Kas te olete ülitundlik? Testi ennast

        Aastal 1992 pidas psühholoog Elaine N. Aron http://www.hsperson.com/ California ülikoolis ettekande, paludes kuulajateks end ülitundlikuks pidavaid inimesi. Aron rääkis inimtüübist, keda ta äsja uurima oli asunud: ujedad inimesed, keda lapsepõlves nimetati närviliseks või endassetõmbunuks ning koolis kutsuti hädapätakaks, viripilliks, memmekaks, nohikuks, argpüksiks jne. 

Mõistagi pidas noor teadlane ennastki ülitundlikuks. "Lapsepõlves pugesin kodus olles peitu oma perekonnas valitsenud kaose eest. Koolis hoidusin spordist, mängudest ja üldse lastega suhtlemisest." Väike Elaine nuttis sageli omaette ja käis täiskasvanuna pikalt psühhoteraapias, et vabaneda tundest "justkui mul oleks miski viga küljes".

Esialgu rääkis Aron loengutes ja raamatutes isiklikest kogemustest. Alles aastaid hiljem jõudsid tema oletustele järele teadusuuringud: tõepoolest liigitub meist ligi 20% ülitundlike (teaduskeeles sensoorse töötlemise tundlikkusega) inimeste hulka.

 

Erk, kogu maailma lõhnu, helisid ja meeleolusid registreeriv närvikava sõltub geneetilisest koodist. Kasvatus ja keskkond saavad ülitundliku inimese elu kas kergendada või sootuks tuksi keerata.

 

Ülitundliku inimest iseloomustavad empaatilisus ning emotsionaalsus ning ta avaldab tugevamini just positiivseid emotsioone nagu rõõm, rahulolu, aga ka uudishimu, ootusärevus vms. Talle ei meeldi ebamugavad olukorrad, piinlikkus, teiste etteheited või viha - järelikult tuleb õppida reeglitest täpselt kinni pidama, sest see teeb elu lihtsamaks. 

 

Kui ülitundliku inimese lapsepõlv on möödunud piisavalt heades tingimustes, hoolivate (isegi nunnutavate-hellitavate) vanemate tiiva all, siis ujeduse-ärevusega kaasnevad probleemid ei pruugi täiskasvanuelus väga segada. Kui aga ülitundlik inimene sündis karmide, hoolimatute või spartalikke kasvatuspõhimõtteid hindavatele vanematele, on ülitundlikkusest samuti kasu: selline laps (aga ka täiskasvanu) oskab raskes olukorras tõmbuda oma siseilma ja leida sealt turvapaiga.

 

Eraldi tähelepanu pöörab Aron depressioonile, sest neid ülitundlike inimesi, kellel on olnud raske lapsepõlv mõistmatute vanemate juures, ohustab see eriti.

 

Esimestel eluaastatel õpib väike inimene teisi kas usaldama või mitte usaldama ning turvaline või ebaturvaline suhe maailma jääb teda saatma kogu eluks. Kui õppisite usaldama ning kogesite, et inimesed aitavad ja mõistavad teid, liigitute positiivse lapsepõlvega tundlikuks inimeseks. Negatiivse lapsepõlvega ülitundlikul inimesel, kel ei tekkinud usku, et teda toetatakse, läheb aga elus raskeks.

 

Värskelt eesti keeles ilmunud Elaine N. Aroni raamat "Ülitundlik inimene. Mis aitab, kui maailm kipub sinust üle sõitma?" http://www.rahvaraamat.ee/p/%C3%BClitundlik-inimene/558879/et?isbn=9789949538331 on teadusuurimus, kuid ka eneseabiõpik, sisaldades harjutustikku puhuks, kui ülitundlik inimene peaks tahtma end maailmaga paremini kohandada või end paremas valguses nägema hakata.

 

Allikas: Tiina Jõgeda

 

________________________

 

KAS TE OLETE ÜLITUNDLIK?

 

TESTI ENNAST

 

Vastake igale küsimusele oma sisetunde järgi. Valige tõene vastus, kui väide peab vähemalt mingil määral paika. Märkige vastus valeks, kui see ei pea teie puhul olulisel määral või üldse mitte paika.

 

1. Mulle tundub, et ma tajun end ümbritsevas keskkonnas ka peenemaid nüansse.

 

2. Teiste inimeste meeleolud mõjutavad mind.

 

3. Ma olen reeglina väga valutundlik.

 

4. Ma tunnen kriitilistel päevadel vajadust eemale tõmbuda, kas voodisse heita või eemalduda pimedasse tuppa või kohta, kus saan olla omaette ja ärritajatest puhata.

 

5. Ma olen iseäranis tundlik kofeiini toime suhtes.

 

6. Mind ajavad kergesti segadusse eredad tuled, tugevad lõhnad, jämedakoelised kangad või lähikonnas töötavad masinad, sireenid vms.

 

7. Mul on rikas ja keerukas siseelu.

 

8. Vali müra tekitab minus ebamugavustunnet.

 

9. Kunst või muusika tekitab minus sügavat liigutust.

 

10. Ma jälgin oma südametunnistust.

 

11. Ma hakkan rapsima, kui pean lühikese aja jooksul palju ära tegema.

 

12. Ma ehmun kergesti.

 

13. Kui inimesed end füüsilises maailmas halvasti tunnevad, siis sageli ma tean, mida tuleks teha, et nad tunneksid end paremini (näiteks muutma valguse tugevust või istekohta).

 

14. Mind häirib, kui inimesed püüavad mind sundida korraga mitut asja tegema.

 

15. Ma püüan meeleheitlikult vältida vigu või asjade unustamist.

 

16. Ma üritan vältida vägivalda sisaldavate filmide ja telesaadete vaatamist.

 

17. Ma ärritun, kui minu ümber on korraga liiga palju tegevust.

 

18. Tugev näljatunne tekitab minus ägeda reaktsiooni, tekitades keskendumisraskust ja meeleolumuudatusi.

 

19. Minu elus aset leidvad muudatused löövad mind rivist välja.

 

20. Ma märkan ja naudin õrnu ja peeni lõhnu, maitseid, helisid, kunstitöid.

 

21. Mulle on esmatähtis korraldada oma elu nii, et välistatud oleks häirivate või ülekoormavate olukordade tekkimine.

 

22. Kui ma pean teistega konkureerima või mind jälgitakse mingi ülesande täitmise ajal, muutun ma närviliseks ja rabedaks ning esinen oluliselt halvemini kui tavaolukorras.

 

23. Kui olin laps, pidasid mu vanemad ja õpetajad mind tundlikuks või närviliseks.

 

____________________________

 

SAADUD TULEMUSTE HINDAMINE

 

Kui märkisite tõeseks kaksteist või enam väidet, siis olete te tõenäoliselt ülitundlik.

 

Samas tuleb öelda, et mitte ükski psühholoogiline test ei ole nii täpne, et teil tuleks oma elu edaspidi selle järgi joondada. Kui lugesite tõeseks üks või kaks väidet, mis aga teie puhul peavad väga kindlalt paika, võib samuti olla põhjendatud enda lugemine ülitundlikuks.

 

Kui tunnete raamatu esimeses peatükis esitatud ülitundliku inimese põhjalikus kirjelduses ära iseenda, siis võite pidada ennastki ülitundlikuks. Sel juhul aitab ülejäänud raamat teil end paremini tundma õppida ning meie tänapäevases, mitte eriti tundlikus maailmas edukalt toime tulla.

 

Võime armastada. Psühhoanalüütiline uurimus

        Tuntud psühhoanalüütik Fritz Reimann http://en.wikipedia.org/wiki/Fritz_Riemann_%28psychologist%29 (raamatus "Võime armastada. Psühhoanalüütiline uurimus" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?157175 ) käsitleb isikuvabadust ja isiklikku vastutust inimkooslustes läbi armastuse prisma. Elu peamine nõue on Riemanni järgi vastutus elu eest - lootmata, et miski iseenesest toimiks. 

See sisaldab vastutust kasvatada varasest lapseeast alates võimet armastada ning luua ikka ja jälle inimlikku soojust ja lähedust pakkuvad tingimused selleks, et armastamise võime tärkaks ka seal, kus armastusest on olnud puudus.

Fritz Riemann tõdeb, et armastus vajab arenguks aega ja tegevusi. See pole pelgalt seisund, vaid kestev protsess, mille kestvuse tagab muutumine. Ta veenab meid, et süveneva armastuse kestvus on saavutatav läbi vaheldumise võlu. 

___________________ 

VÕIMEST ARMASTADA 

Võime armastada oleme sündides kaasa saanud andena, mis kuulub elu suurimate imede hulka. Kas pole siis ime, et inimene, see egoistlik, võimujanune, ahne ja hullupööra edu tagaajav, ohtlikest tungidest, kirgedest ja agressiivsusest pakatav olend on üldse võimeline armastama? Võimeline armastama kedagi või midagi peale iseenda või nagu ristiusk nõuab - nagu iseennast. Kui meil puuduks võime armastada, mis meid alles teeb inimesteks, oleks inimkond ammu välja surnud, sest ta oleks ise enda hävitanud.

