Almustafa, väljavalitu ja armastatu,
päikesetõus oma elupäevil, oli kaksteist aastat Orfaleesi linnas oodanud oma
laeva, mis pidi naasma ja ta tagasi sünnisaarele viima.
Ja kaheteistkümnendal
aastal Ielooli, lõikuskuu seitsmendal päeval, tõusis ta linnamüüritagusele mäele
ja vaatas merele - ning silmas udus lähenevat laeva.
Siis paiskusid pärani
tema südame väravad ja ta rõõm lendas kaugele üle mere. Ning ta sulges silmad ja
palvetas oma hinge vaikustes.
Aga mäest alla laskudes võttis kurbus
tema üle võimust ning ta mõtles oma südames:
Kuidas lahkun siit rahus ja
kurbuseta? Ei, mitte haavata vaimus ei jäta ma maha seda linna.
Pikad olid
valupäevad, mis ma veetsin ta müüride vahel, pikad olid üksilduseööd - ja kes
võiks lahkuda oma valust ja üksildusest kahetsuseta?
Liiga palju meelekilde
olen pillanud laiali neile tänavaile, liiga mitmeid minu igatsuste lapsi kõnnib
alasti nende mägede vahel - ja ma ei saa neist eemale tõmbuda rusutuse ja
valuta.
Mitte rüü pole see, mille heidan täna õlult, vaid nahk, mille rebin
seljast omaenese kätega.
Ega ole see ka mõte, mille jätan seljataha, vaid
süda, mille on magusaks muutnud nälg ja janu.
Ja siiski ei või ma kauem
viivitada.
Meri, kes kõiki ja kõike endasse kutsub, kutsub mindki ning ma
pean laevale asuma.
Sest siia jääda, kuigi siin tunnid põlevad ainsa ööga,
tähendab kristalliseeruda, tarduda vormivaluks.
Meeleldi võtaksin endaga
kaasa kõik siinse. Ent kuidas ma võiksin?
Hääl ei saa kanda keelt ega huuli,
mis andnud talle tiivad. Üksipäini peab ta otsima taevalaotust.
Ja üksi ning
ilma pesata peab kotkas lendama päikese poole.
Jõudes mäe jalamile, pööras ta pilgu
uuesti merele ja nägi laeva lähenemas sadamale, tekil seismas meremehed, tema
kaasmaalased.
Ja tema hing kisendas nende poole ning ta lausus:
Mu põlise
ema pojad, tõusu ja mõõna ratsanikud,
Kui sageli olete purjetanud läbi mu
unede. Ja nüüd saabute ärkvelolekus, mis on mu sügavam uni.
Olen
minekuvalmis; täispurjede õhin ootab vaid tuult.
Ainsa korra veel hingan ma
sisse siinset vaikset õhku, ainsa armastava pilgu veel heidan tagasi,
Ja siis
juba seisan ma teie keskel, meresõitja kesk meresõitjaid.
Ja sina, määratu
meri, unetu ema,
Kes sa ainsana rahu ja vabadus oled jõele ja ojale,
Veel
ainsa käänaku teeb see voog, ainsa vulina üle välu,
Ja siis juba saabun ma
sinusse, piiritu piisk ääretusse ookeani.
Ja kõndides nägi ta kaugelt mehi ja
naisi jätmas maha oma viljapõlde ja viinapuuaedu ning ruttamas linnavärava
poole.
Ja ta kuulis nende hääli hüüdmas tema nime ning hõikamas põllult
põllule teadet tema laeva tulekust.
Ja ta sõnas endamisi:
Kas
lahkumispäevast peab saama kokkusaamise päev?
Ja kas öeldakse pärast, et minu
loojang oli tõeliselt mu koit?
Ja mida pean andma sellele, kes oma adra on
jätnud vaole, või sellele, kes on peatanud oma veinipressi ratta?
Kas peab mu
südamest saama viljadest lookas puu, et võiksin sealt võtta ja jagada?
Ja kas
peavad mu ihad purskama fontäänidena, et võiksin täita nende kruusid?
Kas
olen ma harf, mida võimas käsi võiks puutuda, või ehk flööt, mida läbiks tema
hingeõhk?
Vaikusteotsija olen, ja milliseid varandusi olen ma vaikustes
leidnud, mida võiksin rahumeeli välja jagada?
Kui see on mu lõikusepäev, siis
millistele põldudele, millistel mäletamatutel aegadel olen ma külvanud oma
seemne?
Kui see peaks tõesti olema tund, mil tõstan kõrgele oma laterna, pole
see mitte mu enese leek, mis seal põleb.
Tühjana ja tumedana tõstan ma oma
laterna,
Ja öö valvur täidab selle õliga ja tema ka süütab selle.
Seda
ütles ta sõnades. Kuid mõndagi tema südames jäi sõnastamata. Sest tema ise ei
suutnud kõnelda oma sügavaimast saladusest.
Ja kui ta linna jõudis, tulid kõik
inimesed tema juurde ja hüüdsid ta poole nagu üksainus hääl.
Ja linna vanimad
astusid ette ja laususid:
Ära lahku veel meie hulgast.
Päevatõus oled sa
olnud meie hämaruses ja sinu noorus on andnud me unedele näo.
Mitte võõras
pole sa meie seas, ega ka külaline, vaid meie poeg ja armastatu.
Ära lase
meie silmi veel valusalt nälgida oma näo järele.
Ja preestrid ja preestritarid
laususid talle:
Ära lase merelaineil meid praegu veel lahutada ja aastail,
mis sa veetsid meie seas, muutuda mälestuseks.
Vaimuna oled sa kõndinud meie
vahel ja sinu vari on heitnud valgust me nägudele.
Sügavalt oleme sind
armastanud. Kuid sõnatu oli meie armastus, ja rohkete looride varjus.
Ometi
kisendab ta nüüd valjusti sinu poole ja seisab katmatuna su ees.
Ja alati on
see nii olnud, et armastus ei tunne omaenese sügavust enne kui
lahkumistunnil.
Ja teisedki tulid ja püüdsid teda
mõjutada. Kuid tema ei vastanud neile. Ta ainult langetas pea ja need, kes
lähemal seisid, nägid pisaraid langemas tema rinnale.
Ja tema ja rahvas
asusid teele suure templiväljaku poole.
Ja sääl tuli pühamust välja üks
naine, kelle nimi oli Almitra. Ja tema oli nägijatar.
Ja mees vaatas teda
erilise õrnusega, sest nimelt Almitra oli see, kes ta üles otsis ja temasse
uskus juba siis, kui ta oli vaid päeva veetnud nende linnas.
Ja naine
tervitas teda sõnadega:
Jumala prohvet, ülima otsingul, kaua oled sa sihtinud
kaugusi leidmaks oma laeva.
Ja nüüd on su laev tulnud ja sul tuleb
minna.
Suur on su igatsus oma mälestuste maa, oma sügavaimate ihaluste
elupaiga järele; ja ei ahelda sind meie armastus ega hoia tagasi su enese
vajadused.
Siiski ühte palume sinult, enne kui lahkud: et sa kõneleksid meile
ja jagaksid meilegi oma tõest.
Ja meie anname selle edasi oma lastele ja
nemad oma lastele ning see ei lähe kaduma.
Oma üksiolus oled sa valvanud meie
päevi ja oma ärkvelolus kuulanud meie unede nuttu ja naeru.
Seepärast ava
ennast nüüd meile ja kõnele kõigest, mis sulle on näidatud sellest, mis asub
sünni ja surma vahel.
Ja ta vastas:
Orfaleesi rahvas,
millest muust võiksin kõnelda kui vaid sellest, mis praegugi on liikvel teie
südameis?
* * *
Siis ütles Almitra: Kõnele
meile Armastusest.
Ja
ta tõstis pea ja vaatas inimestele otsa ning tekkis sügav vaikus. Ja kõlaval
häälel lausus ta:
Kui armastus viipab, järgnete talle,
Olgugi tema rajad
rängad ja järsud.
Ja kui tema tiivad teid embavad, alistute,
Kuigi tema
hoosulgedes varjuv mõõk võib teid vigastada.
Ja kui ta kõneleb teile, siis
usute teie temasse,
Kuigi tema hääl võib vapustada te unesid, nagu põhjatuul
laastab aia.
Sest nii nagu armastus kroonib, lööb
ta ka risti. Nagu ta istutab, nii ta ka kärbib.
Nii nagu ta tõuseb teie
kõrgusse ja hellitleb õrnimaid oksi värelemas päikeses,
Nii laskub ta ka alla
teie juurteni ja vapustab neid nende klammerdumises maa külge.
Otsekui viljapäid kogub ta teid
endasse.
Ta peksab teid, et te paljastuksite.
Ta sõelub teid vabaks teie
kestadest.
Ta jahvatab teid valgeks.
Ta sõtkub teid vooljaks;
Ja siis
alles loovutab ta teid oma pühale leegile, et teist saaks püha leib Jumala
pühaks söömaajaks.
Kõike seda teeb armastus teiega, et te võiksite tunda oma
südame saladusi ja selles teadmises saada osaks Elu südamest.
Aga kui te oma pelglikkuses peaksite
otsima ainult armastuse rahu ja armastuse naudingut,
Siis oleks teile parem,
kui kataksite oma alastuse ja väljuksite armastuse rehetoast,
Aastaaegadeta
maailma, kus te küll naerate, aga mitte kogu oma naeru, ja kus te küll nutate,
aga mitte kõiki oma pisaraid.
Armastus ei anna midagi peale iseenda
ega võta mujalt kui iseenesest.
Armastus ei omanda ega ole omandatav;
Sest
armastusest piisab armastuseks.
Kui te armastate, ei pea te ütlema:
"Jumal on mu südames", vaid pigem: "Olen Jumala südames."
Ja ärge arvake, et
võite juhtida armastuse kulgu, sest armastus, kui ta leiab teid eest väärsena,
juhib teie teed.
