kentaurilikud sfäärid

        Hilises ego staadiumis (12.-21. eluaasta) indiviid harilikult mitte ainult ei valitse oma erinevaid personasid, vaid hakkab neist ka eristuma, nendega disidentifitseeruma, neid ületama. Seega kaldub ta integreerima oma kõiki võimalikke personasid küpseks egoks - hakates seejärel egost enesest eristuma ja disidentifitseeruma. Sel moel - transformatsiooni kaudu - avastab ta egolisest minast veel kõrgema astme terviku. Nii olemegi jõudnud otse kentauri juurde.

 

KÕRGEMA ASTME TERVIKLUS

 

Kui teadvus hakkab verbaalset egomeelt ületama, võib ta - enam-vähem esimest korda - integreeruda kõikide egomeele madalamate tasanditega. Teadvus ei ole samastunud üheainsa elemendiga teisi elemente välistades; sellepärast on nüüd võimalik integreerida kõiki elemente: keha, personat, varju, egot - need kõik on võimalik siduda kõrgema astme integratsiooniks.

 

Kõnealust staadiumit on kutsutud mitmeti - "kõigi madalamate tasandite integratsiooniks" (Jung, Sullivan, Grant), "integreerituks" (Loevinger), "ennast teostanuks" (Maslow), "autonoomseks" (Fromm, Riesman).  See staadium on füsioloogiline ja psühholoogiline integratsioon. Seda integreeritud mina, milles meel ja keha on harmooniliselt üks, kutsume me "kentauriks". Kentaur on võimas mütoloogiline olend, kelle loomakeha ja inimmeel eksisteerivad täiuslikus üksmeeles.

 

Üldjoones võime me öelda, et kui inimene areneb ja stabiliseerub kentauri tasandil, siis tema jämedamad isiksuse elemendid - keha, ego, persona, vari ja madalamad tšakrad - kalduvad harmoneeruma. Indiviid hakkab neid ületama, seega loobub ta sundmõttest nendega kogu aeg manipuleerida ning neid ekspluateerida. Kokkuvõtlikult on seda kirjeldatud mitmeti, seda on nimetatud autonoomsuse, integreerituse, autentsuse ja eneseteostuse staadiumiks - see on humanistlike/eksistentsiaalsete teraapiate ideaal, "kõrgem" staadium, mille poole ortodoksne Lääne psühholoogia pürgib. Selle asemel, et teha kokkuvõte kentauri "eneseteostuse" ehk "integratsiooni" staadiumit käsitlevatest uurimistulemustest, kirjeldan ma järgnevalt üht veenvat ning tüüpilist uurimust.

 

James Broughton http://en.wikipedia.org/wiki/James_Broughton lõpetas hiljuti ühe laiahaardelise fenomenoloogilise uurimuse teemal, millisena näevad erinevates arengustaadiumites indiviidid seost meele, keha ja mina vahel. Ta jagab oma tulemused (mõjutatuna Kohlbergist, Piaget'st ja Baldwinist) kuueks kasvavaks arengustaadiumiks. Kõige madalamal, 0-tasandil, ei ole meel ja keha veel eristunud; mina on "sees" ja reaalsus "väljas" - see on kehaego sfäär. Tasanditel 1 ja 2 on meel ja keha eristunud ning mina asupaigaks kaldub olema meel, mis kontrollib keha; nii meel kui ka keha näivad reaalsete ja "tõelistena" - need vastavad meie varasele ja keskmisele egolisele staadiumile. Tasanditel 3 ja 4 eristab indiviid sotsiaalse rolli ehk välise võltskuju (meie persona) "tõelisest" minamõistest ehk "sisemisest minast" - see on meie küpse ego tasand. Minnes aga edasi viiendale tasandile, ei ole (Loevingeri kokkuvõtet kasutades) indiviid mitte ainult personast disidentifitseeritud, vaid ta hakkab ka egost disidentifitseeruma, sest "mina kui vaatleja eristatakse tuttavast minamõistest [meie egost] ... Füsioloogilist keha peetakse nagu meeltki mõisteliseks konstruktsiooniks". Ei egomeelt ega keha käsitleta enam tõelistena, vaid lihtsalt konstrukturaalsetena. Mulle näib, et viiendal tasandil hakkab mina nihkuma punkti, mis on keha ja meele kui eraldi üksuste suhtes ülimuslik, sest nii keha kui meelt peetakse lihtsalt konstruktideks. Kuuendal, Broughtoni kõrgeimal tasandil, tundub mina olevat lõplikult mainitud punkti nihkunud, sest sellel kõige kõrgemal tasandil "on meel ja keha mõlemad integreerunud keha kogemuseks". See ongi minu arvates kentaur, integreeritud täielik mina, mis on kehast, meelest, personast ja varjust kõrgem ja tähtsam, kuid hõlmab neid kõiki, nagu öeldud, kui kogemusi ("integreeritud mina kogemusi" nagu Broughtoni uurimus näitas).

 

Minu arvates on eksistentsiaalsed psühholoogid teinud kentauri tasandi seletamisel, uurimisel ja ka üldisel "elluäratamisel" ära suure töö - see on ka üks põhjustest, miks ma seda tasandit muuhulgas "eksistentsiaalseks tasandiks" kutsun. Kierkegraadist ja Nietzechest Hussleri, Heideggeri ja Sartre'ini ning neist edasi Binswangeri, Frankli, Bossi, May, Bugentali ja Maddini on kõik põhjalikult analüüsinud totaalse olemise võimalusi ja kriise eksistentsialistlike mõistete valguses. Siia kuuluvad taolised mõisted nagu autentsus, konkreetne-maailmas-olemine, puhas kogemus ja tõeline nägemine, Dasein, kavatsetus, autonoomia, tähendus ning keskendatud mina - vabandage, et ma pillun üksnes märksõnu, kuid eksistentsiaalne kirjandus on niivõrd tohutu ja põhjalik, et ma saan selle olemusele vaid vihjata ning lugejat originaaltöödega tutvuma ärgitada, heites need sõnad õhku.

 

Loomulikult ei väida ma, nagu oleksid kõik mainitud autorid - ning paljud teised, kes kuuluvad üldjoones "humanistlikku/eksistentsiaalsesse" koolkonda - täielikult üksmeelel või räägiksid samast "minast" ja liiati veel sellest, mida mina kentauriks nimetan. Minu arvates on eksistentsiaalne kentaur tõeline kõrgem teadvusetasand, eristumise ja ületamise kõrgema astme terviklus, ning nimetatud autorite seisukohtade suur sarnasus tuleneb faktist, et nad kõik kas tunnetavad intuitiivselt või elavad isiklikult selles kõrgema tasandi olemises ja teadvelolekus.

