kolmapäev, 29. juuni 2011

vigadest

          Inimene on looja ning tal on õigus teha vigu. Ei maksa karta vigade tegemist. Õigete sammude otsimine - see ongi looming. Kuni Armastust ja Tarkust on vähevõitu, on vead möödapääsmatud, aga neid ei tule karta. Muidu võime oma arengus seisma jääda. 

Tehes vigu, ärge tehke neid kaks korda või isegi kolm korda, nagu vahel juhtub, see toob kaasa kannatusi ning probleeme. Peab õppima vigu mitte kordama. Maailma armastab inimest ja reageerib esimesele veale pehmelt, aidates inimesel sellest aru saada ja ennast parandada. Maailm soovib, et inimene väljendaks oma Loooja loomust ja aitab igati sellele kaasa, soovitades ja ette öeldes.

Tihti õpetavad ühed teisi õigeid samme tegema. Kelle reeglite järgi on need õiged? Võõraste reeglite järgi toimimine teeb inimese ebakindlaks ja sünnitab hirmu. Hirmust "eksida" võib inimene peatuda oma arengus, kuid teisest küljest on selline abi hädavajalik. Siin on tähtis abistamise vorm: ilma surveta, ilma pealetükkivuseta, ilma allutamiseta. Sellepärast on õpetamine väga tähtis ja keeruline koostöö vorm.

Elu on saladus ja mõistusega seda täielikult haarata ei ole võimalik. Meile on kõik lubatud ja miski ei vii kurjusele, kui hoitakse alles sisemine harmoonia ja armastus enda ja ümbritseva vastu. Kui tekib kahtlus ühe või teise tegevuse kohta, siis küsige endalt, kuidas oleks sellises olukorras tegutsenud Armastus.

Ei maksa joonduda kellegi järgi, mingite olukordade järgi. Ei tohi vähendada oma armastuse taset. Alati, igasugustes situatsioonides peab Iseennast meeles pidama ja jääma Iseendale truuks. See ongi tõe otsimine. Ka sellel teel peab oskama riskida. Teha vigu - tähendab riskida. See tee on individuaalne. Muidugi pole halb analüüsida teiste vigu, kuid enda omi sooritamata ei saa kuidagi läbi.

Inimene võib olla loov ja võib olla reageeriv. See tähendab, võib loominguliselt läheneda igale olukorrale, otsida uusi käike ja elada lihtsalt toimuvatele sündmustele reageerides. Paljud elavadki nii "kuni välk ei kärgata, seni risti ette ei löö". Otse pihta! Jumal ja tee Enese juurde tuleb inimesel kõige sagedamini meelde siis, kui tal on halb. See ongi reageeriva inimese elu.

Igas inimeses on olemas huvi ja püüd uue poole. See on osa tema jumalikust algest. Just selleks ilmutas Jumal ennast selles Maailmas, hakkas looma, lõi Loomise. Jumal on alati uus! See käib täiel määral ka inimese kohta. Mis siis segab inimest olemast looja ja otsija? Kõigepealt - hirmud. Hirm astuda horisondi taha, väljuda tuntu ja teatu piirest.

Sellegipoolest murrab püüd uue poole endale inimeses teed, kuid moonutatud maailmamõistmise puhul väljendub see uue auto ostmise, uue armastuse leidmises, uutes mugavustes, uutes meelelahutustes, varaliste võimaluste laienemises. Erutades end selliste surrogaatidega, kompenseerib inimene sellega oma isikliku kasvu püüet, oma olemuse avamist. 

Sellised vead panevad aluse karma võlgade, põhjuse-tagajärje võlgadele, mis võivad kumuleeruda ja muutuda reaalseteks võlgades. Organismi vananemine ja haigused - need on igasuguste võlgade kogunemise tagajärjed.

Nende vigade tagajärjed, mis pingestasid meie Maailma ja jätsid karma jälje, on kõige kergem kõrvaldada Iseenda avamisega. Iga samm selles suunas kõrvaldab suure võlakoorma. Toimuks nagu arveldus kõrgemas vääringus, mitte paberraha, vaid kullaga.

Tegelikult ei ole tee Iseenese olemuse juurde nii väga keeruline ja igaüks võib sellega hakkama saada, oleks vaid tahtmist. Tihti rakendab inimene materiaalses maailmas palju suuremaid pingutusi sammudele, mis evolutsiooni vastu töötavad. Eemalduda Endast, minna Universumi voolu vastu on palju keerulisem!

Oma elu loojaks võib saada vaid siis, kui liikuda mööda tunnetuse teed ja Enese avamist. Ka siin ei maksa karta riske ega eksimusi. Iseenda uute sügavuste avamine kõrvaldab kõik vigade konarlused. Sellisel juhul avaneb ju uus - Armastuse seisund. Mida tugevam on Armastus, seda vähem on hirme, seda vähem on vigu.


esmaspäev, 27. juuni 2011

ajatusest

        Kahekümnenda sajandi teisest poolest on Aja kulg kiirenenud. Üha kiiremini ja kiiremini möödub elu. Eriti teravalt tunnetavad seda need, kes asuvad sündmuste keskel ja tegutsevad aktiivselt. Vahemaa põhjuse ja tagajärje vahel on muutunud minimaalseks. Saatsid midagi korda - saad kohe vastu. Kõik on kergesti jälgitav, koolitus kulgeb kiiresti ja efektiivselt (sellele, kes soovib õppida). On reaalne võimalus tõusta põhjuse kohale, seda enam tagajärje kohale. Kõik on selleks olemas: on olemas teadmised, on välja töötatud metoodikad, on kogemus ja teiste eeskuju - ainult tegutse, ela läbi ja korja oma kogemust.

Aeg kulgeb piiramatu kiirusega ja ruum jõuab vaevu sellega sammu pidada, kohaneda selle ajaga. Kogu looduse ja inimese maailm kohandub automaatselt kiirustava ajaga. Seda võib näha väliskeskkonnas, sagedases ilmamuutumises, rütmide vaheldumises, õhuvoolude kokkupõrkamises, õitsemisaja muutumises ja taimede küpsemises, kuni selleni, et kõrvuti valminud viljadega on okstel ka õied. Loodus, loomade ja taimede maailm oleks nagu segaduses.

Sama toimub ka inimese sees. Tujud, inimese seisundid, tema maitsed, soovid ja mõtted muutuvad tihti. Keha ei suuda kohati reageerida inimese astraalse ja mentaalse plaani muutustele. See protsess ilmneb eriti inimestevahelistes suhetes. Suhted on tihti ettearvamatud, arusaamatud ja neid on võimatu loogika abil analüüsida, kuna nad pole loogilised. Antud juhul võib loogika teha inimesele "karuteene", eriti kui tal puudub õige maailmavaade.

Selles Maailmas elades kasutame aja mõistet, venitame seda, surume kokku, anname tagasi, jookseme ette, kuid kõik see on ettekujutluse vili, see kõik on vaid elu vaatemäng. Ja kuna me elame selles näitemängus, peame oskama Ajaga koostööd teha.

Inimesed kujundavad oma suhte Ajaga erinevalt. Suurem osa igapäevaselt ei pane tema kulgu tähele, vahel püüavad sattuda voolu ja harva püüavad seda reguleerida. Inimestel võib olla rohkesti aega või olla selle puudujääk. Mõned suhtuvad temasse passiivselt, püüdmata sündmuste voolu suunata - "ujuvad allavoolu".

Tegusad inimesed püüavad aega planeerida ja juhtida, kuid reeglina mõjub see lühikestele perioodidele, mitte kogu elule. Sagedamini on nad katastroofilises ajahädas. On ka selliseid, kes lähenevad koostööle ajaga loominguliselt, seovad teda oma elu mõttega ja saavad aru, et aeg luuakse inimese enda poolt, tema vaatest Maailmale, see tähendab, et sõltub tema Maailmamõistmisest.

Õnnes ja rõõmus aega ei eksisteeri. Inimesed on seda täheldanud! Õnnelik teadvus elab olevikus. Õnnelikus teadvuses aja idee kaob. Sellises seisundis saabub igavik. Igavik - see on igavene, õnnelik olevik. Igavikul pole algust ega lõppu, tal pole minevikku ega tulevikku. Lõpmatus - see on igavene tulevik, kättesaamatu ja olevikku pöördumatu.

Aeg tekib siis, kui õnn hülgab inimese. Mida õnnetum on inimene, seda aeglasemalt kulgeb aeg. Minutitest saavad tunnid ja murehetk muutub lõpmatuks, aeg nagu seiskuks. 

Me peame mõistma, et Aeg eksisteerib vaid nähtavas maailmas ja meie teadvuses selleks, et me suudaks sügavamalt tunnetada elukogemust. Aeg - see on mateeria teine kvaliteet, mis tekib suhtlemise tagajärjel. Ei ole suhtlemist, pole Aega. Sellepärast inimesel, kel puudub suhtlemine, peatub Aeg.

Teinekord näed inimesega suheldes, et ta elab teises ajas. Seda võib füüsiliselt tunnetada! Ja sa võid teadlikult või mitteteadlikult lülituda tema rütmi. Paljud elavad võõra Aja voolus. Kellega suhtled, sellelt saad ka harjumised. Suheldes Jumalaga sisened lõpmatusse. Mida rohkem ilmutad Armastust, seda rohkem lood oma Aega, seda suurema eluruumi ta haarab.

Eriti ruumiline aeg, mis haarab elu paljusid külgi, sünnib Paari omavahelistes suhetes. Mida rohkem on nende vahel armastust, seda enam allub neile Aeg. Armastav Paar määrab enda ja oma lähedaste elu Aja.

Siin on tähtis üksmeel - see tähendab tunda, mõelda ja tegutseda ühes suunas. Paaris on tähtis mõlema inimese aja voolude kooskõlastamine. See pole lihtne. Nende Aegade mittevastavus loob probleemi, mida nimetatakse elu ühitamatuseks. Aja voolu kooskõlastatus annab Paarile võimaluse saavutada erakordseid tulemusi. Kui sellises ühenduses on juures Jumal, siis on Paari võimalused lõpmatud! "Sest KAKS muutuvad ÜHEKS ja ÜKS muutub KÕIGEKS."

Suurem osa meist asub seal, kus puuduvad aeg ja ruum ja selle abil võib muuta nii minevikku kui tulevikku. Selleks tuleb taastada kontakt oma kõrgema Minaga. Aeg  - see on üks reaalsuse illusioonidest ja me võime selle illusiooni üha tihedamini lahti lasta, andes talle vabaduse, saavutades sellega vabaduse. Uuel ajajärgul läheneme me Ühtsusele, sellele reaalsusele, kus aega ei eksisteeri  - kus eksisteerib Ajatus. Ajatus on igaviku silmapilk siin ja praegu. Peatades aega ja liikudes ajatusse läheneme reaalsusele. Sellisel moel täitub iga tegevus, sõna, tunne teadvustamisega. See on meisterlikkuse uus tase.

Õnnes ja rõõmus aega ei eksisteeri, sest õnnelik teadvus elab olevikus. Inimesed on seda täheldanud!


laupäev, 25. juuni 2011

loovusest

         Teadvus on olemas loomadel. Mõnedel loomadel on ka Mõistus, küll stiihiline, kuid ta on olemas. Kuid tunda rõõmu enda loomingust võib vaid inimene. Looming kutsub kõikidel tasanditel esile teatud õndsuse astme. See seisund võib kesta silmapilgu või kauem, kuid ta on tuttav igale inimesele. Kui ta on füsioloogilisel tasemel, siis tekib peale lendutõusu jõuvarude langus. Mida suurem on vaimsuse osakaal loomingulises protsessis, seda pikem on õndsuse seisund.

Vanast ajast on tekkinud arusaam, et loovus on inimese kõrgem võime, mida antakse valitutele kõrgemalt poolt, et inimene, kes võib midagi luua, erineb "harilikest" inimestest. Selline arvamus on ebateadlik, tihti kultiveeritud teadlikult loominguliste inimeste endi ja nende loomingu austajate poolt. Selle tagajärjel on nende loomingulisus tõstetud sellisele tasemele, mis ei ole kättesaadav suuremale osale tavainimestest.

