"Meelerahu hääl" 8. peatükk

SUHTED

 

Kui kiirelt me kujundame inimesest arvamuse, teeme tema kohta järeldusi. Egomeelele pakub rahuldust kleepida teisele inimolendile silt külge, kujundada mõttes tema isiksuspilt, anda talle õiglane hinnang.

 

Iga inimolend on kujundatud mõtlema ja käituma teatud viisil - kujundatud nii geneetiliselt kui ka lapsepõlvekogemuste ning kultuurikeskkonna poolt.

 

See pole mitte see, kes nad on, vaid see, kes nad näivad olevat. Andes kellelegi hinnangu, ajad sa need tingitud mõttemudelid segamini inimese endaga. Selline käitumine on iseenesest samuti sügavalt tingitud ning alateadlik. Kui kujundad kellestki mõttelise isikupildi, ei muutu see võlts isikupilt vanglaks mitte ainult sellele inimesele, vaid ka sulle endale.

 

Hinnangu andmisest loobumine ei tähenda, et sa ei märka teise inimese tegusid. See tähendab, et saad aru tema käitumise tingitud olemusest, näed seda ning võtad seda sellisena. Sa ei kujunda selle alusel inimese kohta isikupilti.

 

Seeläbi vabanete mõlemad, nii sina kui ka teine inimene, samastumisest sellega, mille on kujundanud tingimused, kujuga, mõttemeelega. Siis ei suuna sinu suhteid enam ego.

 

*  *  *

 

Kuni sinu elu juhib ego, tuleneb enamik su mõtteid, tundeid ning tegusid ihast ja hirmust. Suhete puhul sa seega kas tahad või kardad midagi teise inimesega seoses.

 

Sa võid teiselt oodata näiteks lõbu või materiaalset kasu, tunnustust, kiitust või tähelepanu, või oma enesetaju tugevdamist võrdluse kaudu, mis näitab, et sina oled, omad või tead teisest rohkem. Sa kardad aga, et asi võib olla vastupidi, ning inimene võib mingil moel vähendada sinu enesetaju.

 

Asetades olevikuhetke oma tähelepanu keskpunkti - selle asemel, et seda kasutada vahendina eesmärgi saavutamisel - liigud kaugemale egost ja alateadlikust sundusest kasutada inimesi eesmärgi saavutamise vahendina, edendamaks ennast teiste arvelt. Pöörates suhtluspartnerile kogu oma tähelepanu, eemaldad sa sellest suhtest mineviku ja tuleviku, välja arvatud nii palju kui praktilistel asjaoludel vaja. Kui oled täielikult kohal kõigi puhul, kellega sa kohtud, loobud sa sellest mõttelisest isikupildist, mille oled inimesest loonud - oma tõlgendusest selle kohta, kes ta on ja mida minevikus tegi -, ning suudad suhelda ilma egost tuleneva iha või hirmuta. Tähelepanu, ergas meelerahu on võti.

 

Kui imeline on suhtes tahtmisest ja hirmudest kaugemale liikumine. Armastus ei taha ega karda midagi.

 

*  *  *

 

Kui tema minevik oleks sinu minevik, tema valu sinu valu, tema teadlikkuse tasand sinu teadlikkuse tasand, mõtleksid ja käituksid sa täpselt samuti, nagu teeb seda tema. Seda taibates saabuvad ka andestus, kaastunne, rahu.

 

Egole ei meeldi seda kuulata, sest kui ta ei saa enam vastanduda ega õigust jalule seada, kaotab ta jõu.

 

*  *  *

 

Koheldes kõiki, kes satuvad Praegusesse ruumi, kui kõrgeid külalisi, lastes igal isikul olla tema ise, hakkavad nad muutuma.

 

*  *  *

 

Selleks et tunda teise inimolendi olemust, ei pea sa tegelikult teadma midagi tema kohta - ei tema mineviku, tema ajaloo, tema loo kohta. Me ajame millegi kohta teadmise segamini sügavama, mittekontseptuaalse teadmisega. Millegi kohta teadmine ja lihtsalt teadmine on täiesti eri laadid. Üks tegeleb vormiga, teine vormituga. Üks toimib mõtete, teine meelerahu kaudu.

