Daodejing (peatükid 38–81)

"Tee väe raamat"

"De"

(peatükid 38–81)

38

Kõrge vägi ei kõlba.
Tal on vägi.

Madalal väel on väge.
Tal väge ei ole.

Kõrge vägi ei tee midagi
ja midagi ei jää tegemata.

Madalam vägi teeb
ja palju jääb teha.

Südamlikkus teeb
ja midagi ei jää tegemata.

Õiglus teeb
ja palju jääb teha.

Kombed teevad oma tööd.
Nende vastu ei saa.
Kohe tulevad kallale.

Kaob tee, jääb vägi.
Kaob vägi, jääb südamlikkus.
Kaob südamlikkus, jääb õiglus.
Kaob õiglus, jäävad kombed.

Kombed on kest usaldusele,
Aga ka segaduse algus.

Ettenägemine on õis teel,
aga ka rumaluse algus.

Tark on tuumas, mitte koorel.
Viljas, mitte õiel.

Ühe jätab, teise võtab.

39

Kunagi leiti see üks ja ainus.

Taeval on ainus selgus.
Maal on ainus kindlus
Vaimul on ainus võimsus.
Orul on ainus küllus.
Kõigil on ainus elujõud.
Kuningal on ainus austus.

Nendel on see üks ja ainus.

Taeva selgus võib rebeneda.
Maa kindlus võib mõraneda.
Vaimu võimsus võib lahtuda.
Oru küllus võib ammenduda.
Kõikide elujõud võib hääbuda.
Kuninga austus võib langeda.

Austusest kasvab põlgus.
Ülevus seisab alandusel.

Kuningas võib ju ennast alandada.
Aga miks?
Austusest kasvab põlgus.
Aga mitte sellisel moel.

Sest lammutamine ei kasvata.

Pärl on kees, kivi on maas.

40

Tee viib tagasi.
Kergelt.
Kõik tuleb sellest, mis on.
Mis on, tuleb sellest, mida pole.

41

Tark õpilane järgib teed.
Keskmine vahel järgib, vahel mitte.
Rumal ainult naerab.

Kui naeru poleks, siis poleks ka teed.

Seepärast öeldakse:

Valge tee tundub hämarana.
Mineku tee tundub tulemisena.
Sile tee tundub konarlikuna.
Kõrgeim vägi tundub madalana.
Suurim puhtus tundub räpasena.
Kõikehõlmav vägi tundub puudulikuna.
Võimas vägi tundub jõuetuna.
Ausameelsus tundub kahtlasena.

Suurel ruudul nurki ei ole.
Suur töö ei saa valmis.
Suurt heli ei kuule.
Suurel asjal pole kuju.

Teel nime ei ole.
Ta on varjus.

Ta loovutab ja täiustab.

42

Tee annab ühe.
Üks annab kaks.
Kaks annavad kolm.
Kolm annavad kõik.

Kõigil on tumedus süles
ja heledus peal,
Elujõud koos.

Inimene hoidub alandusest.
Kuningas alandab end ise.

Mis kaob, see tuleb.
Mis tuleb, see kaob.

On teised öelnud, ütlen minagi:

Kangus ise ei sure.

See on õpetuse isa.

43

Õrn on kangest üle.

Mida pole,
läheb ka sinna, kus on.

Just nõnda on kasu siis
kui midagi ei tee.

Sõnu pole vaja.
Teha pole vaja.

Vähesed mõistavad.

44

Kas nimi on kallim kui ihu?
Kas ihu on parem kui vara?
Kas võit on kaotusest valusam?

Kes palju tahab,
sel palju kulub.

Kes palju kogub,
sel palju kaob.

Kui juba piisab,
oled häbist väljas.

Kui juba peatud,
oled ohust väljas.

Nii kestad kaua.

45

Parim tundub poolik.
    Ometi ei ammendu.
Täius tundub tühi.
    Ometi ei lõpe.
Õige tundub kõver.
Oskus tundub kohmakas.
Hea kõne tundub kogelus.

Liikudes saad sooja.
Rahunedes jahtud maha.

Selgus ja rahu
korrastavad kõik.

46

Kui maailm on teel,
siis hobused väetavad põlde.

Kui maailm ei ole teel,
siis hobused valvavad piiridel.

Soovid toovad kurja.
Rahutus toob pahandust.
Tahtmine toob õnnetust.

Kui tead, et piisab,
siis ka piisab.

47

Ei pea välja minema,
et aru saada.

Ei pea vaatama,
et näha teed.

Kaugenedes mõistad vähem.

Tark
ei liigu, aga teab.
Ei vaata, aga näeb.
Ei tee, aga mõjub.

48

Kes õpib, see kasvab.
Kes teel on, see kaob.
Kes kaob, see jätab.
Kes jätab, ei tee midagi.

Aga mõjub.

Kui ei tee, siis saad.
Kui teed, saad vähe.

49

Tark ei mõtle.
Rahvas mõtleb temaga.

Headele hea.
Halbadele hea.
Väele hea.
Usaldusele usaldus.
Usaldamatule usaldus.
Väele usaldus.

Tark on tasa.
Rahu levib.
Rahvas kuulab.
Lapsed kõik.

50

Kes sünnib, see sureb.

Mõned on elus.
Mõned on surmas.
Mõned on elus ja surmas.

Sest liiga palju tahavad.

Olevat õieti liikujaid,
kel pole vaja karta
ei tiigrit, ninasarvikut
ega sõjariistu.

Tiigril pole temas küünte jaoks kohta.
Ninasarvikul pole temas sarve jaoks kohta.
Sõjariistal pole temas kohta.

Sest temas pole surma.

51

Tee annab.
Vägi lisab.
Aine kujundab.
Olu valmistab.

Kõigil on tee aus
ja vägi hinnas.

Keegi ei sunni.
Loomus on selline.

Tee annab ja
vägi lisab ja juhib ja suunab ja toidab ja katab.

Annab ega võta endale.
Teeb ega toetu millelegi.
Juhib ega valitse kuidagi.

Sügav vägi.

52

Maailma algus on maailma ema.

Kes tunneb ema, tunneb ka last.
Kes tunneb last, hoiab ema.

Ihu lahkub valutult.

Paned suu kinni,
paned väravad kinni
- ei mingit muret.

Teed suu lahti,
õiendad igal pool
- muredest puudu ei tule.

Kes väikest näeb, saab selgeks.
Kes õrna hoiab, saab tugevaks.

Selles valguses kulged selgusse tagasi.

Muresid pole.

Püsivus viib sihile.

53

Vähesest tarkusest piisab,
et suurel teel püsida.

Kõrvale kaldumist kardavad need,
kellele liiga kerge see näib.

Seepärast minnakse
kitsastele radadele.

Loss hiilgav, põld söötis, ait tühi.
Uhked riided, mõõgad vööl, söögid-joogid.
Vara kuhjatud. Hooplemine. Röövimine.

See ei ole tee.

54

Mis on hästi pandud,
seda välja kiskuda ei saa.

Mis on hästi hoitud,
seda ära võtta ei saa.

Ja austus püsib põlvest põlve.

Endas kasvab mõjus vägi.
Peres kasvab rikas vägi.
Külas kasvab püsiv vägi.
Riigis kasvab helde vägi.
Maailmas kasvab kõikjale ulatuv vägi.

Nii näed
endas ennast,
peres peret,
külas küla,
riigis riiki,
maailmas maailma.

Kuidas ma näen maailma niimoodi?

Niimoodi näengi.

55

Kellel väge väga palju,
on kui äsja sündind laps.

Mesilane ei nõela.
Madu ei salva.
Kull ei noki.
Kiskja ei ründa.

Kont on pehme, liha õrn,
kinni hoiab kõvasti.
Sugu ei tee,
aga riist on püsti.
Elujõudu täis.
Kisendab häält kaotamata.
Kooskõlas.

Kooskõla viib püsivusele.
Püsivus viib selgusele.

Kes elu aitab, on õnnelik.
Kes hinge juhib, on võimas.

Mis tee see on, kui oled vanadusest nõder?
Kui poleks tee, siis oleks ammu lõpp.

56

Kes teab, ei räägi.
Kes räägib, ei tea.

Paned suu kinni,
paned väravad kinni.

Tera läheb nüriks.
Sõlm tuleb lahti.
Sära tuhmub.
Tolm jääb alles.
Põhjatu samasus.

Ei mingit lähedust.
Ei mingit võõrastust.
Ei mingit kasu.
Ei mingit kahju.
Ei mingit väärtust.
Ei mingit väärtusetust.

See ongi väärtuslik siin maailmas.

57

Riiki juhib õiglus.
Sõda juhib kavalus.
Maailma juhib muretus.

Kuidas nii?

Keelamisest tekib vaesus.
Sõjariistadest tekib segadus.
Oskustest tekivad imelikud asjad.
Seadustest tekivad vargad ja röövlid.

Tark ei tee midagi
ja rahvas kulgeb ise.

Tark on rahus
ja rahvas saab õigeks.

Tark ei tõmble
ja rahvas saab rikkaks.

Tark ei taha midagi
ja rahvas saab loomulikuks.

58

Kui kuningas on muretu,
siis rahvas on rõõmus.

Kui kuningas on murelik,
siis rahvas kannatab.

Õnn on õnnetuse peal,
õnnetus on õnne sees.

Kus on piir?

Õigust pole - kõver rada.
Headus hakkab veiderdama.
Segadus läheb suuremaks.

Tark on õige, kuid ei lõika.
Tark on terav, kuid ei torka.
Tark on otsekohene, kuid vaikne.
Tark küll särab, aga ei pimesta.

59

Parim valitseja on vähenõudlik.

Vähenõudlik on paindlik.

Paindlikul on väge.

Väelisel on mõju.

Mõjukal ei ole piire.

Piirituna valitsed.
Emalikult püsid kaua.

Sest juur on sügav,
Tüvi tugev.

Pikk elu nägemise tee.

60

Riigi juhtimine
on nagu väikeste kalade küpsetamine.

Kui teel valitsed maailma,
siis kurjus kaob
ja kurjadel ei ole võimu.

Ei tee nad kahju kellelegi.
Ei tee ka tark kahju kellelegi.

Ei tee nad kahju teineteiselegi.

Väed saavad kokku tagasi.

61

Suur riik laskub alla
nagu ühtimisvalmis emane
siin maailmas

Rahulolev emane võtab
alla jäädes isase.

Kui suur riik laskub alla
väikese ees,
saab ta väikese endale.

Kui väike riik laskub alla
suure ees,
saab ta suure endale.

Üks võidab alla laskudes.
Teine võidab all olles.

Suurel riigil vaja
rohkem rahvast hooldada.

Väiksel riigil vaja
rohkem rahvast teenida.

Suur olgu madalal.

62

Tee on kõigile põhjaks.
Headele väärtus,
Halbadele kaitse.

Ilusate sõnadega saab meelitada.
Austusega saab heameelt teha.
Aga kui keegi on halb
- miks teda hüljata?

Kroonimisel, ülendamisel
tehakse kalleid kingitusi.
Paigal püsides on tee parim.

Kunagi peeti teed kalliks
ja öeldi: otsija leiab,
süüalune saab vabaks.

Seepärast peetigi teed kalliks.

63

Teha nii, et ei tee.
Toimida nii, et ei toimeta.
Maitsta nii, et ei maitse.

Väikeses on suur,
Väheses on palju.

Kurjuse vastu on vägi.

Raske laheneb kergelt.
Suur laheneb väikselt.

Raske oli ju algul kerge.
Suur oli ju kunagi väike.

Tark ei tee midagi suurt,
seepärast ta suurt teebki.

Kerget lubadust ei usu keegi.
Kerge praegu - raske hiljem.

Tark peab kõike raskeks,
seepärast polegi tal raske.

64

Rahunenut on kerge hoida.
Ennustamatut on kerge ette võtta.
Nõrka on kerge murendada.
Pudenenut on kerge hajutada.

Tegele sellega, mida veel pole,
juhi seda, mis pole veel sassis.

Jäme puu algas peenest võrsest.
Kõrge torn algas maapinnalt.
Pikk teekond algas ühest sammust.

Tark ei tee ja nii ei lõhu.
Tark ei võta - ja ei kaota.

Teistel luhtub kõik sageli enne lõppu.

Märka lõppu enne algust,
Ja miski ei luhtu.

Tark soovib soovimata,
varandusi tahtmata.
Õpib õppimata.

Pöördub kõikide poole,
kõigile loomulikkust näidates.

Midagi tegemata.

65

Kunagised teel olijad
ei valgustanud rahvast
ning jätsid ta hämarusse.

Liiga palju tarkust
teeb valitsemise raskeks.

Tarkusega riiki röövid.
Tarkuseta - õnnistad.

Üheskoos mõistad sügavust.
Sügavusest avaneb põhjatus.
Põhjatusest tuled kõigiga tagasi.

Puhas rõõm.

66

Suured jõed ja mered
valitsevad ojakesi -
sinna nad ju voolavad:
allapoole.

Valitsedes alandu.
Juhtides hoia tahapoole.

Kui tark on ülal,
on rahval kerge
Kui tark on ees,
on rahval hea.

Kõik rõõmustavad
ega põlga.

Ta ei võistle.
Temaga ei võistelda.

67

Kõik peavad oma teed suureks,
ometi ei kõlba.

Suur ei kõlba,
kõlblik oleks väike.

Kolme kallist asja hoian.
Üks on armastus.
Teine on hoolikus.
Kolmas on tagasihoidlikkus.

Armastus teeb vapraks.
Hoolikus teeb heldeks.
Tagasihoidlikkus tõstab.

Kes vapper on, kuid vihkab
või helde on, kuid raiskab
või tõuseb häbitult,
see hukkub.

Kui võitlejas on armastus,
siis võit on käes.

Sest kaitseb taevas
ja armastus.

68

Hea väejuht ei sõdi.
Hea sõdur ei vihastu.
Hea võitja ei võitle.
Hea juht on madalal.

See on
vägi, mis ei võistle.

See on
jõud, mis suunab.

See on õige.

Alati.

69

Üks väejuht olla ütelnud:

Meelsamini olen külaline.
Parema meelega taganeksin.

See ongi
edasiminek paigal olles,
valmistumine paljastamata,
võitmine kohtumata,
relvastumine relvadeta.

Kui tahad õnnetust,
siis põlga vaenlast.
Kui vaenlast põlgad,
kaotad kõik.

Võidab see, kel teisest kahju.

70

Minust on väga lihtne aru saada
ja väga kerge teostada.

Keegi ei mõista
ja keegi ei teosta.

Sõnad tulevad allikast.
Tegudel on põhjus.

Kes ei mõista allikat,
see ei mõista ka sõnu.

Mõni mõistab. Mõni hindab.

Targal seljas lihtne riie.

Südames kuld.

71

Kes teab, et ei tea, on terve.

Kes teab, et teab, on haige.

Kes teab oma haigust, on terve.

Tark on terve.
Ta teab oma haigust.

On terve.

72

Kui võim ei hirmuta,
siis on ta suur.

Ära lõhu kodusid.
Ära halvusta eluviise.

Kes ei halvusta,
seda ei halvustata.

Tark tunneb ennast,
kuid ei näita.
Armastab ennast,
kuid ei tõsta.

Ühe võtab, teise jätab.

73

Julged vihaselt - ja sured.

Julged rahulikult - jääd ellu.

Võib nii, võib naa.

Mõni asi pole õige.
Miks?
Tark ka ei tea.

Õigel teel ei ole võistlust,
ometi võidetakse.
Õigel teel ei ole juttu,
ometi vastatakse.
Õigel teel ei ole kutset,
ometi tullakse.
Õigel teel ei ole muret.
ometi korraldub.

Võrk on suur ja lai ja hõre.

Ometi hoiab.

74

Kui keegi surma ei karda,
milleks siis hukkamised?

Kui surma kardetakse
ja eksitakse,
siis tuleb hukata.
Kes söandaks?

Hukkajaks on ülim timukas.

Kes teda asendada tahab,
see on kui see,
kes suure puutöömeistri eest
puid hakkas raiuma.

Lõi kirvega kätte.

