ülefüüsiliste ilmingute tõelisus

        „Miks me elame? Kas elul on tähendus? Kas surmaga saabub lõpp? Kas universumis on kõrgemat jõudu?“

 

Kõik mõtlevad inimesed peavad küsima endalt selliseid küsimusi mitmeid kordi elu jooksul. Mõned võtavad omaks traditsioonilisi kristlikke vastuseid. Teised arvavad, et kristlus ei pea paika: „Teaduslike uuringute tulemused lükkavad olulistes punktides ümber kristliku maailmapildi, näiteks jutustuse maailma loomisest.“

 

Paljud inimesed on võtnud omaks teadusliku maailmavaate. See on ühekülgne materialism. Eluvaatena ei anna see meile tuleviku suhtes lootust ega entusiasmi. Teaduslik maailmavaade õpetab, et inimene on vaid intelligentne loom, kes püüab end olemasolus maksma panna; et inimese teadvus on vaid tema aju toode ja vaibub kui organism sureb; et meie unenäod, ideaalid ja väärtushinnangud on vaid subjektiivsed ega oma mingit sidet objektiivse, kõrgema elu mõttega; et universumit valitsevad pimedalt toimivad looduseadused, mis on osavõtmatud ükskõik kui paljude inimeste saatuste suhtes.

 

Meil kõigil on vajadus näha olemasolul tähendust. Inimene ei ela vaid selleks, et rahuldada oma füüsilisi vajadusi. Ta „toitub“ ka tähendustest ja võib surra hingelisse nälga samamoodi kui füüsilisse. Et elada ja võidelda parema maailma pärast peab ta ammutama jõudu mõnest muust allikast kui materialistlikust eluvaatest.

 

Me vajame uut maailma- ja eluvaadet. See on palju tähtsam kui ükskõik milline uus tehnoloogiline leiutis. Uus maailma- ja eluvaade peab andma meile positiivseid, meeltülendavaid väärtusi ning samas ka paikapidava, ratsionaalse selgituse maailmast. Me ei saa neid religioonist ega teadusest. Pikapeale ei ole inimesed rahul ebaintelligentse uskumuse ega ühekülgse materialismiga.

 

Teadus on võimaldanud meile tohutu teadmise füüsilisest, nähtavast tõelisusest. Ometi on mitmed väljapaistvad teadlased tõdenud, et teaduslik maailmapilt on väga piiratud. Nad ütlevad, et suurem osa tõelisusest on jätkuvalt uurimata. Seega on loogiline, et miski ei räägi vastu ideele ülefüüsilise tõelisusest. Loomulikult on olemas palju liike ilminguid, mis avalduvad küll füüsilises, kuid mille põhjused peituvad teist laadi kui teadatuntud füüsilistes energiates.

 

Vaatleme neid ilminguid.

 

Telepaatia näitab, et erinevad indiviidid (ka loomad ja taimed) suhtlevad omavahel otse. Teave antakse üksteisele edasi organismi aistingumeelte abita.

 

Selgeltnägemine on võime tajuda sellised asju, mis jäävad kas alati või vaid ajutiselt aistingumeelte haardest välja, näiteks pika vahemaa tagant. Selgeltnägemisega „näed” lisaks tavapäraselt nähtavatele vormidele ka teisi vorme, näiteks iga elavat olendit ümbritsevat psüühilist välja.

 

Kaugtunnetus (remote viewing) on võime tajuda selliseid asju või sündmusi, mis jäävad kas alaliselt või ajutiselt välja füüsiliste aistingute ulatusest, näiteks pikkade vahemaade tagant ruumis või ajas.

 

Projektsioon (ehk kehaväline kogemus) on termin ilmingule, milles inimesed (tavaliselt surmalähedases seisundis) on tundnud, et nad lahkuvad oma teadvusetust organismist, viibivad sellest väljaspool ja on suutelised vaatlema ümbritsevat. Pärast ärkamist on nad võimelised õigesti kirjeldama nende ümber juhtunut ajal, mil ükski aistingumeel ei toiminud.

 

Psühhomeetria on võime lugeda mingi objekti minevikku otse oma teadvuses, justkui oleks kontakt teadvuse ja „looduse mälu“ vahel.

 

Ettetunnetamine (eelaimused, prohvetlikud unenäod) näitab, et mingi osa meie teadvusest tajub olevikku laiemalt ja seega ulatub kaugemale tulevikku kui meie tavapärane ärkveloleku teadvus.

 

Psühhokinees on võime liigutada või muul moel mõjutada asju ainuüksi mõtte jõul. Selle eriliik on levitatsioon ehk võime panna oma keha õhus hõljuma. Teised sarnased ilmingud on materialisatsioon ja dematerialisatsioon ehk võime vormida asju näiliselt mitte millestki ja vastavalt siis ka need lahustada.

 

Isegi kui mõned neist võimetest on ebatavalised, ei anna see asjaolu alust kahelda nende olemasolus. See vaid näitab, et enamus inimeste jaoks on need võimed olemas vaid potentsiaalsetena. Samuti ei pea paika argument, et „need on vastuolus loodusseadustega“. Nad on vastuolus vaid meie praeguse, liiga kitsa kujutlusega loodusseadustest. Näiteks on levitatsioon hästi tõendatud nii ajaloos kui kaasajal. Üks tuntumaid juhtumeid puudutab itaalia munka Giuseppe da Copertino http://it.wikipedia.org/wiki/Giuseppe_da_Copertino kes sõna otseses mõttes lendas oma kiriku koguduse ees, kuhu kuulus ka Braunschweigi hertsog.

 

Telepaatia näib olevat äärmiselt levinud, eriti lähedaste sugulaste vahel nagu ema ja laps. Tõenäoliselt on telepaatiat vähe uuritud seetõttu, et see on nii levinud. Me ei ole lihtsalt teadlikud sellest millal ma mõtleme ise ja millal teised mõtlevad meis. Peaksime endalt küsima kas mõistmise oluline element ei ole mitte telepaatia, ühine ja jagatud teadvus, ja kas mittemõistmine ei tulene osaliselt telepaatia puudumisest. Kõigil on kindlasti kogemusi selliste ilmingutega nagu ligimeste hea- või pahatahtlikkuse tajumine „kiirgusena“ ilma, et oleks vahetatud sõnu või pilke. Ka karjakäitumist ja loomade liigi-instinkte saab seletada telepaatiaga.

 

Paljud inimesed julgevad nüüd avalikult rääkida oma projektsiooni kogemustest, mis näitab, et see ilming on sedavõrd tavapärane. Kuni viimase ajani ei jätkunud paljudel sisemist julgust, et trotsida nii avaliku arvamuse kui teaduse mõnitusi.

 

Sellega seoses on kohane öelda mõned sõnad dogmatismi kohta, mis kahjuks jätkuvalt kompromiteerib teadust suurel määral. Uskuda ennast teadvat ilma asja hoolikalt uurimata on dogmatism. Keelduda midagi uurimast, väites, et see „on vastuolus loodusseadustest“, on dogmatism. Lükata tagasi tõelisuse fakte, väites, et need ei sobi valitsevate hüpoteesidega, on halvim dogmatism. See on uskumus oma kõiketeadmisse ja uute avastuste võimatusse, mis lükkaksid ümber kehtivad hüpoteesid, mis on ju alati ajutised. Tegelikult räägib kogu teaduse ajalugu sellest, kuidas kehvemad, piiratumad hüpoteesid olid pidevalt sunnitud andma teed parematele, rohkem hõlmavatele hüpoteesidele.

 

Kokkuvõttes võib öelda, et kirjeldatud ülefüüsilised ilmingud näitavad selgelt teadvuse võimet toimida palju suurema sõltumatuse astmega füüsilisest kehast kui materialism seda oletab:

 

        1)  teadvus saab tajuda tõelisust otse, ilma aistingumeelte abita

             (selgeltnägemine, projektsioon);

        2)  teadvusel on märgatavalt laiem aja ja ruumi ulatus kui aistingumeeltel

             (selgeltnägemine, psühhomeetria, ettetunnetamine);

        3)  teadvus ei ole individuaalselt isoleeritud või eraldatud, vaid seda saavad inimesed omavahel jagada

             (telepaatia);

        4)  teadvus saab esineda ilma füüsilise kehata (projektsioon);

        5)  teadvus saab mõjutada ainet otse (psühhokinees).

 

Kui teadvus saab esineda füüsilisest kehast sõltumatult, siis peaks see elama üle ka kehalise surma. Spiritistid kinnitavad, et „surma ei ole“ ja erapooletuna on palju enam öelda selle idee kasuks kui vastu. Spiritistlikud ilmingud on veenvad. Spiritistide hüpotees nende ilmingute kohta on usutav. Siiski on paljudele vastumeelne see elu „vaimude maailmas“, mida spiritistid kirjeldavad. See on triviaalne, vaimuvaene, liiga inimeselik ja ei rahulda meie igatsust tõeliselt vaimse järele. Ometi vajutab just nimetatu spiritismile tõe pitseri. Miks peaks inimene muutuma üllamaks ja targemaks vaid selle tõttu, et on jätnud maha oma sureliku kesta?

 

Spiritism näitab meile uut elu „loori taga“. Kuid sellel elul ei ole palju rohkem tähendust, kui füüsilisel elul materialismi vaatenurgast. Väga erinev, laiem ja palju positiivsem väljavaade avaneb aga ideest, mille järgi elu on kool kogemuste saamiseks, teadvuse arendamiseks. Ja selleks ei piisa ühest maisest elust. Idee ümbersünnist, reinkarnatsioonist, on levinud Läänes viimastel aastatel üha rohkem.

 

Ameerika Ühendriikide tõsine teadur professor Ian Stevenson http://en.wikipedia.org/wiki/Ian_Stevenson on uurinud neid, kes väidavad end mäletavat oma eelmisi elusid. Ta on dokumenteerinud kakskümmend ümbersünnile viitavat juhtumit.

 

Kõigest siiamaani öeldust on enam kui küll, et lükata ümber ühekülgne materialistlik maailmavaade. See võib ka juhatada sisse palju enam paikapidava elu- ja maailmavaate. Selline vaade katab senisest laiema osa tõelisusest. See on vaade, mis laseb teadvusel mängida universumi draamas palju suuremat ja iseseisvamat rolli.

 

Mõned arvavad, et selle uue maailmapildi töötab omaenese jõududega välja teadus. Kuid uus maailmavaade on juba täielikult välja arendatud ja olemas pea 2700 aastat.

 

 

mida enamik inimesi ei tea

        Üks väljapaistev kaasaja teadlane vastas küsimusele, kas inimkond on praeguseks suutnud läbi uurida ühe protsendi tegelikkusest: „Ei, isegi mitte ühte kümnetuhandikku protsenti!”

