distsipliin ja vabadus

        Mida distsipliini all mõeldakse? Mispärast me endid distsiplineerime, kui me seda teeme? Kas distsipliin ja arukus käivad käsikäes? Enamik inimesi tunneb, et me peame mingit laadi distsipliiniga allutama kontrollile meis peituva elaja, koletise. Kas see elajas, see koletis on distsipliini abil valitsetav? Mida me distsipliini all mõtleme? Tegevussuunda, mis tõotab tasu, tegevussuunda, mille järgimine annab meile selle, mida me tahame - olgu see positiivne või negatiivne; käitumismall, mille usin, hoolas, tulihingeline harjutamine annab meile lõpuks selle, mida me tahame. See võib olla valulik, ent ma olen nõus selle läbi tegema, et midagi saada. Me tahame muuta, allutada, hävitada Mina, mis on agressiivne, isekas, silmakirjalik, ärev, kartlik - kõike seda, mis on meis elava elaja põhjus. Kuidas seda teha? Kas seda on võimalik teha distsipliini abil või Mina mineviku mõistuspärase arusaamise kaudu: mis Mina on, kuidas see tekkis ja nii edasi? Kas me hävitame inimeses peituva elaja sunni või intellektuaalse mõtlemise abil? Kas intellektuaalne mõtlemine on distsipliini küsimus? Unustagem korraks kõik, mida on pühakud ja kõik teised inimesed on öelnud; süüvime asjasse ise, justkui uuriksime seda probleemi esimest korda.

Kõigepealt ütleme, et meis on konflikt, must valge vastu, ahnus helduse vastu ja nii edasi. Ma olen ahne, mis tekitab kannatusi, valu; et ahnusest vabaneda, pean ma ennast distsiplineerima. See tähendab, et ma pean avaldama vastupanu igasugusele konfliktile, mis tekitab mulle kannatusi, milleks antud juhul on ahnus. Siis ütlen, et see on ühiskonnavastane, see on ebaeetiline, see pole vaga ja nii edasi - tuues vastupanu õigustamiseks mitmesuguseid sotsiaal-religioosseid põhjendusi. Kas ahnust on võimalik hävitada või maha jätta sunniviisiliselt? Mis toimub, kui te seda teete - kui te ahnusele vastu hakkate? Mis see on, mis ahnusele vastu hakkab?  Mispärast te olete ahnuse vastu ja kes on see, kes ütleb: "Ma pean ahnusest vabanema"? 

See, kes ütleb: "Ma pean sellest vabanema", on samuti ahnus. Senikaua on ahnus talle ära tasunud, aga nüüd valmistab see kannatusi ja valu; seepärast ta ütleb: "Ma pean sellest vabanema". Sellest vabanemise motiiv on ikkagi ahnuse protsess, sest ta tahab olla miski, mis ta pole. Ahnusest vaba olla on nüüd kasulik, niisiis järgin ma ahnusetust; ent motiiv, kavatsus on endiselt, olla miski, olla ahnuseta - mis on kahtlemata ikkagi ahnus; mis on taas negatiivne vorm, mis rõhutab Mina. 

Me leiame, et ahnus valmistab mitmesuguseid kannatusi ja valu erinevatel põhjustel. Senikaua, kuni me ahnust naudime, senikaua, kuni see meile ära tasub, pole probleemi. Ühiskond suunab ja julgustab meid erineval moel olema ahne; nii julgustavad religioonid meid erinevatel viisidel. Senikaua, kuni see on kasulik, senikaua see pole kannatus, me järgime seda, ent niipea, kui see hakkab meile probleeme ja valu valmistama, tahame selle vastu seista. Seda vastupanu me nimetame distsipliiniks ahnuse vastu; aga kas me vabaneme ahnusest vastupanu, vaoshoidmise, mahasurumise kaudu? Ahnusest vabaneva sooviva Mina iga tegu on ikkagi ahnus. Seetõttu pole ükski minupoolne samm, ükski reageering ahnuse suhtes lahendus.

