"Meelerahu hääl" 10. peatükk

KANNATUSED JA KANNATUSTE LÕPP

 

Kõik on omavahel seotud: budistid on seda alati teadnud ja tänapäeval kinnitavad seda ka füüsikud. Mitte ükski sündmus pole eraldiseisev; see ainult näib nii. Mida enam sündmustele hinnanguid anname ja silte külge kleebime, seda enam me seda eraldame. Meie mõtlemine killustab elu terviklikkuse. Ometi on selle sündmuse põhjustanud elu kõikehõlmavus. See on osa omavaheliste seoste võrgustikust, mis on kosmos.

 

Tähendab: mis tahes aset leiab, ei saa olla teisiti.

 

Enamikul juhtudel ei suuda me sugugi hoomata, millist rolli võib kosmose kõikehõlmavuses mängida mingi näiliselt mõttetu sündmus, aga kui tunnistame selle vajalikkust tohutus tervikus, võime niiviisi hakata sisemiselt leppima sellega, mis on, ning seostama elu terviklikkusega.

 

*  *  *

 

Tõeline vabadus ja kannatuste lõpp on elada nii, nagu oleksid täielikult teinud valiku, mida sa olevikuhetkel tunned või koged.

 

Selline sisemine haakumine Praegusega on kannatuste lõpp.

 

*  *  *

 

Kas kannatused on tõesti vajalikud? Jah ja ei.

 

Ilma oma kannatusi läbi elamata puuduks sinus inimlik sügavus, alandlikkus ja kaastunne. Sa ei loeks praegu neid ridu. Kannatused purustavad ego koore ning seejärel saabub hetk, mil nad on oma eesmärgi täitnud. Kannatused on vajalikud seni, kuni sa mõistad nende ebavajalikkust.

 

*  *  *

 

Õnnetu-olemise eelduseks on mõttemeele loodud "mina", koos oma looga, oma minapildiga. Eelduseks on aeg - minevik ja tulevik. Kui eemaldad õnnetu-olemisest aja, mis jääb siis järele? Olevikuhetke üldine ja põhiline olemus.

 

Võib-olla tunned sa raskust, ärevust, pingulolekut, viha või isegi iiveldust. See pole õnnetu-olemine ja see pole isiklik probleem. Inimlikus valus ei ole midagi isiklikku. Kusagil oma kehas tunned sa vaid tugevat pinget või tugevat energiat. Kui sellele tähelepanu pöörad, ei muutu see tunne mõtlemiseks ega käivita seeläbi õnnetut "mina".

 

Vaata, mis juhtub, kui sa tundel lihtsalt olla lased.

 

*  *  *

 

Suur osa kannatustest, õnnetu-olemisest tuleneb sellest, et kui võtad iga pähe tulnud mõtet tõena. Sind ei tee õnnetuks olukorrad. Nad võivad põhjustada sulle küll füüsilist valu, kuid ei tee sind õnnetuks. Sinu mõtted teevad sind õnnetuks. Sinu tõlgendused, lood, mida endale räägid, teevad sind õnnetuks.

 

"Mõtted, mida praegu mõtlen, teevad mind õnnetuks." Selle mõistmine murrab sinu alateadliku samastumise mõtetega.

 

*  *  *

 

Milline masendav päev.

 

Tal ei jätkunud isegi viisakust mulle tagasi helistada.

 

Ta vedas mind alt.

 

Väikesed lood, mida räägime iseendale ja teistele, sageli kaebuste vormis. Nende alateadlikuks eesmärgiks on edendada "õige" olemise ja kellegi teise "valeks" tunnistamise kaudu meie alalõpmata puudulikku enesetaju. "Õige" olemine annab meile kujuteldava üleoleku ning tugevdab niiviisi meie enesetaju, ego. Samuti loob see teatud vastasseise: jah, oma piiride määratlemiseks vajab ego vaenlasi, ning sel eesmärgil sobib isegi ilm.

Harjumuspäraste mõtteliste hinnangute ja emotsionaalse kootumise tõttu on sinu suhted inimeste ja sündmustega elus isikustatud ja vastutoimelised. Kõik need on iseenese tekitatud kannatuste vormid, kuid me ei näe neid sellistena, sest egole pakuvad nad rahuldust. Ego edendab end vastutoime ja konfliktide kaudu.