Selline arusaam loomingust on ekslik ja teeb inimesele ja inimkonnale halba. Loomingulise ande erakordsus ja kättesaamatus peatab inimesi oma ande avamise teel. Anne on olemas igas inimeses! Suurem osa ei püüagi avada oma loomingulisi andeid, arvates, et seda lihtsalt pole.

Peab vältima ka teist eksimust. Paljud arvavad, et aju arenemine ja vastavalt vaimne ning loominguline areng toimub teatud vanuseni. Teadlased on aga tõestanud, et kui stimuleerida aju, siis vaatamata vanusele, hakkavad rakud tekitama üha rohkem närviühendusi, suurendades sünapside üldist hulka ajus. Ja need uued närviühendused võivad tekkida palju kiiremini kui närvirakke üldiselt kaob. See tähendab, et vanus ei ole tõkkeks loominguliste võimete arendamisel. Meie potentsiaal ei piirdu ea, aju mõõtmete või mingite pärilike füsioloogiliste näitajatega. Saladus peitub selles, kuidas me kasutame oma fantastilist isiklikku ressurssi. Kuid seda, mis meie arusaamist mööda on inimlik geenius, ei määratle muu kui programm, mille järgi töötab meie aju ja mida me võime luua ja muuta vastavalt oma tahtmisele.

On vaja lahti saada veel ühest eksimusest. Loomingut ei saa kokku viia mingite inimese kindlate tegevussfääridega, nagu näiteks kirjandus, kunst, teadus. Inimese kogu elu on tema loomingu sfäär ja tulemus. Inimesed, kes avastasid oma talendi mõnel eelmainitud alal, arvavad, et nad realiseerisid end elus, et nad on loojad. See on suur eksimus, mida teevad paljud. Realiseerimata teistes elu aspektides, avamata oma armastust, ehitamata õnnelikku elu endale ja oma lähedastele, ei saa rääkida täielikust jumaliku loomingulise alge realiseerumisest. Tuntus ja au on paljude loominguliste inimeste jaoks tähtsaim kriteerium. See on aga sellise inimese illusioon, kes pole realiseerinud oma suurt loomingulist potentsiaali.

Inimene teeb valikuid kogu oma elu. Seal, kus on valik, on juba looming. Tihti tehakse valikuid teadmatult, instinktide, reflekside, intuitsiooni tasemel, mis lähtub alateadvusest. Nii muutub kogu inimese alateadlik tegevus loominguliseks. Igas valikuaktis on loominguline alge kui igasuguse tegevuse, teo, mõtte ja tunde lahutamatu osa. Igal inimesel on loomingulised mäetipud, mida ta vallutab - selleks ta tulebki Maa peale, kusjuures tipud, milleni võib jõuda vaid tema - need on tema tipud! Kuid tihti ei valluta inimesed oma tippe ja tammuvad jalamil või sooritavad väikesi tõuse, raisates energiat ja aega. Tiputõusu blokeerivad veel sellised illusiooni loomise vahendid nagu tubakas, alkohol, narkootikumid. Sellepärast tulebki ikka uuesti sellesse ellu tagasi tulla, et avada oma loominguline põhiolemus. 

Ilma vabaduseta ei saa inimene väljendada oma loomingulist alget, mis on temasse algselt sisestatud. Inimese teine jumalik hüpostaas - Armasus - teeb inimese teadvuse targaks. Tarkus ja Vabadus sünnitavad püüde loominguliseks tegevuseks. Armastus, tarkus ja vabadus loomingus teevad selle kergeks, rõõmsaks ja õnnelikuks. "Loomingupiinad" tekivad siis, kui need omadused on nõrgalt väljendunud või on igasuguseid lahendamata ülesandeid. 

Inimene on kutsutud Maa peal looma ilusaid vorme, mis on harmoonilised nii seesmiselt kui väliselt. Ja seda kõiges, alates mõtetest ja tunnetest kuni igasuguste toodeteni! Just nii hingestab inimene mateeriat. Looming, mis on üles ehitatud egoismile ja vaid iseenda teostamisele, ei vii kuhugi, kuid kui ta on üles ehitatud austusele ja armastusele inimeste, Maailma ja Jumala vastu, siis on see talendi ja geniaalsuse harmoonilise arengu tagatis. 

Siit ka loomingu peamine siht - saada iseendaks.


kolmapäev, 22. juuni 2011

vastuoludest

           Mida tähendab vastuoluline Maailmavaade? See on olukord, kus erinevad Maailma Kujundid, elumosaiigi fragmendid vaatavad eri suunda, ei sobi üksteisega ega moodusta ühtlast pilti. See tähendab, et Maailmavaates puudub Ühtsus ja elu erinevad fragmendid on üksteise suhtes vastuolulised, segavad Rõõmu ja Õnne saavutamist.

Näiteks inimene soovib elada kaua ja õnnelikult, kuid kannab endas Maailma Kujundeid, mis erinevad soovitutest ja muudavad ta elu lühikeseks ning probleemiderikkaks. Tihti on sellistes kujundites rikutud hinnangute süsteem - esimesel kohal seisab töö ja karjäär. Peale selle võivad nendes kujundites esineda kannatused kui "hinge puhastuse" tingimatu element või siis põlgus oma füüsilise keha vastu. Maailmavaate selliste vastuolude tõttu töötab inimene palju, kannatab palju ja sureb varakult.

Kõik inimesed soovivad, et neisse suhtutaks hästi, kuid kas nad ise suhtuvad teistesse samamoodi? Tihti esinevad just sellistes lihtsates olukordades suured vastuolud.

Inimene püüab luua perekonda ja tal on kujunenud teatud pilt perekonnast. Tegelik pilt mehe ja naise vahekorrast on aga teine ja ei lähe kokku perekonnaelu sihtide ja ülesannetega. Selle tagajärjel on kaks kõrvuti asetsevat elu fragmenti vastuolus ja segavad teineteist. Ja inimesed ei moodusta Paari ega õnnelikku perekonda.

Või teine tihti esinev näide. Inimene püüdleb vaimsuse poole ja loob vastava vaimse Maailmavaate, kuid see läheb vastuollu materiaalse Maailmavaate ühe osaga, mille tagajärjel nad segavad teineteist. Kas vaimsus areneb, kuid materiaalne elu muutub kerjuslikuks või materiaalsed probleemid lahenevad, kuid vaimsus jääb saavutamata.
Veel üks näide Maailmavaate vastuolust. Vanemad soovivad õnne oma lastele ja neil on oma kujund neile soovitavast õnnest. Kuid see kujund läheb vastuollu laste endi kujutlusega õnnest ja tagajärg on see, et ei ühe ega teise kujund ei realiseeru elus, nad võitlevad omavahel ja segavad teineteist. Selle tagajärjel tekib konflikt vanemate ja laste vahel. Jälle on see maailmavaateline probleem. Muide, probleem võib lihtsustuda või täiesti kaduda, kui vanematel on dünaamiline, pidev arenev arusaam Maailmast.

Väga tähtis on see, millised faktorid mõjutavad inimese Maailmavaadet ja milline on nende mõjude siht. Paljud egregorid pingutavad jõudu, et formeerida inimestes vastavat Maailmavaadet. Suurt osa mängivad massiinformatsioonivahendid, mitte asjata ei nimetata neid "neljandaks võimuks". Riik, religioon, paljud ühiskondlikud institutsioonid on huvitatud (oma olemusest tulenevalt) sellise Maailmavaate formeerimist, kus inimene oleks kuulekas mutrikene "riiklikus masinavärgis".

Maailm ootab naiselt Armastuse Ruumi, hellust, õrnust, naiselikkust, kirge, kuid riik sisestab naisesse läbi kasvatuse ja hariduse teised Kujundid - ta on aktiivne osavõtja ühiskondlikust elust, professionaalne töötaja, kannatlik ja oskuslik perenaine ning alles siis soo jätkaja. Kuid kes looks naiselikkuse kujundit?  

Ei perekond, ei ühiskond, ei riik ega religioon ei tee midagi selleks, et luua naiselikkuse kujundit. Siin peitub ilmne vastuolu Maailmavaatega ja sellest saabki meie elu. Meie kannatusterikas elu üksinduses!

Tihti mõistavad inimesed Maailma erinevalt ja ehitavad oma suhted üles erinevatele Kujunditele tööl, kodus, sõprade ja sugulastega. Nii näiteks on nad vaimsed inimesed templis, kuid suhtlemisel tööl ja kodus nad seda vaimsust kuidagi ei väljenda. Kui vaimne tegevus on olemas, siis peab ta väljenduma igal elu momendil ja muutuma inimlikkuseks, kuid kui ta väljendub "kohati" siis on see pseudovaimsus.

Vastuolud Kujundite kasutamisel, niinimetatud kahekordsed standardid toovad inimestele kaasa lisaprobleeme. Seda vastuolu võib ette kujutada mosaiikpannoona: iga elu fragment (töö, perekond, sõbrad, kirik) elab oma elu ja on eraldi pilt, aga teistega on vähe seotud. Ja inimene viskleb nende piltide vahel ega suuda end koguda ja saada terviklikuks.

Üks sügavamatest Maailmavaatelistest vastuoludest seisneb paradigmast "Olemine-Tegevus-Omamine". Inimesed arvavad, et kõigepealt peab ta midagi omama ja siis saab ta selliseks. "Andke mulle rohkem aega, raha, teadmisi, armastust ja siis teen ma midagi head ka inimestele." Kuid see on vastuolus Universumi evolutsiooniga, kes räägib: "Ole see, kes sa tahad olla, see on juba sinu sees, tegutse selliselt ja näita end ning oma soove!" Siin näeme inimese ja evolutsiooni diametraalset vastupidist vaadet Maailmale, mis takistab meie õnnelikku elu.

 

esmaspäev, 20. juuni 2011

Otto juhtum

          Holotroopsete kogemuste juures võib täheldada nende päritolust olemata ühte hämmastavat omadust:
nende sisu võib pärineda ükskõik millise kultuuri mütoloogiast, ka sellistest kultuuridest, mille kohta inimene kunagi midagi õppinud ei ole. Juba C. G. Jung pani seda erakordset nähtust tähele, märgates et patsientide unenägudes ja psühhootilistes episoodides esinevad mütoloogilised kogemused võivad pärineda patsiendi jaoks tundmatust kultuurist. Nende vaatluste põhjal jõudis Jung järeldusele, et inimhing sisaldab lisaks freudilikule individuaalsele teadvustamatusele ka kollektiivset teadvustamatust, mis on oma olemuselt inimkonna kogu kultuuripärandit hõlmav varasalv.

Kollektiivse teadvustamatuse tähtsust psühhoteraapias näitavad ilmekalt ka mitu episoodi minu enda kliinilisest praktikast. Esimese loo peakangelane on Otto, kes oli minu klient, kui töötasin Praha psühhiaatrilises uurimisinstituudis psühhedeelse teraapia uurimisprogrammi juhina.

Otto võeti programmi põhjusel, et ta kannatas depressiooni ja ränga patoloogilise surmahirmu (tanatofoobia) all. Ühe psühhedeelse seansi ajal elas ta läbi võimsa psühholoogilis-vaimse surma ja taassünni episoodi. Kogemus kulmineerus allmaailma kurjakuulutavast sissepääsust, mida valvab koletu sigajumalanna. Sel hetkel tunnetas ta tungivat vajadust joonistada paberile üht konkreetset geomeetrilist kujundit. Et kogemus oleks täielikult sissepoole suunatud, palusin ma harilikult klientidel jääda kogu seansi ajaks suletud silmadega lebavasse asendisse. Otto tegi aga silmad lahti, tõusis istukile ja palus, et ma tooksin talle mõne paberilehe ja kirjutusvahendi.

