Emily White "Üksildane"
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?200431 on ausad mälestused, mis kirjeldavad kroonilise üksildase valulisi ja
kurnavaid kogemusi. See omalaadne raamat on esimene tervenisti üksildusele
pühendatud raamat. Vaatamata huvitavale tööle, headele sõpradele ja toetavale
perekonnale kannatas Emily White tõsise üksilduse all ning veetis õhtuid ja
nädalalõppe üksinda kodus, püüdes aru saada, miks ta tunneb end kõigist
eraldatuna. Et hoida püsti aktiivse sotsiaalse elu fassaadi ja peita valusat
tõde, valetas see edukas noor advokaat sageli nii teda ümbritsevatele inimestele
kui ka iseendale.
Selles sügavalt läbinägelikus, hingekriipivas ja
valgustavas mälestusteraamatus kirjeldab White oma võitlusi, et mõista halvavat
üksildusseisundit ja kuidas sellest vabaneda. Ta rõhutab, et krooniline üksildus
väärib samasugust tähelepanu nagu kõik teised mentaalsed häired, täpselt nagu
näiteks depressioongi. White ütleb, et on raske mõista üksildust, kui see pole
juhtunud sinuga. Sa võid inimeste hulgas toimida normaalselt ja siiski olla
väljakannatamatult üksildane.
________________
MIS ON ÜKSILDUS?
Üksildus ei võrdu üksinda elamisega, vaid on
inimese sees kujunenud maailma tajumise viis. Kui rääkida üksildusest, siis ei
räägi me lihtsalt meeleolu langusest. Kui depressioon on meeleseisund, mida
märgistab abitus- ja läbikukkumistunne, siis üksildus on meelesesund, mida
märgistab lõpmatu ilmajäetuse tunne. See on probleem, kus inimesel on tunne, et
ta ei kuulu kusagile ning selle tundega elatakse päevast päeva, aastast
aastasse. Igal inimesel kujunevad selle tundega toimetulekuks välja oma
kaitsemehhanismid, millest osa võivad olla efektiivsed, aga teised viia
eraldatuse suurenemisele. Kõige tähtsam tunnusjoon, mida üksildust puudutavates
uurimustes on suudetud ära tabada, on vahe emotsionaalse ja sotsiaalse
isolatsiooni vahel.
- Sotsiaalse üksilduse puhul puuduvad sõbrad või
lähedased. See ilmneb enamasti lähedase inimese kaotuse puhul, kolimisel uude
elukohta, töökoha kaotuse või vahetuse puhul ja muudel juhtudel, kus
suhtlusringkond on piiratud.
- Emotsionaalse isolatsiooni puhul on sõbrad ja lähedased
küll olemas, aga inimene tunneb eraldatutust ja usalduse puudumist nende suhtes
ning hirmu iseenda avamise ees. Tal puudub inimene, kes tagab turvalise
intiimsustunde. Emotsionaalne üksildus tähendab seda, et inimene hoiab
emotsioonid endale, ei jaga neid teistega ja teised ei jaga neid temaga.
Suhtlemine toimub pinnapealsetel teemadel ning oma tegelikud mõtted ja tunded
jäetakse enda teada. Enamus inimesi, kellel puudub lähedane side teistega,
tunnevad end ühel hetkel nii sotsiaalselt kui ka emotsionaalselt isoleerituna.
Üksilduse tausta vaadates mõistame, et kogu meie
kultuur on tunduvalt üksildasem, kui meile meeldiks tunnistada. Tõde on see, et
veedame rohkem aega üksi, usaldame vähem ja oleme lõksus aktiivse suhtlemise
rattas.
USA-s tehtud võrreldavad vaatlused aastatel
1948, 1957, 1963 ja 2001 kinnitavad, et end „enamasti üksildasena“ tundvate
inimeste protsent on viimastel aegadel tõusnud ning nende hulk, kes ennast
kunagi üksildasena ei tunne on märgatavalt langenud. Seega ühiskonnas toimuvad
muudatused nagu linnastumise kasv, perekonnasidemete lõdvenemine, tehnika areng
jne loovad soodsama pinnase üksilduse väljakujunemiseks nii nagu seda on
täheldatud ka depressiooni puhul. Viimased uurimused on näidanud, et
Põhja-Ameerikas on üksi veedetava aja osakaal tõusnud 25%-lt 34%-ni ja seda just
lähedastega koos veedetud aja arvelt. Selle asemel veedetakse rohkem aega teleri
või arvuti ees. Siiski valib vabatahtlikult üksinduse ainult 27% inimestest.