 

Millegi kohta teadmine on abiks praktilistes asjades. Sel tasandil ei saa me ilma läbi. Kuid kui selline laad on meie suhetes valitsev, muutub see piiravaks, isegi lammutavaks. Mõtted ja mõisted loovad inimeste vahele kunstliku barjääri, lahutavad neid. Inimestevaheline suhtlemine ei tugine siis enam Olemisele, vaid mõttemeelele. Ilma mõttemeelest tulenevate barjäärideta on armastus inimestevahelises suhtlemises alati loomulikul kujul olemas.

 

*  *  *

 

Suurem osa inimestevahelisest suhtlemisest piirdub sõnadevahetamisega - mõttemaailmaga. On äärmiselt oluline lisada veidi meelerahu, eriti lähisuhetesse.

 

Ükski suhe ei õitseda ilma selle avarustundeta, mis käib kaasas meelerahuga. Mõtisklege või veetke koos aega looduses. Minnes jalutuskäigule või istudes kodus või autos, tundke end mugavalt meelerahu seisundit jagades. Meelerahu ei saa ega pea looma. Võtke lihtsalt vastu see meelerahu, mis on juba olemas, kuid mida tavaliselt ähmastab mõttemüra.

 

Kui puudub avar meeletahu, kipub suhtes valitsema mõttemeel ning probleemid ja vastuolud võivad kergesti võimust võtta. Kui meelerahu on olemas, võib see sisaldada kõike.

 

*  *  *

 

Teiseks viisiks, kuidas tuua suhtesse meelerahu, on tõeline kuulamine. Kui sa tõeliselt kedagi kuulad, kerkib esile meelerahu mõõde ja saab selle suhte oluliseks osaks. Kuid tõelise kuulamise oskust kohtab harva. Tavaliselt võtab suurema osa inimese tähelepanust mõtlemine. Paremal juhul kaalub teine sinu sõnu või valmistab ette järgmist lauset, mida öelda. Või ei kuula ta üldse, olles vajunud oma mõtteisse.

 

Tõeline kuulamine on kaugelt enam kui vastuvõtt kuulmismeele abil. Tekib ergas tähelepanu, avar kohalolek, mis sõnad vastu võtab. Nüüd muutuvad sõnad teisejärguliseks. Nad võivad olla tähenduslikud või neis võib puududa mõte. Palju olulisem sellest, mida sa kuulad, on kuulamistoiming ise, teadlik avar kohalolek, mis sinus kuulamise kestel tekib. See avarus on ühendav teadvusväli, kus kohtud teise inimesega ilma lahutavate barjäärideta, mida tekitab kontseptuaalne mõtlemine. Ning nüüd pole teine inimene enam "teine". Selles avaruses moodustate te ühe teadvuse, ühe teadlikkuse.

 

*  *  *

 

Kui koged oma lähisuhetes sagedasi ja korduvaid ületamisi? Kas suhteliselt tähtsusetud lahkarvamused põhjustavad sageli vihaseid vaidlusi ja emotsionaalset valu?

 

Sellised kogemused tulenevad peamistest egoga seotud mudelitest: vajadusest, et sinul õigus oleks ja loomulikult keegi teine ei eksiks. Teisisõnu, samastumisest mõttemeelel põhinevate positsioonidega. Egol on ka vajadus aeg-ajalt kellegagi või millegagi vastuolus olla, et tugevdada lahusolekut "minu" ja "teie" vahel, milleta ego ei saa püsida.

 

Lisaks sellele on ka minevikus kogunenud emotsionaalne valu, mida sina ja kõik teised inimesed oma sisimas kaasas kannavad, ning mis tuleneb ajas kaugele-kaugele tagasi ulatuvast nii sinu isiklikust minevikust kui ka inimkonna kollektiivsest valust. See "valukeha" on sinu sisemine energiaväli, mis ajuti võimule pääseb, sest tahab kogeda veel emotsionaalset valu, millest toituda ja end täiendada. See väli püüab kontrollida sinu mõtlemist ning muuta seda sügavalt negatiivseks. "Valukehale" meeldivad sinu negatiivsed mõtted, sest ta haakub nendega ja saab neist toitu. Ühtlasi kutsub see väli esile negatiivseid tundeid sinu lähedastes inimestes, eriti sinu kaaslases, et toituda järgnevatest üleelamistest ja emotsionaalsest valust.

