Jumal ja usk

        Ma ei eita Jumalat - seda teha oleks rumal, aga vaadelgem seda probleemi laiemalt ja arukalt. Ainult tõelust mittetundev inimene nautleb mõttetutes sõnades. Inimene, kes ütleb, et ta teab, ei tea; tõelust hetkest hetkesse kogeval inimesel pole võimalik seda tõelust mitte kuidagimoodi edasi anda.

Usk on tõeluse eitamine, usk takistab tõelust; Jumalasse uskumine ei lase Jumalat leida. Jumalat ei leia uskuja ega mitteuskuja, sest tõelus on tundmatu ja teie uskmatus või usk tundmatusse on pelk eneseprojektsioon ja seetõttu pole tõelus. Ma tean, et te usute ja ma tean, et sellel on teie elus väga vähe tähendust. On palju inimesi, kes usuvad, miljonid usuvad Jumalasse ja nad saavad sellest lohutust. Esiteks, mispärast te usute? Te usute sellepärast, et see pakub rahuldust, lohutust, lootust, ning ütlete, et see annab teie elule tähenduse. Tegelikult pole teie usul kuigi suurt tähendust, sest te usute ja kasutate ära, usute ja tapate, te usute universaalsesse Jumalasse ja mõrvate üksteist. Ka rikas inimene usub Jumalasse; ta ekspluateerib halastamatult, ajab kokku raha, ja siis ehitab templi või hakkab filantroobiks.

Hiroshimale aatomipommi heitnud inimesed ütlesid, et Jumal on nendega; Inglismaalt Saksamaad hävitama lennanud inimesed ütlesid, et Jumal on nende teine piloot. Diktaatorid, peaministrid, kindralid, presidendid, kõik nad räägivad Jumalast, neil on suur usk Jumalasse. Kas nad osutavad teene, muudavad inimeste elu paremaks? Inimesed, kes enda väitel usuvad Jumalasse, on hävitanud miljoneid inimesi. Usulise sallimatuse tõttu on inimesed jaotatud usklikeks ja uskmatuteks, kristlasteks ja moslemiteks ja nii edasi. Ühe Jumal on suurem ja parem kui teistel, mis viib ususõdadeni. See näitab, kui erakordselt poliitiliselt te olete meelestatud.

Kas usk Jumalasse on "tugev innustus elada paremini"? Mispärast teil on vaja paremini elamiseks innustust? Kahtlemata peaks teid innustama teie enda soov elada puhtalt ja lihtsalt. Kui te otsite innustust, siis teid ei huvita kõikide elu paremaks tegemine, teid huvitab ainult enda isiklik ajend, mis erineb minu omast - ja me tülitseme ajendi üle. Kui me elame õnnelikult koos mitte sellepärast, et me usume Jumalasse, vaid kuna me oleme inimolendid, siis me jagame kõiki tootmisvahendeid, et toota asju kõigi jaoks. Arukuse puudulikkuse tõttu me võtame omaks idee ülimõistusest, mida me nimetame "Jumalaks", ent see "Jumal", see ülimõistus ei anna meile paremat elu. Paremasse ellu viib arukus, ja arukust ei saa olla, kui on usk, kui on klassieristused, kui tootmisvahendid on väheste käes, kui on isoleeritud rahvused ja suveräänsed valitsused. See kõik viitab ilmselgelt arukuse puudumisele ja paremini elamast takistab arukuse puudumine, mitte Jumalasse mitteuskumine.

Te kõik usute erineval moel, aga teie usul pole midagi tegemist tõelusega. Tõelus on see, mis te olete, mida te teete, mida te mõtlete, ning teie usk Jumalasse on pelk põgenemistee üksluisusest, tobedast ja julmast elust. Veelgi enam, usk alati eristab inimesi: kes on moslem, kes budist, kristlane, sotsialist, kapitalist ja nii edasi. Usk, idee eristab; see kunagi ei ühenda inimesi. Te võite ühendada mõned inimesed rühmaks, ent see rühm vastandub teisele rühmale. Ideed ja uskumused pole kunagi ühendavad; vastupidi need eraldavad, lagundavad ja hävitavad. Seetõttu teie usk Jumalasse tegelikult levitab maailma häda ja õnnetust; ehkki see võib olla toonud teile hetkelist lohutust, siis tegelikult on usk toonud teile rohkem häda ja hävingut sõdade, näljahädade, klassieristuste ja üksikisikute halastamatu mahasurumise näol. Niisiis pole teie usul mitte mingisugust pädevat alust. Kui te tõepoolest Jumalasse usuksite, kui see oleks teie jaoks tõeline kogemus, siis oleks teie näol naeratus, te ei hävitaks teineteist.

Niisiis, mis on tõelus, mis on Jumal? Jumal pole sõna, sõna pole asi. Selleks et tunda seda, mis on mõõtmatu, mis on ajatu, peab meel olema vaba ajast, mis tähendab, et meel peab olema vaba igasugustest mõtetest, igasugustest ideedest Jumala kohta. Mida te teate Jumala või tõe kohta? Tegelikult ei tea te tõeluse kohta mitte midagi. Te teate ainult sõnu, teiste kogemusi või teie enda üksikuid ebamääraste kogemuste hetki. Kahtlemata pole see Jumal, pole tõelus, see pole väljaspool ajalikkust. Väljaspool aega oleva tundmiseks on vaja mõista ajaprotsessi, kus aeg on mõte, saamisprotsess, teadmiste kogumine. See ongi kogu meele taust; meel ise ongi taust, nii teadlik kui alateadlik, kollektiivne kui individuaalne. Niisiis peab meel olema vaba teadaolevast, mis tähendab, et meel peab olema täiesti vaikne, mitte maha vaigistatud. Meel, mis saavutab vaikuse sihikindla tegevuse, harjutamise, distsipliini tulemusena, ei ole vaikne meel. Meel, mida suunatakse, kontrollitakse ja kujundatakse, surutakse raami ja hoitakse vagusi, ei ole vaikne meel. Teil võib korda minna sundida meel mõneks ajaks pinnapealselt vagusi, aga selline meel ei ole vaikne meel. Vaikus tuleb ainult siis, kui te mõistate kogu mõtlemisprotsessi, sest protsessi mõistmine tähendab selle lõpetamist ja mõtteprotsessi lõppemine on vaikuse algus.

Ainult siis, kui meel on täiesti vakka - mitte ainult pindmisel tasandil, vaid olemuslikult, läbinisti, nii teadvuse pinnapealsetel kui ka sügavamatel tasanditel -, ainult siis saab ilmneda tundmatu. Meel ei saa kogeda tundmatut; kogeda on võimalik ainuüksi vaikust, ei midagi muud peale vaikuse. Kui meel kogeb midagi muud peale vaikuse, siis see lihtsalt projitseerib oma tahtmisi ja selline meel ei ole vaikne; senikaua, kuni meel ei ole vaikne, senikaua, kuni liigub ükskõik mis laadi mõte, olgu teadlik või alateadlik, ei ole vaikus võimalik. Vaikus on vabanemine minevikust, teadmistest, nii teadlikust kui alateadlikust mälust; kui meel on täiesti vakka, kui seda ei kasutada, kui valitseb vaikus, mis pole pingutuse tulemus, ainult siis ilmneb ajatu, igavikuline. See seisund ei ole mäletamisseisund - puudub olemus, mis mäletaks, mis kogeks.

Seetõttu on Jumal või tõde, või mis iganes soovite, midagi sellist, mis ilmneb hetkest hetkesse, ja see toimub ainult vabadus- ja spontaansusseisundis, mitte siis, kui meelt distsiplineeritakse mingi malli järgi. Jumal pole mitte midagi meelega seotud, see ei teki eneseprojektsiooni kaudu, see tekib ainult siis, kui on voorus, mis on vabadus. Voorus on otsa vaatamine sellele, mis o n, ning tõsiasjale otsa vaatamine on õndsuseseisund. Ainult siis, kui meel on õnnis, vaikne, ilma mingisuguse liikumiseta, ilma mõtteprojektsioonita - olgu teadliku või alateadlikuta -, ainult siis ilmneb igavikuline. 

Jumal pole sõna, sõna pole asi.

õpetajad ja gurud

        Mispärast me tahame vaimset õpetajat, guru? Me väidame, et vajame guru, sest me oleme segaduses ja tema aitab; ta näitab meile, mis on tõde, ta aitab meil mõista iseennast, ta teab elust üüratult rohkem kui meie, ta on meile isaks ja õpetajaks, kes annab meile elujuhiseid; tal on suured kogemused ja meil nii kasinad; ta aitab meid oma kogemustega ja nii edasi ja nii edasi. Põhimõtteliselt lähete te õpetaja juurde sellepärast, et te olete segaduses. Kui teil oleks asi selge, siis te ei läheks guru ligigi. On selge, et kui te oleksite sügavalt õnnelik, kui teil poleks ühtegi probleemi, kui mõistaksite elu ja iseennast täielikult, ei läheks te ühegi guru juurde. Kuna te olete segaduses, otsite endale õpetaja. Te lähete tema juurde, et tema õpetaks teid elama, selgitaks teie segaduse, et leida tõde. 

Te valite omale guru, sest te olete segaduses ja loodate, et tema annab teile seda, mida te palute. See tähendab, et te valite guru, kes rahuldab teie nõudmised; te valite meelehea järgi, mis ta teile annab, ja teie valik sõltub teie meeleheast. Te ei vali guru, kes ütleb: "Kõik sõltub sinust endast"; te valite oma guru vastavalt meeleheale, mis ta teile annab, ei otsi te tõde, vaid väljapääsu segadusest; ja väljapääsu segadusest nimetatakse eksikombel tõeks.

Kas keegi saab meie segadusse selgust tuua - kusjuures segadus on meie reageeringute saadus? Kas te arvate, et keegi teine on selle tekitanud - teie hädad, teie lahingud eksistentsi kõigil tasanditel, nii sees- kui väljapool? See on puuduliku enesetundmise tagajärg. Me läheme guru juurde sellepärast, et me ei mõista iseennast, oma konflikte, reageeringuid ja hädasid, ning arvame, et tema aitab meil vabaneda sellest segadusest. 

Meil on võimalik iseendast aru saada ainult suhtes olevikku, ja see suhe ise ongi guru, mitte keegi väljapoolt. Kui te ei mõista seda suhet, siis ükskõik mida guru ka ei ütle, on see kasutu, sest kui ma ei mõista oma suhet omandisse, inimestesse, ideedesse, siis kes saab lahendada konflikti minu sees? Selleks et seda konflikti lahendada, pean ma seda ise mõistma, mis tähendab, et ma pean olema teadlik iseendast oma suhetes. Selleks et olla teadlik, pole guru vaja. Kui ma ei tunne iseennast, siis mis kasu on gurust? Kuna poliitilise juhi valivad need, kes on segaduses ja kelle valik on seetõttu samuti segadusest kantud, nii valin ka mina omale guru, vastavalt oma segadusele.

Oluline pole mitte see, kellel on õigus - kuivõrd minul on õigus või on õigus neil, kes ütlevad, et guru on vaja; oluline on välja selgitada, mispärast te vajate guru. Õpetajaid, gurusid on mitmeks otstarbeks, aga see ei puutu asjasse. Teile pakub rahuldust, kui keegi ütleb teile, milliseid edusamme te teete, ent võtmeküsimus on selles, et välja selgitada, mispärast te vajate guru. Guru võib teile tee kätte näidata, aga teie peate kogu töö ise ära tegema. Kuna te ise taha sellega silmitsi seista, siis te veeretate vastutuse gurule. Guru muutub kohe tarbetuks, kui te ennast kübekegi tunnete. Mitte ükski guru, raamat või pühakiri ei saa teid õpetada iseennast tundma: see on võimalik ainult siis, kui te olete teadlik iseendast oma suhetes. Olla tähendab olla suhetes; mitte mõista suhteid tähendab hädasid, võitlust. 

Omandisuhete teadvustamatus on üks segaduse põhjuseid. Kui te ei tunne oma omandisse suhtumise olemust, siis on konflikt paratamatu, mis omakorda kasvatab konflikti ühiskonnas. Kui te ei mõista oma suhteid abikaasaga, oma lastega, töökaaslastega, siis kuidas saab keegi teine lahendada konflikti, mis nendest suhetest tekib? Sama lugu on ideede, uskumuste ja muuga. Olles segaduses oma suhete pärast inimeste, omandi ja ideega, otsite te guru. Kui ta on tõeline guru, siis ta käsib teil iseennast mõista. Teie olete igasuguste väärarusaamade ja segaduste allikas; ja te suudate selle konflikti lahendada ainult siis, kui te mõistate iseennast oma suhetes.