75

Rahvas nälgib.
Maksud suured.
Sellepärast rahvas nälgib.

Raske valitseda.
Palju toimetamist.
Sellepärast raske valitseda.

Surmast ei hoolita.
Palju elu.
Sellepärast surmast ei hoolita.

Elu ei ole ainus väärtus.

76

Mis sünnib, on õrn ja nõrk.
Mis sureb, on kuiv ja kange.

Puud ja rohud on algul
õrnad ja paindlikud.
Surres kõvad ja kuivad.

Kõvad ja kanged
lähevad surma

Õrnad ja nõrgad
lähevad ellu.

Kange relvaga ei võida.
Kõva puu läheb katki.

Õrn ja nõrk
on kõvast ja kangest üle.

77

Õige tee on nagu
vibu pingutamine.

Ülemine laskub alla.
Alumine tõuseb üles.

Liigne väheneb.
Puuduv lisaneb.

Õige tee võtab liigse,
annab puuduva.

Inimese tee lisab liigsele,
võtab napist.

Kes jagab ohtrusest,
on teel.

Tark teeb ega toetu millelegi,
saab valmis ega peatu.

Ei näita võimeid.

78

Kõige õrnem ja nõrgem on vesi.

Kõvast ja kangest üle.
Muutumatult.

Nõrk on tugevast üle.
Õrn on kangest üle.

Kõik teavad.
Keegi ei tee.

Tark võtab riigi sopa
ja tõuseb troonile,
Võtab riigi hädad
ja valitseb maailma.

Õige sõna tundub vale.

79

Vaen vaibub.
Viha jääb.
Mis selles head?

Tark täidab lubadused
midagi nõudmata.

Kelles vägi,
täidab lubadusi.

Kelles väge pole,
nõuab teistelt täitmist.

Õigel teel lähedasi pole.

Ainult head.

80

Väike riik ja vähe rahvast.

Palju asju,
vähe kasutuses.

Surm on tähtis,
kaugele ei rännata.

Vankrid, paadid seisavad.

Sõjariistad varjus.

Nööre punutakse.
Hästi süüakse.
Kaunid rõivad.
Kindel kodu.
Puhas rõõm.

Naaberriik on näha.
Kuked-koerad kuulda.

Tegemist pole vaja teha.
Rahus vananeda ja surra.

81

Aus pole ilus.
Ilus pole aus.

Headus ei vaidle.
Vaidlus pole hea.

Kes mõistab, ei tea.
Kes teab, ei mõista.

Tark ei kogu midagi.

Mida rohkem annab,
seda enam saab.

Mida enam teeb,
seda rohkem jääb.

Õigel teel ei ole kasu ega kahju.

Targal teel ei ole võistlemist.

 

 

Daodejing (peatükid 1–37)

        "Daodejing"; Wade'i-Gilesi transkriptsioonis Tao Te Ching; eesti keelde tõlgitud mitmeti, sealhulgas "Raamat teest ja väest" või "Kulgemise väe raamat" on taoismi http://et.wikipedia.org/wiki/Taoism alustekst, mille autorlus on traditsiooniliselt omistatud Laozile http://en.wikipedia.org/wiki/Laozi .

Laozi eluajaks peetakse traditsiooniliselt umbes 6. sajandit eKr; Daodejingi teksti dateeritakse (peamiselt filoloogiliste kriteeriumide alusel) 8. ja 3. sajandi vahele eKr; hilisemaks kui 3. sajand eKr seda enamasti ei peeta.

Tekst koosneb umbes 6000 märgist ja jaguneb 81 lühikeseks peatükiks, mis mõnikord jagatakse kahte ossa: "Dao" ("Tao") (peatükid 1–37) ja "De" (Wade'i-Gilesi transkriptsioonis "Te" (peatükid 38–81). Võimalik, et on olnud traditsioone, kus nende osade järjestus on olnud vastupidine.

Tekst on peaaegu muutumatuna püsinud rohkem kui kahe aastatuhande jooksul, ehkki ta on loodud ammu enne taoistliku kaanoni koostamist.

Tekst on mõeldud pigem mediteerimiseks kui kiireks läbilugemiseks. Taoistlikus praktikas on tavaline, et ühel päeval tegeldakse ainult ühe peatükiga. See õpitakse pähe, seda korratakse, sellel lastakse endasse toimida erinevates meeleseisundites, seda kirjutatakse ümber jne.

"Daodejingi" keskseid ideid on loobumine võistlemisest selle kõigis vormides - vastavalt ka vägivallast, võimutaotlusest, kuulsusetaotlusest jne.

"Daodejingi" tõlgitsemine ja tõlkimine on toimunud pidevalt. Ka hiina kultuuris antakse sellele tekstile tihtipeale erinevaid tõlgitsusi. Osalt tuleneb see Laozi arhailisest keelest, ent suuresti ka teose lakoonilisest ja aforistlikust stiilist, mis sageli vaid vihjab, jättes arusaamiseks mitmeid võimalusi. Teksti näiline lihtsus ja väike maht on kahtlemata üks põhjusi, miks seda teost nii palju on teistesse keeltesse tõlgitud. Ingliskeelseid "Daodejingi" tõlkeid loendatakse juba sadades.

Allikas: Vikipeedia

*  *  * 

Laozi raamat on arvatavasti piibli järel tõlgituim raamat maailmas. Tõlgete täpset arvu ei ole ühestki allikast leidnud; kusagil on pakutud ligikaudne hinnang „üle 300”, umbes pool neist ingliskeelsed. Ka seda, kui paljudesse keeltesse kokku see hiina mõtteloo üks tuntumaid tekste on tõlgitud, pole keegi vist kokku võtnud. Igal juhul on eesti keel üks neist. Arvestatavad tõlked on raamatuna ilmunud Linnart Mälli ja Jaan Kaplinski poolt vastavalt 1979. ja 2001. aastal. 

Käesolevas eestikeelses versioonis "Tee väe raamat" http://www.apollo.ee/tee-vae-raamat.html on läbivalt kasutatud tõlkevasteks sõna "tee", mis on ühtlasi ka selle mõiste kõige otsesem ja selgem vaste eesti keeles. Ka kõigi teiste oluliste terminite puhul on kasutatud läbivalt eestikeelseid vasteid.

Tõlkinud Tõnn Sarv http://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5nn_Sarv

"Tee väe raamat"

"Dao" 
(peatükid 1–37) 

1

Kõlblik tee ei kõlba.
Nimi ei tähenda midagi.
Alguses pole nime.
Nimetamisest tekib kõik.

Kes ei taha, see näeb.
Kes tahab, see tunneb.

See on üks ja seesama.
Vahe on nimetamises.

Üheskoos paistab sügavus.
Sügavusest avaneb põhjatus.

2

Kõik teavad, mis on ilus
- sealt ka inetus.
Kõik teavad, mis on hea
- sealt ka halb.

Kui ühte pole, siis teine on.
Raskus täiendab kergust.
Pikkus mõõdab lühidust.
Ülemine hoiab alumist.
Hääl kõlab ikka helina.
Esimese järel tuleb tagumine.

Seepärast tegemiseks
ei pea midagi tegema.
Õpetamiseks pole sõnu vaja.
Luua saab ka vaidlemata.
See, mis sünnib, ei ole sinu oma.
Ei pea tuge otsima.
Lõpule jõudmine ei tähenda seismajäämist.

Kes ei jää seisma,
ei jää ka ilma.

 3

Milleks karjäär
 - ainult kadestamiseks.
Milleks varandused
 - ainult varastamiseks.
Milleks ihaldused
 - ainult rahutuste tekitamiseks.

Kui tahad valitseda,
hoia meel tühi ja kõht täis,
tahtmised nõrgaks ja kondid tugevaks.
Ei mõista ega taha midagi.
Kes mõistab, ei tee midagi.

Tee nii, et ei tee midagi
ja miski ei jää tegemata.

4

Tee on tühi.
Tee ei kulu.

Põhjatusest tuleb kõik.

Tera läheb nüriks.
Sõlm tuleb lahti.
Sära tuhmub.
Tolm jääb alles.
Kõik jääb alles.

Ma ei tea, kust ta tuli.
Jumal ka ei tea.

5

Maailmale pole inimesi vaja
- nad on vaid õletuustid.
Targale pole inimesi vaja
- nad on vaid õletuustid.

Maailm on tühi.
Nagu lõõts.
Iga liigutus annab tulemuse.

Sõnad on liigsed.
Ainult keskendu.

6

Vaim elab oru sügavuses
nagu igavene vanaema,
kelle tumedast avast
voolab maailm välja.

Kõigile kasutamiseks.
Alati annab kätte.

7

Maailm on igavene.
Tal pole midagi vaja.
Seepärast ta püsibki.

Tark jääb taha, kuid on ees.
Tark jääb välja, kuid on sees.

Kes midagi ei taha,
see kõike saab.

8

Headus on nagu vesi.
Ta ei vaidle.
Ta on kõigile vajalik.
Ta voolab ka halbadesse kohtadesse.

Ta on nagu tee.

Maa teeb kodule head.
Sügavus teeb meelele head.
Südamlikkus teeb seltskonnale head.
Usaldus teeb sõnadele head.
Selgus teeb valitsemisele head.
Oskus teeb tegemisele head.
Aeg teeb ettevõtmisele head.

Kes ei vaidle, sel pole pahandust. 

9

Kõike korraga ei saa.
Pole vajagi.

Kes kogu aeg teritab,
jääb terast ilma.

Kes varandust kogub,
peab seda ka kaitsema.

Kes ennast kergitab,
see langeb.

Kui valmis said, siis mine edasi.

See on õige tee.

10

Kes ühte hoiab,
peab teistest loobuma.
Kes õrnust loodab,
peab äsja sündima.
Kes sügavusse vaatab,
peab puhas olema.
Kes valitseda tahab,
peab asju jagama.
Kes võimalusi avab,
peab naine olema.
Kes kõigest aru saab,
ei pea midagi tegema.

Kui midagi sünnib,
siis lase tal kasvada.
Kui midagi sünnib,
siis lase tal minna.

Ei pea tuge otsima.
Juhtida saab ka ilma valitsemiseta.

See on sügavuse vägi.

11

Kodarad hoiavad ratast koos.
Kuid auk tema keskel
teeb ta kasulikuks.

Savist vormitakse anumat.
Kuid õõnsus tema sees
teeb ta kasulikuks.

Seintesse jäetakse avavused
uste ja akende jaoks.
Need teevad toa kasulikuks.

Vajalik tuleb teha.
Puuduvast on kasu. 

12

Liiga palju värve
- midagi ei näe.
Liiga palju hääli
- midagi ei kuule.
Liiga palju maitseid
- midagi ei tunne.

Kiirustamine ja tagaajamine
teevad segaseks.
Kallihinnalised kaubad
ajavad hulluks.

Tark täidab kõhu,
mitte meeled.

Kes ühe võttis,
see teise jättis.

13

Austus ehmatab. Häbi ehmatab.

Valu on kallis nagu ihu.

Miks austus ja häbi ehmatavad?
Häbi on parem kui austus.
Kui tuleb, siis ehmatab.
Kui läheb, siis ehmatab.
Sellepärast austus ja häbi ehmatavad.

Miks valu on kallis nagu ihu?
Ainult ihu saab valu tunda.
Poleks ihu, poleks ka valu.

Kes hindab ihu nagu maailma,
see võtku maailm oma hoolde.

Kes austab ihu nagu maailma,
see võtku maailm oma kaitse alla.

14

Vaadates ei näe
- nähtamatu.
Kuulates ei kuule
- kuuldamatu.
Katsudes ei tunne
- tundmatu.

Kolmest puudumisest saab üks.

Ei hele pealt, ei tume alt.
Ääretu ja piiritu.
Nimetuna tuleb.
Pole kuju, pole asja.
Segane ja hämar.

Tuleb vastu
- nägu pole.
Läheb ära
- selga pole.

Sügavusest juhid maailma.
Põhjatusest mõistad kõike.

See on tee seos.

15

Vana tark on varjus
Märkamatu ja sügav.
Tema sügavust ei näe.

Väliselt aga
ettevaatlik nagu läheks üle jõe,
arglik nagu kardaks naabreid,
viisakas nagu oleks külas,
ebamäärane nagu sulav jää,
lihtsameelne nagu puupakk,
tühi nagu laiuv org,
segane nagu porine vesi.

Paigal olles, kuni pori hajub.
Liikudes, kui selgus käes.

Sellel teel ei olda täis.
Vana täitub uuega.

16

Rahu säilib tühjuses.

Kõik siin tulevad ja lähevad.
Kõik siin tulevad tagasi.

Tagasitulek on rahu.
Tagasitulek on vabadus.

Vabadus annab püsivuse.
Püsivus annab mõistmise.
Mõistmine annab selguse.

Ilma püsiva mõistmiseta
minnakse hukka.

Püsiv mõistmine
teeb lahti.

Lahtine on rahulik.
Rahulik on kuninglik.
Kuninglik on õige.
Õigele on tee.
Teel ei ole lõppu.

Ihu lahkub valutult. 

17

Kõige paremaid me teame.
Vähem paremaid me armastame.
Veelgi vähemaid me kardame.
Veelgi vähemaid me põlgame.

Usaldus loob usalduse.

Kui valmis said, mine eemale.
Palju sõnu pole vaja.
Las arvavad, et ise läks nii.

18

Tee kõrvale tekib
headus ja südamlikkus.

Vaidluse kõrvale tekib
valelikkus ja petmine.

Peretülide kõrvale tekib
armastus ja austus.

Mässude kõrvale tekivad
ustavad teenrid.

19

Jättes tarkuse ja väitluse
tekib suur kasu.

Jättes õigluse ja südamlikkuse
tekib austus ja armastus.

Jättes edu ja oskused
kaovad vargad ja röövlid.

Need on ainult kaunistused.

Pigem olla
lihtne ja loomulik.
Soovideta ja tahtmisteta.

20

Kui pole tarkust, pole ka muresid.

Kui kaugel on jah ja ei?
Mis vahe on heal ja halval?
Mida peab kartma ja mida kahetsema?

Mõttetult, lõputult.

Rõõm ja pidu kevadel.
Rahvas kõik on välja tulnud.
Minul ainult vaikne meel
nagu laps, kes naeruta.
Ükskõikselt ja pöördumatult.

Kõikidel on nii palju.
Minul mitte midagi.
Segaduses, rumalalt.

Kõik on nõnda valguses.
Mina ainult hämaras.
Kõik on nõnda arukad.
Mina ainult muretu
nagu laine, mis ei püsi.

Kõik nad teavad, mida teevad.
Mina ainult algeline.
Mina ainult erinev.

Toitvat ema armastan.

21

Suurim vägi kulgeb teel.
Tee on hämar, varjune.

Seal on kujundid
nii hämaras, nii varjuses.

Seal on ollus
nii hämaras, nii varjuses.

Seal on sisu,
kohe päriselt.

Seal on usaldus.

Kaugetest aegadest siiani
pole ta nimi kadunud.

Kuidas ma seda tean?

Just nõnda.

22

Kes on haige, terveks saab.
Kes on kõver, sirgeks saab.
Kes on must, puhtaks saab.
Kes on närtsind, värskeks saab.
Vähe tahad - palju saad.
Palju tahad - segi lähed.

Targal on vaid üks ja õige.
Ta ei näita, aga paistab.
Ta ei õigusta, aga on õige.
Ta ei kiitle, kuid on au sees.
Ta ei võistle - ja temaga ei saa võistelda.

Ammu teada:
Kes on haige, terveks saab.
Tõsijutt.

Vaja vaid tagasi tulla. 

23

Sõnad on vaikuses.

Marutuul vaibub lõunaks.
Paduvihm vaibub õhtuks.

Neid teeb maailm.

Kui maailm kauem ei jõua,
kuidas siis sinagi jõuad?

Seepärast ole teel.

Kes on teel, see on tee.
Kes on väes, see on vägi.
Kes on eksituses, see on eksitus.

Tee hoiab teelist.
Vägi hoiab vägilist.
Eksitus hoiab eksijat.

Usaldus loob usalduse.