Ta pani pingsalt ja tohutu kiirusega paberile terve rea keerukaid abstraktseid kujundeid, ilmutades seejuures sügavat rahulolematust ja meeleheidet - niipea kui uus keerukas pilt valmis sai, kägardas ta lehe kokku või rebis tükkideks. Ta oli oma joonistustes väga pettunud ning tema frustratsioon üha kasvas, sest ta ei suutnud "seda õigesti tabada". Kui ma küsisin temalt, mida ta üritab teha, ei suutnud ta seda seletada. Ta ütles lihtsalt, et tunneb vastupandamatut soovi neid geomeetrilisi mustreid joonistada.

Teemal oli ilmselgelt Otto jaoks tugev emotsionaalne laeng ja selle mõistmine paistis olevat tema jaoks tähtis. Tol ajal mõjutas freudistlik väljaõpe veel tugevalt minu tegevust ja ma andsin oma parima, et tuvastada selle veidra käitumise teadvustamatuid motiive. Kõnealuses episoodis aga puudus lihtsalt igasugune loogika. Viimaks nihkus teraapiaprotsess uutesse valdkondadesse ja ma loobusin mainitud situatsiooni üle juurdlemast. Kogu see episood jäi mulle aastateks täielikuks mõistatuseks. Sain sellest aru alles pärast USAsse kolimist.

New Yorgis tutvusin ma Joseph Campbelligahttp://en.wikipedia.org/wiki/Joseph_Campbell  tunnustatud õpetlasega, keda paljud peavad 20. sajandi ja võimalik, et koguni kõigi aegade suurimaks mütoloogiks. Paari kohtumise järel saime headeks sõpradeks ning ta hakkas nii minu isiklikus kui erialases elus väga tähtsat rolli mängima. Aastate jooksul pidasime maha palju põnevaid arutelusid, mille käigus tutvustasin talle arhetüüpseid kogemusi, mida ma ei suutnud tuvastada ja mõista. Enamikel juhtudel ei pakkunud nende kogemuste sümboolika kultuurilise päritolu kindlakstegemine Josephile mingeid raskusi.

Ühe vestluse ajal meenus mulle ülalkirjeldatud episood Otto seansilt. Kui ma seda kirjeldasin, lausus Joseph kõhklematult: "Kui põnev, siin on päris kindlasti tegemist Uus-Guinea malekulanite hõimu Kosmilise Surmaöö Emaga - hävitava emadusjumalannaga." Ta lisas, et malekulanite uskumuste järgi kohtuvad nad selle jumalusega oma surmarännaku ajal. Välimuselt oli see jumalanna hirmutav naisfiguur, kellel olid selgelt eristuvad seatunnused. Malekulanite traditsiooni järgi istus see jumalanna allmaailma sissepääsu juures ja valvas keerukat püha labürindi joonist.

Malekulani hõimu poisid tegelesid keerukate rituaalidega, mille käigus nad kasvatasid ja ohverdasid sigu. Siga, mille iga poiss oma lapsepõlves üles kasvatas, sümboliseeris tema ema. Puberteedirituaali käigus siga tapeti - see aitas hõimu meestel vabaneda oma ilmalikust emast, naistest üldiselt ja lõppkokkuvõttes ka hävitavast emadusjumalannast. Malekulanid pühendasid oma eluajal palju aega keerukate labürintide joonistamisele, sest selle kunsti valdamist peeti teispoolsusesse tehtava reisi õnnestumise eelduseks. Josephil õnnestus seega tänu oma hämmastavatele mütoloogiaalastele teadmistele lõpuks lahendada mõistatus, millega ma Praha perioodil pikka aega olin maadelnud.


pühapäev, 19. juuni 2011

illusioonist

         Peab meeles pidama, et iga meie poolt jälgitav sündmus (inimene on samuti selles elus sündmus) on vaid väike osa olemasolevast reaalsusest. See, mida me võtame vastu füüsilise keha tundeorganitega, on vaid jäämäe tipp, mille suuremat osa me ei teadvusta. 

Inimest tajume me harilikult kui füüsilist keha, kuid tal on veel palju "kehasid", millest mõningaid võime leida Universumi igas punktis. See käib igasuguste sündmuste kohta. Selle väikese osa kohta, mida me tajume oma viie meeleorganiga, püüame me otsustada sündmuste ja inimese üle! Ja me eksime alati! 

Elu on alati miljardeid kordi rikkam, kui me ette kujutame! Sellepärast ongi meie elu ainult illusioon.

Kõik püsivad nähtused, mis kerkivad meie teadvusse on ainult illusioon. Järjekindlalt helendavad tähed, ehkki mõningaid neist pole juba ammu, kuid me näeme nende valgust kaugest minevikust, püsivad on mäed, ehkki nad purunevad, kasvavad ja nende sisemuses toimub aktiivne elu atomaarsel tasemel; kogu aeg viib meid Kosmoses edasi Maa ja tegelikult on ta igal sekundil teine. Muutused on nii väikesed, et meie oma tundeorganitega ei ole võimelised neid jälgima ja nii sünnibki muutumatuse illusioon. Elus pole midagi muutumatut.

Kõik voolab, kõik muutub - kõik see kajastub ka meie füüsilisel kehal, olles üheks organismi vananemise põhjuseks. Miks siis inimene nii väga püüab muutumatuse poole? See on seletatav: nii soovib ta maksimaalselt täiuslikult läbi elada selle elu lõigu, sest selleks ta ju kehastus. Selles pole midagi halba. Ainult nii võib inimene ennast tunnetada. Kuid haaratuna sellest eluetapist, seisatub ta ja püüab seda kinni hoida. Siit aga saavad alguse probleemid ja inimene kistakse võitlusse olukordadega, selle asemel et muutuda, minna üle teise seisundisse ja muuta neid olukordi.

Elama peab siin ja praegu, tunnetades uut moodi iga elumomenti. Tark on see, kes reageerib kogu oma olemusega igale situatsioonile, elades iga elumomenti maksimaalselt läbi, ehitades iga kord üles uusi vaateid Maailmale. Mida rohkem elemente on elu mosaiigis, seda sügavam ja laiem on arusaam elust, seda selgemaks saab - Kes Sa Tegelikult Oled. Sellise elu puhul kogub inimene maksimaalselt tarkust ega jää maha evolutsiooni voolust.

Esitage endale küsimus: miks sattus siia, Maale, inimene, kes kandis endas Jumalat? Selleks et teostada end siin ja luua siin Ilu, Rõõmu ja Õnne. Tehke oma elu ilusamaks ja rõõmsamaks, sest selleks on meile antud kõik, mis vaja! Ärge kurtke nende üle, kes rikuvad seda harmooniat. Tegelege iseendaga.

Alustage väikesest, tegelege oma mõtetega - puhastage neid, täitke nad headuse ja armastusega, tegelege oma kehaga, pöörake talle väärilist tähelepanu, korrastage oma ümbrust, las ta rõõmustab oma iluga teid ja teie lähedal olevaid inimesi. Lihtsamalt öeldes, kõrvaldage solgiauk endas ja enese ümbert, ning Maa hingab kergendatult, rõõmustades selle üle, et veel üks inimene sai aru oma jumalikkusest. Ja ta muutub!

Tõde ei saa omada, seda võib armastada! Selleks on vaja tunnetada oma eksisteerimise mõtet, tunnetades endas elu voolu ning võttes teadlikult osa selle voolu kujundamisest. Iga samm tõe poole toob kaasa Rõõmu. Tunda iga kohtumise puhul igal eluhetkel Armastust ja Rõõmu, see tähendab tõe ja elumõtte leidmist.

Tõeliselt võib rõõmustada elu üle vaid siis, kui iga eluhetke tunnetatakse maksimaalselt sügavalt, kui näed teda sellisena, nagu ta tegelikult on. Aga iga kord on see uus eneseavastamine!

Tegelik, möödumatu rõõm on olemas vaid reaalsuses. Illusioonis võib samuti rõõm olla, kuid see on muutlik ja mitte nii sügav. Näiteks läks armastatud inimene teise juurde. Kui koos sellega läks ara ka rõõm ja tulid kannatused, tähendab, armastus lahkuja vastu oli pärit illusoorsest elust, mitte reaalsest. Tähendab, inimene võttis illusoorsust reaalsusena ja elaski selles. 

Kui aga inimene mõistis probleemi ja säilitas armastuse selle inimese vastu, tundes rõõmu sellest, et too leidis veel sügavamad tunded, siis tähendab see, et ta tunnetas reaalsust. Me kõik oleme üks! See ongi reaalne Armastus ja reaalne Rõõm. Sellisel juhul "kaotaja", kui ta on lähedal reaalsetele tunnetele, saab osaks veel suurema armastuse.

Veel üks tihti esinev praktiline näide, mis peegeldab evolutsiooni ja elu mõtte tegelikku (reaalset) tähtsust. Kuidas me suhtume lähedaste surma ja üldse surma? Kõige sagedamini võtame illusiooni reaalsusena. Seda etenduse fragmenti, mida nimetatakse eluks, võtame me tegelikkusena, unustades, et me lõime ise selle etenduse. Me unustame reaalsuse, mis räägib sellest, et surm ei ole lõpp, vaid uus üleminek järgmisse seisundisse ja et lahkunud hing asub tõelise Rõõmu seisundis. Kannatades astume vastuollu evolutsiooni vooluga, tekitades raskusi endale ja lahkunud hingele.

Muidugi on need situatsioonid keerulised ja need peavad olema sügavalt läbi tunnetatud, et just nii nendest sündmustest aru saada. Ka kõige keerulisemas situatsioonis on vaja meeles pidada, et see saabus uue Armastuse seisundi, uue teadvuse taseme avamiseks.

Saades aru evolutsioonist, elu mõttest ja tõest, võttes toimuvat kui etendust, võtab inimene juhtimise enda kätte, nagu on kohane näitejuhile. Ja naudib seda etendust, mille nimi on "Elu" ja kui temas tekivad nüüd mingid probleemid, siis leiab ta vea ja kõrvaldab selle, saades edasi sellest mängust naudingut. Sellisel juhul asub inimene ise reaalsuses ja võtab Rõõmuga osa sellest elu etendusest ja naudib seda Rõõmu. 

Tegelik, möödumatu rõõm on olemas vaid reaalsuses.


 Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kaduvuse oleme verega pärinud. Põlvest põlve on meie pered näinud vaeva, et lihvida elult vähemgi silmatorkavus - igasugune konarus, mis võiks meist kaugemale silmale märku anda. Ajapikku kujunesid nad selles vallas kaunis pädevaks, nähtamatuse meistriteks, kel kindel käsi ja asjatundlik silm - käsitöölisteks. Selles isemoodi maailmas kustutatakse toast lahkudes tuli - elutoas katab tugitoole kile. Liftidel on vahel selline seade, et vaid metallraha sisestamine tagab turvalise ülessõidu eesõiguse. Allasõit on tasuta, ehkki seda peetakse üldjuhul ebaoluliseks. Munavalged säilitatakse külmkapis klaasi sees ja restoranis käiakse harva, ikka pühapäeviti. Rohelised rõdukardinad kaitsevad puiesteetolmu eest vintskeid ja tummasid taimehakatisi, mis ei tõota midagi head. Valgust peetakse tihtipeale häirivaks. Udule tänulikuna - tundugu see kui tahes absurdne - elatakse, kui seda saab eluks pidada.

Sellegipoolest oleme õnnelikud, või vähemasti arvame end olevat. 

Alessandro Baricco: "Emmaus" 

 

reede, 17. juuni 2011

kolmainsusest

         Kui Maailmavaadet ei ole üles ehitatud, pole tervikpilti ja selles on palju eksiarvamusi, kes ei tea, kuhu minna, mida teha, siis ei aita mingid koolid, õpetajad, raamatud ega praktikad luua õnnelikku elu. Võime üht-teist saavutada, kuid põhjalikult me ei parane. Ei ole olemas väärtuslikku ja õnnelikku elu ilma vastava atmosfääriga.

