Vaimu ihalus ja Hinge loomus

        Alustan kahe Vaimu ja Hinge kirjeldava alusdefinitsiooniga. Pahatihti kuulen ma inimesi rääkimas Vaimust ja Hingest segiläbi; teinekord leian, et arutades Vaimu ja Hinge küsimusi, kasutame nende mõistete defineerimiseks täiesti erinevaid ja suuri segadusi põhjustavaid osundusi.

 

Selguse huvides toon järgnevalt Vaimu ja Hinge definitsioonid sellistena, nagu mina Vaimust ja Hingest rääkides kasutan.
 

VAIM

Vaim on puhas, igavene ja äraostmatu. Vaimu loomuseks on Teadlikkus. Vaimu põhiolemuseks on võnkesagedus. Vormi kujul väljendub see sagedus valguse ja resonantsina. Kui Vaimu sagedus tungib elujõu (Hinge) välja, tekitab ta viimases hulga resonantsmustreid, mis väljenduvad mateeriana (ainena). Teadlikkuse väljendusvormiks on Teadvus.

 

HING

 

Hing koosneb elujõust ja kannab endas kogemuse mõju (jäljendit) ning taotlus edastatakse talle Vaimu ning Keha/Meele teadvuse kaudu. Seda jäljendit kantakse edasi ühest kehastusest teise, kuigi mitte alati teadvustatud mälus. Hingejõud on aldis muudatustele, seega saab elu teda mõjutada kas positiivses või negatiivses suunas. Selline muutus toimub elukogemuste tulemusel, tuues esile kas rõõmu või valu. Rõõm on otsene taju meie elujõu aktiveerimisest Vaimu poolt ja selle pulseerimisest kogu meie kehas. Kui me tegutseme, teeme valikuid või saame väliseid mõjutusi, mis on Vaimu eesmärkidega vastuolus, kogeme me valu.

 

Mõistmaks seda, kuidas me saame kõige mõjusamalt kohanduda oma Vaimu ihalusega, on ülimalt oluline põhjalikult uurida Hinge loomust. Hinge ülesandeks on juhtida ja suunata Keha/Meele teadvust ehk ego elurajale, mis lubab Vaimul ennast parimal viisil väljendada. Vaim sunnib Hinge liikuma talle vajalikus suunas. Hing liigub loomusunniliselt muutuste poole, liikumine ja areng (kasv) kooskõlas Vaimu ihalusega. Seda liikumist kogeb igaüks meist kui Surma. Seega tajub ego-teadvusele keskendunud Keha/Meele teadvus iga liikumist muutuste suunas, oma suhtumise ja hellitatud uskumuste status quo loovutamist kui eelseisvat surma. Kui Hinge loomusunnilist liikumist muutuste suunas tõkestavad meie juurdunud suhtumised ja kiindumused, siis see liikumisjõud põrkub tagasi, väljendudes vastupandamatu enesetapusoovina. Enesetapu all ei mõtle ma otsest ja teadlikku füüsilist enesetapukatset, vaid pigem pikka nimekirja võimalikest enesehävituslikest käitumismallidest ja keskkonna tingimustest, sest Hing jätkab oma teekonda kõigele vaatamata, isegi kui see tähendab ka hetkel kasutuseloleva Keha/Meele sellest reaalsusest kõrvaldamist pakkumaks Vaimule teist võimalust taaskehastumises, et viimane saaks jätkata oma ihaluse realiseerimist materiaalsel kujul. 

 

Järgnevalt toon näite sellest, kuidas toimub Hinge liikumine muutuste suunas ja mis juhtub siis, kui Keha/Meel seda muutust eiravad. Olukorras, kus me oleme toiminud vastuolus oma Vaimu ihalusele, kogeme me süümepiinu. Surudes alla süüme saadetud teate, seda eirates ja jätkates teatest välja tegemata, tunneme me häbi ja süütunnet. Süüme on Hing, mis mõjutab meie Teadvust, et seda Vaimuga joondades taas tasakaalu viia. Süü ja häbitunne on Hinge eiramise tagajärjed.

 

Kujutle kolme Hinge kui uksehinge üht poolt ja Keha ning Vaimu, mis moodustavad liigendi teise poole. Kui Hinged ja Keha/Meel on vastastikku joondatud, sobitub liigendi teljeks olev Vaim sellesse, võimaldades uksehingel täita ülesannet, milleks ta on kavandatud. Kui üks osadest pole joondatud, olgu see siis Keha, Meel või mõni Hingedest, võib telg küll liigendi pooltesse sobituda, kuid tema liikumine tekitab kääksumist ja kriginat. Sellises olukorras tekivad isiku elu vastavates lõikudes talitlushäired. Kui aga uksehinge osa on puudu või kõveraks painutatud, ei suuda Vaimu telg sellesse sobituda. Sellisel juhul on joondamata osa inimese elust välja lülitatud ja ta ei suuda elu selles osas tegutseda ega midagi kogeda. Olukord ei ole oma olemuselt nii üheselt arusaadav. Mõjutatud isik võib näiteks intellektuaalselt väga hästi toime tulla, kuid olla emotsionaalselt täiesti tundetu.