 

Kui lihtne oleks elu nende lugudeta.

 

Sajab vihma.

 

Ta ei helistanud.

 

Mina olin seal. Teda ei olnud.

 

*  *  *

 

Kui kannatad, kui oled õnnetu, püsi täielikult selle juures, mis on Praegu. Õnnetu-olek ja probleemid ei saa püsida Praeguses.

 

*  *  *

 

Kannatused algavad sealtpeale, kui mõttes nimetad või hindad olukorra mingil moel ebasoovitavaks ja halvaks. Sa paned mingit olukorda pahaks, misjärel pahameel isikustab olukorra ning kutsub esile vastutoimiva "mina".

 

Nimetamine ja liigitamine on harjumused, kuid neid on võimalik muuta. Tee harjutamisega algust, püüdes pisiasjad "jätta nimetamata". Kui jääd lennukist maha, pillad puruks tassi või libised ja kukud mudasse, kas suudad hoiduda selle kogemuse nimetamisest halvaks või valulikuks? Kas suudad kohe leppida hetke "olemisega"?

 

Millegi halvaks nimetamine kutsub sinus esile emotsionaalse kootumise. Kui lased asjal olla ilma sellele nime andmata, on ühtäkki sinu käsutuses tohutu jõud.

 

Kootumine muudab selle jõu, elu enese jõu sulle kättesaamatuks.

 

*  *  *

Nad sõid hea ja kurja puust.

 

Mine heast ja halvast kaugemale, hoidudes mõttes ükskõik mille liigitamisest heaks või halvaks. Kui liigud kaugemale harjumuspärasest asjadele nimede andmisest, liigub universumi jõud läbi sinu. Kui sinu suhe kogemustesse ei ole vastutoimeline, võib see, mida oleksid varem "halvaks" nimetanud, elu enese jõul kiiresti, kui mitte kohe, pöörduda.

 

Jälgi, mis juhtub, kui sa ei nimeta kogemust "halvaks" ja lähened sellele sisemise leppimisega, sisemise jaatusega, ning lased sel olla, nagu on.

 

*  *  *

 

Ükskõik millises olukorras sa elus ka poleks - mis tunne oleks võtta seda täielikult sellisena, nagu on, kohe Praegu?

 

*  *  *

 

On vaevu märgatavaid ja nähtamatuid kannatuse vorme, mis tunduvad nii "normaalsed", et neid tavaliselt kannatusteks ei peetagi, ning mis võivad isegi egole rahuldust pakkuda - ärrituvus, kannatamatus, viha, kellegagi või millegagi seotud probleem, halvakspanu, kurtmine.

 

Võid õppida kõiki neid kannatuse vorme elus ära tundma ning teada: sel hetkel põhjustan ma ise endale kannatusi.

 

Kui sul on kalduvus ise endale kannatusi põhjustada, siis põhjustad sa neid ka teistele. Näib, et need alateadlikud mõttemudelid lõpevad lihtsalt, kui nad teadvustada, olla nende toimimisest teadlik.

 

Sa ei saa olla teadlik ja samal ajal põhjustada endale kannatusi.

 

*  *  *

 

See on ime: iga "halva" või "paha" olukorra, isiku või tingimuse taga on peidus sügavam hea. See sügavam hea avaldab end sulle - nii sisemiselt kui väliselt -. kui lepid sellega, mis on.

 

Inimkonna üks kõrgemaid tõdesid on: "Ära seisa kurjale vastu!"

 

*  *  *

 

Kahekõne:

 

- Lepi sellega, mis on.

 

- Ma tõesti ei suuda. Ma olen erutunud ja vihane.

 

- Lepi sellega, mis on.

 

- Lepin sellega, et olen erutunud ja vihane? Lepin, et ei suuda leppida?

 

- Jah. Too leppimine oma leppimatusesse. Too alistumine oma alistumatusesse. Seejärel vaata, mis juhtub.

