Psühhoanalüüsi teoreetilised lähteprintsiibid

LOENGU KONSPEKT

 

I osa

 

1. Sissejuhatus

 

Psühhoanalüüs on piisavalt teaduslik (scientific enough) lähenemisviis psüühiliste häirete mõistmiseks ning raviks. Psühhoanalüüs hõlmab mitmeid erinevaid kliinilisi teooriad psüühika olemusest ja psüühiliste häirete etioloogiast kui ka kliinilist praktikat (psüühiliste häirete ravi).

 

Kliinilise töö eesmärk on taastada patsiendi[1] subjektiivsus ja eneseregulatsioonivõime, ning piisav tasakaal[2] keha ja psüühika vahel.

 

Psühhoanalüüs lähtub arusaamisest, et inimese väline käitumine on seotud psüühikaga[3] (peegeldab inimese psüühilist maailma), mis on kujunenud erinevate mõjude (bioloogilised-, geneetilised ja keskkonnast tulenevad) tagajärjel. Psüühikas kujunenud seostele taju, tunnete ja mõtlemise vahel rajaneb inimese toimetulemine või mittetoimetulemine ümbritsevas keskkonnas. Mitmeid paljudest erinevatest psüühilist häiret põhjustanud seostest, on võimalik psühhoanalüüsis häiret ravides tuvastada ehk teadvustada. Muuta mitteteadvustatud materjal kättesaadavaks teadvusele – see on psühhoanalüüsi keskne teema.

 

Psühhoanalüüsi tutvustamist alustan kahest küsimusest: esiteks kuidas inimene tajub ümbritsevat maailma ja teiseks kuidas inimene mõistab ennast ja ümbritsevat maailma.

 

2. Psühhoanalüüsi teoreetilised lähteprintsiibid

 

2.A. Kuidas inimene tajub[4] ennast ja ümbritsevat maailma?

 

Filosoofia pakub meile erinevaid vastuseid antud küsimusele. Psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud lähtus Immanuel Kanti tunnetusteooriast. Kanti arvates TAJUB INIMENE MITTE VÄLIST MAAILMA VAID VÄLISE MAAILMA MÕJU OMA MEELEORGANITELE. Vastavalt Kanti metafüüsika[5] seisukohtadele reaalsuse eksistentsi kohta võime väita, et kuna inimene kogeb vaid välise maailma mõju oma meeleelunditele, siis ei saa olla kindel, kas väline maailm üldse eksisteerib. Naiivne vaade reaalsusele on seisukohal, et teadmisi maailma kohta „…võib saada läbi otseste vaatluste, et asjad on need, millised need näivad ja on tunnetatavad meie meelte kaudu.“ Teoreetilise füüsiku Stephen Hawkinsi mõtet järgides ei ühildu lähenemisviis, „..et aju moodustab meeleorganitest tulevaid lähteandmeid tõlgendades maailma mudeli. Kui mudel osutub sündmusi seletades tõeseks, siis me kaldume mudelit ja selle elemente ja mõisteid käsitlema kui reaalsust või absoluutset tõde.“ moodsa füüsika saavutustega. Maailm ei ole selline kui ta näib, ehk maailma nägemises ei ole arusaamist reaalsusest kui absoluutsest tõest, vaid on mitmeid erinevaid tõlgendusi, seletusi ja viise kuidas mõista reaalsust. Elu esimestest päevades peale kohtub inimene paljude erinevate tõlgendustega reaalsusest, mida temale vahendavad lähedased. Arengu käigus omandab inimene võime tõlgendada maailma ja luua ning kujundada oma isiklik arusaamine reaalsusest.

 

Järgnevalt püüame aru saada, kuidas inimene eelpoolmainitud ülesandega toime tuleb.

 

Välise maailma ärritajate mõju meeleorganitele (puudutus, nägemine, kuulmine, maitsmine ja haistmine)[6], kutsub esile meeleelundites kas mehaaniliste või neurokeemiliste sündmuste ahelad ehk afektid, mis omakorda tekitavad või aktiveerivad osalised ja fragmentaarsed mälujäljed[7] ehk aistingud[8], millest konstrueeritakse nn. mentaalsed esindused koos vastavate tunnetega[9].

 

Inimene näeb näiteks värve viisil kuidas Isaac Newton valguse mõju kirjeldas. Valgus on värvitu, värvid on meie aju poolt loodud konstruktsioonid. Erineva võnkesagedusega valguselained kutsuvad vaatleja silma võrkkestal esile, erinevaid neurokeemiliste sündmuste ahelaid, milledest omakorda moodustub sisemine mentaalne kujund (või kujundid), mida kutsume värviks. Kuigi näeme õuna punasena, ei ole õuna aatomid punased. Köögi seinad ei jää valgeks kui inimene lahkub köögist, köögi sein jääb endiselt värvituks (kui täpselt eestikeelne sõna värvitu kirjeldab taju olemust). Värv tekib vaid siis kui seina kattev aine ja inimese silma vahel tekib suhe.

 

Kui inimene kuulab siis helilained, mis jõuavad inimese väliskõrva ja kõrvatrumlitesse, kutsuvad esile teatud mehhaaniliste ja neurokeemiliste sündmuste ahelad, mis kujundavad heli mentaalseid esindusi.

 

Iiri filosoof George Berkeley küsis kord; kui puu kukub metsas ja ei ole kedagi, kes seda kukkumist kuuleks, kas puu kukkumine tekitab heli? Ei tekita, sest heli on inimese meeltes tekkiv mentaalne esindus, mis tekib ajus vastusena õhus vibreerivatele molekulidele. Heli eksisteerib vaid inimeste või muude elusolendite juuresolekul.

 

Nii on ka maitsmisega, kus pudingi maitse sünnib inimese keelel, külmkapis oleval pudingil maitse puudub.

 

Esemete või nähtuste omadused võivad taju moonutada. Tajutavad objektid võivad inimestes tekitada erinevaid tundeid, mis häirivad nähtuste täpset tajumist. Erinevuste tajumine seostub hirmuga, samasugususe (samasuse) tajumine mõnuga. Inimese soov eelistada mõnu ebameeldivale hirmutundele annab võimaluse uskumuste[10] kujunemiseks ja loob soodsa kasvulava müstikale ja ebausule. Seal kus ebamäärasus on talumatu, täidetakse teadmatus ebateaduse, oletuste ning väljamõeldistega (tulnukad, ufod, erinevad konspiratsiooniteooriad).

 

Ümbritseva maailma tajumine toimub ajaintervallide kaupa. Taju on protsess, kus tajutud esemete või nähtuste võrdlemine toimub teatud ajavahemikele vastavalt. Kui inimene näeb midagi, siis teatud aja jooksul tekkivale tundele järgneb tajutu mõistmine ehk ratsionaalne arusaamine, millele järgneb taas uus taju, uus tunne ja uus arusaamine. Hilisem taju on juba omakorda mõjutatud eelnevast tajust. Võime tähele panna, et inimene tajub küll ümbritsevat maailma antud ajahetkel kuid tunded ja arusaamised kirjeldavad juba juhtunud, ajas möödunud sündmusi. Itaalia neuroteadlane Cozolino kirjeldab ümbritsevat maailma tajuvat inimest kui autojuhti, kes juhib autot kasutades ainult tagavaatepeegleid.