 

Igal isiku Vaimul on oma rada. Meie tehtavad valikud, nagu ka meile elus osaks saavad olukorrad ja see, kuidas me neis käitume, määravad meie joondatuse oma Vaimu rajaga. Kehvad valikud, õnnetud vägivaldsed olukorrad, meie isikliku pühaduse eiramine ja manipulatsioonid, mida me oma teadmatuse seisundis endaga teha lubame, juhivad meid Vaimu kutsega ühilduvast harmooniast kõrvale. Kuni sellise määrani, et oma rajalt lahkudes eraldame teineteisest oma elu ja vaimse kutsumuse. Selles tühimikus meie elu ja alatoimiva Vaimu vahel leiavad haigused ja meeleheide endale soodsa kasvupinnase. Hing otsib mooduseid meie tagasitoomiseks Vaimu rajale. Kogedes elus sääraseid raskusi ja tõkkeid, olles nakatunud ebaõnne, kehva tervise ja jõuetusega, on viimased tihtipeale indikaatoriteks, et oleme kaotanud oma joondatuse Hinge Kutsele. Siin on sobivaks lahenduseks tehtavate valikutega oma elu joondamine meie Vaimu eesmärgile paremini vastavaks. Kui suudame mõista suunda, mida meie elu jälgib, ja seda, millal alluda muutusi toovale Hinge liikumisele, saame teadlikumaks oma Vaimu eesmärkidest.

 

HINGE ÜLESEHITUS

 

Meil on kolm Hinge või ühe Hinge kolm osa. Nendeks on Maine, Allilma ja Taevane Hing. Maise Hingega suhtleme me igapäevaselt ja see on paik, kus asub meie lühimälu. Selle Hinge kaudu tekitame loogilisi ühendusi, tunneme ära mustreid ja seoseid ning salvestame neid tajusid Kehas/Meeles teadvustatud teadlikkusena. Allilma- või Unenäohing on Hing, milles me näeme und. Kui meie tajud ööseks välja lülituvad, pöördub tähelepanu Unenäohingele. Selle Hinge kogetu ja tema tegevused on need, mida me ärkvelolekus tõlgendame unenägudena. Allilma Hinges hoiame me oma igapäevaselt toodetavat elujõudu. See elujõu laeng ehk Šamanistlikus traditsioonis Jõud võngub resonantsis meie mõtete, tunnete, muljete, kogemuste ja aistingute, s.o. mälestustega. Allilma Hinges hoitakse meie püsimälu. Meie Taevane Hing on meie Kõrgem Mina ja tema kaudu saame oma ellu vaimseid juhiseid ja suuniseid. Kui tähelepanu suundub Taevasele Hingele, kogeme unedes lendamist, kehavälist olekut ja nägemusi, mis ikka ja alati muudavad meie aistinguid ja lähenemist.

 

HINGE KAOTAMINE

 

Trauma, põhivajaduste hooletusse jätmine, kogemus, kus maailma vastuvõtmisel ei saanud sulle osaks austus ja rõõm; teadvusekaotus, põhjustatuna löögist pähe või mitmed alkoholist ja narkootikumidest põhjustatud mälukaotused – kõik need võivad tekitada olukorra, mida me tajume kui Hinge kaotamist. Kui meie elust puudub või selles ei osale Hing, kannatame sellest tulenevalt segadust ja takistusi, mille põhjuseks ainult osaline „siin-olemine“. Nimetatud toimimishäire olemuse määrab see, milline Hing on lahkunud.

 

Kui lahkub Maa Hing, kogeb inimene melanhooliat, maast-lahti-olekut, ta ei suuda moodustada loogilisi seoseid sündmuste ja kuupäevade vahel ning kogeb tugevat tunnet endast kui mitteterviklikust olendist. Lühimälu puudumine on ohtlik: isik unustab krooniliselt, ei suuda meelde jätta vasttutvunud inimese nime, seda, kus autovõtmed asuvad ega meenutada, mida ta eelmises lõigus luges. Kui Maa Hing on kadunud, tuleb Allilma Hing oma loomupärasest asukohast Unenäoilmas ja asub Maa Hinge kohale. Selle tulemusel leiab inimene sageli, et igapäevased elujuhtumid muutuvad unenäolisteks, nagu kulgeks elu läbi teatrietenduse. Igapäevases sotsiaalses olukorras tunneb isik, kelle Maa Hing on asendunud Unenäo Hingega, ülekaalukalt intuitiivselt arusaamist müütilisest dünaamikast temaga toimuvates vastastikustes suhetes. Pisiasjad omandavad määrava tähtsuse. Kuigi meil kõigil tuleb ette selliseid erakordse taju hetki, peab puuduva Maa Hingega isik igal hetkel elama ebaharilikus maailmas ja tavaliselt leiab sellise olukorra olevat väga segadusseajava.

 

Kui Allilma Hing on see, mis puudub või ei osale elus, on sümptomid Maa Hinge kadumist kogenud isiku omadest väga erinevad. Kuna Allilma Hing on see tähelepanu osa, milles me näeme und, on sellel isikul raskusi unenägemisega. See võib avalduda võimetusena unenägusid meenutada või neid üldse näha. Unenäod võivad olla häirivad: jälitamisest, vangistamisest, piinamisest, kaotsiminekust ja eemaletriivimisest, võimetusest leida koduteed. Kuna Allilma Hing on meie Jõu hoiukamber, tähendab tema sünkroonist väljaminek seda, et meil pole sinna salvestatud elujõule enam lihtsat juurdepääsu. (See meenutab olukorda, kus teil on pangaarvel raha, kuid olete kaotanud oma pangakaardi ega saa enam ellujäämiseks vajalikku raha automaadist kätte.) Tulemusena puudub meil energia igapäevatoimingute jaoks, me ei suuda innustuda ning tunneme end haiglastena. Samuti pole meil elujõulaengut oma tervise hoidmiseks; muutume altiks külmetusele, gripile, nakkushaigustele jmt. Elujõu väli on see, mis võngub resonantsis emotsioonide, tunnete, kogemuste ja aistingute, s.o. on mälestustega. Kui Allilma Hing on elust eraldatud, kannatame me püsimälu häirete all. Kindlad osad meie minevikust võivad meenutamisel olla tühjad või hägused.

