Mis on õnn?

        Küsimuse üle, mis on õnn, teaduses tavaliselt pead ei murta. Teadlased tegelevad “tõsisemate” küsimustega või vähemalt meeldib meile nii uskuda.

 

Juba ammu ei tegele teadus küsimustega, millele ei saa anda objektiivset ja verifitseeritavat vastust. Kui vaadata raamatute paiknemist poelettidel, siis õnnega tegelevad raamatud asuvad teadusraamatutest üsna kaugel - müstika, new age'i ja eneseabiüllitiste riiulitel. Legitiimses akadeemilises diskursuses kohtab õnne probleemi harva, näiteks psühholoogid räägivad mõnikord õnnest kui teatavast psüühilisest seisundist ja sotsioloogid teinekord arvutavad, kui suur osa mingist inimgrupist väidab end olevat õnnelik.

 

Kuid vaatamata sellele, et me ei mõtiskle päevast päeva selle üle, mis on õnn, tahame ometi õnnelikud olla. Seda soovib meist enamik ja peaaegu iga päev. Millest selline ebateaduslik soov püüelda millegi poole, mis on teaduslikust diskursusest ebapädeva probleemina välja praagitud? Isegi 20. sajandi filosoofias on õnne järele küsimist pseudoprobleemiks peetud, kuna sellele pole võimalik teaduslikul moel vastata. Nii on õnne küsimus saanud akadeemilises arutelus marginaalseks, kuid aegadel, mil teaduslikkuse kriteeriumiks ei olnud veel modernse loodusteaduse meetodid, oli õnn legitiimne akadeemiline teema.

 

KAS RAHA TOOB RUMALALE ÕNNE?

 

Teoreetiline arutlemine õnne üle eristus religioossest õpetusest ja tänavatel õpetatavast elutarkusest juba Platoni loodud akadeemias ja tema õpilase Aristotelese rajatud lütseumis. Õnnest sai ühe filosoofilise alusdistsipliini - eetika - põhiküsimus. Aristotelese arvates ei olegi võimalik õnne teemat vältida, sest õnn on inimelu loomulik eesmärk. Soov õnnelik olla on inimesele sama loomupärane nagu taimele tung kasvada. Küsimus on nüüd selles, mida teha, et õnnelik olla.

 

Eetika väljakujunemise ajal, kaks ja pool tuhat aastat tagasi oli üldrahvalik vastus sellele küsimusele umbes samasugune nagu tänapäeval. Arvati, et inimese teevad õnnelikuks naudingud, mille annavad raha, tunnustus, tervis ja kehaline ilu. Järelikult ei olegi õnne küsimuses midagi mõtelda: saatus kas on või ei ole inimesele andnud ilu ja tervise. Inimese enda hooleks jääb kas raha teenida, et endale naudinguid osta, või siis mingil muul moel ühiskonna tähelepanu ja tunnustust pälvida. Igal juhul seisneb õnn soovide, ihade ja kirgede rahuldamises, olgu nende objektiks kas teised inimesed või ostetavad kaubad.

 

Platon paneb oma dialoogis “Euthydemos” Sokratese selliselt mõtlevatele linnakodanikele tõestama, et rikkusest, tervisest, ilust, heast asjadega varustatusest, lugupidamisest ja isegi eluaegsest vedamisest õnneks siiski ei piisa. Sokrates esitab lihtsa küsimuse: kas raha teeb ka siis inimese õnnelikuks, kui ta on nii rumal? - Loomulikult mitte. Kas sama ei kehti ka asjadega varustatuse, ilu, tervise, vedamise ja lugupidamise puhul? - Küllap vist. Ka neid asju tuleb osata õigesti kasutada, et õnnelik olla. Täiesti idiootse käitumise puhul hävitaks inimene nii oma ilu, tervise kui ka lugupidamise. Ka vedamisest tuleb osata kinni hakata. Järelikult, ütleb Sokrates, on õnneks vaja veel niisugust teadmist, mille abil kõik need suurepärased asjad inimese kasuks pöörata. Me oleme harjunud uskuma, et kui meil ainult oleks raha, küll me oskaksime siis sellega juba õnnelikud olla. Nii nagu Sokratese vestluskaaslased, ei pane me tähelegi, et me vaikimisi eeldame endas selle teadmise olemasolu, mis oskab rikkust, ilu, tervist ja soosingut õigesti ära kasutada.