 

AUTONOOMIA, ENESETEOSTUS JA KAVATSETUS

 

Paljud eksistentsiaal-humanistlikest autoritest on pikalt ja põhjalikult seletanud, uurinud ja kirjeldanud selle totaalse kehameele ehk kentauri potentsiaale. Selle suuna põhimõisteks on "eneseteostus" - mõiste, mida tutvustasid Goldstein ja Karen Horney ning mille muutsid populaarseks Maslow, Rogers, Perls ning kogu humanistlik liikumine tervikuna. Sellest järeldub, et inimese täielik potentsiaal tuleneb, Carl Rogersi http://en.wikipedia.org/wiki/Carl_Rogers sõnu kasutades, "totaalsest, kestvast psühhofüsioloogilisest tulvast" ehk "totaalsest organismilisest kogemusest", mitte mõnest mainitud tulva aspektist või fragmendist - egost, superegost, minamõistest või muust taolisest. Meie mõistes on eneseteostus tihedalt seotud kentauri tasandiga, ego ja persona tasanditel ei ole see otseselt saavutatav.

 

Rollo May http://en.wikipedia.org/wiki/Rollo_May näiteks väidab, et "ego, keha kui ka mitteteadvus saavad eksisteerida ainult terviku osadena ning ei saa olla 'autonoomsed'. Selles tervikus [kentauris] peituvad tahte ja vabaduse alused. Niisiis, definitsiooni järgi saab tegelikku autonoomiat saavutada ainult selle terviku teadliku esilekerkimise kaudu - selle kaudu, et samastumine fragmentidega (ego, persona ja kehaga) muutub samastumiseks nende suhtes ülimusliku ning kõrgema integratsiooniga. Üldise eksistentsiaalse mõtteviisi kohaselt on nii, et kui individuaalset mina tunnetatakse või haaratakse kui ülimuslikku totaalset olemist, siis inimene võtab - saab võtta - enesele vastutuse kogu oma maailmas-olemise eest. Sartre'i sõnutsi saab ta valida iseennast. Sellel kõrgemal eksistentsiaalsel kentauri tasandil ei ole mingit vastumeelsust oleviku suhtes - ei ole mingeid varjatud mina nurgakesi, mis olemisele vastu puikleksid. Sellisena saab indiviid hakata liikuma tervikuna, kui tervik - mida on nimetatud ka "spontaanseks tahteks".

 

"Spontaanse tahte" mõiste meeldib mulle eriti, sest lisaks omaenese sisemistele voorustele kaldub see osutama ka nendele potentsiaalitüüpidele, mis on kättesaadavad ainult kentauri ehk totaalse olemise, mitte keha-, ego- ja persona tasandil. Rollo May piiritleb kahte 'tahte' sfääri; esimene koosneb mina-kogemusest kogu selle totaalsuses, mis on suhteliselt spontaanne liikumine teatud kindlas suunas. Seda sorti tahtmise puhu liigub keha kui tervik ning kogemust iseloomustab lõdvestumine ja rikkaliku kujutusvõimega avatud kvaliteet. See on vabadusekogemus, mis ületab kõik arutlused poliitilisest ja psühholoogilisest vabadusest. Eriti torkavad siinjuures silma rikkaliku kujutusvõimega avatud meel, totaalse mina rõhutamine ja liikumise kui terviku mõiste.

 

"Teise sfääri tahtmine seevastu ilmneb siis, kui mängu tuleb mõni takistav element, mingi vajadus otsustada, mis sisaldab elemente millegi vastu ja millegi jaoks. Freudi terminoloogiat kasutades on selle sfääriga seonduv tahe 'superego tahe'". Spontaanne tahe on totaalse kehameele tahe, teine tahe aga püüdlusliku ja eesmärgipärase ego (ning superego) tahe.

 

Ma tahaksin siinkohal juhtida tähelepanu sellele, et May võrdsustab üldjoontes totaalse mina tahte eksistentsialistide mõistega kavatsetus, seepärast ütlebki ta, et kavatsetus "on meelte ja keha vaheline puuduv lüli". Nii nagu mina seda näen, on seos üpris lihtne ning sellele on ka May ise osutanud: keha kaldub olema selles mõttes "tahtmatu" ning "spontaanne", et - jättes tahtele alluvad lihased kõrvale - me ei kontrolli harilikult teadlikult selliseid kehaprotsesse nagu vereringe, kasvamine, seedimine, tunnetamine ning miljoneid teisi spontaanseid muutujaid, mis moodustavad "keha loomuliku tarkuse". Teisest küljest, egot peame me paljude tahtlike, kontrollitud ja eesmärgipäraste tegevuste koduks. Totaalne mina on niisiis kõrgem ego ja keha liit, teatav mõlema eelmainitud kogemusliku sfääri - tahtmatu ja tahtliku - vaheline liit. "Spontaanne tahe" on seega "puuduv lüli keha ja meele vahel" - kavatsetus.

 

Pange tähele, et May järgi kavatsetust "ei tohi samastada mitte kavatsusega, vaid selle dimensiooniga, millel kavatsused põhinevad ..., dimensiooniga, mis lõikab ja sisaldab nii teadlikku kui ka mitteteadlikku, nii kognitiivsust kui ka tungi. Kavatsetus sisaldab järelikult nii tahtmist (tungilist) kui ka teadmist (kognitiivne). Mina isiklikult kutsun kavatsetuse kognitiivset aspekti visioon-kujundiks või kõrgema fantaasia protsessiks. "Kujutlus," ütleb May, "on kavatsetuse kodu." Või veel paremini: "Kavatsetus on rikkaliku kujutlusvõimega tähelepanu, mis on meie kavatsuste aluseks ning mis informeerib meie tegevusi." Me võime ka öelda, et kavatsetuse kognitiivne aspekt on visioon-kujund ning visioon-kujundi tungiline aspekt on kavatsetus - ma usun, et mõlema aluseks on keha ja meele kõrgema astme terviklus nimega kentaur.

 

Kehameele kentauri spontaanne tahe on kavatsetus, tema keel on visioon-kujund või kõrgem fantaasia. Rollo May ise ütleb: "Kujutlus on kavatsetuse kodu ning fantaasia üks tema keeltest. Ma ei kasuta mõistet 'fantaasia' siinkohal millegi ebatõelise tähenduses, millesse me põgeneme, vaid tähenduses 'võimeline esindama' või 'nähtavaks tegema'. Fantaasia on totaalse mina keel." [Minu rõhutus]. Samamoodi märgivad Perls jt, et fantaasia oma kõige puhtamal kujul on lihtsalt tervikliku mina väljendus: "tajuliste, motoorsete ja tundeliste funktsioonide terviklus".

 

Jung märkas samuti kiiresti kõrgema fantaasia protsessi ühendavat rolli. "Sisemine kujund," ütleb Jung, "on kompleksfaktor, mis koosneb paljudest allikatest pärinevast mitmekesisest materjalist. Tegu ei ole aga konglomeraadiga, vaid integreeritud produktiga, millel on oma autonoomne eesmärk. Kujund on kontsentreeritud totaalse psüühilise situatsiooni väljendus, mitte ei koosne ainult, ega isegi põhiliselt, puhtast ning lihtsast mitteteadvuslikust sisust." [Jungi enda rõhutus]. Komplekskujund - mida mina nimetan kõrgemaks fantaasiaks või visioon-kujundiks - on Jungi jaoks seega totaalse olemise väljendus, mis hõlmab nii teadvuslikke kui ka mitteteadvuslikke aspekte. Jungi enese sõnade kohaselt "on kujund võrdselt nii mitteteadvuse kui ka antud hetke situatsiooni väljendus. Tema tähenduse tõlgendus ei saa seega põhineda puhtalt mitteteadvuslikul või teadvuslikul - see saab põhineda ainult nende vastasmõjul.