 

Meie Taevase Hinge, mille kaudu saame vaimseid juhiseid ja suuniseid oma elu kujundamiseks, käes on meie käesoleva elu kavand. Taevane Hing edastab Vaimu otsese ihaluse meie teadvuse välja. Taevast Hinge võib kutsuda endale appi taaslooma meie elus olukordi ja sündmuseid vastavalt meie taotlusele. Kuid ta saab seda teha vaid siis, kui talle anda kindlad suunised nagu vande puhul. Näiteks: “Ma valin kiirgava ja võnkuva tervise!” Selliselt avaldatud taotlusliku ihalusega saab Kõrgem Mina rakendada Loomisjõude selle ihalusega joondamiseks. Taevane Hing ootab selliseid juhiseid. Selle täitumine toimub vastusena meie ihalusele.

 

Et Kõrgem Mina saaks võimaluse vastata, tuleb oma taotlus esitada selgelt ja ühemõtteliselt. Kui me teatame: „Ma tahan olla õnnelik“, ei saa Taevane Hing tegutseda, sest kõik, mida me tegime, oli sooviva mõtlemise kaasamine. See, mida me võib-olla soovime, ei ole alati see, mille me valime. Lisaks kasutades fraasi „tahaks olla“ seame oma ihaluse kusagile ebamäärasesse tulevikku. „Ma tahan olla õnnelik,“ nõuab küsimust „Millal?“. Peame muutma oma suhtlemise oma Kõrgema Minaga positiivselt sõnastatud avaldusteks, mis on vabad mitmetähenduslikkusest ja seotud käesoleva hetkega. Vastupidiselt, öeldes „Ma olen õnnelik!“ kui oma ihalust juba tõena väljendades, on see lihtsalt öeldes valetamine. Hing vastab valele tagasitõmbumisega, jättes meid veel hullemasse olukorda kui enne.

 

Tänapäevase maailma kaasaegsetes kultuurides ei õpetata meile keelt, milles oma Hingega õigesti suhelda ja vaevalt on sellist mõistet üldse olemas! Keeleanni algne kavatsus ja otstarve on olla omaenese Hingega lähedases suhtes eesmärgiga sillata lõhet Keha/Meele teadvuse ja Teadlikkuse vahel. Teiseks on Keel suhtlusvahend minu ja teise isiku Hingede vahel. Keel kui andmete ja info edastusvahend jääb selles loendis kusagile tahapoole. Kahjuks on praeguseks nimekiri vastupidiselt algsele ümber pööratud rõhuasetusega keele kui ainult andmete edastaja rollile. Keele algse rolli tagasinõudmine ja praktikasse rakendamine tähendab eneste kui vaimsete olendite õigusjärgse pärandi tagasinõudmist!

 

HINGE TAASLEIDMINE

 

Kui trauma või eiramise tõttu lahkub Maa Hing ühendusest teiste kahe hingega, kaotab sideme Keha/Meelega, on tal kalduvus jääda maisesse ilma, füüsilise ehitise reaalsusesse. Oma olemuselt muutub ta tondiks. Peaaegu alati pageb Maa Hing paika, ümbruskonda, kus isik on tundnud end turvaliselt, soovituna ja ohutuna. Selleks võib olla puu, kuhu lapsena sai kõrgele otsa ronitud pääsemaks kõigest eemale, lemmikkoht jõekäärus, „eriline paik“, kus mitte keegi ei oskaks sind otsida ega tülitada. Või leiab maa Hing turvalise paiga Vanaema majas, eemal kodumaja tormidest ja segadusest. Need, kes emakasse sisenedes leidsid end silmitsi eesootava vägivalla ja raevuga, võivad tõmbuda tagasi „Vahepaika“, kus hinged kahe taaskehastumise vahel viibivad. Maa Hing läheb just sellesse paika, mida isik on enda jaoks määratlenud turvalisena.

 

Maa Hinge ühenduse taastamiseks teiste Hingede ja Keha/Meelega on esmalt vaja määratleda Hinge (varjupaiga) asukoht. Kuna kadunud Hing ei ole lahkumise hetkest alates küpsemaks saanud, peab teda ärahirmutamise vältimiseks ettevaatlikult paluma. Teda tuleb armastusega veenda, et kojutulek on ohutu. Kui Hinge Tagasitooja on saavutatud Maa Hingega hea läbisaamine, tuleb sõlmida lepped nende Hingedega, kes on kadunud Hinge eest hoolt kandnud. Väga sageli on hooldajad vaimud võtnud Hinge oma perre nagu osa endast. Maa Hing tunneb korraga nii rõõmu sellest, kui ta lõpuks leiab olemis oma õige koha ja kurbust, et tuleb lahkuda sind armastavate olemite seast. Hädavajalikud on lepingud terviklikkuse taastamist kogeva isiku ja nende armastavate Olemite vahel koos pakkumiste ja tõotustega säilitada omavaheline pidev kontakt. Kui Maa Hing on täielikult ja terviklikult olemisse taasühendatud, kogeb äsja eraldatust ja tühjust tundnud isik ennast taas tervikliku ja hetkes olevana.