 

Aja pidevuse ja jätkuvuse tunde, mida inimene tajub kui elus olemist, juured, asuvad inimese keha tajus ja ema poolt loodud hoidvas keskkonnas. Suhtes emaga kohtuvad lapse subjektiivne sisemine aeg (hingamise rütm, südame löögid jne) ja väline nn. inimese poolt loodud aeg (päev, nädal jne.) ning ema aitab lapsel kohaneda ümbritseva maailmaga ühildades sisemise ja välise aja kulu ehk teisisõnu aitab ema lapsel taluda aegade erinevusest tulenevat frustratsiooni ja leppida sisemise aja valitsemise kaotusega. Puudutuse ja pilgu kontakt ema ja lapse suhtes tagab lapsele aja jätkuvuse tunde. Ema puudumine võib teatud juhtudel tekitada talumatu hirmu ja kaasa tuua aja jätkuvuse kadumise. Aja kulg on väljaspool lapse kontrolli ja nii ka ema. Kui kaob ema kaob ka habras võime luua ja avastada objekte (ümbritsevaid inimesi) ning kaotust jääb kompenseerima kõikvõimsustunne. Häiritud reaalsusetaju ehk võime konstrueerida adekvaatset pilti reaalsusest komplitseerib suhteid ümbritsevate inimestega ning kui välise aja kulgu asendab sisemise aja kulg on ka inimese elusolemise tunne kahjustatud.

 

Kõike mida inimene tajub, tajub ta vastavalt oma tundeseisundile läbi isikupärase emotsionaalse värvingu, mille kujunemine algas varajases suhtes esimese hooldajaga (reeglina ema) ning jätkub läbi kogu elu. Tajutud aistingutele, tunnetele ja meeltes konstrueeritud esindustele annavad tähendusi nii ema kui ka isa ja teised ümbritsevad inimesed.[11] Esimese tähenduse teatud värvile või helile annavad lapsele ema ja isa – ema liidab lapse tajule oma tundetähenduse ja sobiva sõna, isa aga õpetab sõna erinevate tähenduste sisu ja sobiva kasutuse, siis hilisemas arengus liituvad algsetele tähendustele läbi kogemustele üha uued ja uued elemendid. Näiteks kui inimene on armunud, siis kogu ümbritsev maailm muudab oma värvi ja tähendust tema jaoks. Nii on ka suhetega, emotsionaalne kogemus suhetest saab tekkida ja areneda vaid suhetes, kusjuures eeltingimuseks on psühholoogilise kontakti olemasolu inimeste vahel.

 

Võime seega väita, et ümbritsevas maailmas toime tulemiseks konstrueerib inimene oma psüühikas sisemisi maailmu luues individuaalse sisemise kujutluse välisest maailmast. Sisemises psüühilises maailmas võib leida kujutlusi iseendast, kujutlusi teistest inimestest, kujutlusi suhetest ja kujutlusi tunnetest nii iseenda, teiste inimeste kui ka suhete kohta. Niisuguse nn. sisemise reaalsuse konstrueerimine algab ja saab jätkuda vaid suhetes teiste inimestega. (Mapping the physical world onto the mental world.) Vastavalt postmodernsele mõtlemisele[12] on „…kogu teadmine (knowledge) kaasaarvatud teaduslik teadmine, arvatud olema perspektiivne, mitte juurdekasvav (lisanduv) konstrueeritud mitte avastatud, paratamatult tulenev (rooted) konkreetsest ajaloo ja kultuuri keskkonnast, mitte ainulaadne (eriline) ja lisatav (lisanduv) (additive), täielikult kontekstist tulenev, mitte universaalne ja absoluutne.“ (S.Mitchell, „Hope and Dread“, 1993). Mitchell’i mõte on oluline mõistmaks konstrueeritud teadmiste relatiivsust ja seda eriti kui tegu on inimese ja inimsuhte kohta käivate teadmistega.

 

Sisemise kujutluse konstrueerimine välisest maailmast, ei lähtu aga mitte alati eeldusest, et välist maailma ei eksisteeri, vaid pigem käitub inimene vastavalt oma uskumustele maailma kohta. Näiteks inimene, kes usub, et maailma loodusressursid on lõputud, ei näe mingit vajadust rohelise mõtteviisi järele ning vastavalt oma uskumustele ei ole ta võimeline nägema vigu (mittevastavust reaalsusele) oma mõttekäigus. Ka teiste inimeste iseloomustamine on vahendatud väljakujunenud stereotüüpidest, mis kujunevad tajumise ja hindamise käigus (juba kuuekuune laps on võimeline tajuma inimese näokuju). Stereotüüpe kasutavad inimesed vabalt ja mõtlematult, tehes reaalsusele mittevastavaid järeldusi. Seda protsessi on täheldatud kuuendast eluaastast alates, kus välimus otsustab, kes lastest on atraktiivne ja kes mitte. Sageli on välimus ainsaks põhjuseks, miks mõnda last kiusama hakatakse.

 

Uskumusi võib olla erinevaid, mõned neist kasulikud mõned kahjulikud. Vaatleme näiteks kaht oletustele rajatud kognitiivset järeldust ehk uskumust animistliku mõtlemise vallast inimese evolutsiooni alguseaegadest – kahina põhjustest savanni rohus: millest vaid üks evolutsiooni jätkamist võimaldas. Inimese vale positiivne eeldus oletab, et sahin rohus on kiskja, kuid hiljem selgus, et see oli tuul. Inimene uskus midagi olevat reaalne, mis seda aga ei olnud. Vastavalt valele negatiivsele eeldusele oletab inimene, et sahin rohus on tuul, kuid hiljem selgus, et see oli saaki jahtiv kiskja, kelle saagiks inimene sai. Inimene uskus ka siin, et midagi on reaalne, mis seda aga ei olnud. Ekslik järeldus maksis, inimesele elu ja tema geenikood jäi jätkamata. Võime jälgida kognitiivsete protsesside ehk mõtlemise arengut läbi loodusliku valiku ning mõista, et ebausk ja maagiline mõtlemine ei ole mitte viga, vaid õppiva aju loomulik protsess nii isendi kui liigi arengu plaanis.