Teil pole võimalik leida tõde kellegi teise kaudu. Kuidas see saaks olla võimalik? Tõde pole midagi staatilist; sellel pole kindlat eluaset; see pole lõpp, eesmärk. Vastupidi, see on elav, dünaamiline, ärgas, liikuv. Kuidas see saab olla lõpp? Kui tõde on fikseeritud punkt, siis pole see enam tõde; siis see on pelgalt arvamus. Tõde on tundmatu ja meel, mis otsib tõde, ei leia seda iialgi, sest meel koosneb teadaolevast, see on mineviku tagajärg, aja tulemus - mida te võite ise täheldada. Meel on teadaoleva instrument, seetõttu ei saa see tundmatut leida; see saab liikuda ainult teadaolevalt teadaolevale.

Kui meel otsib tõde, mida ta on lugenud raamatutest, on too "tõde" enda projitseeritud; sest siis on meel lihtsalt teadaoleva otsingul, eelmisest rahuldustpakkuvama teadaoleva otsingul. Kui meel otsib tõde, otsib see ühtlasi oma eneseprojektsiooni, mitte tõde. See ideaal on enda projitseeritud, see on väljamõeldis, ebareaalne. Tõelus on see, mis o n, mitte vastupidi. Aga meel, mis otsib tõelust, otsib Jumalat, otsib teadaolevat. Kui te mõtlete Jumalale, on Jumal teie oma mõtete projektsioon, sotsiaalsete mõjutuste tagajärg. Te võite mõelda ainult teadaolevast, te ei saa mõelda tundmatust, te ei saa keskenduda tõele. Niipea kui te mõtlete tundmatule, on see teie enda projitseeritud teadaolev. 

Jumalast või tõest ei ole võimalik mõelda. Kui te sellest mõtlete, siis pole see tõde. Tõde ei saa otsida: see tuleb teie juurde. Te saate otsida ainult seda, mis on teadaolev. Tõde saab ennast avaldada ainult siis kui teadaolev, teadaoleva tagajärjed, meelt ei piina. Mitte keegi ei saa teid tõe juurde juhatada; ja kui keegi teid juhatab, siis ainult teadaoleva juurde.

Tõde saab tulla ainult sellisesse meelde, mis on teadaolevast tühi. See tuleb seisundis, milles tuntu ei toimi. Meel on teadaoleva varamu, täis teadaoleva jäänukeid; selleks et olla seisundis, kus saaks ilmneda tundmatu, peab meel olema teadlik iseendast, oma varasematest kogemustest, nii teadvusest kui ka alateadvusest, selle reageeringutest, reaktsioonidest ja struktuurist. Iseenda täielik tundmine ongi teadaoleva lõpp, siis on meel täielikult tühi teadaolevast. Ainult siis saab tõde teie juurde tulla. Tõde ei kuulu teile või mulle. Te ei saa seda kummardada. Niipea, kui see on teadaolev, pole see enam tõene. Sümbol pole tõelus, kujutis pole tõelus; aga kui on olemas Mina mõistmine, Mina lakkamine, siis ilmneb igavikuline.

Tõde saab ennast avaldada ainult siis kui teadaolev, teadaoleva tagajärjed, meelt ei piina.

kannatus ja rahutus

         Kui te kannatate, kui teil on valu, siis mis on selle tähendus? Füüsilisel valul on üks tähendus, aga psühholoogilisel valul ja kannatusel on sootuks teistsugune tähendus erinevatel tasanditel. Mis on selle kannatuse tähendus? Mispärast te tahate seda välja selgitada, miks te kannatate? Kui te esitate endale küsimuse: "Mispärast ma kannatan?" ja otsite kannatuste põhjust, siis kas te ei põgene kannatuse eest? Fakt on see, et ma kannatan, ent niipea, kui ma võtan sellega tegelemiseks appi meele ja küsin: "Niisiis, mispärast?", olen ma kannatuse intensiivsust lahjendanud. Teiste sõnadega, me tahame kannatust lahjendada, leevendada, kõrvale lükata, lahti seletada. Kahtlemata ei vii see meid kannatuse mõistmiseni. Kui ma vabanen tahtmisest selle eest põgeneda, siis hakkan aru saama, mis on kannatuse sisu.

Kannatus on rahutus erinevatel tasanditel - nii füüsilisel kui ka erinevatel alateadvuse tasanditel. Mulle ei meeldi rahutuse äge vorm. Mu naine jättis mind maha. Ma olen tema ümber üles ehitanud kõik oma lootused ja tuleviku. Ma olen pühadusena omistanud talle kõik selle, mis ma tahtsin, et ta oleks, ja ma olen hoidnud teda oma parema seltsilisena. Järsku on ta läinud. Niisiis tekib ärritus, kurbus, armukadedus. Seda nimetan ma kannatuseks.

Kui mulle see kannatus ei meeldi, siis ma ütlen: "Mispärast ma kannatan?", "Ma armastasin teda nii väga", "Ta oli selline", "Mul oli too". Ma püüan põgeneda sõnadesse, siltidesse, uskumustesse, nii nagu enamik meist. Need toimivad narkootikumina. Kui me seda ei tee, siis mis juhtub? Ma olen lihtsalt kannatusest teadlik. Ma ei mõista seda hukka, ma ei õigusta seda - ma kannatan. Siis ma saan jälgida selle liikumist. Siis ma saan jälgida kannatuse tähenduse sisu - "ma jälgin" selles mõttes, et ma püüan midagi mõista.

Mida see tähendab? Mis see on, mis kannatab? Mitte mispärast on kannatus, mitte mis on kannatuse põhjus, vaid mis tegelikult toimub? Ma ei tea, kas te märkate erinevust. Sel juhul olen ma lihtsalt kannatusest teadlik - mitte kui millestki minust eraldiseisvast, mitte kui jälgija, kes uurib kannatust -, see on osa minust, see tähendab, et ma kannatan tervenisti. Siis olen ma võimeline jälgima selle liikumist, vaatama, kuhu see viib. Kui ma nii teen, siis see kahtlemata avaneb. Siis ma näen, et ma olen asetanud rõhu "minale" - mitte isikule, keda ma armastan. Tema toimis ainult kattena minu hädale, minu üksindusele, minu õnnetusele, minu hirmule. Kuna mina pole mitte midagi, siis ma lootsin, et Tema on seda. Nüüd on Ta läinud, mina olen maha jäätud, ma olen kadunud, ma olen üksiklane. Ilma Temata pole ma mitte midagi. Niisiis ma nutan. Asi pole selles, et Tema on läinud, vaid et mina olen üksi jäänud. Ma olen üksi. 

Selleni jõuda on väga raske, seda on raske tõepoolest ära tunda ja mitte lihtsalt öelda: "Ma olen üksi ja kuidas ma saaksin sellest üksildusest vabaneda?" - mis on veel üks põgenemisviis -, vaid olla sellest teadlik, selle juurde jääda, näha selle liikumist. Ma võtsin selle lihtsalt näiteks. Vähehaaval, kui ma lasen selle lahti rulluda, avaneda, ma näen, et ma kannatan sellepärast, et ma olen eksinud; mind sunnitakse pöörama tähelepanu millelegi, mida ma ei taha vaadata; midagi sunnitakse mulle peale, mida ma tõrgun vaatamast ja mõistmast. Sõbrad ja tuttavad aitavad mul põgeneda kannatusest. Kõik näitavad mulle päästeteed. Aga kui ma suudan kannatuses püsida ja mitte seda endast eemale lükata, mitte püüda seda piirata või salata, siis mis juhtub? Mis on minu meeleseisund, kui see niimoodi jälgib kannatuse liikumist?

Kas kannatus on pelgalt sõna või tegelikkus? Kui see on tegelikkus ja mitte sõna, siis pole sellel sõnal praegu mingit tähendust; on ainult intensiivne valutunne. Mille peale? Kujutise, kogemuse peale, millegi peale, mis teil on või mida teil pole. Kui teil see on, siis nimetate seda naudinguks, kui pole, siis valuks. Seetõttu on valu või kurbus millegi pärast. Kas see miski on pelgalt verbalisatsioon või tegelikkus? See tähendab, kui eksisteerib kurbus, siis see eksisteerib ainult millegi suhtes: inimese, sündmuse, tunde suhtes. Nüüd olete kannatusest täielikult teadlik. Kas see kannatus on teist eraldiseisev ja seetõttu te olete pelgalt jälgija, kes aistib kannatust, või on see kannatus teie ise?

Kui puudub jälgija, kes kannatab, siis kas kannatus on teist eraldiseisev? Teie olete kannatus. Te ei ole valu osa, te olete valu. Mis toimub? Puudub sildistamine, puudub sellele nime andmine ja seeläbi selle kõrvalelükkamine - te olete ainuüksi see valu, see tunne, see piin. Kui te seda olete, siis mis toimub? Kui te seda ei nimeta, kui te seda ei karda, siis kas kese on sellega seotud? Kui kese on sellega seotud, siis see kardab seda. Siis peab kese tegutsema ja kannatuse suhtes midagi ette võtma. Aga kui keskmeks ongi kannatus, siis mida te teete? Pole midagi teha, sest te olete ise kannatus ja te võtate selle omaks, ei sildista seda, ei lükka seda kõrvale - kui te olete seda, siis mis toimub? Kas te ütlete siis, et kannatate? Kahtlemata on toimunud põhjapanev muutus. Siis pole enam "mina kannatan", sest puudub kese, mis kannataks ja kes kannatab ainult selle pärast, et me pole kunagi uurinud, mis see kese on. Me elame sõnast sõnasse, reageeringust reageeringusse. Me ei ütle mitte kunagi: "Las ma vaatan seda asja, mis kannatab." 

Te ei saa näha sunniviisiliselt distsipliini kaudu. Te peate vaatama huviga, spontaanse mõistmisega. Siis te näete, et see asi, mida me nimetame kannatuseks, valuks, asi, mida väldime, ja distsipliin, on kõik kadunud. Senikaua kuni mul pole suhet selle asjaga väljapool mind, probleemi pole; niipea, kui ma sean sisse suhte sellega väljapool mind, on probleem. Senikaua, kui ma suhtun kannatusse kui millessegi väljapoole olevasse - ma kannatan, sest naine jättis mu maha, sest kaotasin oma venna, sest mul pole raha, selle või teise asja pärast - rajan ma suhte sellesse ja see suhe on meele poolt väljamõeldud. 

Kui ma näen, seda kui tõsiasja, siis kogu asi muundub, sellel kõigel on teistsugune tähendus. Siis on sellel kogu tähelepanu, täielik tähelepanu, ja seda, mida täiel määral vaadeldakse, seda ka mõistetakse ja seda ka lahustatakse, ning nii pole enam hirmu ja seetõttu on sõna "kurbus" olematu.

Kannatus on pelgalt sõna, reageering kujutise, kogemuse peale, millegi peale, mis teil on või mida teil pole.

 

distsipliin ja vabadus

        Mida distsipliini all mõeldakse? Mispärast me endid distsiplineerime, kui me seda teeme? Kas distsipliin ja arukus käivad käsikäes? Enamik inimesi tunneb, et me peame mingit laadi distsipliiniga allutama kontrollile meis peituva elaja, koletise. Kas see elajas, see koletis on distsipliini abil valitsetav? Mida me distsipliini all mõtleme? Tegevussuunda, mis tõotab tasu, tegevussuunda, mille järgimine annab meile selle, mida me tahame - olgu see positiivne või negatiivne; käitumismall, mille usin, hoolas, tulihingeline harjutamine annab meile lõpuks selle, mida me tahame. See võib olla valulik, ent ma olen nõus selle läbi tegema, et midagi saada. Me tahame muuta, allutada, hävitada Mina, mis on agressiivne, isekas, silmakirjalik, ärev, kartlik - kõike seda, mis on meis elava elaja põhjus. Kuidas seda teha? Kas seda on võimalik teha distsipliini abil või Mina mineviku mõistuspärase arusaamise kaudu: mis Mina on, kuidas see tekkis ja nii edasi? Kas me hävitame inimeses peituva elaja sunni või intellektuaalse mõtlemise abil? Kas intellektuaalne mõtlemine on distsipliini küsimus? Unustagem korraks kõik, mida on pühakud ja kõik teised inimesed on öelnud; süüvime asjasse ise, justkui uuriksime seda probleemi esimest korda.

Kõigepealt ütleme, et meis on konflikt, must valge vastu, ahnus helduse vastu ja nii edasi. Ma olen ahne, mis tekitab kannatusi, valu; et ahnusest vabaneda, pean ma ennast distsiplineerima. See tähendab, et ma pean avaldama vastupanu igasugusele konfliktile, mis tekitab mulle kannatusi, milleks antud juhul on ahnus. Siis ütlen, et see on ühiskonnavastane, see on ebaeetiline, see pole vaga ja nii edasi - tuues vastupanu õigustamiseks mitmesuguseid sotsiaal-religioosseid põhjendusi. Kas ahnust on võimalik hävitada või maha jätta sunniviisiliselt? Mis toimub, kui te seda teete - kui te ahnusele vastu hakkate? Mis see on, mis ahnusele vastu hakkab?  Mispärast te olete ahnuse vastu ja kes on see, kes ütleb: "Ma pean ahnusest vabanema"? 