 

Allilma Hinge tagasitoomisega kaasnevad selle eriomased muudatused. Kui Allilma Hing on sünkroonsusest välja löödud, kas siis trauma, segaduse, teadvusekaotuse, lähedase ja armastatud kaaslase või pereliikme surma või mingi muu sündmuse mõjul, mis paiskab inimese šokiseisundisse, lahkub ta Unenäoreaalsusesse. Unenäoilma olemuseks on sümbolism, müüdid ja korreleeriv tähtsus. Kõik unenägemises ilmuv on meie jaoks väga realistlik. Vaid ärkamise hetkel saame kerge kulmuliigutuse või kergendusohkega tõdeda, et see oli vaid uni. Unenägemises sellist pääsemisvõimalust ei ole. Unenäomaailmas kohtame sümboolsel kujul kõike seda, mida oleme elus esile kutsunud.

 

Hirmud ilmuvad koletiste, süütunded deemonitena. Oma igapäeva toodud armastus ilmub inglisarnaste kaitsjate ja iluolenditena. Ärge saage valesti aru – need olendid on reaalsed. Neid ei saa unelmakujukestena ära pühkida. “Deemon” või “Advokaat” on isiklik sümboolne konstruktsioon, loodud oma looja hetkeseisundis ja sellele täielikult vastav. Samuti eksisteerivad Unenäoilmas täiesti sõltumatult Olendid, mis pole meie isiklikud sümbolistlikud konstruktsioonid. Need on inimkonna kollektiivse teadvuse ilmingud. Taolise sõltumatu “Deemoni” või “Advokaadi” kontrollimiseks pole meil oma isikliku psüühika ümberkujundamisest peaaegu mingisugust abi.

 

Allilma Hinge tagasitoomisel määrab Hinge Tagasitooja kindlaks kadunud Hinge asupaiga. Seejärel, sõltuvalt Hinge asukohast, sellest,mida viimane läbi elab ja millises Allilma reaalsuses ta asub, rakendatakse vastavaid meetmeid isiku poolt oma Unenäohinge kaasahaaramiseks ja omaks võtmiseks, et teda turvaliselt tuua tagasi koju, oma loomulikku asupaika.

 

Tihtilugu on Hing lihtsalt uitamas, unelmais triivimas või uinunud. Mõnikord on Hing ärkvel ja eemale triivinud, sageli hirmunud, kuna ta teab, et on kaotanud sideme ega leia teed koju. Sellisel juhul Hinge Tagasitooja lihtsalt embab Hinge armastava hoolega ja toob ta koju tagasi.

 

On olemas sellised Olendid, “Advokaadid”, kes hoolitsevad kadunud Hingede eest. Nad võtavad kadunud enda juurde ja hoolitsevad nende eest just nagu lastekodus. Sellises olukorras peab Hinge Tagasitooja esitama oma tunnistused (kadunud Hinge omaniku, Šamaani või Psühhotuti omad) ja volikirja Hinge omanikult, kui ta ei ole ise selle Hinge omanik. Volikirja all mõtlen ma abipalujalt otsesõnu saadud luba. Kui tunnistused ja volikiri on Advokaatidele esitatud, annavad nad hoolitsuse Hinge eest üle Hinge Tagasitoojale. Hing tuuakse seejärel turvaliselt koju oma õigesse asupaika ja suhtestatakse Keha/Meele ning teiste Hingedega.

 

On olemas ka teised olemid, Deemonid, kes meie kadunud Hingedel silma peal hoiavad. Nad jälitavad, jahivad, seavad püüniseid, vangistavad ja piinavad kätte saadud Hingi. Seda piinamist kogeb isik oma elus kui emotsionaalseid purskeid ja võimetust, põhjusetut raevu, millele järgnevad sügav depressioon, pidev ebaõnn ja segadus. Need anastajad toituvad piinatava Hinge tekitatud emotsionaalsest segadusest. Need on vampiirid, kuid mitte kihvade ja küünistega vereimejad, vaid emotsioonidest ja Elujõust toitujad. Kui Hing on sel moel lõksu püütud, peab Hinge Tagasitooja esitama oma tunnistused ja volikirja. Enamikul juhtudel vabastavad Deemonid koheselt Hinge ja taanduvad. Võib esineda ka juhuseid, et Deemon, kes on pikka aega toitunud paljude õnnetute Hingede Elujõust, on jõust üleküllastunud ja üleolev ning keeldub vangistatud hinge vabastamast. Sellises olukorras peab Hinge Tagasitooja olema suuteline, võimeline ja soovima käituda lõksusattunud Hinge eest võitleva Sõdalasena, tehes selle Hinge vabaduse tagamiseks kõik vajaliku. Peab aru saama sellest, et mis ka ei juhtuks Hinge Tagasitoojaga seal, Unenäoilmas, toimub sama tema kehaga ka siin maises reaalsuses.

 

Kui Taevane Hing kaotab ühenduse Keha/Meelega, on surm kolme päeva jooksul vältimatu. Kui Taevane Hing alustab sidemete katkestamist, satub isik koomasse, triivides teadvuse piiril edasi-tagasi, rääkides nägemustest ja kohtumistest surnutega, mida tema ümber olijad liiga varmalt on valmis tõlgendama hallutsinatsioonidena. Kuni Maa ja Allilma Hinged on paigal või ülesleitavad, saab Taevase Hinge tagasi tuua ja surma ära hoida.