Armastusel pole muud iha kui
täitumine.
Aga kui te armastate ometi ihaledes, olgu need teie
ihad:
Sulada ja olla kui vulisev oja, kes laulab öös oma viisi.
Tunda
liigõrnuse valu.
Saada haavatud omaenese armastuse mõistmisest;
Ja
veritseda meelsalt ja rõõmuga.
Ärgata aoaegu tiivulise südamega ja tänada
veel ühe armastusepäeva eest;
Puhata keskpäeval ja mediteerida armastuse
ekstaasi üle;
Pöörduda õhtu hakul koju tänutundes;
Ja uinuda, palve
armsama eest südames ja kiituselaul huulil.
* * *
Siis avas Almitra uuesti suu ning
küsis: Ja mida võid sa öelda Abielust, Õpetaja?
Ja ta vastas
talle nõnda:
Koos olete sündinud ja koos saate igavesti elama.
Koos olete
ka siis, kui surma valged tiivad teie päevi laiali pillutavad.
Oo jaa, koguni
Jumala vaikivas mälus olete koos.
Kuid olgu ruumi kesk teie
koosolemist,
Ja las tantsida taevaste tuul teie vahel.
Armastage teineteist, aga ärge
põimige armastusest kütket;
Olgu armastus pigem voogav meri teie hingede
kallaste vahel.
Täitke teineteise kruus, kuid ärge jooge ühest ja
samast.
Andke teineteisele osa oma leivast, kuid ärge sööge ühtsama
viilu.
Laulge ja tantsige koos ja olge rõõmsad, kuid las kumbki teist olla
üksi,
Nagu on üksi ja omaette lautokeeled, ehk nad küll värelevad
sellestsamast muusikast.
Kinkige oma süda, kuid mitte
teineteisele hoida.
Sest ainult Elu kätte mahub ära teie süda.
Ja seiske
kõrvuti, ometi mitte liig tihedalt koos;
Sest templisambadki seisavad
eraldi,
Ja tammepuu ning küpress ei kasva mitte teineteise
varjus.
* * *
Siis palus üks naine, kes hoidis
lapsukest oma rinna vastas: Räägi meile Lastest.
Ja ta
lausus:
Teie lapsed pole mitte teie lapsed.
Nad on Elu enese igatsuse
pojad ning tütred.
Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,
Ja kuigi nad
on teiega, ei kuulu nad teile.
Oma armastuse võite te neile anda,
aga mitte oma mõtteid.
Sest neil on nende eneste mõtted.
Nende kehasid
võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,
Sest nende hinged
elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.
Te
võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid
endisarnasteks.
Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.
Teie
olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
Vibukütt
näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled
võiksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti
käes;
Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka
vibu, mis püsib paigal.
* * *
Siis lausus üks rikas mees: Kõnele
meile Andmisest.
Ja ta vastas:
Vähe annate te, annetades
osa oma varandusest.
Alles kui kingite osa iseendast, on see tõeline
kinkimine.
Sest mis on teie omandus muud kui asjad, mida te hoiate ja valvate
hirmus, et võite neid homme vajada?
Ja homme, mida toob homme ülihoolikale
koerale, kes palverändureile pühasse linna järgnedes matab konte jäljetusse
liiv?
Ja mis on hirm puuduse ees muud kui puudus ise?
Kas pole mitte hirm
janu ees siis, kui kaevus on vett külluses, ise kustutamatu janu?
On neid, kes kingivad pisku oma
ohtrast omandusest - nad teevad seda tunnustuse pärast ja see varjatud soov
muudab nende anni kahjulikuks.
Ja on neidki, kel on vähe ja kes annavad
kõik.
Nemad on need, kes usuvad elusse ja elu küllusse ja nende varalaegas ei
jää kunagi tühjaks.
On neid, kes kingivad rõõmuga, ja see rõõm on neile
tänutäheks.
Ja on neid, kes kingivad piinaga, ja see piin on neile
sakramendiks.
Ning on neidki, kes kingivad, tundmata piina ega taotlemata
rõõmu, mõtlematagi voorusele;
just nõndasamuti, nagu mürt taamal orus oma
lõhna ümbrusse hingab.
Nimelt nende käte läbi kõneleb Jumal ja nende silmade
kaudu naeratab ta maailma peale.
Hea on anda, kui küsitakse, aga parem
on anda, ilma et küsitaks, mõistmise läbi;
Ja heldemeelsele on anni vajaja
otsimine suurem rõõm kui andmine ise.
Ja kas on olemas midagi, mille külge
klammerduda?
Kõik, mida omad, tuleb ühel päeval niikuinii loovutada;
Nii
kingi juba nüüd, et andmise aeg oleks sinu ja mitte su pärijate
päralt.
Sageli ütled: "Kingiksin meelsasti,
kuid vaid neile, kes seda väärivad."
Nõnda ei lausu küll mitte viljapuud teie
aias ega lambad teie karjamaadel.
Nemad annavad selleks, et võiksid elada,
sest tõrkuda andmast tähendab hukkuda.
Päris kindlasti on see, kes väärib oma
ööde ja päevade andi, väärt ka kõike, mis sinul talle anda.
Ja see, kes on
pälvinud õiguse juua elu ookeanist, pälvib ka seda, et ta võiks täita oma kruusi
sinu väikesest ojast.
Ning kas on suuremat kõrbet kui see, mis laiub vapruses
ja enesekindluses, milles pole heldust ega vastuvõtmist?
Ja kes oled sina, et
inimesed peaksid sinu ees valla rebima oma rinna ja paljastama oma uhkuse, et
sina võiksid näha nende väärtust alasti ja nende uhkust katmatuna?
Vaata
enne, et sa ise vääriksid olla kinkija, kinkimise tööriist.
Sest tegelikult
on see elu, kes kingib elule - sina, kes pead end kinkijaks, oled vaid
tunnistaja.
Ja teie, kes võtate vastu - ning
vastuvõtjad olete kõik - ärge eeldage tänutunnet, või muidu koormate ennast ja
kinkijat.
Parem kerkige kinkijaga koos tema kingitustel otsekui
tiibadel;
Sest muretseda ülearu oma võla pärast tähendab kahelda selle
suuremeelsuses, kelle emaks on heldemeelne maa ja isaks Jumal.
* * *
Siis lausus vana mees,
trahteripidaja: Kõnele meile Söömisest ja Joomisest.
Ning ta
vastas:
Kui te vaid võiksite elada maa hõngust ning õhutaime kombel toituda
valgusest.
Aga kuna te peate tapma selleks, et elada, ja röövima
vastsündinult emapiima selleks, et kustutada oma janu, siis olgu see sooritatud
austusavaldusena,
Ja olgu teie laud otsekui altar, millel metsa ja põllu
puhtad ning süütud olevused tuuakse ohvriks sellele, mis inimeses on veel puhtam
ja veel ilmsüütum.
Kui te tapate looma, siis lausuge
talle oma südames:
"Sellesama jõu läbi, mis surmab sinu, saan surma minagi;
ning ka mina saan toiduks.
Sest seesama seadus, mis andis sinu mu kätte,
annab mind veelgi võimsamasse kätte.
Ei sinu ega minu veri pole midagi muud
kui mahl, mis toidab taevapuu juuri."
Ja sinu homse päeva õied saavad puhkema
minu südames,
Ja sinu hõng saab mu hinguseks,
Ja üheskoos rõõmutseme me
läbi kõikide aastaaegade."
Ja sügisel, kui te kogute oma
viinapuuaedadest saaki veini pressimiseks, lausuge oma südames:
"Minagi olen
viinamägi ja minugi viljad varutakse veinipressi jaoks,
Ja otsekui värsket
veini hoitakse mindki iidsetes anumates."
Ning talvel, kui te vaadist veini
lasete, olgu teie südametes laul iga kannu kohta;
Ja kõlagu selles laulus
mälestus sügisepäevist ja viinapuuaiast ja veinipressist.
* * *
Siis ütles põllumees: Räägi meile
Tööst.
Ning ta vastas nõnda:
Te töötate selleks, et
pidada sammu maa ja maa hingega.
Sest elada jõude tähendab aastaaegadele
võõraks jääda ja astuda välja elu protsessioonist, kes kuninglikus ja uhkes
alistuvuses on sammumas vastu lõpmatusele.
Kui töötate, olete flööt, kelle
südame läbi tundide tuhin muusikaks muutub.
Kes teie seast tahaks olla
kõrkjas, tumma ja vaikiv kesk hõiskavat kooskõla?
Alati on teile öeldud, et töö on
needus ja vaev õnnetus.
Aga mina ütlen teile, et kui te töötate, täidate maa
kõige kaugemas unenäos osa, mis on mõistetud teie omaks juba selle unenäo
sündides.
Ainult jõudumööda tööd tehes armastate te elu tõeliselt,
Ja
armastada elu töö kaudu tähendab tunda lähedalt elu ülimat
saladust.
Aga kui te oma valus hüüate sünnitust
vaevaks ja keha elatamist oma laubale kirjutatud needuseks, siis vastan ma
teile, et mitte miski peale sellesama higi ei pühi ära seda, mis sinna on
kirjutatud.
Sedagi on teile öeldud, et elu on
pimedus, ja oma küllastumuses kordate te kajana elust väsinute poolt
öeldut.
Ja mina ütlen, et elu on tõepoolest pimedus, kui pole tungi,
Ja
iga tung on pime, kui pole tarkust,
Ja iga tarkus on tühi, kui pole
tööd,
Ja iga töö on tühi, kui pole armastust;
Ja töötades armastusega
köidate end kokku iseenda ja üksteise ja Jumalaga.
Ja mida tähendab töötada
armastusega?
See tähendab kududa kangast omaenese südamest tõmmatud lõngast,
just nagu hakkaks seda kangast kandma su armastatu.
See tähendab ehitada maja
kiindumusega, just nagu hakkaks selles majas elama su armastatu.