 

ÕNNEKS ON VAJA TARKUST

 

Mis teadmine see niisugune on? Miks me eeldame, et meis on see teadmine olemas? Kui sotsioloogiliselt uurida rikkaid, terveid, ilusaid ja soositud inimesi, siis tuleb välja, et nad ei ole sugugi õnnelikud. Ometigi tahavad kõik ülejäänud kas või üleinimlike jõupingutuste hinnaga nendesarnaseks saada. Platon kutsub sellist teadmist, mida õnne jaoks vaja on, tarkuseks. Ta läheb isegi nii kaugele, et ütleb: kui see tarkus on olemas, siis pole raha, tervist, ilu ja soosingut enam vajagi. Tark saab õnnelikuks ka ilma nendeta, samal ajal kui nende asjade omanik ilma tarkuseta õnnelikuks ei saa. Stoikud (antiikfilosoofia koolkond: Seneca, Epiktetos, Marcus Aurelius) viivad selle idee oma loogilise lõpuni, väites, et välistel oludel ei ole õnnega mingit pistmist, vaid see on leitav ainult inimese sisemuses teatava õige hingekorralduse ja maailmasse suhtumise korral. Õige hingekorraldus ja õige suhtumine maailmasse on stoikude järgi saavutatav tänu ühte erilist liiki teadmisele. Lugejale on vist juba selge, et see teadmine on filosoofide tagaotsitud sofia (kreeka keeles tarkus). Järelikult, kui keegi tahab õnnelik olla, tuleb tegeleda filosoofiaga (kreeka keeles tarkusearmastusega).

 

Selleks, et õnnelik olla, tuleb midagi mõista, millestki aru saada. Platoni õpilane Aristoteles väitis, et inimene saab õnnelikuks juhul, kui ta teeb seda, mis on talle sama iseloomulik, nagu laevale on iseloomulik merd sõita ja noale on iseloomulik lõigata. Inimene peab saama teha seda, mis on talle loomupärane. Küsimus õnnest taandub järelikult küsimusele inimese eriomasest loomupärasusest: selleks, et hästi elada, on vaja teada, mis on inimesele iseloomulik. Teiste sõnadega, on vaja teada, milline on inimese loomus. Tarkus on järelikult enese tundmine.

 

TUNDEID ON RASKE MÕISTA

 

Ennast tunda pole aga üldsegi nii lihtne. Lihtne on ära tunda oma nägu ja keha - peeglis või fotodel. Lihtne on mõista oma üksikuid soove ja tahtmisi. Enam-vähem mõistetavad on isegi need ühiskondlikud rollid, mida me paratamatult enamiku ajast täidame. Aga ka nende puhul on palju lihtsam mõista rollikohast maski kui seda, kes on selle maski taga. Samamoodi on palju lihtsam mõista inimese poolt kas või iseendale öeldud sõnu kui seda, kes või mis neid sõnu ütleb. Üsna raske on mõista oma tundeid.

 

“Tunne end!” on Euroopa üks vanemaid filosoofilisi õpetussõnu. Ka tänapäeva filosoofid arvavad koos Sokratesega, et õnneks on vaja teadmist, ning ka nemad arvavad, et vähemalt osa sellest teadmisest peab olema teadmine iseendast. Tihtipeale esineb see küsimus niisuguses vormis: mida ma tegelikult tahan, kui ma ihaldan raha, ilu, tervist ja soosingut? Platonlik vastus sellele küsimusele on tõdemus, et inimene igatseb taga seda kogemust, mis oli tema hingel enne sündimist, kui ta veel taevalikes sfäärides ideaalses ekstaasis kümbles. Oma tegeliku mina tundmiseks tuleb selle traditsiooni järgi vabaneda materiaalsest korruptsioonist, mis kehalise eksistentsiga paratamatult kaasas käib.