Enamasti ei ole see inimese vaba valik.
Kuidas üksildus
kujuneb?
Paljud uuringud on tõestatud, et eksisteerib seos
üksildusele kalduvuse ja vanemate lahutuse vahel. Inimesed, kelle vanemad
lahutasid enne 18. eluaastat, kirjeldavad ennast suurema tõenäosusega
üksildasena. Seda seostatakse varase turvatunde kõikuma löömisega ning sel puhul
on inimene sagedamini emotsionaalse üksilduse poolt haavatav. Vanemate lahutus,
sagedased kolimised, vägivald, alkoholism, lähedase inimeste surm jne on
sündmused, mis tekitavad tunde, et kõik ümberringi laguneb koost. Sel juhul võib
areneda välja maailmamudel, kus ei ole terviklikkust ja ei suudeta uskuda, et
asjad püsivad samana ning et maailm on turvaline. Selle tõttu hakkab inimene
kahtlema enda võimes siduda ennast teiste inimestega, sest kardetaks, et nad
jäetakse maha. Kui lapsepõlves on saadud kogemus, et suhted on ohtlikud, võib
täiskasvanuna olla raske astuda samme, mis on lähedaste suhete loomiseks
hädavajalikud.
Üksildus on seisund, mis võib olla kestnud aastaid
ning see on seisund, mis on enamasti seotud häbi ja segadusega. Oluline on
märkida, et mida kauem üksildus inimese elus kestab, seda vähem sellest
räägitakse ja seda rohkem teeseldakse, et ei tunta midagi sellist.
Lühiajalise üksilduse all kannatav inimene ei
mässi ennast eemaletõmbumise võrku. Miski juhuslik - hea sõprus, uus romantiline
suhe, uus hobi - võib üksildustunde lõpetada ning taastada seltsivuse ja
väljendusvõime. Kui seda ei juhtu ja pole väljamurret isolatsioonitundest võib
krooniline üksildus isiksuse üle võimust võtta.
Ta väidab, et krooniline üksildus on seisund, mida
tuleb võtta tõsiselt ja depressioonist täiesti erinevalt. Hirm ja stress on
faktorid, mis neid eristavad. Ta ütleb, et üksildus ei ole lihtsalt kurb
seisund, vaid on ohtlik olukord. See paneb tundma alaväärsena ja ebaturvaliselt.
Turvatunde puudumine iseenesest paneb tundma üksildasi pinges ja kohatuna.
Cacioppo ütleb, et üksildus on seisund, mis võib ennast mässida inimese ümber
nagu võrk, muundades tajusid, seltskondlikkuse taset ja viimaks hakkab
enesealalhoiuinstinkt avalduma kõrvalteid pidi. Cacioppo teooria kehtib, tema
uuringute põhjal, kõigi kohta ja baseerub tõsiasjal, et meil kõigil on üks ja
sama evolutsiooniline pärand. Igaüks meist on loodud ühtekuuluvuse jaoks ja on
emotsionaalse ilmajäetuse puhul haavatav. Tõsi on see, et mõned inimesed on
geneetiliselt vastuvõtlikumad, ja see tähendab, et nad tunnevad üksildust
kiiremini asjaolude kokkulangemisel. See ei tähenda, et nad erineksid
mitteüksildastest oskuste või iseloomujoone tõttu. Seega pole oluline isiksus,
vaid isolatsioon, mida tajutakse ning mille põhjal hakatakse arendama
enesekaitselist taju ja käitumist.