 

Tajude poolt determineeritud uskumuste muutmine saab tekkida vaid olukorras, kus dissonants reaalsuse ja valede uskumuste vahel on tekitanud kriisi, kus ei ole enam võimalik vältida tegelikkuse teadvustamist, kuna vastasel korral maailm kaotaks oma tähenduse. Alles siis kui inimene saab teadlikuks tegelikkusest ehk reaalsusest on ta võimeline vastu võtma radikaalselt erinevaid ideid ja tajusid. Inimene korrigeerib aegajalt oma arusaamisi, kuid ei tee seda meelsasti. Arusaamade muutumine muudab ka inimese seesmist maailma, viies teda üha kaugemale lapsepõlvest ja lähemale nii küpsusele kui ka surmale, mis vanemaks saades üha tõenäosemana tundub. Woody Allen tuntud Ameerika filmilavastaja on öelnud tabavalt surmast: “Ma ei karda surma, aga ma ei soovi olla kohal kui ta tuleb.“

 

Vastavalt psühhoanalüütilisele topograafilisele teooriale[13] inimese psüühikast, eeldatakse psüühiliste protsesside pidevust mitteteadvuses[14] ja katkendlikkust nii eelteadvuses kui ka teadvuses. Kusjuures inimese jaoks on psüühiliste protsesside kulg teadvuses püsiv mitte näiline. Näiline püsivus tagatakse uskumuste, mälestuste ja fantaasiatega. Näiteks inimene, kes unustas oma vihavaenlase kirja posti panna ja kes ei tunnista kirja saajat vihavaenlaseks võib seletada eksimust unustamisega. Teadvuses toimuvate psüühiliste protsesside näilises oma mõistlikes piirides on üks osa eneseregulatsiooni protsessist tasakaalu saavutamisel. Inimesel ongi vaja aega ajalt elada fantaasiamaailmas, kuna lakkamatu loogiline kontakt ümbritseva reaalsusega on sama talumatu kui ainult fantaasiamaailmas elamine.

 

Need konstrueeritud sisemised psüühilised maailmad võivad olla inimestel erinevad ning on suuremal või väiksemal määral vastavuses ümbritseva reaalsusega, mis loodetavasti on olemas. Reaalsus ehk tõelisus tekib alles siis kui inimene uskumuste ja fantaasiate kõrval ka tõelisust tajub ja tunnetab. Ellu jäävad ja rahul ning õnnelikud on eelkõige need inimesed, kes tajuvad paremini piiri või erinevust sisemise ja välise maailma vahel ja suudavad seda erinevust ka püsivalt ja mõistlikult säilitada.

 

Tasub mõelda, kuidas reaalsuse eristamise viis mõjutab meie elu. Näiteks kui meie kõrvalt kaob lähedane inimene, siis võime küsida kellest või millest me puudust tunneme, kas teisest inimesest kui isiksusest, kellega meil oli meeldiv koos olla, tunnetest mida see teine inimene on meis äratanud või mingitest tunnetes, mis seostuvad ainult meie enda heaoluga. Emotsionaalselt küps inimene tunneb puudust ilmselt nii oma tunnete kaotusest seoses teise inimesega kui ka suhtest selle inimesega, mille käigus tunded tekkisid ja sellest inimesest endast, kellega tal oli hea koos olla. Niisugune taju võimaldab tunnistada kaotust ja leinata kaotatut, et seejärel uuel viisil eluga edasi minna. Neurootiline inimene võib aga jääda puudust tundma ainult oma tunde kaotusest, mida teine inimene temas äratas. Niisuguses olukorras võib alguse saada melanhoolia või depressioon. Nartsissistlik inimene on ilmselt äärmiselt häiritud ja vihane, kuna on kaotanud ühe oma imetlejatest, olukord, mis suure tõenäosusega ainult süvendab nartsissistlikku häiret.

 

Siinkohal võiks tuua näite patsifistist[15], kes oma rahuarmastust propageerivate ideede eest on valmis minema verisesse võitlusesse teisitimõtlejatega. Näide ei iseloomusta patsifismi kui maailmavaadet, vaid ainult inimest, kellele samastumine rahuarmastavate põhimõtetega on vajalik ainult iseenda vägivaldsete soovide varjamiseks ning ajutise tasakaalu loomiseks. Samastumise abil loodud tasakaal on habras ja haavatav igasuguste vägivalla ilmingute poolt, mis tekitavad temas talumatu ärevuse. Samastumine patsifismiga on andnud nüüd talle võimaluse oma sisemises maailmas paiknevad, tema enda poolt valitsemist vajavad agressiivsed tunded, milliste valitsemisega ta toime ei tule, välisesse maailma projekteerida. Kuna alati on kergem valitseda midagi konkreetset ja välises maailmas eksisteerivat, astub nüüd võitlusesse, ümbritsevas maailmas asuva agressiooni vastu, mis aitab tal säilitada habrast sisemist tasakaalu. Patsifist on kaotanud piiri seesmise psüühilise maailma ja välise reaalsuse vahel, kuna valitsemata agressiivsus on häirinud oluliselt tema kognitiivseid võimeid, mistõttu piisav arusaamine iseendast ja ümbritsevast maailmast on ebapiisav, et tulemuslikult toime tulla ja oma põhimõtete eest sobival viisil seista.

 

Näide suhete vallast. Jaan paneb kõik oma fantaasias naiste kohta käivad kujutlused Mari peale ehk projektsioon kui kaitsemehhanism (kogu oma naiselik pool välja) ja armub Marisse. Armumine jääb vastuseta ja suhet ei kujune. Aasta hiljem kohtub Jaan Mariga ja imestab, et kuigi Mari näeb välja sama moodi kui aasta tagasi ei tekita ta Jaanis mingeid tundeid enam. Jaan on õppinud vahepeal eristama oma tundeid ja välist reaalsust, tõmmates piiri oma fantaasiate ja välises reaalsuses olevate naiste vahele. Tulevikus leiab Jaan tõenäoliselt naise, kes enam vähem vastab tema fantaasiatele, kellesse ta armub ja kellega tal tänu paremale reaalsuse ja fantaasia eristamisele ka püsivam suhe tekib. Eeldusel, et Mari samal viisil Jaani tajub.

 

2.B. Kuidas jõuab inimene reaalsuse juurde

 

Reaalsus tuleb inimeseni deprivatsiooni[16] ehk ilmajäämise/ilmaolemise tunde kaudu. Kui imik saab süüa on tal hea olla, ta mõnuleb nartsissistlikus tundes, kui aga süüa ei saa, siis imik tajub tühja kõhu kaudu reaalsust, ning otsib siis instinktiivselt ema rinda, et saada nii lohutust kui ka süüa. Mõnutunne täis kõhust viib eemale reaalsusest, kõhutühjus aga reaalsuse juurde tagasi. Sensoorsed elamused ehk varajased tajud (meelte kogemused) on alul meeltes osalised ja fragmentaarsed ning vajavad ema tähenduste loomiseks. Varajases kontaktis ema ja lapse vahel, kus kehaline minatunne tekib piisavalt hea ema korral puudutus kontaktis emaga, ema imetleva pilgu all, on lapse puudutus ja nägemistaju eristamatud. Lapse varajasem psüühiline kogemus sünnib olukorras, kus kehakontakt ja pilgu suhe on lahutamatult koos.[17] Ka piisavalt hea ema on aga lapse juurest ajuti eemal ja lapsel tuleb tunda ka tühja kõhu tunnet, mil fantaasia toidust võib ajuti last lohutada.[18] Fantaasia toidab siiski vaid piiratud aja ning ilma reaalse toiduta ei ole võimalik ellu jääda. Inimese algne suhe maailmaga on nartsissistlik[19], kuid selles suhtes on inimene üksinda, teine inimene sellese suhtesse võrdse partnerina veel ei mahu.[20] Teine inimene on vajalik vaid põhiliste vajaduste rahuldamiseks. Nartsissistlik suhe kaitseb last eraldumise ehk separatsiooni eest esmasest hooldajast, deprivatsiooni ja reaalsuse karmi tõdemise eest, asendades sageli reaalsuse illusiooni ja fantaasiaga niikaua kui see on võimalik või võimaldatud teise inimese poolt. Järkjärguline loobumine nartsissistlikust suhtest maailmaga toimub vastavalt lapse vajaduste rahuldamisele kooskõlas reaalsuse poolt pakutule. Niisugune olukord, kus lapsel tuleb leppida alati vähemaga kui ta oma fantaasiates on ette kujutanud, tekitab pinget ning frustratsiooni, mille talumiseks on oluline esmase hooldaja poolne mõistmine ja toetus ehk hoidev keskkond.