 

*  *  *

 

Krooniline füüsiline valu on sinu võimalikest õpetajaist üks karmimaid. Ta õpetab, et "vastupanu on kasutu".

 

Pole midagi loomulikumat kui soovimatus kannatada. Kui aga suudad sellest soovimatusest vabaneda ning lased valul olla, võid täheldada vaevumärgatavat sisemist eraldumist valust, ruumi sinu ja valu vahel. See tähendab teadlikku, nõusolevat kannatamist. Kui kannatad teadlikult, põletab füüsiline valu kiiresti läbi sinu ego, sest ego koosneb peamiselt vastupanust. Sama kehtib ka sügava füüsilise puude korral.

 

Sa "ohverdad oma kannatused Jumalale", võib selle kohta öelda.

 

*  *  *

 

Pole vaja olla kristlane, et mõista ristimärgi sümboolses kujus sisalduvat üleilmset tõde.

 

Rist on piinariist. See sümboliseerib ülimat kannatust, piiratust ja abitust, mis võib inimolendit tabada. Siis ühtäkki inimene alistub, kannatab nõusolevalt, teadlikult. Seda väljendavad sõnad: "Ärgu saagu mitte minu, vaid Sinu tahtmine." Sel hetkel paljastab rist, see piinariist, oma varjatud pale: rist on ka püha sümbol, jumalikkuse võrdkuju.

 

See, mis näis eitavat igasuguse piireületava mõõtme olemasolu elus, muutub alistumise kaudu juurdepääsuks sellele mõõtmele.

 

 

"Meelerahu hääl" 9. peatükk

SURM JA IGAVIK

 

Jalutades läbi metsa, mida pole puutunud inimese käsi, ei märka sa enese ümber mitte ainult külluslikku elu, vaid kohtad igal sammul ka langenud puid ning kõdunevaid ronte ja lehti, lagunevat ainest. Ükskõik kuhu sa ka ei vaataks, näed sa lisaks elule surma.

 

Lähemal uurimisel avastad siiski, et lagunev puuront ja kõdunevad lehed ei tekita mitte ainult uut elu, vaid on ka ise elu täis. Mikroorganismid tegutsevad. Molekulid paiknevad ümber. Nii ei leia surma kusagilt. On vaid eluvormide metamorfoos. Mida võib sellest õppida?

 

Surm pole elu vastand. Elul pole vastandit. Surma vastand on sünd. Elu on igavene.

 

*  *  *

 

Läbi aegade on targad ja poeedid tunnistanud inimeksistentsi unenäolist loomust - näiliselt nii tugev ja tõeline, kuid siiski kaduv, et võib igal hetkel koost laguneda.

 

Surmatunnil võib su elu lugu sulle tõepoolest näida lõppema hakkava unenäona. Kuid isegi unenäos peab leiduma mingi olemus, mis on tõeline. Peab olema teadvus, milles unenägu aset leiab, muidu seda poleks.

 

See teadvus - kas keha loob selle või loob teadvus kujutluse kehast, kujutluse kellestki?

 

*  *  *

 

Muidugi tead sa, et sured, kuid see teadmine jääb vaid vaimseks mõisteks, kuni sa esimest korda kohtud surmaga "isiklikult": koos raske haigusega või õnnetusega, mis tabab sind või kedagi su lähedastest, või ühes armastatud inimese lahkumisega tuleb surm sinu ellu teadlikkusena sinu oma surelikkusest.

 

Enamik inimesi pöördub hirmunult eemale, ent kui sa ei kohku ning vaatad näkku tõsiasjale, et su keha on kaduv ning võib iga hetk laguneda, siis loobud seeläbi kas või veelgi samastumast oma füüsilise ja vaimse kujuga, "minaga". Kui lepid kõigi eluvormide ebapüsiva loomusega, võtab sinu üle võimust kummaline rahutunne.

 

Surmale näkku vaadates vabaneb su teadvus mingil määral samastumisest vormiga. Sel põhjusel käivad mõnedes budistlikes traditsioonides mungad regulaarselt surnukuuris istumas ja surnukehade keskel mediteerimas.