Kindlasti aitavad üksildusele kaasa ühiskonna
väärtused ning meedia kuvandid, kus väärtustatakse tugevaid üksi toimetulevaid,
oma elu ise juhtivaid isiksusi ning alavääristatakse tagasihoidlikke, omaette
hoidvaid, teiste tuge vajavaid inimesi. Üha rohkem räägitakse kodus töötamisest
ning sellest, et kogu maailm võib sulle arvuti teel koju kätte tulla. E-suhtluse
levik soodustab eraldatust ning kujutletava seotuse teket. Kerge on ennast peita
suhtlusportaalides sotsiaalselt aktiivse inimese maski taha. Virtuaalsed mängud,
kus saab luua väljamõeldud isik ja tunda ennast oma kujutlustes kellegi teisena,
võib olla väljund, kuid praktilist toimetulekut reaalses maailmas see ei
paranda. Näiliselt on internetis meil sadu sõpru, kellega suhelda ja kelle
tegemistest portaali kaudu teadlik olla, kuid oma tegelikest muredest ja
probleemidest ei saa me selles keskkonnas kellelegi rääkida. Kui vaadata
ülesriputatavate piltide ja mõtteterade sisu, siis see räägib pigem valdavast
õnne- ja ühendustunde puudumisest ning soovist tulla välja oma üksilduseruumist.
Sageli luuakse suhtluslehekülgedel mulje seotusest, mida sisuliselt ei esine
ning eraldatuse tunne süveneb veelgi.
Paradoks on üksildaste inimeste puhul see, et nad
ei tunne ennast üksildasena niivõrd võõraste inimeste seltskonnas, kuid nad
tunnevad ennast lahus inimestest, kellega nad igapäevaselt suhtlevad. Seega
üksildustaju ei sõltu üksildaste puhul objektiivsetest teguritest. Üksildasel
võivad olla küll kõrgemad nõudmised sotsiaalsetele suhetele ja nende suhete
arvule, kuid nad võivad olla ka altimad sotsiaalsele valule ja tagasilükkamisele
kui teised. Kui vajadus on suurem, siis on kerge tekkima tunne individuaalsest
läbikukkumisest, mis veelgi suurendab üksildusse jäämist.
Ei saa jätta siinkohal rääkimata tendentsist, kus
inimestele soovitataksegi olla iseendaga üksi, jälgida enda sees toimuvaid
protsesse, mediteerida, et jõuda endale lähemale. Pakutakse sadu võimalusi
osaleda erinevatel enesearengu koolitustel ja raamatupoed on täis erinevaid
enesearengu raamatuid. Tuuakse eeskujuks inimesi, kes lähevad aašramitesse
endasse süüvimiseks ja võtavad ette üksinda palverännakuid. Sellist üksindust
kirjeldatakse tagasi tulles, kui „intensiivset“ ja „rikastavat“ kogemust. See on
üksindus, mille inimene on ise teadlikult valinud, et olla rohkem kontaktis oma
sisemaailmaga. Vahe on selles, et see, kes on üksinda telgis Everesti jalamil,
jagab hiljem oma kogemust, aga see, kes konutab üksi oma elutoas, hoiab oma
üksinduse enda teada.
Kui krooniliselt üksildasele soovitada oma
üksindust nautida ja võtta seda kui kasvuperioodi, siis mõjub see pigem
süüdistusena ning võib isoleerituse tunde veelgi suuremaks muuta.
Koolitusgruppides osalemine ja raamatute lugemine võib hoopis avalduda oma
lähedastest eraldumisena, kui reaalses elus ei osata saadud teadmisi
kasutada.
Emily White võrdleb kroonilist üksildust
„emotsionaalse anoreksiaga“. Nii nagu anorektik võõrutab ennast toidust,
eemaldub üksildane inimene sotsiaalsest suhtlemisest. Samal ajal ihaledes ja
fantaseerides sellest. Suhted muutuvad sama ähmaseks kui anorektiku suhe
toiduga. Cacioppo väidab, et üksildus tekitab tunnetuslikke nihkeid, mis panevad
ühtekuuluvuse tunduma hirmuäratavana. Seega on üksilduses sõnum endale ja
teistele nii nagu ka anoreksias. Üksildane inimene tahab, et tema seisundit
märgataks ja seetõttu võib see üha süveneda ja süveneda. See on mingis mõttes
nagu vaikne karje, et teised inimesed meie vajadusi märkaksid ja meile appi
tuleksid ning pakuksid lähedust ja seotust.