 

ÕNNEPÜÜDLUS KUI NEUROOS

 

Kahekümnendal sajandil pole enamik filosoofe oma tõelise mina tundmiseks enam kehalisusest vabanemist soovitanud. On arvatud, et inimene polegi midagi muud kui oma sotsiaalsete rollide summa või teatavate käitumis- ja mõtlemisharjumuste kogum. Inimese loomust seletatakse mitte Jumala ega looduse, vaid kultuuri kaudu. Huvitav on selliste poststrukturalistlike psühhoanalüütikute nagu Lacan ja Žižek seisukoht. Nad leiavad, et inimese teadvustatud igatsus raha ja tunnustuse järele mitte ei asenda tema “tegelikku” igatsust millegi jumaliku järele, vaid need ihad varjavad inimese eest asjaolu, et inimeses tegelikult midagi fundamentaalset või olemuslikku ei olegi. Kui inimene enam midagi ei ihaldaks, siis ta samastuks eimiskiga - oma tegeliku puudumisega, ning, nagu Žižek väidab, ta isegi lakkaks olemast. Kõik inimese ihad on järelikult psüühilised häired, mille abil inimene petab end olevaks. Soov õnnelik olla on neuroos, millel põhineb kogu inimese teadlik elutegevus.

 

Olemegi ringiga Aristotelese juures tagasi. Inimene lihtsalt ei saa teisiti, kui tahab õnnelik olla, põhinegu see soov siis tema loomusel või psüühilisel hälbel. Aga enamasti on see iha oma eluga õnnestuda nii suur, et pole aega filosofeerida. Pealegi on niigi selge, mida teha tuleb, et õnnelik olla: tuleb tegeleda “tõsiste” eluliste probleemidega: kuidas raha teenida, kuidas valida eriala ja leida töö, mis inimese ühiskonnale vajalikuks teeks, ning kuidas ennast selle kõige juures veel vormis hoida... 

 

Mis on siis Õnn? Täna oleme õnnelikud, väga õnnelikud! Aeg ja sündmuste arengud pöörduvad ja "söövad" ära meie õnnetunde. Need protsessid toimivad meie tahtest sõltumata ja meie ei saa väevõimuga takistada muutumist. See olukord või teine inimene, mis-kes meid täna õnnelikuks tegi võib homsete muutunud olude korral olla meile kurvastuse allikaks. Isegi siis, kui õnnelik situatsioon säilib, muutub meie võime õnne teadvustada ja kogeda. Kogemused on näidanud, et rahuldatud soovid viivad lõpuks rahulolematusele. 

 

Mida mäletavad inimesed oma suurimatest õnnehetkedest? Ikka rohkem õnnestumise protsessi. Meenub, kuidas salajased soovid vaikselt täituma hakkasid, samm-sammult õnnele lähemale jõudes. Mäletatakse väikesi võite suurte eesmärkide poole liikumisel. Õnne tipphetk, kui õnn kogu oma täiuses lõpuks kohal on, kestab väga vähest aega. Õnne kättesaamine on ka enamasti õnne lõpp. 

 

Kuid seda konkreetset õnne, saab ka säilitada minnes kaasa muutuva õnne muutustega. Muutudes avab õnn meile oma uusi tahkusid, mis seni avastamata. Õnn ise on protsess ja teeb läbi arenguid. Meie elutee on arengute ja õppetundide jada. Kui me muutusi tervitame ja võimaluste piires proovime ise muutuda, siis oleme ju loomingulise protsessi osaks, ehk "ise oma õnne sepad". Kui me aga muutusi kardame, neile vastu töötame, siis ei oota meid muud, kui õnnetu olek. Aeg ja sündmused kulgevad meie arvamustest ja tunnetest hoolimata. Kui me sellega ei lepi, oleme õnnetud. 