 

Lääne kultuuris on surma eitamine ikka veel laialt levinud. Isegi eakad inimesed püüavad seda teemat vestlustes ja mõtetes vältida, ning surnukehad peidetakse ära. Kultuur, mis eitab surma, muutub aga paratamatult õõnsaks ja pealiskaudseks, tegeledes vaid asjade välise küljega. Kui surma eitatakse, kaotab elu oma sügavuse. Meie eludest kaob piireületav mõõde, võimalus teada, kes peitub meie nime ja vormi taga, sest see mõõde avaneb surma kaudu.

 

*  *  *

 

Lõpetamised tekitavad inimestes üldiselt ebamugavustunnet, sest iga lõpp on väike surm. Seepärast tähendab "head aega" paljudes keeltes "nägemiseni".

 

Alati kui jõuab lõpule mingi kogemus - sõprade koosviibimine, puhkus, lapsed lahkuvad kodust - teed sa läbi väikese surma. "Vorm", mille see kogemus oli sinu teadvus võtnud, laguneb. Sageli jääb sellest tühjusetunne, mida enamik inimesi püüab pingsalt eitada, mitte sellele näkku vaadata.

 

Kui õpid lõppemisi oma elus tunnistama ja isegi tervitama, võid avastada, et esialgne ebameeldiv tühjusetunne muutub sügavalt rahulikuks sisemise avaruse tundeks.

 

Õppides igapäevaelus niimoodi surema, avad sa end Elule.

 

*  *  *

 

Enamik inimesi adub oma minapilti, enesetaju, millegi uskumatult väärtuslikuna, mida ei taheta kaotada. Seetõttu tunnevadki nad surma ees niisugust hirmu.

 

Tundub kujuteldamatu ja hirmutav, et "mina" võiks lakata olemast. Kuid sa ajad selle väärtusliku "mina" segamini nime ja kujuga ning sellega seotud looga. See "mina" pole enamat kui ajutine moodustis teadvusväljas.

 

Kuid vorm on kõik, mida sa tunned, ei teadvusta sa, et väärtuslik on sinu enda olemus, sinu kõige sisemisem "mina olen"-taju, teadvus ise. See on see, mis on sinus igavest - ning see on ainus, mida sa ei saa kaotada.

 

*  *  *

 

Iga kord, kui sind tabab elus mõni suur kaotus - omandi kaotus, kodu kaotus, lähisuhte kaotus: või maine, töö, füüsiliste võimete kaotus - sureb sinus miski. Tunned, et see, kes sa oled, on vähenenud. Võid isegi olla teatud määral segaduses. "Ilma selleta ... kes ma olen?"

 

Võib olla väga valuline, kui kaob vorm, millega sa olid alateadlikult samastunud kui osaga endast. Sinu olemisse jääb nii-öelda tühi koht.

 

Kui nii juhtub, ära eita ega ignoreeri valu või kurbust, mida tunned. Tunnista selle olemasolu. Ole ettevaatlik, kui mõttemeel kipub kaotuse ümber põimima lugu, milles sina esined ohvri rollis. Hirm, viha, halvakspanu või enesehaletsus on selle rolliga kaasnevad tunded. Teadvusta, mis on nende tunnete ning selle mõttes loodud loo taga: milline tühimik, milline tühi koht. Kas suudad vaadata näkku sellele kummalisele tühjusetundele ja sellega leppida? Kui suudad, või avastada, et see koht polegi enam nii hirmutav. Võid üllatusega avastada sellest kiirgava rahu.

 

Millal tahes leiab aset surm, millal tahes laguneb üks eluvorm, kiirgab läbi laguneva vormi paistva avause Jumal, vormitu ja nähtamatu. Seepärast ongi surm elus kõige puhtam. Seepärast võibki Jumala rahu sinu juurde jõuda surma üle mõtisklemise ja sellega leppimise kaudu.

 

*  *  *

 

Kui lühiajaline on igasugune inimkogemus, kui mööduvad on meie elud. Kas on midagi, mis ei allu sünnile ja surmale, midagi, mis on igavene?