 

Muidugi pole minu kirjeldatavad teod ja meetodid mõeldud juhendina kasutamiseks.  Need meetodid on mõeldud treenitud asjatundjate jaoks, kes on tunnevad vastavaid praktikaid, kel on piisavalt vaimset tuge ja eelnevalt palju kogemusi täieliku teadlikkuse seisundis eelpoolmainitud reaalsustes rändamiseks. Kuna ma olen andnud vaid viiteid tõelise Hinge Tagasitoomise põhiliste meetodite kohta, on Hinge tagasitoomise katsed ja tegelik toomine ainult esitatud materjali põhjal samaväärsed katsega juhtida autot omamata teadmisi liiklusmärkide, fooritulede ja gaasi - ning piduripedaalide kasutamise kohta.

 

 

teadvuse müüt

        Müüt on Hinge reaalsus, samamoodi nagu Ajalugu on igapäevase lineaarse maailma reaalsus. Müüt on Hinge topograafia või kosmoloogia. Hinge reljeefi määratlevad meie unistused ja pürgimused, teadvuse mängumaal kogetud katsumused ja võidud.

 

Inimolenditena on elus meie kaaslasteks  peamiselt kolm mütoloogiat.

 

Päritoluparadigma perekonda kuuluvad müüdid sellest, et me oleme need, kes me oleme ja tegutseme nii, nagu tegutseme oma kultuurilise orientatsiooni, perekonnalt päritud käitumismallide ja psühholoogiliste sättumuste tõttu, mille oleme omandanud vastusena elus kogetud armastusele, toetusele, tragöödiatele ning traumadele. Need tegurid, kootuna meie päriliku geneetilise kudumi kangasse, loovad väljenduse sellest, kes me isikutena oma ainulaadses elus, emotsioonides, uskumustes ja maailmavaadetes oleme. Teraapiat või eneseteadvuse programmi rakendamist alustades nõustume me selle müütilise vaatenurgaga. Me taotleme oma käitumise muutmist muutes oma emotsionaalse käitumise malle sel moel, et teadvustame oma tavakäitumise ja -tunnete toimimise tagamaid.

 

Biokeemiline Paradigma sätestab, et meie tegevused ja käitumine ning teadvuse olekud on määratletud aju, sisenõrenäärmete ja elundite sobiva keemilise tasakaaluga. Meie käitumist, emotsionaalseid seisundeid ja mõtteid saab mõjutada vajalike mentaalset, füüsilist ja emotsionaalset tasakaalu tagavate kemikaalide organismi viimisega. Sellest mütoloogia kategooriast leiame tänapäevase ravimiteraapia, mis kasutab antidepressante, tujutõstjaid, antibiootikume, valuvaigisteid ja happesuse regulaatoreid. Samuti mahuvad Biokeemilise Paradigma vihmavarju alla vitamiinide tarvitamine, hormoonravimid ja kogu toidulisandite uhke rivi, mida me oma tervislikku olemise tagamiseks neelame. Selle mänguväljal asuvad ka toitumisteraapia, taimedega ravimine ja terviseteadlik toitumine.

 

Vaimne Paradigma sisendab meile, et vaimsete olenditena oleme me Vaimu väljendusvormid ja kogemused elus on ühilduva vaimse taotluse sünkroonseks väljendusvormiks. Selles vaimses mütoloogias vaetakse meid kui osi suuremast tervikust, mis taotleb elus, meie üha laieneva valikuist teadlikuks saamise tingimustes, harmoonia ja tasakaalu säilitamist.

 

Teadvuse psühho-füsioloogiliste seisundite biokeemilised muutused ei toimu eraldi vaimsetest; siiski ei saa ka puhtakujulisi psühholoogilisi seisundeid lahutada tervest vaimsest häälestatusest. Selles koosluses on manustatavad psühhotroopsed ained - nagu kofeiin, nikotiin, hallutsinogeenid või opiaadid - lihtsalt katseks taasluua kogemus üksolemisest suurema tervikuga, nende kuritarvitamine on aga väärastunud vaimne otsing. Meile on teada, et ühendatud emotsionaalne ja mentaalne tulevikupilt toob elus kaasa terve vaimse olemise koos tugevama immuunsüsteemiga.

 

Šamanismi juured on sügaval Vaimu ökoloogias pakkudes unikaalset sünteesi neist kolmest paradigmast, võttes kaalutud ja sobivas vahekorras osi nii psühholoogilisest, biokeemilisest kui vaimsest vastavalt isiku või olukorra vajadustele. Šamanistlik paradigma on vaba dogmadest ja doktriinidest, mida võib näha eraldiseisvates kinnistatud vaatepunktides, mis pärinevad üleinvesteerimisest konkreetsesse maailmavaatesse. Šamanistlik lähenemine tunnistab, et kogu olemi terviklikkus on multidimensionaalne tants, pidevalt muutuv dünaamiline emanatsioon vaimsest kuni psühho-füsioloogiliste kogemusteni.

 

Šamanistlik lähenemine tajub vaimseid talitlusi kui vundamenti olemi kõigi sellest tulenevate mentaalsete, emotsionaalsete ja füüsiliste olekute all. Selleks, et võimalikult täielikult hoomata mõiste „vaimne“ tähendust, peame selgitama selle tähtsust Šamanistlikus mütoloogias. Seatud ülesande täitmiseks on vaja uurimistööd Šamanistliku reaalsuse põhimõtetest ja neid toetavatest ilmingutest.