24

Kaua sa seisad varvastel?
Kaua sa kõnnid pikkade sammudega?

Kergitades sa ei paista.
Õigustades ei saa õigeks.
Kiitlemine ei too austust.
Uhkeldus ei anna uhkust.

Teel neid vaja ei ole.
Mõttetu praht.
Teele nad kaasa ei tule.

25

Midagi on
segadusest tekkinud.
Enne maailma,
tühi ja vaikne,
üks ja seesama.
Igal pool,
vahetpidamata.

Sealt ka maailm,
kes teab.

Nime ei tea.
Ütleme, tee.
Nimi on suva.

Ütleme, suur.
Suur läheb ära.
Mis läheb, see tuleb.

Suur tee.
Suur maa.
Suur taevas.
Suur kuningas.

(Kuningas on neljas)

Inimesel on maa.
Maal on taevas.
Taeval on tee.
Teel on tee.

26

Kergus on raskuse pinnal.
Rahu on rahutuse juht.

Tark veab raskust päeval.
Õhtul jätab rahule.

Kuidas muidu saaks raskust kergelt võtta?

Kergelt võttes kaotad pinna.
Rahutusega kaob juht.

27

Heal kõndijal pole jälgi.
Heal jutustajal pole tõrkeid.
Heal arvutajal pole sõrmi vaja.
Hea sulgeja ei vaja riivi,
aga lahti ei tule.
Heal sõlmetegijal ei ole nööri vaja,
aga lahti ei tule.

Tark hoolib kõigist.
Ta ei jäta kedagi kõrvale.
Tema selgus kandub edasi.

Tark õpetab rumalaid.
Rumalad õpivad targalt.
Kes targalt ei õpi, see eksib.

Kummaline?

28

Kes on mees, sel on naine.
Kes on maailma jõgi, see on maailma jõgi.
Vägi jääb alles.
Laps tuleb tagasi.

Kes on hele, sel on tume.
Kes on maailma mõõt, see on maailma mõõt.
Vägi ei kao.
Lõpmatu tuleb tagasi.

Kes on aus, sel on häbi.
Kes on maailma org, see on maailma org.
Väge jätkub.
Lihtsus tuleb tagasi.

Lihtsusest saab vajalik.
Targast tuleb valitseja.
Suur teeb kõike tegemata.

29

Maailma muuta ei õnnestu.

Maailm on imesid täis.
Nii kui puutud, läheb katki.
Nii kui võtad, läheb kaotsi.

Mõni on ees, mõni on taga.
Mõni hingab sisse, mõni välja.
Mõni on tugev, mõni on nõrk.
Mõni tekib, mõni kaob.

Tark jätab liigse,
jätab kasutu,
jätab tühise.

30

Teel ei ole võitlemist.

Võitlusväljal kasvab takjas.
Pärast võitlust - ikaldus.

Kes saavutab, see taandub.
Kes saavutab, ei hinda.
Kes saavutab, ei kiitle.
Kes saavutab, ei hoople.
Kes saavutab, ei võta.

Mis tee see on,
kui oled vanadusest nõder?

Kui poleks tee,
siis oleks ammu lõpp.

31

Sõjariistad õnne ei too.
Teel neid vaja ei ole.

Parimad mõtlevad, et
rahu ajal olen vasakul,
sõja ajal olen paremal.
Sõjariistad õnne ei too.
Parimatel neid vaja ei ole.
Tarvitavad, kui muidu ei saa.
Rahu on aga parim.
Võita võib, kuid valusalt.
Tapmisest ei tunne rõõmu.
Rõõmu tundes tapmisest
soovid ei täitu.
Heal ajal vasemal,
halval ajal paremal.
Kannupoiss on vasemal,
ohvitser on paremal.
Nagu ikka halval ajal,
nagu ikka leina-ajal,
kus on väga palju surnuid...

Kui võit on käes,
siis lasku leina.

32

Teel pole kunagi nime.
Ta on loomulik ja märkamatu.
Maailm teda ei muuda.

Kui kuningas on teel,
siis kõik on temaga
ja taevas tuleb maa peale
ja vihm läheb magusaks
ja korraldusi pole
ja kõik on õiglane.

Korraldustel on nimed.
Nimedes on lõpp.
Kes lõppu näeb, jääb seisma.
Kes seisma jääb, on kaitstud.

Tee on nagu oja,
mis jõkke ja merre viib.

33

Kes teisi tunneb, on tark.
Kes ennast tunneb, on suur.

Kes teisi võidab, on tugev.
Kes ennast võidab, on vägev.

Kes vähe tahab, on rikas.
Kes palju tahab, sel jõud.

Kes paigale jääb, jääb alles.
Kes surres ei kao, elab kaua.

34

Suur tee laiub igale poole
ja kõik on temaga.

Ta mõjub. Ja nime ei vaja.
Ja midagi ära ei võta.

Ta hoolitseb kõikide eest
mitte kedagi valitsemata,
mitte midagi soovimata.

Tegelikult on ta väike.

Kõik tulevad temaga.
Tema ei valitse kedagi.

Tegelikult on ta suur.

Ta ei pea suur olema.
Nii ta suur ongi.

35

Jää suureks.

Kõik tuleb su sisse.
Kõigil on hea ja kindel.
Kõigil on rahu ja vaikus.

Muusika ja maiustused
meelitavad rändureid.

Teel ei ole maitset.
Vaatad teda - näha pole.
Kuulad teda - kuulda pole.
Pruugid teda - otsa ei saa.

36

Enne laienda, siis vähenda.
Enne tugevda, siis nõrgenda.
Enne ehita, siis lammuta.
Enne anna, siis võta.

See on märkamatu selgus.
Õrn ja nõrk
on tugevast ja kõvast üle.

Kala ei püüta voolu seest.
Inimestele tapariistu ei näidata.

37

Tee ei tee midagi.
Ja midagi ei jää tegemata.

Kui kuningas on teel,
Siis kõik ta ümber kujuneb.

Kui keegi tahab toimetada,
siis ise olles nimetu ja loomulik,
ta peagi rahuneb.

Nimetu ja loomulik
ei soovi midagi.

Ei ole soove, on vaikus.
On rahu maailmas.

arutlus sajast haigusest ja sajast ravimist

        On kombeks rääkida positiivsest mõtlemisest ja sellest, kuidas väära mõtlemisega ise endale hädasid kaela kutsume. Tegemist on tõega, mida kõik vanad kultuurid ja religioonid alati esile on tõstnud. Lao Qun'i mõtteavaldused haigestumisele või tervenemisele viivast käitumisest on hea näide hiina meditsiinifilosoofia psühhosomaatilise lähenemise peegeldusest kultuurilises kontekstis. "Arutlus sajast haigusest" on ilmunud vene keelde tõlgituna 1993. aastal Kiievis välja antud "Vana-Hiina Esoteerika" esimeses köites. Siin veidi lühendatult:

 

HAIGUSEKS ON,

kui ollakse tujukas;
kui unustatakse elu seadused ja jahitakse omakasu;
kui ihaldatakse naudinguid ja kahjustatakse kõlbelist väge;
kui kõik südame jõud on keskendatud ühele armastusele;
kui piiramatus apluses ei märgata pattu;
kui vihahoos soovitakse kellelegi surma
kui ennast ülistatakse teisi alandades;
kui meelevaldsete tegudega mahitatakse iseennast;
kui rõõmsatest sündmustest pajatatakse kerglaslikult;
kui mugavusest tehakse halba;
kui targemana põlatakse teisi;
kui võimu kasutatakse meelevaldselt;
kui teisi tõrjudes pannakse ennast maksma;
kui nõrkadele ja üksijäänutele tehakse ülekohut ning suhtutakse neisse  hoolimatult;
kui jõudu kasutades alistatakse inimesi;
kui tugev ja mõjukas olles andutakse laiskusele;
kui kõnega püütakse inimesi alistada;
kui võetakse laenu ja unustatakse võlg tagastada;
kui teisi nähakse kõverana, ennast aga sirgena;
kui sirgjoonelisusega kahjustatakse teisi inimesi;
kui teistele kurja tehes rõõmustatakse;
kui tuntakse uhkust oma tujude üle;
kui teisi peetakse rumalateks, ennast aga targaks;
kui uhkeldatakse oma teenetega;
kui läbikaalumise alla võetakse inimlikud patustamised;
kui ei olda enesega rahul selle pärast, et tuleb tööd teha;
kui tühist võetakse tegeliku pähe;
kui rõõmsalt pajatatakse teiste möödalaskmistest;
kui uhkeldatakse teiste ees oma rikkusega;
kui põlatakse inimesi seoses oma kõrge seisusega;
kui alamas seisuses olles kõrgemalseisjaid taga räägitakse;
kui vaene olles rikkust kadestatakse;
kui teiste laimamisega taotletakse soosingut;
kui oma moraal asetatakse väljanäituseks;
kui kellegi üle võidu saavutamist peetakse oma teeneks;
kui egoistlikest huvidest lähtudes käitutakse ebaõiglaselt;
kui enesearmastuse tõttu toimitakse kaine mõistuse vastaselt;
kui oma rahu nimel seatakse hädaohtu teised;
kui tuntakse armukadedust;
kui keevalisuse tõttu tehakse kiuste vastupidi;
kui on vähe armastust ja palju sallimatust;
kui kaalutletakse teiste inimeste õigsust või väärust;
kui vastutus püütakse iseendalt teistele kaela veeretada;
kui armastusest kunsti vastu loobutakse elurahust;
kui otsustatakse teiste inimeste vooruste ja puuduste üle;
kui teisi teesklejateks pidades oodatakse enda usaldamist;
kui karistuse kandja suhtes ei ilmutata armulikkust;
kui heategu tehes oodatakse tasu;
kui teistele millegi andmise järel seda kahetsetakse;
kui vihastutakse inimese peale,
kes näitab sulle kätte sinu vead;
kui sõimatakse mistahes elusolendit;
kui takistatakse teisi nende teel ja kulgemises;
kui räägitakse taga suuri talente;
kui hautakse kurja nende suhtes,
kes on sinust üle;
kui joogisse segatakse mürgiseid lisandeid;
kui südames ei säilitata tasakaalu;
kui tühiasjade ümber käratsetakse, et näida targana;
kui vana vaenu meeles peetakse;
kui manitsusi ja nõuandeid kuulda ei võeta;
kui lähedust ilmutades pole sisemuses tõelisi tundeid;
kui kellestki saadakse võitu ametlike paberite sisseandmisega;
kui vesteldakse rumalaga;
kui pealetungimisel ei peeta kinni reeglitest;
kui armastatakse ennast selle eest, et õieti käitutakse;
kui palju kaheldakse ja vähe usutakse;
kui naerdakse hullumeelse üle;
kui käitutakse vabalt rituaalist kinni pidamata;
kui räägitakse inetult ja kurjasti;
kui enesest vanematesse ja noorematesse suhtutakse hoolimatult ja austuseta;
kui raskes olukorras käitutakse kergemeelselt;
kui kombed on halvad ja käitumine vääritu;
kui segastes oludes loodetakse vaid iseendale;
kui otsitakse lõbu ja lusti;
kui tuntakse rõõmu teiste keelamisest ja piiramisest;
kui ollakse silmakirjalik ja valelik;
kui midagi püütakse omandada pettuse teel;
kui ei pälvita usaldust, sest lobisetakse liialt palju;
kui purju jäämisel lastakse laulujoru lahti;
kui sõimeldakse seetõttu, et tuul puhub ja vihma sajab;
kui jutt on kuri ja soovitakse hävingut;
kui inimestele õpetatakse aborditegemist;
kui sekkutakse võõrastesse asjadesse;
kui aukudest ja piludest salaja piilutakse;
kui laenamisel ei ole meeles, et kõik tuleb tagasi anda;
kui võetakse võlgu ja püütakse tasumisest kõrvale hiilida;
kui jutu peale, mis ei lähe sinu seisukohaga kokku, selg pööratakse;
kui meeldib rõhumine ja julm kohtlemine;
kui pealetükkivalt midagi leierdatakse;
kui eksiarvamuste läbi kahjustatakse inimesi; ...
kui tule ja veega kahju tekitatakse;
kui naerdakse pimeda, kurdi või tumma üle;
kui inimesi sunnitakse naist võtma või mehele minema;
kui inimesi sunnitakse kallale tungima;
kui inimesi ässitatakse kurja tegema;
kui koduse ebaõnne tõttu jäetakse armsamad maha;
kui tõe tee seadust rikkudes tõmmatakse endale häda kaela;
kui midagi nähes kohe püütakse seda omale saada;
kui jõuga võetakse ära see, mis kuulub teistele.

RAVIMIKS ON,

kui rituaalist kinni peetakse;
kui keha on järeleandlik ja iseloom pehme;
kui tegudes on halastus ja südames harmoonia;
kui tegevuses järgitakse rütmi;
kui püüeldakse kõlbelise jõu suunas ning välditakse lihalikke ahvatlusi;
kui vabanetakse soovidest südames;
kui ollakse oma saatusega rahul ja nähakse kõige juhtuva tarvidust;
kui ei võeta ettenähtust rohkem, kuigi see on kättesaadav;
kui vihast üle olles säilitatakse armastus;
kui püüeldakse vaba ja sundimatu koostöö poole;
kui teistele õnne soovitakse;
kui päästetakse hädasolija ja aidatakse seda, kel on raskusi;
kui rumalaid ja naiivseid ümber kasvatatakse;
kui mässule kaldujaid kutsutakse üles ennast parandama;
kui hoiatatakse ja manitsetakse noori ja kogenematuid;
kui juhendatakse ja haritakse neid, kes on eksinud või vigu teinud;
kui aidatakse vanu ja väeteid;
kui jõudu kasutatakse teiste aitamiseks;
kui tuntakse kaasa õnnetutele ja hoolitakse üksildastest;
kui ollakse helde vaeste vastu ja aidatakse neid, kes paluvad almust;
kui kõrgele seisusele vaatamata sõbrustatakse lihtsate inimestega;
kui vestluses ollakse tagasihoidlik ja järeleandlik;
kui nooremal auastmel olijatesse suhtutakse lugupidamise ja austusega;
kui vanu võlgu ei hakata tagasi nõudma;
kui kaastunne ja lohutus on siiras ja täis usku;
kui rääkides ollakse otsekohene ja siiras;
kui sirge üle rõõmu tundes mõistetakse kasutada kõveratki;
kui ei vaielda tõese ja vale üle;
kui agressiivsusega kokku puutudes ei vastata toorelt;
kui häbi üle elades ei peideta endas solvumist;
kui arendatakse endas püüdu headusele ning välditakse kurja;
kui keeldutakse ilusast ja võetakse omaks ilmetu;
kui öeldakse ära rohkest ja võetakse vastu vähene;
kui tarkade voorustesse suhtutakse vaimustusega;
kui targaga kohtumisel pööratakse kriitiline pilk iseenda peale;
kui nähtaval olles ennast esile ei tõsteta;
kui ei öelda ära vaevanägemisest, ent keeldutakse teenetest;
kui ei hoobelda oma püüdlustega head teha;
kui võõraste teeneid ei vaikita maha;
kui rasket tööd tehes ei lasta tujul langeda;
kui tegelikkust tunnistades säilitatakse kindel usk; ...
kui rikas olles lastakse end välja paista vaesena;
kui austatakse teiste esiletõusu ja võidetakse iseennast;
kui ennast rohke aupaklikkusega ei kohelda;
kui teiste inimeste väärt tegudest rõõmu tuntakse;
kui porduelu pole ahvatluseks;
kui jälgitakse ennast omandamise ja kaotuste protsessis kõrvalt;
kui ollakse helde seesmist jõudu varjul hoides;
kui ei sõimata midagi elusat;
kui meeldib rääkida häid sõnu;
kui hädades ja haigustes peetakse süüdlaseks vaid iseennast;
kui raskustega kohtudes ei tõrguta ega hoiduta kõrvale;
kui head tehes ei oodata tasu;
kui soovitakse inimestele kordaminekut nende püüdlustes;
kui süda on rahulik, mõtted aga nagu pühakojas;
kui süda on häirimatu, mõtted aga kindlad;
kui vana kurja meelde ei tuletata;
kui eksimust heaks tehes kurjast vabanetakse;
kui laitust võetakse kui ajendit muutumiseks;
kui ei sekkuta võõrastesse olukordadesse;
kui ärritumisel ja vihastumisel end kontrollitakse; ...
kui austatakse eakaid;
kui ka üksi olles ennast rangelt valvatakse;
kui kasvatatakse endas austust vanemate ja armastust nooremate vastu;
kui juuritakse välja kurja ja edendatakse head;
kui puhtana ja ausana ollakse oma saatusega rahul;
kui inimesi aidates jäädakse ustavaks; ...
kui võideldakse armukadedusega ja saadakse üle kahtlustest;
kui ollakse rahulik, sundimatu ja suuremeelne;
kui mõeldakse vaimsetele asjadele ega unustata tõe teed;
kui austatakse ja ülistatakse vanade tarkade tekste;
kui ärgitatakse tarkuseni jõudmist;
kui rasket ülesannet täites ei tunta tüütust;
kui peetakse lugu Taevast ja austatakse Maad;
kui austatakse ja hinnatakse kolme taevast valgusallikat;
kui säilitatakse häirimatu rahu väljaspool püüdlusi;
kui ollakse virge, leplik, tagasihoidlik ja järeleandlik;
kui armastatakse elu ega sallita tapmist;
kui ei ihaldata suure varanduse kogumist;
kui ei rikuta käskusid ja keeldusid;
kui ollakse aus, omakasupüüdmatu, ustav ja täis usku;
kui ei himustata rikkust; ...
kui otse öeldes säilitatakse ustavus ja usk;
kui rõõmustatakse inimese moraali üle;
kui püütakse õnnetutele abiks olla;
kui vanal inimesel aidatakse raskust kanda;
kui saadakse lahti liigsetest tunnetest ja armupiinadest;
kui südames on headus ja mõtetes kaastunne;
kui leitakse rõõmu sellest, et inimesi õhutatakse head tegema;
kui rikkust kasutatakse halastuse nimel;
kui kõrget seisust kasutatakse heategudeks ...

