stressi olulised seaduspärasused

        Nii meditsiinitöötajad kui ka avalikkus nõustuvad, et stress on üks olulisimaid tegureid selliste haiguste või haiguslike seisundite väljakujunemisel nagu südameatakk, kõrge vererõhk, haavandid ja neuroosid.

 

Trend tunda sügavamat huvi erinevate stressorite ja nende toime vastu märgib pöördepunkti diagnostikas ja haiguste mõistmisel, sest see arvestab tõsiasja, et emotsionaalsed pinged tõepoolest lõhuvad füüsilist keha. Isegi kui stressi mõju nähakse ainult ühe haiguste põhjustajana mitmest, on inimese emotsioonide tunnistamine füüsilise tervise osaks viinud traditsioonilise meditsiini silmitsi holistilise tervisekäsitusega: enamik füüsilisi haigusi tuleneb emotsionaalsetest, hingelistest ja vaimsetest kriisidest.

 

Kuna stressiuuringud lisavad tõendeid emotsioonide mõjust tervisele, on nüüdseks vältimatu, et traditsioonilise meditsiini avastused sulanduvad viimaks ühte holistilise tervisekäsitluse põhimõtetega, sest mõlemad valdkonnad on avastamas üht ja sama tõsiasja: emotsioonid avaldavad füüsilisele kehale otsustavat mõju. Isegi kui traditsiooniline meditsiin suhtub neisse seisukohtadesse ettevaatlikumalt, on uks juba avatud.

 

Termin “stress” on justkui kahte meditsiinilist maailma ühendavaks sillaks – see on ohutu kõlaga sõna, mis kirjeldab traditsiooniliste arstide jaoks ebamugavaid nähtusi. Tunnistamata ametlikult emotsionaalset, hingelist või vaimset kriisi, räägitakse “stressist”, et kirjeldada ühe üldistava sõnaga nähtusi, millest holistilised arstid ja tervendajad räägivad vabalt, õigete nimedega, kui inimeste reaktsioonidest eluraskustele.

 

Üldiselt iseloomustab haigestunud inimesi kaheksa peamist tervist laostavat käitumismustrit.

 

Esimene muster hõlmab lahenduseta jäänud või sügavalt häirivat emotsionaalset, psühholoogilist ja vaimset stressi inimese elus. Stressi allikas võib peituda lapsepõlves, mil tuli taluda äratõukamist või ebaõiglust, kuid tegemist võib olla ka lähimineviku sündmuste, näiteks abikaasa surmaga. Ükskõik millist tüüpi stressiga on tegemist, see ei pea avalduma dramaatiliselt ega isegi märgatavalt, et olla tõeline. Lahenduseta jäänud probleemide või häirivate olukordade mõjul tekkinud stressi esineb suurel määral iga haigestunud inimese elus.

 

Teine kindel muster on seotud sellega, millises ulatuses valitsevad inimest negatiivsed uskumused ja tõekspidamised. Igaühel meist on oma positiivsete ja negatiivsete uskumuste, hoiakute ja kogemuste süsteem.

 

See, mida inimene arvab Jumalast, teistest inimestest, saatusest ja õnnest, mängib elus väga suurt rolli. Meie uskumused on tihedalt seotud emotsioonidega, mõjutades emotsionaalseid reaktsioone elusündmustele. Jõuduandvad uskumused ja positiivsed hoiakud on kehalise ja vaimse tervise säilitamisel otsustava tähtsusega.

 

Haigestunud inimestel seevastu on sageli uskumuste süsteem, mis õõnestab nende elujõudu ka mõningatest positiivsetest hoiakutest või arvamustest hoolimata. Näiteks, inimene võib olla haritud ja andekas ning jätta mulje, et kõik siin ilmas töötab tema kasuks, kuigi selle illusoorse välispinna all peitub madal enesehinnang, mis paneb inimese uskuma, et ta ei vääri edu. Madalast enesehinnangust saavad alguse läbikukkumised, nendest omakorda kibestumine ja viha ning tulemuseks on haigestumine.

 

Kolmas muster, mis haigestumisel suurt osa mängib, on võimetus armastust jagada ja vastu võtta. Inimeste elud keerlevad ümber armastuse ja kui lähisuhted on stressirohked, võib füüsiline tervis kergesti üles öelda. Inimene, kes elab oma elu armastuse ja inimliku soojuseta, on esimene, kelle haigused üles leiavad.

 

Neljandaks haigusi põhjustavaks omaduseks on huumorimeele puudumine ja oskamatus eraldada lihtsaid tühiseid probleeme tõsistest ja olulistest. Kindlasti on elus olukordi, millega kaasnevad tugevad emotsioonid. Siiski ärritume sageli sündmustest, mis ei paiska maailma segi, vaid on üksnes igapäevaelu ebameeldivused. Tasub õppida, kuidas pisematest probleemidest lahti lasta, et vältida selliseid tervisehädasid nagu kõrge vererõhk, migreen ja maohaavad. Naer on ääretult tervendav. Oma hädades millegi naljaka nägemine ei tähenda, et me elu tõsiselt ei võta. Pigem on see märgiks inimese loomuomastest transtsendentsetest omadustest.