 

On mõttetu loota, et jääb pikemalt püsima midagi erakordset, erutavat, uudset. Ka kõige kirkamad situatsioonid tuhmuvad üsna pea argipäevas, see on paratamatus. Pidev muutumine ja kõige olemasoleva areng on sisse kirjutatud selle maailma toimimise seadustesse. Kes seda tunnistab, see lülitab ennast koheselt positiivsele lainele. Olles valmis ja avatud tulevikule, oleme alati valmis ära tundma ja kogema õnne selle kõigis vormides. Oleks väga tervitatav, kui inimene õpiks märkama õnnelikku külge kõiges, mis temaga ka ei juhtuks.

 

Lihtsamalt öeldes: see, mis antud hetkel tundub halb, võib tulevikus kujuneda maksimaalselt positiivseks võimaluseks ja vastupidi. Me võime soovida kogu südamest asju, mis edaspidi hukatuslikuks osutuvad. Sama kehtib ka suhete kohta. Olles armunud, soovime kogu südamest suhte jätkumist armastatuga. Kuid me ei pruugi aimata, et pidev kooselu selle inimesega kujuneb tegelikkuses õudusunenäoks! Äkki peaks hoopis saatust tänama, et teed lahknesid õigel ajal ja mälestusse jätma selle osa suhtest, mis pakkus õnne.

 

Inimene on seda õnnelikum, mida enam ta oma saatusega lepib ja kohaneb. Tuleks olla paindlik ja rõõmustada väikeste edusammude üle, olla hinges tänulik selle eest, mis on hästi. Kõige suurem viga, mida enamasti tehakse, on oma õnne mittemärkamine.

Alustades lihtsatest asjadest võib tõdeda, et väga suur õnn on tõusta üles hommikul heas tervises, täis indu alustada uut päeva. Vaadake, kui palju häirib meid mõni väiksemgi tervisehäda. Kui oleme terved, siis me ei teadvusta kui suur õnn on olla terve! Ja kui palju on meil veel õnne võimalusi, mida märkame alles siis, kui oleme neist ilma jäänud.

Paradoks on: kui inimesel midagi puudub, siis igatseb ta seda ja kui tal see olemas on siis ei pea ta seda miskiks. Kui inimene midagi väga püüdleb, siis paneb ta kogu jõu mängu. Kujutlege sportlast, kes pürgib medalile. Ta igatseb seda võitu ja positsiooni kogu hingest ja elab vaid selle saavutamisele. Kui temast saab olümpiavõitja või maailmameister, siis on suur joovastus, kuid õnn saab varsti läbi peale tervitusi ja rõõmupidustusi. Edasi tuleb vaevarikas ja psüühiliselt ränk... 

 

Väga palju inimlikku õnnetust jääks olemata, kui inimesed mõistaks loodusseadusi ja protsesside sisemisi seaduspärasusi. Vaadake rikkaid ja kuulsaid inimesi maailmas. Kui paljud on neist õnnelikud? Enamus on kimpus oma eraeluga ja iseendaga, peavad ennast varjama ja turvama... 

 

Meie maailm on täis mõisteid ja kontseptsioone. Õnn tavatähenduses on ka üks nendest kontseptsioonidest. Aga mis siis, kui õnne ei olegi olemas?! Muidugi ei ole! Meil ei ole mõtet õnne taga ajada, sest õnne ei ole olemas. See on lihtsalt üks järjekordne kontseptsioon, mis meid oravarattasse paneb. Vähemalt niikaua on see nii, kuni samastame õnne positiivse eufoorilise olekuga, mida üldjuhul kogeme millegi omamise või saavutamise teel.

 

Kuni me otsime õnne, oleme sõltuvuses millestki, mis ei ole meie kontrolli all. Kui me soovime olla õnnelikus suhtes, siis peaks meie kaaslane tegema neid asju, mis meid õnnelikuks teeb (ta peaks vastama meie ootusele ja mudelitele). Kui me soovime olla õnnelikud tööalaselt, peaks meie töö, kolleegid, ülemus ja palk vastama kõikidele meie ootustele. Aga see on ju absurd! Ma ei saa isegi oma elukaaslast panna oma tahtmise järgi käituma, kuidas ma saaksin seda teha siis oma ülemuse suhtes? Just seetõttu ei saagi me mitte kunagi õnnelikuks.