See, kes ütleb: "Ma pean sellest vabanema", on samuti ahnus. Senikaua on ahnus talle ära tasunud, aga nüüd valmistab see kannatusi ja valu; seepärast ta ütleb: "Ma pean sellest vabanema". Sellest vabanemise motiiv on ikkagi ahnuse protsess, sest ta tahab olla miski, mis ta pole. Ahnusest vaba olla on nüüd kasulik, niisiis järgin ma ahnusetust; ent motiiv, kavatsus on endiselt, olla miski, olla ahnuseta - mis on kahtlemata ikkagi ahnus; mis on taas negatiivne vorm, mis rõhutab Mina. 

Me leiame, et ahnus valmistab mitmesuguseid kannatusi ja valu erinevatel põhjustel. Senikaua, kuni me ahnust naudime, senikaua, kuni see meile ära tasub, pole probleemi. Ühiskond suunab ja julgustab meid erineval moel olema ahne; nii julgustavad religioonid meid erinevatel viisidel. Senikaua, kuni see on kasulik, senikaua see pole kannatus, me järgime seda, ent niipea, kui see hakkab meile probleeme ja valu valmistama, tahame selle vastu seista. Seda vastupanu me nimetame distsipliiniks ahnuse vastu; aga kas me vabaneme ahnusest vastupanu, vaoshoidmise, mahasurumise kaudu? Ahnusest vabaneva sooviva Mina iga tegu on ikkagi ahnus. Seetõttu pole ükski minupoolne samm, ükski reageering ahnuse suhtes lahendus.

Esiteks peab meel olema vaikne ja häirimatu, et midagi mõista, eeskätt et mõista midagi sellist, mida me ei tunne, mida minu meel ei suuda mõõta. Selleks et mõista ükskõik millist keerukat probleemi - elust või suhetest - on vaja teatavat vaikset meelesügavust. Kas see vaikne meelesügavus tekib mingit laadi sunduse teel? Pinnapealne meel võib ennast sundida, vaigistada; ent see pole võimeline kohanemiseks, paindlikkuseks, tundlikkuseks. 

Selle mõistmiseks on vaja arukust. Mõistmisest, et sundus muudab meele nüriks, saabki alguse arukus. Mõistmisest, et distsipliin on pelgalt hirmust ajendatud mugandumine teatud tegevusmalli järgi. Seda mõeldakse iseenda distsiplineerimise all; me kardame mitte teada saada seda, mida me tahame. Mis juhtub, kui te distsiplineerite meelt, kui te distsiplineerite oma olemust? See muutub väga kalgiks - paindumatuks, aeglaseks, kohanematuks. Selline tulemus on ilmselgelt hääbumisprotsess, sest on olemas konflikt, mis lükatakse kõrvale, peidetakse ära, aga see jääb ikkagi alles, meie sisse küdema.

Te näete kedagi, te peate teda õnnelikuks ja ennast õnnetuks ja ta on teie arvates jõudnud selleni teatavaid asju tehes ning soovides samasugust õnne, te imiteerite teda. Seda imiteerimist nimetatakse distsipliiniks. Me imiteerime selleks, et saada seda, mis on teisel; me kopeerime selleks, et olla õnnelik, nii nagu on teie arvates too teine. Kas õnne on võimalik leida distsipliini kaudu? Kas on võimalik olla iialgi vaba, kui te järgite teatavat reeglit, teatavat distsipliini või käitumismalli? Avastamiseks on kahtlemata vaja vabadust. Kui te avastate midagi, siis peate olema sisemiselt vaba. Kas te olete vaba, kui vormite oma meelt teataval viisil, mida te nimetate distsipliiniks? Ilmselgelt ei ole. Te olete pelk kordamismasin, mis osutab vastupanu vastavalt teatavale järeldusele, vastavalt teatavale käitumismallile. Vabadus ei saa tulla distsipliini kaudu. Vabadus saab ilmneda ainult arukuse läbi; ja see arukus äratatakse või on teil olemas selsamal hetkel, kui te näete, et igat laadi sundus välistab vabaduse, nii sisemise kui välise.

Kõigepealt on kahtlemata vaja vabadust; ja vabaduse annab ainult voorus. Ahnus on segadus; viha on segadus; kibedus on segadus; kadedus on segadus; kurbus on segadus. Kui te seda näete, olete kahtlemata neist vabad; te ei osuta enam vastupanu, vaid te näete, et ainult vabaduses on võimalik avastada ning et igat laadi sundus ei ole vabadus ja seetõttu puudub seal ka avastus. Voorus annab teile vabaduse. Ebavooruslik inimene on segaduses inimene; kuidas on võimalik segaduses olevana midagi avastada? Kuidas see saakski võimalik olla? Niisiis pole voorus distsipliini tulemus, vaid voorus on vabadus, ja vabadus ei saa tulla ühegi tegevuse kaudu, mis pole vooruslik, mis pole iseenesest tõene.

Enamik meist on sedavõrd tingitud välistest mõjutustest, religioossetest doktriinidest, uskumustest ning iseenda sisemistest nõudmistest jõuda millegini, saavutada midagi, et meil on väga raske seda probleemi uuesti läbi mõelda ilma distsipliini mõistetesse takerdumata. Esiteks peame nägema väga selgesti distsipliini mõju, kuidas see ahendab ja piirab meie meelt, sunnib meelt meie tahtmiste, mõjutuste ja muu sarnase kaudu teataval moel toimima; tingitud meel - ükskõik kui "vooruslik" too tingitus ka pole - ei saa mingil juhul olla vaba ega ole seetõttu võimeline mõistma tõelust. Tõelus võib ilmneda ainult siis, kui on olemas vabadus, ja vabadus ei saa olla seal, kus on sundus, olgu positiivne või negatiivne, mis põhineb hirmul.

Vabadus puudub, kui otsite eesmärki, sest te olete selle eesmärgi külge seotud. Te võite olla minevikust vaba, ent teid kammitseb tulevik, ja see pole vabadus. Ainult vabaduses on võimalik avastada midagi: uut ideed, uut tunnet, uut taju. Iga distsipliinivorm, mis põhineb sundusel, välistab selle vabaduse, olgu poliitilise või religioosse; ja kuna distsipliin - mis on muganemine tegevusega teatava eesmärgi nimel - on siduv, ei saa meel iialgi olla vaba. See saab toimida ainult etteantud rööpas või vaos nagu grammofoniplaat.

Niisiis saavutab meel harjutamisega, harjumusega, mudeli rakendamisega ainult seda, mida mudel kehastab. Seetõttu pole meel vaba; seetõttu ei saa see mõista seda, mis on mõõtmatu. Teadlikkus kogu sellest protsessist - mispärast te distsiplineerite end pidevalt avaliku arvamuse, teatavate liidrite järgi; üleüldse mugandute mingite arvamuste järgi, olgu pühaku või naabri omaga, sellel pole vahet - teadlikkus kogu sellest muganemisest harjutamiste ja enese allasurumise peente viiside kaudu, salgamisest, kehtestamisest, mahasurumisest, vaoshoidmisest, mis kõik tähendavad muganemist malli järgi: see on juba vabaduse algus, millest tuleb voorus. Kahtlemata pole voorus teatava kindla idee kultiveerimine. Näiteks kui ahnusest loobuda mingi eesmärgi nimel, siis pole see enam voorus. See tähendab, kui te olete teadlik, et te pole ahne, kas te olete siis vooruslik? Seda teeme me distsiplineerimise kaudu.

Distsipliin, muganemine, harjutamine ainult rõhutavad eneseteadvust kui miski olemist. Meel, mis praktiseerib armastust ja seetõttu pole see vaba omaenese teadvusest, mis tajub end armastavana; seetõttu pole see tegelikult ahnusetu, vaid ahne soovist, olla armastatud. Meel on lihtsalt rüütanud ennast uue kattega, mida ta nimetab nüüd armastuseks. Me võime näha kogu seda terviklikku protsessi: motivatsioon, tahtmine saavutada tulemust, muganemine malli järgi, tahtmine malli järgi kindlustatud olla - see kõik on pelgalt liikumine teadaolevalt teadaolevale, alati meele enesekeskse protsessi piires.

Selle kõige nägemisest, sellest teadvelolemisest saab alguse arukus, ning arukus pole ei vooruslik ega mittevooruslik, seda ei saa sobitada malli järgi vooruse või mittevoorusena. Aukus toob vabaduse, mis pole ohjeldamatus ega ka korralagedus. Ilma arukuseta ei saa olla voorust; voorus annab vabaduse ja vabaduses ilmneb tõelus. Kui te näete kogu protsessi täielikult, terviklikuna, siis leiate, et konflikti pole. Kuna me oleme konfliktis ja kuna me tahame konfliktidest pääseda, pöördume eri liiki distsipliinide, salgamise ja muganemise poole. Kui me näeme, missugune konflikti olemus on, siis ei tule distsipliin kõne allagi, sest siis me mõistame konflikti toimimisviise hetkest hetkesse. See nõuab suurt ärksust, enese pidevat jälgimist; asja juures on hämmastav see, et ehkki te ei tarvitse kogu aeg valvel olla, käib sisemuses lakkamatu salvestamisprotsess, kui vaid kavatsus on olemas - sisemine tundlikkus teeb pidevalt pilte ja projitseerib neid niipea, kui te olete vagusi.

Seetõttu pole küsimus distsipliinis. Tundlikkus ei saa iialgi tekkida sunduse teel. Te võite sundida last midagi tegema, panna ta nurka ja ta on võib-olla vakka; ent sisemuses ta arvatavasti pulbitseb, vahib aknast välja, teeb midagi, et minema pääseda. Nõnda toimime me siiamaani. Niisiis saate ainult teie ise lahendada küsimuse distsipliinist ning otsustada, kellel on õigus ja kellel mitte.

Lisaks sellele me kardame eksida, sest me tahame olla edukad. Distsiplineerimise põhjus on hirm, ent tundmatut ei ole võimalik püüda distsipliinivõrkku. Vastupidi, tundmatul on vaja vabadust, mitte meele mõttemustreid. Sellepärast ongi meelerahu äärmiselt oluline. Kui meel teadvustab, et ta on rahulik, siis ta pole enam rahulik; kui meel teadvustab, et ta on ahnusest vaba, siis tunneb ta ennast ära ahnusetuserüüs, ent see pole rahu. Sellepärast on vaja mõista ka kontrollija ja kontrollitava suhtes peituvat probleemi. Need pole eraldiseisvad nähtused, vaid ühtne nähtus: kontrollija ja kontrollitav on üks.

Distsipliin on hirmust ajendatud mugandumine teatud tegevusmalli järgi.

mälu ja mälestused

        Mälestus on ebatäielik kogemus. Mis mõttes on mälestused ebatäielikud kogemused? Mida me mõtleme mälu all? Te käite koolis ja olete täis fakte, tehnilisi teadmisi. Kui olete insener, kasutate mällu talletatud tehnilisi teadmisi millegi ehitamiseks. See on faktiline mälu. On olemas ka psühholoogiline mälu. Te olete mulle midagi öelnud, olgu meeldivat või ebameeldivat, ja mina pean selle meeles; kui ma teiega järgmine kord kohtun, kohtan teid mälestusega sellest, mis ütlesite või jätsite ütlemata. Mälul on kaks tahku, psühholoogiline ja faktiline. Need on alati omavahel seotud, seetõttu pole neil selget eristusjoont. Me teame, et faktiline mälu on oluline elatise hankimise vahendina, aga kas ka psühholoogiline mälu on oluline? 

Mis on see tegur, mis säilitab psühholoogilise mälu? Mis paneb inimese psühholoogiliselt meeles pidama solvangut või kiitust? Mispärast teatavaid mälestusi hoitakse alles ja teisi tõrjutakse tagasi? Kahtlemata hoitakse alles meeldivad mälestused ning välditakse ebameeldivaid. Kui te jälgite, siis näete, et valusad mälestused lükatakse kõrvale kiiremini kui meeldivad. Meel on mälu mis iganes tasandil, ükskõik kuidas te seda ka ei nimeta; meel on mineviku saadus, see põhineb minevikul, mis on mälu, tingitud seisund. Niisiis tajume elu, uusi väljakutseid, lähtudes mälust. 

Meie ellu tulevad väljakutsed on alati uued ja meie reageering neile alati vana, sest see põhineb minevikul. Meie mälestustevaba kogemine on üks seisund ja mälestuste põhjal kogemine teine. Väljakutse on alati uus. Ma vaatan sellele vanast tingitud reageeringuga. Mis siis toimub? Ma neelan uue alla, ma ei mõista seda; ja uue kogemine on tingitud minevikust. Seetõttu mõistetakse uut osaliselt, mitte kunagi ei mõisteta seda täielikult. Ainult siis, kui midagi mõistetakse täielikult, ei jäta mälestus armi.