 

See tähendab, et isegi mitte ühte miljondikku! Niisugune teadlane on vaieldamatult ära teeninud austuse. Mitte keegi ei avalda suuremat muljet kui see, kes mõistab inimese tohutut teadmatust elu suhtes. Sest igaühele, kes on omandanud, mida teoloogia, filosoofia ja teadus meile tegelikkuse kohta väidavad, on päevselge, et tehtud järeldused on kõigest hüpoteesid (ilustav sõna oletuste ja arvamiste kohta!). Või nagu ütles professor Whittaker: „Me teame, et on olemas midagi, mida me nimetame aineks, kuid me ei tea, mis see on; me teame, et see liigub, kuid mitte seda, miks ta seda teeb; ja see ongi meie teadmiste kogusumma.” Tõsi see on. Teadus ei suuda vastata küsimustele „mis?” ja „miks?”, mida taipas juba Newton. Vabanemaks tõenditest selle üsna häbiväärse teadmatuse kohta, üritavad kaasaegsed filosoofid heita kõrvale kõik tegelikkuse kontseptsioonid, nimetades just neid fiktsioonideks!

 

Teoloogide, filosoofide ja teadlaste seas leidub hulganisti autoriteete, kes omavad arvamusi kõige kohta ning esitavad dogmaatilisi väiteid teemadel, mida nad ei ole isegi uurinud. Nad teavad a priori, et „see” ei saa olla tõsi, sest see on vastuolus paberpaavstist loetu või „loodusseadustega” – nagu oleks see paberpaavst lahendanud nende jaoks olemasolu probleemid, andes neile maailmavaate, mis selgitab tõelisuse olemuse ja lahendab põhilised teadmise probleemid. Nagu suudaks teadus otsustada, mis „on loodusseadustega vastuolus” ja mis mitte, olemata neist läbi uurinud isegi ühte protsenti!

 

On tähtis mitte piirduda sellega, mida on juba uuritud, mitte heita kõrvale ühtegi ideed põhjusel, et see tundub meile võõras, ebatõenäoline või kasutu. On tähtis kasutada uute teadmiste saamiseks igat võimalust. Me teame liiga vähe, et jätta rakendamata vähimatki väljavaadet oma teadmiste laiendamiseks. Enamik uusi ideid tunduvad suuremale osale inimestest esmapilgul ebatõenäolised. Need, kes peavad ennast hindamisvõimelisteks, kiidavad heaks vaid selle, mis sobib nende enda mõttesüsteemiga. Aga nad peaksid taipama, et kui see süsteem oleks tõepoolest õige, siis peaksid nad olema ju lausa kõiketeadjad.

 

Näib, et teadlased unustavad pidevalt, et nende hüpoteesid ja teooriad on vaid ajutised. Nad meelitavad end, et on vabad dogmatismist ning et nende mõtlemine on vaba ja sirgjooneline. Kuid teaduse ajalugu annab tunnistust hoopis vastupidisest. Ikkagi juhtub liiga sageli, et teaduse autoriteedid heidavad ilma lähemalt uurimata kõrvale selle, mis tundub ebatõenäoline, veider ja tundmatu (nagu on seda olnud iga pöördelise tähtsusega idee). Teadlased nimetavad iga seletamatut asja meelepetteks, usklikud nimetavad seda jumalaks.

 

Niisugune uurimisestki keeldumine on ilmselt parandamatult ja väljajuurimatult idiootne.

 

Tõeline otsija, kes on mõistnud inimkonna täielikku meeltesegadust ja intellektuaalset abitust olemasolu probleemide suhtes, uurib kõike ja ei hooli, et valitsevad autoriteedid on selle kategooriliselt kõrvale heitnud ning nende kajana korrutav avalikkus seda naeruvääristab ja põlastab, nagu teeb ta kõigega, millest midagi ei tea või mida mõista ei suuda.

 

Selgitada asjasse pühendamatule seda, millest ta mitte midagi ei tea, näib lootusetu ülesanne, eriti kui see tundub talle veider, ebatõenäoline ja ebareaalne.

 

Inimkonnale on nii pika aja jooksul söödetud ette nii palju religioosseid, filosoofilisi, teaduslikke ning viimastel aastakümnetel ka okultistlikke katseid selgitada olemasolu, et enamik inimestest keeldub uurima tõelisi teadmisi ka siis, kui seda pakutakse. Nad rahulduvad neile nähtava maailma uurimisega. Üha rohkem on hakanud levima üldine kahtlustus, et lisaks sellele on olemas ka teistsugune tegelikkus.

 

Kuid oletagem, et on olemas teadmine tõelisusest, mis näib õpetlastele hulluse tipuna. Oletagem, et filosoof Kant eksis, kui väitis, et me ei saa kunagi teadma looduse sisemist tõelisust. Oletagem, et India rishid, Egiptuse hierofandid, gnostikutest teurgid, algsed, tõelised roosiristlased ei olnud sugugi mingid müstagoogid, šarlatanid ja petised, nagu õpetlased neid näidata soovivad.

 

Tänapäeva õppinud maailmale on omane põlgus kogu meie isade pärandi vastu – nagu oleksid kõik senised inimkonna kogemused mõttetud ja elus kasutud.

 

Teaduslik uurimine on iseenda piiritletud raamides jõudnud kaugele. Kuid ainult teadlaste paremik hakkab aimama, kui vähe inimkond tervikust teab.

 

Mida teavad paleontoloogid inimkonna vanusest? Kas nad teavad, et täielikult väljaarenenud inimesed on Maal elanud 21 miljonit aastat?

 

Mida teavad geoloogid kahest poolkerakujulisest kontinendist, Lemuuriast ja Atlantisest, mis praegu Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani põhjas lebavad; mida teavad muinasteadlased nende tsivilisatsioonidest?

 

Mida teavad arheoloogid kultuuridest, mis on nimetatutest meile ajaliselt lähemal: India kultuurist 50 000 aastat tagasi, Egiptuse kultuurist 40 000 aastat tagasi, Peruu kultuurist 15 000 aastat tagasi või isegi Vana-Kreeka kultuurist 12 000 aastat tagasi?

 

Mida teavad õpetlased mitmetest salajastest teadmiste vennaskondadest, mis on paljudes maades olemas olnud? Mida teavad nad vennaskonnast, mille asutas Vyasa Indias ligi 45 000 aastat tagasi, või Hermes Trismegistos Egiptuses ligi 40 000 aastat tagasi, või esimene Zoroaster Pärsias ligi 30 000 aastat tagasi, või Pythagoras vaid 2700 aastat tagasi?

 

Mida teavad õpetlased olemasolust, universumi struktuurist, teistest aineliikidest ja maailmadest peale füüsilise või viiendast looduskonnast?

 

Mida teavad need paljuõppinud isegi indiviidi elust, mis jätkub pärast seda, kui ta on oma kulunud organismi maha jätnud?

 

Seegi vähene, mida neil ehk juhuslikult ongi õnnestunud muude teadmiste seast välja noppida, on niivõrd moonutatud, et seda ei saa pidada palju enamaks kui jämedaks ebausuks.

 

Mõte teadmise salajas hoidmise vajadusest on läänelikule suhtumisele peaaegu jälestusväärne, igal juhul vastumeelne ning ajendab arvama, et tegemist on „šarlatanide intellektuaalse petturlusega”.

 

Indialaste jaoks aga vastupidi on teadmiste saladuses hoidmise nõue enesestmõistetav. Mitmete aastatuhandete jagu kogemusi on õpetanud, et ei ole vaja „heita pärleid” ning seda nad ka ei tee.

 

Ja seda lihtsatel põhjustel, millede järgi on täpseks mõistmiseks vaja arvestatavaid eeldusi ja et kõiki võimu sisaldavaid teadmisi on alati kuritarvitatud nende poolt, kes seda võimu omaenda hüvanguks kasutada saavad.

 

Indias on mitut liiki joogisid. Kõrgeima taseme joogisid tunnevad vaid erilised pühendatud. Joogid, kelledest läänemaalased kõige rohkem kuulevad, on Ramakrishna Missiooni liikmed. Nad õpetavad Sankhya ja Vedanta filosoofiat vastavalt Ramakrishna poolt esitatud tõlgendustele. Kõrgeimad joogid on pühendatud, kes annavad oma teadmisi koos rangeima salajas hoidmise kohustusega edasi ainult vähestele valitud õpilastele. Nad peavad kõiki läänemaalasi barbariteks, ning pühaduseteotuseks isegi väikese osa oma teadmiste avaldamist neile teadmatutele, parandamatult skeptilistele, halvakspanevalt ja kõrgilt üleolevatele ning uudishimulikele inimestele, kes kuritarvitavad teadmisi kohe, kui nad arvavad, et on sellest aru saanud, ning kes muuseas rakendavad kõik oma teadmised barbaarsuse teenistusse ning annavad need bandiitide käsutusse.

 

Indialase ellusuhtumine on läänemaalase oma täielik vastand. Kui läänemaalane arvab, et füüsiline maailm on ainuke, mis olemas on, siis indialase jaoks on peamise tähtsusega ülefüüsiline reaalsus. Kõrgemad ainelised maailmad on aluseks füüsilise aine olemasolule ja looduslike protsesside põhjused asuvad just nendes kõrgemates maailmades.

 

Tõeline joogi, kes on oma katsetes edukas olnud, on arendanud endas välja organid, mis on teistes veel välja arenemata. Need organid kuuluvad korrastamisele ja elluäratamisele alles tulevikus, mil need võimaldavad uurida kõrgemaid molekuliliike, tervet seeriat kõrgemaid agregaatolekuid, mis on kaugel väljaspool tuumafüüsika uurimisvõimalusi.

 

Nendest algmetest pole läänemaalastel mingit arusaama ning nende võimsad autoriteedid heidavad pilke ja põlgusega kõrvale isegi mõtte niisuguste võimalikkusest. Ilmselgelt on neil suurepärane võime otsustada asjade üle, millest nad midagi ei tea.

 

Indialaste selgitus tõelisuse kohta ületab kaugelt läänemaade oma. See on doktriin arengust, mis õpetab hinge varasemat olemasolu, uuestisündi ja karmat, mis on külvi ja lõikuse seadus. See väidab, et on olemas teised, füüsilisest maailmast erinevad maailmad ning püüab seda väidet ka neile tõsimeelsetele ja ausatele uurijatele tõestada, kes on valmis selle meetodeid rakendades arendama igaühes peituvaid kõrgemat liiki objektiivse teadvuse algmeid. Nõnda lükkab see ümber agnostiku ja skeptiku eitused ülefüüsilise teadmise, olemasolu seaduspärasuse, arengu kohta jne, rajades nii teed esoteerikale.

 

Kuidas võikski läänemaalastel olla mingisuguseid teadmisi ülefüüsilistest maailmadest, kui neil puuduvad võimed nende olemasolu tuvastada? Füüsilist taju (objektiivset füüsilist teadvust) rakendades teevad nad kindlaks fakte füüsilises aines. Faktide tuvastamiseks kõrgemates maailmades on vaja vastavat aru, millele on ebaõnnestunult antud nimeks selgeltnägemine.