Kuidas luua selline atmosfäär? Ainult mõistusega seda luua pole võimalik. Mõistus võtab Maailma vastu füüsilise keha viie retseptori abil. Kuid sel moel võib aru saada vaid väikesest osast Maailmast ja suurem osa jääb väljapoole tema taju. Elavat ja peent Maailma taju ehitatakse Targa Südame abil. Kuulates tähelepanelikult oma Südant, liigub inimene õiges suunas, mõtlemata isegi selle õigsusele.

Süda elab lootusega, Süda elab usuga, Südames sünnib tulevik. Mõistuses peitub minevik, juba teadaolev ja kui Mõistus on Südamega pahuksis, siis kõik temas peituv on surnud. Kui aga Süda ühineb Mõistusega ja nad hakkavad kooskõlastatult tegutsema, siis sünnib tark elu siin ja praegu. Mõistuse ja Südame ühtsuses on nii minevik kui tulevik üheaegselt. Sellise harmoonia puhul muutub ka minevik! Inimene võib muuta minevikku, kuid ta ei mäleta seda eriti. Kui selle paariga ühineb veel "Eros", siis "siin ja praegu" saavutab dünaamika, täitumise, loomingulisuse ja teostumise.

Sel Kolmainsusel on erinevaid tähendusi. On religioosne: Jumal-Isa, Poeg ja Püha Vaim. On filosoofiline: vaim, hing ja keha. Nendele lisaks võib esitada veel järgmise Kolmainsuse: Mõistus - Süda - Eros, mis esineb kõige täiuslikumalt materiaalses maailmas ja on paljude jaoks selgeim arusaamine. Väga tähtis on saavutada selles Kolmainsuses harmoonia. Eksisteerivad mõisted: "tasakaalustatud", "eneseküllane", harmooniline" inimene. Sellised omadused on inimesel, kellel on Mõistus, Süda ja Eros harmoonias ja tasakaalus.

Kolmainsuse osade seisund ja vastastikune mõju mõjutab aktiivselt inimese saatust. Kui nad toimivad kooskõlastatult, teineteist mitte alla surudes, avanedes täielikult, pole inimesel probleeme ja ta elab õnnelikult, kandes endas Maailma Ilu. On ju siis inimene Iseenesele, Armastusele ja oma Jumalale kõige lähemal.

Kui see pole nii, läheb ta agressiooni ja kannatuse teed. Inimese probleemid algavad siis, kui tema kolm kõige tähtsamat keskust, Süda, Mõistus ja Eros avalduvalt nõrgalt või tegelevad kooskõlastamatult ja see toob kaasa Jumalast eemaldumise. Sellisel juhul võivad tekkida erinevad variandid. Kõige levinum nendest on olukord, mil Mõistus võtab võimust Südame ja Erose üle.

Kui Mõistus surub alla Südame kaob armastus ja kaastunne, tekib jahedus ja ükskõiksus. Kui aga Mõistus sekkub Erosest tulenevatesse eluenergiate liikumisse, siis rikutakse loomulikke protsesse, isik muutub kohmakaks, nurklikuks, psüühiliste ja füsioloogiliste häiretega inimeseks. Seda on hästi näha "tarkade" laste juures. Seda, mis võtab võimust inimese üle, nimetatakse kaalutlevaks mõistuseks, see tähendab, et hakatakse arutlema ja arutama asjade üle, mis ületavad tema võimaluste piire. 

Kui aga inimese Süda on avatud rohkem kui teised keskused, siis emotsioonid ja tunded, olgu või kõige paremad, täidavad Mõistuse ja inimene ei ole võimeline arutlema ega olema objektiivne. Tekib "armastus ilma mõistuseta" olukord. Kui emotsioonid ja tunded aga hakkavad juhtima tema elu energiat, võib inimene kaotada kontrolli oma käitumise üle. 

Kui aga Eros hakkab inimese elu mõjutama tugevamalt kui teised keskused, siis ka see toob kaasa tõsiseid tagajärgi. Mõistus täitub Erose energiaga, kuni hallutsinatsioonide ja arusaamatu käitumise tekkeni. Kui Süda on küllastunud Erose energiast, siis arenevad suhted hüsteeriani, närvivapustuseni. Väga palju psüühilisi häireid tekib just juhitamatu seksuaalse energia tõttu. Inimene võib muutuda kuni mõttetuseni aktiivseks. See on niinimetatud meeletu inimene.

Kolmainsuse Ühtsuse rikkumise tagajärjel tekivad hirmud. On vaja teadvustada Kolmainsuse ühe või teise osa mahajäämust ja leida teid tema arendamiseks. Mõistuse, Südame ja Erose ühtsuses on tee Jumala juurde, õnne juurde! 

Luues Mõistuse-Südame-Erose harmooniat, loob inimene sel ajal Vaimu-Hinge-Keha harmooniat, seostades endas religioosse, teadusliku ja ka tavamaailma Kujundeid. Arusaam Maailmast muutub tervikuks. Sellisel seisundis toimuvad inimesega hämmastavad asjad.

Mõistus töötas välja tõenäosusteooria ühe või teise sündmuse tekke võimalikkuse kohta. Igapäevaelus esineb see mõistega "šanss". Terviklik inimene võib ainsa šansi miljonist muuta reaalsuseks. Isegi, kui seda reeglites üldse pole, võib ta armastuses toimuda! 

Inimene häälestas end ja temas ühines, kõlas harmooniliselt tema Kolmainsus - Mõistus, Süda ja Eros ning siis saab ta Jumalaga (religioosne kujund) üheks. Tal läheb kõik korda, kõik toimub kergelt ja lihtsalt. See tähendab, et tema sisemise Kolmainsuse harmoonia loob välise harmoonia ja see inimene elab õnnelikult siin ja praegu.

Kui Süda ühineb Mõistusega, siis sünnib tark elu siin ja praegu.


kolmapäev, 15. juuni 2011

tegutsemisest

         Jumal on eksistents, tegevus, sündmus, muutumine, protsess. See käib täiel määral ka inimese kohta. Kõik liigub, kõik muutub. Laias laastus tähendab see seda, et kõik siin ilmas on - Tegusõna ehk VERB. 

Elu nõuab osavõttu ja tegu. Kui mingis situatsioonis tekib seisak, siis tehke esimene samm. Kui Te jõudsite elu ristteele ja tuleb teha valik, siis tehke enne midagi head endale ja Maailmale. Siis saab valik olema parim. Kui elu kulgeb mööda tallatud roopaid, tehke heategu ja see viib Teid avarusse. Kui aga kahtlused võtavad võimust, siis hakake midagi tegema ja teile saabub selgus. Kui Teil on halb, siis aidake inimesi ja Teie juurde tuleb Rõõm. Kui Te ei tea, millest alustada, siis alustage Armastusest: Armastusest enda ja oma keha vastu; Armastusest inimese ja looduse vastu. Täna rohkem Armastust kui eile, See on tegevuse loosung.

Tegutsedes ärge unustage anda teistele võimalust tegutseda. Jätke ruumi ka teiste tegevuseks, ärge tirige tekki ainult enda peale Armastus võtab seda, mida antakse vabatahtlikult ja annab seda, mida võetakse rõõmuga.

Tegutsege sellise kiirusega, et mitte eralduda oma lähedastest ja üldse inimestest, ärge tekitage pingeid teid ümbritsevates inimestes. Teadke, et kõik me oleme üks. Tegutsege mitmes suunas - siis on elu huvitavam, täiuslikum ja koostöö Maailmaga on harmoonilisem.

Tegutsemine ei tähenda askeldusi ega üksnes mingeid füüsilisi tegevusi. Rabelemine mõtetes, tunnetes ja tegevuses loob maailmaruumis häireid. Kõik see segab sündmuste loomulikku kulgu, plaanide ja soovide realiseerimist. Seadsite ülesande - ärge rabelege, ärge püüdke detailiseerida. Laske situatsioonist lahti, jälgige ja reageerige erksalt Maailma tegevusele Teie ülesandes. Maailm valib kõige efektiivsema tee selle lahendamiseks. Ärge segage oma rahmeldamisega teda ega püüdke ehitada endapoolset sündmuste ketti.

Ärge rutake. Kiirustamine räägib jõuetusest, sihipäratusest, tarkuse puudumisest. Kiirustamisel lastakse mööda elu tähtsaid momente. Teha ruttu - see tähendab toimida aeglaselt ilma vaheaegadeta! Asju võib teha kiiresti, kuid mida tähendab kiiresti elamine? Kiirustamist ega paigalolekut pole siis, kui elu energia ja Erose energia on äratatud ning aktiivne. Siis on tegevused loomulikud. Kui aga inimene sooritab tegevusi mõistusega, siis tekib kiirustamine ja rabelemine. 

Tegevus - see on elu jälgimine, tema vaatlemine. Tihti on selline tegevus kõige efektiivsem, arendab tarkust. Tarkus võimaldab näha elu tegelikkust. See on väga tähtis - jälgida elu reaalsust. Elu idealiseerimine, kaunistamine kutsub esile ebaadekvaatseid tegevusi ja toob kaasa palju pettumusi. 

Kui aktiivsuses sisaldub egoism, siis loob see keerulisi olukordi kaasinimestega ja probleeme ka inimesele endale. Teistele andmisse suhtuge samuti targalt. Kõigepealt tuleb luua ennast, end avada. Muidu pole midagi anda. Kui ennast andmata ka ei ava ennast. See on pidev protsess, mida rohkem on sinus endas, seda rohkem saad anda teistele. Anna teistele seda, mida on sul kõige rohkem - Armastust ja Rõõmu!

Kõike tuleb teha maksimaalselt siiralt! Mida rohkem on siirust, seda rohkem on ühtsust inimese olemuse elementide vahel; mõtete, tunnete, keha ja vaimu vahel. Siirus loob nende vahele kooskõla. Sellisel juhul muutuvad tegevused loovamateks. Tegutsege vastavalt oma olemusele - see on kõige efektiivsem tegevus.

Kui inimene kooskõlastab oma tegevuse Hingega, oma Kõrgema Minaga, siis tema tegevused toimuvad Voolus, kus toimub pidev liikumine, kuid seda võib ette kujutada kui ka muutumatust. Liikumine Voolus ongi Surematus.

Maa peal peab igasuguse tegevuse tagajärjel toimuma muutus. Muutuda, muutuda ja veelkord muutuda! See on tegevuse siht! Muutudes muudab inimene ennast ja Maailma. Ei tohi peatuda isegi siis, kui on kõige parem - tuleb minna edasi - ees on piiramatus! Muutus loob rõõmu! Muutuda, tegutseda - see on Jumala soov. Ja samas olla muutumatu.

Edasipüüe ja tegevus sünnib Erose energia abil. Äratatud Eros täidab inimese energiaga, tal tekib huvi elu vastu ja ta püüab edasi, muutub aktiivseks. Elu ei ole staatiline, ta on dünaamiline. Eluks ja selle ootamatusteks ei ole võimalik valmistuda. Mida rohkem oled sa valmis muutusteks, seda rohkem ootamatusi ta sulle esitab. Selles ongi elu ime!


esmaspäev, 13. juuni 2011

rikkusest

         Maailma mõistmiseks mängib suurt rolli suhtumine elu materiaalsesse külge. See on üks sagedasemaid küsimusi, mis teeb inimesed rahutuks: tervis, Armastus, seks, Jumal ja rikkus. Maa annab inimesele lõpmatu hulga hüvesid ja ressursse ning inimene, kasutades oma mõistust, väljendades vaba loomingut, lõi nendest ressurssidest igasuguseid esemeid, mis kergendavad ja kaunistavad tema elu, loovad mugavusi, rahulolu ja toovad talle rõõmu. Kõike seda on inimene harjunud nimetama rikkuseks.