 

______________________________________

 

Need ongi sada ravimit. Inimene jääb haigeks tema poolt tehtud vigade ja pahede tõttu, mille olemust ja tegelikke põhjusi ta pole mõistnud. Selle tagajärjel ilmuvadki tõved. Haiguste vahetuteks põhjusteks aga on söögi, joogi, tuule, külma, kuumuse ja hinguse-qi poolt tekitatud mõjustused. Kui inimene rikub seadusi ega ela tõega kooskõlas, siis tema eluvaim-shen satub seisukorda, kus hing-hun ammendatakse, hing-po aga hukkub. Kui neid kehas pole, siis ei hoita kinni eluessentsi-jing’i ja eluhingust-qi’id ning materiaalne kate muutub tühjaks. Seepärast võivad välised mõjustused tuule ja külma näol keha kahjustada. Sel põhjusel ei söanda tark inimene isegi erakluse tundmatuses vääralt toimida. Isegi kõrgel ametikohal olles ei söanda ta sellest kasu lõigata. Ta hoiab keha kooskõlas riietusega, mida kannab. Ta sööb vaid niipalju, kui kehal vaja. Olles rikas ja kuulus, ei anna ta oma soovidele järele. Isegi vaesena ja armetus olukorras ei söanda ta seadusi rikkuda. Seetõttu ei suuda miski väline teda kahjustada ja ka seesmised haigused teda ei ohusta.

 

 

Kahlil Gibran "Pohvet"

        Almustafa, väljavalitu ja armastatu, päikesetõus oma elupäevil, oli kaksteist aastat Orfaleesi linnas oodanud oma laeva, mis pidi naasma ja ta tagasi sünnisaarele viima.
Ja kaheteistkümnendal aastal Ielooli, lõikuskuu seitsmendal päeval, tõusis ta linnamüüritagusele mäele ja vaatas merele - ning silmas udus lähenevat laeva.
Siis paiskusid pärani tema südame väravad ja ta rõõm lendas kaugele üle mere. Ning ta sulges silmad ja palvetas oma hinge vaikustes.

 

Aga mäest alla laskudes võttis kurbus tema üle võimust ning ta mõtles oma südames:
Kuidas lahkun siit rahus ja kurbuseta? Ei, mitte haavata vaimus ei jäta ma maha seda linna.
Pikad olid valupäevad, mis ma veetsin ta müüride vahel, pikad olid üksilduseööd - ja kes võiks lahkuda oma valust ja üksildusest kahetsuseta?
Liiga palju meelekilde olen pillanud laiali neile tänavaile, liiga mitmeid minu igatsuste lapsi kõnnib alasti nende mägede vahel - ja ma ei saa neist eemale tõmbuda rusutuse ja valuta.
Mitte rüü pole see, mille heidan täna õlult, vaid nahk, mille rebin seljast omaenese kätega.
Ega ole see ka mõte, mille jätan seljataha, vaid süda, mille on magusaks muutnud nälg ja janu.

 

Ja siiski ei või ma kauem viivitada.
Meri, kes kõiki ja kõike endasse kutsub, kutsub mindki ning ma pean laevale asuma.
Sest siia jääda, kuigi siin tunnid põlevad ainsa ööga, tähendab kristalliseeruda, tarduda vormivaluks.
Meeleldi võtaksin endaga kaasa kõik siinse. Ent kuidas ma võiksin?
Hääl ei saa kanda keelt ega huuli, mis andnud talle tiivad. Üksipäini peab ta otsima taevalaotust.
Ja üksi ning ilma pesata peab kotkas lendama päikese poole.

 

Jõudes mäe jalamile, pööras ta pilgu uuesti merele ja nägi laeva lähenemas sadamale, tekil seismas meremehed, tema kaasmaalased.
Ja tema hing kisendas nende poole ning ta lausus:
Mu põlise ema pojad, tõusu ja mõõna ratsanikud,
Kui sageli olete purjetanud läbi mu unede. Ja nüüd saabute ärkvelolekus, mis on mu sügavam uni.
Olen minekuvalmis; täispurjede õhin ootab vaid tuult.
Ainsa korra veel hingan ma sisse siinset vaikset õhku, ainsa armastava pilgu veel heidan tagasi,
Ja siis juba seisan ma teie keskel, meresõitja kesk meresõitjaid.
Ja sina, määratu meri, unetu ema,
Kes sa ainsana rahu ja vabadus oled jõele ja ojale,
Veel ainsa käänaku teeb see voog, ainsa vulina üle välu,
Ja siis juba saabun ma sinusse, piiritu piisk ääretusse ookeani.

 

Ja kõndides nägi ta kaugelt mehi ja naisi jätmas maha oma viljapõlde ja viinapuuaedu ning ruttamas linnavärava poole.
Ja ta kuulis nende hääli hüüdmas tema nime ning hõikamas põllult põllule teadet tema laeva tulekust.
Ja ta sõnas endamisi:
Kas lahkumispäevast peab saama kokkusaamise päev?
Ja kas öeldakse pärast, et minu loojang oli tõeliselt mu koit?
Ja mida pean andma sellele, kes oma adra on jätnud vaole, või sellele, kes on peatanud oma veinipressi ratta?
Kas peab mu südamest saama viljadest lookas puu, et võiksin sealt võtta ja jagada?
Ja kas peavad mu ihad purskama fontäänidena, et võiksin täita nende kruusid?
Kas olen ma harf, mida võimas käsi võiks puutuda, või ehk flööt, mida läbiks tema hingeõhk?
Vaikusteotsija olen, ja milliseid varandusi olen ma vaikustes leidnud, mida võiksin rahumeeli välja jagada?
Kui see on mu lõikusepäev, siis millistele põldudele, millistel mäletamatutel aegadel olen ma külvanud oma seemne?
Kui see peaks tõesti olema tund, mil tõstan kõrgele oma laterna, pole see mitte mu enese leek, mis seal põleb.
Tühjana ja tumedana tõstan ma oma laterna,
Ja öö valvur täidab selle õliga ja tema ka süütab selle.
Seda ütles ta sõnades. Kuid mõndagi tema südames jäi sõnastamata. Sest tema ise ei suutnud kõnelda oma sügavaimast saladusest.

 

Ja kui ta linna jõudis, tulid kõik inimesed tema juurde ja hüüdsid ta poole nagu üksainus hääl.
Ja linna vanimad astusid ette ja laususid:
Ära lahku veel meie hulgast.
Päevatõus oled sa olnud meie hämaruses ja sinu noorus on andnud me unedele näo.
Mitte võõras pole sa meie seas, ega ka külaline, vaid meie poeg ja armastatu.
Ära lase meie silmi veel valusalt nälgida oma näo järele.

 

Ja preestrid ja preestritarid laususid talle:
Ära lase merelaineil meid praegu veel lahutada ja aastail, mis sa veetsid meie seas, muutuda mälestuseks.
Vaimuna oled sa kõndinud meie vahel ja sinu vari on heitnud valgust me nägudele.
Sügavalt oleme sind armastanud. Kuid sõnatu oli meie armastus, ja rohkete looride varjus.
Ometi kisendab ta nüüd valjusti sinu poole ja seisab katmatuna su ees.
Ja alati on see nii olnud, et armastus ei tunne omaenese sügavust enne kui lahkumistunnil.

 

Ja teisedki tulid ja püüdsid teda mõjutada. Kuid tema ei vastanud neile. Ta ainult langetas pea ja need, kes lähemal seisid, nägid pisaraid langemas tema rinnale.
Ja tema ja rahvas asusid teele suure templiväljaku poole.

 

Ja sääl tuli pühamust välja üks naine, kelle nimi oli Almitra. Ja tema oli nägijatar.
Ja mees vaatas teda erilise õrnusega, sest nimelt Almitra oli see, kes ta üles otsis ja temasse uskus juba siis, kui ta oli vaid päeva veetnud nende linnas.
Ja naine tervitas teda sõnadega:
Jumala prohvet, ülima otsingul, kaua oled sa sihtinud kaugusi leidmaks oma laeva.
Ja nüüd on su laev tulnud ja sul tuleb minna.
Suur on su igatsus oma mälestuste maa, oma sügavaimate ihaluste elupaiga järele; ja ei ahelda sind meie armastus ega hoia tagasi su enese vajadused.
Siiski ühte palume sinult, enne kui lahkud: et sa kõneleksid meile ja jagaksid meilegi oma tõest.
Ja meie anname selle edasi oma lastele ja nemad oma lastele ning see ei lähe kaduma.
Oma üksiolus oled sa valvanud meie päevi ja oma ärkvelolus kuulanud meie unede nuttu ja naeru.
Seepärast ava ennast nüüd meile ja kõnele kõigest, mis sulle on näidatud sellest, mis asub sünni ja surma vahel.

 

Ja ta vastas:
Orfaleesi rahvas, millest muust võiksin kõnelda kui vaid sellest, mis praegugi on liikvel teie südameis?

 

*  *  *

 

Siis ütles Almitra: Kõnele meile Armastusest. 

Ja ta tõstis pea ja vaatas inimestele otsa ning tekkis sügav vaikus. Ja kõlaval häälel lausus ta:
Kui armastus viipab, järgnete talle,
Olgugi tema rajad rängad ja järsud.
Ja kui tema tiivad teid embavad, alistute,
Kuigi tema hoosulgedes varjuv mõõk võib teid vigastada.
Ja kui ta kõneleb teile, siis usute teie temasse,
Kuigi tema hääl võib vapustada te unesid, nagu põhjatuul laastab aia.

 

Sest nii nagu armastus kroonib, lööb ta ka risti. Nagu ta istutab, nii ta ka kärbib.
Nii nagu ta tõuseb teie kõrgusse ja hellitleb õrnimaid oksi värelemas päikeses,
Nii laskub ta ka alla teie juurteni ja vapustab neid nende klammerdumises maa külge.

 

Otsekui viljapäid kogub ta teid endasse.
Ta peksab teid, et te paljastuksite.
Ta sõelub teid vabaks teie kestadest.
Ta jahvatab teid valgeks.
Ta sõtkub teid vooljaks;
Ja siis alles loovutab ta teid oma pühale leegile, et teist saaks püha leib Jumala pühaks söömaajaks.
Kõike seda teeb armastus teiega, et te võiksite tunda oma südame saladusi ja selles teadmises saada osaks Elu südamest.

 

Aga kui te oma pelglikkuses peaksite otsima ainult armastuse rahu ja armastuse naudingut,
Siis oleks teile parem, kui kataksite oma alastuse ja väljuksite armastuse rehetoast,
Aastaaegadeta maailma, kus te küll naerate, aga mitte kogu oma naeru, ja kus te küll nutate, aga mitte kõiki oma pisaraid.

 

Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest.
Armastus ei omanda ega ole omandatav;
Sest armastusest piisab armastuseks.

 

Kui te armastate, ei pea te ütlema: "Jumal on mu südames", vaid pigem: "Olen Jumala südames."
Ja ärge arvake, et võite juhtida armastuse kulgu, sest armastus, kui ta leiab teid eest väärsena, juhib teie teed.

 

Armastusel pole muud iha kui täitumine.
Aga kui te armastate ometi ihaledes, olgu need teie ihad:
Sulada ja olla kui vulisev oja, kes laulab öös oma viisi.
Tunda liigõrnuse valu.
Saada haavatud omaenese armastuse mõistmisest;
Ja veritseda meelsalt ja rõõmuga.
Ärgata aoaegu tiivulise südamega ja tänada veel ühe armastusepäeva eest;
Puhata keskpäeval ja mediteerida armastuse ekstaasi üle;
Pöörduda õhtu hakul koju tänutundes;
Ja uinuda, palve armsama eest südames ja kiituselaul huulil.

 

*  *  *

 

Siis avas Almitra uuesti suu ning küsis: Ja mida võid sa öelda Abielust, Õpetaja?
Ja ta vastas talle nõnda:
Koos olete sündinud ja koos saate igavesti elama.
Koos olete ka siis, kui surma valged tiivad teie päevi laiali pillutavad.
Oo jaa, koguni Jumala vaikivas mälus olete koos.
Kuid olgu ruumi kesk teie koosolemist,
Ja las tantsida taevaste tuul teie vahel.

 

Armastage teineteist, aga ärge põimige armastusest kütket;
Olgu armastus pigem voogav meri teie hingede kallaste vahel.
Täitke teineteise kruus, kuid ärge jooge ühest ja samast.
Andke teineteisele osa oma leivast, kuid ärge sööge ühtsama viilu.
Laulge ja tantsige koos ja olge rõõmsad, kuid las kumbki teist olla üksi,
Nagu on üksi ja omaette lautokeeled, ehk nad küll värelevad sellestsamast muusikast.

 

Kinkige oma süda, kuid mitte teineteisele hoida.
Sest ainult Elu kätte mahub ära teie süda.
Ja seiske kõrvuti, ometi mitte liig tihedalt koos;
Sest templisambadki seisavad eraldi,
Ja tammepuu ning küpress ei kasva mitte teineteise varjus.

 

*  *  *

 

Siis palus üks naine, kes hoidis lapsukest oma rinna vastas: Räägi meile Lastest.
Ja ta lausus:
Teie lapsed pole mitte teie lapsed.
Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.
Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,
Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.

 

Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.
Sest neil on nende eneste mõtted.
Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,
Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.
Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks.
Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.
Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;
Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.

 

*  *  *

 

Siis lausus üks rikas mees: Kõnele meile Andmisest.
Ja ta vastas:
Vähe annate te, annetades osa oma varandusest.
Alles kui kingite osa iseendast, on see tõeline kinkimine.
Sest mis on teie omandus muud kui asjad, mida te hoiate ja valvate hirmus, et võite neid homme vajada?
Ja homme, mida toob homme ülihoolikale koerale, kes palverändureile pühasse linna järgnedes matab konte jäljetusse liiv?
Ja mis on hirm puuduse ees muud kui puudus ise?
Kas pole mitte hirm janu ees siis, kui kaevus on vett külluses, ise kustutamatu janu?