Armastuse olemus avaldub lõpmata mitmekesisel kujul, ühine joon, see, milles armastus seisneb, on lihtne soov kellelegi teisele head teha. Armastamine on tegutsemine, tegevus, mitte seisund. Kui me loomade puhul ei räägi mitte armastusest, vaid instinktidest - paaritumisinstinktist, poegade eest hoolitsemisest ja nende üleskasvatamisest, kui seome mõiste “armastama” üksnes inimesega, siis ilmselt tahame öelda, et inimese puhul tähendab armastus puutuvalt rohkemat kui vaid instinktiivset käitumist, rohkemat kui seksuaalsust või liiki säilitavat instinkti, tahame öelda, et sellele kõigele peab lisanduma midagi, mis esineb üksnes inimeste maailmas. Seda on raske mingisse mõistesse kokku võtta, meie püüdlus armastust seletada, defineerida, tema olemust kirjeldada on nurjumisele määratud.

Armastusest rääkimine või kirjutamine peaks seega jääma armastajate ja luuletajate hooleks - nende hooleks, keda see valdab. Sest kui teadus armastuse kallal vägivalda kasutab, ei jää sageli järele muud kui ainult instinktid, refleksid ja näiliselt saavutatavad või äraõpitavad käitumisviisid, bioloogilised andmed, mõõdetavad ja füsioloogiliselt testitavad psüühilised rektsioonid, mis küll kõik samuti kuuluvad armastuse juurde, aga millega ei saa seda täielikult hõlmata. Armastuse olemusele me niimoodi lähemale ei jõua, sest see on midagi sellist, mis tuleb kogu meie olemusest, isiksusest kui tervikust ja mida ei saa seletada mingi teadusharu vaatevinklist ega mingi tehnikaga ära õppida. Nii nagu ainult oskuslikust tehnikast ei piisa kunstnikuks olemiseks, ei piisa oskuslikust seksuaalsest tehnikast armastuseks. Ei viimistletud õrnus ja ilusad sõnad ega läbimõeldud käitumine partneriga ei anna tulemuseks seda, mis võrsub hingearmastusest; kui armastus oleks lihtsalt saavutatav ja õpitav, siis oleks see meil juba ammu selge. Igasugused retseptid suudavad parimal juhul aidata ette valmistada pinnast, kust armastus võib idanema hakata; neil ei puudu oma tähtsus; aga kui nad pretendeerivad armastuse õpetamisele, siis viivad nad meid eksiteele. Nii nagu usk ei sõltu palvete, rituaalide või kirikuskäikude sagedusest, vaid seostub kogu meie isiksusega, meie eluviisi ja ellusuhtumisega, nii on ka armastus meie isiksuse väljendus ja sõltub isiksuse küpsusest, avarusest ja sügavusest, mitte suguliste vahekordade sagedusest ega armuelamuste hulgast.

Ent ilmselt on selle kohta, mida mõista armastuse all, olemas õige erinevaid ettekujutusi. Üks mõistab selle all ülimat meelelist naudingut, teine lõpuni tunnetatud elamust, kolmas näeb armastuses elu mõtet, neljas kahe inimese vahelise suhte tippu või selle aegumatust; on ka neid, kes peavad armastust illusiooniks või isegi haiguseks.

Armastamiseks on eelkõige vaja armastamisvõimet ja selle kohta võib nii mõndagi öelda. Eeskätt seda, et armastus võib suunduda täiesti erisugustele objektidele: ta ei seostu inimese sooga, sest teda esineb ka samasooliste vahel, selline armastus ei tarvitse erineda heteroseksuaalsest armastusest mitte millegi muu kui ainult selle poolest, et valitakse samast soost partner. Armastus ei ole seotud vanusega, sest teda esineb igas eas. Armastus ei esine mitte alati samal kujul: emaarmastus erineb mehe ja naise vahelisest armastusest; tunneme meelelist ja hingelist (platoonilist) armastust, kaastundearmastust ja puhast ligimesearmastust. Armastamisvõime ei piirdu ainult inimarmastusega, armastada võib ka loodust ja loomi, kunsti või oma elukutset, isegi midagi abstraktset, näiteks mingit ideed - mõelgem kodumaa-armastusele, tõe ja õigluse armastamisele, saatuse või jumala armastamisele.

Siin ja mujalgi armastusest rääkides mõeldakse tema all midagi niisugust, mis ei sõltu objektist, ilmselt on inimestel armastamisvõime või -valmidus, mis otsib rakendust, ja otsib endale elusa või elutu objekti, keda või mida armastada. Armastamisvõimele on ilmselt iseloomulik see, et ta tahab juhtida meid endast kaugemale, see, et ta on seotud tungiga suunata armastus ja tähelepanu kellelegi või millelegi, mis asub meist väljaspool. Armastusele on nähtavasti omane teatud võõrandumine iseendast, piire ületav transtsendeerimine, mis tuleneb ilmselt igatsusest ületada või ajutiseltki kõrvaldada enda ja teise isiku või kellegi/millegi muu vaheline tõke, mida me ei mõista või mis käib meile üle jõu.

Võib-olla oleme sellega tabanud igasuguse armastamistahte sügavamat olemust. See on igatsus ületada enda iseolemise ja iseendaga seostamise kitsendavaid piire ja olla avatud millelegi peale meie enda, mille poole me armastusega pöördume. Ja see tähendab esmajoones lihtsalt seda, et soovime pöördumise objektile head: selles seisneb igasuguse armastuse kõige üldisem olemus.

Elu on kõigil tasanditel antinoomiliselt määratletud, elu kulgeb vastandlike, kuid ometi üksteist täiendavate impulsside vahel. Nii vastandub valmidusele armastada, armastuse suundumisele kellelegi või millelegi meist väljaspool enesesäilitamisinstinkt: oma särk on ihule kõige lähemal. Elu kulgeb nende kahe ürgjõu mõjuväljas. Kõige avaramas tähenduses mõistetud armastamisvalmiduse poolel asub vajadus kommunikatsiooni järele, andumuse ning mina ja mittemina äravahetamise, selle piireületava transtsendeerimise järele, mis paneb meid unustama iseenda; enesesäilitamise poolele jääb vajadus ennast alal hoida ja piiritleda, vajadus isiksuse sõltumatuse ja iseseisvuse ning lõpuks eneseteostuse järele. Küllap on elu kaks põhipüüdlust enesesäilitamine ja andumine; mõlemad on kaasasündinud, neid pole võimalik tuletada, sest nad kuuluvad meie juurde sünnist peale, täiendavad ja tingivad teineteist ning annavad elamisvõime, nagu võime täheldada hingamise puhul: esmane eluavaldus on sisse- ja väljahingamise rütmiline vaheldumine, selleta me ei eksisteeri; eks ole kogu elu allutatud rütmilisele vaheldumisele, mille näiteks võime tuua ka süstoli (kokkutõmbe) ja diastoli (lõtvumise) ning ainevahetuse.

Sisse- ja väljahingamisel, milles võime näha enesesäilitamise ja andumise alget, on veel üks omapära, mida me üldjuhul tähele ei pane. Oskar Adler http://en.wikipedia.org/wiki/Oskar_Adler on seda kirjeldanud niimoodi: kui me sisse hingame, siis otsekui hingaks kosmos meid välja, ja kui me välja hingame, siis kosmos otsekui hingaks meid sisse. Kui tabame selle protsessi kahepoolsuse, siis mõistame, et oleme kõigis eluavaldustes ühtaegu subjekt ja objekt. Siin sisaldub viide elu mitmekihilisusele, pidevale subjektina tegutsemise ja objektiks olemise, andmise ja võtmise vahetumisele, mida me armastuses ikka ja jälle kogeme, sest ka armastuses oleme ühtaegu subjekt ja objekt. Psühhoanalüüsis tavaks saanud ühekülgne “armastuse objekti” käsitlus seda mitmekihilisust ei arvesta; tekib illusioon, nagu oleksime üksnes tegutsejad - see enesepettus on muudelgi elualadel saatuslikuks saanud ja kaasa toonud valusaid tagajärgi, sest oleme ühekülgselt teinud objektiks maailma, millest uskusime, et võime teda lõputult ekspluateerida, ja nüüd teevad meie tegevuse ja käitumise tagajärjed, mis bumerangina meie juurde tagasi tulevad, objektiks meid.

Võib-olla on “seksuaalobjekt”, nagu psühhoanalüüsis armuelu partnerit nimetada tavatsetakse, meeste väljamõeldis; see on jämedakoeline lihtsustamine: partnerit armastuse või suguelu “objektiks” pidades näeme temas ainult vastuvõtjat, kellega toimub või tehakse midagi, mida ta laseb juhtuda pealtnäha osavõtmatult. Aga kus valitseb inimsuhetes selline olukord? Loomulikult pole seda ka armastuses.

Iga aktsioon tekitab reaktsiooni ja seal, kus usume, et ainult meie oleme tegutsev subjekt, teeb “objekti” reaktsioon meist selle reaktsiooni objekti. Ja võib-olla on armastuse tegelik mõte selles, et partnerisse heatahtlikult suhtudes, teda armastades saame temalt vastu samasuguse reaktsiooni. Seega ei tähenda armastamine kindlasti mitte teise tegemist objektiks, vaid tema käsitamist iseseisva subjektina, keda me armastame, mõistame ja toetame. Ema, kes tahab teha lapsest armastuse objekti, eirab lapse subjektiks olemist ja seetõttu teda tegelikult ei armasta; iseenda subjektiks jäämist soovides konstelleerib ta paratamatult enda objektiks tegemise: kas sellega, et laps kunagi temast eemaldub ja teeb emast oma käitumise objekti (ema käsitab seda tänamatusena), või sellega, et ema langeb sõltuvusse lapsest, sest ta ei suuda teda vabastada iseseisvaks arenguks, ja nii saab emast oma võimu- või omandamissoovi või kaotushirmu objekt.