 

See, mida Šamanistlikus traditsioonis kutsutakse Jõuks, on Elujõud oma kontsentreeritud ja kõrglaetud olekus. Jõu toimemehhanismid määratlevad, et kahe Elujõu välja kokkupuutel voolab nõrgema laengu või intensiivsusega väli tugevama dünaamilise laengu või intensiivsusega välja suunas. Jõu teine tunnus on see, et ta liigub piki Tähelepanu rada. Kui Tähelepanu on Taotlusega joondunud, voolab Jõud piki Tähelepanu rada ja teostab selle Taotluse. Kolmandaks resoneerib Elujõud tema poolt kinni püütud sagedustel. Mida suurem on välja intensiivsus või laeng, seda tugevam on tekkiv resonants. Nende põhimõtete rakendamine on tõhusa teostuse või palve aluseks.

 

Vaim vajab sellesse maailma kinnitumiseks ja olemasoluks Jõu kehastunud olemasolu. Selleks sobid näiteks SINA. Sa oled kehastunud ja varustatud (õnnistatud) Elujõuga, andes Vaimule (enese)väljendamise võimaluse. Aga mida mõeldakse terminiga „Vaim“? Vaim on Šamanistlikus sõnakasutuses sagedus. Sagedus on liikumine, vibratsioon. Siinjuures viitan ma valgusele. Valgus on sagedus, mõnel juhul laine-, teinekord osakese kujul, sõltuvalt osaleja tahtest. Kui me viitame Vaimule kui kindlale tähele või taimele või maastiku iseloomulikule joonele, teadvustame me selle ainuomast sagedusmustrit, mis kannab informatsiooni antud olemi kohta.

 

Kui Valgus/Vaim toimib koosmõjus Elujõu väljaga, edastab ta väljale ta oma sagedusmustri. Kuna me kõik võngume oma Vaimu ainuomasel sagedusel, muudab teise sageduse mõju meie väljale meie teadvust, ehkki mõnikord vaid põgusalt. Koondades oma Tähelepanu kohaloleku tajumisele meie teadvuse väljas, saavutame sideme selle Vaimuga. Tolle Vaimu Jõud ehk Elujõud voolab seejärel teineteist vastastikku mõjutades meisse. Me oleme suhtestunud selle olemi Vaimuga, integreerides tema sageduse enda omaga.

 

Mõned Vaimude vastasmõjud meie teadvusväljas annavad soovitud kasu, kuid teiste mõju võib olla ebasoovitav. Kasutades metafoorina värve, saame me punast ja sinist segades meeldiva purpurse tooni. Kui aga segame kokku punase ja rohelise, on tulemuseks mudapruun värvus. Kuigi võime hellitada lootust lisada kaunist purpurit oma teadvusesse, on kindlam öelda, et keegi meist ei soovi levitada oma teadvuse välja mudapruuni. Ma ei soovi kohut mõista ei rohelise ega punase üle, lihtsalt tõden, et nad ei sobi hästi segamiseks.

 

Eripärane vaimne mõju kultuurile, mida kannab põlvkondade kaudu edasi geneetiline resonants, loob teadvusvälja, mis on äratuntav ja eripärane selle kultuuri ja tema liikmete jaoks. Värvide metafoori kasutades saab ühele sinise värvi sagedusel resoneerivale kultuurile punasele sagedusele häälestunud vaimse resonantsi lisamine tervistavat mõju. Teisele kultuurile, mis resoneerub metafoorilises rohelises väljas, toob sama spektrisagedusega punase lisamine kaasa hävingu. Seega erinevate kultuuride ikoonide vaimne resonants, mis ühe kultuuri jaoks on väga tulutoov, võib teise jaoks mõjuda hävitavalt nagu viirus. Sellised näiteid pole vaja kaugelt otsida. Näiteks Öökulli Vaimu sisenemine Euroopa ühiskonna müütidesse toob endaga kaasa teadmiste tõusu. Püüdes sama Öökulli Vaimu tuua paljude Ameerika põlisrahvaste kultuuridesse põhjustame sellega haigusi ja surma. Selle mõistmine võimaldab kellelgi anda hinnanguid, et Öökulli vaim on iseenesest kas „hea“ või „halb“ või vastupidi: ta mõjub negatiivselt hõimude inimestele, kes on justkui ebausklikud ja hirmunud; samal ajal need, kellele ta hästi mõjub, on valgustatud. Kumbki neist väidetest pole tõesed. Teine näide on inimeste erinev reaktsioon alkoholile. Vanade kreeklaste jaoks oli vein jumaldatud Vaim, samal ajal iirlastele on Alkoholi Vaim (hmmm:) ülimal määral tervistkahjustav.

 

Oluline on mõista, et Vaim on puhas, lihtsalt teatud sagedus. Pole olemas sellist asja nagu kuri Vaim. VAIM LIHTSALT ON. Hing võib aga olla äraostetav, kuna ta koosneb resonantsivõimelisest Elujõu väljast ja see väli võib muutuda mingi negatiivse elukogemuse mõjul, mida tajutakse näiteks trauma ja vägivalla puhul, keha/meele/emotsioonide teadvuse suhtes ebakõlaliseks ning lõhestatuks.

 

Seda selgitust individuaalse kogemuse juures kasutades võime hakata vaatama vaimset reaalsust sellisena, nagu ta on rakendatav meie olemuse ja teadvuse olekute jaoks. Täpsemalt kuidas meie suhted Vaimudega on meie olemasolu seisundis arvestatavad ja kuidas meie teadvuse müüt, meie Hinge topograafia juhivad meie mõtteid, tundeid ja käitumist.