 

Inimese psüühilise struktuuri[21] kujunemise fundamentaalne moment seisneb objekti[22] korduvas kaotuses, mille käigus tekib ja kujuneb iga kord uut moodi suhe reaalsusega. [23] Arengu käigus vastavad konstrueeritud sisemised kujutlused üha enam reaalsusele ja fantaasiale rajatud kujutlused taanduvad vaimse tegevuse loovuse maailma.

 

Võime kokkuvõtvalt öelda, et reaalsus tekib alles siis kui inimene seda on koos teise inimesega tajunud ja tunnetanud. Samas võime küsida, et kui me nii isikupäraselt konstrueerime oma arusaamisi ümbritsevast maailmast ja kui need arusaamised nii erinevad on, kuidas on võimalik siis üldse teineteist mõista.

 

2.C. Kuidas inimene mõistab (mõtlemine) iseennast ja ümbritsevad maailma

 

Inimene tajub ümbritsevat maailma läbi meeleelundite, konstrueerides osaliste ja katkendlike mälujälgede alusel oma arusaamise maailmast, KUID MÕISTAB MAAILMA KASUTADES MÕTLEMISES SÕNU või mõnda muud abstraktset väljendusviisi - muusikat, matemaatikat, kunsti jne.

 

Meelte poolt tajutu tekitab inimeses erinevaid tundeid ning tunnetega seotud phantaasiaid[24] ja fantaasiaid, mis omakorda arenevad läbi reaalse maailma tundmaõppimise mõteteks, mis omakorda läbi korduva reaalsuses testimise arenevad teadmisteks[25]. Mida enam teadmisi seda enam võib inimene usaldada oma intuitsiooni ning toetuda oma mõtlemisele, et ümbritseva maailmaga rahuldavalt toime tulla. Fantaasia ja mõtte üheaegne ja vastastikune kooseksisteerimine inimese psüühikas[26] võimaldab toime tulla ümbritsevast maailmast tulenevate pingetega, olles sobivalt reaalne ja sobivalt ebareaalne. Inimese võimet sõnastada oma tundeid on nimetanud inglise psühhoanalüütik Wilfred Bion psühhoanalüütiliseks funktsiooniks, mis on eksisteerinud alates hetkest, mil inimene abstraktseid väljendusviise kasutama hakkas.[27] Mõtlemine[28] seostub võimetega organiseerida ja korrastada mentaalset materjali, formuleerida tähendusi ja mõista, ning struktureerida ja klassifitseerida mõistetud mentaalset materjali.

 

Sõnad on samas alati kultuurikesksed, ning seletavad kirjeldavad vaimseid nähtusi läbi kultuuri eripära. Näiteks inglise keelne sõna to depend tähendab samaaegselt sõltuma kui ka usaldama. Eesti keeles tähendab to depend ainult sõltuma või siis olenema. Eesti keele sõna sõltuvus ei sisalda usaldust, jääb alles ainult sõltuvus. Näiteks inglise keelne sõna to contain, mis Bioni sõnul kirjeldab tegevust, kus ema aitab lapsel toime tulla primitiivse ärevusega, võttes selle tunde endasse containing'it ja annab selle valitsetud tunde lapsele tagasi. Eesti keelne tõlge on tagasi hoidma, ohjeldama või vaos hoidma. Eelpool mainitud sõnad kirjeldavad pigem hobusega toime tulemist, mitte aga lapse tunnetega tegelemist. Kes on hobusega kartuleid mullanud või kartuli vagu kündnud teab käsklusi, mida hobusele antakse ja mida hobune ka mõistab; „Tagasi“ ja „Vaole“. Ohjad, millega hobust juhitakse seostuvad sõnadega ohjama, ohjeldamatu, ohjes hoidma.

 

Sõnad on ka inimese mõtlemise arengu kajastajad nii ontogeneetilises[29] kui ka fülogeneetilises[30] plaanis. Varasema mõtlemise ambivalentsus ehk kahetähenduslikkus, kajastub ka keeles, kus sõna võib omada kaht vastandlikku tähendust või olla mitmetähenduslik. Saksa keele sõna das Gift tähendab mürki kuid sama sõna gift inglise keeles hoopis kingitust. Saksa keele sõna Stumm, mis tähendab tumm eesti keeles, on sarnane saksa keele sõnale Stimme ehk heli või hääl. Inglise keelne sõna want ehk tahtma, tuleneb vana norra keelest sõnast vant, mis tähendab puudub. Ladina keele sõna altus tähendab nii kõrget kui ka sügavat. Sacher aga nii püha kui ka neetud. Inglise keele sõna lock tuleneb saksakeele sõnast Lücke või Loch, mis tähendab ava. Inglise keele sõna geld tähendab kohitsema. Sõna teine tähendus vana-inglise keeles on yield ehk saak. Saksa keele sõna Geld on eesti keeles raha kui sõna saak abstraktne väljendusvorm. Saksa keele sõna Shuld tähendab nii võlga kui ka süüd. Pulm on eesti keeles rõõmus sündmus, pulma aga on sõna, mis soome keeles tähendab õnnetust.

 

Võib küsida, miks sõnade tähendus siis nii oluline võiks olla. Aga seepärast, et sõnad kujundavad nii inimese arusaamasid kui ka käitumist (näiteks raamat Lakoff ja Johnson „Metaphors we live by“, kus kirjeldatakse, mil määral inimese tundeelu on määratletud metafooride poolt; „Aeg on raha“ versus „Aeg on kui voolav jõgi“.) Tunnete mõistmise ning sõnastamise võimet nimetatakse psühhoanalüütilise mõtlemises SÜMBOLISEERIMISVÕIMEKS.

 

Sümboliseerimisprotsessi eesmärgiks on eristada sümbol sümboliseeritust. Sümboliseerimisvõime iseloomustab inimese psüühika arenevat ja laienevat võimekust, luua ja korrastada inimese sisemiste soovide ja vajaduste ning välise maailma ootuste ja nõudmiste vaheline tasakaal ehk luua piisavalt mõistev kontakt ümbritseva reaalsusega.