Väited üksildasele, et „võta ennast kokku ja saa
sellest üle“, kinnitavad nendes arvamust, et nad oma seisundis ise süüdi ja see
saab uueks kimbatuse ja häbi allikaks ning üksildane inimene isoleerib ennast
veelgi. Üksinduse leevendamiseks hakkab inimene maksma - seda nii otseselt kui
ka kaudselt. Me maksame massöörile, et ta meid puudutaks, veedame aega
ostukeskuses ja ostame asju, mis puuduvat tühimikku täidaksid, maksame
selgeltnägijale, et ta ütleks, millal meie üksindus lõppeb jne. Teine
toimetulekuviis on sisustada oma aeg võimalikul paljude tegevustega: teha pikki
tööpäevi, osaleda igasugustes ringides ja koolitustel, võtta palju ühiskondlikke
kohustusi, kus saab tunda ennast teistele kasulikuna jne. Kuid samal ajal on
kusagil hinges ikka rahulolematus ja tunne, et midagi on puudu. Mida rohkem
rabeletakse, seda suuremaks rahulolematus kasvab.
Kuidas üksildusega toime
tulla?
Raamatu autor märkas, et kui ta tegi retki
loodusesse ja vaatas maailma enda ümber - ämblikuvõrke, toitu otsivaid parte,
lendavaid kajakaid - siis tema üksildustunne hajus. Seda mitte ainult seetõttu,
et ta suutis ennast oma probleemidest kõrvale juhtida ja liikumisega tegevust
leida, vaid ka seepärast, et loodusmaailm kindlustas teda
seotustundega.
Sellest võib üle saada eneseregulatsiooni kaudu,
kus esmaselt hakkame jälgima oma reaktsioone ja küsime endalt, kas ohutunne on
asjakohane või mitte. Teadvustades oma eemaldumisvajadust saame küsida, kas see
on turvalisuse seisukohalt vajalik. Kroonilise üksilduse puhul on seda ilma
kõrvalise toetuseta üsna raske teostada.
Miks on üksildusega üksi hakkamasaamine
keeruline?
Kui üksildus on kujundanud minevikku, siis silmitsi
seistes tulevikuga ilma selleta võib näida kõhedust tekitav. Kui üksildus on
olnud see, mida me oleme tundnud ja läbi mille maailma tajunud, siis sellest
seisundist lahtisaamine võib tunduda üksinda üle mere purjetamisena ilma
kompassi ja ankruta, ütleb Emily White. Üksildusest lahti laskmine tähendab
senise elu muutmist ja see ei ole sugugi lihtne. See võib olla nii meeldiv kui
ka segadusttekitav: meeldiv, sest lahusolekutunne on kadunud ja segadusttekitav,
sest puudub kogemus ilma üksilduseta eluga hakkama saada. Nagu depressioon, nii
esindab ka üksildus enesemääratlemise probleeme. Kui palju on sind ja kui palju
seisundit? Kui suurt osa endast peaks muuma, et ei tunneks ennast üksildasena?
Kui üksildusega käib kaasas suurenenud tundlikkus teiste inimeste emotsioonide
suhtes, kas ollakse valmis sellest suuremast tundlikkusest loobuma?
Igal inimesel on vaja kedagi, keda ta saaks
usaldada ning kui sellise suhte võimalikkus saab kinnitust, siis see on aluseks,
et purustada kaua kestnud üksilduse ahelad. Kõige tähtsam üksildusega toime
tulekuks on usaldususkumuste ümberkujundamine ning võime näha teisi inimesi
turvaliste ja usaldusväärsetena. Seetõttu on esimene oluline samm tunnistada
üksildust ning seejärel peab saama oma üksildusest rääkida ja toimuvat kellegagi
arutada. Teine võimalus on minna teraapiasse ning individuaalselt tegeleda
usalduse ja turvatunde suurendamisega.
______________________________________________
UCLA (University of
California, LA) ÜKSILDUSSKAALA
Vasta igale küsimusele järgnevas
skaalas:
1
- mitte kunagi
2 - harva
3 - mõnikord
4 - kogu aeg
1. Kui
sageli tunned end õnnetuna, et pead nii palju asju üksinda tegema?
2. Kui
tihti sa tunned, et sul pole kellegagi rääkida?
3. Kui tihti sa tunned, et
ei suuda taluda üksiolemist?
4. Kui sageli sa tunned, et mitte keegi ei
mõista sind?