 

Võtkem arvesse, et Hing on keha füüsilises vormis olev meie Elujõu väli. Oma neutraalses välismõjudeta olekus ta lihtsalt võngub vastavalt meie oma individuaalse Vaimu sagedusmustrile. Teise Vaimu, kas vanema, abikaasa või vaenlase, jäljend muudab seda võnkesagedust. Sel hetkel kogeme ennast selle teise isiku suhtes. Muutus võib olla meeldiv ja toetav või hirmutav koos ärrituse ja murega. Kui me leiame ennast isikuga ühenduses olles kõrgendatud meeleolus, tuleneb see vaimsest vastasmõjust ja selle tulemusel toimuvast vastastikusest elujõu ülekandumisest kahe osapoole vahel seletades sel moel meie kogetavat oleku muutust. Kui me kogeme teise juuresolekust ja vastasmõjust ärritust, on ka see tingitud elujõu ülekandumisest, kuid selle isiku hingejõu sagedus on meie tasakaalu jaoks hävitav. Vaimu olemuse mõistmine on võtmeks, mis võimaldab meil lahendada suhetes teistega ettetulevate häirete põhjuseid.

 

On olemas mitte-kehalisi jõude, Valguse/Vaimu emanatsioone (ladina sõnast emanatio 'väljavoolamine'), mis on tegelikult meie inimliku sagedusmustri jaoks teadvusvälised. Paljude sarnaste sageduste hulgast võime ühte kutsuda Andestamiseks, teist Kaastundeks. Koondades oma Tähelepanu konkreetsele emanatsioonile, oleme võimelised selle sageduse oma hinge sagedusse kaasama. Juhtides oma Tähelepanu näiteks Andestuse emanatsioonile, kaasame andestuse omaenese resonantsvälja. Kui andestame enesele süü ja häbi, mida võime tunda kellegi teise isiku või selle arhetüübi, keda ta meie teadvuses esindab, suhtes, häälestub see ebakõla ümber nagu ülepingutatud kitarrikeel, mis häälestatakse oma vajalikule helikõrgusele. Kaastunne häälestab samuti sageduse ümber ja kui seda edastatakse teise poolt, siis meie välja sisenemisel võime kogeda selle isiku Vaimu puhast sagedust.

 

Tähtedel ja planeetidel on neile omased sagedusmustrid või Vaimud. Koondades oma Tähelepanu mingile taevakehale, võtame tema jäljendi oma Hinge. Tähtede grupid ehk tähtkujud tekitavad meis sümfoonilise vastukaja. Erinevatesse astroloogilistesse süsteemidesse on kogutud eksperimentaalsed andmed inimkonna suhetest nende öise taeva Olemitega. Astroloogia uurib katseliselt seda, kuidas suhted meie tähiste sugulastega aktiveerivad Hinges olevaid eripäraseid arhetüüpseid väljendusvorme nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil. Kui tähed ja planeedid tiirlevad meie kohal taevas uskumatult keerulises vastastikku üksteist mõjutavas tantsus, avalduvad selle mõjul tekkivad sümfoonilised kooskõlad Hinge sügavaimatest allikatest kerkivate äratuntavate impulsside, protsesside ja teadvuse struktuuride kaudu. Samal moel, kui meie kultuurid määravad suures osas meie siseilmade maastikupildi ja sel moel ka antud kultuuriruumis oleva iga isiku võnkevälja ning see, kuidas iga vaimne mõju toob tervist või haigust, mõjutavad meid ka sünniperioodid, astroloogilises mõttes „märgid“, nagu kaasasündinud väljasagedused, mis muudavad meie reaktsioone tähtedeks ja planeetideks kutsutavate taevaste olemite sageduse liitumisele meie oma väljaga. Meie Hinge topograafia on sõna - sõnalt kõigi nende taevaste jõudude ja sündmuste poolt (sisse)kirjutatud ja vormitud.

 

Selles Hinge reaalsuses on teadvuse müüdi edasine loomine sõnastatud (määratud) meie oma valitud vastasmõjudest meid ümbritseva looduse Vaimudega. Kui tõmbume tagasi „oma kohale“ metsas, merekaldal või kõrbes, ükskõik kus selline eriline koht meie jaoks on, leiame turvatunde ja vaikuse, mis pole defineeritavad vaid ümbruskonna ja koha ilmingutega. Selles paigas on „midagi erilist“ ja seda vaid meie jaoks. Selles kohas oleme kogenud Vaimu puudutust. Sõna otseses mõttes. Need meie seast, kes on Maa Inimesed, astuvad aktiivselt kontakti eriliste puude, allikate, kivide, loomade ja kohtade Vaimudega. Maa Vaimudega tekkivad vastastikused suhted toovad kooskõlaliselt kasu nii Vaimudele kui meile. Pidage meeles, et ka meie oleme Vaimud, ja nemad, teised Vaimud, otsivad suhteid meiega täpselt samal moel. Me ei ole loodusest eraldi, vaid pigem selle osa. Isiklik kasu taolistest suhetest nende Vaimudega on see, et nende sagedus, olles meie omaga vastastoimes, pakub meile unikaalseid võimalusi ehk kinke. Kui suhtleme mingi konkreetse looma Vaimuga, võib tekkiv sageduste harmoneerumine aktiveerida meie võime „näha“ Hinge sügavatesse ja hämaratesse peidupaikadesse, võimaldades seega abistada neid, kes vajavad selget ja erapooletut vaadet nende oma psühhe sisedünaamikale. Kui seame sisse suhted mõnede ilma loovate mägedega, saame neid suhteid kasutada ilmastiku mustrite mõjutamiseks. Taime Vaim võib meis äratada teadmise, mis on olnud väljaspool meie teadmist ja arvestust enne seda, kui oleme kudunud taime olemuse omaenese teadvusse.