 

Näiteks kui inimene on leidnud sõnad või muud sümboolsed tähendused oma seksuaalsete või agressiivsete tungide teadvustamiseks siis tekib ka kolm võimalust nende tungide käsitlemiseks, millest esimene kirjeldab võimetust sümboliseerida teatud mentaalseid nähtusi, viimased kaks aga kaht eri viisi mentaalse materjali sümboliseerimiseks. Esiteks tõrjutakse näiteks teatud osa seksuaalsete tungidega seotud soovidest, fantaasiatest, tunnetest mitteteadvusesse (siia alla kuulub peamiselt see osa lapseea seksuaalsusega seonduv, mida ei õnnestunud psüühilisse maailma integreerida). Teiseks näiteks seksuaalsus, mis on teadvustatud ja integreeritud inimese psüühilisse maailma ning tagab rahuldusttoova seksuaalelu). Kolmandaks näiteks need seksuaalsed tungid, mis on sublimeeritud[31] erinevatesse loovatesse tegevustesse nii kui näiteks maalimine, musitseerimine, filosofeerimine jne.

 

Kuigi mõtlemine ja sümboliseerimisvõime on olulised ümbritsevas maailmas toimetulemiseks siis viimaste aastate neuroteaduse uuringud viitavad tõsiasjale, et oma otsused teeb inimene tulenevalt tunnetest ning ratsionaalne mõtlemine vaid seletab toimunud reageeringuid.

 

Vaatleme näiteks inimese näo äratundmise protsessi. Teist inimest kohates tajume tema nägu esmalt emotsionaalses plaanis. Esmane emotsionaalne taju (tekib teatud aju piirkonnas) hõlmab endas inimese kõik mälule antud hetkel kättesaadavad eelnevad emotsionaalsed kogemused mis seostuvad teiste inimeste nägudega. Olenevalt eelnevatest suhetest ning konkreetselt inimesest, keda antud hetkel tajume, (võõras, tuttav või lähedane), tekib 14 millisekundi (NB 14 tuhandikku sekundit) jooksul teatud tundereaktsioon. Tundereaktsioon seostub tajutud inimesega kas vähemal või suuremal määral olenevalt tajuja võimest reaalsuse tajumise võimest antud ajahetkel. Ärevuse ja pinge olukorras ei pruugi tekkinud reageering vastatagi tegelikkusele. Teises aju piirkonnas tekkiv ratsionaalne arusaamine, ehk näo äratundmine ja tuvastamine, mis tugineb mõtlemisele ja võtab aega 400-500-600 millisekundit ehk ligikaudu pool sekundit. Kui selle aja jooksul inimene ei ole võimeline nägu tuvastama, siis on unustamiseks ilmselt mingid mitteteadvuslikud põhjused, mille tõttu inimest ei mäletata (Näide: mitteteadlik viha või kadedus, mille tõttu inimese nägu ei meenu).

 

Arengulises (fülogenees) plaanis võib sümboliseerimisvõime olla vägagi erinev. Millisel viisil leiab inimene oma tunnetele sõnu, mida leitud sõnad inimesele tähendavad ja milliseid sõnu inimene oma tunnete kirjeldamiseks kasutab võib olla väga erinev[32]. Psühhoanalüütiline mõtlemine eristab kolme reaalsusest arusaamise viisi:

 

Varase inimühiskonna (nii kui ka lapseea) mõtlemist iseloomustab animism, koos kõikvõimsusetunde ja maagilise mõtlemisega, mida oli inimesele vaja, et toime tulla abituse ja abitusest tuleneva vihaga. Animistlik mõtlemine ei eristanud selgepiiriliselt elusat ja eluta maailma teineteisest. Abstraktsed sõnad mitte ainult ei kirjelda konkreetset maailma, moodustavad konkreetse maailma, kus sõna on tegu ja kus sõna võib tappa. Nii võis traditsioonilise kultuuri esindaja, kes oli kogemata tabu[33] rikkunud lihtsalt surra kui karistus keelust üleastumise eest oli surm. Näite leiame ka Balti keti videolt, kus võimsad eesti naised laususid, et kui vaja tõmbame Moskvale ka keti ümber! Ja seda olukorras, kus riikliku vägivalla oht oli äärmiselt reaalne. Animismist tulenevale ebausule ja maagilisele mõtlemisele, on iseloomulik eeldus, et kõik ümbritsevas maailmas on reaalne ja oluline. Niisugune moonutus ümbritseva maailma interpreteerimises oli inimesele eluliselt vajalik evolutsioonilises plaanis, et toime tulla nappide vaimsete ressurssidega keerulises ja ohtlikus elus. Animismi iseloomustab ka tootem[34] kui üleminekunähtus animistlikult mõtlemiselt religioossele. Tootemiga seotud suhtele on iseloomulik ambivalentsete tunnete ülekandmine konkreetsele. Nii näiteks on soome-ugri kultuuri üks tootemloomi karu, kes oli puutumatu (armastustunne) ja kelle tapmine (vihatunne), võis toimuda ainult teatud kombestiku raamides. Kaasaegse Ameerika tootemloom näiteks on kalkun, keda süüakse rituaalsel Tänupühal.

 

Sotsiaalse elu areng viis inimühiskonna peatselt religioosse mõtlemise ehk religiooni juurde, kuna teadmatus loodusnähtuste olemusest sundis inimesi välja mõtlema jumalad, kes juhivad inimese elu. Kõikvõimsustunne ja maagia antakse vabatahtlikult üle institutsioonile ehk kirikule või religioossele liidrile, nii kui laps oli enne omistanud kõikvõimsusetunde erinevad aspektid, mõista seoseid põhjuse ja tagajärje vahel, olla hea ja armas lapse jaoks kui vaja ning muuta ümbritsevat maailma, täiskasvanule. Meenutan teile näiteks tuntud karikaturisti Heinz Valku hüüdlauset Laulva revolutsiooni aegadest, et „Me võidame niikuinii!” Kui Valk nii juba ütles, siis nii saabki see ka kindlasti nii olema.

 

Ühiskond kasutab nüüd loitsimist, manamist, palvetamist või muud maagilist keelt, et kutsuda appi täiskasvanu autoritaarseid figuure (mitteteadvuse plaanis vanemad), kellele tuleb ülialandlikult alluda. Religiooni mõjujõud annab tunnistust inimese abitusest, temast määratult suurema ja tugevama jõu ees ümbritsevas maailmas.

 

Maailma mõistmise küpsemale viisile on omane teaduslik mõtlemine, kus ümbritseva maailmaga kohanemiseks kasutatakse lisaks tunnetele ka loogilist mõtlemist, et eristada sisemist psüühilist maailma välisest objektiivsest reaalsusest, kus võetakse arvesse reaalsed võimalused, rakendatakse reaalsed jõud (kujundlikult siis eesti keeles – teaduslik mõtlemine rakendatakse kui hobune vankri ette, kus siis inimese vaimujõud on kui hobusejõud, mis vankrit (rege) edasi veab, reaalsete tulemuste saavutamiseks.

 

Ontogeneetilise arengu plaanis võime eristada sümboliseerimisprotsessis kahte faasi. Diaadilist (duaalset) faasi, kus tähendused suhtlemises on kujundatud ema ja lapse kui diaadi kahel, ja Oidipaalset[35] faasi, kus triaadiline suhe ema – isa – laps loob võimaluse tähenduste struktureerimiseks ja klassifitseerimiseks.