 

On neid, kes kingivad pisku oma ohtrast omandusest - nad teevad seda tunnustuse pärast ja see varjatud soov muudab nende anni kahjulikuks.
Ja on neidki, kel on vähe ja kes annavad kõik.
Nemad on need, kes usuvad elusse ja elu küllusse ja nende varalaegas ei jää kunagi tühjaks.
On neid, kes kingivad rõõmuga, ja see rõõm on neile tänutäheks.
Ja on neid, kes kingivad piinaga, ja see piin on neile sakramendiks.
Ning on neidki, kes kingivad, tundmata piina ega taotlemata rõõmu, mõtlematagi voorusele;
just nõndasamuti, nagu mürt taamal orus oma lõhna ümbrusse hingab.
Nimelt nende käte läbi kõneleb Jumal ja nende silmade kaudu naeratab ta maailma peale.

 

Hea on anda, kui küsitakse, aga parem on anda, ilma et küsitaks, mõistmise läbi;
Ja heldemeelsele on anni vajaja otsimine suurem rõõm kui andmine ise.
Ja kas on olemas midagi, mille külge klammerduda?
Kõik, mida omad, tuleb ühel päeval niikuinii loovutada;
Nii kingi juba nüüd, et andmise aeg oleks sinu ja mitte su pärijate päralt.

 

Sageli ütled: "Kingiksin meelsasti, kuid vaid neile, kes seda väärivad."
Nõnda ei lausu küll mitte viljapuud teie aias ega lambad teie karjamaadel.
Nemad annavad selleks, et võiksid elada, sest tõrkuda andmast tähendab hukkuda.
Päris kindlasti on see, kes väärib oma ööde ja päevade andi, väärt ka kõike, mis sinul talle anda.
Ja see, kes on pälvinud õiguse juua elu ookeanist, pälvib ka seda, et ta võiks täita oma kruusi sinu väikesest ojast.
Ning kas on suuremat kõrbet kui see, mis laiub vapruses ja enesekindluses, milles pole heldust ega vastuvõtmist?
Ja kes oled sina, et inimesed peaksid sinu ees valla rebima oma rinna ja paljastama oma uhkuse, et sina võiksid näha nende väärtust alasti ja nende uhkust katmatuna?
Vaata enne, et sa ise vääriksid olla kinkija, kinkimise tööriist.
Sest tegelikult on see elu, kes kingib elule - sina, kes pead end kinkijaks, oled vaid tunnistaja.

 

Ja teie, kes võtate vastu - ning vastuvõtjad olete kõik - ärge eeldage tänutunnet, või muidu koormate ennast ja kinkijat.
Parem kerkige kinkijaga koos tema kingitustel otsekui tiibadel;
Sest muretseda ülearu oma võla pärast tähendab kahelda selle suuremeelsuses, kelle emaks on heldemeelne maa ja isaks Jumal.

 

*  *  *

 

Siis lausus vana mees, trahteripidaja: Kõnele meile Söömisest ja Joomisest.
Ning ta vastas:
Kui te vaid võiksite elada maa hõngust ning õhutaime kombel toituda valgusest.
Aga kuna te peate tapma selleks, et elada, ja röövima vastsündinult emapiima selleks, et kustutada oma janu, siis olgu see sooritatud austusavaldusena,
Ja olgu teie laud otsekui altar, millel metsa ja põllu puhtad ning süütud olevused tuuakse ohvriks sellele, mis inimeses on veel puhtam ja veel ilmsüütum.

 

Kui te tapate looma, siis lausuge talle oma südames:
"Sellesama jõu läbi, mis surmab sinu, saan surma minagi; ning ka mina saan toiduks.
Sest seesama seadus, mis andis sinu mu kätte, annab mind veelgi võimsamasse kätte.
Ei sinu ega minu veri pole midagi muud kui mahl, mis toidab taevapuu juuri."
Ja sinu homse päeva õied saavad puhkema minu südames,
Ja sinu hõng saab mu hinguseks,
Ja üheskoos rõõmutseme me läbi kõikide aastaaegade."

 

Ja sügisel, kui te kogute oma viinapuuaedadest saaki veini pressimiseks, lausuge oma südames:
"Minagi olen viinamägi ja minugi viljad varutakse veinipressi jaoks,
Ja otsekui värsket veini hoitakse mindki iidsetes anumates."
Ning talvel, kui te vaadist veini lasete, olgu teie südametes laul iga kannu kohta;
Ja kõlagu selles laulus mälestus sügisepäevist ja viinapuuaiast ja veinipressist.

 

*  *  *

 

Siis ütles põllumees: Räägi meile Tööst.
Ning ta vastas nõnda:
Te töötate selleks, et pidada sammu maa ja maa hingega.
Sest elada jõude tähendab aastaaegadele võõraks jääda ja astuda välja elu protsessioonist, kes kuninglikus ja uhkes alistuvuses on sammumas vastu lõpmatusele.

 

Kui töötate, olete flööt, kelle südame läbi tundide tuhin muusikaks muutub.
Kes teie seast tahaks olla kõrkjas, tumma ja vaikiv kesk hõiskavat kooskõla?

 

Alati on teile öeldud, et töö on needus ja vaev õnnetus.
Aga mina ütlen teile, et kui te töötate, täidate maa kõige kaugemas unenäos osa, mis on mõistetud teie omaks juba selle unenäo sündides.
Ainult jõudumööda tööd tehes armastate te elu tõeliselt,
Ja armastada elu töö kaudu tähendab tunda lähedalt elu ülimat saladust.

 

Aga kui te oma valus hüüate sünnitust vaevaks ja keha elatamist oma laubale kirjutatud needuseks, siis vastan ma teile, et mitte miski peale sellesama higi ei pühi ära seda, mis sinna on kirjutatud.

 

Sedagi on teile öeldud, et elu on pimedus, ja oma küllastumuses kordate te kajana elust väsinute poolt öeldut.
Ja mina ütlen, et elu on tõepoolest pimedus, kui pole tungi,
Ja iga tung on pime, kui pole tarkust,
Ja iga tarkus on tühi, kui pole tööd,
Ja iga töö on tühi, kui pole armastust;
Ja töötades armastusega köidate end kokku iseenda ja üksteise ja Jumalaga.

 

Ja mida tähendab töötada armastusega?
See tähendab kududa kangast omaenese südamest tõmmatud lõngast, just nagu hakkaks seda kangast kandma su armastatu.
See tähendab ehitada maja kiindumusega, just nagu hakkaks selles majas elama su armastatu.
See tähendab külvata õrnusega ja lõigata rõõmuga, just nagu hakkaks vilju sööma su armastatu.
See tähendab vastutada kõigi asjade eest, mida sa kujundad omaenese vaimu hinguses,
Ja teada, et kõik pühad surnud seisavad su ümber ja vaatavad.

 

Sageli olen ma kuulnud teid ütlemas otsekui unes: See, kes raiub marmorit ja avab kivis omaenese hinge kuju, on õilsam sellest, kes künnab põldu.
Ja see, kes haarab vikerkaare, et laotada ta inimkujuliselt lõuendile, on suurem kui see, kes valmistab sandaale meie jalgade tarvis.
Aga mina ütlen, ja mitte unes, vaid keskpäevakirkuse ülimas ärkvelolus, et tuul ei kõnele sugugi sulnimalt suurtele tammedele kui vähimatele rohulibledele;
Ja ainult see on suur, kes tuule hääle suudab muuta lauluks omaenese armastuse jõul.

 

Töö on nähtavaks saanud armastus.
Ja kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega.

 

Sest kui te küpsetate leiba ükskõiksena, küpsetate te kibedat leiba, mis kustutab vaid pool inimeste näljast.
Ja kui te vimmaga südames purustate viinamarju, siis nõrgub teie vimmast mürki veinisse.
Ja isegi kui te laulate inglitena, ometi laulmist armastamata, siis jääb teid kuulav inimkõrv kurdiks päeva ja öö häältele.

 

*  *  *

 

Siis palus üks naine: Kõnele meile Rõõmust ja Kurbusest.
Ning ta vastas:
Teie rõõm on teie kurbus ilma maskita.
Ja seesinane kaev, millest kerkib teie naer, on tihtigi olnud tulvil teie pisaraist.
Või kuidas teisiti saakski see olla?
Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub.
Kas pole mitte kruus, mis hoiab teie veini, seesama, mis põles pottsepaahjus?
Ja kas pole mitte flööt, mis trööstib teie meeli, just seesama puu, millesse noateraga auke uuristati?
Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.
Kui olete kurvad, vaadake uuesti oma südamesse ja te näete, et nutate nimelt selle pärast, mis teid enne vaimustas.

 

Mõned teist ütlevad: Rõõm on suurem kui kurbus, ja teised vastavad: Ei, kurbus on suurem.
Aga mina ütlen teile, et nad on lahutamatud.
Üheskoos saabuvad nad, ja kui üks istub koos teiega laua ääres, siis pidage meeles, et teine on samal ajal uinumas teie voodis.

 

Tõesti, tõesti, te kõigute otsekui kaalud oma kurbuse ja rõõmu vahel.
Ainult siis, kui olete tühi, seisatute te tasakaalus.
Kui varahoidja teid kergitab selleks, et oma kulda ja hõbedat vaagida, on aga vaja, et teie rõõm või kurbus tõuseks või langeks.

 

*  *  *

 

Siis astus müürsepp ette ja sõnas: Räägi meile Majadest.
Ning tema vastas niimoodi:
Ehitage enda oma kujutlustest lehtla kesk tühermaad, kui hakkate ehitama maja linnamüüride vahele.
Sest nii nagu teie hämaruse saabudes koju tulete, nii naaseb ka rändur teis, alati kauge ja üksik.
Teie maja on teie avaram keha.
See kasvab päikese käes ja magab öö vaikuses; ja sugugi mitte ilma unenägudeta. Kas teie maja ei näe siis und? Ja kas ta mitte und nähes ei lahku linnast metsasallu või mäeharjale?

 

Kui ma vaid võiksin koguda teie majad oma peopessa ja külvaja kombel lennutada nad metsadesse ja niitudele.
Oleksid ometi orud teie tänavateks ja rohelised rajad alleedeks, et te võiksite otsida üksteist viinapuuaedade vahelt ja naasta, mulla hõng riiete küljes.
Aga veel mitte niipea ei saa see nii olema.
Oma hirmus kogusid teie esiisad teid liiga ligistikku. Ja seesama hirm kestab veel mõnda aega. Veel mõnda aega jäävad linnamüürid lahutama teie koldeid teie põldudest.

 

Ja öelge mulle, Orfaleesi rahvas, mida hoiate te nendes majades? Ja mida valvate te lukustatud uste taga?
On teil rahu, vaikset sundi, milles ilmub teie vägi?
On teil mälestusi, kumendavaid võlvkaari, mis sildavad teadvuse mäetippe?
On teil ehk ilu, mis juhib südame puust ja kivist vormitud asjade juurest pühale mäele?
Öelge mulle, on teil neid oma majades?
Või on seal vaid mugavus ja iha mugavuse järele, see salalik kuju, kes siseneb majja kui külaline, et peagi saada peremeheks ning lõpuks valitsejaks?

 

Oo, jaa, taltsutajakski, kes konksu ja nööri abil teeb teie ülimaist ihalustest oma hüpiknukud.
Olgugi tema käed siidjad, tema süda rauast.
Ta hällitab teid magama ainult selleks, et seista teie voodi kõrval ja ilkuda keha väärikuse üle.
Ta pilkab teie tervet mõistust ja mähib teie meeled ohakavilla sisse nagu haprad nõud.
Tõesti, tõesti, mugavuseiha mõrvab hinges kire, ja kõnnib siis laial irvel matustele.

 

Aga teie, avaruse lapsed, teie, rahutud oma puhkuseski, teie ei lase end lõksu püüda ega taltsutada.
Mitte ankur ei pea olema teie maja, vaid mast.
Mitte haava kattev läikiv koorik ei pea see olema, vaid laug, mis kaitseb silma.
Te ei pea oma tiibu kokku murdma selleks, et mahtuda läbi ukseavast, kummarduma, et pead mitte vastu lage ära lüüa, ega hoidma hinge kinni, et seinad mitte ei mõraneks ja kokku ei variseks.
Teie ei pea elama hauakambrites, mida surnud teevad elavate jaoks.
Sest see, mis teis on piiritu, eluneb taevalossis, mille ukseks on hommikukaste ja akendeks öö laulud ning vaikused.

 

*  *  *

 

Ja kangur küsis: Kõnele meile Rõivastest.
Ning ta vastas:
Teie rõivad katavad palju teie kaunidusest, ometi ei varja nad teie näotust.
Ja ehkki te otsite rõivastes eristatuse vabadust, võite te leida neis vaid ohjad ja ahela.
Kui te vaid võiksite tajuda päikest ja tuult rohkem oma naha ja vähem oma rüüga,
Sest elu hingus on päikesevalguses ja elu käsi on tuules.

 

Mõned teist ütlevad: Rõivad, mida me kanname, on põhjatuule kootud.
Ja mina vastan: Või nii, see oli siis põhjatuul,
Aga häbi oli tema kangastelgedeks ja lihaste lõtvumine lõngaks.
Ja kui tema töö oli tehtud, naeris ta metsas.
Ärge unustage, et tagasihoidlikkus on kilbiks ebapuhta silma vastu.
Ja kui ebapuhtust enam ei ole, mis jääks siis tagasihoidlikkusest järele peale kängitsetud ja rikutud meele?
Ning ärge unustage, et maapinda rõõmustab teie paljaste jalgade puude ja tuuled igatsevad mängelda teie juustes.

 

*  *  *

 

Ja kaupmees küsis: Kõnele meile Ostmisest ja Müümisest.
Ning tema vastas:
Teile kannab maapind oma vilju ja teil ei pea mitte puudust olema, kui te vaid teate, kuidas täita oma pihud.
Ainult maa kingitusi vahetades leiate te külluse ja saate rahuldatud.
Ometi viib see vahetus, kui see ei sünni armastuses ja lahkes õigluses, ühtede ahnuse ja teiste näljani.

 

Kui teie, kes te künnate meresid ja põlde ning harite viinapuuaedu, turuplatsil kohtute kangrute ja pottseppade ja vürtspoodnikega - manage siis endi keskele ilmuma Maavaim, kes pühitseks kaalusid ja arvestaks kaalupomme, millega vaetakse väärtusi.

 

Ning ärge taluge oma toimetustest nende osavõttu, kes viljatul käel müütavad oma sõnu teie töö vastu.
Sellistele peate te ütlema:
Tulge koos meiega põllule või minge koos meie vendadega merele ja heitke teiegi oma võrk;
Sest maa ja mere heldest küllusest jätkub teile niisamuti kui meilegi.

 

Ning kui tulevad lauljad ja tantsijad ja flöödipuhujad - siis ostke ka nende ande.
Sest nemadki on viljade ja viiruki kogujad ja see, mida nendel on pakkuda, olgu või unede kujul, on kehakate ja toidus teie hingele.

 

Ja enne kui lahkute turuplatsilt, vaadake, et keegi poleks minema läinud tühjade kätega.
Sest mitte enne ei uinu Maavaim rahulikult tuules, kui teie seas vähima vajadused on rahuldatud.

 

*  *  *

 

Siis astus ette üks linna kohtunikest ning lausus: Kõnele meile Kuritööst ja Karistusest.
Ning ta vastas nõnda:
See juhtub siis, kui teie vaim läheb tuulipidi uitama,
Et teie, üksi ja kaitsjata, teete kurja teistele ja seeläbi iseenesele.
Ning kurja tõttu, mida olete teinud, tuleb teil kuuldamatult koputada ja mõndagi aega kannatlikult oodata õndsate värava juures.

 

Otsekui ookean on teie jumalik olemus;
Igavesti rüvetamatu.
Ja just nagu taevalaotus tõstab ta lendu vaid neid, kel on tiivad.
Päikesesarnane on teie jumalik olemus;
Ei tunne tema mutikäike ega otsi maourge.
Aga mitte ainult teie jumalik olemus üksi ei elune teis.
Paljuga teis on ikka veel inimene, ja paljugi pole seda veel mitte,
Vaid kujutu kääbus, uneskõndija udus, otsimas omaenese ärkamist.
Ja nüüd tahan ma kõnelda inimesest teis.
Sest see on tema ja mitte teie jumalik olemus, ega ka mitte kääbus udus, kes tunneb kuritööd ja kuritöö karistust.