See tähendab
külvata õrnusega ja lõigata rõõmuga, just nagu hakkaks vilju sööma su
armastatu.
See tähendab vastutada kõigi asjade eest, mida sa kujundad
omaenese vaimu hinguses,
Ja teada, et kõik pühad surnud seisavad su ümber ja
vaatavad.
Sageli olen ma kuulnud teid ütlemas
otsekui unes: See, kes raiub marmorit ja avab kivis omaenese hinge kuju, on
õilsam sellest, kes künnab põldu.
Ja see, kes haarab vikerkaare, et laotada
ta inimkujuliselt lõuendile, on suurem kui see, kes valmistab sandaale meie
jalgade tarvis.
Aga mina ütlen, ja mitte unes, vaid keskpäevakirkuse ülimas
ärkvelolus, et tuul ei kõnele sugugi sulnimalt suurtele tammedele kui vähimatele
rohulibledele;
Ja ainult see on suur, kes tuule hääle suudab muuta lauluks
omaenese armastuse jõul.
Töö on nähtavaks saanud
armastus.
Ja kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega,
siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta
vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega.
Sest kui te küpsetate leiba
ükskõiksena, küpsetate te kibedat leiba, mis kustutab vaid pool inimeste
näljast.
Ja kui te vimmaga südames purustate viinamarju, siis nõrgub teie
vimmast mürki veinisse.
Ja isegi kui te laulate inglitena, ometi laulmist
armastamata, siis jääb teid kuulav inimkõrv kurdiks päeva ja öö
häältele.
* * *
Siis palus üks naine: Kõnele meile
Rõõmust ja Kurbusest.
Ning ta vastas:
Teie rõõm on teie
kurbus ilma maskita.
Ja seesinane kaev, millest kerkib teie naer, on tihtigi
olnud tulvil teie pisaraist.
Või kuidas teisiti saakski see olla?
Mida
sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub.
Kas
pole mitte kruus, mis hoiab teie veini, seesama, mis põles pottsepaahjus?
Ja
kas pole mitte flööt, mis trööstib teie meeli, just seesama puu, millesse
noateraga auke uuristati?
Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse
ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.
Kui
olete kurvad, vaadake uuesti oma südamesse ja te näete, et nutate nimelt selle
pärast, mis teid enne vaimustas.
Mõned teist ütlevad: Rõõm on suurem
kui kurbus, ja teised vastavad: Ei, kurbus on suurem.
Aga mina ütlen teile,
et nad on lahutamatud.
Üheskoos saabuvad nad, ja kui üks istub koos teiega
laua ääres, siis pidage meeles, et teine on samal ajal uinumas teie
voodis.
Tõesti, tõesti, te kõigute otsekui
kaalud oma kurbuse ja rõõmu vahel.
Ainult siis, kui olete tühi, seisatute te
tasakaalus.
Kui varahoidja teid kergitab selleks, et oma kulda ja hõbedat
vaagida, on aga vaja, et teie rõõm või kurbus tõuseks või langeks.
* * *
Siis astus müürsepp ette ja sõnas:
Räägi meile Majadest.
Ning tema vastas niimoodi:
Ehitage
enda oma kujutlustest lehtla kesk tühermaad, kui hakkate ehitama maja
linnamüüride vahele.
Sest nii nagu teie hämaruse saabudes koju tulete, nii
naaseb ka rändur teis, alati kauge ja üksik.
Teie maja on teie avaram
keha.
See kasvab päikese käes ja magab öö vaikuses; ja sugugi mitte ilma
unenägudeta. Kas teie maja ei näe siis und? Ja kas ta mitte und nähes ei lahku
linnast metsasallu või mäeharjale?
Kui ma vaid võiksin koguda teie majad
oma peopessa ja külvaja kombel lennutada nad metsadesse ja niitudele.
Oleksid
ometi orud teie tänavateks ja rohelised rajad alleedeks, et te võiksite otsida
üksteist viinapuuaedade vahelt ja naasta, mulla hõng riiete küljes.
Aga veel
mitte niipea ei saa see nii olema.
Oma hirmus kogusid teie esiisad teid liiga
ligistikku. Ja seesama hirm kestab veel mõnda aega. Veel mõnda aega jäävad
linnamüürid lahutama teie koldeid teie põldudest.
Ja öelge mulle, Orfaleesi rahvas,
mida hoiate te nendes majades? Ja mida valvate te lukustatud uste taga?
On
teil rahu, vaikset sundi, milles ilmub teie vägi?
On teil mälestusi,
kumendavaid võlvkaari, mis sildavad teadvuse mäetippe?
On teil ehk ilu, mis
juhib südame puust ja kivist vormitud asjade juurest pühale mäele?
Öelge
mulle, on teil neid oma majades?
Või on seal vaid mugavus ja iha mugavuse
järele, see salalik kuju, kes siseneb majja kui külaline, et peagi saada
peremeheks ning lõpuks valitsejaks?
Oo, jaa, taltsutajakski, kes konksu
ja nööri abil teeb teie ülimaist ihalustest oma hüpiknukud.
Olgugi tema käed
siidjad, tema süda rauast.
Ta hällitab teid magama ainult selleks, et seista
teie voodi kõrval ja ilkuda keha väärikuse üle.
Ta pilkab teie tervet
mõistust ja mähib teie meeled ohakavilla sisse nagu haprad nõud.
Tõesti,
tõesti, mugavuseiha mõrvab hinges kire, ja kõnnib siis laial irvel
matustele.
Aga teie, avaruse lapsed, teie,
rahutud oma puhkuseski, teie ei lase end lõksu püüda ega taltsutada.
Mitte
ankur ei pea olema teie maja, vaid mast.
Mitte haava kattev läikiv koorik ei
pea see olema, vaid laug, mis kaitseb silma.
Te ei pea oma tiibu kokku murdma
selleks, et mahtuda läbi ukseavast, kummarduma, et pead mitte vastu lage ära
lüüa, ega hoidma hinge kinni, et seinad mitte ei mõraneks ja kokku ei
variseks.
Teie ei pea elama hauakambrites, mida surnud teevad elavate
jaoks.
Sest see, mis teis on piiritu, eluneb taevalossis, mille ukseks on
hommikukaste ja akendeks öö laulud ning vaikused.
* * *
Ja kangur küsis: Kõnele meile
Rõivastest.
Ning ta vastas:
Teie rõivad katavad palju
teie kaunidusest, ometi ei varja nad teie näotust.
Ja ehkki te otsite
rõivastes eristatuse vabadust, võite te leida neis vaid ohjad ja ahela.
Kui
te vaid võiksite tajuda päikest ja tuult rohkem oma naha ja vähem oma
rüüga,
Sest elu hingus on päikesevalguses ja elu käsi on tuules.
Mõned teist ütlevad: Rõivad, mida me
kanname, on põhjatuule kootud.
Ja mina vastan: Või nii, see oli siis
põhjatuul,
Aga häbi oli tema kangastelgedeks ja lihaste lõtvumine
lõngaks.
Ja kui tema töö oli tehtud, naeris ta metsas.
Ärge unustage, et
tagasihoidlikkus on kilbiks ebapuhta silma vastu.
Ja kui ebapuhtust enam ei
ole, mis jääks siis tagasihoidlikkusest järele peale kängitsetud ja rikutud
meele?
Ning ärge unustage, et maapinda rõõmustab teie paljaste jalgade puude
ja tuuled igatsevad mängelda teie juustes.
* * *
Ja kaupmees küsis: Kõnele
meile Ostmisest ja Müümisest.
Ning tema vastas:
Teile
kannab maapind oma vilju ja teil ei pea mitte puudust olema, kui te vaid teate,
kuidas täita oma pihud.
Ainult maa kingitusi vahetades leiate te külluse ja
saate rahuldatud.
Ometi viib see vahetus, kui see ei sünni armastuses ja
lahkes õigluses, ühtede ahnuse ja teiste näljani.
Kui teie, kes te künnate meresid ja
põlde ning harite viinapuuaedu, turuplatsil kohtute kangrute ja pottseppade ja
vürtspoodnikega - manage siis endi keskele ilmuma Maavaim, kes pühitseks
kaalusid ja arvestaks kaalupomme, millega vaetakse väärtusi.
Ning ärge taluge oma toimetustest
nende osavõttu, kes viljatul käel müütavad oma sõnu teie töö
vastu.
Sellistele peate te ütlema:
Tulge koos meiega põllule või minge
koos meie vendadega merele ja heitke teiegi oma võrk;
Sest maa ja mere
heldest küllusest jätkub teile niisamuti kui meilegi.
Ning kui tulevad lauljad ja tantsijad
ja flöödipuhujad - siis ostke ka nende ande.
Sest nemadki on viljade ja
viiruki kogujad ja see, mida nendel on pakkuda, olgu või unede kujul, on
kehakate ja toidus teie hingele.
Ja enne kui lahkute turuplatsilt,
vaadake, et keegi poleks minema läinud tühjade kätega.
Sest mitte enne ei
uinu Maavaim rahulikult tuules, kui teie seas vähima vajadused on
rahuldatud.
* * *
Siis astus ette üks linna kohtunikest
ning lausus: Kõnele meile Kuritööst ja Karistusest.
Ning ta
vastas nõnda:
See juhtub siis, kui teie vaim läheb tuulipidi uitama,
Et
teie, üksi ja kaitsjata, teete kurja teistele ja seeläbi iseenesele.
Ning
kurja tõttu, mida olete teinud, tuleb teil kuuldamatult koputada ja mõndagi aega
kannatlikult oodata õndsate värava juures.
Otsekui ookean on teie jumalik
olemus;
Igavesti rüvetamatu.
Ja just nagu taevalaotus tõstab ta lendu vaid
neid, kel on tiivad.
Päikesesarnane on teie jumalik olemus;
Ei tunne tema
mutikäike ega otsi maourge.
Aga mitte ainult teie jumalik olemus üksi ei
elune teis.