 

Teadlasi ei saa selles süüdistada, et neil puudub emotsionaalne või mentaalne taju. Kuid on õigustatud nõuda, et nad ei eitaks kategooriliselt selle olemasolu, mille suhtes neil puudub loogiline õigus arvamust avaldada.

 

Filosoofia ei õpeta inimest mõtlema viisil, mis oleks vastavuses tegelikkusega. Selle asemel see õpetab, et püüdes mõelda ilma vajalikke fakte teadmata saab inimene ainult eksida. Filosoofid ei ole seda veel taibanud. Pealegi ei ole nad suutnud lahendada kõige ilmsemat teadmisega seonduvat probleemi.

 

Arusaaja lugeja võib allpooltoodu põhjal anda lääne psühholoogiale oma hinnangu ise.

 

Need, keda nende mõttesüsteemid rahuldavad (eriti skeptikud), võivad väga vabalt nende juurde jäädagi. Meil kõigil on võimalus järgnevates eludes ümber õppida. On aga olemas teatud liiki otsijaid, kes mõistavad instinktiivselt, et tegelikkus peab olema midagi teistsugust, midagi enamat, et asjad ei saa olla nii nagu õpetatud räägivad, et need on. Just nende otsijateni püüab esoteerik jõuda; mitte selleks, et neid veenda, vaid paluda asju loogiliselt uurida. Kui õpetus ei vasta tõele, peab seda olema võimalik loogiliselt ümber lükata. Kuid seda ei lükka ümber tavapärane loba nende poolt, kes pole asja kunagi uurinud.

 

Inimkonna praeguse arenguastme juures ei saa esoteeriline teadmine olla enamiku inimeste jaoks midagi enamat kui tööhüpotees. Aga mida edasi inimkond areneb, seda selgemaks saab selle võrreldamatu üleolek.

 

Süsteem on mõtlemise vahend ülevaate omandamiseks. Faktid on laias laastus kasutud, kuni mõistus suudab paigutada neid (ajaloolisesse, loogilisse, psühholoogilisse või kausaalsesse). Kogu ratsionaalne mõtlemine rajaneb põhimõtetele ja süsteemidele. Iga mõtlev inimene on loonud omaenda süsteemi, teab ta sellest või mitte. Süsteem võimaldab õiget käsitlust mõtlemise alusest ja järeldusest, samuti objektiivsete nähtuste põhjusest ja tagajärjest.

 

Mõttesüsteemi kvaliteet näitab indiviidi arengutaset, tema otsustusvõime taset ja faktiteadmisi. Enamike inimeste süsteemid on emotsionaalse mõtlemise uskumussüsteemid, mida ei saa kõigutada ükski fakt. Seeläbi on inimene saavutanud oma küpsuspunkti, vastuvõtlikkuse piiri, olles kinnipeetav omaenda mõtete vanglas.

 

Teadmatus olemasolu suhtes on nii suur, et nii teoloogia dogmaatilised süsteemid, filosoofia spekulatiivsed süsteemid kui teaduse algelised hüpoteesid on kõik leidnud tunnustamist rahuldavate selgitustena.

 

Tõeotsijad uurivad olemasolevate süsteemide algseid fakte või põhihüpoteese, seda, millisel määral need iseenestele vastu ei räägi, nendest tulenevaid järeldusi ning nende võimet asju ratsionaalselt selgitada.

 

Paljud inimesed leiavad esoteerika olevat iseenesestmõistetav kohe, kui nad sellega esmakordselt kokku puutuvad. Asi on nimelt selles, nagu Platon väitis, et teadmine on uuestimäletamine. Kõik, mida me oleme võimelised koheselt taipama, mõistma, millest aru saama, oleme me omandanud eelmistes inkarnatsioonides. Ka omandatud omadused ja võimed jäävad varjatult alles, kuni neile antakse uues inkarnatsioonis võimalus areneda. Vanast arusaamine jääb alles, samuti nagu kalduvus oskustele. Üks paljudest näidetest selle kohta on geniaalsus, mis muidu on arusaamatu nähtus.

 

Esoteerik pöördub oma süsteemiga nende poole, kes on jäänud otsijateks, olles rahulolematud valitsevate süsteemidega. Ta ootab vaikselt seda päeva, mil teadus on kindlaks teinud nii palju varasemalt esoteerilisi fakte, et sel ei ole enam võimalik keelduda tunnustamast esoteerikat kui ainukest reaalselt paikapidavat tööhüpoteesi.

 

Esoteerilise teadmise üheks hindamatuks väärtuseks on, et see vabastab teadmatuse ebausust ja petteteadmisest, illusioonidest ja fiktsioonidest (kujutlused, milledel puudub vaste reaalsuses). Lisaks põhjustab see kõigi eluväärtuste täieliku ümberhindamise, mis on elu mõtte ja eesmärgi teadasaamisega kaasnev vältimatu tagajärg.

 

võim/vastutus/tarkus/armastus

        Uurinud koos Norman Shealy'ga https://www.normshealy.com/Default.asp emotsionaalseid, psühholoogilisi ja vaimseid tegureid, mis aitavad tervist luua, ning destruktiivseid tegureid, mis viivad haigestumiseni, oleme jõudnud arusaamisele, et kõik negatiivsed tegurid kuuluvad nelja peamisse inimelu valdkonda, milleks on võim, vastutus, tarkus ja armastus.

 

Olenemata täpsetest asjaoludest, tekitab inimesele kõige rohkem ahastust ja valu ebakindlus ühes neist neljast valdkonnast:

 

VÕIM

 

Iga inimene peab leidma viisi, kuidas ennast kehtestada. Igaühel tuleb võidelda oma õiguste eest. Võitluse vorm võib erineda, kuid ajend jääb samaks. Oma arengutee alguses õpime võimu seostama väliste sümbolitega: raha, poliitiline või sotsiaalne staatus, kontroll kaasinimeste üle, tunnustuse ja tähelepanu iha, materiaalsed hüved, ametialased ja akadeemilised tiitlid. Me rühime nende eesmärkide poole, sest need annavad maailmale võimsa signaali: me oleme haavamatud; meist ei saa ohvreid; me oleme edukad; me kontrollime oma elu.

 

Maise võimu poole püüdlemine on seotud sooviga omada ja kindlustada kontrolli elu kõikide aspektide üle. Arenenud inimvaimule, kelle tugevus põhineb eneseväärikusel, vaimsetel põhimõtetel ja enesearmastusel, on see pigem võimu aseaineks. Eneseväärikusel tuginevat võimu ei saa osta. See teenitakse ära sisemise tugevuse ja vaimsete võimete arendamisega.

 

Kui üksikisik on keskendunud välise võimu saavutamisele, osutab see tema sisemistele puudujääkidele. Mida tugevam on tema võimujanu, seda nõrgemaks jääb tegelik võim.

 

Võimuvõitlus leiab aset pidevalt ja sel on lugematu hulk vorme. Alates mehe-naise tasakaalustamata suhetest ja kontoris toimuvatest võimumängudest kuni vajaduseni olla esimene kas või järjekorras – need on vaid mõned näited võimuvõitlusest igapäevaelus. Soov oma tahet peale suruda ja alati eksimatu olla, teiste arvamuste halvustamine ja kritiseerimisvajadus on omadused, mis iseloomustavad inimesi, kellel napib reaalset isiklikku võimu.

 

Maohaavad ja kõrge vererõhk annavad alati tunnistust, et inimene otsib väliseid võimuatribuute, kuid ei suuda nendest rahuldust leida. Migreenihood viitavad sageli allasurutud raevule ja frustratsioonile, mida kogetakse, kui ei suudeta kontrollida teist inimest või olukorda, mida peetakse ähvardavaks.

 

Kartus ärakasutamise ja ohvristaatuse ees võtab võimust, kui inimesel on vähe või pole üldse isiklikku võimu. Maailmast saab ähvardav paik ja kõikide emotsioonidega kaasneb hirmutunne. Sellist tüüpi stress võib äärmuslikel juhtudel tekitada vähktõbe.

 

VASTUTUS

 

Õppida enese eest vastutama on suur väljakutse. Väga ahvatlev ja lihtne on otsida mõni tugevam isik, kes võtaks enda kanda vastutuse, mis ilmas elamisega kaasas käib. Reaalsus on mõistagi see, et me oleme ise vastutavad enda, oma elukvaliteedi, hoiakute, läbikukkumiste, edu ja tervise eest. Sellest reaalsusest pole võimalik mööda hiilida.

 

Sellegipoolest soovime sageli, et keegi teine meie lahtisi otsi sõlmiks, või süüdistame oma ebaõnnestumistes teisi. Kui midagi seoses haiguste ravimisega peaks puust ja punaseks tegema, siis on see tõik, et iga inimene vastutab täiel määral ise oma elukvaliteedi eest.

 

Kui hirm sunnib meid tekitama olukordasid, kus me püüame vastutust teiste kaela veeretada või märkame, et teised tunnevad ennast ohustatuna meie soovist võtta rohkem vastutust oma elu eest, on stressi tagajärjeks haigused. Diabeet on otseseks näiteks haigusest, mis areneb sellelt pinnalt.

 

TARKUS

 

Tarkus on võime kõigist elusündmustest õppida. See on ka võime - oskus leppida - asjadega, mida me ei suuda muuta, ning julgus muuta seda, mida peame muutma.

 

Elu on õppimiskogemus. Ei ole olukorda, olgu see nii valulik kui tahes, mis ei sisaldaks võimalust õppida. Vahel on seda raske aktsepteerida, eriti kui me ootame, et elu oleks õiglane. Me eeldame, et kui teeme kõike õigesti, siis ei saa meil midagi valesti minna. Elus lihtsalt ei käi asjad nii, mitte kellelgi meist.

 

Me kõik seisame silmitsi olukordadega, mis ei tundu õiglased ega ausad ja teevad sageli mõttetult valu. Sellised sündmused võivad korduma jääda, nagu juhtub sageli probleemsete suhete puhul. On suureks väljakutseks end sellisest ebaõnnestumiste tsüklist välja murda või muuta enda jaoks ebaõiglasi olukordi. Vihaseks jäämine või klammerdumine tunde külge, et miski on ebaõiglane, pole mitte ainult kasutu, vaid ka tervisele kahjulik. Ainuke viis end “ebaõiglasest” või “piinarikkast” olukorrast vabaks kiskuda on võtta vastu võimalus sellest midagi õppida. Need, kes seda suudavad, lähevad oma eluga edasi. Need, kes seda ei suuda, kibestuvad. Ja see on tunne, mis on toitvaks pinnaseks paljudele kroonilistele haigustele.