5. Kui sageli sa leiad end ootamas, et keegi kirjutaks või
helistaks sulle?
6. Kui sageli sa tunned end täielikult üksildasena?
7.
Kui sageli tunned sa end võimetuna suhtlema inimestega enda ümber?
8. Kui
sageli tunned sa suurt vajadust kellegi seltsi järele?
9. Kui sageli leiad,
et sul on raske sõpru leida?
10. Kui sageli tunned, et sind on teiste hulgast
välja arvatud ja kõrvale jäetud?
Tulemused: Liida kõikide küsimuste
vastused.
Keskmine üksilduse määr on 20.
Tulemus 25 või kõrgem peegeldab
üksilduse kõrget taset.
Punktisumma 30 või rohkem peegeldab väga kõrget
üksildustaset.
Missugused tulemused said? Tunned sa ennast üksildasena?
On sul tunne, et ei kuulu kusagile ning sul pole kellelegi loota? Tunned sa
ärevust ja eraldatust teiste inimeste seltskonnas, aga oma kujutlustes unistad
lähedastest ja rahuldust pakkuvatest suhtest?
________________________________
UCLA LONELINESS SCALE (Version
3)
Reference:
Russell, D , Peplau, L. A.. & Ferguson, M. L.
(1978). Developing a measure of loneliness.
Journal of Personality
Assessment, 42, 290-294.
Description of
Measure:
A 20-item scale designed to measure one’s
subjective feelings of loneliness as well as feelings of social isolation.
Participants rate each item as either O (“I often feel this way”), S (“I
sometimes feel this way”), R (“I rarely feel this way”), N (“I never feel this
way”). The measure has been revised two times since its first publication; once
to create reverse scored items, and once to simplify the wording. (See other
UCLA Loneliness Scale pages on the site).
Abstracts of Selected Related
Articles:
Russell, D , Peplau, L. A.., & Cutrona, C. E.
(1980). The Revised UCLA Loneliness Scale: Concurrent and discriminate validity
evidence. Journal of Personality and Social Psychology, 39,
472-480.
The development of an adequate assessment
instrument is a necessary prerequisite for social psychological research on
loneliness. Two studies provide methodological refinement in the measurement of
loneliness. Study 1 presents a revised version of the self-report UCLA
(University of California, Los Angeles) Loneliness Scale, designed to counter
the possible effects of response bias in the original scale, and reports
concurrent validity evidence for the revised measure. Study 2 demonstrates that
although loneliness is correlated with measures of negative affect, social risk
taking, and affiliative tendencies, it is nonethel ess a distinct psychological
experience.
Russell, D. (1996). UCLA Loneliness Scale (Version
3): Reliability, validity, and factor structure. Journal of Personality
Assessment, 66, 20-40.
In this article Ievaluated the psychometric
properties of the UCLA Loneliness Scale (Version 3). Using data from prior
studies of college students: nurses, teachers, and the elderly, analyses of the
reliability, validity, and factor structure of this new version of the UCLA
Loneliness Scale were conducted. Results indicated that the measure was highly
reliable, both in terms of internal consistency (coefficient a ranging from .89
to .94) and test-retest reliability over a 1-year period (r = .73). Convergent
validity for the scale was indicated by significant correlations with other
measures of loneliness. Construct validity was supported by significant
relations with measures of the adequacy of the individual's interpersonal
relationships, and by correlations between loneliness and measures of health and
well-being. Confirmatory factor analyses indicated that a model incorporating a
global bipolar loneliness factor along with two method factors reflecting
direction of item wording provided a very good fit to the data across samples.
Implications of these results for future measurement research on loneliness are
discussed.
Weeks, D. G., Michela, J. L., Peplau, L. A., &
Bragg, M. E. (1980). Relation between loneliness and depression: A structural
equation analysis. Journal of Personality and Social Psychology,
9,1238-1244.
Research on loneliness has been hampered by its
strong association with depression. The 2 states frequently co-occur, and
measures of the 2 states are substantially correlated. Inability to manipulate
experimentally loneliness or depression makes it difficult to untangle the
causal influence of one on the other. The combination of longitudinal design and
structural equation me thodology is proposed as a solution to this general
problem. Measures of loneliness and depression (e.g., the Beck Depression
Inventory and Profile of Mood States) were administered to undergraduates at 2
points 5 wks apart. Data from 333 Ss were correlated and analyzed under a
succession of structural equation models. Results indicate that loneliness and
depression were correlated but clearly different constructs; neither was a
direct cause of the other, although both probably share some common origins;
both were highly stable over the 5-wk period.