Paljuga teis on ikka veel inimene, ja paljugi pole seda veel
mitte,
Vaid kujutu kääbus, uneskõndija udus, otsimas omaenese ärkamist.
Ja
nüüd tahan ma kõnelda inimesest teis.
Sest see on tema ja mitte teie jumalik
olemus, ega ka mitte kääbus udus, kes tunneb kuritööd ja kuritöö
karistust.
Tihtigi olen ma kuulnud teid rääkimas
kellestki, kes kurja teeb, otsekui ta polekski üks teie hulgast, vaid võõras
sissetungija teie maailma.
Aga mina ütlen, et nii nagu püha ja õige ei või
tõusta kõrgemale ülimast, mis on igaühes teist,
Nii ei või ka paheline ja
nõrk langeda madalamale väärituimast, mis on teis niisamuti olemas.
Ja nii
nagu ükski leht ei kolletu terve puu vaikiva teadmiseta,
Nii ei saa ka
kurjategija teha kurja ilma teie kõigi varjatud tahtmiseta.
Otsekui pidulik
rongkäik kõnnite kõik oma jumaliku olemuse poole.
Teie olete tee ja
teelised.
Ja kui üks teist komistab ning kukub, siis teeb ta seda nende eest,
kes sammuvad tema järel, hoiatusena veereva kivi eest.
Oo jaa, ning nende
tõttu, kes sammuvad tema ees, küll kergemal ja kiiremal sammul, ometi veerevat
kivi tema teelt eemaldamata.
Ja veel midagi, ehk küll see sõna
rängalt teie südametele langeb:
Mõrvatu pole mitte vastutamatu oma mõrva
eest,
Ega röövitu selles, et teda rööviti.
Õige pole mitte osata pahelise
tegudes,
Ja valgekäeline mitte vaba kelmi riugastest.
Oo jaa, süüdlane on
sageligi vigastatu ohver,
Ja veelgi sagedamini kannab süüdimõistetu koormat
süütute ja süüdistamatute eest.
Ei sa lahutada õiglast ebaõiglasest ja head
halvast;
Sest üheskoos seisavad nemad päikese palge ees just nagu ühte
kedratud must ja valge lõng.
Ja kui must lõng katkeb, tuleb kangrul läbi
vaadata kogu riie ja kontrollida ka kangaspuid.
Kui keegi teist peaks tahtma õigust
mõista truuduseta naise üle,
Siis kaalugu ta ka tema mehe südant ja mõõtku
tema hinge mõõdupuuga.
Ja vaadaku see, kes solvajat piitsutada tahab, ka
solvatu vaimu põhja.
Ning kui keegi teist peaks soovist karistada õigluse
nimel kirvega kurja puu kallale asuma, siis uurigu ta kõigepealt puu
juuri;
Ja tõesti, tõesti leiab ta hea ja kurja, viljaka ja viljatu juured
läbisegi põimunult maa vaikivas südames.
Ja teie, kohtunikud, kes te tahate
olla õiglased, mis kohtuotsuse langetate te sellele, kes küll tegudes aus, oma
vaimus aga on varas?
Mismoodi karistada seda, kes tapab, kuid kelle vaim on
tapetud?
Ja kuidas nuhelda seda, kes oma tegudes on reetur ja rõhuja,
Kes
isegi aga on rõhutud ja raevu aetud?
Ja kuidas karistada veel neid, kelle
kahetsus on juba eksimusest suurem?
Kas mitte kahetsus polegi õiglus, mida
teie õigusemõistmine õieti nõuab?
Ometi ei saa te panna süütut kahetsema ega
võtta kahetsust süüdlase südamest.
Omaenese tahtsi saabub ta öös, et inimesed
võiksid ärgata ja iseendale otsa vaadata.
Ja teie, kes te tahaksite õiglust
mõista, kuidas suudaksite seda ilma kõiki tegusid vaagimata
päevavalguses?
Ainult siis saate te teada, et sirgeselgne ja langenu on üks
ja seesama inimene hämaruses vankumas oma jumaliku ja kääbusliku olemuse
vahel,
Ja templi nurgakivi pole mitte kõrgemal kui ehitise kõige madalam
kivi.
* * *
Siis küsis advokaat: Õpetaja, mida
arvate meie Seadustest?
Ja ta vastas:
Rõõmuga kehtestate
te seadusi,
Ometi rõõmustate veel rohkem neid murdes.
Nagu lapsed, kes
ookeani rannal mängides kannatlikult ehitavad liivalosse ning nad siis naerdes
purustavad.
Aga samal ajal kui teie oma liivalosse ehitate, kannab laine
rannale liiva üha juurde,
Ja kui te need purustate, siis naerab ookean koos
teiega.
Tõesti, tõesti, ookean naerab alati üheskoos süütutega.
Aga mida arvata nendest, kelle
meelest elu pole mitte ookean ja inimseadused mitte liivalossid,
Vaid kellele
elu on kalju ja seadus kirka, millega kaljut raiuda omaenese näo järgi?
Mida
arvata jalutust, kes vihkab tantsijaid?
Mida härjast, kes armastab oma iket
ja peab metshirve ja põtra eksiläinud hulkureiks?
Mida arvata vanast maost,
kes ei suuda vahetada oma nahka ja halvustab seepärast kõigi teiste häbitut
alastust?
Või sellest, kes varakult pulmapeole saabudes lahkub väsinult ja
ülesöönuna, öeldes, et igasugune pidutsemine on vägivaldne ja kõik pidulised
seadusemurdjad?
Mida muud on mul nendest öelda kui
seda, et nemadki seisavad päevavalguses, ometi selg päikese poole?
Nad näevad
vaid omaenese varje ning nende varjud on neile seaduseks.
Ning mis on päike
nendele muud kui varjudeheitja?
Ja mida muud tähendab nende jaoks tunnustada
seadust kui kummarduda ja järgida oma varju maapinnal?
Aga teie, kes te
kõnnite, nägu päikese poole, millised maa peale joonistatud märgid võiksid teid
köita?
Teie, kes te kandute koos tuulega, milline tuulelipp võiks teid
suunata?
Milline inimseadus võiks teid siduda, kui murrate oma ikke, kuid
mitte kellegi vanglauksel?
Milliseid seaduseid peaksite kartma, kui tantsite,
ometi komistamata kellegi raudahelale?
Ja kes on see, kes võiks teie üle
kohut mõista, kui rebite seljast oma rüü, jätmata seda kellegi teele
vedelema?
Orfaleesi rahvas, te võite summutada trummi ja kiskuda valla lüüra
keeled, aga kes suudaks keelata lõokest laulmast?
* * *
Ja kõnemees ütles: Räägi meile
Vabadusest.
Ning ta vastas:
Linnaväravas ja kodus kolde
ees olen teid näinud maha heitvat ja ülistavat oma vabadust.
Just nagu
orjadki alandavad end hirmuvalitseja ees ja kiidavad teda, kui ta neid ka
piitsutada laseb.
Ah, pühas hiies ja linnamüüride varjus olen ma näinud kõige
vabamaid teie seast kandmas oma vabadust otsekui iket ja käeraudu.
Ning minu
süda veritses sees: sest vabad võite olla vaid siis, kui isegi soov leida
vabadust muutub teile kütkeks ja kui te lakkate kõnelemast vabadusest otsekui
sihist ja täitumisest.
Tõeliselt vabad võite te olla, kui
teie päevad pole hooleta ega ööd ilma iha ja kurbuseta,
Vaid kui need küll
kängitsevad teie elu, kuid te ometi tõusete üle nende alasti ja
köidikuteta.
Ja kuidas peaksite tõusma üle oma
päevade ja ööde ilma murdmata ahelaid, mida te oma mõistmise koidikul olete
kinnitanud ümber oma keskpäevatunni?
Tegelikult on see, mida nimetate
vabaduseks, tugevaim kõigist neist ahelaist, ehk küll selle lülid päikeses
sädeldes teie silmi pimestavad.
Ja mida muud võiksite te vabaks
saamise nimel kõrvale heita kui osa omaenese olemusest?
Kui see on ebaõiglane
seadus, mille tahaksite tühistada, siis sai see kirjutatud teie endi käega teie
endi laubale.
Te ei saa seda kustutada ei olla seaduseraamatuid põletades ega
oma kohtunike laupu puhastades, kui te ka kogu mere nende üle uhaks.
Ja kui
see on vägivallatseja, kelle tahaksite troonilt tõugata, siis tuleks kõigepealt
hävitada see troon, mille olete talle püstitanud iseendas.
Sest kuidas võiks
türann valitseda vabasid ja uhkeid muidu, kui nende vabaduses varjuva türannia
ja nende uhkuses elava häbi kaudu?
Ja kui see on mure, mille tahaksite heita
oma õlult, siis oli see pigem teie endi valitud kui teile peale pandud.
Ja
kui see on hirm, mille tahaksite hajutada, siis on selle hirmu ase teie südames
ja mitte kardetu käes.
Tõesti, tõesti, kõik asjad liiguvad
teie olemuses pidevas poolembuses - ihaldatu ja peljatu, hellitatu ja jälestatu,
jälitatu ja see, mille eest püüate põgeneda.
Need asjad liiguvad teis nagu
valgus ja vari teineteise külge klammerdunud paarides.
Ja kui vari kahvatab
ja lakkab olemast, siis saab allesjäänud valgusest vari ühele teisele
valgusele.
Ning nõnda saab teie vabadusestki, niipea kui ta kaotab oma
kütked, köidik suuremale vabadusele.
* * *
Ja preestritar kõneles uuesti,
öeldes: Kõnele meile Arust ja Kirest.
Ning ta vastas
nõnda:
Tihtigi on teie hing lahinguväli, kus teie aru ja otsustusvõime on
sõjajalal teie kire ja himudega.
Kui võiksin vaid olla lepitaja teie hinges,
nii et lahkhelidest ja kademeelsusest tema osade vahel võiks sündida ühtsus ja
harmoonia.