 

Pange tähele, "kõrgema" fantaasia protsessist rääkides pean ma silmas, et eksisteerib ka "madalama" fantaasia protsess. See on olemas ning me oleme seda juba kohanud: see on väikelapse primaarne protsess, milles tervik ja osa on võrdsed ning subjekt ja predikaat identsed, see on maagilise tüfooni kognitiivne olemisviis. Neid kahte olemisviisi, kui sarnased nad treenimata pilgule ka ei paistaks, ei tohi lihtsalt võrdsustada.

 

Siinkohal hakkame me märkima üht esilekerkivat printsiipi, millel on olemise ja teadvuse kõrgemate sfääride olemuse mõistmisel väga oluline roll. Me märkame seda printsiipi kõrgemalt arenenud psüühika struktuuride avaldudes ikka ja jälle. Idee on järgmine: paljud struktuurid, mis inimelu seimese elutsükli Väljapoole Kaarel on "pre", ilmnevad Sissepoole Kaarel (elutsükli teine pool) kui "trans". Niisiis, preverbaalsed süvastruktuurid asenduvad verbaalsete struktuuridega, mis omakorda asenduvad transverbaalsete struktuuridega; perpersonaalne asendub personaalsega, mis omakorda asendub transpersonaalsega; pre.egolisest jõutakse egolisse, millest omakorda transegolisse; pretemporaalsele järgneb mentaalne, millele omakorda transmentaalne - ja nii edasi.

 

Kuigi pre- ja trans-struktuuridel on loomulikult pinnapealseid sarnasusi, ei tohi neid kahte lihtsalt võrdsustada. Nüüdisaja psühholoogias ja psühhiaatrias valitseb kalduvus taandada kõik trans-struktuurid pre-struktuurideks. Seetõttu püüan ma teadvustada kõrgemate trans-struktuuride poole liikudes selgitada erinevusi kõrgemate trans-struktuuride ja nende madalamate osapoolte, pre-seisundite vahel.

 

PRIMAARNE PROTSESS: PREVERBAALNE

 

Me võime alustuseks vaadelda kentauri staadiumi kõrgemat fantaasiat või visioon kujundit - kavatsetuse aspekti (lihtsuse mõttes võib visioon-kujundit ja kavatsetust käsitleda sama asjana). Kentauri küps fantaasia eelneb kindlasti keelele, kuid ei ole preverbaalne. Ta on transverbaalne.

 

Et sellest aru saada, alustagem preverbaalsest primaarsest protsessist: väikelapse kehaego ehk tüfooni tasandil, mis ei ole võimeline tõeliseks keelestruktuuriks ning kuuluvuslikuks tunnetuseks, on fantaasia protsess ("fantasmiline maailm") tõepoolest perverbaalne ja prekonseptuaalne, nii nagu psühhiaatrid juba üle poole sajandi on väitnud. See preverbaalne primaarne protsess on primitiivne soov, mis lokkab ilma igasuguse kontrollita, ilma mingite loogika, tahte või keelega seotud sekundaarsete kanalite ja sidemeteta - sest mitte ühtegi teist ei ole veel olemas. Preverbaalne primaarne protsess on rikas nii soovide täitumise ja adualismi kui maagiliselt moonutatud tunnetuse poolest.

 

Veelgi enam, preverbaalsete ja väikelapselike staadiumite primaarne protsess on tihedalt seotud ja piiratud lihtsate instinktiivsete, emotsionaalsete ning vitaalsete-praaniliste vajaduste ja tungidega - "anaalsete", "falliliste" ja "rinna" fantaasiatega, ennast kehtestavate impulssidega, võimusoovidega, madalamate tšakrate tegevusega - kõigi mainitud kehaego kategooriatega. Samuti on tihe seos preverbaalse fantaasia protsessi ja taoliste instinktiivsete tungide vahel nagu seksuaalne ja agressiivne, rituaalselt korduv, vitaalne ja vegetatiivne tung. Minu arvates ühendas Freud just sellepärast omavahel (ja tavaliselt ka võrdsustas) primaarse protsessi ning instinktiivsete tungide sfääri.

 

Primaarne protsess on niisiis esmalt ja ennekõike kehaga seotud - see mitte ainult ei valitse kehamina taseme(te) üle, vaid jääb ka igaveseks sellesse teadvuse struktuuri pidama. "Kõik [psühhoanalüüsi] koolkonnad on ühel meelel, et teadvusliku vaimse aktiivsusega kaasneb lapsepõlvest pärinev mitteteadvuslik fantaasia, mis seda aktiivsust ka toetab, säilitab, elavdab ja mõjutab; see fantaasia on (algselt) seotud bioloogiliste suhete ja protsessidega ning muutub seejärel sümboolselt detailsemaks." Veelgi täpsemini kirjeldab eelnevat Susan Isaacsi http://en.wikipedia.org/wiki/Susan_Sutherland_Isaacs kokkuvõte Kleini olulistest analüütilistest avastustest: "(a) Fantaasiad on mitteteadvuslike vaimsete protsesside esmaseks osaks. (b) Mitteteadvuslikud fantaasiad on seotud eelkõige kehadega ning väljendavad instinktiivseid püüdlusi objektide järele. 

 

Selline näeb välja madalam fantaasia ehk primaarne protsess - see on "seotud eelkõige kehade" ja "bioloogiliste suhetega" ning võib muutuda "sümboolselt detailsemaks". Kui võtta väikelapse kehaego kategooriad kokku, siis primaarne "põhineb organitel (suu, pärak, suguelundid), ollusel (väljaheide, uriin, piim, veri), liigutustel (imemine, näpuga katsumine, löömine)" ning on nendega seotud. Primaarne protsess ja väikelapse kehaego sammuvad käsikäes ning nad vormitakse täpselt nende kategooriate abil.

 

Ma olen korduvalt maininud, et primaarsest protsessist ja väikelapse kehaminast tuleb lõpuks loobuda ning need transformeerida; et teadvus peab ennast lahutama vegetatiivsest kehast ning avama end vaimsele-egolisele sfäärile; et indiviidi minatunne peab hedonistliku kehaego maha jätma ning egomeeleks transformeeruma. Selle transformatsiooni ebaõnnestumine ükskõik mis punktis toob kaasa indiviidi fiksatsiooni teatud kehapiirkondadesse, mis on seotud mitteteadvuslike fantaasiatega nende piirkondade kaudu lõpliku rahulduse saavutamisest (oraalne: saavutada ülim rahuldus imemise, neelamise ja maailma enesega liitmise teel; anaalne: omada maailma ja sellega manipuleerida; falliline: "luua" maailma või astuda sellega seksuaalselt ühendusse).