Kui on väljakutse, mis on alati uus, siis vaatate sellele vana reageeringuga. Vana reageering mõjutab uut ja seetõttu moonutab seda, annab värvingu, mistõttu uut ei mõisteta täielikult, nii et uus neelatakse vanasse ja vana saab jõudu juurde. See võib tunduda raskesti mõistetav, aga selles pole midagi keerulist, kui süvenete sellesse pisut lähemalt ja tähelepanelikumalt. Näiteks meie tänapäeva kiiresti muutuv maailm nõuab uut lähenemist, üha uute probleemide uut viisi käsitlemist. Me pole võimelised neile uudselt lähenema, sest me läheneme neile oma tingitud meeltega, rahvuslike, kohalike, perekondlike ja religioossete eelarvamustega. Meie eelnevad kogemused takistavad uue väljakutse mõistmist. Me jätkame mälestuste kultiveerimist ja tugevdamist ega mõista kunagi uut, ei võta väljakutset mitte kunagi vastu täielikult, terviklikult. Ainult siis, kui ollakse võimeline vaatama väljakutsele uudsena, värskena, ilma minevikuta, ainult siis kannab see vilja, jagab oma rikkusi.

Kui teil on mälestused ja eredad muljed minu eelmisest vestlusest. Ilmselgelt on see ebatäielik kogemus, kui see on jäänud pelgalt muljeks, mälestuseks. Kui te aga mõistate, mida ma rääkisin, näete selles tõde, siis see tõde pole enam mälestus. Tõde pole mälestus, sest see on alati uus, see muundab ennast lakkamatult. Teil on mälestus eelmisest kõnelusest. Mispärast? Kuna te kasutate eelmist kõnelust teejuhina, pole te seda täielikult mõistnud. Te tahate seda läbi mõelda ja alateadlikult või teadlikult hoiate selle alles. Kui te midagi täielikult mõistate, see tähendab, et näete tõde millegi kohta täielikult, siis leiate, et selles pole mingisuguseid mälestusi, kuna olete selle omastanud. Meie haridus on mälestuste kultiveerimine, mälu tugevdamine. Teie religioossed tavad, teie lugemine ja teadmised on kõik mälu tugevdamine. 

Mida me selle all mõtleme? Mispärast me mälestustest kinni hoiame? Kas te olete märganud, et vanemaks saades vaatate tagasi minevikku, selle muredele ja rõõmudele, selle valudele ja naudingutele; kui ollakse noor, siis vaadatakse tulevikku. Mispärast me seda teeme? Mispärast on mälu nii tähtsaks muutunud? Sel lihtsal ja ilmselgel põhjusel, et me ei oska elada tervenisti, täielikult olevikus. Me kasutame olevikku tuleviku abivahendina ja seetõttu pole olevikul mitte mingit tähendust. Me ei saa elada olevikus, sest kasutame olevikku üleminekuna tulevikku. Kuna ma kavatsen millekski saada, ei mõista ma ennast kunagi täielikult, ja et mõista iseennast, mis ma täpselt praegu olen, ei ole vaja mälu. Vastupidi, mälu takistab selle mõistmist, mis o n. 

Uus mõte, uus tunne saab meis tekkida, avalduda, ainult siis, kui meel ei ole kinni mäluvõrgus. Kui kahe mõtte, kahe mälestuse vahel tekib paus, kui seda pausi õnnestub säilitada, siis selles pausis ilmneb uus seisund, mis pole mälestus. Meil on mälestusi, ja me kasutame mälestusi edasikestmise vahendina. "Mina" ja "minu" on väga tähtis senikaua, kuni toimub mälu kasutamine, ja kuna enamik meist on valdavas osas "mina" ja "minu", mängib mälu meie elus väga tähtsat rolli. Kui teil poleks mälu, poleks teie vara, teie perekond, teie ideed kui sellised niivõrd olulised; niisiis kasutate te mälu selleks, et tugevdada "mina" ja "minu oma". Kui te jälgite, siis näete, et kahe mõtte, kahe emotsiooni vahel on paus. Selle pausi ajal, mis ei ole mälu saadus, on erakordne vabadus "minast" ja "minust", ning see paus on ajatu.

Vaadelgem seda probleemi teise nurga alt. Kahtlemata on mälu aeg. Mälu loob eilse, tänase ja homse. Mälestus eilsest tingib tänase ja seetõttu kujundab homset. See tähendab, et minevik loob oleviku kaudu tuleviku. Toimub kestev ajaprotsess, mis on tahtmine millekski saada. Mälu on aeg ja aja kaudu me loodame saavutada tulemust. Ma olen täna ametnik ja kui mulle antakse aega ja võimalust, siis saab minust juhataja või omanik. Seetõttu on mul vaja aega, ja sama meelsusega me ütleme: "Ma saavutan tõeluse, ma lähenen Jumalale". Seetõttu on mul vaja aega, et ennast teostada, mis tähendab, et ma pean kasutama mälu, harjutamise ja distsipliiniga mälu arendama, selleks et saada millekski, et saavutada, omandada, mis tähendab kestvust ajas. 

Aja kaudu me loodame saavutada ajatut, aja kaudu me loodame saavutada igavikulist. Kas seda on võimalik teha? Kas igavikulist on võimalik püüda ajavõrku mälu kaudu, mis on ajalik? Ajatu on võimalik ainult siis, kui lakkab mälu, mis on "mina" ja "minu". Kui te mõistate selles peituvat tõde - et aja kaudu pole võimalik mõista või saavutada ajatut -, siis me võime minna edasi mälu probleemi juurde. Tehniliste asjade mälu on tähtis; aga psühholoogiline mälu, mis hoiab ülal ego, "mina" ja "minu", mis annab identiteedi ja annab Mina edasi, on elu ja tõeluse seisukohalt täiesti kahjulik. Kui seda tõde mõista, siis langeb võlts ära; seetõttu ei hoita enam kinni eilset kogemust psühholoogilises mõttes alles.

Te näete kaunist päikeseloojangut, ilusat puud aasal, ja kui te seda esimest korda vaatate, tunnete täielikku, jäägitut rõõmu; ja te naasete selle juurde sooviga seda uuesti nautida. Mis juhtub, kui te naasete sooviga seda nautida? Selles puudub nauding, sest see on eilse päikeseloojangu mälestus, mis nüüd paneb teid tagasi tulema, mis tõukab, innustab teid nautima. Eile mälestus puudus, oli spontaanne imetlemine, vahetu reageering; täna te soovite eilset kogemust taaselustada. See tähendab, et mälestus sekkub teie ja päikeseloojangu vahele, seetõttu puudub selles nauding, selles pole ilu rikkust ja täiust. Samamoodi, üks teie sõber ütles teile eile midagi - solvangu või komplimendi - ja teie hoiate seda mälestust alles, selle mälestusega te suhtute oma sõpra täna. Te ei võta oma sõpra täielikult omaks - te kannate endaga kaasas eilset mälestust, mis sekkub. 

Nii toimime kogu aeg, ümbritsedes ennast ja oma tegevust mälestustega, ja seetõttu puudub uudsus, värskus. Seepärast muudabki mälu elu väsitavaks, tuimaks ja tühjaks. Me elame üksteisega vaenujalal, sest mälu tugevdab "mina" ja "minu oma". Mälestus ärkab ellu oleviku tegemistes; me anname mälestustele elu oleviku kaudu, aga kui me mälestustele elu ei anna, siis need hääbuvad. Faktide, tehniliste asjade mälu on kahtlemata vajalik, ent mälu kui psühholoogiline meelespidamine pärsib elu mõistmist, osadust üksteisega. 

Meel on mineviku saadus, see põhineb minevikul, mis on mälu tingitud seisund.

aeg ja analüüs

          Me oleme mineviku tagajärg. Meie mõte põhineb eilsel ja paljudel tuhandetel eilsetel. Me oleme aja tagajärg ja meie reageeringud, meie praegused hoiakud, on paljude tuhandete hetkede, intsidentide ja kogemuste kumulatiivne tulemus. Niisiis on minevik meist enamiku jaoks olevik, ja see on vaieldamatu tõsiasi. Teie, teie mõtted, teod ja reageeringud on mineviku tulemus. Kas meie minevikku on võimalik kustutada silmapilkselt? Kas minevik saab haihtuda hetkega, või on selleks vaja aega? Kas meie kumulatiivne minevik vajab aega, et meel suudaks olevikus vabaneda? Kas on võimalik kustutada seda tausta ilma ajaprotsessi läbi tegemata?

Alateadvusesse kuhu on kokkukuhjatud ja talletatud lugematuid mõtteid, tundeid, mõjutusi, reageeringuid, mälestusi, traditsioone. Kas on sellise taustaga võimalik mõista tõelust, sest tõelus peab olema mitteajalik: see on ajatu. Niisiis pole võimalik mõista ajatut meele kaudu, mis on aja saadus. Meel on taust; meel on aja tulemus; meel on minevik, meel ei ole tulevik. Meel võib ennast projitseerida tulevikku ja kasutada olevikku üleminekuna tulevikku, niisiis, mida iganes meel ka teeb, mis iganes on selle tegevus - selle tulevane, praegune või möödunud tegevus - on see ikkagi aja kütkeis. 

Kas meel saab täielikult lakata, mõtteprotsess lõppeda? Meelel on endastmõistetavalt palju kihistusi; sellel, mida me nimetame teadvuseks, on palju kihte, iga kiht on omavahel seotud teiste kihtidega, iga kiht sõltub teisest, on vastasmõjus; kogu meie teadvus mitte ainult ei koge, vaid ka nimetab ja määratleb ja talletab kui mälu. See on kogu teadvuse protsess.

Kui me räägime teadvusest, kas me ei mõtle siis kogemist ja kogemuse talletamist mälus selle nimetamise või määratlemise kaudu? See kõik - erinevatel tasanditel - on teadvus. Kas meel, mis on aja tagajärg, võib taustast vabanemiseks läbi teha analüüsi järkjärgulise protsessi, või on võimalik olla ajast täiesti vaba ja vaadata tõelust vahetult?

Paljud analüütikud väidavad, et taustast vabanemiseks peate te uurima iga reageeringut, kompleksi, tõket, blokeeringut - mis ilmselgelt viitab ajaprotsessile. See tähendab, et analüüsija peab aru saama, et ta analüüsib, ja ta ei tohi seda, mida ta analüüsib, vääriti tõlgendada. Kui ta tõlgendab analüüsitavat vääriti, viib see valejäreldusteni ja seetõttu loob ta nii veel ühe tausta. Analüüsija peab olema võimeline analüüsima oma mõtteid ja tundeid ilma vähimagi kõrvalekaldumisteta; ja ta ei tohi analüüsis vahele jätta mitte ühtegi sammu, sest vale sammu, vale järelduse tegemine tähendab tausta taaskinnitamist erinevas liinis, erineval tasandil. 

Kerkib veel üks probleem: kas analüüsija on eraldiseisev sellest, mida ta analüüsib? Kas ei ole analüüsija ja see, mida ta analüüsib ühisnähtus?

Kahtlemata on kogeja ja kogemus ühisnähtused, need pole kaks eraldi protsessi. Sellepärast on meie teadvuse sisu analüüsimine ja sellest protsessist vabanemine peaaegu võimatu, sest analüüsija ei ole erinev sellest, mida ta analüüsib, ehkki ta võib vastupidiselt arvata. Ta võib ennast eristada sellest, mida ta analüüsib, ent ta on siiski osa sellest, mida analüüsib. Mul on mõte, mul on tunne - ütleme näiteks, et ma olen vihane. Inimene, kes viha analüüsib, on ikkagi viha osa ja seetõttu on nii analüüsija kui analüüsitav ühisnähtus, nad ei ole kaks eraldi jõudu või protsessi. 

Niisiis on iseenda analüüsimine, avamine, iseenda vaatlemine lehekülg lehekülje järel, iga reaktsiooni, iga reageeringu jälgimine äraarvamatult raske ja pikk. Seetõttu pole sel viisil võimalik ennast taustast vabastada. Peab olema lihtsam, otsem tee. Selle väljaselgitamiseks on vaja kõrvale heita kõik, mis on võlts, sellesse mitte klammerduda. Niisiis pole analüüs see tee, ja me peame olema analüüsiprotsessist vabad.