Aga kuidas võiksin ma seda, kui teis endis pole lepitust, õieti
armastust oma kõikide loomuosade vastu?
Aru ja kirg on teie meresõitja hinge
rooliratas ja puru.
Kui üks või teine viga saab, siis jääte kas pillutada
lainete meelevalda või triivima ulgumerele.
Sest aru, kui ta üksipäini
valitseb, on ahistav jõud; ja valveta jäänud kirg on leek, mis põleb omaenda
hävinguni.
Sellepärast laske oma hingel ülendada oma aru kire kõrgustesse, et
ta võiks hõisata;
Ja las ta juhtida teie kirge targu nii, et teie kirg võiks
iga päev elada läbi uuestisünni ning nagu fööniks tõusta omaenese
tuhast.
* * *
Ja üks naine avas suu ja lausus:
Kõnele meile Valust.
Ning ta vastas:
Teie valu on teie
mõistmist ümbritseva koore katkimurdmise valu.
Niisamuti nagu puuvilja
seemnekivi peab murduma selleks, et tema süda pääseks päikesevalgusse, nii tuleb
teilgi tunda valu.
Ja kui teie süda vaid suudaks üha imestella elu
igapäevaseid imesid, ei tunduks teie valu teile vähem imeväärne kui teie
rõõm;
Ja oma südame muutuvad seisundid võtaksite te vastu just samaviisi, kui
te oma põldudel mööduvaid aastaaegu vastu võtate.
Ja vaikse meelerahuga
vaataksite te siis läbi oma kurbuse talve.
Paljugi teie valust on teie eneste
valitud.
See on seesama kibe rohi, millega tohter teis teie haiget teie poolt
terveks ravitseb.
Seepärast usaldage tohtrit ja jooge tema ravim ära vaikses
meelerahus.
Sest tema käsi, ehk küll raske ja
karm, on juhitud Nähtamatu õrna käe poolt,
Ja kruus, mille ta teile ulatab,
põletagu see pealegi teie huuli, on vormitud savist, mida Pottsepp omaenese
pühade pisaratega niisutanud on.
* * *
Ning üks mees küsis: Kõnele meile
Enesetundmisest.
Ning ta vastas:
Teie südamed tunnevad
vaikuses teie päevade ja ööde saladust.
Aga teie kõrvad janunevad kuulda teie
südame teadmuse kõla.
Sõnades tahaksite teada seda, mida olete alati teadnud
oma mõtteis.
Sõrmedega tahaksite puutuda oma unede alasti keha.
Ja on hea, et te tahate seda.
Teie
hinge salajane allikas peab tulvama üles ja vulinal tõttama mereni;
Ja teie
salajase sügavuse aare saab teie silmile nähtavaks.
Aga ärgu vaagigu ükski
kaal teie tundmatut varandust;
Ja ärge otsige mitte oma teadmise sügavust
teiba või kajaloodi abil.
Sest teie olemus on piiritu ja mõõtmatu
meri.
Ärge lausuge: "Olen leidnud tõe,"
vaid pigem: "Olen leidnud ühe tõe".
Ärge öelge: "Olen leidnud hinge raja."
Öelge pigem: "Olen oma teed mööda rännates kohanud hinge".
Sest hing kõnnib
kõiki radu.
Mitte sirgjoont pidi ei kulge hing, ega kasva ta otsekui
kõrkjas.
Hing avaneb aegamisi otsekui lootos, loendamatud õielehed üksteise
haaval.
* * *
Siis ütles õpetaja: Kõnele meile
Õpetamisest.
Ning ta vastas:
Mitte keegi ei või teile
ilmutada midagi peale selle, mis on juba aegamisi virgumas teie teadmise
aovalges hämaras.
Õpetaja, kes templi varjus oma järgijate keskel kõnnib, ei
jaga mitte oma tarkust, vaid oma usku ja armastavust.
Kui ta on tõepoolest
tark, ei palu ta teil siseneda mitte tarkuse majja, vaid talutab teid pigem teie
enese meele lävele.
Astronoom võib teile kõnelda maailmaruumi mõistmisest,
aga oma mõistmist ei saa ta teile mitte anda.
Muusik võib teile laulda
rütmist, mis valitseb kogu universumis, kuid ta ei saa anda teile ei kõrva, mis
selle kinni püüaks, ega ka häält, mis seda kajana kordaks.
Ja see, kes on
kodus arvudeteaduses, võib teile rääkida raskuste ja mõõtude maailmust, aga
sinna juhtida ta teid siiski ei saa.
Sest ühe inimese nägemus ei laena
teisele oma tiibu.
Ja just nagu igaüks teist seisab üksipäini Jumala
teadmuses, nii peab igaüks teist olema üksi ka oma teadmuses Jumalast ja
mõistmises maast.
* * *
Üks nooruk palus: Kõnele meile
Sõprusest.
Ning ta vastas:
Sõber on vastatud
vajadus.
Tema on see põld, mida te külvate armastuses ja lõikate
tänumeeles.
Ja tema on teie toidulaud ja tulease.
Sest tema juurde tulete
te oma näljas ja teda otsite oma meelerahuks.
Kui sõber kõneleb sellest, mis tal
mõttes, siis ei karda te eid omaenda meeles ega hoia ka tagasi jaad.
Ja kui
ta on vait, ei lakka teie süda kuulatamast tema südame lööke;
Sest sõnadetagi
sünnivad sõpruses kõik mõtted, kõik ihad, kõik lootused jagatuna rõõmus, millest
ei kõnelda.
Kui lahkud sõbrast, siis sa ju ei kurvasta;
Sest see, mida
armastad temas enim, võib tema äraolekul selgida just niisamuti nagu mäetipp
ronijale tasandikult kõige selgemini kätte paistab.
Ja ärgu olgu teie
sõprusel muud otstarvet kui hinge sügavnemine.
Sest armastus, mis ei otsi
muud kui oma müsteeriumi avanemist, ei ole mitte armastus, vaid väljaheidetud
võrk; ja sinna kinni jääb vaid tühine.
Ning las kuuluda parim sinus su
sõbrale.
Kui tal tuleb tunda su mõõnaaega, siis saagu ta tuttavaks ka
tõusuga.
Sest kes on su sõber sulle, kui otsid teda tundidel, mida surnuks
lüüa?
Otsi teda alati eluküllastel tundidel.
Sest tema osa on vastata su
vajadusele, mitte aga täita su tühjust.
Ja jagugu teie sõpruse magususes
naeru lustiks teistelegi.
Sest just pisiasjade kastepiiskadest leiab süda oma
koiduvärskuse.
* * *
Ja siis lausus õpetlane: Kõnele meile
Kõnest.
Ning ta vastas:
Te hakkate rääkima siis, kui te
ei ole oma mõtetega enam rahujalal;
Ja kui te ei saa enam elada oma südame
üksilduses, siis kolite üle oma huulile ning sõnakõlast saab teie meelelahutus
ja ajaviide.
Ja paljuski teie jutust on mõte pooleldi mõrvatud.
Sest mõte
on taevaavaruse lind, kes sõnade puuris võib oma tiibu küll sirutada, aga mitte
lendu tõusta.
Neidki on teie seas, kes sõnaohtraid
otsivad üksildushirmust.
Üksioleku vaikus avab nende silmile nende alasti
olemuse, nii et nad tahaksid põgeneda.
Ja on neidki, kes kõneldes teadmata
või mõtlemata ilmsiks teevad selle, mida nad isegi ei mõista.
Ja neidki on
veel, kelles on tõde, aga mitte sõnades ei väljenda nad seda.
Nemad on need,
kelle rinnus voogab vaim rütmilises vaikuses.
Kui kohtad sõpra teeveerel või
turuplatsil, las liigutada sinus elav vaim su huuli ja juhtida keelt.
Las
hääl sinu hääles kõnelda kõrvale tema kõrvas;
Sest tema hing jääb hoidma sinu
südame saladust just niisamuti, nagu meeles säilib veini maik.
Veel ka siis,
kui selle värv on mälus tuhmunud ja kannu pole enam olemaski.
* * *
Ja astronoom küsis: Kuidas on lood
Ajaga, Õpetaja?
Ning ta vastas:
Te tahaksite mõõta aega,
seda mõõtmatut ja mõõdetamatut.
Te tahaksite kohandada oma käitumist ja
koguni suunata oma vaimu kulgu vastavalt tundidele ja aastaaegadele.
Ajast
tahaksite te teha oja, mille kaldal võiksite istuda ja vaadelda tema
voolamist.
Ometi on ajatu teis teadlik elu enese
ajatusest,
Teades hästi, et eile pole muud kui tänase mälestus ja homme
tänase unistus.
Ja see, mis teis laulab või vaikselt mõtiskleb, elab ikka
veel sama esmahetke piires, mis paiskas tähed maailmaruumi laiali.
Kes teie
seast ei tunneks, et tema armastusvõime on piiritu?
Ja ometi, kes ei tunneks,
et seesama armastus, olgugi piiritu, on haaratud tema enese olemise keskmest, ja
ei liigu mitte armastuse mõttest armastuse mõtteni ega ka mitte armastuse
tegudest teise armastuse tegudeni?
Ja kas pole mitte aeg niisama ühtne kui
armastus, niisama jagamatu ja sammudeks jaotamatu?
Aga kui te oma mõttes
peate mõõtma aega aastaaegade kaupa, siis hõlmaku igaüks neist kõiki
teisi,
Ja emmaku tänane minevikku mälestusega ja tulevikku
igatsusega.
* * *
Ning üks linna vanematest lausus:
Kõnele meile Heast ja Kurjast.
Ja ta vastas:
Heast teis
võin ma kõnelda, kuid mitte kurjast.
Sest mis on kuri muud kui omaenese
näljast ja janust piinatud hea?
Tõesti, tõesti, näljaga otsib hea toitu isegi
pimedaimaist koobastest ja janusena joob isegi surnud vetest.