 

Kui sellised fiksatsioonid toimuvad - ning need toimuvad teataval määral iga inimesega, aga siinkohal mõtlen ma eelkõige raskemaid juhtumeid - , siis kalduvad need ilmnema just "sümboolselt detailsemaks muutumise" kaudu. Näiteks inimene, kellel on fiksatsioon anaalsesse staadiumisse, võib - primaarse protsessi kaudu - alateadlikult võrdsustada muda väljaheitega ning omandada foobia mustuse suhtes koos obsessiiv-kompulsiivse puhtusearmastusega, mis sunnib teda 20 või 30 korda päevas käsi pesema. Muda sümboliseerib antud juhul väljaheidet, seega on "sümboolselt detailsemaks muutumine" väljund kehapiirkondadest ning hõlmab nüüd ka mittekehalisi alasid. Mina isiklikult usun, et "sümboolselt detailsemaks muutumine" toimub üsna täpselt nii, nagu psühhoanalüüs kirjeldab.

 

Probleem on aga selles, et psühhoanalüüs kaldub seejärel kogu sümbolismi - ning isegi kõik kõrgemad mõtlemise ja olemise viisid - väikelapse primaarse protsessi kehalisele olemisviisile. Kunagi rünnati psühhoanalüüsi pilkava märkusega, et "selle doktriini järgi näeb mitteteadvus peenist igas kumeras ning tuppe või pärakut igas õõnsas objektis". Seda kuuldes üks kuulus psühhoanalüütik Ferenczi tõsise näoga: "Ma leian, et see lause iseloomustab fakte väga hästi".

 

Tänu taolisele lähenemisele pole ime, et psühhoanalüüsil on olnud niivõrd suuri raskusi kõrgemate transtsendentsete olemisviisidega - Jumal ise on lihtsalt suur Rind Taevas. Tegelikult rääkis Ferenczi tõtt - aga see polnud lihtsalt kogu tõde. Nagu ta seletab: "Lapse meel (ja mitteteadvuslik tendents, mis täiskasvanutel alles jääb) on algselt keskendunud ainult oma kehale, hiljem aga peamiselt instinktide rahuldamisele - meeldivatele rahuldustele, mida joomine, söömine, kontakt suguelundite piirkonnaga ja eritamistegevus talle pakuvad. Mõni ime siis, et ka tema tähelepanu peatub ennekõike nendel välismaailma objektidel ja protsessidel, mis oma kauge sarnasuse pinnalt tuletavad talle meelde tema kõige kallimaid kogemusi."

 

Ning siin on Ferenci jutu tuum: "Siit tulenevad need tihedad, kogu elu kestvad inimese keha ja objektiivse maailma vahelised seosed, mida me kutsume sümboolseteks. Ühest küljest ei näe laps selles staadiumis maailmas midagi muud kui oma kehareaalsuse kujundeid, teisest küljest õpib ta oma keha abil väljendama kogu välise maailma mitmekesisust." Asja iva on selles, et psühhoanalüüsi järgi on kogu sümboolne aktiivsus kehal põhinev ning osutab kokkuvõttes ainult kehale; meie jaoks aga on see tõsi ainult siis, kui toimub raske fiksatsioon kehalisel tasandil, mis omakorda algatab paratamatult selle fiksatsiooni "sümboolse detailsemaks muutumise". Psühhoanalüüsi jaoks on aga kogu sümbolism ainult kehal põhinev. Nagu Charles Rycroft http://en.wikipedia.org/wiki/Charles_Rycroft selgitab: "Psühhoanalüütiline teooria väidab, et sümboliseeritav objekt või tegevus on alati seotud põhiliste, instinktiivsete või bioloogiliste huvidega; asendamine või ümberpaigutamine lähtub alati kehast, see tähendab, et nuge, lennukeid ja püsse võib tõlgendada falliliste sümbolitena, kuid peenis ei saa kunagi olla noa sümboliks."

 

Lisaks märkamata jätmisele, et eelnev juhtub ainult fiksatsioonide korral, teeb psühhoanalüüs reduktsionistliku vea, eeldades väga lihtsalt, et see, mis ilmub arengus esile esimesena, on alati kõigist struktuuridest kõige põhilisem, kõige fundamentaalsem ja kõige "reaalsem". Pange tähele, et esimeses ülaltoodud tsitaadis võrdsustas Rycroft primaarse algsega: see, mis on kõige reaalsem ja "kõige armsam" (nagu Ferenczi ise ütles), on see, mis oli arengus esimene - ning mis puutub "vaimsesse" tegevusse, siis viitab see primaarsele protsessile ja selle seosele mõnuprintsiibil põhineva kehaga: nagu nägime, olid just need esimesed tõelised minatunde struktuurid, mis arengu jooksul esile kerkisid. Lühidalt, psühhoanalüüs eeldab: esimene = kõige tõelisem; ning seega peavad kõik järgnevad arengud sümboliseerima neid esimesi ja "kõige tõelisemaid" kogemusi.

 

Igavikulise filosoofia jaoks seevastu - ning seda vaatepunkti üritan ka mina esindada - ilmuvad kõige kõrgemad ja tõelisemad olemisviisid ajalises arengus viimastena. Kuna kõrgemad olemisviisid peavad definitsiooni järgi madalamad viisid kokku võtma ja integreerima, siis saavad nad ilmuda ainult pärast madalamaid. Täpselt samamoodi ilmusid inimesed evolutsiooni käigus (nii kaugele, kui see praeguseks hetkeks on jõudnud) viimastena, sest nad esindavad kõige kõrgemat olemisviisi, mis seni on esile kerkinud.

 

Lihtsalt sellepärast, et primaarne protsess - koos oma kehaliste kategooriatega - ilmneb arengu käigus esimesena, püüab psühhoanalüüs muuta kõiki järgnevaid arenguid pelgalt primaarse protsessi võsudeks ja sümboliteks. Näiteks siseneb primaarse protsessi rinnakujund teadvusse päris kindlasti enne küpset ning äärmiselt keerukat mandala mõistet (kõrgemates meditatsioonipraktikates kasutatav keerukas ringikujund), täpselt nagu amööbid ilmusid maa peale ammu enne inimesi. Aga öelda - nagu psühhoanalüüs -, et mandala on lihtsalt rinna sümbol, on sama hea, kui öelda, et inimene on lihtsalt amööbi sümbol. Kuid just täpselt seda psühhoanalüütiline teooria teeb. Sama hästi võiks öelda, et taimed on mulla sümbolid, sest muld tekkis esimesena. Selle lihtsa eksimuse tõttu on psühhoanalüüs inimkonnale pidulikult tõotanud, et ei suuda kunagi mõista kõrgemaid olemisviise. Taandades kõrgema madalamaks, näeb ta igal pool vaid rinda ja elajat. Seda sorti lähenemise puhul paistavad välipeldik ja Sixtuse kabel üsna sarnastena, sest mõlemad on ehitatud lihtsalt tellistest - ning pealegi, tellised olid enne ...