 

ARMASTUS

 

Me kõik vajame armastust. Me puhkeme armastades õitsele ja närbume ilma armastuseta. Kahjuks täidame oma elu paljude armastuse aseainetega. Me loome suhteid, lootes leida armastust, kuid pettume; me manipuleerime inimestega armastuse pärast. Me oleme võimelised haigusi esile kutsuma, et saada kübetki armastavat tähelepanu. Lühidalt, meil on äärmiselt raske lähisuhetes kindlustunnet ja emotsionaalset rahuldust leida.

 

Stressi allikad on sageli seotud armastusega. Nendeks võivad olla üksildus, hirm äratõukamise ees, hirm olla armastatud või hirm mitte olla armastatud, pettumused lähisuhetes ja süütunne, kui kaaslase ootusi pole täidetud. Südamehaigused on alati seotud lähisuhetest tekkinud stressiga.

 

Hoolimata haigusest või selle vallandanud emotsionaalsest stressorist esitab elu väljakutseid alati nii, et meil oleks võimalik tänu neile tugevamateks isiksusteks kasvada. See on elu olemuseks, tervislikku seisundit on võimatu lahutada oskusest toime tulla elu esitatud väljakutsetega.

 

 

stressi olulised seaduspärasused

        Nii meditsiinitöötajad kui ka avalikkus nõustuvad, et stress on üks olulisimaid tegureid selliste haiguste või haiguslike seisundite väljakujunemisel nagu südameatakk, kõrge vererõhk, haavandid ja neuroosid.

 

Trend tunda sügavamat huvi erinevate stressorite ja nende toime vastu märgib pöördepunkti diagnostikas ja haiguste mõistmisel, sest see arvestab tõsiasja, et emotsionaalsed pinged tõepoolest lõhuvad füüsilist keha. Isegi kui stressi mõju nähakse ainult ühe haiguste põhjustajana mitmest, on inimese emotsioonide tunnistamine füüsilise tervise osaks viinud traditsioonilise meditsiini silmitsi holistilise tervisekäsitusega: enamik füüsilisi haigusi tuleneb emotsionaalsetest, hingelistest ja vaimsetest kriisidest.

 

Kuna stressiuuringud lisavad tõendeid emotsioonide mõjust tervisele, on nüüdseks vältimatu, et traditsioonilise meditsiini avastused sulanduvad viimaks ühte holistilise tervisekäsitluse põhimõtetega, sest mõlemad valdkonnad on avastamas üht ja sama tõsiasja: emotsioonid avaldavad füüsilisele kehale otsustavat mõju. Isegi kui traditsiooniline meditsiin suhtub neisse seisukohtadesse ettevaatlikumalt, on uks juba avatud.

 

Termin “stress” on justkui kahte meditsiinilist maailma ühendavaks sillaks – see on ohutu kõlaga sõna, mis kirjeldab traditsiooniliste arstide jaoks ebamugavaid nähtusi. Tunnistamata ametlikult emotsionaalset, hingelist või vaimset kriisi, räägitakse “stressist”, et kirjeldada ühe üldistava sõnaga nähtusi, millest holistilised arstid ja tervendajad räägivad vabalt, õigete nimedega, kui inimeste reaktsioonidest eluraskustele.

 

Üldiselt iseloomustab haigestunud inimesi kaheksa peamist tervist laostavat käitumismustrit.

 

Esimene muster hõlmab lahenduseta jäänud või sügavalt häirivat emotsionaalset, psühholoogilist ja vaimset stressi inimese elus. Stressi allikas võib peituda lapsepõlves, mil tuli taluda äratõukamist või ebaõiglust, kuid tegemist võib olla ka lähimineviku sündmuste, näiteks abikaasa surmaga. Ükskõik millist tüüpi stressiga on tegemist, see ei pea avalduma dramaatiliselt ega isegi märgatavalt, et olla tõeline. Lahenduseta jäänud probleemide või häirivate olukordade mõjul tekkinud stressi esineb suurel määral iga haigestunud inimese elus.

 

Teine kindel muster on seotud sellega, millises ulatuses valitsevad inimest negatiivsed uskumused ja tõekspidamised. Igaühel meist on oma positiivsete ja negatiivsete uskumuste, hoiakute ja kogemuste süsteem.

 

See, mida inimene arvab Jumalast, teistest inimestest, saatusest ja õnnest, mängib elus väga suurt rolli. Meie uskumused on tihedalt seotud emotsioonidega, mõjutades emotsionaalseid reaktsioone elusündmustele. Jõuduandvad uskumused ja positiivsed hoiakud on kehalise ja vaimse tervise säilitamisel otsustava tähtsusega.

 

Haigestunud inimestel seevastu on sageli uskumuste süsteem, mis õõnestab nende elujõudu ka mõningatest positiivsetest hoiakutest või arvamustest hoolimata. Näiteks, inimene võib olla haritud ja andekas ning jätta mulje, et kõik siin ilmas töötab tema kasuks, kuigi selle illusoorse välispinna all peitub madal enesehinnang, mis paneb inimese uskuma, et ta ei vääri edu. Madalast enesehinnangust saavad alguse läbikukkumised, nendest omakorda kibestumine ja viha ning tulemuseks on haigestumine.

 

Kolmas muster, mis haigestumisel suurt osa mängib, on võimetus armastust jagada ja vastu võtta. Inimeste elud keerlevad ümber armastuse ja kui lähisuhted on stressirohked, võib füüsiline tervis kergesti üles öelda. Inimene, kes elab oma elu armastuse ja inimliku soojuseta, on esimene, kelle haigused üles leiavad.

 

Neljandaks haigusi põhjustavaks omaduseks on huumorimeele puudumine ja oskamatus eraldada lihtsaid tühiseid probleeme tõsistest ja olulistest. Kindlasti on elus olukordi, millega kaasnevad tugevad emotsioonid. Siiski ärritume sageli sündmustest, mis ei paiska maailma segi, vaid on üksnes igapäevaelu ebameeldivused. Tasub õppida, kuidas pisematest probleemidest lahti lasta, et vältida selliseid tervisehädasid nagu kõrge vererõhk, migreen ja maohaavad. Naer on ääretult tervendav. Oma hädades millegi naljaka nägemine ei tähenda, et me elu tõsiselt ei võta. Pigem on see märgiks inimese loomuomastest transtsendentsetest omadustest.

 

Viies tervisele mõju avaldav käitumismuster puudutab otsustusvõimet ja oskust enda tegevust korraldada. “Ma olen oma elu peremees” on tunduvalt elutervem ja loomulikum mõtteviis kui mõte, et sul on oma elus kõigi ja kõige üle kontroll. Inimene võib hoida oma elu kontrolli all ja saada selle käigus südameataki – tänu stressile ja närvipingele, mille tekitasid pingutused välise maailma sündmusi juhtida.

 

“Ma olen oma elu peremees” tähendab oskust sätestada tingimusi, milles elu möödub, isegi kui need peaksid tähendama esialgsetest plaanidest loobumist või nende muutmist. Enda peremeheks olemine ei tähenda tingimata, et kõik läheb nii, nagu sa tahad. See tähendab oskust osaleda vastastiksuhetes, anda ja vastu võtta, olla paindlik, arvestada teiste vajadusi ja saada seda, mida vajad, tänu oma sisemisele tugevusele ja enesekindlusele. See tähendab oskust kehtestada oma tahet enda jaoks oluliste valikute tegemisel.

 

Iga inimene peab tundma, et tema otsustab oma elu tähtsate küsimuste üle. Kui valikuvõimalus on pärsitud, tekitab see inimeses emotsioone, mis viivad sageli haigestumiseni. Seda seepärast, et isikliku valikuvabaduse piiramine toob kaasa viha, vaenulikkust, hirmu ja raevu. Haigestunud inimeste lugudest võib sageli kuulda, et nende valikuvabadust piirasid neid käsutanud isikud või et nad tundsid, et nende valikuid ei austata.

 

Kuues muster on seotud sellega, kuidas inimene oma füüsilise keha vajaduste eest hoolitseb. Toitumine, liikumine, suhe uimastite ja alkoholiga, samuti geneetiline pärand moodustavad tervise vundamendi. See, kui palju tähelepanu inimene pöörab oma emotsionaalsele, füüsilisele ja keemilisele stressile, mõjutab väga suurel määral füüsilise keha elujõudu ja vastupidavust.

 

Seitsmendaks haigestumist mõjutavaks teguriks on “eksistentsiaalne tühjus” ehk kannatus, mis käib kaasas elumõtte puudumise või kaotamisega. Kadunud hing või sihitult ekslev inimene on haigustele väga vastuvõtlik, sest elumõtte puudumine viib meeleheite, depressiooni ja enese väärtusetuse tundeni. Füüsilist keha mõjutavad tühjusetundega kaasnevad kannatus ja emotsioonid tugevalt. See on haigestunud inimeste sagedane kaebus.

 

Kaheksas muster, mis sageli haigestumiseni viib, on kalduvus eitada. Tihti on stressi allikaks oma intuitsiooni ja teadlikkuse blokeerimine ning teatud olukorral jätkuda laskmine, tegelemata probleemiga sügavuti.

 

Igaühe elus võib esile kerkida probleeme, mida on raske tunnistada – näiteks lapse uimastisõltuvus või halvad abielusuhted. Probleemi teadvustamine, mis tähendab sellest rääkimist, muudab valuküsimuse reaalseks ja seda pole võimalik enam eitada. Raskuste eitamine ja nende arutamisest keeldumine ei tee neid veel olematuks. Eitusega loodud stress võib inimkehale äärmiselt laastavalt mõjuda.

 

Paljud patsiendid on haigusest tervenedes öelnud, et nad lihtsalt ei suutnud silmitsi seista mõne eriti närvesööva probleemiga oma elus. Haiguse avaldudes on probleemi edasine eitamine võimatu ja valuküsimusega silmitsi seismine toob rahu, mida pole seni kogetud.

 

Need haigestumise seaduspärasused on viinud järeldusteni, et iga inimene osaleb otseselt, kas teadlikult või alateadlikult, isikliku reaalsuse loomisel, kaasa arvatud tema tervis. Vahendid, mida selles loomeprotsessis kasutame, peituvad meis endis. Nendeks on meie hoiakud, emotsioonid ja uskumused ning oma vaimse mina teadvustamine.

 

Kui hakkame oma sisemist jõudu paremini mõistma, toimub meiega kaks asja. Esiteks saame aru, kuidas emotsioonid, hoiakud ja uskumused meie  tervisele või haigestumisele kaasa aitavad. Teiseks omandame oskuse end tervena hoida, mõistes, et negatiivsed hoiakud vallandavad füüsilises kehas negatiivseid reaktsioone. Kui see teadlikkuse tasand on saavutatud, ei saa negatiivsus enam nii kergesti meie üle võimust võtta, sest me oleme teadlikud, et negatiivsed emotsioonid viivad suure tõenäosusega haigestumiseni.