Hea olete siis, kui olete endaga
üks.
Ometi pole te siis, kui te endaga üks pole, veel kuri.
Sest jagatud
maja pole veel röövlikoobas; see on ainult jagatud maja.
Ja tüürita jäänud
laev võib sihitult triivida ohtlike karide vahel, ometi põhja vajumata.
Hea
olete siis, kui püüate enesest teistele jagada.
Ometi pole te siis, kui
püüate midagi endale võita, veel kuri.
Sest püüdes endale saada olete vaid
juur, mis klammerdub maapinna külge ja imeb ta rinda.
Ei saa ju vili öelda
juurele: "Ole nagu mina, küps ja külluslik ja aina enesest andev".
Sest
viljale on andmine just samasugune vajadus, nagu seda saamine on
juurele.
Hea olete siis, kui kõnelete oma
ärkvelolus,
Ometi pole te siis, kui magate, samal ajal kui teie keel sihitult
vaarub, veel kuri.
Ja isegi takerduv kõne võib nõrgale keelele tugevust
anda.
Hea olete siis, kui kõnnite oma sihi
poole kindlalt ja kõhklematul sammul.
Ometi pole te siis, kui sinnapoole
komberdate, veel kuri.
Isegi lonkurid ei liigu tagasisuunas.
Aga vaadaku
tugevad ja kiired teie seast, et nad ei lonkaks vigase ees, seda headuseks
nimetades.
Hea olete lugematutel viisidel, ja
kui te ka hea ei ole, pole te siiski veel kuri,
Vaid ainult logard ja
laiskvorst.
Kui kahju, et hirved ei või kilpkonnadele õpetada
väledust.
Teie igatsuses oma hiidmina järele
ilmnebki teie headus - ja see igatsus elab teis kõigis.
Aga mõnedes teie
seast on see igatsus mägioja, mis võimsa jõuga merre sööstab, kandes endas
mägiaasade saladusi ja metsade laulu.
Ja teistes on see tasandikujõgi, mis
kaotab end käänakutes, mis lookleb ja viivitleb, enne kui kaldale jõuab.
Aga
ärgu öelgu see, kes palju igatseb, sellele, kes igatseb hilju: "Mispärast oled
sina nii aeglane ja vankuv?".
Sest tõeliselt hea ei küsi sellelt, kes alasti:
"Kus on sinu rüü?", ega sellelt, kes koduta: "Mis on juhtunud sinu
majaga?".
* * *
Siis palus preestritar: Kõnele meile
Palvest.
Ja ta vastas nõnda:
Te palvetate oma puuduses ja
hädas; oh kui te vaid märkaksite palvetada ka oma rõõmujoovastuses ja
küllusepäevil.
Sest mis on palve muud kui enese
avardamine elavasse maailmaruumi?
Ja kui teie mugavuse huvides on kallata oma
pimedus kosmosse, siis on teile rõõmuks valada välja ka oma südame koidik.
Ja
kui te ei suuda muud kui nutta, kui teie hing sunnib teid palvetama, siis peaks
ta teid ka ergutama uuesti ja üha uuesti, kuigi nuttes, kuni lõpuks puhkete
naerma.
Kui palvetate, tõusete kõrgusesse, kohates kõiki, kes on palvetamas
just selsamal tunnil ja keda te muidu kui palves ehk ei kohtakski.
Seepärast
ärge sisenege sellesse nähtamatusse templisse muu kui vaid ekstaasi ja sulni
osaduse pärast.
Sest kui peaksite astuma templisse ainuüksi selleks, et
midagi küsida, te ei saa seda mitte;
Ja kui peaksite sisenema selleks, et end
alandada, siis ei tõsteta teid mitte maast üles;
Või isegi kui peaksite sisse
astuma palumaks midagi teiste heaks, ka siis ei võeta teid kuulda.
Piisab
sellest, et te nähtamatusse templisse sisenete.
Mina ei saa teile õpetada sõnu,
milles palvetada.
Jumal ei kuula mitte teie sõnu, kui Ta Ise just neid läbi
teie huulte ei lausu.
Ja mina ei saa teile õpetada merede ja metsade ja
mägede palvet.
Aga teie, kes te olete sündinud mägedest ja metsadest ja
meredest, leiate nende palve oma südamepõhjast,
Ja kui te vaid kuulatate
öövaikuses, siis kuulete neid sõnatult lausumas:
"Meie Jumal, kes sa oled
meie tiivuline mina, Sinu tahe on see, mis meis tahab.
Sinu iha on see, mis
meis ihaleb.
Sinu tung on see, mis muudab meie ööd, mis on Sinu, päevadeks,
mis on niisamuti sinu.
Mitte midagi ei või me Sinult küsida, sest Sina tead
meie vajadustest enne, kui nad meis sünnivad:
Sina oled meie vajadus; ja
andes meile endast üha rohkem, annad Sa meile kõik."
* * *
Siis astus ette erak, kes kord aastas
linna külastas, ja küsis: Kõnele meile Naudingust.
Ning ta
vastas:
Nauding on vabaduslaul,
Aga mitte vabadus.
See on ihade
õitselepuhkemine,
Aga mitte nende vili.
See on sügavus hüüdmas
kõrgust,
Aga mitte sügavus ega kõrgus.
See on puurilinnu tiivalöök,
Aga
mitte piiratud maailmaruum.
Oo jaa, tõsi mis tõsi, nauding on laul
vabadusest.
Ja meelsasti näeksin ma, et te seda laulaksite kõigest südamest;
ometi ei tahaks ma, et te sellesse laulu oma südame kaotaksite.
Mõned noorukid teie seast otsivad
naudingut, nagu oleks see kõik, ja nende üle mõistetakse kohut ja neid
noomitakse.
Mina ei mõistaks nende üle kohut ega noomiks neid. Mina laseksin
neil otsida.
Sest nad leiavad naudingu, aga mitte ainult;
Seitse õde on
temal ja vähimgi neist on kaunim kui nauding.
Kas te pole siis kuulnud
mehest, kes kaevas maa seest juurikaid ja leidis varanduse?
Ja mõned teie
vanematest mäletavad naudinguid kahetsusega otsekui purjuspäi sooritatud
süütegusid.
Aga kahetsus ähmastab meelt ja mitte ei puhasta teda.
Oma
naudinguid peaksid nad mäletama tänutundes nagu lõikuskuud.
Ometi, kui
kahetsus neile lohutust pakub, siis olgu nad lohutatud.
Ja neidki on teie seas, kes pole
küllalt noored, et otsida, ega küllalt vanad, et meenutada;
Ning oma hirmus
otsimise ja mäletamise ees tõmbuvad nad häbenedes eemale igasugusest naudingust,
et mitte vaimu hooletusse jätta või teda solvata.
Aga ometi on selleski nende
nauding.
Ning nii leiavad nemadki varanduse, ehk küll kaevates juurikaid
värisevate kätega.
Aga öelge mulle, kes on see, kes
suudab solvata vaimu?
Kas saab ööbik solvata öövaikust või jaanimardikas
tähti?
Või võib teie leek või suits koormata tuult?
Kas arvate, et vaim on
vaikne tiik, mida teie saate oma sauaga segada?
Tihtigi ei tee te endale naudingut
keelates muud, kui paigutate iha oma olemuse salaorva.
Kes teab, kas see, mis
täna tundub kohasem tegemata jätta, homset ülepea ootab?
Isegi teie keha teab
oma pärandust ja oma õigustatud vajadusi ja teda te juba ei peta.
Ning teie
keha on teie hinge harf,
Ja on teie endi teha, kas kutsute sellest esile
sulnist muusikat või helide kaost.
Ja nüüd küsige oma südames: "Kuidas
peaksime vahet tegema selle vahel, mis naudingus on head ja selle vahel, mis
seda mitte ei ole?"
Minge oma põldudele ja aedadesse, ja te mõistate, et
mesilase nauding on koguda õielt mett,
Aga samuti on lillele naudinguks oma
õietolm mesilasele loovutada.
Sest mesilasele on lill eluallikas,
Ja
lillele mesilane armastuse sõnumitooja,
Ning mõlemale, nii lillele kui
mesilasele, on naudingu andmine ja saamine vajadus ja ekstaas.
Orfaleesi rahvas, olge oma naudinguis
otsekui mesilased ja lilled.
* * *
Ja luuletaja lausus: Kõnele meile
Ilust.
Ning ta vastas:
Kust peaksite otsima ilu ja kuidas
võiksite teda leida, kui tema ise poleks teie tee ja teejuht?
Ja kuidas
võiksite temast kõnelda, kui ta ise ei kooks teie kõnet?
Alandatud ja solvatud ütlevad: "Ilu
on lahke ja õrn.
Just nagu noor ema, häbelik oma hiilguses, kõnnib ta meie
hulgas."
Ja kirglikud lausuvad: "Ei, ilu on ülev ja hirmus. Nagu torm
vapustab ta maad meie jalge all ja taevalaotust meie pea kohal."
Väsinud ja vaevatud ütlevad: "Ilu
koosneb vaikseist sosinaist. Ta kõneleb meie vaimus.
Tema hääl vastab meie
vaikustele otsekui nõrk valgus, mis võbeleb varjupelguses."
Ja rahutud
ütlevad: "Meie oleme teda kuulnud kisendamas mägede vahel.
Ja tema karjes
kõlas koos kapjade plagin, tiibade vuhin ja lõvide möirgamine."
Öiti ütlevad linna vahimehed: "Ilu
tõuseb koos koidikuga idast."
Ja keskpäeval lausuvad töölised ja teekäijad:
"Meie oleme näinud teda loojangu akendest üle maa kummardumas."
Talvel ütlevad lumevangid: "Ta tuleb
koos kevadega hüpeldes üle mägede."
Ja südasuve leitses ütlevad
viljakoristajad: "Oleme näinud teda tantsimas sügislehtede seas ja lumeviirgu ta
juustes."