 

VISIOON-KUJUND: TRANSVERBAALNE

 

Peaaegu psühholoogia/teraapia teadusliku lähenemisviisi algusaegadest peale on kestnud pidev, kuid teravmeelne vaidlus kujutlusliku tegevuse ja fantaasia staatuse üle: on see kõik lihtsalt neurootiline unelemine? Või on fantaasia üliintuitiivne teadmisviis, mis aitab paljastada kõrgemaid reaalsuse tasandeid? On see arhailine? Või kõrgelt arenenud? On see väärtuslik? Või lihtsalt märk eskapismist ja halvast kohandumisest?

 

Mina isiklikult arvan, et ta on samal ajal mõlemat - siit ka mõisted "kõrgem" ja "madalam" fantaasia. Madalam fantaasia, mida koondab ja väljendab primaarne protsess, pole tõenäoliselt enamat kui üks üpris keerukas kujutlemisviis, mis esineb ka paljudel teistel primaatidel - näiteks ahvid suudavad moodustada "paleosümboleid". Olles enam-vähem kehaga piirduv - seda isegi teiste objektide kujutamisel -, kaldub ta hoidma teadvust lühiühenduslikus võrgustikus ümber kehamina ning tegelikult ka teadvust nartsissistlikusse kehalisse olemisse tagasi kiskuma. Psühhoanalüüs on kõike seda väga ulatuslikult katnud, seletanud ja dokumenteerinud. Minu meelest kehtib see kõik siis, kui me räägime madalamast fantaasiast, id-fantaasiast või tüfoonsest tunnetusest.

 

Kuid ma toonitan, et eelnev käib ainult väikelapseliku preverbaalse fantaasia kohta ning et küps ja kõrgem fantaasia ei osuta mitte tagasi instinktide poole, vaid ülespoole, kõrgemate olemise ja teadveloleku viiside poole, mis ületavad jämedale kehale suunatud orientatsiooni. Nagu Robert Masters http://www.robertmasters.com/ seletab:

 

        Erinevust noeetilise kujutluse [visioon-kujund] ja fantaasia  [primaarse protsessi]

        vahel  on  filosoofid  ja   müstikud  läbi  aegade  mitmeti  toonitanud.  Paracelsus

        mõtles   kahtlemata   sama  asja,   kui  hoiatas,   et  ei aetaks  segi  alkeemikute  

        imagination vera't  ja fantaasiat,  "seda  rumalate  nurgakivi".  Kujutuslik  maailm 

        on nägemuslik maailm,  teofaansete ja teiste  samalaadsete  nägemuste  maailm,  

        ning see muutub,  meie jaoks tajutavaks ainult spetsiaalse tunnetusliku kujutluse

        kaudu.

 

Ühtegi eespool mainitud preverbaalse fantaasia protsessi probleemi küpse kentauri puhul ei esine. Indiviid on keeke ja mõistelise mõtlemise moodustamise lõpule viinud; ta on tüfooni väikelapselikud soovid transformeerinud ühiskondlikeks konsensuaalseteks vormideks, ta on väljunud väikelapselikest siduvatest struktuuridest (pleromaatilisest ja uroboorsest) - kõik see on nüüd enam-vähem selja taha jäänud (välja arvatud, muidugi, fiksatsioonid). Fantaasia-protsess pole enam preverbaalsete fantaasiate juurde regresseerumise viis, vaid vahend transverbaalsete reaalsustega kontakteerumiseks. Teel eksistentsiaalsest sfäärist transpersonaalsesse tegeleb see üleminekuga (ja on transformatsioonisümboliks). See on äärmiselt tähtis tunnetusviis mitte ainult kentauri tasandil, vaid ka kõrgematel tasanditel, just seepärast kasutatakse transpersonaalse meditatsiooni paljudes vormides sügavat kujutelma ja visualisatsiooni, aga mitte kunagi abstraktsest kontseptualiseerimist. See on transverbaalne fantaasia ning seda ei saa mitte ainult kasutada täiesti teistsuguste eesmärkide saavutamiseks kui preverbaalset protsessi, vaid see on ka täiesti erinev sfäär.

 

"Sümboolne mõtlemine," kirjutab Mircea Eliade http://en.wikipedia.org/wiki/Mircea_Eliade (vastuseks psühhoanalüütilisele seisukohale), "ei ole ainult lapse, luuletaja või tasakaalutu hinge privileeg: see on inimese eksistentsi kaasosaks ning kerkib esile enne keelt ja loogilist mõistust. Sümbol toob esile teatud reaalsuse aspekte - kõige sügavamaid aspekte -, mis ennast teistele teadmise vahenditele kätte ei anna. Kujundid, sümbolid ja müüdid ei ole psüühika süüdimatu looming: need vastavad järgmisele vajadusele ja täidavad järgmist funktsiooni - tuua valguse kätte kõige peidetumad meeleinformatsiooni tajud.

 

Nüüd võib loomulikult toimuda fiksatsioon või regressioon preverbaalsesse primaarsesse protsessi koos patoloogiliste fantaasiatega uroboorsest või emaga seotud intsestist/kastratsioonist koos tugeva rõhuga instinktuaalsetel tungidel ja bioloogilistel suhetel - seksuaalsel, agressiivsel ja kannibalistlikul. Samuti võib toimuda progressiivne evolutsioon küpse kentauri tasandi transverbaalse fantaasia protsessini. See ei ole lapsepõlve tagasipöördumine, vaid oma selle olemise osa uuesti avastamine, mis hakkab muutuma transpersonaalseks ja transajalooliseks - mitte aga preajalooliseks.

 

        Kui ajalooliselt tingitud isik  - näiteks kaasaja õhtumaalane -  laseb  oma mitte-

        ajaloolisel  osal  end  vallutada  (see  juhtub  temaga  palju sagedamini ja palju

        täielikumalt, kui ta ette kujutab), siis see ei ole ilmtingimata [pange tähele, et

        Eliade  ütleb  "ei ole ilmtingimata, "  just  nagu tunnistades,  et see võib olla nii

        regressiivne kui ka progressiivne]  regressioon inimkonna loomalike staadiumite   

        [kehamina  staadiumite]     suunas  või   taaslaskumine   orgaanilise  [uroboorse-

        reptiilse]  elu  sügavaimate allikate juurde.  Sageli siseneb ta sel hetkel  mängu   

        tulevate  kujundite  ja  sümbolite  kaudu  uuest i inimkonna  ürgsesse  paradiisi-

        laadsesse staadiumi ... kaotatud paradiisi.

 

See kaotatud paradiis ei ole eelnev mitte ajas, vaid sügavuses. Subtiilseid sfääre käsitlevates peatükkides vaatleme me just seda mitteajaloolist teadveloleku osa.