Miks aga rikkus ei ole võrdselt jagatud inimeste vahel? Kas need kes omavad vähe, ei ole väärt rohkemat? Nad töötavad, tihti mitte vähem kui teised, kuid on ikka vaesemad kui teised. Milline vahe on rikastel ja vaestel? Miks on nii, et saavutanud rikkuse, ei ole inimene kindel selle säilimises? Miks inimene kaotab sageli rikkuse? Miks inimene siin, Maa peal elades, ei oska kasutada tema hüvesid targalt? Mis teda segab?

Palju loevad end tarkadeks, kuid mitte rikasteks. Miks tarkuse tase ei vasta rikkuse tasemele? Miks ikkagi on vahe nii ühe kui teise vahel? Targad inimesed püüavad sageli "teenida raha oma mõistusega" ja pettuvad, kui see ei toimi. Järjekordse "teravmeelse" idee nurjumine tekitab ebaõigluse tunde. Selgub, et mõistus ei garanteeri veel rikkust.

Raamatupoodide riiulid kõikjal maailmas on täis raamatuid, mis räägivad teest rikkuse juurde. Teema on eluliselt tähtis ja paljud ruttavad seda huvi ära kasutama. Suur osa soovitud teedest kulgeb läbi mõistuse ja võib vahel viia rikkusele, kuid kas sellisest rikkusest on rõõmu? Kas inimene on õnnelik? Piiblis antakse sellele vastus: "Tarkuse kroon on tarkade rikkus." See tähendab, et mitte mõistus, vaid tarkus loob rikkuse vilju. Mõistus on vaid osa tarkusest, kuna tarkus on see mõistus, mis on Armastusega täidetud. Ja siis on kogu elu Armastusega täidetud. Just sellisel puhul täitub inimese elu rikkusega selle sõna tõelises mõttes.

Võidakse ju vastu vaielda, et rikkad võivad olla ka need inimesed, kelle elu on Armastusest vaene. See ei ole enam rikkus ja ärgu nad petku ennast ega teisi. Sellisel juhul omab inimene rikkuse millegi arvelt, nagu tervise, perekonna, mingite piirangute ja isegi oma elu arvelt, mis tähendab, et ta saab Rõõmu asemel rikkuse. Materiaalne heaolu on õnneliku ja harmoonilise perekonnaelu normaalne koostisosa. Selleks, et elada harmooniliselt, peab inimene saavutama sellise Maailmatunnetuse, kus puuduvad vastuolud. Ainult mõistusele pole see jõukohane, selleks on vaja tarkust. Just tarkuse puudumises peituvad INIMESE "mitteküllaldase" rikkuse saavutamise põhjused.

Inimeste ebatark suhtumine maailma on tema materiaalse ja hingelise rikkuse kadumise kõige suurem põhjus. Pankrotid, kaotatud raha, tervis ja elud. Kõik see saab tekkida ainult Armastuse ja tarkuse vähesuse tõttu. 

Seda vastuolu on kirjeldatud paljudes vaimsetes õpetustes ja on kinnitatud ka Piiblis: "Kaamelil on kergem minna läbi nõelasilma, kui rikkal pääseda taevariiki." Kuid taevariiki soovivad kõik!

Selleks et inimene pääseks sealt nõelasilmast läbi, ilma ennast tükkideks rebimata, peab ta oma maises elus lahendama viis ülesannet: leidma Jumala, avama Armastuse, saama rikkaks, realiseerima seksuaalse energia ja olema terve. Märkame tihti püüet mingi ühe ülesande sihipäraseks avamiseks, parimal juhul - kahe. Aga kõik need viis ülesannet on omavahel tihedalt seotud! Tõeline Rikkus realiseerub, kui kõik ülesanded on lahendatud. 

Mõistus on vaid osa tarkusest.


laupäev, 11. juuni 2011

egregoridest ja nende teenimisest

        Anatoli Nekrassov http://et.wikipedia.org/wiki/Anatoli_Nekrassov  https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?165348 : Tänapäeval tungib üha rohkem meie ellu egregoriaalne maailmanägemine. Egregorideks nimetatakse eneroinformatiivseid moodustisi "psüühilisi olendeid", mis on loodud inimese poolt ja seovad neid. Võib ka öelda, et egregorid on energoinformatiivsed objektid Peenmateeria maailmas, kes on seotud inimeste teatud ideede, soovide ja püüdlustega.
 
Kreeka keeles tähendab "egregor" "kaitseinglit". Egregor on mittemaisest materjalist moodustis, mis tekib inimkonna mõnedest psüühilistest protsessidest suurte kollektiivide puhul. Suguharude, riikide, mõnede parteide ja religioossete ühingute puhul. Neil puuduvad monaadid (surematuse printsiip), kuid neil on ajutiselt kontsentreeritud tahtelaeng ja teadvuse ekvivalent.
 
Maailmas eksisteerib suur hulk igasuguseid struktuure ja hierarhiaid, nähtavaid ja nähtamatuid, tuntud ja tundmatuid organisatsioone, mis võtavad inimese elust osa ja kujundavad tema suhteid teiste inimeste ja Maailmaga. Nad eksisteerivad inimese kõrval tuhandeid aastaid, on tunginud kõikidesse inimese elu sfääridesse ja me ei kujuta elu ilma nendeta ette. Tuhandete aastate jooksul on inimene formeerinud igasuguseid võimusüsteeme, paljud neist on hakanud elama iseseisvat elu, aga mõned neist on võtnud võimust inimese enda üle. Lõppude lõpuks muutus inimene suure hulga igasuguste egregoride süsteemi osaks.
 
Egregorid on nö vahendajad inimese ja teiste inimeste, inimese ja Kosmose, inimese ja Jumala vahel. Mida vähem inimene mõistab ennast, seda rohkem tekib tema kõrvale igasuguseid vahendajaid.
 
Algusest peale armastavad hinged üksteist ja kui nad säilitavad kontakti hinge tasemel, Olemuse tasemel, siis on neil väga head suhted, nad armastavad üksteist. Olemuse tasemel oleme Üks. Siin puuduvad vahendajad. Vahendajad võivad tekkida individuaalsuse tasemel ja eriti palju võib olla isiksuse tasemel. Mida rohkem on inimeses hirme, seda rohkem loob ja tõmbab ligi vahendajaid.
 
Vahendajal võivad aga olla oma sihid ja ülesanded, näiteks saada inimeselt võimalikult palju energiat ja siis võib ta kaasa aidata selliste omaduste, selliste situatsioonide tekkele, mis kutsuvad esile energia lekked. Näiteks riiu, mis tekkis tühjast asjast, teadmata põhjusel tekkinud ärrituse ja nii edasi. Kui kaks inimest ei saa teineteisest aru, siis võib nende vahel olla vahendaja, mille nad lõid ja mis teeb nende vahekorra keeruliseks.
 
Kas need vahendajad-egregorid on inimesele vajalikud? Kas võib oma elu korraldada ilma nendeta? Millised on teed nendest vabanemiseks? Vastused nendele küsimustele lähtuvad Maailmavaatest. Inimesel on alati õigus valikutele, kuid selleks, et teha valikuid, peavad tal olema teadmised.
 
Egregoride tekke ja kujunemise põhjuseks on inimene ise. Nende loomisega kompenseerib inimene armastuse puudumist oma suhetes inimeste ja Maailmaga. Armastuse puudumisel tekib agressioon, vägivald ja siin on kurjuse piiramiseks vajalikud juba spetsiaalsed abinõud, reeglid ja seadused. Hakkavad tekkima vastavad süsteemid.
 
Seadus tekkis siis, kui mõistus võttis võimust armastuse üle. Loodi abielu institutsioon, kuna ei jätkunud enam armastust paari ja perekonna loomiseks. Hakkasid tekkima kombetalitused, riitused, registreerimine... Kuid kõikvõimalike organisatsioonide ja seaduste paljusus ei teinud inimesi õnnelikumaks ja nad ei hakanud paremini elama.
 
Kui inimesed armastavad, siis pole neil vaja midagi organiseerida - kõik laabub loomulikul teel, nagu iseenesest. Armastus ühendab meest ja naist, vanemaid ja lapsi, perekondi ja riiki. Jumal on Armastus ja Ta on Üks. Üks nähtav maailm. Inimene, kes on täidetud armastusega, loob tarkust ja elab harmooniat luues. On tarvis meelde tuletada, et me kõik armastame üksteist!
 
Inimene on paljude struktuuride, hierarhiate looja, siis järelikult võib ta lahendada ka nende eksisteerimise küsimuse. Ta võib vabaneda teda ümbritsevatest süsteemidest. Tähendab, tuleb otsida teid.
 
Praegu pretendeerib viimase instantsi tõele teadus oma meetoditega. See on suuremalt jaolt mõistus ja aru. Tähendab, tuleb arendada teisi Maailma mõistmise meetodeid, selliseid nagu kultuur ja vaimsus. Nende kolme meetodi harmooniline koostöö lubab inimesel luua endas harmooniat ja viia nendega vastavusse kogu ümbritsev Maailm. Siis määratletakse kõikide eksisteerivate egregoride koht ja roll.
 
Kõik peitub inimeses! Igasugune kontroll tema üle on võimalik vaid siis, kui ta on ebaterviklik ja ebaharmooniline. Kõik peitub tema suhtumises endasse ja Maailma, sellest, kuidas ta teeb koostööd teiste inimestega.
 
Väga tihti püüab inimene minna mõne egregori juurde selleks, et mitte üksi olla. Siis läheb ta seltskonda, ühingutesse, klubidesse, kirikusse jne. Inimesel on vaja kuhugi kuuluda kakskümmend neli tundi ööpäevas ja omada pidevalt toetust. Aga kellele on toetust vaja? Sellele, kes ei seisa oma jalgadel, vaid toetub illusoorsele isikule? Toetudes iseendale, ei saa inimene põhimõtteliselt olla üksi - sest seal, tema sees on Jumal - tema Kõrgem Mina!
 
Pidev püüe Enda poole, enda Olemuse avamisele - see ongi inimese ja Maailma muutmise tee! Muutunud maailmas, aga puudub vajadus kunstlike tugede - egregoride järele.
 
EGREGORI TEENIMINE
 
Vaimse dogma egregor moodustab suure ja särava, kirjut õhupalli meenutava energiavälja. Eemalt vaadates tundub see ahvatlev, küütlev nagu jõuluehe - pühapäevane imede maailm. Selles maailmas - näib vaatajale - on kõik selge. Pole kahtlusi, kuid on suund, on missioon, mida pürgija kõige rohkem oma ellu igatseb. On mõtestatud tegevus millegi suurema, õilsama nimel. On oma koht selles struktuuris, mis koostöös teiste liikmetega tagab veel suuremad võimalused vaimseks arenguks ja oma elu ülesande täitmiseks.

Inimene, kes on osanud luua omaenese väikese vaimse egregori - olgu see tema sõpradest, oma patsientidest või klientidest koosnev - tavaliselt ei sisene täielikult suure vaimse dogma egregori. Ta rahuldub selle eemalt imetlemisega, vahel astub sammukese lähemale, kuid ainult selleks, et sealt teadmisi ja kogemusi ammutada - et neid siis oma väiksemas egregoris edasi anda. Samas jääb info tooja teiste ringi liikmete silmis eriliseks, temalt peegeldub suure egregori hiilgus ja see annab talle endale sära juurde. On, nagu käiks ta mesilinnuna suurest tarust väikesesse tarusse mett toomas.

Eriti aldis suure egregoriga liituma on inimene, kes pole endale suutnud väiksemat kaaskonda hankida. Põhjuseks võib olla selle indiviidi mõjujõu - isikliku magnetismi - või ka tema enesekindluse vähesus. Nimelt ühendab seltskondade loojaid üks omadus: nad on iseenda eksimatuses alati veendunud. Nad tunnistavad küll teisi suuri autoriteete, kuid jätavad endale alati õiguse otsustada, mida nende pakutust võtta ja mida jätta.