Scale:
INSTRUCTIONS: Indicate how often each of the
statements below is descriptive of you.
O indicates “I often
feel this way”
S indicates “I sometimes feel this
way”
R indicates “I rarely feel this
way”
N indicates “I never feel this
way”'
1. I am unhappy doing so many things alone
2. I have nobody to talk to
3. I cannot tolerate being so alone
4. I lack companionship
5. I feel as if nobody really understands me
6. I find myself waiting for people to call or
write
7. There is no one I can turn to
8. I am no longer close to anyone
9. My interests and ideas are not shared by those
around me
10. I feel left out
11. I feel completely alone
12. I am unable to
reach out and communicate with those around me
13. My social relationships
are superficial
14. I feel starved for company
15. No one really knows
me well
16. I feel isolated from others
17. I am unhappy being so
withdrawn
18. It is difficult for me to make friends
19. I feel shut out
and excluded by others
20. People are around me but not with me
Scoring:
Make all O’s =3, all S’s =2, all R’s =1, and all
N’s =0. Keep scoring continuous.
This scale is provided only for
Researchers.
__________________
Related Publications
Russell, D. W., Cutrona, C. E., de la Mora, A.,
& Wallace, R. B. (1997). Loneliness and nursing home admission among the
rural elderly. Psychology and Aging, 12, 574-589.
Russell, D. (1996). The UCLA Loneliness Scale
(Version 3): Reliability, validity, and factor structure. Journal of Personality
Assessment, 66, 20-40.
Johnson, R.A., Rose, J.A., & Russell, D.
(1992). Loneliness and interpersonal relationships across the school years. In
F. P. Medway & T. P. Cafferty (Eds.), School psychology: A social
psychological perspective (pp. 377-396). Hillsdale, N.J.:
Erlbaum.
Jones, W.H., Rose, J.A., & Russell, D.
(1990). Loneliness and social anxiety. In H. Leitenberg (Ed.), Handbook of
social and evaluation anxiety (pp. 247-266). New York: Plenum.
Russell, D., Cutrona, C.E., Rose, J., &
Yurko, K. (1984). Social and emotional loneliness: An examination of Weiss's
typology of loneliness. Journal of Personality and Social Psychology, 46,
1313-1321.
Cutrona, C. E. (1982). Transition to college:
Loneliness and the process of social adjustment. In L. A. Peplau & D.
Perlman (Eds.), Loneliness: A sourcebook of current theory, research, and
therapy (pp. 291-309). New York: Wiley Interscience.
Cutrona, C.E., & Russell, D. (1982).
Sources of loneliness and implications for interventions. In L.A. Peplau &
S.E. Goldstein (Eds.), Preventing the harmful consequences of severe and
persistent loneliness (pp. 88-89). Washington, DC: National Institute of Mental
Health.
Russell, D. (1982). The measurement of
loneliness. In L.A. Peplau & D. Perlman (Eds.), Loneliness: A sourcebook of
current theory, research, and therapy (pp. 81-104). New York: Wiley
Interscience.
Russell, D., Peplau, L.A., & Cutrona, C.E.
(1980). The revised UCLA Loneliness Scale: Concurrent and discriminant validity
evidence. Journal of Personality and Social Psychology, 39,
472-480.
Peplau, L.A., Russell, D. & Heim, M.
(1979). The experience of loneliness. In I. Frieze, D.Bar-Tal, & J.S.
Carroll (Eds.), New approaches to social problems: Applications of attribution
theory (pp. 53-78). San Francisco: Jossey-Bass.
Peplau, L.A., Russell, D., & Heim, M.
(1978). Loneliness: A bibliography of research and theory. JSAS Catalog of
Selected Documents in Psychology, 8, 38. (Ms. 1682)
Russell, D., Peplau, L.A., & Ferguson, M.L.
(1978). Developing a measure of loneliness. Journal of Personality Assessment,
42, 290-294.