 

Me oleme viimastes alalõikudes näinud, et kogu eksistentsialistlik/humanistlik laine - koos jungiaanide, idamaiste traditsioonide, Mircea Eliade ja teistega - vaatleb visioon-kujundit, kõrgemat fantaasiat ja kavatsetust mitte kui madalamat, vaid kui kõrgemat tunnetusviisi - tunnetusviisi, mis ulatub väljapoole nii väikelapselikust primaarsest protsessist kui ka verbaalse arutlemise sekundaarsest protsessist. Praeguseks on täpselt sama hakanud väitma ka kõige autoriteetsemad ortodoksed psühhiaatrid. Silvano Arieti http://associazionesilvanoarieti.it/english/index.html avaldas näiteks 1976. aastal väga mõjuka raamatu pealkirjaga: "Loomingulisus: maagiline süntees" (Creativity: the Magic Synthesis), milles selgitab veenvalt, et loomingulisus - üks inimese kõige kõrgemaid ja väärtuslikumaid tunnetusprotsesse - on primaarse ja sekundaarse protsessi süntees ning ulatub järelikult mõlema piirangutest väljapoole. Mulle näib, et see on täpselt see, millest me oleme rääkinud seoses kavatsuse ja visioon-kujundiga: maagiline süntees, kentauri enese kõrgema astme süntees ja integratsioon. Kokkuvõttes arvan ma seega, et järgnev mõte muutub peatselt tavateadmiseks: on olemas preverbaalne (primaarne protsess, on olemas verbaalne (sekundaarne protsess) - ning neist kõrgemal ning väljapool asub maagiline sünteesina transverbaalne: kavatsetus, kõrgem fantaasia ning visioon-kujund.

 

PREKONSENSUS JA TRANSKONSENSUS

 

Meenutagem, et imiku kehaego staadium, kus keha ja mina või keha ja ego ei olnud eristunud. Küps kentaur ehk totaalne kehameel on aga see punkt, kus keha ja ego hakkavad transeristuma ning kõrgema astme integratsiooni saavutama - ehk teisisõnu, kunagi üksteisest eristunud keha ja egomeelt hakatakse nüüd integreerima. Eristumata kehaegol ja transeristunud kehameelel (ehk kentauril) on pinnapealseid sarnasusi, kuid oma struktuurilt on need kaks täiesti erinevad. Me oleme lühidalt vaadelnud iga tasandi tunnetusprotsesse - kuid see on teatud mõttes alles algus.

 

Eriti tahaksin osutada sellele, et väikelapselik kehaego on prekonsensus, prekuuluvus, presotsiaalne, prekohandunud. Kentauri küps kehameel hakkab muutuma transkonsensuslikuks, transkuuluvuslikuks, transsotsiaalseks, transkohandunuks. Mulle näib, et psühhoanalüüs tervikuna suhtub kahtlustavalt või isegi kartlikult transsotsiaalsetesse ning transkonventsionaalsetesse olemisviisidesse (sest ta ajab need segi presotsiaalsete olemisviisidega, mis on tõepoolest "kohutavad"). Eksistentsiaalne-humanistlik teraapia teisest küljest väidab - ning mina usun, et õigustatult -, et tõeline autentsus saavutatakse ainult siis, kui inimese olemisviis muutub transkonventsionaalseks. Minu jaoks on kergesti seletatav: psühhoanalüüs tegeleb ainult ego/varju/keha sfääridega, kuna eksistentsiaalsed-humanistlikud teraapiad jätkavad nende sfääride kaudu (ning nende olulisust eitamata) teekonda kõrgema - kentauri - sfäärini, kusjuures jagavaks jooneks nende vahel on kuuluvuslik tunnetus.

 

Seda jagavat joont - üldist jagavat joont küpse ja sotsiaalselt adapteerunud ego ning autentse kentauri vahel - nimetan ma "Biosotsiaalseks Lainealaks". "Bio-" tähistab "keha" (tüfooni) ning "sotsiaalne" "kuuluvust" ja "kuuluvusmõisteid" - seega biosotsiaalne laineala tähistab kuuluvusliku tunnetuse ja jämeda kehalise orientatsiooni ülemist piiri, mille taga laiuvad need olemissfäärid, mis konventsionaalseid, egolisi, institutsionaalseid ja sotsiaalseid vorme ületavad. Liiatigi kalduvad need väljapool biosotsiaalset laineala asuvad olemise ja mina sfäärid olema ka transverbaalsed, transkontseptuaalsed ja transsotsiaalsed. Lihtsuse huvides ei jää ma sellele üleminekustaadiumile pikemalt peatuma ning juhin tähelepanu vaid ühele asjale, mida ma siinjuures rõhutada soovin. Nimelt, erinevus presotsiaalse olemise ja transsotsiaalse olemise vahel - või nende vahel, kes ei ole veel kuuluvuslike staadiumiteni jõudnud ja kes hakkavad kuuluvuslikke staadiume ületama ning biosotsiaalsetest sfääridest edasi liikuma - on tohutu. Kuna nii presotsiaalne kui ka transsotsiaalne on mõlemad mittesotsiaalsed, siis on ortodoksne psühholoogia, eriti psühhoanalüüs, need kaks omavahel kohutavalt segamini ajanud ning lähenevad asjale reduktsionistliku ägedusega, kuid just nendel kogemustel, mis ületavad [kuuluvusliku tunnetuse biosotsiaalset laineala], põhinevad kõik uued arusaamad ja kõik tõelised kunstiteosed, samuti peitub just nendes kogemustes lootus progressile ning inimese ettevõtmise ja elu mastaapide avardumisele.

 

VAHETU OLEVIK

 

Üldist arutelu jätkates: me nägime, et imikukehaego teadvustas ainult vahetut siin-ja-praegu maailma, sõna otseses mõttes piirdus ainult sellega. Ajalised järgnevused puudusid täielikult, sündmused lihtsalt "näisid juhtuvat" (Sullivan - parataksiline olemisviis). Enamik humanistlike teraapiaid asetab ääretult suure rõhu "vahetule siin-ja-praegule" ning see on viinud peaaegu kõik ortodokssed psühholoogid ja psühhiaatrid järelduseni, et need humanistlikud teraapiad on tegelikult väikelapseliku tüfooni tasemele tagasilangemine ning need on regressiivsed ega esinda muud kui "füüsilist eneseväljendust". Pole kahtlust, et mõned "popteraapiad" just sellised on, kuid üldjoones ei jõua nimetatud psühhiaatriline järeldus üldse asja tuumani. Küpse kentauri tasandil on vahetu ja ergas olevik tõepoolest valitsevaks ajavormiks, kuid nüüd on indiviidil samaaegselt täielik ligipääs ka tervele konventsionaalsele laiendatud ajaliste reaalsuste maailmale. Ta ei ole olevikust piiratud (nagu lapselik kehaego), ta lihtsalt toetub sellele; ta ei ole ignorantne ajaloolise aja suhtes, ta lihtsalt ei ole enam selle külge seotud (nagu ego). Tüfoon on prejärgnevuslik aeg, kentaur on transjärgnevuslik aeg. Esimene on lineaarse ajamaailma suhtes ignorantne, teine hakkab seda ületama. Seetõttu on loomulikum et nad näivad sarnased - kuid nad on tegelikult vägagi erinevad ning nende võrdsustamine on hukatuslik. Kui lineaarne aeg on kord loodud (jällegi - vajalik ja igati soovitav samm), siis saab seda ületada ning see ei ole regressioon, vaid evolutsioon.