Inimesi, kes on suurtele egregoridele vastuvõtlikud, iseloomustab üldiselt suur vaimne ahnus ja väike usk iseenesesse. Nad on kindlad, et kui nad ainult pääseksid "siseringi", siis muutuks kõik. Järsku ilmuks kusagilt elule sisu, huvitav tegevus, perspektiiv. Millegipärast on nad sama kindlad selles, et selline mõtestatud eksistents on võimalik ainult kusagil mujal, teistsuguses olukorras, kui antud hetkes ja kohal.

Seetõttu on sellist inimest ka kerge egregori huvides tasuta tööle panna: anna talle ainult väike vihje, et on võimalik edaspidine edutamine - ja juba ta jooksebki, palumata. Eriti kaval on täita sellise vaimse ahnepäitsi mõni väiksem vajadus - see annab talle motivatsiooni edasi rügada.

See kehtib kõigi egregoris osalejate kohta, sõltumata nende tegelikust positsioonist. Petmine ja ärakasutamine on egregori põhilised tööriistad, mis on alati vahedad, kuna inimene on reeglina rahulolematu ja ahne.

Kui egregor märkab inimest, kes talle huvi pakub, hakkab esiteks tööle nn. "algne impulss". See väljendub tavaliselt selles, et huvialune indiviid saab ootamatult "märgi". Märk võib olla vähemal või rohkemal määral "imeline", kuid indiviidi see veenab. Tema teadvus on nii kui nii juba sellises valmisoleku seisundis, et isegi vähim kokkusattumine näib saatuse sõrmena, mis viitab ühes suunas : egregori suunas. Indiviid saab oma märgile tagasisidet ka egregori vanemate liikmete käest, kes kinnitavad varmalt, et just nii see algab.

Indiviid sukeldub innukalt egregori ellu, ta "elab ja hingab" selle vaimus. Vaadates tagasi oma elule enne, kui "ta sellele mõtte leidis", tundub talle uskumatu, et selline tühine eksistents oli üldse võimalik. Järsku on tal uued sõbrad, kes "mõistavad" teda ja tema püüdlusi, kes on talle lähedasemad, kui ükski perekonnaliige või vana sõber iialgi olla võiks. Kõik, mis pole egregoriga seotud, tundub mõttetu, tühi ja hall.

Elu möödub uute kursuste, uute kollektiivsete ettevõtmiste ootuses. Vahepeal vahetatakse muljeid teiste egregori lihtliikmetega. Jutt keerleb tihti oma vaimsete kogemuste ümber, mille tulemusel tekib meeldiv uim, kuid see jätab endast lahtudes siiski maha raskesti kirjeldatava igatsustunde. Kui ainult pääseks lähemale, mõtleb indiviid. Tähetund, mida lõputa arutatakse, on põgus kokkupuude egregori mõne juhtfiguuriga. Mida Ta mulle ütles, kuidas vaatas ja ennekõike - mida see kõik tähendab. Järgneb arutlus, milline Ta on. Luuakse oma isiklik illusioon, pettepilt kellestki, kes on suurem ja parem, ja kes oma eluga juba väljendabki neid ideaale, mille suunas algaja egregori teener alles püüdleb. Ideaalid aga, olgu siinkohal rõhutatud, on udused. Üldised mõisted, nagu "vaimsus", "pühendumine", "valgustumine". (tihedam jututeema on, et kas juhtfiguur on juba valgustunud).

Sellest faasist võib tee hargneda kolmes suunas, mida indiviid arvab ise valivat, kuid mis on tegelikult ainult egregori valik.

Tuleb meeles pidada, et egregor on ühendatud teadvuse väli. See hakkab kogunema kõigepealt siis, kui mõne üksikisiku mõttelaad on nii veenev, et leiab endale esimesed järgijad. Just nimelt: järgijad, mitte kaasamõtlejad. Kaasamõtlemine eeldab, et teatud mõtet võib arendada ükskõik milline grupi liige ja kui mõttekäik tundub ülejäänud liikmete arust sobiv, võetakse see vastu. Egregor eeldab aga alati juhtfiguuri - olgu see siis kasvõi illusoorne, nagu näiteks Kristus või Buddha - olemasolu. (Illusoorse juhtfiguuri korral juhivad egregori tema idee vahendajad, kellel on ainuõigus seda interpreteerida. Võib olla ka teisi interpretatsioone, kuid tema interpretatsioon on see, mille järgi grupi sees tegelikult toimitakse.)

Kui on tekkinud esmane egregor (teatud grupis osalejate teadvuste ühendväli) hakkab see väli omandama iseseisva teadvuse esimesi jooni. Ta on oma mõjult tugevam kui individuaalsete osalejate teadvuste tugevuse kogusumma. Tekib külgetõmme - suur tõmbab alati väikest. Selles ei ole midagi isiklikku, see on lihtsalt looduse seadus.

Egregor, mis vastab turu nõudmistele, hakkab alati kasvama ega lagune enne, kui nõudlus lakkab. Seetõttu pole võimalik egregoriga võidelda.

Kui egregor tajub indiviidi, määrab ta kohe kindlaks, kui vajalik on antud indiviid temale, egregorile. Siin võib välja tuua kolm egregori teenri kategooriat.

Esimene kategooria - "Hall mass"

Need on inimesed, keda oleme harjunud nägema istumas kursustel, hetkekski silmast laskmata lektori kuju, hoides teda alati oma imetlevate pilkude orbiidis. Vahetundides need indiviidid sosistavad omavahel ja kui lektor või mõni ta kaaskondlastest peaks neile lähenema, hakkavad koheselt punastama ja kogelema. Lektor ja kogu egregor on selliste liikmete jaoks midagi ülimat, kättesaamatut. Vahel võetakse süda rindu ja esitatakse mõni küsimus, milline sündmus annab õnnelikule küsijale mõtteainet veel pikaks ajaks.

Selle seltskonna imetlus on egregori peamine toit, millest egregor kasvab ja milleta ta sureb.

Seetõttu on egregori juhtfiguurid "halli massi" esindajatega suheldes alati väga vastutulelikud, neist õhkub õilsust ja kõrgeid ideaale. Nad teavad väga hästi, et nendest inimestest oleneb ettevõtmine edasine elujõulisus. Kuigi “hallide” seltskond tundub amorfsena, on ta sealjuures vägagi kapriisne. Liialdatud imetlus ja tallalakkumine võivad vähimagi vastuolu puhul üle minna laimuks ja väga madala, hammustava vibratsiooniga vihkamiseks. Seda püüavad juhtfiguurid iga hinna eest ära hoida.

"Halli massi" ja egregori vahel valitseb sümbiootiline side: sina sügad mind ja mina sügan sind vastu. Ilma halli massita (olgu neid kasvõi ühe inimese jagu!), egregor ei eksisteeriks. Rohkemat huvi egregoril nende vastu ei ole, egregor neid “siseringi” ei vali, nad on lihtsalt (ülimalt vajalik) täitematerjal.

Teine kategooria - "Lihtsõdurid" 
 
 Teine kategooria egregori teenreid on vast kõige huvipakkuvam. Sealt leiame need indiviidid, kes ei suuda kuidagi rahulduda ainult vaikselt istumise ja kuulamisega. Nad on ju “vaimsed” inimesed, mitte mingi tavaline hall mass! Nende ego hääl, mis osavalt maskeerub kõrgema mina hääleks, kannustab neid varmalt takka. See sosistab, et kui saaks sellele kõigele kasvõi sammukese võrra lähemale, oleks valgustumine vaat' et käega katsuda (valgustumine, missioon vms).

Sellist kibelust tajub egregor, kes hindab, kui suur on antud indiviidi potentsiaalne kasutegur egregorile, ja sirutab siis välja energeetilise kombitsa, ning tõmbab tulevase "lihtsõduri" halli massi ridadest välja. Indiviidi vaimustusel pole piire: unistus hakkab täituma!

Järgneb periood (mis mõnel juhul võib kesta isegi aastaid), mille käigus egregor ratsaniku rollis indiviidi nagu metsikut hobust välja õpetab ja egregori poolt määratud kohale suunab. Ainus häda on siin selles, et egregori valitud koht ei pruugi indiviidile sugugi meele järgi olla. Vahel võib see lõppeda indiviidi eraldumisega egregorist, mis on indiviidi jaoks üsna valuline protsess. Kuid sellest hiljem.

Kui indiviid mõistab, mida egregor temalt tahab ja tema jaoks ette nähtud kohaga lepib, toimub ühelt poolt indiviidi sulandumine egregori teadvusevälja ja teisalt, tema teadvuse mugandumine välja nende omadustega, mis erinevad tema enda välja omadustest.

Tavaterminites tähendab see, et inimene taipab alateadvuslikult (mõni isegi teadvustab seda selgest), et egregorisse kuulumisel on oma hind. Egregor annab raamsüsteemi, milles saab tegutseda huvitavate asjadega. Kartlikule inimesele annab egregor pea kohale katuse, mis kaitseb teda välisilmast imbuva rõskuse eest. Selle katuse all on mugav ja soe, alati on, mida oodata - järgmist kursust, mõnda ühist tegevust. Vastutasuks eeldab egregor, et nagu igas heas perekonnas, oleksid ka siin lapsed kuulekad, koristaksid oma tuba ja teeksid hoolsalt õppetükke.

Perekonna põhiväärtuste kehtestamise eest aga hoolitsevad vanemad ehk egregor ise oma juhtfiguuride kaudu. Nemad ütlevad, kuidas asi on, nemad teavad, kuidas on õige. Ainult selle vahega, et tavalises, terves perekonnas, püüavad vanemad lapse iseseisvumist soodustada. Egregor seda ei tee. "Lihtsõduri" tasu egregorile on tema vaimne regresseerumine lapse tasandile ja seal püsimine. Nii jääb inimesest alles zombi, kes on käest andnud oma kõige suurema varanduse: õiguse ise oma suunas areneda, ise oma elu elada. Egregori sees saab areng toimuda ainult ühes suunas ja see on egregori suund. Ja selline areng pole kunagi terviklik just sel põhjusel, et ta ei ole inimese enda oma.

Egregori tee on sahhariini maiguga, kuna isikliku tee, kuigi paiguti mõrkja, teeb tõeliselt magusaks Ise Olemise suhkur.

Kuna halli massiga suheldes kasutab egregor ennekõike kaudse mõjutamise taktikat, siis lihtsõdurite tasandil võtab egregor kasutusele juba otsesed mõjutusvahendid.

Järgnev on lühikokkuvõte nendest põhimõtetest, mis on peidus iga egregori õilsate teeside taga ja mida nii otseselt kui kaudselt nii kaua korratakse, kuni egregori teenija neid märkamatult uskuma jääb. Need on põhimõtted, mis kasvavad inimesega niivõrd kokku, et isegi aastaid pärast egregorist lahkumist võidakse järsku õudusega avastada endas "egregori jääknähu" - ennasthävitava, eluvastase mõttemalli, mis pärineb inimese minevikust. Kuid julgust! Juba sellise mõtte äratundmine ja õigesse konteksti asetamine näitab, et inimene on tervenenud. Seda tervist tuleb lihtsalt osata hoida.

1. mõttemall: inimene ei ole iseseisvalt võimeline vaimseks arenguks. Ta on liiga nõrk, tema ego on liiga valdav ja ta nägemine hägune. Ainult Suur Vaimne Juht saab teda valgustumisele viia, tekitades tema teadvuses alkeemilise muudatuse, kvanthüppe. Ilma Suure Juhita on inimene määratud igavesti karma rattas tiirlema. Inimesesse istutatakse isikliku väärituse seeme, abituse tunne.

2. mõttemall: tavaline elu on mõttetu. Meie eesmärgiks olgu, nii kiiresti kui võimalik, karmarattast pääseda, lahti saada üha uute elude mõttetust piinast. Ainult vaimne tee - mille esindaja on egregor - viib eesmärgini. Hakatakse eirama üldinimlikke väärtusi: perekonda, lapsi, armastust ja lihtsat olemise rõõmu.