 

Inimene aga tahab jätkuvalt õnnelik olla, ta lihtsalt ei saa teisiti, põhinegu see soov siis tema loomusel või psüühilisel hälbel. Pealegi on niigi selge, mida teha tuleb, et õnnelik olla: tuleb tegeleda "tõsiste" eluliste probleemidega: kuidas raha teenida, kuidas valida eriala ja leida töö, mis inimese ühiskonnale vajalikuks teeks, ning kuidas ennast selle kõige juures veel vormis hoida... 

 

Tõnu Viik, Humanitaarinstituudi filosoofiaprofessor 

 

 

Objektiivne ja subjektiivne õnn

MIS ON SUBJEKT

 

Subjektiks (ladina keeles subiectum 'alla-heidetu') nimetatakse filosoofias tavaliselt seda, mis on millelegi aluseks.

 

Tänapäeval peetakse filosoofias subjekti all silmas eelkõige inimest, kes on teadvustavana ja tõlgendavana asetatud vastu maailmale kui objektile. Subjekti all tuleb seega pidada silmas vaimset või mõistuslikku alust, mis peab määrama enda jaoks reeglid, mis lubavad sellel maailma kui objektiga kooskõlaliselt suhestuda.

 

Ajalooliselt seostatakse subjekti sellise tähenduse esilekerkimist uusaja filosoofiaga, eelkõige René Descartes´i mõtlemisega, mis põhjendab uusaegse subjektifilosoofia lähtuvalt endamõtlemise teadukindlusest: "Mõtlen, järelikult olen." Kui ainuke asi, mis Descartes´i jaoks on kindel, on mõtleva ego olemasolu, siis tuletab ta ülejäänud maailma, seega objektiivse maailma sellest enda-teadukindluse printsiibist ja uusaegse metafüüsika üldtunnustatud aluseks saabki subjekt.

 

Varem tähendas subjekt pigem mitte-hingelist alust maailmas (tänapäevases tähenduses võiks sellele vastata hoopis ja just objekt), substantsi, seda, mis on aluseks nii inimestele kui ka ulatuvuslikule maailmale, nt Aristotelese puhul võiks subjektideks ehk alusteks pidada olemusi. Vastavalt sellele oli maailma käsitlemise aluseks subjektidest lähtuv uurimine, seega teadmine alustest ehk printsiipidest. Uusajaga kaasneb esmase aluse kitsendamine ühele aluse liigile, filosoofia subjektiks saab inimene; seda võib pidada ka humanismi ja valgustuse tunnusmärgiks või alguseks.

 

Kuigi uusajaga kaasneb muutus subjekti aluseksoleva-tähenduses, siis jääb samaks subjekti teine tähendus: lause alus. Kuna lausumine on üks inimese vaimse endakehtestamise põhivahendeid objektiivse maailmaga suhestumisel, siis on subjekti tähendus lause alusena teatud määral seotud põhitähendusega aluseksoleva teadvusena ja on sellises tähenduses olemas juba Aristotelesel, kes väidab, et lausumine ja otsustamine lause tõesuse ja vääruse üle toimub inimese hinges.

 

Sellele vastavalt võiks siis ütelda, et subjekti kui lause aluse kehtestab subjekt kui inimlik teadvus, mis on metafüüsilises mõttes viimseks otsustajaks igasuguse lausumise üle.

 

OBJEKTIIVNE JA SUBJEKTIIVNE ÕNN

 

Lähtume Aristotelese õnne määratlusest, vastavalt millele õnn on see, mida kõik inimesed endale soovivad ja mille poole nad püüdlevad. Teiste sõnadega, õnn on meie teadliku elu eesmärk kõige üldisemas ja formaalsemas mõttes: kõik need asjad ja olukorrad, mida oma igapäevases tegevuses taotleme, ei oma väärtust mitte iseenesest, vaid seetõttu, et need teevad meid õnnelikuks. Õnnelik elu on hea elu. Me ei taha raha ja kuulsust mitte raha ega kuulsuse enda pärast, vaid selleks, et hästi elada.