Kõike seda olete öelnud ilust.
Ometi ei kõnelnud te tõeliselt
mitte temast, vaid oma täitumatutest tahtmistest,
Ja ilu ei ole mitte
vajadus, vaid vaimustus.
Mitte janune suu ega väljasirutatud käsi,
Vaid
pigem leekvele puhkenud süda ja rõõmus ülenenud hing.
Mitte kuju, mida
tahaksite näha, või laul, mida sooviksite kuulda,
Vaid pigem see, mida näete,
kui ka sulgete silmad, ja see, mida kuulete, kui ka katate kõrvad.
Mitte mahl
krobelises puukoores ega küünise külge kinnitunud tiib,
Vaid pigem igiõitsev
aed ja igilendlev ingliparv.
Orfaleesi rahvas, ilu on elu, kui elu paljastab
looride alt oma püha näo.
Aga teie olete elu ja teie olete ka loor.
Ilu on
peeglisse vaatav igavik.
Aga teie olete igavik ja teie olete ka
peegel.
* * *
Ja vana preester lausus: Kõnele meile
Usust.
Ning ta vastas:
Kas olen ma täna kõnelenud
millestki muust?
Kas pole usk mitte kõik teod ja mõtted,
Ja see, mis pole
ei tegu ega mõte, vaid hinges üha tärkav imestus ja üllatus, isegi kui käed
samal ajal raiuvad kivi või liigutavad kangastelgi?
Kes võiks eraldada oma
usu oma tegudest või oma uskumuse oma tegevusest?
Kes võiks laotada oma
tunnid enese ette, öeldes: "See on Jumala ja see minu jagu; see on mu hinge ja
see mu ihu jaoks?"
Kõik teie tunnid on tiivad, mis peksavad läbi õhu teist
teistesse.
See, kes kannab oma kombekust vaid nagu pidurüüd, võiks parem olla
alasti.
Tuul ja päike ei rebi tema nahka auke.
Ja see, kes määratleb oma
käitumist eetikareeglite abil, sulgeb oma laululinnu puuri.
Vabamgi laul ei
kosta läbi trellide ja okastraatide.
Ja see, kellele palvelus on aken, mida
avada ja sulgeda, pole veel külastanud oma hinge maja, mille aknad ulatuvad
koidust koiduni.
Teie igapäevane elu on teie pühakoda
ja teie usk.
Millal iganes te sinna sisenete, võtke endaga kaasa oma
kõik.
Võtke aeda ja ääs ja haamer ja flööt,
Kõik asjad, mida te olete
loonud vajadusest või lusti pärast.
Sest uneldes ei saa te tõusta kõrgemale
oma saavutustest ega langeda madalamale oma nurjumistest.
Ja võtke endaga
kaasa kõik inimesed:
Sest palveldes ei saa te lennata kõrgemale nende
lootustest ega alandada end madalamale nende meeleheitest.
Ja kui tahaksite tunda Jumalat, ärge
püüdke sellepärast mõistatusmängu mängida.
Parem vaadake enda ümber ja te
näete Teda mängimas teie lastega.
Ja vaadake maailmaruumi; te näete Teda
kõndimas pilves, sirutades käsi välja välguks ja lastes neil alla langeda
vihmas.
Te näete Teda naermas lillede keskel,
siis tõusmas ja lehvitamas käsi puude latvades.
* * *
Siis avas Almitra suu ja küsis: Nüüd
tahaksime teada Surmast.
Ning ta vastas:
Te tahaksite
teada surma saladust.
Aga kuidas võiksite seda leida, otsimata elu
südamest?
Öökull, kelle ööga piiratud silmad on pimedad päeval, ei või
paljastada valguse saladust.
Kui te tõepoolest tahate silmata surma vaimu,
siis avage oma süda pärani elu tuumale.
Sest elu ja surm on üks ja seesama,
just nii nagu jõgi ja meri on üks ja seesama.
Teie lootuste ja ihade põhjas asub
teie vaikne teadmus sellest, mis on kõige taga;
Ja just nagu seemned lume all
und näevad, nii näeb teie südagi und kevadest.
Usaldage unenägusid, sest neis
on peidus igaviku värav.
Teie hirm surma ees on vaid lamburi värisemine, kui
see seisab kuninga ees, kelle käsi teda austuse märgiks puudutab.
Kas lambur
mitte värisedeski ei rõõmutse oma kuningliku äramärgituse üle?
Kas pole ta
ometi mitte rohkem teadlik oma värinast?
Sest mida tähendab surra muud kui
seista alasti tuules ja sulada päikeses?
Ja mis on hingamise lakkamine muud
kui hinguse vabastamine rahututest tõusudest ja mõõnadest, nii et ta võiks
tõusta ja koormast vabana otsida Jumalat?
Ainult siis, kui joote vaikuse jõest,
hakkate te tõeliselt laulma.
Ja kui olete jõudnud mäetippu, siis alustate
ronimist.
Ja kui muld võtab omaks teie liikmed, siis alles tantsite
tõeliselt.
* * *
Ja nüüd oli käes õhtu.
Ja nägijatar Almitra
lausus: Õnnistatud olgu see päev ja see paik ja sinu vaim, kes on
kõnelnud.
Ning ta vastas: Kas olin see mina, kes kõneles? Kas polnud ma mitte
ka kuulaja?
Siis laskus ta mööda templitreppi alla ja kõik
inimesed järgnesid talle. Ning ta jõudis oma laevale ja tõusis tekile.
Ja
pöörduses uuesti inimeste poole, kõrgendas ta häält ja lausus:
Orfaleesi
rahvas, tuul veenab mind teist lahkuma.
Ehk ma küll pole niisama kärsitu,
ometi tuleb mul minna.
Meie, rändajad, igavesti üksiklase raja otsingul, ei
alusta ühtegi päeva sealsamas, kus saatsime mööda eelmise, ja ükski koidik ei
leia meid sealt, kuhu jättis meid päikeseloojang.
Isegi siis, kui maa magab,
oleme meie teel.
Meie oleme visa taime seemned ja nimelt oma küpsuses ja
südamekülluses antakse meid tuule meelevalda ja paisatakse laiali.
Põgusad olid minu päevad teie seas ja veelgi
põgusamad olid sõnad, mida laususin.
Aga kui minu hääl peaks hääbuma teie
kõrvus ja minu armastus hajuma teie mälus, siis tulen ma tagasi,
Ja kõnelen
siis rikkama südamega ja vaimukuulelikumail huulil.
Jah, tõusuvees pöördun ma
tagasi,
Ja kui mind ka surm peaks varjama ja suurem vaikus ümbritsema, ikkagi
otsin ma taas teie mõistmist.
Ja mitte asjatult ei otsi ma seda.
Kui
miskigi sellest, mida olen kõnelnud, peaks olema tõde, siis saab see tõde end
ilmutama selgemal häälel ja sõnades, mis on lähemas suguluses teie
mõtetega.
Ma lahkun koos tuulega, Orfaleesi rahvas, ei lange
aga mitte tühjusse;
Ja kui see päev ka pole teie vajaduste ja minu armastuse
täitumine, siis olgu see ühe järgmise päeva tõotus.
Inimese vajadused
muutuvad, aga mitte tema armastus, ega ka mitte tema soov, et armastus rahuldaks
tema vajadused.
Teadke sellepärast, et saabun tagasi suuremast
vaikusest.
Uduloor, mis hajub koidiku saabudes, jättes põldudele vaid kaste,
tõuseb ja koguneb pilveks ning langeb siis vihmana maha.
Ning olen minagi
olnud otsekui udu.
Öövaikuses olen ma jalutanud teie tänavatel ja minu vaim
on sisenenud teie majadesse,
Ja teie südamelöögid on kajanud minu südames ja
teie hingeõhk on puudutanud minu põske ja teid kõiki olen ma tundnud.
Oo jaa,
ma teadsin teie rõõmu ja valu, ja teie unes olid teie unenäod minugi jagu.
Ja
tihtigi olin ma teie seas otsekui mägijärv kesk ahelikke.
Minus peegeldusid
teie mäetipud ja laugjad nõlvad ja koguni teie mõtete ja ihade mööduvad
karjad.
Ja minu vaikusse kõlasid teie ojas mängivate laste naerukilked ja
teie jõe ääres istuvate noorukite igatsusohked.
Ning mu sügavusse jõudes ei
lakanud ojad ja jõed veel laulmast.
Ometi sisenes minusse miski, mis oli magusam
naerust ja suurem igatsusest.
See oli piiritu teis;
Hiidinimene, kelle
rakud ja musklid teie kõigest olete;
See, kellel üminas on kogu teie laul
vaid hääletu vabin.
Tema üüratuses olete teiegi üüratult suured,
Ja teda
vaadeldes vaatlesin ja armastasin ma teid.
Sest milliste kaugusteni võiks
küündida armastus muidu kui selles piiritus avaruses?
Mis nägemused, mis
lootused, mis oletused võiksid tõusta kõrgemale sellest lennust?
Nagu
õunapuuõitega kaetud hiigeltamm on hiidinimene teis.
Tema vägevus kinnitab
teid maa külge, tema lõhn tõstab teid taevasse ja tema kestvuses olete
surematud.
Teile on öeldud, et nii nagu ahel, olete teiegi niisama nõrgad
nagu teie nõrgim lüli.
See on vaid pool tõest. Te olete ka niisama tugevad
kui teie tugevaim lüli.
Mõõta teid teie vähima teo järgi on sama, mis
arvestada ookeani jõudu tema lainetevahu järgi.
Mõista kohut teie
läbikukkumiste üle on sama, mis heita aastaaegadele ette nende püsimatut
vaheldumist.
Oo jaa, te olete otsekui ookean,
Ja ehk küll
teie kaldaisse kinni jooksnud laevad ootavad tõusuvett, ei saa teie, just nagu
ookeangi, oma tõusu ja mõõna tagant kiirustada.
