkokkuvõttes tagant korrektne intuitsioon, mida moonutatakse, omistades see eraldiolevale minatundele, mis on tegelikult absoluutselt lõplik ja surelik.

 

Seega tõukab erost - soovi enama elu järele, soovi omada kõike, olla kosmotsentriline - tagant korrektne intuitsioon, et tegelikult peitub Kõiksus igas indiviidis. Kui see aga rakendatakse eraldiolevale minale, siis muutub intuitsioon, et üks on Kõiksus, sooviks omada Kõiksust. Selle asemel et olla kõik, soovib inimene lihtsalt kõike omada. See on aseaineliste rahulduste alus, selles peitub see täitumatu janu, mis pesitseb iga eraldioleva mina hinges. See on Atmani projekti positiivne pool ning seda janu kustutab ainult Atman.

 

Samamoodi põhineb surma eitamine (Atmani projekti negatiivne ehk thanatose pool) korrektsel intuitsioonil, et indiviidi ülimuslik Loomus on tõepoolest ajatu, igavene, surematu ja väljapool kõiki vorme. Kui seda aimust ajatust seostatakse aga eraldioleva minaga, moondub see lihtsalt sooviks igavesti elada, edasi kesta, igavesti surmast loobuda. Ületamise kaudu ajatuks saamine asendatakse lihtsalt sooviga igavesti elada. Igavik asendatakse surma eituse, surematusepüüdluste ja aseaineliste ohverdustega. See omakorda moodustab Atmani projekti negatiivse poole: surmaeituse kibeda-maitselise surematuse.

 

Eraldiolev minatunne on niisiis Atmani projekti võimu all - ta püüab ülimuslikku Terviklikkust tagasi võita viisidel, mis selle saavutamist takistavad ning sümboolseid aseaineid peale suruvad. Tõelise Terviklikkuse leidmise asemel tõukab teda lihtsalt tagant mure omaenese eksistentsi pärast: eros tõukab teda tagant oma pseudoeraldatust säilitama ning thanatos seob ta surma ja surmahirmuga. See lahing- Elu versus Surm, eros versus thanatos - on kõigis eraldiolevates minades toimuv ülim lahing, see on põhimine sünnipärane ärevus ja dilemma. See on ürgne hirmutunne, mis kaob alles tõelise ületamise teel Terviklikkuseni jõudes.

 

OBJEKTIIVNE TIIB

 

Nüüd jõuame peamise Atmani projekti aspektini: eraldioleval minal, kuigi ta teeskleb ning pürib surematuse ja kosmotsentrilisuse poole, ebaõnnestub oma eesmärgi saavutamine teataval määral alati ja ilmtingimata. Ta ei saavuta kunagi täielikult oma eesmärki olla stabiilne, püsiv, kestev ja surematu. William Jamesi http://en.wikipedia.org/wiki/William_James sõnul leidub alati kusagil mõtetes surma himustav taust ning ka pidusöögi ajal on alati kohal irvitav surnupealuu. Esilekerkinud eraldiolevat mina saadab pideva kaaslasena hägune surmaatmosfäär. Ka lõputust arvust kompensatsioonidest, kaitsemehhanismidest ja allasurumistest ei piisa, et seda taustahirmu lõplikult ja täielikult välja tõrjuda. See tähendab, et ükski sisemise mina poolt ettevõetav samm ei suuda seda hirmutavat visiooni lõplikult lämmatada. Seepärast võetaksegi kasutusele "välised" või "objektiivsed" abivahendid, et aidata Atmani projekti toetada, et aidata surmahirmu leevendada ja end surematuna kujutada.

 

Need välised abivahendid võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed, nad võivad olla nii erose kui thanatose teenistuses. Inimene loob või hangib enesele terve rea väliseid või objektiivseid tahtmisi, soove, omadusi ja vara, kaupu ja materjale; ta otsib rikkust, kuulsust, võimu ja teadmisi, kippudes kõigele sellele omistama lõpmatut väärtust või pidama seda lõpmatult ihaldavaks. Kuna aga lõpmatus on täpselt see, mida inimesed tegelikult tahavad, muutuvad kõik need välised, objektiivsed ning lõplikud asjad jällegi lihtsalt aseainelisteks rahuldusteks. Nad on aseainelised objektid, täpselt nii nagu eraldiolev mina on aseaineline subjekt.

 

Taas on võimalik tsiteerida Hubert Benoit' briljantselt täpset kommentaari Atmani projekti üldise olemuse, eriti aga aseaineliste objektide kohta: "Inimene üritab ennast ajalises sfääris jumalikustada ainult sellepärast, et ta ei ole teadlik oma tõelisest pühalikust põhiolemusest [Atmanist]. Inimene sünnib Jumala pojana, olles täielikult osa Universumi Ülimast Printsiibist; seejärel aga unustab ta oma päritolu ning veendub illusoorselt selles, et ta on ainult oma tundemeelte kaudu tajutav piiratud ja surelik keha. Tal on mälulünk ning ta kannatab illusoorse tunde all, nagu oleks Jumal teda hüljanud (olles ise tegelikult samal ajal Jumal); niimoodi ta askeldabki ajalises sfääris ringi, otsides kinnitust oma jumalikkuse kohta, kuigi seda pole võimaalik sealt leida ..." Kuna inimene unustab Jumala ning isegi eitab Teda - ise Teda samal ajal intuitiivselt tundes -, siis "askeldab ta ajalises sfääris ringi", otsides aseainelisi objekte ja püüdes samal ajal enda sisemist olemist jumalikustada (aseainelist subjekti luua). Mõlema tegevuse tulemuseks on paratamatult selle radikaalse Ühtsuse kaotamine, mis üksinda on Täielik.

 

Sellised on siis Atmani projekti kaks tiiba - subjektiivne ja objektiivne - ning Atmani projekti kaks poolt positiivne ja negatiivne, eros ja thanatos. (Kõik neli võivad esineda omavahelistes kombinatsioonides; on olemas nii erose subjekt kui ka erose objekt, nii thanatose subjekt kui ka thanatose objekt). Kuid nad kõik on üksnes piiri loodud, piiri funktsioonid: millal iganes luuakse ülimuslikku Terviklikkusesse mingi piir, ilmneb see Terviklikkus alati subjektina versus objekt, minana versus teine vorm. Subjektiivne mina soovib seejärel ülimuslikku Terviklikkust taastada (kasutades selleks erost), kuid kardab samal ajal ja omaenese lahustumist (thanatos). Kompromissina loob ta Atmani projekti: ta rakendab intuitiivselt tunnetatavad Terviku tunnused subjektile ning püüab näidata osa kui Tervikut - kosmotsentrilist, surematut, surma trotsivat. Aseaineline subjekt jahtimas aseainelisi objekte - ning kõik see toimub Jumala-ihaluse tõttu.