Erinevalt enesesäilitamistungist, mis alginstinktina on kaasasündinud ega eelda õppimist, tuleb armastamisvõimet - nagu kõiki pelgalt instinktiivse käitumise raame ületavaid võimeid, mis meis varjuvad - ergutada ja äratada, see võime nõuab arenguks teatud tingimusi. Seega on armastamisvõimel oma algus ja arengulugu, mis algab meie sünniga. Armastamisvõime arengulugu me allpool käsitlemegi. Nagu iga alles arenema hakkav nähtus, nii on ka armastamisvõime esialgu õrn ja segavate mõjude suhtes tundlik, temaga peab olema eriti ettevaatlik ja valvas. See tärkavale armastusele omane tundlikkus jääb püsima kogu eluks, hiljem on võimalus teha armastuses valik, otsustada kellegi või millegi kasuks. Kuid alguses sõltume saatuslikult inimkeskkonnast, keda me pole valinud - sotsiaalsest miljööst, vanematest, õdedest-vendadest, iseäranis loomulikult emast, kellest saab varases eas meie saatus - nii heas kui halvas mõttes. Samas on kõik, mis alles arenema hakkab, kergesti mõjutatav, mistõttu on esimestel muljetel ja kogemustel edasise arengu mõttes tohutult suur tähtsus.

Armastusvõime arenguloo alguses asub ema kuju, temalt saadav armastus äratab lapses armastamisvalmiduse alged ja see annab emale lapse varaseimas eas kirjeldamatult tähtsa koha. Varem arvati üldiselt, et armastus käib kõhu kaudu, et ta tekib juba ainuüksi materiaalsete vajaduste rahuldamisest. Tänapäeval teame, et materiaalsete vajaduste rahuldamine on küll hädavajalik eeldus lapse ellujäämiseks, aga sellest ei piisa tema armastamisvõime äratamiseks, isegi mitte ellujäämiseks. Ühe inimese ennastsalgav armastus kulub igale väikelapsele hädapäraselt ära, et tema vaimne ja kehaline areng oleks normaalne; üksnes materiaalsest varustamisest, millega ei kaasne kaasinimeste hoolivust, jääb laps nõrgaks ja vastuvõtlikuks haigustele; kaasneda võivad korvamatud kahjustused, vähemalt arengupeetus või raskesti täidetavad arengulüngad.

Seega on meile osakssaanud armastus juba armastamisvalmiduse algstaadiumis midagi rohkemat kui ainult hoolitsemine, toitmine, kehaliste vajaduste rahuldamine. Lisanduma peab veel midagi, millest koosneb armastus, ja see käib ka kogu edasises elus ettetuleva armastuse kohta. Kas ei järeldu juba sellestki, et materiaalne külg on küll elu alus, ilma milleta ei saa eksisteerida, sest keha nõuab oma osa, aga alles vastuvõtmises ja andmises avalduv armastus võimaldab inimese täielikku arengut; armastus on ainulaadne, teda ei saa tähtsuselt mitte millegagi võrrelda.

Püüdkem seda tähtsust lähemalt selgitada. Teiste elusolenditega võrreldes sõltub laps oma varasest elukeskkonnast palju kauem ja täielikumalt. Ärgem vaadelgem seda sõltuvust ainult bioloogilise faktina, vaid küsigem, kui tähtis on see edasisele elule. Näeme, et just selles kestvas täielikus sõltuvuses teise inimese armastusest ja tähelepanust arenevad omadused, mis meist õieti alles teevad inimese, arenevad armastamisvalmidus, usaldus, lootus ja tänulikkus; kokkuvõttes on need omadused, mille alusel saame tunda elurõõmu. Selles pikaajalises sõltuvuses peitub ka viide, et need omadused vajavad arenemiseks aega - nagu kõik võimed, mis on midagi rohkemat kui kaasasündinud instinktiivsed käitumisviisid. Nende omaduste arenemiseks vajalikku aega võimaldabki alles pikaajaline sõltuvus; võimaldab, aga ei garanteeri; nagu hiljem näeme, läheb vaja veel teistegi tingimuste täitmist. Eelöeldu käib ka edasises elus ettetuleva armastuse kohta: armastus vajab arenguks aega ja kui me seda talle ei anna, siis me armastuse algastmetest kaugemale ei jõua.

Loodus on targalt toiminud, et väikelast on üldiselt lihtne armastada, tema abitus äratab meis hoolitsuse ja õrnuse, tema täielik sõltuvus ergutab meie suuremeelsust, uue elu ime tekitab ootusi, lootusi ja soove ning kujutlus või teadlikkus, et meil on selle elu säilitamises ja arendamises täita tähtis osa, sisendab vastutust ja asendamatust, mida tunnetame õnnestava uhkusega.

Seega loob lapse pikaajaline sõltuvus emast - või vähemalt peaks looma - meile võimaluse arendada endas olulisi inimlikke omadusi. Muu hulgas eeldab see, et ema on hea ja pühendab lapsele piisavalt aega. Sünnitusjärgne tööst vabastamine, mis kestab praeguse emadekaitse seaduse järgi üldiselt kaheksa nädalat, on üksnes miinimum ja kaugeltki mitte optimum. Siiski võib täheldada süvenevat arusaama, kui tähtis on lapse arenguks ema kohalolek esimestel elunädalatel ja -kuudel. See on tähtis ka emaarmastuse täielikuks väljaarenemiseks, sest emagi vajab aega, et hakata last mõistma ja armastama ning luua temaga juba algusest peale usalduslik ühtekuuluvussuhe. Emaarmastuse kohta eeskirju kehtestada ei saa, kuid sotsiaalvaldkonnas on võimalik mõndagi teha, et emaarmastus mõjule pääseks. Arvestades varaseima ea tähtsust lapse arengule peaksime looma emadele ja lastele soodsad tingimused, niivõrd kui nad on meie hoole alla antud. Nõnda jääksid ära või vähemalt leeveneksid paljud inimlikud ja sotsiaalsed mured.

Vähemalt väikelapsena peaks igaühel olema võimalus kogeda tihedat seost emaga. Hea ema silmis tunnetab laps end olevat selles tingimusteta armastuses, mida me hakkame kogu elu taga igatsema ja loodame igas armastuses taas leida. Loodame taas kogeda, et partnerilt peegelduks tagasi samasugune kindlustunne, et meie armastus õnnestaks teda samamoodi, nagu see kunagi meie ema õnnestas. Sellises andmises ja vastuvõtmises arenevad armastusküllase inimsuhtluse esimesed alged. Tingimusteta turvalisuse tunne annab meile - kui meil oli võimalus sellist turvalisust kogeda - elu põhitunnetuse, et lihtsalt eksisteerida on rõõm; kõik meie soovid täidetakse ja vajadused rahuldatakse, ilma et peaksime ise selleks midagi tegema; nõudeid meile veel ei esitata. Igatsus kaotatud paradiisi järele, millest me paratamatult välja kasvame, on ilmselt kaasa toonud lootuse pärast surma samasse ajatusse paradiisi turvalisusesse ja õndsusesse tagasi pöörduda, mille aimust me endas kanname.

Kui oleme armastuse kõigi avaldusvormide ühisjoonena ära tundnud selle transtsendeerimise, mis ulatub meist kaugemale, siis võime teha järelduse, et armastus on alati seotud eneseohverdusega. Juba valmidus teist tähele panna, teda mõista ja soov ennast tema olukorda asetada eeldab, et me talle enda sees ruumi teeme, talle avatud oleme. Seega kuulub armastuse juurde ka eneseunustus, võime ennast arvestamata jätta, see eneseohverdus, mida mõtleme andumise all. Kas püüdleme seejuures täienduse, tervikluse poole, mida me loodame leida teises inimeses, kas tahame kahe elamusmaailma vahetusega või kuuluvusega partneri või kollektiivi juurde vabastada ennast hirmust üksinduse ja indiviidi mahajäetuse ees, kas armastame ja tahame, et meid armastataks - nii või teisiti otsime kedagi või midagi peale iseenda; hingesügavuses peitub selle taga igatsus leida tee iseenda juurde; ilma partnerita selle sõna kõige avaramas mõttes ei ole see võimalik, sest ilma kommunikatsioonita ei ole individuatsiooni. Leida tee iseenda juurde õnnestub seda paremini, mida täielikumalt me mina-kammitsetusest vabaneme.

Ent kõik ilus ja õnnestav äratab igatsuse, et see kestaks; samamoodi muutumatuna tahaksime kinni hoida sellest, mida me armastame. Tahaksime jäädvustada “alguse võlu”, millest räägib oma luuletuses Hermann Hesse, anda sellele kestus, mida me ei armastuses ega kusagil mujal ei ole kohanud. Sellel, kui me usume, et saame midagi muutumatuna alles hoida, seda otsekui ajast välja lõigata, sellel, kui tahaksime seda eemal hoida muutusest, niisiis ka arengust, mis alati tähendab muutumist, libiseb see meil käest, sest just areng on see, mis - paradoks! - tagab kestuse. Armastuse alguse juurde kuuluvat õnnestatuse võlu, vapustatust ja kaasakiskuvust, kirglikkust ja elutunde ülendust ei ole võimalik muutumatuna alles hoida, sest siis peaks aeg seisma jääma ning mina ja sina ei tohiks ei seesmiselt ega väliselt muutuda. Järelikult peab armastus võima muutuda, ta peab laskma ennast kaasa haarata aja voolust, mis puudutab kõiki elusolendeid, sest ainult nii saab ta kesta; ainult muutumatud asjad ei kesta.