 

Mis asjad need on, mida me iga päev taotleme ja mille omamist me hea eluga seostame? Juba kaks ja pool tuhat aastat on nimekirjas olnud tunnustus, võim, rikkused ja raha ning ilu ja tervis. Aristoteles ja Platon lisavad siia ka sõpruse ja kõrge päritolu: Aristoteles ütleb otse välja, et ilma heade sõprade ja hea sugupuuta pole kuigi hästi võimalik õnnelik olla.

 

Tänapäeval oleme harjunud mõtlema, et tunnustuse, võimu, raha, ilu ja tervise olemasolu puhul võib õnnelik olla ükskõik kes. Sõpruse otsinguid asendab tänapäeval pigem perekondliku ja/või seksuaalse läheduse otsing. Sellegipoolest on see üsna ammendav nimekiri.

 

Kui uurida seda, millistest asjadest inimesed unistavad, kui nad ennast õnnelikuna ette kujutavad, siis võib üsna kindlalt väita, et meie endi arvates teevad meid õnnelikuks eelkõige sellised asjad nagu tunnustus, rikkused ja lähedus, olgu see viimane lapsevanema, lapse, sõbra, abikaasa, kujutletava partneri pakutud. Viisin ise läbi uurimuse unistuse tüüpobjektidest ja see näitab, et sõltumata soost, vanusest, haridustasemest ja sotsiaalsest kuuluvusest kerkivad inimeste unistustes esile ühed ja samad stereotüüpsed kujundid:

 

• tunnustusavaldused inimestelt, kes moodustavad meie enesehinnanguga seotud referentsgrupi, sageli lisanduvad siia massilised tunnustuseavaldused identifitseerimata, kuid väga suure inimgrupi poolt (nagu kontserdiaplausi puhul);

 

• elukaaslane, keda ihaldavad kõik, kuid kes on jäägitult pühendunud meile ning kes seda pühendumust andunult demonstreerib. Kaaslaseks võib olla ihaldusväärne vastassoo esindaja, aga ka lapsevanem või laps, või mõni kõrge võimupositsiooni kandja. Kõigi kaaslaste puhul on oluline temalt peegelduv ühiskondlik tunnustus ja tema tunnustuse kaudu saadav lisaväärtus meile endale.

 

• ootamatu rikastumine (nagu näiteks loteriivõidu või varanduse pärimise puhul) ja sellega seotud tarbimisvõimaluste avardumine, aga ka tunnustuse tõus ning meid ära tõuganud inimeste kahetsus.

 

OBJEKTIIVNE TEOORIA

 

Nagu näeme, on enamik meie unistuste positiivsetest kujutelmadest seotud meie isiku väärtuste äratundmise- ja tunnustusega. Isegi igatsus tõelise armastuse järele, mis on sageli inimeste õnneiha teadvustatud osa, on alateadlikul tasandil enamasti seotud ihaldusväärse partneri omamise ja omamisest tuleva sotsiaalse tunnustusega. Samas peab märkima, et otsesed materiaalsed hüved nagu maja või auto on pigem siiski sotsiaalse eneseväärtustamise teenistuses kui vastupidi. Toimetuleku tasemest kõrgema sissetuleku ihaldamise peamine põhjus ei ole järelikult materialistlik hedonism ega tarbimisnauding, nagu arvatakse, vaid ikkagi teiste inimeste tähelepanuga seotud vajadused.

 

Sellised tüüpobjektid joonistuvad välja inimeste unistusi analüüsides. Kuidas on tegelikkuses? Millised on need asjad, mida me taotleme oma igapäevases elus, et õnnelik olla? Mind ei huvita mitte diskursiivne, vaid praktiline tasand; mitte see, mida me arvame, mis meid õnnelikuks teeb, vaid see, milliseid asju me tegelikult päevast päeva taotleme. Nagu kohe näete, on teoreetilise ja praktilise tasandi vahel õnne küsimuses vägagi suured käärid.