3. mõttemall: inimene on siia ilma saadetud kindlat ülesannet täitma. Kuid mis see ülesanne on, seda teab ainult Suur Juht ja Õpetaja. Inimese teadvuse tase on liiga madal, et tunda ära, mis on tema õige koht. See mõttemall laseb egregoril inimest kasutada just sellisel viisil, nagu see on egregorile kasulik. Samas võib jääda täitmata inimese elu tegelik eluülesanne: oma kogemuste kaudu avardada Kõiksuse nägemust Temast enesest ehk teisisõnu, areng läbi isikliku prisma. Seda juhul, kui ta pole eluülesandeks valinud saada kogemusi egregori teenimise läbi, mis iseenesest on rada, nagu kõik teisedki ning sellel pole midagi viga. Ainus asi on, et see pole kõigi rada. See mõttemall tekitab lisaks üldise rahulolematuse foonile veel süütunde, et inimene ei oska rahulduda pakutuga.

4. mõttemall: saatus on juhtinud sinu teele Suure Vaimse Õpetaja. Sa tundsid ta ära ja palusid õpetust. Kõige suurem patt on saatusele näkku süljata, ja õpetusest taganeda. Keegi, kes egregorist lahku lööb, ei saa kunagi õnnelikuks, sest ta ise teab, et tegi seda ainult oma ego sunnil. Kuid egregor on aga alati nõus "eksinud lambaid" oma rüppe tagasi võtma. Vahel on see egregorile isegi kasulik: peale tõelise elu vintsutusi on inimene nii pehmeks tehtud, et egregor saab endale tõeliselt ustava teenri. Vastupidisel juhul tabab inimest veel aastategi möödudes hirmusegane süütunne. "Aga äkki oli neil õigus ja ma tõesti lasksin käest ainsa väärtusliku asja oma elus?"

Sellesse rühma kuuluvad indiviidid võib tinglikult jagada kahte alagruppi. Esimesse kuuluvad need, kelle sulandumine egregoriga on probleemitu: need inimesed tõepoolest usuvad, et see tee on nende jaoks ainuõige. Tavaliselt nad sel teemal isegi ei arutle. Need on hinged, kes on tulnud siia maailma egregori teenimise programmiga.

Teise, suurema kategooria moodustab "kõikuv element". Väliselt on nad küll egregoriga adapteerunud, kuid sisemuses käib - kord vaibuv, siis jälle tugevnev - võitlus. Need on inimesed, kes oma kõrgema teadvusega juba esmakordsel egregoriga kohtumisel tunnetasid egregori tõelist loomust. Neid võiks ka nimetada vaimseteks ahneteks, kes oma algseid kahtlusi maha surusid loogilise aruteluga. "Mida siin probleemitseda? Selle organisatsiooni, rühmituse, koolkonna põhimõtted on ju õilsad. Küllap leian viisi, kuidas sellest kasu saada ja samas iseendale truuks jääda." Kuid sellist viisi ei leidu. Mida sügavamale inimene sukeldub egregori töösse, seda tugevamini põimub egregori energeetika tema enda omaga.

See saab nähtavaks näiteks olukorras, kus inimene otsustab egregorist "pisut eemalduda, distantsi saada, et elu üle järele mõtelda". Ta arvab, et on endiselt vaba, kuid tegelikult peab egregor teda lõa otsas. See energeetiline köis meenutab koerarihma, mida on võimalik pikaks lasta, nii et koer mõtleb, et ta jalutab vabalt. Kuid soovi korral saab rihma taas lühikeseks tõmmata ja koer on täpselt seal, kus vaja. Nii piisab ühest telefonikõnest, et "vaba inimene" ummisjalu taas egregori poole tõttaks, et uusi ülesandeid vastu võtta.

Side egregoriga avaldub ka selles, et inimene ei ole enam võimeline tavaelust rõõmu või mõtet leidma. Tihti tabab teda soov midagi teha, kusagile minna - kasvõi kontserdile - kuid kui ta oma mõtte teoks teeb, avastab ta, et oodatud sündmusest polegi rõõmu. Teda haarab ärevus. Vaevu suudab ta ära oodata, et egregori embusse tagasi tormata. Eemalt tundub egregor tema tõelise koduna, kuid kohale jõudes ootab inimest ees midagi muud.

Seda omapärast energeetikat tuleks pisut lahti mõtestada. See on olukord, mida iialgi ei näe need, kes egregoriga ainult eemalt kokku puutuvad. Tegelikult on see aga üks vaimse dogma kõige iseloomulikumaid elemente. Egregor ärkab tõeliselt ellu siis, kui on vaja endast "muljet jätta": st. siis, kui algab kursus, tulevad külalised vms. Tundub, nagu oleks hämaras ruumis järsku süüdatud pidulik kroonlühter. Egregori põhilisi jooni on imetluse taotlemine ja sellistes olukordades kogub ta jõudu.

Kuid kui kursused on lõppenud või uks viimase külalise järel sulgunud, muutub kõik. Koha ja selle asukate peale langeb justkui hall loor, ja inimene tunneb endas sõnulseletamatut ängi. See peegeldub kohalolijate nägudel ja kajastub nende näojumes. Tundub, nagu oleksid nad suletud õhuta ruumi, mida eraldab ülejäänud maailmast hägusast hallikast klaasist paks vahesein. Mõtted on kui ajust välja imetud, jääb ainult füüsiliselt tuntav surumise tunne peas. Seda pinget leevendatakse tühja jutu, mõttetu lobisemise ja tihti ka ebatsensuursete naljadega. Tulemusena tekib korraks vabanemise tunne, seejärel põgus hüsteeriline eufooria, mis aga peagi suubub kurnatusse. See on egregori argipäev: hall, läppunud ja mõttetu.

Energeetiline side egregoriga toimib kõigi tšakrate kaudu. Esimene tšakra on see, mille kaudu egregor saab jõudu oma tahte materialiseerimiseks. Teise tšakra energia annab egregorile loomingulisust ja külgetõmbavust. Kolmanda tšakra kaudu seob egrgor inimese enda külge (mõnedel egregori teenritel avaneb kolmas tšakra sedavõrd, et laudsa pöördub väljapoole. Selle keskel on paks energeetiline köis "koerarihm", mis seob inimest egregoriga) Südametšakra on andmise tšakra. Selle tšakrasse suunduv energeetiline side paneb inimese egregorile annetusi tegema, oma tööd pakkuma. See töö on muidugi tasuta, ja alguses inimene tunneb, et ta teeb seda hea meelega. Hiljem ta seda enam teha ei tahaks, kuid eneselegi märkamata avab jälle suu ja pakub oma teenuseid. Suhtlemistšakra on energeetiline keskus, mille energia toidab egregori imetlusega. Egregoriga ühinenud inimesel tavaliselt kolmas silm sulgub või tema liikumine muutub. Asju hakatakse nägema egregori vaatevinklist. Isiklik peenem taju läheb kinni. Kaovad isiklikud arvamused. Kahtlejale näib, et ta eksleb pimeduses. Ka kroontšakra sulgub ja inimene ja inimene ei saa enam universumist energiat. Ta jääb sõltuma ainult sellest, mida egregor talle heaks arvab anda. Kuid egregor käitub selles suhtes nagu tõeline peremees: head käitumist premeerib energiavooluga ja halva käitumise puhul karistab energiast tühjaksjooksuga.

Eemaltvaatajale näib "lihtsõdur" inimesena, kellel on huvitav elu, kus alati toimub midagi. Nii mõnigi vaatab teda kerge kadedusega: näe, siin on keegi, kes on leidnud oma tõelise kutsumuse. Energeetiline pilt näitab aga hoopis midagi muud. Kui lihtsõdur on parasjagu hõivatud egregori esindamisega, hõljub tema ümber tihe roosa udu, eriti pea osas. Alumised tšakrad on energiast tühjad ja taevakanal kinni. Kui egregori teener (kahtleja tüüpi) on võõraste silmade alt väljas, on energeetiline pilt kaootiline. Energia lekib pahvakutena. Auras valitsevad määrdunud toonid. Taevakanali kohal võib tihti näha ammutavat musta auku. Kui egregor oma teenrile energiat juurde annab, valatakse sellest kohast sisse ebamäärase värvusega ollust. Kuid see kanal ei asu kunagi keha telje suhtes otse ega ole energia ka puhas ja värvuseta, nagu see on tavalise terve inimese juures.

"Publikumagnet" ehk egregori ülemteener 
 
On mõned indiviidid, kelle isiklik magnetism on astroloogilistel põhjustel nii tuntav, et iga dogmaatiline egregor unistab sellist publikumagnetit enda valdusesse saada. Tegu on indiviidiga, kellele sobib elu organisatsioonis ja kes tunneb end hästi igasuguses organisatsioonis - olgu see siis majanduslik või poliitiline. Vaimse kallakuga organisatsioonide juhtfiguuridena leiavad koha inimesed, kes ei toimi enam ainult alumiste tšakrate baasil. Nad igatsevad juba midagi enamat.

Nendega on egregor otsekohene. Ta esitab oma pakkumise peaaegu kohe, kui selline indiviid tema mõjuvälja ilmub. Kui pakkumine vastu võetakse, hakkab indiviid kohe tajuma, et on teinud õige sammu ja et sellest tehingust saab ta tuntava kasu. See avaldub nii materiaalsetes hüvedes kui ka avaramates õppimisvõimalustes, juhtkonna isiklikus tähelepanus, usalduses. Egregor leiab koha, milles indiviidi ego on kõige vastuvõtlikum, ja rõhub sellele.

Tavaliselt on need briljantse mõistuse ja suure isikliku säraga inimesed, kelle emotsionaalne areng on jäänud 12 - 13 aastase lapse tasemele, mis suure intellektuaalse potentsiaali puhul on üsna tavaline. Elu koos egregoriga on nende jaoks lihtsam. Nende jaoks on asjad kas mustad või valged. Neis puudub kõhklus, ja egregori nimel on nad võimelised korda saatma isegi kuritegu: alates väiksematest rikkumistest raamatupidamise alal kuni kriminaalkuritegudeni välja.
 
Egregoriga täielikult sulandunud juhtfiguur ei ole enam inimene. Ta on egegori pikendus, võiks isegi öelda, et tema ongi egregor. Kui ta räägib, kõneleb tema suu läbi egregor. Kui ta vaatab, jälgib egregor tema silmade läbi maailma. Ja see pilk on röövlinnu pilk: alati kaalutlemas, kuidas oleks egregorile kasulikum, alati uut saaki varitsemas.

Kõrvalisele pilgule on selline indiviid muljetavaldav vaatepilt: energiast tulvil, ideaalidest hõõguv, kes eriti publiku ees ilutulestikuna särama lööb. Temast hoovab pühendumust ja ideaale. Samas, kui selline inimene jääb kellegagi kahe silma vahele, võib toimida muutus (eriti siis kui indiviid ei ole oma kaaslasega rahul). Ta silmad muutuvad kalgiks, ilme kivineb. On näha, et tema jaoks on olemas ainult üks tõde ja see tõde on tema oma.

Egregori ülemteenritel on ainult üks - teadvustatud või teadvustamata - eesmärk: egregori maksimaalne kasu ja selle kasu saavutamise nimel on ta valmis kõigeks. Kuna ta oma pimedamat poolt osavalt varjata oskab (nagu ka egregor tervikuna), jäävad need, kes seda oma nahal tunda on saanud, oma elamusega üsna üksi. 

Egregori ülemteenrid võivad eemalt olla küll kütkestav vaatepilt, kuid lähem kontakt nendega toob alati kaasa isikliku katastroofi.

EGREGORIST LAHKUMINE  
 
Kuidas siis egregorist lahku lüüakse? See on üsna lihtne: ühel hetkel tunneb inimene, et egregri poolt pakutu ei ole seda hinda väärt, mida ta selle eest maksab. Hinna all mõeldakse siin iseseisvuse kaotamist, pealesurutud mõttemalle, energeetilist seotust ja veel paljusid tegureid, mis inimeseti võivad olla erinevad.