 

Kuna eksistentsiaalse tasandi ajavormiks on vahetu, ergas ja elav olevik, kasutavad paljud kentaur-terapeudid seda kui üht uut kliendile pakutavat translatsiooni. Niisiis kasutatakse (lisaks mõnele teisele kentauri translatsioonile, mida oleme käsitlenud, näiteks visioon-kujundile ja kavatsetusele) translatsiooni, mille sisuks on "näha kogu reaalsust olevikuna" üsna üldiselt (nagu geštaltteraapias - "ainult praegu on tõeline"). Indiviid õpib nägema eilseid mõtteid kui praegu toimuvaid ning homseid ootusi kui praegusi tegevusi (muide, selline oli ka Püha Augustinuse http://et.wikipedia.org/wiki/Augustinus ajateooria; minevik on vaid mälestus ja tulevik vaid ootus - aga mõlemad olid oleviku faktid). Sel määral kui indiviidil see üldine translatsioon õnnestub, transformeerub ta eksistentsiaalsesse aega; kogu abstraktne ja kummituslik lineaarse aja maailm - mis on nüüdseks oma ülesande täitnud - kukub kokku ja asendub intensiivse olevikuga. Indiviid lihtsalt jätkab seda translatsiooni ("läbitöötamist"), kuni transformatsioon on enam-vähem lõpule viidud; ta toetub elavale olevikule, kuid pole sellest piiratud.

 

Võime elada täielikult olevikus on kentauri esmaseks tunnusjooneks (nii nagu mina kentauri olen kirjeldanud), seega ei ole üllatav, et peaaegu kõik arengupsühholoogid, kes on uurinud "kõrgelt arenenud" isiksusi - ning kentaur on kõrgelt arenenud olend - on väitnud, et "sallivus kahetähenduslikkuse suhtes ning võime elada intensiivselt olevikus on kõrgeimate [kasvamise] staatuse aspektideks.

 

On see siis regressioon? Ma ei mõista, kuidas kaine mõistus saab sellist järeldust toetada. Pigem on nii, et kui kehaego olevik oli prejärgnevuslik olevik, siis kentauri olevik on transjärgnevuslik: väljaspool ajalist järgnevust ning sellest kõrgemal asuv mina jälgib lineaarsete sündmuste voolu. Ta suudab näha tulevikku ja minevikku kui käesoleva hetke mõtteid, lähtudes seejuures olevikust. Ta suudab ikka näha minevikku ja tulevikku, ikka mäletada eilset ja planeerida homset, kuid ta suudab neid näha käesoleva hetke liikumisena; säärane tajumine käib tohutult üle tüfooni võimete. Väikelapse kehaego suudab näha ainult olevikku, kentaur suudab näha kogu aega olevikust lähtudes. Olgu muuga kuidas on, kuid need on kaks täiesti erinevat olevikule keskendunud teadveloleku viisi.

 

SPONTAANSUS

 

Me nägime ka seda, et kehaego üle valitseb tema "impulsiivsus" ehk tema "kontrollimatu spontaansus" ehk tema "vahetu vallandumine". Kõpse kentauri puhul ilmneb see "vahetu vallandumine" spontaansuse ja impulsside väljendamisena - see on täpselt sama mis eelnevalt vaadeldud "spontaanne tahe" või kavatsetus. Ning jällegi - impulsside väljendamise ja spontaansuse uuringud näitavad, et lapsed ja kõige arenenumad täiskasvanud jagavad neid ühiseid jooni, kuna vahepealsete staadiumite indiviididel (keskmises ego/persona sfäärides) need puuduvad. Igaüks on nõus, et laps (kui kehaego) on spontaanne ja impulsiivne, kuid sellega, et "spontaansuse kasv ning enese impulssidega sina peal olemine on [lisaks ka] märk kõige kõrgematest arengustaadiumitest, nõustuvad paljud teemakäsitlused. See saab tähendada kahte asja: kas kõige kõrgemalt arenenud indiviidid regresseeruvad lapsepõlve ja egolise kontrolli eelsetesse staadiumitesse või progresseeruvad kõige arenenumad täiskasvanud ego jäikadest kontrollimehhanismidest väljapoole - transegolise kontrolli staadiumitesse. Minu arvamus on muidugi, et imiku kehaegol on preverbaalne, kontrollieelne, keeldude-eelne spontaansus, samal ajal kui küpsel kentauril on transverbaalne, kontrollijärgne, keeldudejärgne vabadus. Lõpetagem aga selle arutelu, pöörates koos Loevingeriga tähelepanu seigale, et mainitud fakt "ei õigusta järeldust, nagu oleks võimalik vahepealsetest [kuuluvuslikust ja egolisest] staadiumist üle hüpata. 

 

KOKKUVÕTE: KENTAUR

 

Me oleme näinud, et kuigi sel tasandil on olemas ligipääs keelele, kuuluvuslikule tunnetusele, egolisele loogikale ja tahtele, suudab see ulatuda ning ulatubki neist kaugemale - ürgse sensoorse teadvelolekuni ja kestva psühholoogilise vooluni, samuti intuitiivse kõrgema fantaasia protsessini ja kavatsuseni. See tasand on kõrgemal keelest, loogikast ja kultuurist - ometi ei ole ta preverbaalne ja prekultuuriline, vaid transverbaalne ja transkultuuriline.

 

Siin on asja tuum, mida ma soovin rõhutada: vaatamata sellele, et see tasand on trasverbaalne, ei ole ta transpersonaalne. Ehk - kuigi ta ületab keelt, jämedaid mõisteid ja jämedat ego, ei ületa ta eksistentsi, isiklikku orienteeritust ja ärkveloleku psühholoogilist teadvelolekut. See on viimane staadium, mida valitsevad normaalsed ruumi- ja ajavormid - aga need vormid on seal olemas.

 

Kuigi sensoorne teadvelolek ise, mis on egolise ja kultuurilise skematiseerumise lämmatava mõju alt vabanenud, hakkab ärkvelolekusfääri tajuma rabava selguse ja rikkusega. Selles punktis ei ole sensoorne teadvelolek enam lihtsalt "vegetatiivne" või "loomalik" või ainult "orgaaniline" - see on pigem supersensoorne (ning peaaegu, kuid mitte päris, suprasensoorne) teadvelolek, kõrgemate subtiilsete ja isegi transpersonaalsete energiate sissevool. Nagu Sri Aurobindo http://en.wikipedia.org/wiki/Sri_Aurobindo selgitab: "Kasutades sisemisi meeli - ehk teisisõnu, kasutades meelte jõudusid iseeneses, nende puhtalt ... peenekoelises tegevuses -, oleme me võimelised tunnetama meelelisi kogemusi ning väljapoolt meid ümbritsevat materiaalse maailma keskkonda pärinevaid ilminguid ja kujutisi". Seda "supersensoorset" teadvelolekut on maininud mitmed kentauri tasandi terapeudid (Rogers, Perls jne).