 

Proovigem korraks mõelda oma igapäevase elukorralduse peale ja mõelda sellele, mis tuleks välja, kui me paneksime kirja iga meie tegevuse eesmärgi igas ajaühikus. 24 tundi ööpäevas jaguneb enamasti nii, et kümme kuni neliteist tundi me puhkame, sööme ja puhastame end - need on n-ö rekreatiivsed tegevused (siia alla kuuluvad ka rekreatiivsete vahendite ettevalmistus, näit toidu tegemine). Järgmine asi on enamasti töö, mis võtab umbes kaheksa tundi ning mille eesmärgiks on enamasti raha teenida, aga ka sotsiaalne tunnustus. Järele jääb kaks kuni kuus tundi, mille jooksul võib veel midagi teha. Enamusel kulub see ajaviite, koristamise, koduloome (majahoolduse, remontimise ja ehitamise), kultuuritarbimise, massikultuurilise (shopping, televisioon) ajaveetmise, sõprade, potentsiaalsete partnerite otsimise ja nendega kohtumise, lastega inimestel aga eelkõige laste ning mõnel inimesel ka spordi ja selle kaudu tervise peale. Õnnelikkust seostataksegi enamasti nende kahe kuni kuue tunniga, nädalavahetuse ajal pikema ajaga, mille jooksul inimene on vaba tegema, mida ta tahab. Muuseas, kui meenutada, et keskmine inimene vaatab päevas umbes kaks tundi televiisorit, siis võiks järeldada, et üks olulisemaid õnne objekte on televiisor, kuid enamik TV-vaatajaid ise siiski nii ei arva. Õnne ja hea eluga seostab televiisori vaatamist vaid üliväike arv inimesi, eelkõige seostatakse televisiooni rekreatiivse praktikaga.

 

Mida me saame meie elutegevuse ajalisest analüüsist järeldada? Kui jätame välja eesmärgistamata aja (aeg, mis kulub magamisele, laste eest hoolitsemisele, rekreatsioonile ja sellega seotud toimingutele), siis tuleb välja, et esikohal meie valitud eesmärgistatud tegevuse hulgas on rahalise sissetuleku pärast muretsemine, järgnevad juba palju väiksemal skaalal eri inimestel nende eri eluperioodidel järgmised: partneriotsingud, sõbrad, kodumajandus (eluaseme korrastamine, remontimine, ehitamine, dekoreerimine), kultuuritarbimine, massikultuuriline ajaveetmine (eelkõige shopping ja televiisori vaatamine) ja sport.

 

Kui meie unistuste esimesed kolm objekti on kõigepealt sümboolne kapital, siis inimlik lähedus (seks) ja siis raha, siis meie eesmärgistatud tegevuse ajaliselt mõõdetud statistiline keskmine on kõigepealt raha ning selle järel tulevad väikeste vahedega sümboolne kapital, kodu, lähedus (lastega, elukaaslasega, armukesega, sõpradega), sotsiaalne suhtlemine, meeleline nauding, kultuur ja tervis. Elus kulutame me üsna vähe aega ka kehaliste naudingute peale, kuigi hedonistlikus õnneteoorias räägitakse kehalisest naudingust kui ühest kõige olulisemast õnne komponendist. Argipraktika, nagu ka unistuste analüüsist võib aga järeldada, et kehalised naudingud ei ole õnne seisukohalt oluline element.

 

Kas võiks mõtelda nii, nagu hedonistlik õnneteooria teinekord väidab, et õnn ongi lihtsalt nende asjade omamine - nii et mida rohkem neid on, seda parem? Või mingi kombinatsioon neist kõigist, nii et need kõik oleksid esindatud, aga õiges proportsioonis? Ma nimetan sellist arusaamist õnnest õnne objektiivseks määratluseks. Õnn on siin määratletud objektiivsete asjade ehk iha objektide kaudu. Vastavalt sellele võib väita, et kui mul on raha, tunnustus, kodu, lähedased inimesed, sõbrad, meelelised naudingud, kultuurilised naudingud ja tervis, siis ma olengi õnnelik. Õnne objektiivse määratluse võib sõnastada ka hedonistlikult: õnn seisneb iha objektide poolt pakutavas naudingus.