 

Kaalutle: kui oleks olemas vaid üks värav, näiteks sinine, ning kogu maailm ja kõik selle sees oleks sinine, siis poleks sinist. Selleks et sinist ära tunda, peab olema midagi, mis pole sinine; muul juhul ei tuleks see esile, seda poleks.

 

Kas pole ühtlasi vaja midagi, mis poleks mööduv ja ebapüsiv, et kõigi asjade mööduvust mõista? Teisisõnu: kui kõik, kaasa arvatud sina ise, oleks ebapüsiv, kas sa siis üldse teaks seda? Kas ei tähenda tõsiasi, et näed ja teadvustad endale kõigi vormide, ka oma enese lühiajalist iseloomu, et sinus on midagi, mis ei allu lagunemisele?

 

Kahekümneselt tajud oma keha tugeva ja elujõulisena; kuuskümmend aastat hiljem tajud oma keha nõrga ja vanana. Ka sinu mõtlemine võib olla muutunud võrreldes ajaga, kui olid kahekümnene, kuid teadlikkus, mis teab, et sinu keha on kas noor või vana, või et sinu mõtlemine on muutunud, on jäänud samaks. See teadlikkus on igavene osa sinust - teadvus ise. See on vormitu Üks Elu. Kas võid selle kaotada? Ei, sest sina oledki See.

 

*  *  *

 

Mõned inimesed muutuvad vahetult enne surma sügavalt rahulikuks ning peaaegu helendavaks, just nagu kiirgaks miski läbi laguneva vormi.

 

Vahel juhtub, et väga haiged või vanad inimesed muutuvad oma elu viimastel nädalatel, kuudel või isegi aastatel peaaegu nii-öelda läbipaistvaks. Kui nad sulle otsa vaatavad, võid näha valgust säramas nende silmist. Nende hingelised kannatused on kadunud. Nad on alistunud ja nii on isik, mõttemeele loodud egol põhinev "mina" juba lagunenud. Nad on "surnud enne surma" ja leidnud sügava sisemise rahu, milles realiseerub nende sisemine surematus.

 

*  *  *

 

Iga õnnetuse ja katastroofiga käib kaasas võimaliku lunastuse mõõde, millest me pole tavaliselt teadlikud.

 

Väga ootamatu, lähedalseisva surmaga kaasneva tohutu šoki mõju võib sundida sinu teadvust täielikult loobuma vormiga samastumisest. Viimastel vähestel hetkedel enne füüsilist surma ning suremise ajal koged sa ennast vormist vaba teadvusena. Äkitselt pole hirmust jälgegi, on vaid rahu ja teadmine, et "kõik on hästi", et suremine on vaid vormi lagunemine. Siis saadakse aru surma lõplikust näilisusest - nagu oli näiline ka kuju, millega end samastasid.

 

*  *  *

 

Surm pole ei anomaalia ega ka kõige kohutavam kõigist sündmustest, nagu tänapäeva kultuur tahab sind uskuma panna, vaid kõige loomulikum asi maailmas, lahutamatu oma vastaspoolsusest - sünnist, ning täpselt sama loomulik. Tuleta seda endale meelde, kui istud sureva inimese kõrval.

 

On suur privileeg ja püha tegu viibida tunnistajana ja kaaslasena sureva inimese juures.

 

Istudes surija kõrval ära eita selle kogemuse ühtki külge. Ära eita seda, mis toimub, ega seda, mida tunned. Mõistmine, et sa ei saa midagi teha, võib tekitada sinus abitus-, kurbus-, või vihatunde. Lepi selle tundega. Siis astu sammuke kaugemale: lepi sellega, et sa ei saa midagi teha, ning lepi sellega täielikult. Sa ei kontrolli olukorda. Alistu sügavalt ja igakülgselt sellele kogemusele, nii oma tunnetele kui ka igasugusele valule ja ebameeldivustele, mida võib tunda surija. Sinu teadvuse alistunud olek ning sellega kaasnev meelerahu on surijale suureks abiks ning kergenduseks tema üleminekul. Tarvilikud sõnad tulevad sinu sisemisest meelerahust. Kuid need on teisejärgulised.

 

Koos meelerahuga saabub õnnistus - rahu.