Ja samuti olete otsekui
aastaajad,
Ja ehk küll te oma talves keeldute uskumast oma kevadest,
Ometi
naeratab teis puhkav kevad oma poolunes ega pole sugugi solvatud.
Ärge
arvake, et ma kõnelen teile seda kõik selleks, et võiksite üksteisele lausuda:
"Küll ta ikka kiitis meid. Ta nägi meis ainult head."
Kõnelen teile sõnades
vaid sellest, mida te isegi oma mõtetes teate.
Ja mis on sõnade teadmine muu
kui sõnatu teadmise vilets vari?
Teie mõtted ja minu sõnad on lained
kinnipitseeritud mälust, kus on talletatud meie eilsed,
Ja iidsed päevad, mil
maa ei tundnud meid ega ennastki,
Ja ööd, mil maa ilm meelesegadusest
pingul.
Targad mehed on tulnud teie juurde, et jagada oma
tarkust. Mina tulin, et saada osa teie omast: Ja ennäe, ma olen leidnud midagi
tarkusest suuremat.
See on leeklev vaim teis, mis üha ahmib juurde
iseennast.
Samal ajal kui teie tema lehvimist tähele panemata oma närbuvaid
päevi taga nutate.
See on eluotsingul elu kehades, mis kardavad
hauda.
Siin pole haudu.
Need mäed ja tasandikud on häll
ja jalatugi.
Mil iganes möödute paigast, kuhu olete matnud oma esiisad,
vaadake tähelepanelikult ja te näete seal iseend ja oma lapsi käsikäes
tantsimas.
Tõesti, tõesti, sageli rõõmutsete te seda ise
teadmata.
Teised on tulnud teie juurde, kelle kuldlubaduste
peale te omas usus olete andnud vaid rikkused ja võimu ja väe.
Vähem
lubadustestki olen ma teile andnud ja ometi olete olnud minu vastu veel
heldekäelisemad.
Veel sügavama elujanu olete teie minule andnud.
Päris
kindlasti pole olemas inimesele suuremat kingitust kui see, mis kõik tema
eesmärgid muudab paotuvateks huulteks ja kogu elu purskavaks allikaks.
Millal
iganes ma tulen lätte äärde jooma, leian eest januneva vee;
Ja see joob mind
nagu mina teda.
Mõned teist on pidanud mind uhkeks ja ülemäära
häbelikuks, et võtta vastu kingitusi.
Ja ehk ma küll olen toitunud marjadest
mägedes siis, kui te oleksite tahtnud mind näha endi seltsis laua ääres,
Ja
maganud templitrepi astmetel, kui te mulle meelsasti ulualust oleksite
pakkunud,
Kas polnud mitte teie armastav mure minu päevade ja ööde pärast
see, mis tegi toidu mu suulaele magusaks ja rüütas mu une
nägemustesse?
Selle eest õnnistan ma teid iseäranis:
Te annate
palju ega tea, et te midagi annaksite.
Tõesti, tõesti, lahkus, mis iseend
peeglist silmitseb, kivistub,
Ja heategu, mis end hella nimega nimetab, saab
needuse isaks.
Ja mõned teist on mind hüüdnud hulguseks, kes on
joobunud omaenda üksildusest,
Ja teie olete öelnud: "Ta peab nõu puudega
metsas, aga mitte inimestega.
Ta istub üksipäini mäenõlvakul ja vaatab alla
meie linna peale."
Tõsi ta on, et olen tõusnud mägede otsa ja rännanud mööda
kaugeid paiku.
Kuidas veel võinuksin teid näha, kui mitte suurest kõrgusest
või kaugusest?
Kuidas võiks üldse olla tõeliselt lähedal, olemata
kaugel?
Ja teised teie seast on mind hüüdnud, küll mitte
sõnades, öeldes:
"Võõras, võõras, kättesaamatute kõrguste armastaja, miks
elutsed sa mäetippude keskel, kuhu kotkad ehitavad oma pesa?
Miks püüelda
saavutamatut?
Milliseid torme tahaksid sa püüda oma võrku
Ja milliseid
hajuvaid õhulinde jahid sa taevas?
Tule ja ole üks meie seast.
Lasku alla
ja kustuta oma nälga meie leivaga ja janu meie veiniga."
Oma hinge üksilduses
ütlesid nad seda;
Ent kui nende üksildus olnuks sügavam, oleksid nad teadnud,
et ma ei otsindu muud kui vaid teie rõõmu ja valu saladust,
Ja ma jahtisin
vaid teie suuremaid endid, kes kulgevad taevaid pidi.
Aga jahtija oli samaaegselt ka saak;
Sest paljud
minu nooltest lahkusid vibunöörilt vaid selleks, et tabada mu enese
südant.
Ja lendaja oli samaaegselt ka roomaja;
Sest kui mu tiivad olid
päikeses laiali sirutatud, langes neist maapinnale kilpkonna vari.
Ja uskuja
minus oli samaaegselt ka kahtleja;
Sest sageli olen puudutanud sõrmega
omaenese haava selleks, et mul võiks olla suurem usk teisse ja suurem teadmus
teist.
Ja selle teadmuse ja selle usuga ütlen ma
teile,
Et teie ei ole mitte hõlmatud oma kehadest ega mõistetud majade ja
põldude külge.
Teie olemus elutseb mägede kohal ja uitab ringi koos
tuuleõhuga.
See pole mitte olend, kes roomab päikese kätte sooja või poeb
pimeduse urgudesse varjule,
Vaid vaba olevus, vaim, kes ümbritseb maakera ja
liigub taevaruumis.
Kui need sõnad peaksidki hämarad olema, siis ärge püüdke
neid selgitada.
Hajus ja udune on kõikide asjade algus, aga mitte nende
lõpp,
Ja meelsasti näeksin ma, et te mäletaksite mind algusena.
Elu ja
kõik, mis elab, on sigitatud udus ja mitte kristallis.
Ja kes teab, kas
kristall polegi mitte hääbuv udu?
Tahaksin, et te mind meenutades
mäletaksite:
See, mis tundub teis kõige nõrgemana ja heitlikumana, on kõige
tugevam ja kõige otsustavam.
Kas pole mitte teie hingeõhk kasvatanud ja
karastanud teie luustikku?
Ja kas pole mitte unenägu, mida keegi teist ei
mäleta, ehitanud teie linna ja kujundanud kõik, mis selles leidub?
Kui te
vaid suudaksite näha selle hinguse tõusu ja mõõna, lakkaksite nägemast midagi
muud,
Ja kui võiksite kuulda unenäo sosinat, ei kuuleks te enam ühtegi muud
heli.
Aga te ei kuule ega näe ja see on hea.
Loori,
mis varjab teie silmi, kergitavad kord käed, mis selle kudusid,
Ja savi, mis
täidab teie kõrvu, uuristavad kord läbi sõrmed, mis seda sõtkusid.
Ning teie
näete
Ja kuulete.
Ometi ei pea teie mitte taunima seda, et olete tundnud
pimedust, ega kahetsema, et olete olnud kurt.
Sest sellel päeval saate teada
peidetud otstarbe viimses kui asjas,
Ning teil tuleb õnnistada pimedust just
niisama, nagu olete õnnistanud valgust.
Lausunud kõike seda, vaatas ta enese ümber ja nägi
laevameest seismas rooliratta juures ja vaatlemas kord täispurjesid ja kord
kaugusi.
Ning ta lausus:
Kannatlik, liigagi kannatlik on minu laeva
kapten.
Tuul puhub ja purjed on kärsitud,
Isegi rooliratas kibeleb
liikvele;
Ometi ootab minu kapten vaikselt mu vaikimist.
Ja kõik
meremehed, kes on kuulnud avamerede koori, nemadki on kuulanud mind
kannatlikult.
Nüüd ei pea nad enam kauem ootama.
Ma olen valmis.
Oja on
jõudnud mereni ja veel kord surub suur ema poja oma rinnale.
Hüvasti, Orfaleesi rahvas.
Tänane päev on lõpule
jõudnud.
See sulgub meie üle just nagu vesiroosi õis hommepäev.
Seda, mis
meile siin antud sai, tuleb meil hoida,
Ning kui sellest ei piisa, siis peame
me üha uuesti kokku tulema ja üheskoos sirutama oma pihud jagaja poole.
Ärge
unustage, et ma tulen veel teie juurde tagasi.
Läheb vaid veidi aega ning mu
igatsus kogub tolmu ja vahtu uue keha jaoks.
Põgus pilk vaid, kõigest
puhkusehetk tuules ja üks naine kannab mu ilmale taas.
Jääge hüvasti, teie ja mu noorus, mille teie seas
veetsin.
Alles eile see oli, kui unes kohtusime.
Teie olete laulnud mulle
oma üksilduses ja mina olen teie igatsustest ehitanud torni taevasse.
Aga
nüüd on meie uni haihtunud ja meie unenägu möödas ja pole enam
koidik.
Päevatõus on meie üle ja meie virgumisest võrsunud südapäev ning me
peame lahkuma.
Kui peaksime mäluhämaras veel kunagi kohtuma, siis kõneleme
jälle ning teie laulate mulle sügavama laulu.
Ja kui meie käed peaksid
põimuma mõnes teises unes, siis ehitame taevasse uue torni.
Nii lausudes andis ta märku meremeestele, kes
otsemaid hiivasid ankru ja vabastasid laeva kinnitusköitest ning nad hakkasid
liikuma ida poole.
Karje tungis rahva rinnast kui ühestainsast suust ja see
kerkis koiduhahetusse ning kandus üle mere otsekui võimas
trompetiheli.
Ainult Almitra oli vait, vaadates laevale järele seni, kuni see
uttu kadus.
Ja kui kõik inimesed olid laiali valgunud, seisis tema ikka veel
üksinda muulil, meeles prohveti sõnad:
"Põgus pilk vaid, kõigest puhkusehetk
tuules, ja üks naine kannab mu ilmale taas."
Tõlkinud Doris Kareva