 

SUBJEKTIIVNE TEOORIA

 

Juba Platon ja Aristoteles väitsid, et hea elu taandamine iha objektide omamisele ja sellest saadavale naudingule pole piisav. Platon väitis, et õnne kogemiseks on lisaks iha objektidele vaja ka ühte erilist tüüpi teadmist, mis meile ütleks, kuidas iha objekte kasutada. On ju selge, et selleks, et raha inimese õnnelikuks teeks, on vaja, et see inimene oskaks rahaga ümber käia. Sama kehtib ka teiste õnne objektide suhtes. Aristoteles leidis, et õnne objektid peavad olema seostatud inimese sisemiste vajadustega ja soodumustega ning tema loomuse teostumisega.

 

Sama tõestavad ka kõigi nende inimeste tervemõistuslikud tõdemused, kes on õnne objekte ihaldanud ja need saanud. Need inimesed teavad, et iha objektide mõju õnnetundele on lühiajaline. Seda tõestavad ka lugematud psühholoogilised uurimused rikaste ja kuulsate inimeste (nagu näiteks popstaarid) õnnetunde kohta, mis näitavad, et need inimesed ei ole keskmisest õnnelikumad. Vähe sellest, paljud neist kannatavad lisastressikoormuse all seetõttu, sest kuigi neil on olemas kõik iha objektid, ei saa nad ise ka aru, miks nad siis õnnelikud ei ole, või siis tunnevad nad ennast mittemõistetuna ja oma rollist võõrandatuna, kuna kõik teised eeldavad, et nad peaksid kogu aeg õnnelikud olema tänu sellele, mis neil on, ning seetõttu on nad sunnitud sotsiaalsete kontaktide ajal õnne teesklema, ning see on üllatavalt koormav.

 

Kui nüüd sellest järeldada, et õnn ei seisne iha objektide omamises, siis on kerge langeda teise äärmusesse ja proovida määratleda õnne inimese teadvuse seisundi kaudu, sõltumata sellest, millises objektiivses situatsioonis inimene on ja mida see inimene omab. Sellist õnnekontseptsiooni arendatakse traditsiooniliselt stoitsismis. Seneca, näiteks, räägib õnnest kui ainult inimese sisemuses leitavast rahust või rõõmust, millel ei ole mingit olulist seost välise maailmaga. Stoitsismi võib seepärast määratleda kui õnne subjektiivset teooriat, mis näeb õnne hingeseisundis, mis on sõltumatu välistest asjaoludest. Subjektiivset õnne kontseptsiooni jagab ka enamik tänapäeva psühholooge, kes väidavad, et õnn seisneb selles, kuidas teadvus meile välismaailma vahendab, mitte selles, milline see välismaailm tegelikult on. Sellepärast ongi nii, et tagasihoidlikes materiaalsetes oludes pole õnnelike inimeste osakaal väiksem kui väga kõrge materiaalse heaolutasemega keskkondades.

 

Subjektiivset õnnekontseptsiooni propageerivad ka paljud eneseabiõpikud, mis soovitavad õnne otsival inimesel oma sisemusse pöörduda ja ennast ise n-ö õnnelikuks mõtelda. Subjektiivselt mõistetud õnne saavutamise tehnikateks on tavaliselt meditatsioonid ja mõtisklused, aga ka harjumuste ja suhtumiste muutmine.

 

Kui veel statistiliselt uurida, kas inimesed lähtuvad subjektiivsest või objektiivsest õnnekontseptsioonist, siis enamus väidab ennast uskuvat subjektiivsesse õnneteooriasse, kuid igapäevases elus käitub, nagu teaks, et objektiivne teooria on õigem.

 

Õnneuurijate konverentsi ettekandjad:

Tampere ülikooli psühholoogiaprofessor Markku Ojanen ja majandusdoktor Esa Mangeloja Jyväskylä ülikoolist.

Tallinna ülikooli filosoofiaprofessor Tõnu Viik ja psühholoogiadoktor Anu Realo Tartu ülikoolist.