 

Samuti usun ma - ning soovin isegi rõhutada -, et transverbaalne, transkontseptuaalne kentaur on Henri Bergsoni http://en.wikipedia.org/wiki/Henri_Bergson "intuitsiooni" koduks. Ma ei taha väita, nagu ei oleks Bergson näinud kentaurist kaugemaid kõrgemaid sfääre; mul on lihtsalt tunne, et suurem osa tema filosoofiast peegeldab briljantselt just kentauriliku kavatsetuse, visioon-kujundi ja vahetu mõistmise reaalsust. Nende teemade põhjalikuma aruteluga võib huvitatud lugeja tutvuda Bergsoni raamatu "Sissejuhatus metafüüsikasse" (Introduction to Metaphysics) ja Edmund Husserli http://en.wikipedia.org/wiki/Edmund_Husserl "Ideed" (Ideas) kaudu.

 

Kõrgema astme terviklus - kõrgema astme integratsioon - on transverbaalne, transkuuluvuslik, kuid mitte transpersonaalne - küps kentaur on see punkt, kus organismi hakkavad voolama kõrgemad energiad, kujundades seda vahel isegi füsioloogiliselt ümber. Kogu see tasand - egoga disidentifitseerumine ja kõrgema astme samastumine totaalse kehameelega - tähistab kõige kõrgemat potentsiaali, milleni on eksistentsiaalses või jämedas sfääris võimalik jõuda. See sarnaneb väga seisundile, millele John C. Lilly http://en.wikipedia.org/wiki/John_C._Lilly on andnud nime "seisund + 12" ja mis on "õnnis seisund; kosmiline armastus, armu [kõrgemate energiate] vastuvõtmine, kõrgenenud kehaline teadvelolek [supersensoorne]; kõrgeim kehalise teadvuse funktsioon". On oluline märkida, et Lilly paigutab selle kehameele tasandi tahapoole või kõrgemale kontseptuaalsest tasandist ehk "uue info ja programmide omandamise ja edasiandmise, õpetamise ja õppimise" tasandist. Teisisõnu, eelnev räägib egolisest sekundaarsest protsessist ja süntaktilisest tunnetamisest. See seisund sarnaneb ka Da Free Johni http://en.wikipedia.org/wiki/Adi_Da teekonna algstaadiumitele, kus tähelepaneliku uurimise kaudu mõtteid ja soove lõdvestades tunnetab inimene intuitiivselt "kogemusteta seotuse tunnet. See tingimusteta seotuse tunne, mida paradoksaalsel kombel kogetakse seisundis, kus ikka veel teadvustatakse maailma tajumist ja omaenese kehalist kohalolekut selles maailmas, on kõikehaarava Jumaliku Kohaloleku intuitiivne tunnetamine".

 

          KENTAURILIK MINA

 

        kognitiivne laad -             transverbaalne visioon-kujund, 

                                                kõrgem fantaasia, primaarse ja

                                                sekundaarse protsessi süntees,

                                                transkonsensuaalne

 

        afektiivsed elemendid -    taipamine, spontaansus, impulsside

                                                väljendamine, supersensoorne,

                                                südamest lähtuv

 

        motivatsioonilised/           kavatsetus, loominguline soov,

        tungilised faktorid -         tähendus, spontaanne tahe, 

   

                                                eneseteostus, autonoomia

        ajavorm -                         olevikule tuginemine, olevikust

                                                kihiti irduva lineaarse aja

                                                teadvustamine

 

        mina-vorm -                     integreeritud, autonoomne, 

                                                transbiosotsiaalne, totaalse

                                                kehameele olemine

 

See on minu arvates üks põhjusi, miks isegi eksistentsialistid hakkavad transpersonaalseid reaalsusi intuitiivselt tunnetama - kasutades nende endi sõnu. Nii Husserl kui ka Heidegger kaldusid lõpus tugevalt transtsendentse filosoofia poole (rääkimata teistlikest eksistentsialistidest nagu Mercel, Jaspers ja Tillich). Dr May ise räägib liikumisest "impersonaalsest personaalsesse ja selle kaudu transpersonaalsesse teadvuse dimensiooni. 

 

Eksistentsiaalne kentaur ei ole niisiis ainult ego, keha, persona ja varju kõrgema astme integratsioon, vaid ka peamine üleminekufaas teel kõrgematesse subtiilsetesse ja transpersonaalsetesse olemise sfääridesse. (Pange tähele, et Stanislav Grofi http://en.wikipedia.org/wiki/Stanislav_Grof uuringud näivad seda väidet väga tugevalt toetavat). See käib nii kentauri "supersensoorse" modaalsuse kui ka tema intuitsiooni, kavatsetuse ja visioon-kujundi tunnetuslike protsesside kohta. Nad vihjavad kõik kõrgematele, transtsendentsi ja integratsiooni sfääridele.

 

Siiski tuleb märkida ka seda, et on üsna harukordne, võttes arvesse tänapäeva ühiskonna "taset", et inimene areneb küpse ego staadiumist kaugemale. Kuna keskmine minatunde vorm ühiskonnas tervikuna näib olema varane, keskmine või hiline egoline, siis sellest punktist alates kaldub ühiskonna kui "transformatsiooni taganttõukaja" jõud raugema. Seega isik, kes kasvab egolisest tasanditest kõrgemale, teeb seda kas omaenese erakordse annete tõttu või spetsiaalse professionaalse toetuse abil. Viimase all ei pea ma silmas "hulluarsti", vaid eneseteostuse teejuhti, üldist eksistentsiaal-humanistlikku terapeuti (ning seejärel vaimseid Meistreid).

 

____________________________________________

 

Kentaurid on vanakreeka mütoloogias hobuinimesed.
Kentauril oli inimese pea, rindkere ja käed hobuse keha küljes.
Cheiron (ladinapäraselt Chiron) on kreeka mütoloogias kentaur. Varasemas mütoloogias on Cheironi mainitud ka kui Tessaalia jumalat, kes leiutas ravikunsti.
Hiljem tuntakse teda aga kui oma liigi kohta ebatavaliselt arukat ja õiglast kentauri. Erinevalt teistest kentauridest ei olnud ta riiuhimuline ega tõstnud kunagi kätt inimese vastu.
Cheiron oli titaan Kronose ja Philyra poeg. Nimelt oli Kronos enne Philyraga ühte heitmist võtnud hobuse kuju ja nii sündis poeg kentaurina.
Ta elas Pelioni mäe koopas ja õpetas paljudele kreeka kangelastele ravikunsti, jahipidamist, ratsutamist, relvade valmistamist ja muusikat (ta oli ka lüüra leiutaja).
Cheironi õpilased olid muuhulgas ka Achilleus, Asklepios, Iason ja Phoinix.
Cheiron päästis ka Peleuse, kelle Akastos oli metsa relvitult maha jätnud, et kentaurid ta tapaksid. Cheiron andis Peleusele tema mõõga tagasi.
Kui Cheironi tabas Heraklese mürgine nool, mis tekitas ravimatu haava, eelistas ta suremist valule ja loovutas ta oma surematuse Prometheusele.
Pärast surma tõstis Zeus Cheironi surnukeha taevasse, kus rahvas teab teda Amburi tähtkuju nime all.
Cheironi järgi on nimetatud väikeplaneet 2060 Chiron.