 

 

"Meelerahu hääl" 8. peatükk

SUHTED

 

Kui kiirelt me kujundame inimesest arvamuse, teeme tema kohta järeldusi. Egomeelele pakub rahuldust kleepida teisele inimolendile silt külge, kujundada mõttes tema isiksuspilt, anda talle õiglane hinnang.

 

Iga inimolend on kujundatud mõtlema ja käituma teatud viisil - kujundatud nii geneetiliselt kui ka lapsepõlvekogemuste ning kultuurikeskkonna poolt.

 

See pole mitte see, kes nad on, vaid see, kes nad näivad olevat. Andes kellelegi hinnangu, ajad sa need tingitud mõttemudelid segamini inimese endaga. Selline käitumine on iseenesest samuti sügavalt tingitud ning alateadlik. Kui kujundad kellestki mõttelise isikupildi, ei muutu see võlts isikupilt vanglaks mitte ainult sellele inimesele, vaid ka sulle endale.

 

Hinnangu andmisest loobumine ei tähenda, et sa ei märka teise inimese tegusid. See tähendab, et saad aru tema käitumise tingitud olemusest, näed seda ning võtad seda sellisena. Sa ei kujunda selle alusel inimese kohta isikupilti.

 

Seeläbi vabanete mõlemad, nii sina kui ka teine inimene, samastumisest sellega, mille on kujundanud tingimused, kujuga, mõttemeelega. Siis ei suuna sinu suhteid enam ego.

 

*  *  *

 

Kuni sinu elu juhib ego, tuleneb enamik su mõtteid, tundeid ning tegusid ihast ja hirmust. Suhete puhul sa seega kas tahad või kardad midagi teise inimesega seoses.

 

Sa võid teiselt oodata näiteks lõbu või materiaalset kasu, tunnustust, kiitust või tähelepanu, või oma enesetaju tugevdamist võrdluse kaudu, mis näitab, et sina oled, omad või tead teisest rohkem. Sa kardad aga, et asi võib olla vastupidi, ning inimene võib mingil moel vähendada sinu enesetaju.

 

Asetades olevikuhetke oma tähelepanu keskpunkti - selle asemel, et seda kasutada vahendina eesmärgi saavutamisel - liigud kaugemale egost ja alateadlikust sundusest kasutada inimesi eesmärgi saavutamise vahendina, edendamaks ennast teiste arvelt. Pöörates suhtluspartnerile kogu oma tähelepanu, eemaldad sa sellest suhtest mineviku ja tuleviku, välja arvatud nii palju kui praktilistel asjaoludel vaja. Kui oled täielikult kohal kõigi puhul, kellega sa kohtud, loobud sa sellest mõttelisest isikupildist, mille oled inimesest loonud - oma tõlgendusest selle kohta, kes ta on ja mida minevikus tegi -, ning suudad suhelda ilma egost tuleneva iha või hirmuta. Tähelepanu, ergas meelerahu on võti.

 

Kui imeline on suhtes tahtmisest ja hirmudest kaugemale liikumine. Armastus ei taha ega karda midagi.

 

*  *  *

 

Kui tema minevik oleks sinu minevik, tema valu sinu valu, tema teadlikkuse tasand sinu teadlikkuse tasand, mõtleksid ja käituksid sa täpselt samuti, nagu teeb seda tema. Seda taibates saabuvad ka andestus, kaastunne, rahu.

 

Egole ei meeldi seda kuulata, sest kui ta ei saa enam vastanduda ega õigust jalule seada, kaotab ta jõu.

 

*  *  *

 

Koheldes kõiki, kes satuvad Praegusesse ruumi, kui kõrgeid külalisi, lastes igal isikul olla tema ise, hakkavad nad muutuma.

 

*  *  *

 

Selleks et tunda teise inimolendi olemust, ei pea sa tegelikult teadma midagi tema kohta - ei tema mineviku, tema ajaloo, tema loo kohta. Me ajame millegi kohta teadmise segamini sügavama, mittekontseptuaalse teadmisega. Millegi kohta teadmine ja lihtsalt teadmine on täiesti eri laadid. Üks tegeleb vormiga, teine vormituga. Üks toimib mõtete, teine meelerahu kaudu.