Siin on eelisolukorras need teenrid, kes ei ole egregori heaolule väga tähtsad. Side nende ja egregori vahel ei ole nii tugev ja läbipõimunud ning egregor on nõus neid kergemini käest laskma. Inimesed, kes on egregorile olulisemad, võivad läbi elada üsna pika ja vaevalise võõrdumise perioodi, mis pahatihti kujuneb nii traumaatiliseks, et inimene pöördub egregori rüppe tagasi.

Kõige olulisem on egregorist lahti laskmise juures inimese enda kindel ja teadvustatud kavatsus. See kavatsus tuleb läbi tunnetada ja kui ta on ehtne, siis seda ka universumile väljendada. Ei piisa ainult mõtlemisest, tuleb teha tegu. Siin peetakse silmas, et ei aita, kui inimene teeb omaette olles mingeid maagilisi toimetusi sideme purustamiseks, kuid egregori silma ees annab oma käitumisega mõista, et on endiselt "oma poiss". On vajalik kindlalt ja selgelt (teo või tegemata jätmisega) öelda egregorile: "Meie teed lähevad nüüd lahku". Samas ei tohiks see tegu olla provotseeriv, sest see võib esile kutsuda egregori-poolse vastulöögi mõne õnnetuse või haiguse näol.

Sõltuvussuhtest vabanemiseks on ennekõike vajalik füüsiline eemalolek. Ei ole võimalik egregorist eemalduda, ise temaga füüsilisse kontakti jäädes.

Sellisel juhul kaotab egregor pärast paari katset inimene tagasi tuua (meelitada või hirmutada) tema vastu huvi.

Kuid energeetiliste sidemete katkestamine on keeruline protsess. Kuidas hakkab kulgema inimese elu pärast seda, kui selles ei ole enam endist "elu mõtet"?

Esiteks tuleb silmas pidada, et inimese ja egregori väljad olid omavahel tihedalt põimunud, kokku kasvanud. Kui inimene end egregorist lahti rebib ja egregor oma kombitsad tagasi tõmbab, jäävad energeetilised haavad, mille kokkukasvamine võtab mõnda aega. Inimene saab siin ise kaasa aidata, kui ei jää pärast egregorist lahkumist käed rüpes istuma. Depressiooni ilmingute puhul (mis on egregorist lahku löömise järgselt tavaline) tuleb endale meenutada lahkumise põhjuseid.

Iga hinna eest tuleb vältida raskesti väljendatavate "tujude" meelevalda langemist. Kui tuntakse meelehärmi, tuleb selle põhjus endale sõnastada, olgu see siis inimese enda arvates kasvõi talle alandav (olin ahne, lasin end sisse mässida, olin iseloomutu). Ei tohi endale keelata viha tundeid. Kui nende olemasolu endale ausalt tunnistada, saavad nad hakata lahustuma. Kuid kui vaimne pürgija - nagu õpetavad paljud õpetused, püüab nende tunnetega võidelda, või mis veel hullem, nende olemasolu salata (ega ma ei olegi vihane, lihtsalt veel üks elu õppetund jms), tõrjutakse need lihtsalt sügavale alateadvusse, kus nad hakkavad inimese edaspidist elu tõsiselt häirima.

Võib valmistuda selleks, et side egregoriga võib endast märku anda veel aastategi pärast, kui inimene arvab, et kõik on juba selja taha jäänud. Kuid kui on oldud enese vastu ausad siis on ka tagasilöögid nõrgemad ega põhjusta sellist kaost nagu varem.

Ei tohi unustada, et inimese oma kindel kavatsus egregorist lahti ütelda on inimese kõige võimsam relv. Kui Kõiksus näeb, et inimese meel on selles suhtes kõikumatu, annab ta talle oma toe. Seda toetab palve, aktiivne meditatsioon, nagu näiteks vabastav hingamine koos vastava visualiseerimisega.   
 
Kuidas edasi?  
 
Kuid kuidas peaks siis edasi elama inimene, kes on egregori haardest vabanenud? Kas tema jaoks on siis tõesti välistatud kõik need huvitavad vaimsed ettevõtmised, millega tihtipeale käib kaasas egregor? Kas enam ei mingeid vaimseid püüdlusi?

Aga inimene, kes tahab egregori mõju vältida, kuid siiski saada kasu sellest, mida vaimsel turul pakkuda on?

Esiteks peaks endine egregori-sõltlane endale aru andma, et ta on sellele energeetilisele mustrile vastuvõtlik. Tuleks endalt küsida, miks tekkis soov minna uuesti kursusele? Kas samadel põhjustel, nagu enne - lootuses, et keegi lahendaks tema elu olukorrad? Kui see on nii, siis oleks parem mitte minna ja püüda leida just tänasest päevast vähemalt kümme põhjust, mis teevad elu elamisväärseks just siin ja praegu.

Kui aga soov on tõepoolest midagi uut kuulda ja õppida, tutvuda teistsuguste vaatenurkadega, siis on loodud soodne alus selleks, et isegi kui tegu on egregoriga, ei satu inimene uuesti tema meelevalda.

Egregori territooriumil olles peaks säilitama rahu ja heatahtliku huvi kuid mitte kaotama valvsust. Tuleb mõista, et viibitakse ühisväljas ja kõik, mis selle väljaga vastuollu satub, saab kannatada. Igasuguste kaitsekilpide ja -ekraanide ehitamine on mõttetu, sest nende alalhoidmine kulutab nii palju jõudu ja tähelepanu, et inimene on lõpuks täiesti kurnatud ja egregor lipsab sellest "kaitsest" niikuinii läbi. Kõige tähtsam on aga inimese veendumus valitud tee õigsuses. See ja Kõiksuse abi on kaitse, mille puhul ka kõige vägevam egregor aupaklikult tagasi tõmbub.

Ei tohi unustada, et kaugemal ja kõrgemal vaimsete dogmade väiklastest egregoridest on Kõiksus ise kogu oma vabaduses ja mõõtmatuses. Dogmaatilisusest on alati võimalik läbi ja välja kasvada ning siis avaneb inimese süda tarkusele, mis toetab, kuid ei seo, pakub kindlust, kuid ei ahista ja muudkui annab, annab, annab ja annab ... mitte midagi vastu nõudmata.
 
 

teisipäev, 7. juuni 2011

kosmosest

        Kogu mõõtmatu Universum kõikide ja nähtamatute maailmadega on üks tervik, üks suur organism, mis moodustab kogu Olemise. Inimteadvuse tänapäevane tase võimaldab meil sellest aru saada, et noosfäär (mõistusesfäär) ei ole inimese elutegevuse õhukene kiht Maa pinnal, vaid kogu Maakera tervikuna ja kogu Kosmos, kogu Universum! Inimese peenkehad moodustavad ühtse terviku kõikide kosmiliste objektide peenkehadega. Ja mitte ainult tähed ei mõjuta inimesi, vaid ka inimene mõjutab neid.

Planeet Maa on elav organism, mis koosneb erinevate mateeriate kihtidest (maailmadest), mis on omavahel seotud informatsioonilise kihiga ja mida juhib planeedi teadvuse kiht. Ja see organism elab, areneb, temale omaste reeglite järgi, mida nimetatakse kosmilisteks. Need reeglid on universaalsed nii Kosmosele kui Maale, nii inimesele kui aatomile. 

"Nagu üleval, nii ka all, nagu maa peal, nii ka taevas." See tähendab, et Maailma struktuur mikrotasandil on identne Maailma makrostruktuuriga Universumi mastaabis ja kehtib mõlemal pool. Elu kristallilised, taimsed ja loomsed vormid esindavad Universumi vastavaid vorme, mis tähendab seda, et neil on pidev seos samasuguste vormidega teistes maailmades. Kõik see on vaid 5% sellest, mis Universumis olemas on.

 Ka kivis on elu. Seda tõestas vene teadlane A. Bokovikov. Ta uuris aastaid mineraali nimega ahhaat ja tuli järeldusele, et see on elusorganism, millel on vastavad tunnused: tal on anatoomiline ehitus, sugu, paljunemine pungumise teel, nahk ja kesta ajamine, regeneratsioon. Ta kinnitas oma uurimusi fotode abil, mis registreerisid kristalli elu kõiki protsesse, sealhulgas uue organismi teket ja arengut kivi sees, uue ahhaadikese sündi! 

Järved, mered, jõed, mäed ja floora - kõik need on elavad olendid. Võib tuua palju palju näiteid inimeste suhtlemise kohta lilledega, puudega, kuna taimede maailm on oma organisatsioonilt palju lähedasem inimesele kui mineraalide maailm. Lillearetajad teavad väga hästi, et lilled ei reageeri ainult sõnadele, vaid ka inimese meeleolule, tema sisemisele seisundile.

Kaasaegne teadus selgitab inimese sõnade ja mõtete mõju ümbritsevale maailmale järgmiselt. Iga sõna ja mõte mõjutavad ruumi ja tekitavad seal torsioonivälju, mis kujutavad endast paremale ja vasakule pöörlevaid keeriseid. Heade sõnade ja mõtete puhul formeerivad torsiooniväljad paremale pöörlevaid välju, sõimusõnad ja negatiivsed mõtted - vasakule pöörlevaid. Nii tõestab ka teadus, et mõtted ja sõnad võivad olla nii loovad kui purustavad.

Igal rakul on hing ja mõistus. Nad on omaette tsivilisatsioonid. Iga organism (sealhulgas inimese oma) koosneb paljudest sellistest tsivilisatsioonidest. Kõik meie ümber koosneb mõistusest ja vaimsusest. Hingestatud on isegi ained ja kehad, mida meie peame tardunuteks ja surnuteks. Kosmos, kogu maailmaruum ei ole üldse tühi, vaid elav ja mõistusega organism, kus seguneb palju elusaine vorme, palju elusid.

Kosmos on inimese organismile sarnane elav organism, kus Päikesesüsteem on Kosmose aatom ja inimene elab ühel selle aatomi osakesel. Siit ka sõnad: "Inimene on loodud Jumala sarnaseks." Hulk Kosmoseid moodustavad elutegevuse sarnase sfääri - Universumi. Nagu inimesedki elavad oma sfääris - Maa peal.

Selline struktuur on inimese Mikromaailmas, kus aatomis asub samasugune "Jumala sarnane". Sellisel moel eksisteerib Mikromaailm (Makromaailma olendite eluvorm), Maailm (inimeste maailm), Makromaailm (Kosmose maailm). Mikromaalim, Maailm ja Makromaailm moodustavad mingi triaadi, kolmiku, ühtsuse, mis vastab samasugustele triaadidele ühtsuse printsiibi alusel. Võimalik et sarnased triaadid jätkuvad nii väljapoole kui sissepoole.

Kosmoses on hulk süsteeme, struktuure ja igaüks meist asub omal arenguastmel, seepärast on Maailm mitmekülgne. Toimub pidev areng lihtsalt keerulisema suunas. Inimese mõistus evolutsioneerub samuti. Tekivad HIERARHIAD. Seal, kus mõistus võtab võimust, tekib rangem struktuur. Seal, kus Armastus ja Mõistus koos on, seal sünnib TARKUS ja vastastikused suhted omandavad teisi väärtusi. Armastuses on kõik võrdsed.

Armastus on ühendav jõud, mis loob kõikide maailmade ühtsuse. Mõistus võib rajada, luua, kuid SÜNNITADA uut võib vaid ARMASTUS! Inimese põhiline väärtus seisneb selles, et tal on see uskumatu omadus - Armastus!

Armastus - see on Jumala väljendus materiaalses Maailmas. Armastus sünnib inimese sees, tema Hinges, mis on osakene Jumala Hingest.

"Armastus muudab inimest" -  see tähendab, et iga rakk, iga geen, iga aatom läks uude seisundisse, palju peenema energia - Armastuse energia tasemele, ning see ei toimu mitte läbi kannatuste ja füüsilise keha surma, vaid läbi Jumala ilmutuse.