 

Kuidas saaksid sa end vabastada sellest sügavalt juurdunud alateadlikust samastumisest valuga, mis sinu elus nii palju viletsust põhjustab?

 

Teadvusta seda. Mõista, et see pole see, kes sa oled, ning saa aru, mis see tegelikult on: mineviku valu. Märka, kui see juhtub sinu kaaslasega või sinu endaga. Kui murrad oma alateadliku samastumise valuga, kui oled suuteline jälgima seda endas, ei toida sa seda enam, ning selle välja energia kaob vähehaaval.

 

*  *  *

 

Inimestevaheline suhtlemine võib olla põrgulik. See võib olla ka suur vaimne kogemus.

 

*  *  *

 

Kui vaatad teist inimest ja tunned tema vastu suurt armastust, või kui vaatled looduse ilu ja miski sinus vastab sellele sügavalt, sule hetkeks silmad ning tunne armastuse või ilu olemust eneses, lahutamatuna sellest, kes oled, sinu tõelisest olemusest. Väliskuju peegeldab ajutiselt sinu sisemist olemust. Seepärast ei saa armastus ega ilu sinust kunagi lahkuda, kuigi kõik välised vormid seda teevad.

 

*  *  *

 

Milline on sinu suhe asjade maailma, sind ümbritsevate loendamatute esemetega, mida iga päev kasutad? Tooliga, millel istud, sulepea, autoga, tassiga? Kas need on pelgalt eesmärkide saavutamise vahendid, või tunnistad sa vahel, ükskõik kui põgusalt, nende olemasolu, nende olemist, märgates neid ja pühendades neile oma tähelepanu?

 

Kui kiindud esemetesse, kui suurendad nendega oma väärtust nii enese kui ka teiste silmis, võib mure asjade pärast kergesti kogu sinu elus võimust võtta. Kui samastud asjadega, ei hinda sa neid enam selle pärast, mis nad on, sest otsid nendes iseennast.

 

Kui hindad eset sellisena, mis see on, kui tunnistad selle olemist ilma vaimse projektsioonita, ei saa sa mitte tunda tänulikust selle olemasolu eest. Võid ka tajuda, et see pole hingetu, vaid ainult näib selline meeltele. Füüsikud võivad kinnitada, et molekulaartasandil on see tõepoolest pulseeriv energiaväli. 

 

Asjade maailma isetu tunnistamise kaudu muutub sind ümbritsev maailm elavaks sellisel viisil, mille mõistmine mõttemeeltega pole ligilähedaseltki võimalik.

 

*  *  *

 

Kui kohtad kedagi, ükskõik kui põgusalt, kas tunnustad siis tema olemist, pöörates talle kogu oma tähelepanu? Või taandad sa ta eesmärgi saavutamise vahendiks, mingiks ülesandeks või rolliks?

 

Millisel tasemel on sinu suhe toidupoe kassapidajaga, parkla teenindajaga, remondimehe, "kliendiga"?

 

Hetkelisest tähelepanust piisab. Kui vaatad või kuulad neid, tekib ergas meelerahu - võib-olla vaid paar-kolm sekundit, võib-olla kauem. Sellest piisab, et saaks tekkida midagi tõelisemat kui need rollid, mida me tavaliselt mängime ja millega samastume. Igasugused rollid on osa tingitud teadvusest, milleks on inimese mõttemeel. See, mis kerkib esile tähelepanu osutamise kaudu, on tingimatu - see, kes sa oma olemuses oled, oma nime ja kuju taga. Sa ei tegutse enam stsenaariumi järgi: sa muutud tõeliseks. Kui see mõõde sinus esile kerkib, kutsub see esile sama ka teises inimeses.

 

Lõppkokkuvõttes pole muidugi teist inimest ning sa kohtud alati iseendaga.