 

Millegi kohta teadmine on abiks praktilistes asjades. Sel tasandil ei saa me ilma läbi. Kuid kui selline laad on meie suhetes valitsev, muutub see piiravaks, isegi lammutavaks. Mõtted ja mõisted loovad inimeste vahele kunstliku barjääri, lahutavad neid. Inimestevaheline suhtlemine ei tugine siis enam Olemisele, vaid mõttemeelele. Ilma mõttemeelest tulenevate barjäärideta on armastus inimestevahelises suhtlemises alati loomulikul kujul olemas.

 

*  *  *

 

Suurem osa inimestevahelisest suhtlemisest piirdub sõnadevahetamisega - mõttemaailmaga. On äärmiselt oluline lisada veidi meelerahu, eriti lähisuhetesse.

 

Ükski suhe ei õitseda ilma selle avarustundeta, mis käib kaasas meelerahuga. Mõtisklege või veetke koos aega looduses. Minnes jalutuskäigule või istudes kodus või autos, tundke end mugavalt meelerahu seisundit jagades. Meelerahu ei saa ega pea looma. Võtke lihtsalt vastu see meelerahu, mis on juba olemas, kuid mida tavaliselt ähmastab mõttemüra.

 

Kui puudub avar meeletahu, kipub suhtes valitsema mõttemeel ning probleemid ja vastuolud võivad kergesti võimust võtta. Kui meelerahu on olemas, võib see sisaldada kõike.

 

*  *  *

 

Teiseks viisiks, kuidas tuua suhtesse meelerahu, on tõeline kuulamine. Kui sa tõeliselt kedagi kuulad, kerkib esile meelerahu mõõde ja saab selle suhte oluliseks osaks. Kuid tõelise kuulamise oskust kohtab harva. Tavaliselt võtab suurema osa inimese tähelepanust mõtlemine. Paremal juhul kaalub teine sinu sõnu või valmistab ette järgmist lauset, mida öelda. Või ei kuula ta üldse, olles vajunud oma mõtteisse.

 

Tõeline kuulamine on kaugelt enam kui vastuvõtt kuulmismeele abil. Tekib ergas tähelepanu, avar kohalolek, mis sõnad vastu võtab. Nüüd muutuvad sõnad teisejärguliseks. Nad võivad olla tähenduslikud või neis võib puududa mõte. Palju olulisem sellest, mida sa kuulad, on kuulamistoiming ise, teadlik avar kohalolek, mis sinus kuulamise kestel tekib. See avarus on ühendav teadvusväli, kus kohtud teise inimesega ilma lahutavate barjäärideta, mida tekitab kontseptuaalne mõtlemine. Ning nüüd pole teine inimene enam "teine". Selles avaruses moodustate te ühe teadvuse, ühe teadlikkuse.

 

*  *  *

 

Kui koged oma lähisuhetes sagedasi ja korduvaid ületamisi? Kas suhteliselt tähtsusetud lahkarvamused põhjustavad sageli vihaseid vaidlusi ja emotsionaalset valu?

 

Sellised kogemused tulenevad peamistest egoga seotud mudelitest: vajadusest, et sinul õigus oleks ja loomulikult keegi teine ei eksiks. Teisisõnu, samastumisest mõttemeelel põhinevate positsioonidega. Egol on ka vajadus aeg-ajalt kellegagi või millegagi vastuolus olla, et tugevdada lahusolekut "minu" ja "teie" vahel, milleta ego ei saa püsida.

 

Lisaks sellele on ka minevikus kogunenud emotsionaalne valu, mida sina ja kõik teised inimesed oma sisimas kaasas kannavad, ning mis tuleneb ajas kaugele-kaugele tagasi ulatuvast nii sinu isiklikust minevikust kui ka inimkonna kollektiivsest valust. See "valukeha" on sinu sisemine energiaväli, mis ajuti võimule pääseb, sest tahab kogeda veel emotsionaalset valu, millest toituda ja end täiendada. See väli püüab kontrollida sinu mõtlemist ning muuta seda sügavalt negatiivseks. "Valukehale" meeldivad sinu negatiivsed mõtted, sest ta haakub nendega ja saab neist toitu. Ühtlasi kutsub see väli esile negatiivseid tundeid sinu lähedastes inimestes, eriti sinu kaaslases, et toituda järgnevatest üleelamistest ja emotsionaalsest valust.