 

Tihtigi olen ma kuulnud teid rääkimas kellestki, kes kurja teeb, otsekui ta polekski üks teie hulgast, vaid võõras sissetungija teie maailma.
Aga mina ütlen, et nii nagu püha ja õige ei või tõusta kõrgemale ülimast, mis on igaühes teist,
Nii ei või ka paheline ja nõrk langeda madalamale väärituimast, mis on teis niisamuti olemas.
Ja nii nagu ükski leht ei kolletu terve puu vaikiva teadmiseta,
Nii ei saa ka kurjategija teha kurja ilma teie kõigi varjatud tahtmiseta.
Otsekui pidulik rongkäik kõnnite kõik oma jumaliku olemuse poole.
Teie olete tee ja teelised.
Ja kui üks teist komistab ning kukub, siis teeb ta seda nende eest, kes sammuvad tema järel, hoiatusena veereva kivi eest.
Oo jaa, ning nende tõttu, kes sammuvad tema ees, küll kergemal ja kiiremal sammul, ometi veerevat kivi tema teelt eemaldamata.

 

Ja veel midagi, ehk küll see sõna rängalt teie südametele langeb:
Mõrvatu pole mitte vastutamatu oma mõrva eest,
Ega röövitu selles, et teda rööviti.
Õige pole mitte osata pahelise tegudes,
Ja valgekäeline mitte vaba kelmi riugastest.
Oo jaa, süüdlane on sageligi vigastatu ohver,
Ja veelgi sagedamini kannab süüdimõistetu koormat süütute ja süüdistamatute eest.
Ei sa lahutada õiglast ebaõiglasest ja head halvast;
Sest üheskoos seisavad nemad päikese palge ees just nagu ühte kedratud must ja valge lõng.
Ja kui must lõng katkeb, tuleb kangrul läbi vaadata kogu riie ja kontrollida ka kangaspuid.

 

Kui keegi teist peaks tahtma õigust mõista truuduseta naise üle,
Siis kaalugu ta ka tema mehe südant ja mõõtku tema hinge mõõdupuuga.
Ja vaadaku see, kes solvajat piitsutada tahab, ka solvatu vaimu põhja.
Ning kui keegi teist peaks soovist karistada õigluse nimel kirvega kurja puu kallale asuma, siis uurigu ta kõigepealt puu juuri;
Ja tõesti, tõesti leiab ta hea ja kurja, viljaka ja viljatu juured läbisegi põimunult maa vaikivas südames.
Ja teie, kohtunikud, kes te tahate olla õiglased, mis kohtuotsuse langetate te sellele, kes küll tegudes aus, oma vaimus aga on varas?
Mismoodi karistada seda, kes tapab, kuid kelle vaim on tapetud?
Ja kuidas nuhelda seda, kes oma tegudes on reetur ja rõhuja,
Kes isegi aga on rõhutud ja raevu aetud?
Ja kuidas karistada veel neid, kelle kahetsus on juba eksimusest suurem?
Kas mitte kahetsus polegi õiglus, mida teie õigusemõistmine õieti nõuab?
Ometi ei saa te panna süütut kahetsema ega võtta kahetsust süüdlase südamest.
Omaenese tahtsi saabub ta öös, et inimesed võiksid ärgata ja iseendale otsa vaadata.
Ja teie, kes te tahaksite õiglust mõista, kuidas suudaksite seda ilma kõiki tegusid vaagimata päevavalguses?
Ainult siis saate te teada, et sirgeselgne ja langenu on üks ja seesama inimene hämaruses vankumas oma jumaliku ja kääbusliku olemuse vahel,
Ja templi nurgakivi pole mitte kõrgemal kui ehitise kõige madalam kivi.

 

*  *  *

 

Siis küsis advokaat: Õpetaja, mida arvate meie Seadustest?
Ja ta vastas:
Rõõmuga kehtestate te seadusi,
Ometi rõõmustate veel rohkem neid murdes.
Nagu lapsed, kes ookeani rannal mängides kannatlikult ehitavad liivalosse ning nad siis naerdes purustavad.
Aga samal ajal kui teie oma liivalosse ehitate, kannab laine rannale liiva üha juurde,
Ja kui te need purustate, siis naerab ookean koos teiega.
Tõesti, tõesti, ookean naerab alati üheskoos süütutega.

 

Aga mida arvata nendest, kelle meelest elu pole mitte ookean ja inimseadused mitte liivalossid,
Vaid kellele elu on kalju ja seadus kirka, millega kaljut raiuda omaenese näo järgi?
Mida arvata jalutust, kes vihkab tantsijaid?
Mida härjast, kes armastab oma iket ja peab metshirve ja põtra eksiläinud hulkureiks?
Mida arvata vanast maost, kes ei suuda vahetada oma nahka ja halvustab seepärast kõigi teiste häbitut alastust?
Või sellest, kes varakult pulmapeole saabudes lahkub väsinult ja ülesöönuna, öeldes, et igasugune pidutsemine on vägivaldne ja kõik pidulised seadusemurdjad?

 

Mida muud on mul nendest öelda kui seda, et nemadki seisavad päevavalguses, ometi selg päikese poole?
Nad näevad vaid omaenese varje ning nende varjud on neile seaduseks.
Ning mis on päike nendele muud kui varjudeheitja?
Ja mida muud tähendab nende jaoks tunnustada seadust kui kummarduda ja järgida oma varju maapinnal?
Aga teie, kes te kõnnite, nägu päikese poole, millised maa peale joonistatud märgid võiksid teid köita?
Teie, kes te kandute koos tuulega, milline tuulelipp võiks teid suunata?
Milline inimseadus võiks teid siduda, kui murrate oma ikke, kuid mitte kellegi vanglauksel?
Milliseid seaduseid peaksite kartma, kui tantsite, ometi komistamata kellegi raudahelale?
Ja kes on see, kes võiks teie üle kohut mõista, kui rebite seljast oma rüü, jätmata seda kellegi teele vedelema?
Orfaleesi rahvas, te võite summutada trummi ja kiskuda valla lüüra keeled, aga kes suudaks keelata lõokest laulmast?

 

*  *  *

 

Ja kõnemees ütles: Räägi meile Vabadusest.
Ning ta vastas:
Linnaväravas ja kodus kolde ees olen teid näinud maha heitvat ja ülistavat oma vabadust.
Just nagu orjadki alandavad end hirmuvalitseja ees ja kiidavad teda, kui ta neid ka piitsutada laseb.
Ah, pühas hiies ja linnamüüride varjus olen ma näinud kõige vabamaid teie seast kandmas oma vabadust otsekui iket ja käeraudu.
Ning minu süda veritses sees: sest vabad võite olla vaid siis, kui isegi soov leida vabadust muutub teile kütkeks ja kui te lakkate kõnelemast vabadusest otsekui sihist ja täitumisest.

 

Tõeliselt vabad võite te olla, kui teie päevad pole hooleta ega ööd ilma iha ja kurbuseta,
Vaid kui need küll kängitsevad teie elu, kuid te ometi tõusete üle nende alasti ja köidikuteta.

 

Ja kuidas peaksite tõusma üle oma päevade ja ööde ilma murdmata ahelaid, mida te oma mõistmise koidikul olete kinnitanud ümber oma keskpäevatunni?
Tegelikult on see, mida nimetate vabaduseks, tugevaim kõigist neist ahelaist, ehk küll selle lülid päikeses sädeldes teie silmi pimestavad.

 

Ja mida muud võiksite te vabaks saamise nimel kõrvale heita kui osa omaenese olemusest?
Kui see on ebaõiglane seadus, mille tahaksite tühistada, siis sai see kirjutatud teie endi käega teie endi laubale.
Te ei saa seda kustutada ei olla seaduseraamatuid põletades ega oma kohtunike laupu puhastades, kui te ka kogu mere nende üle uhaks.
Ja kui see on vägivallatseja, kelle tahaksite troonilt tõugata, siis tuleks kõigepealt hävitada see troon, mille olete talle püstitanud iseendas.
Sest kuidas võiks türann valitseda vabasid ja uhkeid muidu, kui nende vabaduses varjuva türannia ja nende uhkuses elava häbi kaudu?
Ja kui see on mure, mille tahaksite heita oma õlult, siis oli see pigem teie endi valitud kui teile peale pandud.
Ja kui see on hirm, mille tahaksite hajutada, siis on selle hirmu ase teie südames ja mitte kardetu käes.

 

Tõesti, tõesti, kõik asjad liiguvad teie olemuses pidevas poolembuses - ihaldatu ja peljatu, hellitatu ja jälestatu, jälitatu ja see, mille eest püüate põgeneda.
Need asjad liiguvad teis nagu valgus ja vari teineteise külge klammerdunud paarides.
Ja kui vari kahvatab ja lakkab olemast, siis saab allesjäänud valgusest vari ühele teisele valgusele.
Ning nõnda saab teie vabadusestki, niipea kui ta kaotab oma kütked, köidik suuremale vabadusele.

 

*  *  *

 

Ja preestritar kõneles uuesti, öeldes: Kõnele meile Arust ja Kirest.
Ning ta vastas nõnda:
Tihtigi on teie hing lahinguväli, kus teie aru ja otsustusvõime on sõjajalal teie kire ja himudega.
Kui võiksin vaid olla lepitaja teie hinges, nii et lahkhelidest ja kademeelsusest tema osade vahel võiks sündida ühtsus ja harmoonia.
Aga kuidas võiksin ma seda, kui teis endis pole lepitust, õieti armastust oma kõikide loomuosade vastu?

 

Aru ja kirg on teie meresõitja hinge rooliratas ja puru.
Kui üks või teine viga saab, siis jääte kas pillutada lainete meelevalda või triivima ulgumerele.
Sest aru, kui ta üksipäini valitseb, on ahistav jõud; ja valveta jäänud kirg on leek, mis põleb omaenda hävinguni.
Sellepärast laske oma hingel ülendada oma aru kire kõrgustesse, et ta võiks hõisata;
Ja las ta juhtida teie kirge targu nii, et teie kirg võiks iga päev elada läbi uuestisünni ning nagu fööniks tõusta omaenese tuhast.

 

*  *  *

 

Ja üks naine avas suu ja lausus: Kõnele meile Valust.
Ning ta vastas:
Teie valu on teie mõistmist ümbritseva koore katkimurdmise valu.
Niisamuti nagu puuvilja seemnekivi peab murduma selleks, et tema süda pääseks päikesevalgusse, nii tuleb teilgi tunda valu.
Ja kui teie süda vaid suudaks üha imestella elu igapäevaseid imesid, ei tunduks teie valu teile vähem imeväärne kui teie rõõm;
Ja oma südame muutuvad seisundid võtaksite te vastu just samaviisi, kui te oma põldudel mööduvaid aastaaegu vastu võtate.
Ja vaikse meelerahuga vaataksite te siis läbi oma kurbuse talve.

 

Paljugi teie valust on teie eneste valitud.
See on seesama kibe rohi, millega tohter teis teie haiget teie poolt terveks ravitseb.
Seepärast usaldage tohtrit ja jooge tema ravim ära vaikses meelerahus.

 

Sest tema käsi, ehk küll raske ja karm, on juhitud Nähtamatu õrna käe poolt,
Ja kruus, mille ta teile ulatab, põletagu see pealegi teie huuli, on vormitud savist, mida Pottsepp omaenese pühade pisaratega niisutanud on.

 

*  *  *

 

Ning üks mees küsis: Kõnele meile Enesetundmisest.
Ning ta vastas:
Teie südamed tunnevad vaikuses teie päevade ja ööde saladust.
Aga teie kõrvad janunevad kuulda teie südame teadmuse kõla.
Sõnades tahaksite teada seda, mida olete alati teadnud oma mõtteis.
Sõrmedega tahaksite puutuda oma unede alasti keha.

 

Ja on hea, et te tahate seda.
Teie hinge salajane allikas peab tulvama üles ja vulinal tõttama mereni;
Ja teie salajase sügavuse aare saab teie silmile nähtavaks.
Aga ärgu vaagigu ükski kaal teie tundmatut varandust;
Ja ärge otsige mitte oma teadmise sügavust teiba või kajaloodi abil.
Sest teie olemus on piiritu ja mõõtmatu meri.

 

Ärge lausuge: "Olen leidnud tõe," vaid pigem: "Olen leidnud ühe tõe".
Ärge öelge: "Olen leidnud hinge raja." Öelge pigem: "Olen oma teed mööda rännates kohanud hinge".
Sest hing kõnnib kõiki radu.
Mitte sirgjoont pidi ei kulge hing, ega kasva ta otsekui kõrkjas.
Hing avaneb aegamisi otsekui lootos, loendamatud õielehed üksteise haaval.

 

*  *  *

 

Siis ütles õpetaja: Kõnele meile Õpetamisest.
Ning ta vastas:
Mitte keegi ei või teile ilmutada midagi peale selle, mis on juba aegamisi virgumas teie teadmise aovalges hämaras.
Õpetaja, kes templi varjus oma järgijate keskel kõnnib, ei jaga mitte oma tarkust, vaid oma usku ja armastavust.
Kui ta on tõepoolest tark, ei palu ta teil siseneda mitte tarkuse majja, vaid talutab teid pigem teie enese meele lävele.
Astronoom võib teile kõnelda maailmaruumi mõistmisest, aga oma mõistmist ei saa ta teile mitte anda.
Muusik võib teile laulda rütmist, mis valitseb kogu universumis, kuid ta ei saa anda teile ei kõrva, mis selle kinni püüaks, ega ka häält, mis seda kajana kordaks.
Ja see, kes on kodus arvudeteaduses, võib teile rääkida raskuste ja mõõtude maailmust, aga sinna juhtida ta teid siiski ei saa.
Sest ühe inimese nägemus ei laena teisele oma tiibu.
Ja just nagu igaüks teist seisab üksipäini Jumala teadmuses, nii peab igaüks teist olema üksi ka oma teadmuses Jumalast ja mõistmises maast.

 

*  *  *

 

Üks nooruk palus: Kõnele meile Sõprusest.
Ning ta vastas:
Sõber on vastatud vajadus.
Tema on see põld, mida te külvate armastuses ja lõikate tänumeeles.
Ja tema on teie toidulaud ja tulease.
Sest tema juurde tulete te oma näljas ja teda otsite oma meelerahuks.

 

Kui sõber kõneleb sellest, mis tal mõttes, siis ei karda te eid omaenda meeles ega hoia ka tagasi jaad.
Ja kui ta on vait, ei lakka teie süda kuulatamast tema südame lööke;
Sest sõnadetagi sünnivad sõpruses kõik mõtted, kõik ihad, kõik lootused jagatuna rõõmus, millest ei kõnelda.
Kui lahkud sõbrast, siis sa ju ei kurvasta;
Sest see, mida armastad temas enim, võib tema äraolekul selgida just niisamuti nagu mäetipp ronijale tasandikult kõige selgemini kätte paistab.
Ja ärgu olgu teie sõprusel muud otstarvet kui hinge sügavnemine.
Sest armastus, mis ei otsi muud kui oma müsteeriumi avanemist, ei ole mitte armastus, vaid väljaheidetud võrk; ja sinna kinni jääb vaid tühine.

 

Ning las kuuluda parim sinus su sõbrale.
Kui tal tuleb tunda su mõõnaaega, siis saagu ta tuttavaks ka tõusuga.
Sest kes on su sõber sulle, kui otsid teda tundidel, mida surnuks lüüa?
Otsi teda alati eluküllastel tundidel.
Sest tema osa on vastata su vajadusele, mitte aga täita su tühjust.
Ja jagugu teie sõpruse magususes naeru lustiks teistelegi.
Sest just pisiasjade kastepiiskadest leiab süda oma koiduvärskuse.