Eriti kujukalt on kestuse ja muutumatuse soovi kirjeldatud kreeka legendis Endymionist. Jumalanna Selene suudles magavat noormeest Endymioni laubale. Suudlus tekitas Endymionis sellise õndsustunde, et ta palus jumalate isalt luba elada igavesti, olles igavesti noor ja magades igavesti. Zeus täitis tema palve. Midagi on Endymionist omane meile kõigile; ent legend näitab ka seda, millise hinnaga saab igikestuse igatsus täide minna: peaksime olema surematud, jääma igavesti nooreks, olema ainult vastuvõtjad, iseendaga piirdujad ja meis ei tohi ärgata eneseteadvus.

Seega näib, et aeg ja teadvus on armastuse vaenlased - aeg, mis iialgi seisma ei jää ja meid muudab, mis laseb meil vananeda ja minetada armastusväärsust, ja eneseteadvus, mis laseb meil ärgata unistusest taas tunnetama tegelikkust, milles me, mina ja sina, jälle eraldatust kogeme ja ajalikkusest teadlikud oleme. Seetõttu otsivad paljud inimesed kestuse illusiooni säilitamiseks seda alguse imet, aga nii õpivad nad tundma vaid armastuse algust, ent armastus kätkeb endas ka arenguvõimalust, võimalust olla üha avatum sellele, mida me armastame. Armastus võib küpseda ja see muundumisvõimalus sisaldab kestuse teist, uut avaldusvormi, kus aeg pole enam vaenlane, vaid faktor, tänu millele on selline areng üldse võimalik. Kes otsib vaid uue armastuse alguseõnnetunnet, ei õpi ealeski tundma küpsemaks ja süvenenumaks muutvat armastust. Seega sisaldab aeg ka võimalust armastuse süvenemiseks ja ähvardava ajalikkuse vastandina võimaldab aeg ühtlasi kestust.

Samasugune on lugu enesetunnetusega. Kui püüdleksime eneseunustuse kui kestuse poole, siis see enam arenguvõimalust ei pakuks. Suhe stagneeruks, loobumine minateadvusest on võimalik üksnes mõneks hetkeks; kui peame tagasi tõmbuma, tekib mina ja sina vahel mõlemat rikastav pinge.

Muutumatu kestuse soovile viidates mainisime vaid üht armastuse ohuallikat, ajalikkust. Peale kestuse soovime muutumist, uut, muundumist, ja muutumist soovime seda intensiivsemalt, mida vähem tahame omistada partnerlusele arenguvõimalusi ja muundumisi, mida vähem oleme valmis tunnistama kujuteldava sina arengut ja teda oma armastusest mitte ilma jätma, kui ta enam ei vasta sellele olemusele, mida me algul olime valmis armastama. Mida üheplaanilisemalt me armusuhet läbi elame, seda rohkem ohustavad armastust harjumus, nüristumine ja igavus, lõpuks nad lämmatavad armastuse. Selle asemel et elada teineteisega koos ja teineteise jaoks, elatakse teineteise kõrval, teineteisele ei ole enam midagi öelda. Alateadvuses hõõguvad, mõnikord löövad ka lahvatama põlgus, umbusaldus, ükskõiksus, armastusvaegus. Hakatakse otsima uusi elamusi, loodetakse neist uut ergutust ja tundemaailma rikastumist, kuni needki saavad harjumuseks, sest üksnes uute suhete loomine ei anna loodetud rahuldust.

Mitte mingi jõud ei suuda püsistada armastusvalmidust armastatud olendi suhtes. Aja jooksul me muutume, muutub ka teine inimene ja armastusvalmiduse säilitamine läheb seda raskemaks, mida rohkem oli see valmidus seotud väliste asjaolude ja sina-soovkujutelmadega. Igasugune areng seab armastamisvõimele uusi nõudeid, kujuneb nõue armastada teisiti, uutmoodi või siis järgneb eemaldumine armastusest. Mis puutub romantilisse kujutelma kestvast, mitte millegagi ohustatud armastusest, siis see jääbki vaid kujutelmaks, kergesti sugeneb siit ka ootus, mis kätkeb endas pettumuse algeid; armastus on ülim nähtus, puudub vähimgi vajadus teda veel idealiseerida.

Seega peitub igas armastuses muundumise nõue. Nii nagu me ei saa sirgudes enam väikelapse kombel edasi elada tingimusteta armastusega, nii nagu armastamisvõime peab koos meiega kasvades edasi arenema ja küpsema, täiskasvanuks saama nagu meie ise, nii nagu lapse armastus peab kajana vastamisest ja enesestmõistetavast armastuse ootusest küpsema iseseisvaks armastusvalmiduseks, mis suudab taluda ka äraütlemisi ja pettumusi, nii peab igasugune armastus püsimajäämiseks teisenema ja küpsema.

Peame teadma, et see, mida me teises inimeses algul armastame, ei jää samaks. Vähe sellest - ka meie ise ei jää samasuguseks, millised olime varem. Seepärast on palju lihtsam armastada midagi niisugust, mis ei muutu - mälestust, minevikku, manainimest või ideed. Samal põhjusel on kergem armastada armastust ennast kui sina-kujutlust, sest siis sõltub armastusvalmidus üksnes meist endast ja isegi õnnetut armastust ohustavad aeg ja teise inimese areng vähem, armastus sõltub palju rohkem meist endast ja lõpeb ainult koos meiega. Ka on kergem armastada midagi sellist, mida on võimalik millegi samasugusega asendada ja midagi või kedagi on millegi või kellegi samasugusega asendada seda kergem, mida pinnapealsem on armastus olnud. Nii nõuab armastus kellegi vastu tema armastamist algusest peale koos muundumistega; selles seisneb armastuse suurepäralisus, aga ühtlasi tema püsimatuse oht. Meid saadab lakkamatu kõhklus kahe soovi vahel, ühelt poolt soovime üha sügavamalt armastada seda, keda me armastame, sellele vastandub soov kogeda armastust seoses üha uute inimestega, üha uueneval kujul. Üht armastuse avaldusvormi ohustavad harjumus ja nüristumine, seevastu teist ohustavad lamenemine ja asendatavus.

Psühhoanalüüsi põhilised kontseptsioonid

LOENGU KONSPEKT

II osa 

3. Psühhoanalüüsi areng ja põhilised kontseptsioonid

3.A. Mõisted
 
Piirkonda, kus meditsiin ja psühholoogia ühendavad käed, kus vaimsete häirete ravi toimub sõna ja suhte abil, nimetatakse psühhoteraapiaks[1]. Psühhoteraapiaid on kaasaegses maailmas sadu, teaduslikele alustele rajatud psühhoteraapiaid tunduvalt vähem, millistest ajaloolises plaanis võib teerajajaks nimetada psühhoanalüüsi.

Psühhoanalüüsil on kolm erinevat valdkonda:

     • Kliiniline teooria, mis käsitleb inimese arengut ja vaimsete häirete tekkimist;
     • Meetod[2] inimese psüühiliste häirete raviks ja enesemõistmiseks;
     • Uurimismeetod vaimsete väljenduste (kunst, muusika, kirjandus) mõistmiseks.

3. B. Algus

Psühhoanalüüs tekkis 19 saj. viimasel neljandikul Joseph Breueri ja Sigmund Freudi[3] koostööst. Töötades patsiendiga (keda tänapäeval tuntakse kui Anna O-d) avastas Breuer, et kui patsient saab rääkida oma sümptomiga seotud mõtteid ja mälestusi, siis järgneb kergendus ja ajutine tasakaal. Freud, kes ei jäänud olemasolevate kehakesksete raviviiside ja autoritaarse hüpnoosiraviga rahule sai Breueri meetodist innustust ning võttis omalt poolt kasutusele vabade assotsiatsioonide meetodi[4]. Rääkige, mis tuleb te mõtetesse. Mida see võib tähendada?

Alustades vabade assotsiatsioonide meetodist, lisades mitteteadvuse osa inimese psüühilises elus, lapseea seksuaalsuse arengu, seksuaalsete ja agressiivsete tungide osa emotsionaalses elus, arendas Freud välja psühhoanalüüsi kui kliinilise töö meetodi ja teooria. Kusjuures Freud ei avastanud ei mitteteadvust, ei lapseea seksuaalsust ega ka tungide valitsevat osa inimese elus, vaid tema geniaalsus seisnes nende tolleaegses psühholoogias juba olemasolevate teadmiste ühendamises psühhoanalüüsiks.

Psühhoanalüüsi alguseks loetakse aastat 1895, mil Freud esitas oma esimese teooria ehk arusaamise inimese psüühika funktsioneerimisest – nn. trauma/võrgutamise teooria, millele järgnes topograafiline teooria aastal 1900 ja strukturaalne teooria aastal 1923.