 

Viies tervisele mõju avaldav käitumismuster puudutab otsustusvõimet ja oskust enda tegevust korraldada. “Ma olen oma elu peremees” on tunduvalt elutervem ja loomulikum mõtteviis kui mõte, et sul on oma elus kõigi ja kõige üle kontroll. Inimene võib hoida oma elu kontrolli all ja saada selle käigus südameataki – tänu stressile ja närvipingele, mille tekitasid pingutused välise maailma sündmusi juhtida.

 

“Ma olen oma elu peremees” tähendab oskust sätestada tingimusi, milles elu möödub, isegi kui need peaksid tähendama esialgsetest plaanidest loobumist või nende muutmist. Enda peremeheks olemine ei tähenda tingimata, et kõik läheb nii, nagu sa tahad. See tähendab oskust osaleda vastastiksuhetes, anda ja vastu võtta, olla paindlik, arvestada teiste vajadusi ja saada seda, mida vajad, tänu oma sisemisele tugevusele ja enesekindlusele. See tähendab oskust kehtestada oma tahet enda jaoks oluliste valikute tegemisel.

 

Iga inimene peab tundma, et tema otsustab oma elu tähtsate küsimuste üle. Kui valikuvõimalus on pärsitud, tekitab see inimeses emotsioone, mis viivad sageli haigestumiseni. Seda seepärast, et isikliku valikuvabaduse piiramine toob kaasa viha, vaenulikkust, hirmu ja raevu. Haigestunud inimeste lugudest võib sageli kuulda, et nende valikuvabadust piirasid neid käsutanud isikud või et nad tundsid, et nende valikuid ei austata.

 

Kuues muster on seotud sellega, kuidas inimene oma füüsilise keha vajaduste eest hoolitseb. Toitumine, liikumine, suhe uimastite ja alkoholiga, samuti geneetiline pärand moodustavad tervise vundamendi. See, kui palju tähelepanu inimene pöörab oma emotsionaalsele, füüsilisele ja keemilisele stressile, mõjutab väga suurel määral füüsilise keha elujõudu ja vastupidavust.

 

Seitsmendaks haigestumist mõjutavaks teguriks on “eksistentsiaalne tühjus” ehk kannatus, mis käib kaasas elumõtte puudumise või kaotamisega. Kadunud hing või sihitult ekslev inimene on haigustele väga vastuvõtlik, sest elumõtte puudumine viib meeleheite, depressiooni ja enese väärtusetuse tundeni. Füüsilist keha mõjutavad tühjusetundega kaasnevad kannatus ja emotsioonid tugevalt. See on haigestunud inimeste sagedane kaebus.

 

Kaheksas muster, mis sageli haigestumiseni viib, on kalduvus eitada. Tihti on stressi allikaks oma intuitsiooni ja teadlikkuse blokeerimine ning teatud olukorral jätkuda laskmine, tegelemata probleemiga sügavuti.

 

Igaühe elus võib esile kerkida probleeme, mida on raske tunnistada – näiteks lapse uimastisõltuvus või halvad abielusuhted. Probleemi teadvustamine, mis tähendab sellest rääkimist, muudab valuküsimuse reaalseks ja seda pole võimalik enam eitada. Raskuste eitamine ja nende arutamisest keeldumine ei tee neid veel olematuks. Eitusega loodud stress võib inimkehale äärmiselt laastavalt mõjuda.

 

Paljud patsiendid on haigusest tervenedes öelnud, et nad lihtsalt ei suutnud silmitsi seista mõne eriti närvesööva probleemiga oma elus. Haiguse avaldudes on probleemi edasine eitamine võimatu ja valuküsimusega silmitsi seismine toob rahu, mida pole seni kogetud.

 

Need haigestumise seaduspärasused on viinud järeldusteni, et iga inimene osaleb otseselt, kas teadlikult või alateadlikult, isikliku reaalsuse loomisel, kaasa arvatud tema tervis. Vahendid, mida selles loomeprotsessis kasutame, peituvad meis endis. Nendeks on meie hoiakud, emotsioonid ja uskumused ning oma vaimse mina teadvustamine.

 

Kui hakkame oma sisemist jõudu paremini mõistma, toimub meiega kaks asja. Esiteks saame aru, kuidas emotsioonid, hoiakud ja uskumused meie  tervisele või haigestumisele kaasa aitavad. Teiseks omandame oskuse end tervena hoida, mõistes, et negatiivsed hoiakud vallandavad füüsilises kehas negatiivseid reaktsioone. Kui see teadlikkuse tasand on saavutatud, ei saa negatiivsus enam nii kergesti meie üle võimust võtta, sest me oleme teadlikud, et negatiivsed emotsioonid viivad suure tõenäosusega haigestumiseni.