 

*  *  *

 

Ja siis lausus õpetlane: Kõnele meile Kõnest.
Ning ta vastas:
Te hakkate rääkima siis, kui te ei ole oma mõtetega enam rahujalal;
Ja kui te ei saa enam elada oma südame üksilduses, siis kolite üle oma huulile ning sõnakõlast saab teie meelelahutus ja ajaviide.
Ja paljuski teie jutust on mõte pooleldi mõrvatud.
Sest mõte on taevaavaruse lind, kes sõnade puuris võib oma tiibu küll sirutada, aga mitte lendu tõusta.

 

Neidki on teie seas, kes sõnaohtraid otsivad üksildushirmust.
Üksioleku vaikus avab nende silmile nende alasti olemuse, nii et nad tahaksid põgeneda.
Ja on neidki, kes kõneldes teadmata või mõtlemata ilmsiks teevad selle, mida nad isegi ei mõista.
Ja neidki on veel, kelles on tõde, aga mitte sõnades ei väljenda nad seda.
Nemad on need, kelle rinnus voogab vaim rütmilises vaikuses.

 

Kui kohtad sõpra teeveerel või turuplatsil, las liigutada sinus elav vaim su huuli ja juhtida keelt.
Las hääl sinu hääles kõnelda kõrvale tema kõrvas;
Sest tema hing jääb hoidma sinu südame saladust just niisamuti, nagu meeles säilib veini maik.
Veel ka siis, kui selle värv on mälus tuhmunud ja kannu pole enam olemaski.

 

*  *  *

 

Ja astronoom küsis: Kuidas on lood Ajaga, Õpetaja?
Ning ta vastas:
Te tahaksite mõõta aega, seda mõõtmatut ja mõõdetamatut.
Te tahaksite kohandada oma käitumist ja koguni suunata oma vaimu kulgu vastavalt tundidele ja aastaaegadele.
Ajast tahaksite te teha oja, mille kaldal võiksite istuda ja vaadelda tema voolamist.

 

Ometi on ajatu teis teadlik elu enese ajatusest,
Teades hästi, et eile pole muud kui tänase mälestus ja homme tänase unistus.
Ja see, mis teis laulab või vaikselt mõtiskleb, elab ikka veel sama esmahetke piires, mis paiskas tähed maailmaruumi laiali.
Kes teie seast ei tunneks, et tema armastusvõime on piiritu?
Ja ometi, kes ei tunneks, et seesama armastus, olgugi piiritu, on haaratud tema enese olemise keskmest, ja ei liigu mitte armastuse mõttest armastuse mõtteni ega ka mitte armastuse tegudest teise armastuse tegudeni?
Ja kas pole mitte aeg niisama ühtne kui armastus, niisama jagamatu ja sammudeks jaotamatu?
Aga kui te oma mõttes peate mõõtma aega aastaaegade kaupa, siis hõlmaku igaüks neist kõiki teisi,
Ja emmaku tänane minevikku mälestusega ja tulevikku igatsusega.

 

*  *  *

 

Ning üks linna vanematest lausus: Kõnele meile Heast ja Kurjast.
Ja ta vastas:
Heast teis võin ma kõnelda, kuid mitte kurjast.
Sest mis on kuri muud kui omaenese näljast ja janust piinatud hea?
Tõesti, tõesti, näljaga otsib hea toitu isegi pimedaimaist koobastest ja janusena joob isegi surnud vetest.

 

Hea olete siis, kui olete endaga üks.
Ometi pole te siis, kui te endaga üks pole, veel kuri.
Sest jagatud maja pole veel röövlikoobas; see on ainult jagatud maja.
Ja tüürita jäänud laev võib sihitult triivida ohtlike karide vahel, ometi põhja vajumata.
Hea olete siis, kui püüate enesest teistele jagada.
Ometi pole te siis, kui püüate midagi endale võita, veel kuri.
Sest püüdes endale saada olete vaid juur, mis klammerdub maapinna külge ja imeb ta rinda.
Ei saa ju vili öelda juurele: "Ole nagu mina, küps ja külluslik ja aina enesest andev".
Sest viljale on andmine just samasugune vajadus, nagu seda saamine on juurele.

 

Hea olete siis, kui kõnelete oma ärkvelolus,
Ometi pole te siis, kui magate, samal ajal kui teie keel sihitult vaarub, veel kuri.
Ja isegi takerduv kõne võib nõrgale keelele tugevust anda.

 

Hea olete siis, kui kõnnite oma sihi poole kindlalt ja kõhklematul sammul.
Ometi pole te siis, kui sinnapoole komberdate, veel kuri.
Isegi lonkurid ei liigu tagasisuunas.
Aga vaadaku tugevad ja kiired teie seast, et nad ei lonkaks vigase ees, seda headuseks nimetades.

 

Hea olete lugematutel viisidel, ja kui te ka hea ei ole, pole te siiski veel kuri,
Vaid ainult logard ja laiskvorst.
Kui kahju, et hirved ei või kilpkonnadele õpetada väledust.

 

Teie igatsuses oma hiidmina järele ilmnebki teie headus - ja see igatsus elab teis kõigis.
Aga mõnedes teie seast on see igatsus mägioja, mis võimsa jõuga merre sööstab, kandes endas mägiaasade saladusi ja metsade laulu.
Ja teistes on see tasandikujõgi, mis kaotab end käänakutes, mis lookleb ja viivitleb, enne kui kaldale jõuab.
Aga ärgu öelgu see, kes palju igatseb, sellele, kes igatseb hilju: "Mispärast oled sina nii aeglane ja vankuv?".
Sest tõeliselt hea ei küsi sellelt, kes alasti: "Kus on sinu rüü?", ega sellelt, kes koduta: "Mis on juhtunud sinu majaga?".

 

*  *  *

 

Siis palus preestritar: Kõnele meile Palvest.
Ja ta vastas nõnda:
Te palvetate oma puuduses ja hädas; oh kui te vaid märkaksite palvetada ka oma rõõmujoovastuses ja küllusepäevil.

 

Sest mis on palve muud kui enese avardamine elavasse maailmaruumi?
Ja kui teie mugavuse huvides on kallata oma pimedus kosmosse, siis on teile rõõmuks valada välja ka oma südame koidik.
Ja kui te ei suuda muud kui nutta, kui teie hing sunnib teid palvetama, siis peaks ta teid ka ergutama uuesti ja üha uuesti, kuigi nuttes, kuni lõpuks puhkete naerma.
Kui palvetate, tõusete kõrgusesse, kohates kõiki, kes on palvetamas just selsamal tunnil ja keda te muidu kui palves ehk ei kohtakski.
Seepärast ärge sisenege sellesse nähtamatusse templisse muu kui vaid ekstaasi ja sulni osaduse pärast.
Sest kui peaksite astuma templisse ainuüksi selleks, et midagi küsida, te ei saa seda mitte;
Ja kui peaksite sisenema selleks, et end alandada, siis ei tõsteta teid mitte maast üles;
Või isegi kui peaksite sisse astuma palumaks midagi teiste heaks, ka siis ei võeta teid kuulda.
Piisab sellest, et te nähtamatusse templisse sisenete.

 

Mina ei saa teile õpetada sõnu, milles palvetada.
Jumal ei kuula mitte teie sõnu, kui Ta Ise just neid läbi teie huulte ei lausu.
Ja mina ei saa teile õpetada merede ja metsade ja mägede palvet.
Aga teie, kes te olete sündinud mägedest ja metsadest ja meredest, leiate nende palve oma südamepõhjast,
Ja kui te vaid kuulatate öövaikuses, siis kuulete neid sõnatult lausumas:
"Meie Jumal, kes sa oled meie tiivuline mina, Sinu tahe on see, mis meis tahab.
Sinu iha on see, mis meis ihaleb.
Sinu tung on see, mis muudab meie ööd, mis on Sinu, päevadeks, mis on niisamuti sinu.
Mitte midagi ei või me Sinult küsida, sest Sina tead meie vajadustest enne, kui nad meis sünnivad:
Sina oled meie vajadus; ja andes meile endast üha rohkem, annad Sa meile kõik."

 

*  *  *

 

Siis astus ette erak, kes kord aastas linna külastas, ja küsis: Kõnele meile Naudingust.
Ning ta vastas:
Nauding on vabaduslaul,
Aga mitte vabadus.
See on ihade õitselepuhkemine,
Aga mitte nende vili.
See on sügavus hüüdmas kõrgust,
Aga mitte sügavus ega kõrgus.
See on puurilinnu tiivalöök,
Aga mitte piiratud maailmaruum.
Oo jaa, tõsi mis tõsi, nauding on laul vabadusest.
Ja meelsasti näeksin ma, et te seda laulaksite kõigest südamest; ometi ei tahaks ma, et te sellesse laulu oma südame kaotaksite.

 

Mõned noorukid teie seast otsivad naudingut, nagu oleks see kõik, ja nende üle mõistetakse kohut ja neid noomitakse.
Mina ei mõistaks nende üle kohut ega noomiks neid. Mina laseksin neil otsida.
Sest nad leiavad naudingu, aga mitte ainult;
Seitse õde on temal ja vähimgi neist on kaunim kui nauding.
Kas te pole siis kuulnud mehest, kes kaevas maa seest juurikaid ja leidis varanduse?
Ja mõned teie vanematest mäletavad naudinguid kahetsusega otsekui purjuspäi sooritatud süütegusid.
Aga kahetsus ähmastab meelt ja mitte ei puhasta teda.
Oma naudinguid peaksid nad mäletama tänutundes nagu lõikuskuud.
Ometi, kui kahetsus neile lohutust pakub, siis olgu nad lohutatud.

 

Ja neidki on teie seas, kes pole küllalt noored, et otsida, ega küllalt vanad, et meenutada;
Ning oma hirmus otsimise ja mäletamise ees tõmbuvad nad häbenedes eemale igasugusest naudingust, et mitte vaimu hooletusse jätta või teda solvata.
Aga ometi on selleski nende nauding.
Ning nii leiavad nemadki varanduse, ehk küll kaevates juurikaid värisevate kätega.

 

Aga öelge mulle, kes on see, kes suudab solvata vaimu?
Kas saab ööbik solvata öövaikust või jaanimardikas tähti?
Või võib teie leek või suits koormata tuult?
Kas arvate, et vaim on vaikne tiik, mida teie saate oma sauaga segada?

 

Tihtigi ei tee te endale naudingut keelates muud, kui paigutate iha oma olemuse salaorva.
Kes teab, kas see, mis täna tundub kohasem tegemata jätta, homset ülepea ootab?
Isegi teie keha teab oma pärandust ja oma õigustatud vajadusi ja teda te juba ei peta.
Ning teie keha on teie hinge harf,
Ja on teie endi teha, kas kutsute sellest esile sulnist muusikat või helide kaost.

 

Ja nüüd küsige oma südames: "Kuidas peaksime vahet tegema selle vahel, mis naudingus on head ja selle vahel, mis seda mitte ei ole?"
Minge oma põldudele ja aedadesse, ja te mõistate, et mesilase nauding on koguda õielt mett,
Aga samuti on lillele naudinguks oma õietolm mesilasele loovutada.
Sest mesilasele on lill eluallikas,
Ja lillele mesilane armastuse sõnumitooja,
Ning mõlemale, nii lillele kui mesilasele, on naudingu andmine ja saamine vajadus ja ekstaas.

 

Orfaleesi rahvas, olge oma naudinguis otsekui mesilased ja lilled.

 

*  *  *

 

Ja luuletaja lausus: Kõnele meile Ilust.
Ning ta vastas:
Kust peaksite otsima ilu ja kuidas võiksite teda leida, kui tema ise poleks teie tee ja teejuht?
Ja kuidas võiksite temast kõnelda, kui ta ise ei kooks teie kõnet?

 

Alandatud ja solvatud ütlevad: "Ilu on lahke ja õrn.
Just nagu noor ema, häbelik oma hiilguses, kõnnib ta meie hulgas."
Ja kirglikud lausuvad: "Ei, ilu on ülev ja hirmus. Nagu torm vapustab ta maad meie jalge all ja taevalaotust meie pea kohal."

 

Väsinud ja vaevatud ütlevad: "Ilu koosneb vaikseist sosinaist. Ta kõneleb meie vaimus.
Tema hääl vastab meie vaikustele otsekui nõrk valgus, mis võbeleb varjupelguses."
Ja rahutud ütlevad: "Meie oleme teda kuulnud kisendamas mägede vahel.
Ja tema karjes kõlas koos kapjade plagin, tiibade vuhin ja lõvide möirgamine."

 

Öiti ütlevad linna vahimehed: "Ilu tõuseb koos koidikuga idast."
Ja keskpäeval lausuvad töölised ja teekäijad: "Meie oleme näinud teda loojangu akendest üle maa kummardumas."

 

Talvel ütlevad lumevangid: "Ta tuleb koos kevadega hüpeldes üle mägede."
Ja südasuve leitses ütlevad viljakoristajad: "Oleme näinud teda tantsimas sügislehtede seas ja lumeviirgu ta juustes."
Kõike seda olete öelnud ilust.
Ometi ei kõnelnud te tõeliselt mitte temast, vaid oma täitumatutest tahtmistest,
Ja ilu ei ole mitte vajadus, vaid vaimustus.
Mitte janune suu ega väljasirutatud käsi,
Vaid pigem leekvele puhkenud süda ja rõõmus ülenenud hing.
Mitte kuju, mida tahaksite näha, või laul, mida sooviksite kuulda,
Vaid pigem see, mida näete, kui ka sulgete silmad, ja see, mida kuulete, kui ka katate kõrvad.
Mitte mahl krobelises puukoores ega küünise külge kinnitunud tiib,
Vaid pigem igiõitsev aed ja igilendlev ingliparv.
Orfaleesi rahvas, ilu on elu, kui elu paljastab looride alt oma püha näo.
Aga teie olete elu ja teie olete ka loor.
Ilu on peeglisse vaatav igavik.
Aga teie olete igavik ja teie olete ka peegel.

 

*  *  *

 

Ja vana preester lausus: Kõnele meile Usust.
Ning ta vastas:
Kas olen ma täna kõnelenud millestki muust?
Kas pole usk mitte kõik teod ja mõtted,
Ja see, mis pole ei tegu ega mõte, vaid hinges üha tärkav imestus ja üllatus, isegi kui käed samal ajal raiuvad kivi või liigutavad kangastelgi?
Kes võiks eraldada oma usu oma tegudest või oma uskumuse oma tegevusest?
Kes võiks laotada oma tunnid enese ette, öeldes: "See on Jumala ja see minu jagu; see on mu hinge ja see mu ihu jaoks?"
Kõik teie tunnid on tiivad, mis peksavad läbi õhu teist teistesse.
See, kes kannab oma kombekust vaid nagu pidurüüd, võiks parem olla alasti.
Tuul ja päike ei rebi tema nahka auke.
Ja see, kes määratleb oma käitumist eetikareeglite abil, sulgeb oma laululinnu puuri.
Vabamgi laul ei kosta läbi trellide ja okastraatide.
Ja see, kellele palvelus on aken, mida avada ja sulgeda, pole veel külastanud oma hinge maja, mille aknad ulatuvad koidust koiduni.

 

Teie igapäevane elu on teie pühakoda ja teie usk.
Millal iganes te sinna sisenete, võtke endaga kaasa oma kõik.
Võtke aeda ja ääs ja haamer ja flööt,
Kõik asjad, mida te olete loonud vajadusest või lusti pärast.
Sest uneldes ei saa te tõusta kõrgemale oma saavutustest ega langeda madalamale oma nurjumistest.
Ja võtke endaga kaasa kõik inimesed:
Sest palveldes ei saa te lennata kõrgemale nende lootustest ega alandada end madalamale nende meeleheitest.

 

Ja kui tahaksite tunda Jumalat, ärge püüdke sellepärast mõistatusmängu mängida.
Parem vaadake enda ümber ja te näete Teda mängimas teie lastega.
Ja vaadake maailmaruumi; te näete Teda kõndimas pilves, sirutades käsi välja välguks ja lastes neil alla langeda vihmas.

Te näete Teda naermas lillede keskel, siis tõusmas ja lehvitamas käsi puude latvades.