3.C Psühhoanalüütilised teooriad

Trauma/võrgutamise teooria

1895. aastal avaldasid Freud ja Breuer teose „Uurimus hüsteeriast“ („Studies of Hysteria“), milles Freud esitas järelduse, et neurootiliste patsientide sümptomid on põhjustatud reaalsete sündmustega seotud traumaatilisest läbielamusest. Traumaatiliseks muutis sündmuse areneva ego võimetus läbielamusi psüühikasse integreerida ehk teadvustada. Tekkinud traumaatiline kogemus tõrjuti mitteteadvusesse, põhjustades jätkuva ebamäärase ohu näol ärevust ning leides väljendust kehaliste sümptomite kaudu. Trauma/võrgutamise teooriale vastavalt kujutavad kehalised sümptomid inimese traumaatiliste läbielamuste sümboolset esindatust.

Freudi kliinilisele kogemusele vastavalt seostusid traumaatilised läbielamused vanemate poolt laste seksuaalse ärakasutamisega ehk võrgutamisega. Samasugused tagajärjed võivad kaasneda ka lapse elus kogetud draamadega (näiteks, enesetapjast uppunud ema veest väljatoomise pealtnägemine).

Teooriast tulenes oluline järeldus, et mitteteadvusesse väljatõrjutud läbielamused või konfliktid ei kao, vaid säilitavad oma jõulise mõju inimese personaalsusele ja käitumisele.

Topograafiline teooria, 1900 aasta

Uurides mitteteadvust vabade assotsiatsioonide meetodil ning unenägude ja eksitegude analüüsi, leidis Freud, et lisaks mitteteadvusese tõrjutud materjalile võis märgata mõtteid, mälestusi, tundeid ja fantaasiaid, mis erineval määral olid teadvusese tulemiseks valmis. Ja nii kaardistas Freud inimese psüühika kolm piirkonda: teadvuse, eelteadvuse ja mitteteadvuse[5]. Kolm teadvuse alasüsteemi igaüks kindlate omadustega, funktsioonidega ja erilise suhtega teistesse alasüsteemidesse.

Teadvuse all mõistis Freud lühiajalist seisundit, mille käigus inimene eristab sisemisi ja väliseid aistinguid ning on teadlik nii vaimsetest nähtustest (näiteks oma tunnetest) ja välistest sündmustest. Näiteks teadvustame oma viibimist antud ruumis, ruumi omadusi ja ümbritsevaid inimesi ning oma meeleseisundit antud hetkes. Eelteadvuses paiknevad mõtted, mälestused, jne. mentaalne materjal, mis on valmis teadvusesse liikumiseks ilma märkimisväärset pingutust rakendamata. Näiteks kui küsida teie esimese klassijuhataja perekonnanime siis ilmselt see meenub enamikul mõne hetke vältel, ometi ei ole see informatsiooni antud hetkel oluline. Iga mõte mida me teadvustame, oli enne teadvustamist eelteadvuses ja lahkub teadvusest ka eelteadvusesse.

Mitteteadvuses paiknevad nii sisemised kui välised aistingud, tajud, kujutlused, phantaasiad, fantaasiad, elamused, unistused, tunded, sõnad – mentaalsed nähtused erinevas sümboliseerimisastmes, mida inimene ei teadvusta. Mitteteadvuses olev materjal võib olla, kas teadvustamata või teadvustatud kuid teadvusest väljatõrjutud. Mitteteadvuses peituvad inimese kõige salajasemad ihad ja soovid, mis suures osas reguleerivad elu lakkamatult ka täiskasvanueas.

Me arvame endal olevat valikuvabaduse, kuid tegelikult elame ja käitume mitteteadvuse käsikirja järele. Elukaaslase, tööala, puhkamiskohad ja -viisid ei ole juhuslik valik, vaid määratud mitteteadvuses valitsevate jõudude poolt. Igasugune käitumine omab tähendust. Näiteks luuleread Artur Alliksaare luuletusest „Aeg“: Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu.

Kui inimese käitumine muutub sümptomaatiliseks, siis ilmneb valikuvabaduse piiratus eriti selgelt. Teisisõnu, mitteteadvusel on inimese psüühilises elus valitsev positsioon.

Strukturaalne teooria, 1923. aasta

Kuni 1907. aastani oli Freudi arvates olulisem faktor psühhoanalüütilise ravis patsiendi mälestuste taastamine (analüüsiti vabadest assotsiatsioonidest, unenägudest, keelevääratustest ja eksikäitumisest tulenevat materjali). Alates 1909. aastast toimus Freudi arvates tervenemine läbi ülekandeneuroosi tekkimise ja selle interpreteerimise (lisaks analüüsiti ka ülekandetundeid). Uuest lähenemisest sai alguse ka strukturaalne teooria, milles kesksele kohale tõusis ego, koos kaitsemehhanismide ja kompromisside loomise teemaga. Strukturaalne teooria võimaldas seletada neuroosi põhjuslikkust avaramalt. Vastavalt strukturaalsele teooriale põhjustavad neuroosi psüühika sisemiste osade vahelised konfliktid. Id (see[6]) – impulsiivne, irratsionaalne, endakeskne, kõikvõimas, energia allikas, kaootiline, tungide päriskodu. Ego (mina) – sõltub nii Id’i püüdlustest kui Superego nõuetest, korraldab inimese suhteid ümbritseva maailmaga. Superego (ülimina) - sisaldab endas väärtuste ja moraali ehk südametunnistuse ning ideaalide ja eesmärkide maailma. Näite andekast kunstnikust, kes kukub järjekindlalt läbi tööintervjuudes, kuna superego mitteteadlik pool väidab, et ta ei vääri miskit head oma ellu ja nõnda nurjab kõik ego püüdlused mõnu järele.

Psüühiline struktuur areneb välja Id’ist, millest esialgu eraldub Ego ning seejärel Superego. Ego algses kujunemises on tema ainus funktsioon Id’i tungide rahuldamine maksimaalselt ja koheselt.

Ego kujuneb kahes plaanis kehalises ja psüühilises. Kehalises plaanis (geneetiline areng) on ego esmane olemus keha ego ning nahk esimene piir seesmise ja välise maailma vahel. Ego ja Id’i liidust areneb välja esimene ego funktsioon reaalsuse testimine[7] ehk võime eristada sisemist maailma välisest ning tunnetada erinevust kahe maailma vahel. Ego arenemine annab inimesele võimaluse viivitada oma tungide rahuldamist, olla mõõdukas ja seeläbi sageli ka suurendada mõnu. Ego geneetilise arenguga seostub ka inimese psüühika kaks erinevat toimimisviisi: primaar- ja sekundaarprotsessid. Primaarprotsesse iseloomustab suundumus kohesele ja täielikule tungide rahuldamisele olenemata reaalsusest, sekundaarseid protsesse võime viivitada tungide rahuldamist ja püsivam seotus objektidega.

Psüühilises plaanis toimub ego areng läbi samastumisprotsessi (inkorporatsioon, introjektsioon, identifikatsioon) ümbritsevate inimeste alul imiteerimise hiljem juba üha enam keele abil. Arenevad teised ego funktsioonid näiteks, mõtlemine, keeleoskus, tunded, suhted.

Ärevuse korral (näiteks lubamatud seksuaalsed soovid) tekib nn. signaalärevus, mis rakendab tööle kaitsemehhanismi või kaitsemehhanismide ahela (näiteks asendamine), mis tagab piisava kompromissi tungide ja reaalsuse vahel (näiteks keelatud seksuaalsed soovid muganduvad reaalses käitumises tantsimiseks).

3.D Olulisemad psühhoanalüütilised kontseptsioonid

Kaks fundamentaalset hüpoteesi

Esiteks: psüühikale on omane determineeritus ehk põhjuslikkus. Nii inimese meeltes kui ka looduses, ei toimu midagi juhuslikult. Iga psüühiline nähtus on determineeritud teise temale eelneva nähtuse poolt. Eksitegu või keelevääratus ei ole mitte juhuslik vaid on inimese soovide ja kavatsustega (meeltega) kooskõlas olev tegevus.

Teiseks: psüühikas eksisteerivad olulised mentaalsed protsessid, millistest inimene ei ole teadlik. Teine hüpotees selgitab psüühiliste protsesside näilise järjekindlusetuse, kus eksiteod, keelevääratused, unustamised ja muud seletamatud olukorrad tulenevad mitteteadvustatud materjalist. Nii näiteks võib kirja postitamisega seotud unustamine olla põhjustatud mitteteadvustatud vaenulikest tunnetest kirja saaja suhtes.

Kaks tungi, mis juhivad inimese elu ja arengut

Tungide teema psühhoanalüütilises teoorias rikastab arusaamist inimesest inimpsüühika dünaamilisusega ehk motiveeriva jõuga, mis tähendab, et nii inimese psüühilised ilmingud kui ka käitumine on seotud tungidest tulenevate konfliktidega. Tungide allikaks[8] on kehalised stiimulid (instinktid[9]) ning eesmärgiks tungide poolt esile kutsutud erutusseisundi likvideerimine välises maailmas oleva objekti abil.

Inimese instinktiivne käitumine on erinevalt loomadest juhitud psüühika poolt, võttes arvesse eelnevat kogemust ja situatsiooni eripära. Inimene ei reageeri stiimulile, vaid erutusele mida stiimul tekitab. Inimesel vahendab instinktiga seotud tungi erutus, millele järgneb või ei sobiv või vahel ka sobimatu lahendus. Freudi tungide teema käsitluses võib eristada nelja lähenemist.