 

Inimese esimene suhe on ema või hooldajaga. Selline suhe ema ja lapse vahel on kahe inimese diaadiline suhe, kus laps taotleb oma vajaduste absoluutset rahuldamist. Suhtlemine diaadis toimub tunnete tasandil. Helid on eelkõige häälitsused, pildid tähenduseta visuaalsed kujundid. Sõnad, mis ema ja lapse suhtesse ilmuvad ja omandavad tähendusi vaid tundeplaanis. Arusaamine suhte olemusest ja võimalustest suhtes piirdub vaid kahe inimese suhtega, kus üks on teise teenistuses. Kui niisugune arusaamine suhetest on täiskasvanute maailmas, võib äärmuslikel juhtudel olla näiteks meeste impotentsuse põhjuseks, seda olukorras, kus seksuaalselt atraktiivne naine seostub psüühilises plaanis emaga, kellega seksuaalvahekord ei ole lubatud.[36]

 

Laps väljub duaalsest suhtest kui ta on saavutanud psühholoogilise iseseisvuse, mis tavaliselt leiab aset kolmanda eluaasta lõpul (juhul kui iseseisvus saavutatakse) ja mil on tekkinud püsiv sisemine kujutlus endast, teistest inimestest ja arusaamine suhetest. Esimene eraldumine esimesest armastusobjektist toimub siis kui ema või hooldaja ja laps saavad kogetud lapse ja ema poolt kui eraldiseisvad ja iseseisvad. Iseendaks saamise ja eraldumise protsessi nimetatakse ka psühholoogiliseks sündimiseks.[37]

 

Oidipaalne suhe loob olukorra, kus sõnad saavad uue tähenduse, mis kirjeldab ümbritsevat maailma tema mitmetähenduslikus ratsionaalsuses. Kolme liikme olemasolu suhtes teeb võimalikuks mõistete klassifitseerimise, kuna on olemas alus ja kaks nähtust mida klassifitseerida (näiteks alus on ema ja selle põhjal saab defineerida erinevaid tähendusi nii lapse kui ka isa kohta). Seksuaalsed tunded leiavad oidipaalses olukorras sõnad, mis ühendavad uuel viisil sisemise psüühilise ja välise maailma reaalsuse. Tekib terve täiskasvanulik paarisuhe ja mõnu ning naudingu võime genitaalsest seksuaalsusest, kus konkreetne kehaline seksuaalsus on saanud vaimse tundesisu. Üks oidipaalsetest tunnetest on armukadedus, mis erineb kadedusest. Inglise keeles on armukadedus jealousy (emulation) kui talumatus rivaliteedi ja truudusemurdmisega seoses kadedus aga envy (askance) kui kõõrdi ja viltu vaatama millelegi, mida endal ei ole. Eesti keele sõna armukadedus ei kirjelda inimese oidipaalset meeleseisundit, kus pinge tuleneb armukolmnurgaga seotud tunnetest. Pigem on tegu diaadilisele suhtele omase tundega ehk kadedusega, kus laps kadestab ema sest emal on midagi, mida lapsel ei ole aga mida ta väga ihaldab (näiteks ema rindasid).

 

Oidipaalne suhe vajab rääkimist armastusest ja seksuaalsusest, vajab uue tähendusega sõnu, kuna sõnad on lisaks mitteverbaalsele keelele, nüüd uut laadi suhtes oluliseks suhtlemisvahendiks, mis eristab diaadilise suhte oidipaalsest. Kui partnerid ei räägi siis võib ka olemuselt oidipaalne suhe omandada diaadilise suhte kvaliteedi kuni regresseerumiseni oidipaalsest suhtest diaadilisse suhtesse. Armastusest ja seksist on vaja rääkida teisel viisil kuis seda tehti diaadilises suhtes, et tunda end mehe või naisena mitte ema ja pojana ehk isa ja tütrena. Vaikivad eesti mehed ja naised oma õnnetutes suhetes on muutunud diaadilise maailma sõltuvussuhete kurbadeks tunnistajateks ja tegelikeks osalisteks.

 

Häireid sümboliseerimisprotsessis võib käsitleda mitmel viisil. Äärmuslikul juhul võib kahjustus viia olukorda, kus inimene on kui monaadiline keha, kes on sulgunud mitteverbaalsesse maailma, võimetu leidma sõnu, et konstrueerida narratiive, mis vabastaks neid eksistentsi konkreetsusest (keha ainult ühele) ja viiks suhtlemise diaadilise keha pole (keha kahele), nii kui see lapse ja ema vahelises alguses ka toimus. Mõningatel juhtudel aga on eraldumine ema keha tasandil mingil põhjusel takistatud, ja sõltuvuse prototüüp ema ja lapse esmane kehaline ühtekuuluvus, jäänud valitsevaks seisundiks ning takistuseks lapse edasises arengud sümboliseerimisprotsessi alguse poole. Kliiniliselt nimetatakse võimetust väljendada oma mõtteid sõnades või võimetus mõista teiste kirjalikke ja suulisi mõtteid afaasiaks. Afaasia põhjuseks võivad olla nii orgaanilised aju kahjustused kui ka geneetilise, psühholoogilised või keskkonna mõjudest tulenevad põhjused.

 

Psühhoanalüütilise plaanis võib kirjeldada nelja sümboliseerimise häiret, mil sümbol kui selline ei ole inimesele eneseväljendustes kättesaadav: -sümbol on tekkinud kuid mingil põhjusel mitteteadvusesse väljatõrjutud; -sümbol on tekkinud, kui moonutatuna eelteadvusesse tõrjutud; -sümbol ei ole tekkinud, kuna suhe vanemaga ei taganud vajalikke tingimusi sümboli tekkimiseks ja kujunemiseks; -sümbol on tekkinud, kuid trauma poolt purustatud.

 

2.D. Eneseregulatsioon[38]

 

Inimese ajutegevuse laiem eesmärk on toime tulla ümbritsevas keskkonnas. Kui mingil põhjusel on ümbritsev keskkond tajutud ohtlikuna ja tekib ärevus ning frustratsioon siis on aju ülesanne tekkinud olukord lahendada. Aju ei saa olla iseenesest mingi toimiv mehhanism või juhtiv keskus, need on aju erinevad funktsioonid, mis moodustavad keerulise eneseregulatsiooni süsteemi, mille eesmärgiks on tagada organismi kui terviku tasakaal[39].

 

Eneseregulatsiooniprotsessil on kaks külge. Esiteks - kehas sündinud ja meeltesse saabunud stiimulite muundumine alul somaatiliseks erutuseks ja hiljem psüühilisteks esindusteks. Teiseks – meeltes konstrueeritud esinduste funktsioon, frustratsiooni olukorra muutmisel, nende meeltes asuvate esinduste omavahelise suhtlemise abil. Frustratsiooni olukord sunnib meenutama möödunud toimetulemise viise, mis kujutab endast sisemiste esinduste konstrueerimise protsessi, kus osalised ja fragmentaarsed mälujäljed on aluseks kognitiivsetele protsessidele, mis viivad möödunud sündmuste mäletamise kogemiseni. Näiteks kas mälestus sõprade toetusest või ema hoolitsusest lapseeas.