 

Kuidas saaksid sa end vabastada sellest sügavalt juurdunud alateadlikust samastumisest valuga, mis sinu elus nii palju viletsust põhjustab?

 

Teadvusta seda. Mõista, et see pole see, kes sa oled, ning saa aru, mis see tegelikult on: mineviku valu. Märka, kui see juhtub sinu kaaslasega või sinu endaga. Kui murrad oma alateadliku samastumise valuga, kui oled suuteline jälgima seda endas, ei toida sa seda enam, ning selle välja energia kaob vähehaaval.

 

*  *  *

 

Inimestevaheline suhtlemine võib olla põrgulik. See võib olla ka suur vaimne kogemus.

 

*  *  *

 

Kui vaatad teist inimest ja tunned tema vastu suurt armastust, või kui vaatled looduse ilu ja miski sinus vastab sellele sügavalt, sule hetkeks silmad ning tunne armastuse või ilu olemust eneses, lahutamatuna sellest, kes oled, sinu tõelisest olemusest. Väliskuju peegeldab ajutiselt sinu sisemist olemust. Seepärast ei saa armastus ega ilu sinust kunagi lahkuda, kuigi kõik välised vormid seda teevad.

 

*  *  *

 

Milline on sinu suhe asjade maailma, sind ümbritsevate loendamatute esemetega, mida iga päev kasutad? Tooliga, millel istud, sulepea, autoga, tassiga? Kas need on pelgalt eesmärkide saavutamise vahendid, või tunnistad sa vahel, ükskõik kui põgusalt, nende olemasolu, nende olemist, märgates neid ja pühendades neile oma tähelepanu?

 

Kui kiindud esemetesse, kui suurendad nendega oma väärtust nii enese kui ka teiste silmis, võib mure asjade pärast kergesti kogu sinu elus võimust võtta. Kui samastud asjadega, ei hinda sa neid enam selle pärast, mis nad on, sest otsid nendes iseennast.

 

Kui hindad eset sellisena, mis see on, kui tunnistad selle olemist ilma vaimse projektsioonita, ei saa sa mitte tunda tänulikust selle olemasolu eest. Võid ka tajuda, et see pole hingetu, vaid ainult näib selline meeltele. Füüsikud võivad kinnitada, et molekulaartasandil on see tõepoolest pulseeriv energiaväli. 

 

Asjade maailma isetu tunnistamise kaudu muutub sind ümbritsev maailm elavaks sellisel viisil, mille mõistmine mõttemeeltega pole ligilähedaseltki võimalik.

 

*  *  *

 

Kui kohtad kedagi, ükskõik kui põgusalt, kas tunnustad siis tema olemist, pöörates talle kogu oma tähelepanu? Või taandad sa ta eesmärgi saavutamise vahendiks, mingiks ülesandeks või rolliks?

 

Millisel tasemel on sinu suhe toidupoe kassapidajaga, parkla teenindajaga, remondimehe, "kliendiga"?

 

Hetkelisest tähelepanust piisab. Kui vaatad või kuulad neid, tekib ergas meelerahu - võib-olla vaid paar-kolm sekundit, võib-olla kauem. Sellest piisab, et saaks tekkida midagi tõelisemat kui need rollid, mida me tavaliselt mängime ja millega samastume. Igasugused rollid on osa tingitud teadvusest, milleks on inimese mõttemeel. See, mis kerkib esile tähelepanu osutamise kaudu, on tingimatu - see, kes sa oma olemuses oled, oma nime ja kuju taga. Sa ei tegutse enam stsenaariumi järgi: sa muutud tõeliseks. Kui see mõõde sinus esile kerkib, kutsub see esile sama ka teises inimeses.

 

Lõppkokkuvõttes pole muidugi teist inimest ning sa kohtud alati iseendaga.