 

 

visualiseerimine - keha teeb, mida mõistus käsib

        Arusaam, et me loome ümbritsevat reaalsust oma emotsioonide, hoiakute ja uskumustega tungib inimeste meeltesse mitmeid teid pidi – kvantfüüsika, holistilised terviseõpetused ja idamaised filosoofiad, kui vaid mõningaid nimetada –, ei ole sellest piisanud, et vaimujõu idee täielikult omaks võetaks. Idees peituva jõu vabastab usk sellesse ideesse, mitte intellektuaalne asjast arusaamine. Süda peab olema kooskõlas vaimuga, muidu ei suuda inimene ühelegi väljakutsele täielikult pühenduda, eriti tervendamisele. Sealjuures on südame kaasamine palju tõsisem väljakutse kui meele tähelepanu köitmine.

 

Isegi kõige paremates tingimustes on maailmavaate muutmine raske ülesanne, sest see paneb kahtluse alla meie senised arusaamad energia ja mateeria suhetest – või vaimu ja keha suhetest, kui asi puudutab tervist.

 

Visualiseerimise õppimine on üks näide blokeeringust, mis energiatega töötamisel ja “mõtte reaalsuse” tunnustamisel sageli ületamist nõuab.

 

Visualiseerimine on meetod, mis kasutab kujutlusvõimet (vaimusilma) kindlatel eesmärkidel, näiteks keha tervendamiseks. Visualiseerimise tööpõhimõte seisneb selles, et keha teeb, mida mõistus teha käsib. Mõistus saadab kehale teavet sõnade, emotsioonide ja kujutluspiltide abil.

 

Kui haigestunud inimesed otsustavad kasutada visualiseerimist, tuleb selleks hoolikalt ja põhjalikult valmistuda. Esmalt tuleb inimestele tutvustada kontseptsiooni, millel see meetod põhineb, ning nad “ümber õpetada”, et nad mõistaksid, kuidas mõtete ja emotsioonide abil kehalist tervist taastada. Uue meetodi usaldama hakkamine nõuab aega ja kogemusi ning kuna aeg on haigestunud inimesele väga hinnaline tegur, oleks asjatundlik juhendamine algul kui mitte hädavajalik, siis vähemalt soovitatav.

 

Teiseks tuleb inimesed täielikult ümber häälestada, et nad ei kasutaks visualiseerimisel sama hoiakut, millega on harjunud traditsioonilise meditsiini puhul. See tähendab et inimesi tuleb teavitada visualiseerimise erinevusest, võrreldes ravimite kasutamisega – ravim mõjub automaatselt ega nõua teadlikku tähelepanu. Ravim teeb töö patsiendi eest ära. Visualiseerimise puhul teeb töö patsient.

 

Ravimite puhul on oluline ka ajafaktor – teatud aja möödudes võib patsient tunda, kuidas need mõjuma hakkavad. On äärmiselt tähtis mõista, et visualiseerimise mõju ei ole nii ilmne kui ravimite mõju ning et ajaline tegur kaotab visualiseerimise puhul teinekord tähenduse. See, kui hästi visualiseerimine “töötab”, oleneb paljudest individuaalsetest teguritest. Igaüks ei suuda enda emotsionaalseid ja vaimseid võimeid täie selguse ja keskendumisega rakendada. Inimesed ei ole tööks sisemaailmaga võrdselt võimekad. On neid, kes on sisekaemuses väga kogenud, kuid paljud on terve senise elu aktiivset siseelu vältinud.

 

Olulised mõjutajad on ka patsiendi haiguse tüüp ja tervislik seisund, samuti allasurutud stress ja selle põhjustajad. Nende võimalike eripäradega tuleb arvestada, otsustades, kui suurt abi võib visualiseerimine tervenemisel anda.

 

Isegi tervele inimesele on uue oskuse omandamine suur väljakutse, mis nõuab selle tööpõhimõtete mõistmist. Kui inimene seisab silmitsi tõsise haigusega, võib uue mõtteviisi ja vaimse praktika õppimine osutuda ülejõukäivaks. Vanu mõtte- ja käitumismustreid pole kerge muuta. Lisame sellele asjaolu, et paljude haigustega kaasneb piinav valu ja kurnatus, ning püüame aru saada, kui raske võib olla sellises seisundis midagi uut õppida.

 

Ma töötasin kord ühe maovähki põdeva mehega. Dan soovis visualiseerimist kasutada, sest see tundus talle mõtteka ja põhjendatuna. Ma rääkisin temaga vajadusest oma mõtted ümber kujundada ja sellest, et ei tasu arvata, nagu mõjuksid holistilised meetodid samamoodi nagu ravimid. Soovitasin talle visualiseerimise hõlbustamiseks helikassette, sest juhiste kuulamine aitab paremini keskenduda.

 

Dan suhtus asjasse entusiastlikult ja koostas endale kohe visualiseerimiseprogrammi, mis nägi ette kakskümmend minutit harjutusi hommikul ja õhtul.

 

Kahe nädala pärast tuli mees minu vastuvõtule. Ta võttis taskust kassetid ja teatas: “Need ei tööta.” Algul arvasin, et kassetid olid katki läinud. Kuid ta rääkis, et oli kaks nädalat usinalt kassette kuulanud ja “see” (salvestus, mitte visualiseerimine) ei ravinud teda vähist tervemaks.

 

Meenutasin Danile meie varasemat vestlust, mille käigus selgitasin, et kassetid iseenesest ei ravi midagi. Kassetid on ainult abivahendiks parema keskendumise saavutamisel ning keskendunud visualiseerimine on see, mis ravitoimet omab.

 

See vestlus jäi mulle väga eredalt meelde, sest hoolimata minu korduvatest põhjalikest selgitustest visualiseerimise ja kassettide kasutamise asjus soovis Dan, et visualiseerimine toimiks samamoodi kui tabletid. Kuigi ta sai visualiseerimise põhimõtetest mõistusega aru, tuli meie vestluse käigus ilmsiks, et Dani ootused (ja seega kogu tema emotsionaalne energia) vastasid ikka veel tavameditsiini mudelile.

 

Tänu vahejuhtumile Daniga hakkasin paremini aru saama, kui raske on inimestel omaks võtta mõtet, et inimmeel visualiseerib lakkamatult. Visualiseerimine ei ole mingi uus oskus. Me visualiseerime kogu aeg, mõeldes, millised riided hommikul selga paneme; kujutledes, kuidas ja mida kellelegi ütleme; aimata püüdes, mis tulevikus juhtuda võib.

 

Ainus, mis on uus, on mõistmine, et meie mõtted mõjutavad füüsilist reaalsust. Me oleme aastasadu kasutanud oma mõtteid ja mõistust ümbritseva reaalsuse loomisel, kuid pole seni osanud seda hinges ja vaimus tunnistada.

 

Kõige raskemini omaksvõetav fakt visualiseerimise kohta, mida tuleb hoolikalt selgitada, on see, et iga mõte ja tunne on tegelikult visualiseerimine. Inimesed, kellega olen töötanud, näiteks Dan, võisid igal hommikul ja õhtul täie pühendumusega visualiseerimisharjutusi teha, kujutledes end täiesti tervetena, kuid ikkagi ei avaldanud see nende paranemisele mingit mõju. Miks?

 

Sest visualiseerimisharjutuste vahele jäänud aeg oli täidetud hirmu ja kahtlustega ning haigusele mõtlemisega. Keskendumine haigusele ja muretsemine, kas see areneb edasi või mitte, on samuti visualiseerimine. Paljude inimeste ravirutiiniks kujunes tund aega positiivset visualiseerimist ja kakskümmend kolm tundi visualiseerimist (muretsemist), kuidas haigus kehas levib. Haigusele mõtlemine ja selle üle muretsemine suurendab haiguse väge. Kujutlus tervisest loob tervist. Üks tund positiivset mõtlemist päevas ei ole tervenemiseks piisav, kui ülejäänud kakskümmend kolm tundi kulub intensiivsele keskendunud muretsemisele.

 

Enne alternatiivmeditsiini meetodite mõju ja tõhususe hindamist tuleb tõsiselt arvestada enesehariduslike küsimuste ja reaalsuse piirangutega. Valu kannatavad inimesed ei ole kõige paremad õpilased, isegi kui nad väga püüavad.

 

Visualiseerimise ja muude sarnaste oskuste täpne ja õiglane hindamine peaks ootama aega, mil selliste oskuste omandamine kuulub tavalise hariduse juurde; neid õpetataks mitte tingimata ravimeetodina, vaid oskusena mõtteid suunata ja neile tähelepanu pöörata – juba lapseeas või olukordades, kus haigused ja stress pole veel võimust võtnud. Viimaks hakkame seda oskust väärtustama kui “teadlikku loomeakti”. Oskus, mis on omandatud tavapärase haridustee käigus, juurdub palju paremini kui raskelt haigena õpitu.

 

 

 

Olemine kui elu omadus

        Küsimus olemisest on nõnda suur ja kõikehaarav, et ma kardan selle juurde asuda. On nõnda, nagu üritaks elevanti alla neelata. Olemine on üks elu põhiküsimustest, kui mitte koguni kõige põhilisem. Olemise mõiste on tähenduslik indiviidi jaoks, aga ka kultuuri ja kogu looduse seisukohalt. Looduse ja kosmose põhiline seisund on Olemine. Maailmakõiksus on olemise seisundis. Maailmakõiksus on. 

 

Olemise müsteeriumi võib tajuda, vaadeldes mistahes looduse osa: kivi, puud, rohukõrt, ussi, koera, last, taevast ja tähti. Kõigis neis on seesama põhiline häälestatus, seesama põhiline sõnum ja iseendas paiknev selgus: nad on. Ükski neist ei küsi olemiseks luba. Ükski neist ei vahi rahutult ümberringi ega küsi luba olla uss, täht või rohukõrs. Uss on uss. Täht on täht ja rohi on rohi. 

 

Sellest tõsiasjast, et olend on loodud, paistab tulenevat, et tal on luba olla see, kelleks ta loodud on. Koos selle loaga on loodusse tulnud ka puhkus ja rahu. Loodu usaldab seda, et tal on lubatud olla. Seepärast kõik on ning miski ei püüa olla miski muu, kui ta on. See tohutu kosmiline olemine õhkub kõikidest loodud olenditest ning see on suure ja rahuliku müsteeriumina kohal igas maailmakõiksuse nurgas. Olemine on maailmakõiksuse kõige põhilisem omadus.