 

Sünnist alates (teatud määral ka sünnieelselt) on lapse kohanemine ümbritseva maailmaga sõltuvuses suhtest emaga, mille kaudu toimub lapse läbielamuste korrastamine. Kõige põhilisemal füüsilisel tasandil tuleb lapsel oma regulatiivsed süsteemid (näiteks, hingamine ja seedimine) kohandada välise maailmaga ning ema on see inimene, kes toetab last ellujäämiseks vajaliku psühholoogilise tasakaalu loomisel.

 

Kokkuvõtvalt: Eneseregulatsioon tähendab lapseea mitteteadlikest soovidest tulenevate vastuoluliste afektide ja tunnete vahel tasakaalu loomist ehk ambivalentsusega[40] toimetulemist, mis leiab aset tunnete teadvustamise ja sümboliseerimise tulemusena nn. psühhoanalüütilise funktsiooni rakendamisel.

 

___________

 

[1] Patsient (ingl.k. patient inimene kes on võimeline oma kannatusi kaebusteta taluma).

 

[2] Homöostaas: bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi põhiomaduste kõrvalekallet (näiteks haigus, meeltesegadus, joove). Inimese puhul on tegu süsteemiga, milles on vaja tasakaalu nii keha ja psüühika vahel, kui ka süsteemi eri osades. Keha ja psüühikat võib vaadelda kui alasüsteeme, milles keha kui süsteemi ülesanne on tagada kehaliste tegevuste (vereringe, hingamine, seedimine, närvisüsteemi tegevus) toimimine, ning psüühika kui süsteemi ülesanne on tagada tundeelu (ambivalentsuse talumine) ja mõtlemisvõime (loogiline ja reaalsusest lähtuv) toimimine.

 

[3] Psüühika: Teadvusega seotud nähtuste kogum, inimestel ja loomadel peaaju funktsioonidega seotud objektiivse tegelikkuse kogemise võime ning võime selle järgi oma käitumist muuta. Psüühika kui vaimu- ja hingeeluga seotud nähtused on tajud, aistingud, tunded (üldistatult emotsioonid), fantaasiad (väljamõeldised), kujutlused (kaemuslikud pildid varem tajutust), uskumused, mälestused, sõnad.

 

[4] Eesti keeles tähistab tajumise võimet sõna meel, millel on erinevaid väljendusvorme 163 väljendit. Taju võib defineerida kui esemete ja nähtuste vahetut peegeldust teadvuses.

 

[5] Metafüüsika: Filosoofia osa, mis hõlmab spekulatiivse õpetuse kogemusvälisest tegelikkusest.

 

[6] Lisaks meeleorganitele tunnetab inimene ka oma keha läbi sisemiste tajude: tasakaal, võime tunda, mis toimub inimese kehas (liblikad kõhus, südamelöögid, hingamine, värinad, lihasvalud) ja propriotseptsioon (süvatundlikkus), mille abil suudab inimene lokaliseerida kehaosade asendit ruumis (inimene suudab kõndida ilma, et ta vaataks oma jalgadele). Inimese esmane eneseesinduse vorm, keha ego kujuneb propriotseptsiooni-, valu- ja mõnu aistingute ning meelelist tunnete alusel. Ego võtab oma funktsioneerimise aluseks varasemad keha toimimisviisid. Näiteks introjektsioon mentaalses plaanis on oma olemuse saanud suhuvõtmisest kehalises plaanis, projektsioon aga väljasülitamisest.

 

[7] Antud juhul on tegemist sensoorse mäluga, kus paikneb materjal mida inimene tajub mitte kauem kui ½ sekundit. Sensoorses mälus paiknev informatsioon transformeerub lühimälus uueks materjaliks, mis püsib mälus mõnest sekundist kuni minutini. Eksimused tajus toovad kaasa sensoorse mälu kaudu ka lühimälu moonutused. Läbi kordamise ja harjutamise transformeerub lühimälus paiknev materjal pikaajalisse mällu, mis on ulatuslikum ja püsivam materjali säilituskoht.

 

[8] Aisting: Esemete ja nähtuste üksikomaduste meeleline peegeldus.

 

[9] Tunne (tundmus, tundeelamus, emotsioon): Kehast endast pärinevate ärritajate (sensorimotoorsetest kogemustest lähtuv) mõjul tekkiv aisting, mida tuntakse läbielatava suhtumise korral ümbritsevasse või iseendasse. Eesti keeles on 115 sõna, mis liitub sõnaga tunne, näiteks ahistustunne. Ingliskeelne sõna feeling tähendab esimeses tähenduses puudutuse tajumisest tulenevat tunnet. Sarnased mõisted eesti keeles on emotsioon – (lühiajaline) tundeelamus, tundmus (hirm, viha, rõõm), mis on seotud muudatustega siseelundite tegevuses ja väljendusliigutustega ja afekt – mööduv, tugev erutus või elamus, tundepuhang (raev).

 

[10] Uskumus: usundiline arvamus, sageli esinev maagilises mõtlemises ja ebausus.

 

[11] Mõelge näiteks tähenduste erinevusi sõnades ema, sõna mille tähendus on sündinud emotsionaalses ema-laps suhtes ja pluviomeeter (sadememõõtur), sõna mille tähendust tõenäoliselt enamus meist ei tea ning mille tähendus on kindlasti sündinud ratsionaalses suhtes isa või kellegi teise inimesega.

 

[12] Postmodernism: Vaade filosoofias, kus leitakse, et ei ole enam absoluutset filosoofilist tõde ega objektiivsust, kõik on vaid tõlgendused.

 

[13] Topograafiline teooria: Psühhoanalüütiline arusaam, millele vastavalt inimese psüühikat võib kaardistada kolme piirkonnana- mitteteadvus, eelteadvus ja teadvus.

 

[14] Mitteteadvus: Piirkond inimese psüühikas vastavalt topograafilisele teooriale, kus paikneb inimese poolt teadvustamata mentaalne materjal. Endogeenne seksuaalsus ehk sisemise tekkega seksuaalsus, koos seksuaalsete instinktide poolt tekitatud soovide ja fantaasiatega, mis on seotud Oidipaalse konfliktiga on omakorda mitteteadvuse fantaasiaelu organisaatorid.

 

[15] Patsifism: Maailmavaateline seisukoht, mis eitab igasuguseis sõdu, taunib neid kõlbelisest seisukohast ja propageerib rahu säilitamise passiivseid vahendeid.

 

[16] Deprivatsioon: Koosluse ökoloogilise stabiilsuse minetamine koosseisu lihtsustumise tõttu, ehk olulistest tajukogemustest ilmajäämine.

 

[17] Mõtte juured on Wilfred Bion’i arvates olukorras, kus lapse kaasasündinud, ettemoodustatud kujutlus langeb kokku asjakohase tundeelamusega (nii kui käsi libiseb sobivasse kindasse, nii haarab laps suhu ema rinnanibu). Kaasasündinud ja ettemoodustatud kujutluse prototüüp on ema rind, nii hea rind mis toidab last kui ka halb rind kui ema on eemal. Kujutluse kokkulangemine asjakohase tundeelamusega (sense impressions) sõltub nii lapse võimest taluda frustratsiooni (leppida kaotusega) kui ka keskkonna võimest hoida seda frustratsiooni lapse jaoks talutavates piirides (luua hoidev keskkond ja konteiner tunnete jaoks). 