Mis teil siis üle jääb? Te olete harjunud ainult analüüsiga, kus jälgiv on jälgija - kusjuures jälgija ja jälgitav on ühisnähtus -, jälgija, kes püüab analüüsida seda, mida ta jälgib, ei vabane oma taustast. Kui nii - ja nii on -, siis te hülgate selle protsessi. Kui te näete, et see on väär tee, kui te mõistate mitte ainult sõnade tasandil, vaid tõeliselt, et see on väär protsess, siis mis teie analüüsiga juhtub? Te lõpetate analüüsimise. Mis teil siis üle jääb? Seda vaadata ja järgida ning te näete, kui kiiresti ja sujuvalt on võimalik taustast vabaneda. Kui see pole see tee, siis mis muud teil üle jääb? Milline meeleseisund on harjunud analüüsima, katsetama, sisemusse vaatama, lahkama, järeldusi tegema ja nii edasi? Milline on teie meeleseisund siis, kui see protsess on lakanud?

Te väidate, et teie meel on tühi. Süüvige sellesse tühja meelde. Teiste sõnadega, kui te heidate kõrvale selle, mis on teadupärast väär, siis mis teie meelega juhtus? Mis te lõppude lõpuks kõrvale heitsite? Te heitsite kõrvale väära protsessi, mis on tausta tagajärg. Te olete nii-öelda ühe hoobiga kõik kõrvale heitnud. Seetõttu, kui te heidate kõrvale analüütilise protsessi kõige sellega kaasnevaga ja te näete seda väärana, vabaneb teie meel eilsest ja seetõttu on võimeline vaatama vahetult, ilma ajaprotsessi läbi tegemata, ja seega hülgama silmapilkselt tausta.

Kogu küsimust teise nurga alt vaadates: mõte on aja tulemus, mõte on keskkonna, sotsiaalsete ja religioossete mõjutuste tulemus, mis kõik on ajalikud. Niisiis, kuidas saab mõte olla vaba ajast? See tähendab, kas mõte, mis on aja tulemus, võib peatuda ja vabaneda ajaprotsessist? Mõtet on võimalik valitseda, kujundada; aga mõtte kontrollimine jääb ikkagi aja valdkonda ja nii seisneb meie raskus järgmises: kuidas saab meel, mis on aja, paljude tuhandete eilsete tulemus, vabaneda silmapilkselt oma keerukast taustast? 

Te võite ajas kogutud mõtete taustast vabaneda mitte homme, - vaid olevikus -, praegu. Seda on võimalik teha ainult siis, kui mõistate, mis on väär; ja ilmselgelt on väär analüütiline protsess, ja see on ainus asi, mis meil on. Kui analüütiline protsess lakkab täielikult, mitte sunniviisiliselt, vaid selle protsessi vältimatu vääruse mõistmise läbi, siis te leiate, et teie meel on täielikult minevikust lahutatud - mis ei tähenda, et te ei tunne minevikku ära, vaid et teie meelel pole vahetut osadust minevikuga. Niisiis saab see ennast minevikust vabastada otsekohe, nüüdsama, ja minevikust lahknemine, täielik vabadus mitte kronoloogilises, vaid psühholoogilises mõttes, on võimalik; ja see on ainus viis mõista tõelust.

Asja väga lihtsalt väljendades: kui te soovite midagi mõista, siis milline on teie meeleseisund? Kui te tahate mõista oma last, kui te tahate mõista teist inimest, seda, mida teine ütleb, siis milline on teie meeleseisund? Te ei analüüsi, kritiseeri ega arvusta teise sõnu; te kuulate teda. Teie meel on seisundis, kus mõtteprotsess pole aktiivne, vaid ärgas. Ärksus ei tulene ajast. Te lihtsalt olete ärgas, passiivset vastuvõtlik ja ometi täielikult teadvel; ja ainult selles seisundis on võimalik mõistmine. Kui meel on ärritunud, kahtlev, muretsev, lahkav, analüüsiv, siis mõistmine puudub. Kui on olemas intensiivne valmidus mõista, siis on meel endastmõistetavalt rahulik. 

Loomulikult peate te seda katsetama, mitte minu sõnu uskuma, aga te võite veenduda, et mida rohkem ja rohkem te analüüsite, seda vähem te mõistate. Te võite mõista teatavaid sündmusi, teatavaid kogemusi, aga kogu teadvuse sisu ei ole võimalik tühjendada analüütilise protsessi kaudu. Seda on võimalik tühjendada ainult seeläbi, et te näete analüüsi kaudu lähenemise väärust. Kui te näete väärust väärusena, siis te hakkate nägema, mis on tõsi; ja taustast vabastab teid tõde.

Mida rohkem te analüüsite, seda vähem te mõistate.

sõnad ja sildid

          Kas me võime olla emotsioonist teadlik ilma seda nimetamata või sildistamata? Mispärast me paneme sildi lillele, inimesele, tundele? Kas selleks, et oma tundeid edasi anda, lille kirjeldada ja nii edasi; või selleks, et samastada iseennast selle tundega. Kas see pole nii? Ma annan nime millelegi, näiteks tundele, et seda edasi anda. "Ma olen vihane". Või ma samastan ennast tundega, et seda tugevdada, see lahustada või selle suhtes midagi ette võtta. Me nimetame midagi, näiteks roosi, et seda teistele edastada, või arvame asja nimetades, et oleme seda mõistnud. Me ütleme: "See on roos", heidame sellele kiire pilgu ja läheme edasi. Seda nimetades me arvame, et oleme seda mõistnud; me oleme selle liigitanud ja arvame, et sellega oleme mõistnud kogu lille ilu ja olemust.

Midagi nimetades oleme selle lihtsalt paigutanud mingisse kategooriasse ja me arvame, et oleme seda mõistnud; me ei vaata seda lähemalt. Ent kui me ei nimeta seda, siis koondame oma tähelepanu seda vaatama. See tähendab, et me läheneme lillele või mis iganes see on, uudsusega, uue uurimise kvaliteediga; me vaatame seda, nagu me poleks seda mitte kunagi varem vaadanud. Nimetamine on väga mugav viis inimestest ja asjadest lahti saada - öeldes, et nad on sakslased, jaapanlased, ameeriklased, hindud, võite nad sildistada ja selle sildi hävitada. Kui te ei pane silti, siis olete sunnitud neid vaatama ja siis on palju raskem kedagi tappa. Te võite sildi hävitada pommiga ja tunda end õiglasena, aga kui te ei pane silti ja peate seetõttu vaatama konkreetset asja - olgu see inimene, lill, juhtum või emotsioon -, siis te olete sunnitud vaagima oma suhet sellega ja sellele järgneva tegevusega. Niisiis on nimetamine või sildistamine väga mugav viis millestki lahtisaamiseks, millegi salgamiseks, hukkamõistmiseks või õigustamiseks. See on küsimuse üks külg.

Millisest tuumast lähtudes te nimetate, milline on see kese, mis alati nimetab, valib, sildistab? Me kõik tunneme, et on olemas kese, tuum, kust me toimime, hindame, nimetame. Mis on see kese, see tuum? Mõnele meeldib arvata, et see on vaimne olemus, Jumal, või mida iganes soovite. Niisiis, mis on see tuum, see kese, mis nimetab, määratleb, hindab. Kahtlemata on see tuum mälu. Rida identifitseeritud ja pitseeritud tundmusi - minevik, millele on oleviku kaudu elu sisse antud. See tuum, see kese toitub olevikust nimetamise, sildistamise, mäletamise kaudu.

Senikaua, kuni on olemas kese, tuum, pole võimalik mõista. Ainult tuuma lahustamine teeb mõistmise võimalikuks, sest lõppude lõpuks on see tuum mälu; mitmesuguste kogemuste mälu, millele on antud nimed, sildid, identiteedid. Nendest nimetatud ja sildistatud kogemustest, sellest keskmest lähtub omaksvõtmine ja kõrvaleheitmine, otsus olla või mitte olla, vastavalt kogemustemälus olevatele tundmustele, naudingutele ja valudele. Niisiis, too kese on sõna. Kui te keset ei nimeta, kas siis on see olemas? See tähendab, kui te ei mõtle sõnade raames, kui te ei kasuta sõnu, kas te siis saate mõelda? Mõtlemine saab teoks sõnastamise kaudu; või hakkab sõnastamine reageerima mõtlemisele. Kese, tuum on lugematute naudingu- ja valukogemuste sõnastatud mälu. Palun jälgige seda ise ja te näete, et sõnad on muutunud palju tähtsamaks, sildid on muutunud palju tähtsamaks kui sisu; ja me elame sõnadest.

Meie jaoks on saanud väga tähtsaks sellised sõnad nagu tõde, Jumal - või tunne, mida need sõnad esindavad. Kui me ütleme sõna "ameeriklane", "kristlane", "moslem" või "viha" -, siis me oleme seda tunnet esindav sõna. Aga me ei tea, mis tunne see on, sest tähtsaks on muutunud sõna. Kui te nimetate ennast budistiks, kristlaseks, siis mida see sõna tähendab, milline on tähendus selle sõna taga, mida te pole mitte kunagi uurinud? Meie kese, tuum on sõna, silt. Kui sildil pole tähtsust, kui tähtis on see, mis on sildi taga, siis olete võimeline uurima, aga kui te olete samastunud sildiga ja selles kinni, siis ei saa te edasi minna. Ja me oleme samastunud sildiga: majaga, kujuga, nimega, pangaarvega, oma arvamusega, oma stiimulitega ja nii edasi. Me oleme kõik need asjad - neid asju esindavad nimed. Tähtsaks on muutunud asjad - nimed, sildid; ja seetõttu on sõna kese, tuum.

Kui sõna, silti ei ole, siis pole ka keset. On lahustumine, on tühjus - mitte hirmuga seotud tühjus, mis on sootuks teine asi. Mõtte midagi olemises on mõte; kuni te olete kõrvaldanud kõik sildid või pigem kui olete mõistnud, mispärast te panete tunnetele ja ideedele silte, olete te täiesti uus. Pole keset, kust te toimiksite. Kese, mis on sõna, on lahustunud. Silt on ära võetud, ja kus olete teie kui kese? Kese on olemas, aga on toimunud muutus. See muutus on pisut hirmutav; seetõttu ei lähe te sellega edasi; juba hakkate seda hindama, otsustama, kas see teile meeldib või ei meeldi. Te ei jõua välja mõistmiseni, mis on tulemas, vaid juba hindate, mis tähendab, et teil on kese, kust te toimite. Seetõttu te püsite fikseerituna hetkes, te hindate; sõnad "meeldib", "ei meeldi" muutuvad tähtsaks. Aga, mis juhtub, kui te jätate nimetamata? Te vaatate emotsiooni, tundmust vahetumalt ja seetõttu on teil sellega hoopis teine suhe, nii nagu teil on lillesse, kui te seda ei nimeta. Te olete sunnitud seda uudsena vaatama. Kui te ei anna inimrühmale nime, siis olete sunnitud vaatama igale üksikisikule näkku ja mitte kohtlema neid massina. Seetõttu te olete palju ärksamad, palju tähelepanelikumad, palju mõistvamad; teil on sügavam kaastunne, armastus; aga kui te kohtlete neid kui massi, siis on kõik läbi.

Kui te ei sildista, siis peate vaatlema igat tärkavat tunnet. Kui te sildistate, kas siis tunne erineb sildist? Või kas silt äratab tunde? Palun mõelge selle üle. Kui me sildistame, siis enamik meist intensiivistab tunnet. Tunne ja nimetamine on silmapilksed. Kui nimetamise ja tunde vahel oleks tühik, siis te võiksite välja selgitada, kuivõrd tunne erineb nimetamisest ja siis te saaksite tegeleda tundega ilma seda nimetamata.

Kas ei seisne probleem selles, kuidas vabaneda tundest, mida me nimetame, nagu näiteks vihast? Mitte kuidas tunnet allutada, vaos hoida, maha suruda, mis kõik on idiootlik ja ebaküps, vaid kuidas sellest tõeliselt vabaneda? Et olla sellest tõeliselt vaba, peame kindlaks tegema, kuivõrd sõna on tähtsam kui tunne. Sõnal "viha" on suurem tähendus kui tundel endal. Selleks et tõepoolest välja selgitada, peab tunde ja nimetamise vahel olema tühik. Kui ma tunnet ei nimeta, see tähendab, kui mõte ei toimi pelgalt sõnade pärast või kui ma ei mõtle sõnade, kujutiste või sümbolite raames, nii nagu enamik meist teeb - siis mis juhtub? Kahtlemata pole meel siis pelgalt jälgija.

Kui meel ei mõtle sõnade, sümbolite, kujutiste raames, siis ei lahkne mõtleja mõttest, mis on sõna. Siis on meel vaikne - mitte vaikseks sunnitud, vaid see on vaikne. Kui meel on tõeliselt vaikne, siis on võimalik tegeleda tärkavate tunnetega otsekohe. Ainult kui me anname tunnetele nimesid ja sellega tugevdame neid, on tunnetel jätkuvus; nad talletatakse keskmesse, millest lähtudes me paneme silte edasi, kas nende tugevdamiseks või edasiandmiseks.