 

Selles olemises on ka rõõm, elurõõm. Rõõm on olemise omadus. Kosmiline olemise rõõm on rõõm sellest, et loodud olend võib elada, et ta on loodud ja et ta võib olla. Selles kõiges on elamise mõte. Elu ise on piisavalt suur, et ta võiks kõlvata kõige mõtteks. Olemine on elu kõrgeim omadus ja selle eesmärk. Seepärast too, kes esitab küsimusi elu mõtte kohta, veel ei ole. Olemise mõistmisega käib kaasas tänulikkus ja rõõm. Sellisel inimesel ei tule pähegi küsida, mis on elu mõte, sest ta võib seda kirkana ja sädelevalt kiirgavana kõikjal enda ümber näha. Elu mõtte kohta võib küsida vaid see, kelle silmad ei näe elu imelist sära enda ümber.

Kui Jumal avaldab Vanas Testamendis oma nime, siis ütleb ta selleks "Mina Olen". "Mina Olen" on niisiis loovutanud enda omaduse kogu maailmakõiksusele ja kutsunud loodu sellele suurele olemise peole. Sellele olemise peole on kutsutud ka meid, inimesi. Oleme "Mina Olen" nimelise Looja lapsed. Seepärast on ka meis seesama, "mina olen"-omadus. See tähendab, et meil on lubatud olla need, kes me oleme. Me oleme maailmakõiksuse olemise esindajatena juba kohal ning meil pole tarvis muutuda kellekski, kes me ei ole. Meis on täielik olemise luba ja meil on täielikud volitused astuda ellu, mis meie ees avaneb. Need kosmilised volitused oleme me saanud maailmakõiksuse Loojalt, kelle nimi on "Mina Olen".

Vastsündinud beebit vaadates võib näha, et temas on midagi püha ja algupärast. Võib-olla ongi vastsündinu lähedal olev pühaduse ja müsteeriumi tunne just see, et temas on veel olemas see olemise suur müsteerium. Samasugust pühadust võib tajuda ka surma läheduses. Kui lähedane inimene sureb, jääb temast hetkeks järele nagu teatav auk, mis avaneb millessegi suurde ja pühasse. Ehk suudavad lähedased selle augu veerel tajuda midagi elu rikkumata olemusest. Sünni ja surma imed peatavad meid, puudutavad meis olevat ürgset olemist ning meenutavad meile meie lapsepõlve. Sünni ja surma ime on elamise ime. Ime käib meiega kaasas igas päevas ja igas sekundis, mil me hingame ning mil meie süda lööb.

Inimene, kes on ühenduses temas endas oleva olemise loaga, on võimeline viibima praeguses hetkes. Tema hetk on piisavalt oluline, et ta nõustub selles viibima. Ta ei püüa praegusest hetkest välja pääseda, sest selles hetkes saab teoks tema elu. See ei ole kusagil tulevikus. Tema elu on praegu. 

Väikese poisina, kui ma veetsin oma suved Utö saarel, oli mul võimalus puutuda kokku sugupõlvega, kes oskas veel olla praeguses hetkes. Mäletan oma vanaema, kelle lähedal oli hea olla. Tema lähedal oli hea olla seepärast, et ta oli mingil imelisel moel kohal. Kõike, mida me tegime, pidas ta väga oluliseks. Kala rookimine oli kõige olulisem ja põnevam asi maailmas, siis kui ta seda tegi. Söömine ja lõunatunni pidamine oli maailma kõige olulisem asi, siis kui ta seda tegi. Samuti võrkude puhastamine või sõudmine ja majaka vaatamine. Kõiges, mida ta tegi, oli mingisugune rahu. 

See rahu põhines sellel, et ta oli kohal praeguses hetkes ja pidas seda oluliseks. See hakkas mulle külge ning ma kogesin, et ma teen olulisi ja põnevaid asju. Ega mu vanaema polnud ainukene, kellel see võime oli. Seda oli ka teistes tema sugupõlve esindajates. Hiljem ei ole ma seda just paljude inimeste juures kohanud.

Kuhu on see kõik meist kadunud? Kuhu on haihtunud meie võime olla kohal praeguses hetkes ja usaldada elus eneses olevat luba olla need, kes me oleme? Kuhu kaob usk oma rikkumatusesse ning miks võtame me elu omaenda kätesse ja hakkame seda valitsema, selle asemel, et me alandlikult rõõmustaksime elamise suure ime üle ning võtaksime selle tänulikult vastu niisugusena, nagu see tuleb? Kuidas ununeb see, et meie Isa nimi on Mina Olen ja et ka meis on see lapsepõlve vaim, kes ütleb "mina olen". Miks hakkame me elamise asemel elamist sooritama? 

Vastust tuleb otsida minevikust. Meie "mina olen" omadus on reisi jooksul kuhugi kadunud. Väikeste lastena me veel olime, kuid mingil hetkel kaotasime me teadmise oma väärtusest ja hakkasime seda lunastama oma sooritustega. Me ei puhanud enam oma elus, vaid hakkasime elu kandma ja võtsime selle oma kätesse, selle asemel, et oleksime olnud selle kätes. Kaotasime sellega ühenduse, sest meid ümbritsenud inimesed seda ei näinud. Nad polnud võimelised nägema, et meil on luba olla ja seepärast ei osanud nad meid meie oma elu juurde saata. Nad ütlesid meile, et me kõlbame kui, piisame alles siis kui, saame heakskiitu seejärel kui… 

Loendamatute peenetundeliste vihjetega anti meile mõista, et meie õigus oma elus olla ei ole sugugi nii kindel. Me peame kõigepealt muutuma, saama intelligentsemateks, ilusamateks, sõnakuulelikumateks, usinamateks ja tublimateks. Me uskusime neid. Et aga miski meis teadis samas, et meil on luba olla ja elada, siis hakkasime me seda luba otsima. Üritasime saada tublimateks, usinamateks, sõnakuulelikemaks ja intelligentsemateks. Mõtlesime, et siis kui me need tingimused täidame, saame heakskiitu ja võime puhata, võime olla.

Kuid seda ei juhtunudki. Mitte miski ei olnud piisav. Me ei saanud kunagi oma soorituste läbi väärtuslikeks ega saanud ka kunagi luba olla, ükskõik kui palju me ka ei pingutanud. Pingutasime nii meeletult, et õppisime elama iseendast kõrgemal ja kartsime jätkuvalt väärtusetuse kuristikku kukkuda. Me ei saanud kunagi aru, et kukkudes oleksime kukkunud vaid iseendasse ning mitte mingisugusesse kuristikku. Me ei teadnud ühelgi hetkel, et "mina olen"-omadus on meis valmis meie sündimisest alates ning seda pole vaja kusagilt otsida. 

Me ei teadnud, et me oleme Kuninga lapsed. Meist said pimedad kerjused. Kerjasime meeleheitlikult seda, mille omanikud me juba olime. Ning me mitte ainult ei kerjanud seda, vaid hakkasime sellega ka kauplema. Tahtsime osta oma õigust olla. Pakkusime oma Loojale häid tegusid ja lubadusi enda muutumisest. Üritasime osta Temalt midagi, mida ta meile juba andnud oli. Kas on võimalik veel rohkem pimedaks jääda?

meele meisterlikkus ja mõtte jõud

        Kogu looming sünnib mõttest. Kuid mõte on energia. Kui me mõtleme positiivselt, siis peegeldub see positiivne suhtumine meile tagasi positiivsete elukogemuste näol, välja arvatud juhul, kui meil on vaja enne saada teatud õpetlikke kogemusi. Siiski on see, kas me kogeme õppimist valuliselt või mitte, meie valida. Kõik sündmused käivitavad kogemuse või emotsiooni, sõltuvalt sellest, kuidas me seda sündmust tajume. Me elame duaalsuse tasandil, seega on igal sündmusel kaks vastandlikku aspekti. Me saame juhtida oma emotsionaalset reaktsiooni selle kaudu, kuidas me otsustame antud sündmust vaadata või sellesse suhtuda.

 

Dr. Deepak Chopra http://en.wikipedia.org/wiki/Deepak_Chopra  http://www.deepakchopra.com/ meenutab meile, et „vaatleja jaoks ei eksisteeri objektiivset maailma” ja „tajumine kujutab endast õpitud fenomeni”. Meie tajumise määravad ära keskkonnamõjutused, geneetiline kood ja eelmiste elude kogemused – need kõik on hoiul rakumälus. Sellele mälule pääseme ligi meditatsiooni, hüpnoosi ja/või eelmiste elude regressiooni kaudu. Rakumälu võib mõjutada, ja tõepoolest ta mõjutab meie praegust elukogemist.

 

Edukas eelmiste elude regressiooniterapeut Chris Griscom http://en.wikipedia.org/wiki/Chris_Griscom  

http://chrisgriscom.com/site/ ütleb oma raamatus „Aeg on illusioon” (Time is an Illusion): „Suhtumine ja mõistmine ei oma kontrolli emotsionaalkeha üle! Otse vastupidi, sellel planeedil määrab meie olemise kõigil teadvuse tasanditel just emotsionaalkeha, kuid ometi on see oma teadlikus arengus maha jäänud. See on põhjustatud sellest, et energeetilisel tasandil kuulub emotsionaalsus astraalse dimensiooni juurde, mis asub väljaspool aja poolt mõjutatavat tegelikkust. Olles teadmatuses „aja möödumisest”, pöördub emotsionaalkeha pidevalt tagasi iseenda poolt kujundatud emotsionaalsete komponentide juurde neid ümber kombineerides. Kuna meie ise oleme end olulisel määral samastanud oma mentaalkehaga, elame illusioonis, justkui mõjutaks ja juhiks me emotsionaalkeha oma teadliku tahtega.” Ja „kuna mitte ühegi meie keha teadvus ei sõltu tegelikust materiaalsest kehast, siis toimub see, et meie emotsionaalkehasse „kinnikleepunud mustrid” lihtsalt korduvad läbi iga kehastumise. „Vana” emotsionaalkeha toob „uude” füüsilisse kehasse kaasa kõik teistes kehades saadud kogemused, reaktsioonid ja tegelikkuse tunnetused”.

 

Seega ma arvan, et samal ajal, kui meil on võimalik kontrollida või positiivselt hakkama saada oma emotsionaalkehaga, valides oma tegelikkuse tunnetuse „igal uuel hetkel”, on meil samuti vaja vaadata mineviku probleeme ja neid lahendada. See võimaldab meil vabastada mineviku kinni jäänud energiat. Selline rakumälu või taolised mustrid on tihti käesoleva elu blokeeringute aluseks. Kui need energiablokeeringud mineviku lahendamata emotsioonidest loodi, oli tegu tollel ajal asetleidnud sündmuse meiepoolse tajumise ja mõistusliku arusaamise otsese tulemusega.  Kuna me oleme kasvanud ja edasi arenenud, puudutab see ka meie teadlikkust, mis lubab meil tagasivaates näha elu teistsugusest, paremini informeeritud vaatevinklist.