 

[18] Küsimus siin ei ole loomulikult ainult toidus ja söömises. Lapse suhe ema rinnaga on tähtis (oluline, otsustav), kuna olles tulevaste armastussuhete prototüüp, loob aluse inimese tulevastele intiimsetele, emotsionaalsetele ja seksuaalsetele suhetele.

 

[19] Nartsissism: Meeleseisund, mis on omane lapse varajasele arengule, mida iseloomustab keskendumine ainult iseenda vajadustele, soovidele ja tahtmistele.

 

[20] Andre Greeni sõnul on inimese psüühika esmane funktsioon, luua läbi samastumise objekte oma psüühilisse maailma. Oluline ei ole mitte ainult suhtlemine objektidega vaid nende loomine suhtlemise abil.

 

[21] Psüühiline struktuur: Abstraktsioon inimese psüühika struktureerimise kirjeldamiseks. Psühhoanalüütilises mõistes psüühika organiseerimise alus ja võimekus, millel on arenev ja kasvav kvaliteet. 

 

[22] Objekt: Mõiste psühhoanalüütilises teoorias, kus „objekt“ tähendab subjekti ehk partnerit, kellega seostuvad nii seksuaalsed (armastus) kui ka agressiivsed (viha) tunded.

 

[23] Mõtted arenevad reaalsuse testimise kaudu teadmisteks, et säilitada pinget ja lükata rahuldust edasi. Fantaasia ja mõte koos võimaldavad psüühikal taluda pinget ilma kohese mahalaadimiseta. Kui frustratsioon on väga tugev või lapse võime hoida fantaasiat (mängus vahetab laps reaalse objekti fantaasia vastu ehk nukk on beebi), laaditakse tungid maha motoorselt, sageli koos ebaküpse ego disintegratsiooniga.

 

[24] Phantaasia (vanakreeka keeles): Mitteteadvusega seotud väljamõeldised, peamiselt kujundlikud.

 

[25] Teadmised paiknevad pikaajalises mälus, mis omakorda jaguneb eksplitsiitseks (eksplikatiivseks ehk deklaratiivseks) ja implitsiitseks (ilmutamata, keerukalt ja segaselt väljenduv, sõnaliselt väljendamata, endastmõistetav) mäluks. Implitsiitses mälus tuleb õpitu või meeldejäetu (teadvustamata materjal) meelde automaatselt.

 

[26] Näiteks teadvustatud protsesside näiline jätkuvus vastavalt topograafilisele teooriale, kus fantaasiad vahelduvad reaalsuse täpse tajuga.

 

[27] Neuroteadlased (näiteks Stephen W. Porges, „The polyvagal theory“ 2011) kirjeldavad imiku sünnijärgset kohanemist keskkonnaga kui sensoorsete kogemuste vastuvõtmise ja eristamise tulemust. Sensoorsete kogemuste töötlemine toimub peamiselt kehaliste protsesside regulatsiooni ja teadlikkuse kaudu. Teisisõnu imik kohandab oma kehalised protsessid vastavusse keskkonnast saabuvale sensoorsele informatsioonile. Välise ja sisemise sensoorse taju kaudu toimivat eneseregulatsiooni kui võimet avastada ja interpreteerida sensoorset informatsiooni võime vaadelda kui psühhoanalüütilise funktsiooni kehalist prototüüpi.

 

[28] Mõtlemine: Eesti keeles on 68 sõna tuletatud sõnast mõtlemine.

 

[29] Ontogenees: Üksikisendi areng.

 

[30] Fülogenees: Liigi areng.

 

[31] Sublimeerimine: Psühholoogiline kaitsemehhanism, milles seksuaalsed ja agressiivsed tungid, omandavad ühiskonna, kultuuri poolt heakskiidetud väljendusviisi ja vormi, mis on kooskõlas kultuuri ja ühiskonna kommete, ootuste, väärtuste ja normidega.

 

[32] Näiteks sõna lausumine eesti keeles tähendab lisaks tähendusele, et „ma lausun sõnu“ veel ka „kurja vaimu väljaajamise“ tähendust, mis tuleneb sõnade maagilise tähenduste maailmast.

 

[33] Tabu: Puutumatuskäsk, tegevus- või sõnakeeld; loodusrahvastel olend, ese või toiming, mida tuli vältida, et säilitada rituaalset puhtust.

 

[34] Tootem: Loom, taim, ese või loodusnähtus usulise austuse objektina (Põhja Ameerika) indiaalaste kultuuris.

 

[35] Oidipaalne faas: Psühhoanalüütilise mõtlemise järgi faas psühhoseksuaalses arengus, kus laps teadvustab isa ja ema seksuaalsuhte ning oma üksinduse ja abituse antud olukorras, olles välja jäetud ema ja isa suhtest. Oidipaalne situatsioon eeldab toime tulemist kolme uue probleemiga; biseksuaalsusest loobumine, üksinduse talumine ja surma teadvustamine.

 

[36] Mehel võib tekib hirm, et ema a'la vagina tentata (Näiteks episood Pink Floyd’i filmist The Wall) õgib ära mehe peenise või kuna emaga on vahekord lubamatu, siis isa tuleb ja kastreerib poisi peenise. Tekkinud sisemine mitteteadvuslik konflikt väljendub seksuaalhäire sümptomis.

 

[37] Kui laps ei suuda taluda pettekujutelmadest (petlikest lootustest) vabanemist reaalsuse mõistmise ja aktsepteerimise kaudu, siis lapse omnipotentne fantaasia laieneb ja reaalsus saab eitatud või hävitatud, olematuks tehtud. Laps funktsioneerib oidipaalse fantaasia maailmas ja mõtte areng peatub. Kuna fantaasia ei saa elimineerida valu tekitavat stiimuli, siis toimub rünne iseenda ego vastu, täpsemalt iseenda tajuorganite ehk meelte vastu, et neist stiimulitest vabaneda. See tee võib tõsiste psühhootiliste mõtlemishäirete juurde (paranoia näiteks).

 

[38] Tavakeele tasandil võib mõelda kahe sõna kasutamist – enesevalitsemine ja enesekontroll. Enesekontroll kirjeldab mingi otsuse täideviimise protsessi, milles juhtivat osa etendab tahe koos ratsionaalse mõistusega. Kuna enesevalitsemine jätab rohkem ruumi keha ja vaimu vahelisele dialoogile ning annab ka intuitsioonile enam õigust, siis sobib ka eneseregulatsiooni täpsemalt tähistama.

 

[39] Näiteks reguleerides kehatemperatuuri, säilitada ühtlast südamerütmi, rahustada end ja peatada nutmine.

 

[40] Ambivalentsus tunnetes väljendub näiteks otsustamisraskuste kaudu. Inimesel on keeruline tehe otsust, teha valikuid kuna vastandlikud tunded on intensiivsed. Valik on sageli ambivalentsuse korral seotud ka kaotusega.

 

© Ants Parktal, 2013