Kui meel ei ole enam kese, mõtleja, mis on moodustunud sõnadest, minevikukogemustest - mis on kõik talletatud, liigitatud ja lahterdatud mälestused, sildid -, kui meel ei tegele ühegagi neist nimetamisviisidest, siis on meel kahtlemata vaikne. See pole enam seotud, sellel pole enam keset mina näol - minu maja, minu saavutused, minu töö - mis on pelgalt sõnad, mis annavad tõuke tundele ja sellega tugevdavad mälestust. Kui ühtegi neist asjadest ei toimu, on meel väga vaikne. See seisund pole eitamine. Vastupidi, sinnamaani jõudmiseks peate selle kõik läbi tegema, mis on tohutu ettevõtmine; see pole pelgalt mõne fraasi päheõppimine ja koolilapsena kordamine - "mitte nimetada", "mitte nimetada". Kogu protsess läbi teha, seda kogeda ja näha, kuidas meel töötab ning seeläbi jõuda sinnamaani, kus te enam ei nimeta, mis tähendab, et enam ei ole mõttest eraldiseisvat keset - kogu see protsess on kahtlemata tõeline meditatsioon.

Kui meel on tõeliselt vaikne, siis saab võimaluse ilmneda see, mis on mõõtmatu. Igasugune muu protsess, igasugune tõeluseotsing on pelgalt iseenda projitseeritud, kodukootud ja seetõttu mittetõene. Aga see protsess on vaevarikas ja see tähendab, et meel peab olema lakkamatult teadlik kõigest, mis temaga seesmiselt toimub. Selleks et sinnamaani jõuda, peab igasugune hindamine ja õigustamine olema välistatud algusest lõpuni - mitte et see oleks lõpp. Lõppu pole, sest toimub midagi erakordset. See pole postulaat. 

Katsetage seda ise, minnes üha sügavamale ja sügavamale, nii et keskme kõik mitmesugused kihistud lahustuvad; ning te võite seda teha kiiresti või laisalt. On erakordselt huvitav jälgida meele toimimise protsessi, kuidas see sõltub sõnadest, kuidas sõnad stimuleerivad mälu või elustavad surnud kogemuse ja annavad sellele elu. Selles protsessis meel elab kas tulevikus või minevikus. Seetõttu on sõnadel erakordselt suur tähendus nii neuroloogiliselt kui psühholoogiliselt. Ja palun ärge õppige seda minult või raamatust. Te ei saa seda õppida kellegi teise käest ega leida raamatust. See, mis te õpite või leiate raamatust, ei ole tõeline. Aga te võite seda kogeda, te võite jälgida ennast tegevuses, jälgida ennast mõtlemas, te võite näha, kuidas te mõtlete, kui kiiresti te tärkava tunde nimetate - ja kogu selle protsessi jälgimine vabastab meele keskmest. Siis saab meel, olles vaikne, vastu võtta seda, mis on igavikuline.

Ainult mälu lahustamine teeb mõistmise võimalikuks.

seks ja probleemid

        Millest see tuleb, et me muudame probleemiks kõik, millega kokku puutume? Me oleme muutnud probleemiks armastuse, me oleme muutnud probleemiks suhted ja elamise ning me oleme muutnud probleemiks seksi. Me oleme probleem iseendale. Mispärast? Mispärast on kõik, mida teeme, ainult üks suur probleem? Mispärast me oleme nõus probleemidega elama, mispärast me neile lõppu ei tee? Mispärast me pole surnud oma probleemide jaoks ja kanname neid päevast päeva, aastast aastasse kaasas? Mispärast me muudame oma elu probleemiks? Töö, seks, raha teenimine, mõtlemine, tundmine, kogemine - mispärast see on probleem? 

Kas pole asi selles, et me mõtleme alati teatavast vaatenurgast, kinnistunud vaatenurgast lähtudes? Meie mõtlemine on alati suunatud keskusest perifeeria poole, ent meist enamiku jaoks ongi keskmeks perifeeria ja seetõttu on kõik, mida me puudutame, pinnapealne. Ent elu pole pinnapealne, see nõuab täielikku elamist, ja kuna me elame ainult pinnapealselt, siis me tunneme ainult pinnapealseid reaktsioone. Mida iganes me perifeerias ka teeme, tekitab vältimatult probleemi, ja see on meie elu: me elame pinnapealselt ja me rahuldume elama seal kõigi pealiskaudsuse probleemidega. Probleemid eksisteerivad senikaua, kuni elame pinnapeal, perifeerias, kusjuures perifeeria on Mina ja selle tundmused, mida võib väljendada vormiliselt või muuta subjektiivseks, mida võib samastada universumi, riigi või mõne muu asjaga, mille meel on välja mõelnud.

Senikaua, kuni me elame meeleväljas, on komplikatsioonid ja probleemid vältimatud; teisiti me ei oska. Meel on tundmus, meel on akumuleeritud tunnete ja reageeringute tulemus ning kõik, mida see puudutab, peab paratamatult tooma häda, segadust, lõputuid probleeme. Meel on kõige pinnapealsem asi ja me oleme tervete põlvkondade, tervete elude vältel meelt arendanud, muutes seda üha kavalamaks, peenemaks, riukalikumaks, üha ebaausamaks ja petlikumaks, mis kõik on silmnähtavad meie elu igas tegemises. Meie meele loomuseks on olla autu, petlik, võimetu seisma silmitsi tõsiasjadega, ja just see tekitabki probleemid; selles probleem seisnebki.

Kui meie probleemiks on seks, siis kas probleemiks on tegu või mõte teost? Kahtlemata pole probleemiks tegu. Suguakt on meie jaoks sama vähe probleemiks nagu söömine, aga kui te mõtlete söömisest või millestki muust kogu päeva, sest teil pole millestki muust mõelda, siis see muutub teie jaoks probleemiks. Kas teie jaoks on probleemiks suguakt või mõte sellest? Mispärast te sellest mõtlete? Mispärast te seda üles puhute? Filmid, ajakirjad, jutud, riietus, kõik kütab üles mõtteid seksist. Mispärast meel neid üles puhub, mispärast meel üleüldse seksist mõtleb? Mispärast on teie meeled sellest niivõrd hõivatud? Sest see on ülim põgenemistee, see on täieliku eneseunustuse tee. Selleks korraks, vähemalt selleks momendiks te unustate enda - ja pole mingit muud viisi iseennast unustada. 

Kõik muu, mida te elus teete, paneb rõhuasetuse "minale", "minu omale". Teie äri, teie usundid, teie jumalad, teie juhid, teie poliitilised ja majanduslikud tegevused, teie põgenemisteed, teie ühiskondlikud tegevused, teie liitumine ühe parteiga ja teise hülgamine - see kõik rõhutab ja annab jõudu "minale". See tähendab, et on ainult üks tegevus, kus pole rõhuasetus "minal". Kui teie elus on ainult üks asi, mis viib ülima põgenemiseni, täieliku eneseunustuseni kas või mõneks hetkeks, klammerdute te sellesse, sest see on ainus hetk, kus te olete õnnelikus äraolekus. Kõik muud küsimused, mida te puudutate, muutuvad kannatuste ja painajate allikaks. Sellepärast klammerdute selle ühe asja külge, mis annab teile eneseunustuse, hetkelise õnne- ja õndsustunde. Aga kui te sellesse klammerdute, muutub ka see painajaks, sest siis tahate sellest vabaneda, te ei taha olla selle ori. Siis te leiutate - jällegi meele vahendusel - karskuse, tsölibaadi, ja te püüate elada tsölibaadis, olla karske allasurumise abil, mis kõik on meele toimingud, et lõigata ennast ära tõsiasjadest. See omakorda paneb erilise rõhu "minale", kes püüab saada millekski, niisiis olete te jällegi kinni vaevanägemises, hädas, pingutuses, valus.

Seks on erakordselt raske ja keerukas probleem senikaua, kuni te ei mõista meelt, mis probleemidest mõtleb. Tegevus ise ei saa kunagi olla probleemiks, aga mõte tegevusest tekitab probleemi. Seda probleemi on võimalik lahendada ainult siis, kui te mõistate "mina" ja "minu" kogu toimimisviisi ja struktuuri: minu naine, minu mees, minu lapsed, minu vara, minu auto, minu saavutus, minu edu; kuni te pole mõistnud ja lahendanud kõike seda, jääb seks probleemina püsima. Senikaua, kuni te olete ambitsioonikas poliitika, religiooni või mis tahes muus valdkonnas; senikaua te rõhutate Mina, mõtlejat, kogejat, toites teda ambitsioonidega, ükskõik kas iseenda kui üksikisiku nimel või riigi, partei või religiooniks nimetatava idee nimel - senikaua, kuni see tegevus on suunatud mina piiride laiendamisele, on teil seks probleemiks. Ühelt poolt te loote, toidate, tugevdate ennast, ja teisalt te püüate ennast kas või üheks hetkeks unustada, kaotada. Kuidas saavad need koos eksisteerida? Teie elu on vastuoluline; te panete rõhku nii "minale" kui "mina" unustamisele. Probleem ei ole seksis, probleem seisneb vastuolus; ja vastuolu ei ole võimalik ületada meele abil, sest meel ise ongi vastuoluline. Vastuolu on võimalik mõista ainult siis, kui te mõistate kogu oma igapäevaelu toimimisprotsesse täielikult.

Inimene, kes on ambitsioonikas, olgu vaimses või muus mõttes, ei saa kunagi olla probleemideta, sest probleemid lakkavad ainult siis, kui Mina unustatakse, kui Mina ei eksisteeri, ja see ilma Minata olemise seisund pole tahteakt, see pole pelk reageering. Seks muudetakse reageeringuks; kui meel püüab probleemi lahendada, muudab see probleemi ainult segasemaks, tülikamaks, valulikumaks. Probleemi ei tekita mitte tegevus, vaid meel, mis ütleb, et peab olema karske. Karskus ei tule meelest. Meel saab ainult omaenda tegevused alla suruda, ent allasurumine pole karskus. Karskus ei ole voorus, karskust ei saa arendada. Endas alandlikkust arendav inimene ei ole kahtlemata alandlik; ta võib nimetada oma uhkust alandlikkuseks, aga ta on uhke inimene ja sellepärast ta püüab saada alandlikuks. Uhkus ei saa iialgi muutuda alandlikkuseks ning karskus ei ole meelega seotud asi - te ei saa muutuda karskeks. Te olete karske ainult siis, kui on olemas armastus, ja armastus ei tulene meelest ega ole meelega seotud.

Seksiprobleemi, mis piinab nii paljusid inimesi üle kogu maailma, pole võimalik lahendada enne, kui mõistetakse meelt. Me ei saa teha lõppu mõtlemisele, vaid mõte lõpeb, kui mõtleja kaob, ja mõtleja kaob ainult siis, kui mõistetakse kogu protsessi. Hirm tekib siis, kui mõtleja ja tema mõte vahel on lahknemine; mõtete konflikti ei ole siis, kui puudub mõtleja. Endastmõistetava mõistmiseks pole pingutust vaja. Mõtleja tekib mõtte kaudu; seejärel ta pingutab, et oma mõtteid vormida, kontrollida või nendele lõpp teha. Mõtleja on väljamõeldud ilming, meele illusioon. 

Kui mõistate mõtet kui tõsiasja, siis pole vajadust selle tõsiasja üle mõelda. Kui on tegemist lihtsa, mittevaliva teadlikkusega, siis hakkavad ilmnema silmnähtavad tõsiasjad. Seetõttu mõte kui tõsiasi lõpeb. Siis te näete, et probleeme, mis närivad teie südant ja meelt, meie sotsiaalse struktuuri probleeme on võimalik lahendada. Siis pole seks enam probleem, sellel on oma õige koht, see pole ei ebapuhas ega puhas asi. Seksil on oma koht, aga kui meel annab sellele valitseva koha, siis see muutub probleemiks. Meel annab seksile valitseva koha sellepärast, et ei suuda elada ilma mõningase õnneta, ja nii muutub seks probleemiks; kui meel mõistab oma toimimisprotsessi tervikuna ja jõuab nõnda lõpule, siis lakkab samas ka mõtlemine ja siis ilmneb loovus, mis on õndsus, sest see on eneseunustus, milles puudub "minast" lähtuv reageering. See pole abstraktne vastus igapäevasele seksiprobleemile - see on ainus vastus. Meel salgab armastust ja ilma armastuseta pole karskust; kuna armastust ei ole, teete sellest probleemi.

Meel on kõige pinnapealsem asi, mida me oleme tervete põlvkondade, tervete elude vältel endis arendanud.

enesepettus ja koostöö

        Mis on enesepettus? Mis on selle põhjus, selle alus? Kui paljud meist on tegelikult teadlikud, et me petame endid? Enne kui me saame vastata küsimusele: "Mis on enesepettus ja kuidas see tekib?", kas ei pea me olema teadlikud, et petame ennast? Kas teame, et petame ennast? Mida me enesepettuse all mõtleme? Selle teadmine on eluliselt väga tähtis, sest mida rohkem me ennast petame, seda suurem on pettuse jõud; sest see annab meile teatava elujõu, teatava energia, teatava võime, me hakkame enesepettusega mõjutama mitte ainult ennast, vaid järk-järgult ka teisi. See on enesepettuse vastastikmõju protsess. Kas me oleme sellest protsessist teadlikud? Me arvame, et me oleme võimelised mõtlema väga selgelt, sihikindlalt ja otseselt; aga kas me oleme teadlikud, et selles mõtlemisprotsessis on tegemist enesepettusega?