Psühhoseksuaalne areng

Freud on valinud oma arenguteooria aluseks seksuaalsuse ehk seksuaaltungi kui ainsa inimest motiveeriva jõu. Inimese kujunemine juba sünnist alates (ilmselt ka enne sündi) on seotud mõnutunde ehk seksuaalse rahuldusega. Varajases lapsepõlves võib mõnu (having sex) pakkuda kogu keha (autoerootiline faas), hilisemas arengus tuleneb mõnutunne teatud kehaosadest oraalne faas - suu, keel huuled, hambad; anaalne faas- anus, falliline faas – fallos, kliitor, latentne – seksuaalne mõnu on väljatõrjutud mitteteadvusesse ja genitaalne faas, kus täiskasvanud inimesele pakub mõnu (making love) seksuaalvahekord vastassoost partneriga. Seksuaalsuhe hõlmab inimese seksuaalsuse mõnu elemendid kõikidest eelnevatest arengufaasidest allutades oraalse, anaalse ja fallilise seksuaalsuse genitaalsele. Genitaalse seksuaalsuse saavutamine kui eesmärk, toimub läbi keerulise ja mitmekülgse õppimisprotsessi. Tõkestused ja häired psühhoseksuaalses arengus võivad viia kergemate või tõsisemate kõrvalekalleteni näiteks fetišism, masohhism-sadism, ekshibitsionism jne.

Oraalne faas sisaldab endas armusuhet läbi söömise ja söönud olemise ning ka läbi närimise ja näritud saamise. (Väljaajamine paradiisist oraalse patu pärast.) Kujuneb välja sooline identiteet, olenemata kehalistest tunnustest. Anaalne faas seostub kinnihoidmise ja väljastamise mõnuga ning korra ning korratusega. (Prometheus – tuletooja, kes loodi mudast.) Kujuneb välja sooroll psühhoanalüütilises mõttes. Falliline faas. Juhtiv roll genitaalidel ja masturbeerimine. Uudishimu, ärevus ja segadus ning Oidipaalse olukorra teadvustamine. Genitaalne faas. Koos küpse seksuaalsusega kujuneb välja ka seksuaalne orientatsioon. Psühhoseksuaalse arengu käigus kujunevad välja eeldused ja võimed suhtlemiseks. Oraalses faasis võimed seoses andmise ja jagamisega ning saamise ja vastuvõtmisega. Anaalses faasis võime hoida ja ka kinni hoida ning säilitada. Genitaalses faasis võime integreerida erinevusi ning nii nautida kui ka taluda üksindust.

Seksuaalse arengu häired 

Fiksatsiooni korral ongi inimene takerdunud või kinni jäänud, teatud psühhoseksuaalse arengu etappi. Näiteks enesepaljastaja ekshibitsionist, saab oma erektsiooni ja seksuaalse rahulduse ainult siis, kui ta ennast paljastades ehmatab juhuslikult mööduvaid naisi. Ekshibitsionist ületab seeläbi kastratsioonihirmu ja naudib oma peenise gigantset jõudu, kui politsei ta ära viib ning kohtunik teda noomib ja karistab. Mõelge, millise sotsiaalse tegevuse paneb liikuma ühe mehe peenis.

Regressiooni korral toimub ajutine tagasipöördumine lapseea seksuaalse rahuldamise viiside juurde, talumatu pingega toimetulemiseks. Näiteks: pliiatsi närimine rahustab, kuna taastab oraalse faasi imemise mõnu; pime raevukas vastuhakk või passiiv-agressiivne käitumine seostub anaalse agressiooniga, mis tekib kui inimene sunnitakse vastuvaidlematult kuuletuma; talumatud hingepiinad suhte keerulistes faasides, meenutavad oidipaalse aja üksinduse piinu.

Samas on oluline mainida, et regressioon on sageli ka psüühilise arengu teenistuses, andes võimaluse pöörduda tagasi juba läbitud elusündmuste ja kogetud tunnete juurde, samas kõike uuel viisil kogedes. Ratsionaalse inimese religioossus võib olla üks näide regressiooniga seotud spirituaalsest kogemusest, mis võib inimest rikastada.

Seksuaalsus laiemas plaanis

Freud ja seks on tavamõtlemise maailmas sünonüümid, psühhoanalüütilises plaanis see nii ei ole. Kultuurilist konteksti arvesse võttes, võib mõista miks Freud lähtus mitteteadvusliku konflikti tuvastamisel seksuaalsusest, tema patsiendid olid pärit 19. sajandist ja olid enamasti naised. Aeg on muutunud, moraal oluliselt teistsugune, kuid seksuaalsus ja seksuaalsusega seotud problemaatika on paraku endiselt psüühikas kesksel kohal, eelkõige seetõttu, et seksuaalsus seostub mõnuga, mida inimene soovib olenemata ajast ja kultuurist ning suhetega, mis on inimesele arenemiseks vajalikud.

Freud pidas seksuaalsuse all silmas siiski mitte ainult konkreetset seksuaalset tegevust, vaid eelkõige seksuaalsusega seotud tundeid, mõtteid, fantaasiaid, kujutlusi, mis seostuvad seksuaalsete vajadustega ja saavad rahuldatud läbi genitaalse seksuaalsuse. Seksuaalsus seostub laiemas plaanis MÕNUTUNDE JA AKTIIVSUSEGA igasuguses inimtegevuses sublimeeritud vormis.

Mitmed hilisemad psühhoanalüütilised teooriad on loobunud seksuaalsuse esiplaanile seadmisest või jätavad seksuaalsuse üldse kõrvale. Melanie Kleini objekt-seose teooriale vastavalt seostub sümboliseerimisvõime tekkimine ja sõnade kasutuselevõtt suhete teadvustamisega. Ego tähistab sõnaga objekti ehk teise inimese objekt-seoste maailmas, kellega ollakse suhetes. Sõna abil ilmub teine inimene suhetesse kui terviklik objekt, mis omakorda loob aluse stabiilse ja rahuldava suhte säilitamiseks. Inimsuhtekeskne psühhoanalüüs (relational theory), mille esindajad on Mary Target ja Peter Fonagy lähtuvad John Bowlby kiindumusteooriast ja näevad inimest motiveeriva jõuna kiindumusvajadust ning sellest vajadusest tulenevat mõnutunnet seoses suhtes olemisega.

Robert Stoller, psühhoanalüütik, kes on keskendunud seksuaalsete kõrvalekallete uurimisele, näeb seksuaalsuses nii seksuaalsete vajaduste kehalise rahuldamise vajadust kui ka seksuaalsete tunnete poolt saadavad orgasmiga kaasnevat tundeelamust seoses suhetega. Seksuaalelu eesmärk, mis seob nii keha kui ka meeled (meeled vahel ka tunnete eituse või tõrjumise kaudu), võib olla kas hingelise terviklikkuse saavutamine koos mina tunde taastamisega (eesmärk mis on seotud pregenitaalse aja ja diaadilise suhtega) või küpse täiskasvanu genitaalse rahulduse saamine kahe vastassoost inimese seksuaalvahekorras (eelduseks oidipaalse olukorra piisav lahendamine).

Uurimused inimese arengust annavad teada, et varases eas suguelu alustanud noorukite akadeemilised saavutused on tagasihoidlikumad kui noorukitel, kelle suguelu algas hilisemas eas. Kui seksuaalelu käes, mida siis ikka enam sümboliseerida, ning elu ongi muutunud palju lihtsamaks. Aga kas ka nauditavamaks?

Inimese paneb liikuma naudinguhimu ja selle himu on kaval loodus sidunud seksuaalsusega, et ELU JÄTKUKS ja geenid saaks edasi kandud järgmistele põlvedele. Bioloogiliselt võib öelda, et elu mõte on soojätkamises ja inimese ainus eksistentsi mõte on kanda elu edasi. Eksistentsiaalselt on olukord tunduvalt keerulisem.

Kompromisside loomine

Muudatused psüühilises maailmas (psühhoanalüüsi mõistes struktuuri muudatused), mis tekivad kasvamise aja arenemise kaudu või seoses psühhoanalüüsiga, rajavad aluse inimese arengule. Areng ja küpsemine võimaldab omakorda luua üha paremaid ja paremaid kompromisse soovide, tahtmiste ja vajaduste ning reaalse maailma võimaluste vahel. Kompromissid toovad inimese ellu rahulolu, tasakaalu ja mõnutunde, kuid samas ka püsiva rahuolematuse, kuna lapsepõlves kaotatud paradiisi, mida inimene otsib oma elu lõpuni, ei leia inimene enam kunagi. Marcel Proust on öelnud, et parim paradiis on kaotatud paradiis. Inglise psühhoanalüütik Melanie Kleini arvates on inimene alles siis küps kui kõik tema lapseeast pärinevad soovid saavad rahuldatud.

Kompromisside loomine seostub mõnuprintsiibiga[10], mis Freudi arvates koos reaalsuseprintsiibiga[11] juhivad inimese elu ja tegevust (mõnu või nauding; mõnutunne on eesti keeles kaldega keha poole, nauding kaldega meelelise kogemise poole)[12]. Inimene püüab saavutada maksimaalset mõnu ja vältida valu (mittemõnu) nii palju kui see on võimalik. Kompromisside loomine on seotud mitteteadvuslike lapseeast pärit soovidega, mis tõrjutuna mitteteadvusesse nõuavad endiselt rahuldamist, vaatamata selle, et inimene on juba täiskasvanu.