 

Kõik Vaimu väljendusvormid ei pea olema meie kehas avaldunud. Jõudu saab salvestada ka sellistesse riitusobjektidesse nagu trummid, kõristid, ikoonid ja muud vahendid. Pakkudes Vaimule keha riitusliku eseme kujul ja seda jõustades, hoides Tähelepanu pidevalt sellesse esemesse salvestatud Jõu Taotlusel on võimalik Vaimu sellesse esemesse kutsuda. See pole nii lihtne, kui võib lugemisel tunduda, kuna taotleja peab pidevalt, 24 tundi ööpäevas, kogu ikooni aktiivse elu jooksul seda Tähelepanu alal hoidma! Sellegipoolest, kui keegi on selliseks tegevuseks suuteline ja seda teeb, muutub riitusese elavaks, sel moel kehastuma soostunud Vaimu elupaigaks, koduks.

 

Meis kõigis on loomulikud ja kaasasündinud suhted erinevate Vaimudega. Need on resoneeruvad loomisjõud, mida me tajume kui Õnne, Küllust, Lahkust, Rahu, Ühtsust, Turvalisust jmt. Inimkonna ajaloo jooksul oleme tundnud neid puhtas olekus jõude, andnud neile nimesid, austanud neid kui jumalusi, majutanud neid ikoonidesse, nimetanud neid pühakuteks, ingliteks ja vaimudeks. Kindla looma, eseme, jõu või loomise arhetüüpne (algne) aspekt muutub selle kindla, sarnase jõu mõjul heliseva sageduse resonantskambriks. Näiteks võib tuua Tuuled: Idatuul kannab endaga Teadmist, Lõunatuul Võimalusi, Läänetuul võtab meist mürgised või kokkusobimatud emanatsioonid ja Põhjatuul saadab paranemist. Need on vaid mõned näited paljudest.

 

Kui keegi hoiab ennast mõne avatud sageduse, nagu näiteks Lugupidamine, olekus, on toodud näites iga nimetatud Tuule Vaim võimeline muutma meie välja laengut ja sagedust. Kui aga keegi hoiab end Uhkuse sagedusel, ei suuda Võimalus end nende olemusse integreerida. Kui see keegi säilitab oma teadvust jäigas vasaku poolkera teadusliku empirismi olekus kui ainsas võimalikus uurimismudelis, on Teadmise ärkamine temas välja lülitatud.

 

Šamanistlikus diagnostikas üritab tervendaja näha (tunda, tajuda või kuulda) seda Vaimu, mille patsiendi käitumine ja uskumused on temast eemale peletanud. Takistatud sagedusmustrite vabastamine võimaldab patsiendile kasulikul sagedusel või Vaimul, mis sai taas ergastatud, seejärel patsiendi teadvusvälja asustada või integreeruda. Tulemuseks on patsiendi elus toimuv nimetatud sagedusmustri taastumine ja täitumine.

 

Sel moel moodustab Šamanistlik paradigma ravimisprotsessi vaimse põhiosa, kõrvaldades selle, mis oli takistuseks täiuslikkuse saavutamisel. Kogu tegevus toimub puhtal kujul kvant-, mitte psühholoogilise reaalsuse tasemel. Samal ajal, luues abivajaja kontakti vajaliku Vaimuga, täidetakse ka nõuded puuduva osa lisamiseks biokeemilisse mudelisse. Šamanistliku ravi taastav mõju, tavaliselt rituaali kaudu, voogab kõigisse emotsionaalse tunnetuse, mentaalsete (mõtete) ja uskumuste ning füüsilise uuenemise reaalsustesse.

 

Kui keegi võitleb terviklikkuse eest nähtava eduta, teeb midagi rahuldava tulemuseta, on võib-olla aeg muuta selle isiku lähenemisviisi. Meie panus konkreetse Müüdi väärtuse uurimisel pole selgitada, kas on tegu ainuõige tõega, vaid lihtsalt küsida: kas see ka töötab? Kui müüt enam ei tööta, tuleb paradigmat vahetada.

 

Mina pakun neid väljavaateid alternatiivsest Šamanistlikust vaatenurgast, võimalusest, mis on inimkonda teeninud alates tema Ilmumise Koidikust. Teadvuse müüdist algab meie maailma (pinnale)tõus.

 

_________________

 

Jade Wah’oo Grigori on "Radade" autentse šamaaniliini vardja, kes kasvas mongoli päritolu šamaanide peres. Tema isapoolsed vanavanemad pärinevad Mongoli Kuldse Hordi järeltulijaist koosneva Seitsme Küla Tsango rahva hulgast Karpaadi mägedes.

 

Jade sai oma esimese šamaanipühitsuse viie aasta vanuselt aastal 1956. Järgnevalt on ta pühendanud kogu oma elu talle antud missioonile - tuua šamaanide äratus kõigi inimesteni nende rassist, kultuuritaustast  ja soost sõltumata. Jade Wah’oo oskused teha arusaadavaks ja võimalikuks selle ülesande jaoks vajalike põhimõtete ja praktikate edasiandmine muudavad tema lähenemise 21. sajandi inimestele eriti sobivaks.

 

Jade Wah’oo elab hetkel Sedonas Arizona osariigis oma laste eest hoolt kandes ning aktiivselt kogukonda teenides.