Kas mõte ise pole otsinguprotsess: õigustuste, kindlustunde, enesekaitse otsing, soov pälvida teiste head arvamust, positsiooni, prestiiži ja võimu? Kas soov olla keegi, olgu poliitilises või usulis-ühiskondlikus kontekstis, polegi enesepettuse tõeline põhjus? Niipea kui ma tahan midagi muud peale hädavajalike materiaalsete asjade, kas ma ei kutsu sellega esile, kas ma ei tekita seisundit, mis pettusi kergesti omaks võtab?

Me hakkame ennast petma niipea, kui tekib kihk keegi olla, kellekski saada või midagi saavutada. Sellest on meelel äärmiselt raske vabaneda. See on üks meie elu põhiprobleeme. Kas on võimalik elada selles maailmas ja olla eikeegi? Ainult siis oleme vabad kõigist pettustest, sest ainult siis ei otsi meel tulemust, rahuldavat vastust, mingit laadi õigustust või kindlust mitte mingiteski suhtes. See toimub ainult siis, kui meel mõistab pettuse võimalusi ja keerdkäike ning seeläbi - mõistmisega - hülgab igat liiki õigustuse, kindlustamise, mis tähendab, et meel on siis võimeline olema absoluutselt mitte midagi. 

Senikaua, kuni me ennast mingilgi moel petame, pole armastus võimalik. Senikaua, kuni meel on võimeline looma ja endale kaela määrima pettust, eraldab see ennast ilmselgelt kollektiivist või terviklikust mõistmisest. Selles seisneb üks meie raskusi: me ei tea, kuidas teha koostööd. Me teame ainult seda, et me püüame töötada koos eesmärgi nimel, mille me mõlemad tekitame. Koostööd tehakse ainult siis, kui teil ja minul on ühine eesmärk, mille on loonud mõtlemine. On oluline mõista, et koostöö on aga võimalik ainult siis, kui teie ja mina ei taha olla mitte midagi. Kui teie ja mina tahame olla midagi, siis muutuvad vajalikuks usk ja kõik ülejäänu, muutub vajalikuks enda projitseeritud utoopia. Aga kui teie ja mina loome anonüümselt, ilma mingisuguste enesepettuseta, ilma ühegi usu või teadmiste barjäärita, ilma soovita kindlustunde järele, siis on tegemist koostööga.

Kas meil on võimalik teha koostööd, olla koos, ilma et meil oleks silme ees eesmärki? Kas teie ja mina saame töötada koos ilma tulemust taotlemata? Kahtlemata on see tõeline koostöö! Kui teie ja mina mõtleme välja, töötame välja, plaanime tulemust ja me töötame koos selle tulemuse nimel, siis millise protsessiga on meil sel juhul tegemist? Meie mõtted, meie mõisteline meel saavad muidugi kokku; ent emotsionaalselt võib kogu meie olemus selle vastu olla, mis tekitabki pettuse, teie ja minu vahelise konflikti. See on ilmselge ja silmnähtav tõsiasi meie igapäevaelus. Teie ja mina lepime intellektuaalsel pinnal kokku teatava töö tegemises, ent alateadlikult, sügavamal tasandil, käib teie ja minu vahel lahing. Mina tahan mind rahuldavat tulemust, ma tahan domineerida, ma tahan rohkem raha, ma tahan, et minu nimi oleks teie omast eespool, ehkki teadupärast töötan ma koos teiega. Me mõlemad oleme selle plaani loojad, aga tegelikult oleme vastasseisus, ehkki väliselt meie vahel valitseb üksmeel.

Pole tähtis välja selgitada, kuivõrd teie ja mina suudame koostööd teha, läbi käia, elada koos maailmas, kus teie ja mina pole mitte midagi; kas me oleme võimelised tegelikult ja tõeliselt koostööd tegema - mitte pinnapealsel, vaid olemuslikul tasandil? See on üks meie kõige suuremaid probleeme, võib-olla kõige suurem. Mina samastan ennast objektiga ja teie samastate ennast sama objektiga, me mõlemad oleme sellest huvitatud, me mõlemad kavatseme seda esile kutsuda. Kahtlemata on selline mõtlemisprotsess väga pinnapealne, sest samastamise kaudu me tekitame eraldumise - mis on meie igapäevaelus nii selgelt näha. Teie olete kristlane ja mina olen moslem, me mõlemad kuulutame vendlust ja me mõlemad oleme teineteise kõri kallal. Mispärast? See on üks meie probleeme? Alateadlikult ja sügavalt on teil oma uskumused ja minul omad. Vendlusest rääkides pole me lahendanud kogu uskumuste probleemi, vaid oleme ainult teoreetiliselt ja intellektuaalselt kokku leppinud, et see peaks nii olema; sügavamal sisimas oleme üksteise vastu.

Kuni me pole lammutanud neid barjääre, mis on enesepettus, mis annavad meile teatava elujõu, energia, pole koostöö teie ja minu vahel võimalik. Grupiga, teatava ideega, teatava riigiga samastudes ei saa me mitte kunagi teha tõelist koostööd. On ainult vastastikused huvid.

Usk ei too kaasa koostööd, vastupidi, see lahutab. Me näeme kuidas üks poliitiline partei on teise vastu, igaüks uskudes teatavasse majandusprobleemide lahendamise viisi, ja nii on nad kõik üksteisega vaenujalal. Nad ei ole võtnud nõuks lahendada näiteks näljahäda probleemi maailmas. Nad on huvitatud teooriatest, mis probleemi lahendaksid. Nad pole huvitatud probleemist endast, vaid üksnes meetodist. Seetõttu on nende vahel võitlus vältimatu, sest nad on huvitatud ainult oma ideest, mitte probleemist endast. Samamoodi on üksteise vastu usuinimesed, ehkki sõnades nad ütlevad, et kõigil on üks Jumal; see kõik on teile teada. Sisemiselt nende uskumused, nende arvamused, nende kogemused hävitavad neid ning hoiavad neid jäädavalt lahus.

Meie raskus seisneb selles, et igaüks meist on samastunud teatava uskumusega, teatava viisi või meetodiga saavutada õnne või mingit majanduslikku korraldust, et meie meel on sellest vallatud ja me oleme võimetud probleemi rohkem süvenema; seetõttu me tahame oma konkreetsetes harjumustes, uskumustes ja kogemustes jääda isiksusena eraldiseisvaks. Kuni me need mõistmisega hajutame - mitte ainult pinnapealsel tasandil, vaid ka sügavamal tasandil - ei ole rahu meie vahel maailmas võimalik.

Tõde pole midagi sellist, mida on võimalik saavutada. Armastus ei saa ilmneda neile, kes tahavad sellest kinni hoida või kes sooviksid sellega samastuda. Kahtlemata ilmnevad sellised asjad siis, kui meel ei otsi, kui meel on täiesti vakka, ei tekita enam liikumisi ja uskumusi, millest see võiks sõltuda või ammutada teatavat jõudu, mis on märk enesepettusest. Ainult siis, kui meel mõistab kogu tahtmise protsessi, on see võimeline vaikseks muutuma. Siis ei ole meel enam liikumises, selleks et olla või mitte olla; ainult siis on võimalik seisund, kus puudub igasugunegi pettus.

Senikaua, kuni me ennast mingilgi moel petame, pole armastus võimalik.

mõtlemine ja probleemid

          Mõtlemine pole meie probleeme lahendanud ja vaevalt ta ka seda kunagi tulevikus teeb. Me oleme tuginenud mõistusele, et see juhataks meile teed meie keerdkäikudest välja. Mida kavalam, seda koletum, seda peenem mõistus on, seda suurem on süsteemide, teooriate, ideede mitmekesisus. Ja ideed ei lahenda ühtegi meie inimlikest probleemidest, seda pole need kunagi teinud, ega tee ka tulevikus. Meel pole lahendus; ilmselgelt ei vii mõtteviis meid raskustest välja. Sellepärast peaksime kõigepealt mõistma mõtlemisprotsessi, ja olema võimeline minema sellest kaugemale - sest kui mõte lakkab, siis võib-olla oleme võimelised leidma tee, mis aitab meil lahendada meie probleemid mitte ainult individuaalsel, vaid ka kollektiivsel tasandil.

Paljud targad inimesed - filosoofid, õpetlased, poliitilised juhid - pole tegelikult lahendanud meie inimlikke probleeme, mis on suhted teie ja teiste vahel, teie ja minu vahel. Siiani oleme probleemi uurimiseks kasutanud meelt, mõistust, ja selle abil me loodame leida lahenduse. Kas mõte saab iialgi meie probleeme hajutada? Kas pole mõte, kui seda ei rakendata just laboratooriumis või joonestuslaual, alati ennast kaitsev, ennast jäädvustav, tingitud? Kas selle tegevus pole enesekeskne? Ja kas mõte saab iialgi lahendada ühtegi probleemi, mille mõte on ise loonud? Kas meel, mis on loonud probleemid, lahendab need asjad, mis ta on ise esile toonud?

Kahtlemata on mõtlemine reageering. Kui ma esitan teile küsimuse, siis te vastate sellele - te vastate tuginedes oma mälule, oma eelarvamustele, oma kasvatusele, kliimale, kogu oma tingituse taustale; te vastate sellekohaselt, te mõtlete sellekohaselt. Selle taustsüsteemi keskmeks on tegevuse protsessis olev "mina". Senikaua, kuni taustsüsteemi ei mõisteta, senikaua, kuni mõtteprotsessi, seda Mina, mis probleemi loob, ei mõisteta ega lõpetata, on meie konfliktid paratamatud sisimas ja väliselt, mõtetes, emotsioonides ja tegudes. Mitte mingisugunegi lahendus, ükskõik kui tark, ükskõik kui hästi välja mõeldud, ei saa iialgi teha lõppu konfliktile inimese ja inimeste, teie ja minu vahel. Mõistes seda teadvustades, kuidas mõte tärkab ja millisest allikast, me küsime: "Kas mõtlemine võib iialgi lõppeda?"

Kas te olete probleemi selle üle mõtlemisega lahendanud? Kas on kunagi ükskõik mis laadi probleemi - majanduslikku, sotsiaalset, religioosset - tõepoolest lahendatud mõtlemisega? On ainult kokkulepped riikide, huvigruppide, klannide, teie ja minu vahel, aga probleemid jäävad. Mida rohkem te oma igapäevaelus probleemi üle mõtlete, seda keerukamaks, seda nõutumaks, seda ebamäärasemaks see muutub. Kas meie tegelikus, igapäevases elus pole nii? Te võite teatavate probleemi tahkude üle mõeldes näha selgemini teise inimese vaatenurka, aga mõte ei suuda näha probleemi täies ulatuses - see suudab näha ainult osaliselt, ent osaline vastus ei ole täielik vastus, seetõttu pole see lahendus.

Mida rohkem me probleemi üle mõtleme, mida rohkem me seda uurime, analüüsime, arutame, seda keerukamaks see muutub. Niisiis, kas on võimalik vaadelda probleemi kõikehõlmavalt, täielikult? Kuidas see on võimalik? See ongi meie jaoks kõige raskem. Meie probleemid ainult paljunevad - rahandus- ja majanduskriisid, laienev terrorism, meie suhetes on igat liiki ebakõlasid. Kas me saame seda mõista kõikehõlmavalt, tervikuna? Ilmselt seda saab lahendada ainult siis, kui me suudame seda vaadata tervikuna - mitte lahterdatuna, mitte jagatuna. Millal on see võimalik? Kindlasti on see ainult võimalik ainult siis, kui mõtlemisprotsess - mille allikas on Minas, egos, traditsiooni, tingituse, eelarvamuse, lootuse, meeleheite taustsüsteemis - on lõppenud. Kas me suudame Mina mõista - mitte analüüsides, vaid nähes asja nii, nagu see on, olles teadlik sellest kui faktist, mitte kui teooriast? Mitte püüdes lahustada Mina selleks, et saavutada tulemust, vaid nähes Mina toimimist, pidevat tegevust? Kas meil on võimalik seda vaadata ilma mingi soovita hävitada või julgustada? Kas pole probleem selles? Kui meis kõigis puuduks Mina kese tahtmiseta võimu, positsiooni, autoriteedi, edasikestmise, enesealalhoiu järele, siis kahtlemata meie probleemid lõppeksid!