 

Siinkohal sooviksin ma teiega jagada ühte oma isiklikku lugu sellest, kuidas eelmiste elude kogemusest pärinev rakumälu võib mõjutada meie käesolevat elu. Mõni aeg tagasi sain ma meditatsioonis selge juhtnööri teha läbi regressioon möödunud eludesse, eelkõige seoses mu eelmise eluga. Ma olin eelnevalt unenägudes ja visioonides eredalt näinud enda kehastumist indiaanlasena. Lapsena muutusin alati äärmiselt emotsionaalseks, vaadates klassikalisi filme indiaanlastest ja kauboidest, ja alati olin ma indiaanlaste poolel. Reisidel USAsse olin ma samuti tunnetanud õigustamatu ja seletamatuna tundunud sügavat negatiivset suhtumist sealse valge elanikkonna suhtes.

 

Hüpnoosis olles nägin ma uuesti eredalt oma eelmist kehastumist. Ma olin suurt kasvu, küllaltki ebameeldiva välimusega meessoost apatši indiaanlane. Ma „nägin”, kuidas meie hõim jätab maha oma laagri nii hooaja ilmastikuolude kui ka rünnakuohu tõttu. Siis „nägin” ma suurt kaost ja verevalamist ning leidsin ennast selle kõige keskelt. Ma kummardusin ja tõstsin üles oma kaheaastase poja, kellel ei olnud enam näo vasakut poolt. Tema lõtva keha oma kätel hoides kogesin ma viha, valu, raevu ja sügavat kurbust (ajades ärevusse hüpnoterapeudi, kes ei oodanud nii tugevat reaktsiooni). Kogesin veel palju muud, mis ei ole praeguse loo juures oluline.

 

Mu vaist ütles, et mu tollane poeg on täna minu noorim tütar, kellega mul oli olnud lõputult käitumisega seotud probleeme peaaegu tema sünnist alates. Ükskõik, kuidas ma talle ka ei lähenenud, ei suutnud ma ületada meie vahel olevat lõhet. Tollest hetkest, kui rääkisin talle sellest kogemusest ja see meenus ka talle (mis on omaette lugu), teadis ka tema, et tema energia tagasilükkamine minu poolt viljastamishetkel oli tingitud tundest, et ma ei suudaks uuesti taluda tema võimaliku kaotamise valu. Sellel meenumise hetkel muutus meie jaoks kõik dramaatiliselt ja meie valulised suhted on sellest peale olnud üldiselt suurepärased. (Tal oli käitumisprobleem, mis väljendus pidevas tähelepanuvajaduses, mis ei raugenud vaatamata kogu saadavale tähelepanule ja armastusele.) Ma olin reageerinud tema viljastamisele väga negatiivselt, kuni selleni, et kaalusin isegi abordi võimalust. See pani lootel aluse tugeva äratõugatuse tunde tekkimisele, seega olid meil mõlemal sügavad raku tasandil mälestused, temal viljastamisest ja minul meie ühisest eelmisest elust. Selle rakumälu mõistmine, sellega ühenduse loomine ja selle vabastamine tõi sügavaid ja kestvaid muutusi.

 

Niisiis oleme me teadlikud, et mõtted kiirgavad ja edastavad „nähtamatuid” energiavälju, mis toimivad bioloogilise tagasiside silmuste kaudu. Need väljad pöörduvad seega tagasi oma esialgse edastusallika juurde. Järelikult – kõik, mis meie ellu tuleb või millega oleme vastamisi, oleme endale meie poolt välja kiiratud energiate olemusega ise ligi tõmmanud.

 

Meie – meie füüsiline, emotsionaal-, mentaal- ja vaimne keha kujutavad endast liikumises olevaid energiavälju, mis kõik võnguvad ja vibreerivad teatud kindlal sagedusel ja edastavad energialaineid. Lihtsustatult võib inimkeha vaadata kui arvuti riistvara, mõistust kui kõvaketta operatsioonisüsteemi, mõtteid kui tarkvara programme ja meie elu kui nende kolme „väljatrükki”. Füüsiline keha reageerib emotsionaalkehale, see omakorda reageerib mentaalkehale, mis joondatuna teenib Vaimu ja Jumalikku Tarkust. Seega mõjutab meie mentaalne programmeering lisaks meie emotsionaalsele heaolule ka meie tervist.

 

Meie mõtlemisprotsessid on harjumuslikud ja õpitud, kuid võivad näida automaatsed ja meie kontrolli alt väljas. Dr. Deepak Chopra ütleb oma raamatu „Tingimusteta elu” (Unconditional Life) audioversioonis: „Me oleme oma mõtete vangid. Mälestuste ja harjumuste kaudu muutume me sõna otseses mõttes tingitud reflekside ja närvide pundardeks, mida inimesed ja olukorrad pidevalt käivitavad, tekitades meie kehade etteennustatavaid biokeemilise iseloomuga vastuseid. Ja nii jätab programmeeritud mõistus vähe ruumi millegi uue jaoks. Emotsioonid tunduvad olevat väljaspool meie kontrolli piire. Me püstitame ja ehitame vangla ja tragöödia on selles, et me ei suuda isegi näha selle vangla müüre. Sellesse vanglasse jäädes muutub tänapäeval teravalt kogetav olemise mõtte puudumine ainult hullemaks.”

 

Mõtlemisprotsesse on meile õpetanud need, kellega puutusime kokku oma väljakujunemis- aastatel, mil me sageli õppisime:

 

        liigseid üldistusi tegema;

        ainult mustvalgelt mõtlema;

        ilma tõendusmaterjalita järeldusi tegema;

        teatud olukorras halvimat eeldama või asju proportsioonist välja viima;

        kõike isiklikult võtma;

        alati oma ebaõnnestumistele ja probleemidele keskenduma.

 

Kuid mõistes, et

 

        mõtted on energia (mis võivad käivitada ka emotsioone);

        see energia allub universaalsetele seadustele;

        meil on oma isikliku tegelikkuse loomise vägi ...

 

võime me alatiseks vabaks saada piiratud mõtlemisest ja uskumusest, et elusündmused „lihtsalt juhtuvad meiega”.

 

Siis saavad meist õpilased meele meisterlikkuse alal. Me taipame, et peame olema distsiplineeritud ja valvsad iga oma mõtte suhtes. Samuti on meil vaja kindlaks teha, millel põhinevad meie uskumused, harjumuslikud mõttemustrid ja reaktsioonid. Kui meie elu on kõigil tasanditel külluslik, siis oleme saavutanud oma meele ja selle loomevõime meisterlikkuse. Kui me tunneme ikka veel piiranguid ja puudust, siis on meil vaja tähelepanelikult läbi uurida oma mõttemudelid. Positiivsele mõttele järgnev negatiivne mõte neutraliseerib energiavälja ja vastupidi. Seega, kui tabame end negatiivselt mõttelt, tuleb meil seejärel mõelda positiivselt, jälgides oma tegelikkuse muutumist.

 

Alguses nõuab meele meisterlikkus ja iga oma mõtte, sõna ning teo eest vastutuse võtmine palju rohkem energiat ja usinust kui ohvrimentaliteet, mille puhul me süüdistame maailma ja kõiki teisi oma murede ja asjade seisu pärast. Kuid pikemas perspektiivis, lõpetaja staatuses, olles tänu enesedistsipliinile ja äratundmisele jõudnud õpilase seisusest meisterlikkuseni, on tulu külluslik ning meie elu paraneb kardinaalselt.

 

 

tegelikkuse olemus

        On ainult üks tegelikkus. See on kogemus Kõigest, Mis On – sellise olemise seisundi kogemine, kui oleme sulandanud oma teadlikkuse eheda energia ehk kõike läbistava ja kõike loova Jumala väega. See on seisund, milles lastakse lahti oma „minast” ja eraldatuse ning piiratuse tunnetest. See on tohutu suur mitmemõõtmeline OLEMISE seisund – lihtsalt Kõik, Mis On OLEMINE.

 

Selle teadlikkusega tuleb äratundmine, et kõik on illusioon; kuid me suudame siiski mõista ka selle illusiooni mõtet. Just nii, nagu oleme loonud oma usu eraldatusesse, on meil vaja luua ka teerajad, mis lihtsalt juhatavad meid teisele poole neid illusiooni ja eraldatuse loore. Me oleme omaks võtnud kohatu ettekujutuse Jumalast, kui millestki meist väljaspool olevast, ja samal ajal siiski usume, et see Jumal on igal pool ja kõiges. Kui aina rohkem inimesi otsustab olla ühenduses ja ühte sulada Jumalaga meie sees, luuakse läbi selle illusiooni teerajad, et võiksime meelde tuletada ja teadlikult taasühenduda kogu loodu allikaga.

 

Oma arusaamise tekitamine kõrgemast minast, vaimsetest hierarhiatest, dimensioonidest, vibratsioonidest ja inglite riikidest võimaldab meile lihtsalt inspiratsioonilist teerada, millel kõndida, et saaksime kõrvale heita veel ühe eraldatuse ja „illusiooni loori”. Vaim ja mõistus kulgevad käsikäes, seejuures sünnib mõistus Vaimust. Selleks, et ületada sild piiratusest ja piiritusse ning tõeliselt haarata meie olemusele omast tohutut suurust, võime me kasutada mõistust, kes juhatab meid Vaimu juurde, mis kujutab endast meie intellektuaalseid võimeid ületavat seisundit. Seega võib meie poolt kogutud tihedate energiate eemaldamiseks vajalikke loodavaid illusioonide ideid pidada niisama oluliseks, sest niiviisi lükatakse tee lahti kõikidele olenditele, et nad võiksid sooritada selle ülemineku, kui/millal nad seda soovivad.

 

Meie jaoks on väga hea mõista, et oleme eksinud ja peame koju minema, kuid kuidas leida koduteed, kui meie ümber on tihe mets? Aga kui läbi metsa lähevad nende teerajad, kes on juba alustanud oma tagasiteed, teeb see meie jaoks asja lihtsamaks. Kasutades oma äratundmist ja sisemist juhendamist võime valida raja, mida soovime järgida või tunda tungi luua oma rada lihtsalt teades, et teised on läinud meie ees.

 

Sellel olemise tasandil on igapäevane tegelikkus meie kõigi jaoks erinev, sest me kõik oleme ainukordsed ja ei ole kahte olendit, kellel oleks täpselt sarnane füsioloogiline, psühholoogiline või emotsionaalne struktuur. Meie „tegelikkus” luuakse peamiselt meie mõtteprotsessidega; esiteks, lähtudes meie tajumisest, s.t. sellest, kuidas me midagi „näeme”. See toetub alati eelnevale kogemusele või uskumuste süsteemile, mida hoitakse kas tavamälus või alateadvuses ja rakumälus (sealhulgas eelmiste elude kogemused). Ja teiseks, meie suhtumisel, mille otsustame omaks võtta lähtuvalt oma teatud olukorra tajumisest. See suhtumine annab tõuke edasistele mõtetele, mis omakorda päästavad valla emotsionaalse reaktsiooni, sõna või teguviisi. See mõte, sõna või tegu loob siis meie tegelikkuse vastavalt väljasaadetud energia ülekandumise loomusele, sest energia seaduse järgi tõmbab sarnane sarnast. Seega oleme me see, mille me end arvame olevat ja elu peegeldab meile tagasi seda, mida me mõtleme.