Varases psühhoanalüütilises teoorias olid kompromissid seotud peamiselt seksuaalsete soovidega, kuna psühhoanalüüs tekkis Euroopas valitsenud Viktoriaanlikul[13] ajastul. Viktoriaanlikule ajastule olid omased kõrged moraalsed nõuded, mis välistasid seksuaalsuse; nii näiteks ei tohtinud mees- ja naiskirjanike raamatud olla kõrvuti raamaturiiulil, ning söögilauas oli kanakoiva mainimine äärmiselt taktitu. Näiteks kui Viktoriaanliku ajastu kasvatusega, vanem daam juhtus kuulama 20. sajandi kolmekümnendate aastate noort daami, kõnelemas oma seksuaalsetest vajadustest, siis võis vanema daami ajastu moraalist tulenev, teadvustest väljatõrjutud seksuaalsete tunnetega seotud mitteteadvuslik konflikt elustuda. Iseenda psüühilise tasakaalu säilitamiseks võib sellises olukorras vanem daam ootamatult ja kohatult nooremat daami rünnata ja teda halvustada. Stefan Zweigi raamat „Eilne maailm“ kirjeldab täpselt 19. sajandi lõpuaastate mentaalset seisundit Viinis, kus valitses fallostsentristlik arusaam meeste ja naiste suhetest. Vastavalt üldisele arvamusele puudusid naistel igasugused seksuaalsed vajadused ja noored mehed, kes ei olnud veel abielus, omandasid reeglina esimesed seksuaalkogemused prostituutide abiga.

Oidipaalne konflikt

Moodustas Freudi psühhoanalüüsis keskse koha. Isa ja mehekeskne vaade, kus ema mõju lapse arenguga tulenes valitsevast sotsiaalsest keskkonnast, mida iseloomustas patriarhhaarne perekond, mis tõsi juba tol ajal ilmutas murenemise märke. Naise ja ema positsioon oli tol ajal tagaplaanil. Kaasaegne psühhoanalüütiline teooria lisas Freudi Oidipaalsele konfliktile lapse varajase arengu suhtes emaga. Uuendus teoorias ei tõrjunud kõrvale Freudi ideid vaid täiendas seda. Prantsuse psühhoanalüütiku Andre Greeni sõnul on Oidipaalne konflikt lapse arengus kaasas sünnist alates kui mitte juba enne sündi. Laps sünnib maailma, kus on kaks tema vanemat teda algusest alates saatmas. Ema vahetus suhtlemises ja isa kas fülogeneetiliselt kultuurimälu kaudu ning ema alateadvuse kaudu puuduvana kuid olles kohal oma puudumise (absence) kaudu.

Oidipaalne situatsioon toob kaasa hirmu isa ees, kes võib poisi kastreerida soovi eest omandada seksuaalselt ema ja lõpeb identifitseerumisega ehk samastumisega isaga. Isaga samastumine toob kaasa turvalisusetunde seoses naistega ja teadmise, et naised ei ole ohtlikud (teisisõnu ema kui naine on nüüd kaugel ja ei ole enam ohtlik). Naistega saab suhetes nüüd olla mehena, mitte ennast kaotades nii kui varem suhtes emaga. (Tüdrukutel toimub samastumine isaga (ja seejärel taas emaga teist korda) samuti kolmanda eluaasta piires. Arvestades tüdruku vanust esimeses suhtes vastassooga siis isaga, on naistel ka vähem ärevust suhetes meestega kui meestel naistega, kelle suhe vastassooga algas juba enne sündimist.

Oidipaalse situatsiooni läbimine on raske kogemus, mis jätab oma jälje iga inimese ellu. Kuna see kogemus jääb igal juhul lõpetamata siis jääb inimene kogu elu ka seda kogemust läbi töötama ning täiustama.

Oidipaalse kogemuse raskus saabub läbi isa ja ema seksuaalsuhte teadvustamise, mis purustab lapse illusioonid tema seksuaalsest võimekusest ja kesksest kohast ema maailmas ning jätab ta üksinda üksindusse. Valu, viha, kurbus ja üksindus on selles traumaatilise kogemuse valdavad tunded. Laps ei ole enam maailma keskpunkt, kuna ema on ta hüljanud. Emal on mees või isal on naine, kellega füüsiliselt ja seksuaalselt poiss või tüdruk ei ole võrdne. Lapse teadvuses toimunut võib võrrelda piiblilooga Aadama ja Eeva (NB Lilith[14]) Eedeni aiast väljaajamisest. Raske kogemus toob aga kaasa ka rõõmu, sest oma iseseisva eluga edasiminemine ja partneri leidmine, tõsi küll tulevikus, on nüüd võimalik. Kaob ka hirmutav intsesti sisaldava suhte võimalus. Oidipaalses situatsioonis tajutud ema ja isa kui kahe inimese suhete saladus loob aluse uudishimule üldse maailma vastu. Uus seisund annab lisaks suhetes osaleja rollile ka vaatleja rolli ning kujutluse ema ja isa mehe ja naise armastussuhte olemusest, mehe ja naise rollist neis suhetes ja tunnetest paarisuhtes.

Kui oidipaalse konflikti lahendumine kastratsioonihirmust vabanemiseks toimub läbi samastumise samast soost vanemaga, siis suhete plaanis toimub eraldumine ning lapsel tekib uut laadi suhe vanematega. Muudatuse tingimuseks on mitte ainult kui uus teadmine, et isal ja emal on suhe, vaid teadmine et vanemate suhe on eraldi ja eemal lapsest. Uus teadmine kolmest objektist loob võimaluse teadmiste struktureerimiseks andes aluse kahe tunnuse kategoriseerimiseks. Uus suhe iseendaga, seab lapse silmitsi üksinduse ja kaotuse tunnetega, milliseid on raske alul taluda kuid just uus olukord annab lapsele võimaluse oma elu alustamiseks. Inglise psühhoanalüütiku Melanie Kleini sõnul sõltub inimese kohanemisvõime maailmaga, oidipaalses situatsioonis tekkinud ilmaolemisega toimetulemisest. Mida valutumalt läbib inimene oidipaalse olukorra, seda kergem on tal hiljem kohaneda ümbritsevas maailmas.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimene eraldumine esimesest armastusobjektist toimub siis kui ema ja laps saavad nii lapse kui ka ema poolt kogetud eraldiseisvatena. Teine eraldumine leiab aset siis kui isa ja ema suhe saab nii lapse kui ka vanemate poolt kogetud kui eraldiseisvad suhted. Mõlemad eraldumised on iseseisvaks eluks vajalikud, samas valusalt seostudes kaotusega ning üksindusega.

IGA HETK KUI INIMENE TAJUB END KUI OBJEKTI/SUBJEKTI, TAJUB TA END ERALDI OLEVANA JA KUI INIMENE TAJUB END ERALDI OLEVANA SIIS TAJUB TA PARATAMATULT KA LAPSEPÕLVE PARADIISI KAOTUST JA SELLEST KAOTUSEST TULENEVAT ÜKSINDUST KAOTUSVALU JA PIINA.

Oidipaalse olukorra lahenemine koos küpsuse saavutamisega, mis omakorda toob kaasa üksindusetunde, seostub ka lapsepõlves kogetud kõikvõimsustunde ja psüühilise biseksuaalsuse tunde kaotused ning oma võimaliku surma teadvustamine. 

Psühhopatoloogia tekkimine ja kujunemine

Üldisemas plaanis eristatakse kaks psühhopatoloogia teke mehhanismi. Konflikti mudelile vastavalt on psüühiliste häirete põhjused sisemised ning seotud ego võimetusega luua sobivaid kompromisse. Defitsiidi mudelile vastavalt tekivad psüühilised häired lapseea rahuldamata vajadustest tulenevate traumadega seoses.

Vaimsed häired (psühhopatoloogia) saavad alguse väheefektiivsetest kompromissidest. Alati ei ole kompromiss piisav lahendus et säilitada oma vaimset tervist. Mitte alati ei suuda inimene teha sobivaid kompromisse ja siis tulevad kompromissid oma vaimse või ka füüsilise tervise arvelt. Psühhopatoloogia lätted, peituvad Freudi arvates lapse suhete arengus toimunud sündmustes (arengulistes või ootamatute elusündmustega seotud kriisides). Kui lapse arengus on jäänud mitmed olulised vajadused rahuldamata ja hilisem elu ei ole pakkunud võimalusi nende puudujääkide kompenseerimiseks, siis võib inimese vaimne tervis saada kahjustatud. Kahjustuste mõju võib olla inimese poolt kompenseeritud erinevatel viisidel, kuid vaimse häire tekkimise oht arengulistes või ootamatutes elukriisides on endiselt suur. Freudi mõte, et vaimsete häirete põhjused peituvad varajase arengu ebakõlades, toob meie arusaamadesse täiesti uue teadmise häirete tekkeloost ehk etioloogiast. Enam ei kehti arusaam, et inimesi võib jagada haigeteks ja terveteks (patopsühholoogia), vaid kuna haiguste põhjused peituvad inimese varajases arengus, siis on iga inimene potentsiaalne vaimse häire kandja (psühhopatoloogia), minevik kui viitsütikuga pomm, mis võib lõhkeda suvalisel ajal inimese elus, sagedamini ajal, mil stress ja pinge talumatuks muutuvad.