Mina on probleem, mida mõte ei suuda lahendada. On vaja teadlikkust, mis pole mõte. Olla hukka mõistmata või õigustamata teadlik Mina tegevusest - lihtsalt olla teadlik - on piisav. Kui te teadvustate vaid selleks, et välja selgitada, kuidas probleemi lahendada, seda muuta, saavutada tulemust, siis jääb see ikkagi Mina-välja. Senikaua, kuni me taotleme tulemust, olgu analüüsi, teadlikkuse, iga mõtte pideva uurimise kaudu, oleme ikkagi mõtteväljas, mis asub Mina-, ego- või mis-teile-meeldib-väljas.

Senikaua, kuni eksisteerib meele tegevus, ei ole armastus kindlasti võimalik. Kui on olemas armastus, siis pole meil enam sotsiaalseid probleeme. Aga armastus pole midagi sellist, mida on võimalik omandada. Meel võib püüda seda omandada kui uut mõtet, uut tunnet, uut moodi mõtlemist; ent meel ei saa olla armastusseisundis senikaua, kuni mõte omandab armastust. Senikaua, kuni meel püüab saavutada ahnusetust, on see ikkagi ahne! Samamoodi, senikaua, kuni meel soovib, tahab ja harjutab selleks, et olla seisundis, mis kätkeb endas armastust, see kahtlemata eitab seda seisundit.

Nähes seda probleemi, seda keerukat elamisprobleemi, ning olles teadlik oma mõtlemisprotsessist ning taibates, et tegelikult ei vii see mitte kuhugi - kui me mõistame seda sügavalt, siis kahtlemata on tegemist arukusseisundiga, mis pole individuaalne ega kollektiivne. Siis lakkab suhteprobleem üksikisiku ja ühiskonna, üksikisiku ja kogukonna, üksikisiku ja tõeluse vahel; sest siis jääb järele ainult arukus, mis pole ei isiklik ega ebaisikuline. Ainult selline arukus suudab lahendada meie tohutud probleemid. See ei või olla tulemus; see saab sündida ainult siis, kui me mõistame kogu mõtlemisprotsessi täielikult, mitte ainult teadlikul tasandil, vaid ka teadvuse sügavamatel, varjatumatel tasanditel.

Selleks et mõista mõnda neist probleemidest, peab meel olema väga vaikne, väga rahulik, et see saaks vaadata probleemi ilma ideid või teooriaid esitamata, ilma ühegi hälbeta. Selles seisnebki üks meie raskusi - sest mõte on muutunud hälvitajaks. Kui ma tahan midagi mõista, vaadata, siis ma ei pea sellest mõtlema - ma vaatan seda. Niipea kui ma hakkan mõtlema, kui mul tekivad asja kohta ideed, arvamused, olen ma juba hälbinud seisundis ja vaatan asjast, mida ma peaksin mõistma, mööda. Niisiis, kui teil on probleem, hakkab mõtlemine segama - see on idee, arvamus, hinnang, võrdlus - ega lase meil probleemi vaadata tõeselt ja seeläbi seda mõista ning lahendada. Kahjuks ütlete: "Kuidas ma saan elada, olla ilma mõtlemata? Kuidas ma saan olla mõttetühi?" Mõttetühjus tähendab poolteadvusetuse, idiootsuse - või kuidas iganes te seda nimetate - seisundit, ning te hülgate selle instinktiivselt. Ent kahtlemata võib meel, mis on väga vaikne, mida ei hälvita selle enda mõtted, mis on avatud, vaadata probleemi väga vahetult ja lihtsalt. Ja võime vaadelda probleeme ilma kuhugi hälbimata on ainus lahendus. Selleks peab meel olema vaikne, rahulik.

Selline meel pole millegi tulemus, pole harjutamise, mediteerimise, enesekontrolli lõppsaadus. See tekib ilma ühegi distsipliini, sunduse või vaoshoidmiseta, ilma "mina", mõtte ühegi pingutuseta; see tekib siis, kui ma mõistan kogu mõtlemisprotsessi - kui ma suudan näha tõsiasja kuhugi hälbimata. Selles meelerahuseisundis, kus valitseb tõeline vaikus, on armastus. Ja ainuüksi armastus suudab lahendada kõik meie inimlikud probleemid.

Senikaua, kuni eksisteerib meele tegevus, ei ole armastus kindlasti võimalik.

tahtmine ja sümbolid

“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,” ütles isa.
Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.” // Aga mis siis on? Küsib Andres endalt, ega tea vastust.” 

Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus V"

 

         
 Me tahame vara, positsiooni, võimu, mugavust, surematust, edasikestmist, me tahame olla armastatud, omada midagi püsivat, kestvat, midagi, mis ületab ajalikkuse. Niisiis, mis on tahtmine? Mis on see asi, mis meid tagant kihutab, sunnib? Ma ei taha väita, et peaksime olema rahul sellega, mis meil on või millised me olme, mis on pelgalt vastand sellele, mida me soovime. Me püüame näha, mis asi tahtmine on, ja kui me suudame sellesse süveneda ettevaatlikult, siis ma arvan, et me kutsume esile muutuse, mis pole pelk ühe tahtmisobjekti vahetamine teise vastu. Seda me üldjuhul mõtleme "muutuse" all, olemata rahul ühe konkreetse tahtmise objektiga, otsime sellele aseaine. Oleme lõputus liikumises ühelt tahtmise objektilt teisele, mida me peame kõrgemaks, ülevamaks, peenemaks; aga kui tahes peen, tahtmine on ikkagi tahtmine, ning tahtmisega käib kaasas lõputu võitlus, vastandite konflikt.

Kas pole seetõttu tähtis välja selgitada, mis tahtmine on ja kas seda on võimalik muuta? Mis asi on tahtmine? Kas pole see sümbol ja tunne, mille sümbol tekitab? Tahtmine on tunne koos selle saavutamise objektiga. Kas tahtmine on võimalik ilma sümboli ja sellest tekkiva tundeta? Ilmselgelt mitte. Sümbol võib olla pilt, isik, sõna, nimi, kujutis, idee, mis äratab minus tunde, et see mulle meeldib või mitte; kui see tunne on naudinguline, siis ma tahan vastavat sümbolit kätte saada, omada, hoida, et nauding kestaks. Aeg-ajalt, vastavalt minu kalduvustele ja pingutustele, ma vahetan pilti, objekti, kujutist. Olen ühest naudinguvormist küllastunud, tüdinud, väsinud, pettunud, seega otsin uut tunnet, uut ideed, uut sümbolit. Ma hülgan vana tundmuse ja võtan uue, uute sõnade, uute tähenduste, uute kogemustega. Ma hülgan vana ja annan voli uuele, mida ma pean kõrgemaks, ülevamaks, rahuldustpakkuvamaks. Niisiis on tahtmises vastupanu ja järeleandmine, millega käib kaasas ahvatlus; ja muidugi, andes järele teatavale tahtmisele, kaasneb sellega alati pettumishirm.

Kui ma vaatan minus toimuvat tahtmise protsessi tervikuna, siis ma näen, et alati on objekt, mille poole minu meel on suunatud uusi tundeid saama, ja et selle protsessiga on seotud vastupanu, ahvatlus ja distsipliin. On taju, tunne, kontakt ja tahtmine ning meel muutub selle protsessi mehhaaniliseks instrumendiks, kus sümbolid, sõnad ja objektid moodustavad keskme, mille ümber on rajatud kõik tahtmised, püüdlused, ambitsioonid; see kese on Mina. Kas on mul võimalik tahtmise keset hajutada - mitte ühte kindlat tahtmist, ühte kindlat himu või igatsust, vaid kõigi tahtmiste, igatsuste, lootuste võrgustikku, millega kaasneb alati pettumushirm? Mida rohkem ma olen pettunud, seda rohkem jõudu annan Minale. Senikaua, kuni on olemas lootus ja igatsus, on selle taustal alati hirm, mis omakorda tugevdab keset. Ja revolutsioon on võimalik ainult keskmes, mitte pealispinnal, mis on pelgalt tähelepanu kõrvalejuhtimine, pinnapealne muutus, mis viib pahatahtliku tegevuseni.

Kui ma olen kogu tahtmiste võrgustikust teadlik, siis ma näen, kuidas mu meel on muutunud surnud keskmeks, mehhaaniliseks mäluprotsessiks. Väsinud ühest tahtmisest, soovin automaatselt leida täitumust teises. Minu meel kogeb lakkamatult tundeid, see on tunnete instrument. Olles tüdinud teatavast tundest, otsin ma uut tunnet, milleks võib olla ka niinimetatud jumalikkuse tunnetamine; aga see on ikkagi tunne. Mul on saanud sellest maailmast ja maistest vaevadest küllalt ning ma tahan rahu, mis kestaks igavesti; niisiis ma mediteerin, talitsen ennast, vormin enda meelt, selleks et kogeda rahu. Selle rahu kogemine on ikkagi tunne. Niisiis on minu meel tunde, mälu mehhaaniline instrument, surnud kese, millest ma oma tegevuses ja mõtlemises lähtun.

Objektid, mida me järgime, pole muud kui meele projektsioonid, sümbolid, millest see ammutab tundeid. Sõnad nagu "Jumal", "armastus", "demokraatia", "rahvuslus" - on kõik sümbolid, mis äratavad meeles tundeid ja seetõttu meel klammerdub neisse. Nagu me teame, saab iga tunne otsa, ja nii me kulgeme ühelt tundelt teisele ning iga tunne tugevdab harjumust otsida uusi tundeid. Seega muutub meel pelgalt tunde ja mälu instrumendiks, ning me oleme selle protsessi lõksus. Senikaua, kuni meel otsib uusi kogemusi, on see võimeline mõtlema ainult tunnete raames. Iga spontaanne kogemus, mis võib olla loov, vitaalne, rabavalt uus, taandub otsekohe tundeks ja järgib seda ning seejärel muutub mälestuseks. Seetõttu on kogemus surnud ja meel muutub pelgalt seiskunud minevikuklombiks.

Niisiis seisneb meie probleem tahtmise mõistmises - mitte selles, kui kaugele see peaks minema või kus see peaks lõppema, vaid kogu tahtmisprotsessi, igatsuste, ihaluste, põletavate himude terviklikus mõistmises. Teie ja minu probleem on näha, kuivõrd meel on üldse võimeline olema vaba tahtmisest, tunnetest.

Kahtlemata pole loomisel mitte midagi tegemist tundega; tõelus, Jumal või mida iganes soovite, pole seisund, mida on võimalik kogeda tundena. Kui te kogete midagi, mis siis toimub? See on andnud teile teatava tunde, ülevuse või depressiivsuse. Loomulikult te püüate depressiivset tunnet vältida, kõrvale heita, aga kui see on rõõm, ülev meeleolu, siis püüdlete seda. Teie kogemus on andnud naudingulise tunde ja te tahate seda veel; ja see "veel" tugevdab meele surnud keset, mis igatseb lõputult veel kogemusi. Järelikult ei saa meel kogeda midagi uut, see on võimetu kogema midagi uut, sest see läheneb alati mälu kaudu, äratundmise kaudu; ja see mida tuntakse ära mälu kaudu, pole tõde, looming, tõelus. Selline meel ei saa kogeda tõelust, see saab kogeda ainult tunnet, ja looming ei ole tunne, see on midagi igavesti uut hetkest hetkesse.

Nüüd ma mõistan oma meeleseisundit; ma näen, et see on ainult tunnete ja tahtmiste instrument, või pigem, et see on tunne ja tahtmine, ja see on mehhaaniliselt takerdunud rutiini. Selline meel pole võimeline uut vastu võtma või tajuma; sest uus peab ilmselgelt olema midagi valjapool tunnet, mis on alati vana. Ma arvan, et siis te hakkate mõistma, et tõeliselt otsiva inimese elus on tahtmisel väga vähe tähtsust. Kahtlemata on olemas teatavad füüsilised vajadused nagu toit, riided, peavari ja muu sarnane. Aga neist ei saa kunagi psühholoogilised hirmud, asjad, mille najal meel ehitab end üles tahtmise keskmena. Väljapool füüsilisi vajadusi muutuvad igat liiki tahtmised - vägevuse, tõe, vooruse järele - psühholoogiliseks protsessiks, millega meel ehitab üles idee "minast" ja tugevdab ennast selle keskmena.

Kui te seda protsessi näete - mõistma hakkate - kui olete sellest tõepoolest teadlik ilma vastandamiseta, ilma ahvatlust tundmata, ilma vastupanuta, ilma seda õigustamata või arvustamata, siis te avastate, et meel on võimeline vastu võtma uut ja uus pole kunagi tunne; seetõttu ei saa seda kunagi ära tunda, uuesti kogeda. See on olemisseisund, kus loovus ilmneb ilma kutsumata, ilma mälestusteta.

Senikaua, kuni meel otsib uusi kogemusi,

on see võimeline mõtlema ainult tunnete raames.

28. august 2011, Inglismaal