 

Rõhk peab olema sõnal meie. Minu viimased 20 aastat kestnud  metafüüsiliste uuringute ja meditatsioonikogemuste jooksul olen ma kohtunud paljude inimestega, kelle jaoks on minu kogemused kas kehtetud või ebatõelised lihtsalt seetõttu, et neid ei ole olemas nende kogemuste maailmas. Ma olen kohtunud ka paljudega, kes jagavad täielikult samu kogemusi ja arusaamu. Ma olen mõistnud, et me ei tohi seada oma standardeid teiste järgi ja meil tuleb olla ustav oma „sisemisele kutsele” – isegi siis, kui see „sisemine kutse” võib teistele tunduda ebaharilik või hullumeelne.

 

Suurtel unistustel ja nägemustel on võimas loomejõud, kuid nad on tavamõtlemisega sageli vastuolus. Muutused toimuvad ainult siis, kui keegi julgeb olla erinev!  Kui me oleksime kõik valmis küsimusi esitamata aktsepteerima oma esivanemate arusaamu ja väärtushinnanguid, ei areneks inimkond edasi. Inimkonnal on sisseehitatud mehhanism ja tung paremuse poole püüelda. Me õpime oma vigadest. Me riskime. Kaugeltki kõik polnud huvitatud Lõunapooluse avastusretkest ega soovinud välja selgitada, kas Maa on ikka tõesti lapik. Ajalugu on sepistatud nende poolt, kes olid valmis „paati kõigutama” ja tavamõtlemisega võrreldes vastuvoolu ujuma.

 

Inimestel on kalduvus hukka mõista, karta või eitada seda, mida nad ei mõista. Kõnekäänd „teadmatus toidab hirmu” võib ühiskonnas olla täiesti asjakohane. Näiteks hirm teistsuguste kultuuritavade ja usuliste praktikate ees – me teame, et meie oleme „õiged” ja siis arvavad paljud loogiliselt, et kui kellegi teise valik või arusaam erineb nende omast, siis on see vale. Võib-olla me peaksime ütlema „õige minu jaoks”, rõhuga sõnadel minu jaoks (toetudes sellele, mida mina tõeks pean) – sest see, mida teised võivad kogeda õigena, põhineb nende kogemusel, valikutel, häälestatusel ja suurel hulgal muudel põhjendatud teguritel. Ülestõusnud Meistrid ütlevad, et kõik on põhjendatud, kõik on siin meie õpetamiseks ja innustamiseks.

 

Avatud meele, uuringute ja praktiliste kogemuste ühendamine võimaldab meil teha enda jaoks targemaid valikuid. Lord Sananda, üks ülestõusnud meistritest, ütleb oma arutlustes tõelise armastuse teemadel raamatus „Inspiratsioonid” (Inspirations), et me peaksime vaatlema planeeti Maa hiigelsuure raamatukoguna. Selles kogus on palju alajaotusi, mis käsitlevad teadust, usundeid, kunsti, muusikat jne. Paljud meist saabuvad lihtsalt selleks, et õppida või lehitseda läbi selle raamatukogu üks või rohkem osi. Mõned veedavad kogu oma elu ühes sektsioonis, õppides teadust või religiooni. Teised võivad veeta kogu elu ühest alajaotusest teise liikudes, veetes seal vajalikul hulgal aega, et viia end kurssi neile edasiliikumiseks vajaliku info või kogemusega. Mõned teised, olles juba omandanud kõik enda edasiarenemiseks vajaliku, tulevad ja hakkavad esitama küsimusi selle kohta, kes ja milleks selle raamatukogu ehitas ning alustavad seeläbi teadlikult oma sisemist teekonda. Mõned teised aga, kes on juba mõistnud, kes ja milleks selle raamatukogu ehitas, on otsustanud aru saada, kas antud süsteemi on veel võimalik terviku kollektiivseks kasutamiseks paremaks muuta. Nii saab nende siinne elu veedetud suurema plaani ja inimkonna teenimise märgi all.

 

Paljud inimesed tunnevad, et nad ei kontrolli olukordi, kui nende emotsionaalne reaktsioon tundub olevat spontaanne. See võib sageli tekitada neis jõuetuse tunde. Kuid tegelikult oleme me loodud enne tundmist mõtlema; järelikult määratlevad meie tegelikkuse olemuse meie suhtumine ja mõtted. Meil on vägi muuta ja kontrollida oma mõtlemist nii, et meie tegelikkus igal uuel hetkel oleks selline, nagu me seda soovime, selle asemel, et tunda end elu ohvrina.

 

Ma ütlen „igal uuel hetkel”, sest emotsionaalkeha ei tunne aega. Rakumälu hoiab alles vanu emotsioonide mustreid – hirme, haavumisi ja kurbust, mis ulatuvad teistesse eludesse ja kogemustesse. Need võivad tekitada blokeeringuid või seletamatuid emotsionaalseid reaktsioone, mis konkreetses olukorras tunduvad pealtnäha õigustamatud või lubamatud. Näiteks võib laps karta rannas vette minna. Kahe aasta vanuselt tundub see hirm seletamatu, sest tal ei pruugi olla käesolevas elus mingit lainete alla jäämisega seotud kogemust. Ometi, kui see laps suri eelmises elus uppumissurma, mäletab seda tema emotsionaalkeha ja hoiab endas hirmu, mis võib teatud olukordades välja lüüa. Lapse praeguses elus on võimalik sellest hirmust vabaneda. Ema võib näiteks hoida last kätel ja siseneda lainetesse järk-järgult, minnes iga kord sügavamale vette, kuni laps mõistab, et praegusel ajahetkel ei ole midagi karta. See korraldab ümber emotsionaalse mälu mustri ja hirm lahtub.

 

Üks levinud näide sellest, kuidas me oma tegelikkust loome, avaldub viisis, kuidas näeme liitrist pudelit, milles on pool liitrit vedelikku. Positiivselt meelestatud peavad seda pooleldi täis olevaks, negatiivselt meelestatud aga pooleldi tühjaks. Mõlemad vaatekohad on õiged. Kuid isik, kes näeb pudelit pooltäis olevana, on õnnelik, et tal on midagi juua ja ta on tänulik; samal ajal isik, kes näeb pudelit pooltühjana, võib kogeda pettumust. Kõik elu sündmused on emotsionaalses mõttes neutraalsed – meie oleme need, kes omistavad neile mingi emotsionaalse reaktsiooni.

 

Kui sinu auto läheb rikki, siis on see lihtsalt rikkiläinud auto – ei midagi rohkem ega vähem. Mõni inimene võib hilinemise tõttu kogeda viha, frustratsiooni ja pahameelt. Teine võib helistada kohale abi, seejärel aga istuda vaadet nautima või otsustada kasutada aega raamatu järgmise peatüki lugemiseks või millekski muuks, ning teades, et abi on tulemas, leppida olukorraga. Õppetund võib seisneda oma auto õigel ajal remonti viimises või bensiini olemasolus veendumises – tagasivaade võib meid õpetada, kuid see ei muuda antud lahtirulluvat hetke.

 

Need, kes reageerivad vihaga, kannavad seda negatiivset energiat endaga kaasas ja võivad sellega nakatada ka teisi. Nad võivad süüdistada välist sündmust viha tekitamises, selle asemel, et võtta endale vastutus oma reaktsiooni eest aset leidnud sündmusele.

 

Kui oleme teadlikud, et meil on igal hetkel võimalik valida, kas antud kogemus on positiivne või negatiivne, sõltuvalt sellest, kuidas me seda sündmust tajume, ja seega võime me teha teadliku otsuse näha asju positiivselt. Valides sellise tajumise, loome tegelikkuse, mis on kasulikum kõigi asjaosaliste jaoks. See ei ole fatalistlik ellusuhtumine, vaid üks iseenda jõustamise viise, mil võtame täieliku vastutuse iga oma kogemuse eest, mõistes, kuidas suhtumine ja mõtted tegelikult meie reaalsust loovad.

 

Inimesed, kes otsustavad näha tassi pooleldi täis olevana, kalduvad üldiselt nautima ja väärtustama seda, mis neil elus on. Universum reageerib meie ootustele.

 

Mõned aastad tagasi oli mul kogemus jääda sõna otseses mõttes puupaljaks, jäädes ilma nii sissetulekust, varast kui ka kallitest inimestest. Kõige selle krooniks öeldi mulle, et põen vähki.  Selle kõige raskus oli piisavalt suur, et mind „täielikult negatiivsuse alla matta”. Ma mõistsin, et mul pole väge muuta tegelikke füüsilisi sündmusi, ma võisin muuta ainult oma suhtumist toimuvasse. Nii ma alustasingi oma mõtete kontrollimise teekonda, leides igas päev midagi, mille eest tänulik olla. Mu lapsed olid terved ja õnnelikud. Meil oli katus pea kohal (vähemalt ajutiselt), soe voodi ja söök külmkapis. Iga päev leidsin ma midagi uut, mille eest tänulik olla – päikeseloojang, lill, sõprade armastus, sisemises vaikuses rõõmu ja armastuse kogemise jne. Minu tegelikkus muutus üsna imeliseks ja õppetunnid nendest üleelamistest olid võimsad ning talletusid sügavale teadvusesse. Muutes üksnes oma mõttemustreid, lõin ma sõna otseses mõttes elu, mida võisin hinnata ja nautida.

 

Yogananda ütleb oma raamatus „Teaduslikud tervendavad kinnitused” (Scientific Healing Affirmations), et kuna meile teada olev maailm toimib duaalsuse seadusele alludes, kogeb inimene oma elus meele vahendusel duaalsust ning kontraste nagu elu ja surm, tervis ja haigus, õnn ja õnnetus. Ta sõnab, et kui inimene häälestub oma hinge teadvusele, sellele kõigile omasele teadlikkuse kõrgemale tasandile, siis duaalsus kaob ja inimene tunnetab ainult igavest ja õnnistavat vaimu. Ta ütleb, et jumaliku mina (kõrgema mina) teadvustasandil on meie muutumatu õndsustunne pidev.

 

Kokkuvõtvalt võime öelda, et meie tegelikkuse olemust juhib see, kuidas me elu tajume. Seda mõjutavad meie eelnevad kogemused. Meie tajumist saab aga muuta, kui muudame oma teadlikkuse taset meditatsiooni praktiseerimise teel ja teadvustades oma mõtete jõudu. Esimeseks sammuks meele valitsemise meisterlikkuse suunas ja sellise elu loomiseks, nagu me tõeliselt soovime, on teadvustada oma loomuomane võime kujundada tegelikkust ainuüksi mõttega.