 

*  *  *

 

Siis avas Almitra suu ja küsis: Nüüd tahaksime teada Surmast.
Ning ta vastas:
Te tahaksite teada surma saladust.
Aga kuidas võiksite seda leida, otsimata elu südamest?
Öökull, kelle ööga piiratud silmad on pimedad päeval, ei või paljastada valguse saladust.
Kui te tõepoolest tahate silmata surma vaimu, siis avage oma süda pärani elu tuumale.
Sest elu ja surm on üks ja seesama, just nii nagu jõgi ja meri on üks ja seesama.

 

Teie lootuste ja ihade põhjas asub teie vaikne teadmus sellest, mis on kõige taga;
Ja just nagu seemned lume all und näevad, nii näeb teie südagi und kevadest.
Usaldage unenägusid, sest neis on peidus igaviku värav.
Teie hirm surma ees on vaid lamburi värisemine, kui see seisab kuninga ees, kelle käsi teda austuse märgiks puudutab.
Kas lambur mitte värisedeski ei rõõmutse oma kuningliku äramärgituse üle?
Kas pole ta ometi mitte rohkem teadlik oma värinast?
Sest mida tähendab surra muud kui seista alasti tuules ja sulada päikeses?
Ja mis on hingamise lakkamine muud kui hinguse vabastamine rahututest tõusudest ja mõõnadest, nii et ta võiks tõusta ja koormast vabana otsida Jumalat?

 

Ainult siis, kui joote vaikuse jõest, hakkate te tõeliselt laulma.
Ja kui olete jõudnud mäetippu, siis alustate ronimist.
Ja kui muld võtab omaks teie liikmed, siis alles tantsite tõeliselt.

 

*  *  *

Ja nüüd oli käes õhtu.
Ja nägijatar Almitra lausus: Õnnistatud olgu see päev ja see paik ja sinu vaim, kes on kõnelnud.
Ning ta vastas: Kas olin see mina, kes kõneles? Kas polnud ma mitte ka kuulaja?

 

Siis laskus ta mööda templitreppi alla ja kõik inimesed järgnesid talle. Ning ta jõudis oma laevale ja tõusis tekile.
Ja pöörduses uuesti inimeste poole, kõrgendas ta häält ja lausus:
Orfaleesi rahvas, tuul veenab mind teist lahkuma.
Ehk ma küll pole niisama kärsitu, ometi tuleb mul minna.
Meie, rändajad, igavesti üksiklase raja otsingul, ei alusta ühtegi päeva sealsamas, kus saatsime mööda eelmise, ja ükski koidik ei leia meid sealt, kuhu jättis meid päikeseloojang.
Isegi siis, kui maa magab, oleme meie teel.
Meie oleme visa taime seemned ja nimelt oma küpsuses ja südamekülluses antakse meid tuule meelevalda ja paisatakse laiali.

 

Põgusad olid minu päevad teie seas ja veelgi põgusamad olid sõnad, mida laususin.
Aga kui minu hääl peaks hääbuma teie kõrvus ja minu armastus hajuma teie mälus, siis tulen ma tagasi,
Ja kõnelen siis rikkama südamega ja vaimukuulelikumail huulil.
Jah, tõusuvees pöördun ma tagasi,
Ja kui mind ka surm peaks varjama ja suurem vaikus ümbritsema, ikkagi otsin ma taas teie mõistmist.
Ja mitte asjatult ei otsi ma seda.
Kui miskigi sellest, mida olen kõnelnud, peaks olema tõde, siis saab see tõde end ilmutama selgemal häälel ja sõnades, mis on lähemas suguluses teie mõtetega.

 

Ma lahkun koos tuulega, Orfaleesi rahvas, ei lange aga mitte tühjusse;
Ja kui see päev ka pole teie vajaduste ja minu armastuse täitumine, siis olgu see ühe järgmise päeva tõotus.
Inimese vajadused muutuvad, aga mitte tema armastus, ega ka mitte tema soov, et armastus rahuldaks tema vajadused.
Teadke sellepärast, et saabun tagasi suuremast vaikusest.
Uduloor, mis hajub koidiku saabudes, jättes põldudele vaid kaste, tõuseb ja koguneb pilveks ning langeb siis vihmana maha.
Ning olen minagi olnud otsekui udu.
Öövaikuses olen ma jalutanud teie tänavatel ja minu vaim on sisenenud teie majadesse,
Ja teie südamelöögid on kajanud minu südames ja teie hingeõhk on puudutanud minu põske ja teid kõiki olen ma tundnud.
Oo jaa, ma teadsin teie rõõmu ja valu, ja teie unes olid teie unenäod minugi jagu.
Ja tihtigi olin ma teie seas otsekui mägijärv kesk ahelikke.
Minus peegeldusid teie mäetipud ja laugjad nõlvad ja koguni teie mõtete ja ihade mööduvad karjad.
Ja minu vaikusse kõlasid teie ojas mängivate laste naerukilked ja teie jõe ääres istuvate noorukite igatsusohked.
Ning mu sügavusse jõudes ei lakanud ojad ja jõed veel laulmast.

 

Ometi sisenes minusse miski, mis oli magusam naerust ja suurem igatsusest.
See oli piiritu teis;
Hiidinimene, kelle rakud ja musklid teie kõigest olete;
See, kellel üminas on kogu teie laul vaid hääletu vabin.
Tema üüratuses olete teiegi üüratult suured,
Ja teda vaadeldes vaatlesin ja armastasin ma teid.
Sest milliste kaugusteni võiks küündida armastus muidu kui selles piiritus avaruses?
Mis nägemused, mis lootused, mis oletused võiksid tõusta kõrgemale sellest lennust?
Nagu õunapuuõitega kaetud hiigeltamm on hiidinimene teis.
Tema vägevus kinnitab teid maa külge, tema lõhn tõstab teid taevasse ja tema kestvuses olete surematud.
Teile on öeldud, et nii nagu ahel, olete teiegi niisama nõrgad nagu teie nõrgim lüli.
See on vaid pool tõest. Te olete ka niisama tugevad kui teie tugevaim lüli.
Mõõta teid teie vähima teo järgi on sama, mis arvestada ookeani jõudu tema lainetevahu järgi.
Mõista kohut teie läbikukkumiste üle on sama, mis heita aastaaegadele ette nende püsimatut vaheldumist.

 

Oo jaa, te olete otsekui ookean,
Ja ehk küll teie kaldaisse kinni jooksnud laevad ootavad tõusuvett, ei saa teie, just nagu ookeangi, oma tõusu ja mõõna tagant kiirustada.
Ja samuti olete otsekui aastaajad,
Ja ehk küll te oma talves keeldute uskumast oma kevadest,
Ometi naeratab teis puhkav kevad oma poolunes ega pole sugugi solvatud.
Ärge arvake, et ma kõnelen teile seda kõik selleks, et võiksite üksteisele lausuda: "Küll ta ikka kiitis meid. Ta nägi meis ainult head."
Kõnelen teile sõnades vaid sellest, mida te isegi oma mõtetes teate.
Ja mis on sõnade teadmine muu kui sõnatu teadmise vilets vari?
Teie mõtted ja minu sõnad on lained kinnipitseeritud mälust, kus on talletatud meie eilsed,
Ja iidsed päevad, mil maa ei tundnud meid ega ennastki,
Ja ööd, mil maa ilm meelesegadusest pingul.

 

Targad mehed on tulnud teie juurde, et jagada oma tarkust. Mina tulin, et saada osa teie omast: Ja ennäe, ma olen leidnud midagi tarkusest suuremat.
See on leeklev vaim teis, mis üha ahmib juurde iseennast.
Samal ajal kui teie tema lehvimist tähele panemata oma närbuvaid päevi taga nutate.
See on eluotsingul elu kehades, mis kardavad hauda.

 

Siin pole haudu.
Need mäed ja tasandikud on häll ja jalatugi.
Mil iganes möödute paigast, kuhu olete matnud oma esiisad, vaadake tähelepanelikult ja te näete seal iseend ja oma lapsi käsikäes tantsimas.
Tõesti, tõesti, sageli rõõmutsete te seda ise teadmata.

 

Teised on tulnud teie juurde, kelle kuldlubaduste peale te omas usus olete andnud vaid rikkused ja võimu ja väe.
Vähem lubadustestki olen ma teile andnud ja ometi olete olnud minu vastu veel heldekäelisemad.
Veel sügavama elujanu olete teie minule andnud.
Päris kindlasti pole olemas inimesele suuremat kingitust kui see, mis kõik tema eesmärgid muudab paotuvateks huulteks ja kogu elu purskavaks allikaks.
Millal iganes ma tulen lätte äärde jooma, leian eest januneva vee;
Ja see joob mind nagu mina teda.

 

Mõned teist on pidanud mind uhkeks ja ülemäära häbelikuks, et võtta vastu kingitusi.
Ja ehk ma küll olen toitunud marjadest mägedes siis, kui te oleksite tahtnud mind näha endi seltsis laua ääres,
Ja maganud templitrepi astmetel, kui te mulle meelsasti ulualust oleksite pakkunud,
Kas polnud mitte teie armastav mure minu päevade ja ööde pärast see, mis tegi toidu mu suulaele magusaks ja rüütas mu une nägemustesse?

 

Selle eest õnnistan ma teid iseäranis:
Te annate palju ega tea, et te midagi annaksite.
Tõesti, tõesti, lahkus, mis iseend peeglist silmitseb, kivistub,
Ja heategu, mis end hella nimega nimetab, saab needuse isaks.

 

Ja mõned teist on mind hüüdnud hulguseks, kes on joobunud omaenda üksildusest,
Ja teie olete öelnud: "Ta peab nõu puudega metsas, aga mitte inimestega.
Ta istub üksipäini mäenõlvakul ja vaatab alla meie linna peale."
Tõsi ta on, et olen tõusnud mägede otsa ja rännanud mööda kaugeid paiku.
Kuidas veel võinuksin teid näha, kui mitte suurest kõrgusest või kaugusest?
Kuidas võiks üldse olla tõeliselt lähedal, olemata kaugel?

 

Ja teised teie seast on mind hüüdnud, küll mitte sõnades, öeldes:
"Võõras, võõras, kättesaamatute kõrguste armastaja, miks elutsed sa mäetippude keskel, kuhu kotkad ehitavad oma pesa?
Miks püüelda saavutamatut?
Milliseid torme tahaksid sa püüda oma võrku
Ja milliseid hajuvaid õhulinde jahid sa taevas?
Tule ja ole üks meie seast.
Lasku alla ja kustuta oma nälga meie leivaga ja janu meie veiniga."
Oma hinge üksilduses ütlesid nad seda;
Ent kui nende üksildus olnuks sügavam, oleksid nad teadnud, et ma ei otsindu muud kui vaid teie rõõmu ja valu saladust,
Ja ma jahtisin vaid teie suuremaid endid, kes kulgevad taevaid pidi.

 

Aga jahtija oli samaaegselt ka saak;
Sest paljud minu nooltest lahkusid vibunöörilt vaid selleks, et tabada mu enese südant.
Ja lendaja oli samaaegselt ka roomaja;
Sest kui mu tiivad olid päikeses laiali sirutatud, langes neist maapinnale kilpkonna vari.
Ja uskuja minus oli samaaegselt ka kahtleja;
Sest sageli olen puudutanud sõrmega omaenese haava selleks, et mul võiks olla suurem usk teisse ja suurem teadmus teist.

 

Ja selle teadmuse ja selle usuga ütlen ma teile,
Et teie ei ole mitte hõlmatud oma kehadest ega mõistetud majade ja põldude külge.
Teie olemus elutseb mägede kohal ja uitab ringi koos tuuleõhuga.
See pole mitte olend, kes roomab päikese kätte sooja või poeb pimeduse urgudesse varjule,
Vaid vaba olevus, vaim, kes ümbritseb maakera ja liigub taevaruumis.
Kui need sõnad peaksidki hämarad olema, siis ärge püüdke neid selgitada.
Hajus ja udune on kõikide asjade algus, aga mitte nende lõpp,
Ja meelsasti näeksin ma, et te mäletaksite mind algusena.
Elu ja kõik, mis elab, on sigitatud udus ja mitte kristallis.
Ja kes teab, kas kristall polegi mitte hääbuv udu?

 

Tahaksin, et te mind meenutades mäletaksite:
See, mis tundub teis kõige nõrgemana ja heitlikumana, on kõige tugevam ja kõige otsustavam.
Kas pole mitte teie hingeõhk kasvatanud ja karastanud teie luustikku?
Ja kas pole mitte unenägu, mida keegi teist ei mäleta, ehitanud teie linna ja kujundanud kõik, mis selles leidub?
Kui te vaid suudaksite näha selle hinguse tõusu ja mõõna, lakkaksite nägemast midagi muud,
Ja kui võiksite kuulda unenäo sosinat, ei kuuleks te enam ühtegi muud heli.

 

Aga te ei kuule ega näe ja see on hea.
Loori, mis varjab teie silmi, kergitavad kord käed, mis selle kudusid,
Ja savi, mis täidab teie kõrvu, uuristavad kord läbi sõrmed, mis seda sõtkusid.
Ning teie näete
Ja kuulete.
Ometi ei pea teie mitte taunima seda, et olete tundnud pimedust, ega kahetsema, et olete olnud kurt.
Sest sellel päeval saate teada peidetud otstarbe viimses kui asjas,
Ning teil tuleb õnnistada pimedust just niisama, nagu olete õnnistanud valgust.

 

Lausunud kõike seda, vaatas ta enese ümber ja nägi laevameest seismas rooliratta juures ja vaatlemas kord täispurjesid ja kord kaugusi.
Ning ta lausus:
Kannatlik, liigagi kannatlik on minu laeva kapten.
Tuul puhub ja purjed on kärsitud,
Isegi rooliratas kibeleb liikvele;
Ometi ootab minu kapten vaikselt mu vaikimist.
Ja kõik meremehed, kes on kuulnud avamerede koori, nemadki on kuulanud mind kannatlikult.
Nüüd ei pea nad enam kauem ootama.
Ma olen valmis.
Oja on jõudnud mereni ja veel kord surub suur ema poja oma rinnale.

 

Hüvasti, Orfaleesi rahvas.
Tänane päev on lõpule jõudnud.
See sulgub meie üle just nagu vesiroosi õis hommepäev.
Seda, mis meile siin antud sai, tuleb meil hoida,
Ning kui sellest ei piisa, siis peame me üha uuesti kokku tulema ja üheskoos sirutama oma pihud jagaja poole.
Ärge unustage, et ma tulen veel teie juurde tagasi.
Läheb vaid veidi aega ning mu igatsus kogub tolmu ja vahtu uue keha jaoks.
Põgus pilk vaid, kõigest puhkusehetk tuules ja üks naine kannab mu ilmale taas.

 

Jääge hüvasti, teie ja mu noorus, mille teie seas veetsin.
Alles eile see oli, kui unes kohtusime.
Teie olete laulnud mulle oma üksilduses ja mina olen teie igatsustest ehitanud torni taevasse.
Aga nüüd on meie uni haihtunud ja meie unenägu möödas ja pole enam koidik.
Päevatõus on meie üle ja meie virgumisest võrsunud südapäev ning me peame lahkuma.
Kui peaksime mäluhämaras veel kunagi kohtuma, siis kõneleme jälle ning teie laulate mulle sügavama laulu.
Ja kui meie käed peaksid põimuma mõnes teises unes, siis ehitame taevasse uue torni.

 

Nii lausudes andis ta märku meremeestele, kes otsemaid hiivasid ankru ja vabastasid laeva kinnitusköitest ning nad hakkasid liikuma ida poole.
Karje tungis rahva rinnast kui ühestainsast suust ja see kerkis koiduhahetusse ning kandus üle mere otsekui võimas trompetiheli.
Ainult Almitra oli vait, vaadates laevale järele seni, kuni see uttu kadus.
Ja kui kõik inimesed olid laiali valgunud, seisis tema ikka veel üksinda muulil, meeles prohveti sõnad:
"Põgus pilk vaid, kõigest puhkusehetk tuules, ja üks naine kannab mu ilmale taas."

 

Tõlkinud Doris Kareva