Neurootilised inimesed näiteks vaevlevad suhetest tulenevate valusate tunnete käes, ehitades nähtamatuid seinu enda ja maailma vahele, et oma rahuldamata vajadustega, kuidagigi toime tulla. Ameerika filmilavastaja Woody Allen on oma filmides tabavalt kujutanud neurootiliste inimeste elu. Tõsise psühhopatoloogia korral on aga inimesel keeruline leida kontakti teise inimesega. Suhete puudumine ja häired suhetes toob endaga kaasa piinava üksinduse ning rahuldamata vajaduste valu. Need inimesed ehitavad eraldavaid seinu enda ja teiste inimeste vahele, et suhetes üldse ellu jääda.

Ka seksuaalsete kõrvalekallete juured on varajases arengus. Mitteteadvuslikus konfliktis kesksel kohal olevad lapseea infantiilsed seksuaalsed soovid, otsivad rahuldamist ka täiskasvanuna. Inimesele on omane soov, saada mõnu varasemas arengus tuntud mõnu saamise viisidel. Näiteks ekshibitsionistlikud soovid – paljastada ennast, vuajeristlikud soovid – piiluda teiste inimeste seksuaalsusega seotud tegevusi, oraalseks (oraalne nauding), soov hammustada partnerit (oraalne agressioon), partneri alandamine (anaalne agressioon), jne. Saksa psühhoanalüütiku Karl Abrahami sõnul rikastavad lapseea seksuaalsed fantaasiad, millistest inimesed eelistavad vaikida, ning erinevad varajased seksuaalse rahulduse saamise viisid (oraalseks, anaalseks) täiskasvanu genitaalset seksuaalelu. Kui aga lapseea seksuaalsed rahuldamise viisid jäävad ainsaks seksuaalse rahulduse saamise viisiks inimesele on meil tegu seksuaalelu kõrvalekalletega.

Ülekanne ja vastuülekanne

Kaks keskset mõistet psühhoanalüütilises kliinilises töös. Freudi esimene arusaamine neoroosi ravist seisnes mitteteadvustatud konflikti teadvustamises, millele järgnes tervenemine. Hiljem nägi Freud neuroosi ravis kesksena ülekande analüüsi ehk ülekandega seotud tunnete teadvustamist. Ülekande all mõistetakse lapsepõlve suhetes oluliste inimestega kogetud tunde-, mõtte- ja käitumismustrite ülekandmist vahetusse suhtlemisse olevikus olevate inimestega. Näiteks ootamatu vihahoog ehk ülereageerimine, mis tekib pahateoga hakkamasaanud inimesel kui teda korrale kutsutakse. Ülekanne on olemuselt mitteteadlik ning sisaldab endas vihkamise ja armastustunnete ambivalentsust. Kontraülekande all mõistetakse kõiki tundeid mis tärkavad psühhoanalüütikus suhtlemise käigus patsiendiga. Kontraülekandetunded võivad olla nii patsiendi poolt esilekutsutud kui ka patsiendi ja suhtlemisolukorraga seotud tunded, mis on eelkõige seotud ainult psühhoanalüütikuga. Esimese tunde näide võiks olla kurbuse tunne, mida tunneb psühhoanalüütik seoses patsiendi kannatustega. Teise tunde näiteks võib olla ebakindlus ja abitus mida dominantne patsient võib psühhoanalüütikus, kelle vanemad või üks vanematest on olnud dominantne, esile kutsuda. Kontraülekandetunded võivad olla teadvustatud või mitteteadlikud.

Psühhoanalüüsi kriitikast ja Freudist

Kritiseerides psühhoanalüüsi aetakse sageli segi kaks eraldi teemat, millal räägitakse Freudist ja millal psühhoanalüüsist. (Parafraas nõukogude ajast: „Ütleme Lenin, mõtleme partei, ütleme partei, mõtleme Lenin!“, kus kahe erineva nähtuse vahel loodud sümbiootiline side kaotab mõlema nähtuse reaalse olemuse, asendades reaalsuse illusiooniga ehk antud näite korral religioosse ikooniga. Sümbioosis kaob oidipaalne erinevus, kaovad tähendused ning alles jääb vaid pregenitaalne ühtekuuluvustunne.) Oluline on mõista, kas psühhoanalüüsi kritiseerides, räägitakse Freudist (sümbolist, ikoonist) või psühhoanalüüsist. Kuigi Freud koos Joseph Breueriga panid aluse psühhoanalüüsile aastal 1896, ei võrdu psühhoanalüüs Freudi isikuga.

Freudi tööd tähistavad psühhoanalüüsi algus punkti (eelpoolmainitud alguspunkti), kuid ei hõlma kogu kaasaegse psühhoanalüüsi arengu jooksul kogunenud teoreetilist ja kliinilist rikkust. Rääkides Freudist ja psühhoanalüüsi algaastatest, võib kaduma minna psühhoanalüüsi teadusliku teooria areng, jätkuvus ja dünaamika (näitajad, mis eristavad teadust pseudoteadusest). Kritiseerides ja rünnates Freudi kui psühhoanalüüsi võrdkuju postmodernselt positsioonilt on üpris lihtne tõsta psühhoanalüüs kui oma aja äraelanu ajaloo prügikasti.

Lõppsõna

Lõpetan inglise psühhoanalüütiku Christopher Bollase sõnadega: The critical destruction of ideas is crucial to intellectual development, ehk eesti keeli minu päevakohases tõlgenduses järgmiselt; Freudi ideed on rajanud psühhoanalüütilise mõtlemise kui teadusliku mõtlemise viisi, milles on tunnuslik vanade ideede asendumine uutega. Ka antud tekst pakub psühhoanalüütilisi ideid, eelkõige selleks, et mõnu ning naudinguga nendega mängida koos üritusega neid purustada, et mõttetööst kujuneks tõeliselt kasulik ja huvitav intellektuaalne muudatus.

________________

[1] Psühhoteraapial on kolm komponenti - keha, psüühika ja spirituaalsus (osa inimese olemisest, kus teaduslikud seletused arusaamatutele psüühilistele nähtustele puuduvad). Ühiskonnad, kus spirituaalsus puudub või on eitatud, kalduvad erinevatesse müstikatesse.

[2] Psühhoanalüüs kliinilisel tasandil kätkeb endas kolme erinevat tegevust patsiendilt saadava informatsiooni töötlemises, eesmärgiga mõista patsiendi psüühilises maailmas toimuvat:

• organiseerida ja korrastada patsiendi poolt esile toodud materjal (verbaalne ja mitteverbaalne sõnum) eristades olulise väheolulisest;

• formuleerida tähendused ehk mõista, mida patsiendi materjal tähendab;

• struktureerida ehk süstematiseerida mõistetud ja arusaadud informatsioon teoreetilises plaanis erinevatele teooriatele ja kontseptsioonidele tuginedes.

[3] Psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud sündis 6. mail 1856. aastal Freibergis praeguse Tšehhi Vabariigi territooriumil, elas ja töötas Viinis alates aastast 1860 ja suri 23. september 1939 Londonis.

[4] Vabade assotsiatsioonide meetodi kasutamine seostub juudi kultuuris keskaegse vaimse tegevusega, kus otsiti 64 sarnast tähendust ühele heebrea konsonantidega sõnale vokaalide lisamisel.

[5] Peidetud teadmine      võrdub      mitteteadvus      võrdub        ID 

Varjatud teadmine           võrdub      eelteadvus          ei võrdu      EGO

Teadaolev teadmine        võrdub      teadvus              ei võrdu      SUPEREGO

Mitteteadvuse näide: lapse sünd tekitab esimeses lapses teadud reaktsioone, kuid alateadvuses peituv tapahimu ei tule esile.

Eelteadvuse näide: mõte algkooliajast võib meelde tuua mälestuse alglassiõpetajast.

[6] Vt. Hasso Krulli ettepanekuid psühhoanalüütiliste mõistete täpsemaks tõlkimiseks eesti keelde: „Psühhoanalüütilised mõisted ja nende tõlkeprobleemid. Lacanlik vaatepunkt. Keel ja Kirjandus, (1998) Nr.9, lk. 597-605 ja (1998) Nr. 10, lk. 674-679.

[7] Freudi arvates juhivad inimest kaks vastandliku printsiipi: mõnuprintsiip ja reaalsuse printsiip. Miks me ei joo end purju? –joomisest saadav mõnu ei kaalu üles pohmellist tulevat mittemõnu.

[8] Tung: Psüühiline nähtus, aktiivsus, elujõud, erutatud meel kui psüühiline energia, mis paneb inimese liikuma.

[9] Instinkt: Automaatne motoorne reageering stiimulile.

[10] Mõnuprintsiip seob kokku elu- ja surmatungi.

[11] Reaalsusprintsiip võimaldab mõnu edasi lükata ja taluda mõnutunde puudumist ehk mittemõnu, vähemalt ajutiselt.

[12] 1924 aastal lisas Freud kolmanda nn. Nirvaana printsiibi, mis taandab erutuse nulltasandile.

[13] Viktoriaanlik ajastu seostus Suurbritannia, Iirimaa ja India kuninganna Victoria valitsemisajaga 20. juunist 1837 kuni tema surmani 22. jaanuari 1901 aastal.

[14] Esimesest Moosese raamatust võib lugeda 1:27: Ja Jumal lõi inimese oma näo järele. Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks! ning alles hiljem. Lilith oli Aadama esimene naine, kelle Jumal lõi Aadamale samuti oma näo järgi. Kui Aadama lõi ta tolmust, siis Lilithi lõi ta mustusest ja räpast. Kuna nad olid Jumala ees võrdsed, keeldus Lilith peagi Aadamale pikali heites anduma, ning põgenes Eedeni aiast.

© 2013, Ants Parktal