Esiteks peab meel olema vaikne ja häirimatu, et midagi mõista, eeskätt et mõista midagi sellist, mida me ei tunne, mida minu meel ei suuda mõõta. Selleks et mõista ükskõik millist keerukat probleemi - elust või suhetest - on vaja teatavat vaikset meelesügavust. Kas see vaikne meelesügavus tekib mingit laadi sunduse teel? Pinnapealne meel võib ennast sundida, vaigistada; ent see pole võimeline kohanemiseks, paindlikkuseks, tundlikkuseks. 

Selle mõistmiseks on vaja arukust. Mõistmisest, et sundus muudab meele nüriks, saabki alguse arukus. Mõistmisest, et distsipliin on pelgalt hirmust ajendatud mugandumine teatud tegevusmalli järgi. Seda mõeldakse iseenda distsiplineerimise all; me kardame mitte teada saada seda, mida me tahame. Mis juhtub, kui te distsiplineerite meelt, kui te distsiplineerite oma olemust? See muutub väga kalgiks - paindumatuks, aeglaseks, kohanematuks. Selline tulemus on ilmselgelt hääbumisprotsess, sest on olemas konflikt, mis lükatakse kõrvale, peidetakse ära, aga see jääb ikkagi alles, meie sisse küdema.

Te näete kedagi, te peate teda õnnelikuks ja ennast õnnetuks ja ta on teie arvates jõudnud selleni teatavaid asju tehes ning soovides samasugust õnne, te imiteerite teda. Seda imiteerimist nimetatakse distsipliiniks. Me imiteerime selleks, et saada seda, mis on teisel; me kopeerime selleks, et olla õnnelik, nii nagu on teie arvates too teine. Kas õnne on võimalik leida distsipliini kaudu? Kas on võimalik olla iialgi vaba, kui te järgite teatavat reeglit, teatavat distsipliini või käitumismalli? Avastamiseks on kahtlemata vaja vabadust. Kui te avastate midagi, siis peate olema sisemiselt vaba. Kas te olete vaba, kui vormite oma meelt teataval viisil, mida te nimetate distsipliiniks? Ilmselgelt ei ole. Te olete pelk kordamismasin, mis osutab vastupanu vastavalt teatavale järeldusele, vastavalt teatavale käitumismallile. Vabadus ei saa tulla distsipliini kaudu. Vabadus saab ilmneda ainult arukuse läbi; ja see arukus äratatakse või on teil olemas selsamal hetkel, kui te näete, et igat laadi sundus välistab vabaduse, nii sisemise kui välise.

Kõigepealt on kahtlemata vaja vabadust; ja vabaduse annab ainult voorus. Ahnus on segadus; viha on segadus; kibedus on segadus; kadedus on segadus; kurbus on segadus. Kui te seda näete, olete kahtlemata neist vabad; te ei osuta enam vastupanu, vaid te näete, et ainult vabaduses on võimalik avastada ning et igat laadi sundus ei ole vabadus ja seetõttu puudub seal ka avastus. Voorus annab teile vabaduse. Ebavooruslik inimene on segaduses inimene; kuidas on võimalik segaduses olevana midagi avastada? Kuidas see saakski võimalik olla? Niisiis pole voorus distsipliini tulemus, vaid voorus on vabadus, ja vabadus ei saa tulla ühegi tegevuse kaudu, mis pole vooruslik, mis pole iseenesest tõene.

Enamik meist on sedavõrd tingitud välistest mõjutustest, religioossetest doktriinidest, uskumustest ning iseenda sisemistest nõudmistest jõuda millegini, saavutada midagi, et meil on väga raske seda probleemi uuesti läbi mõelda ilma distsipliini mõistetesse takerdumata. Esiteks peame nägema väga selgesti distsipliini mõju, kuidas see ahendab ja piirab meie meelt, sunnib meelt meie tahtmiste, mõjutuste ja muu sarnase kaudu teataval moel toimima; tingitud meel - ükskõik kui "vooruslik" too tingitus ka pole - ei saa mingil juhul olla vaba ega ole seetõttu võimeline mõistma tõelust. Tõelus võib ilmneda ainult siis, kui on olemas vabadus, ja vabadus ei saa olla seal, kus on sundus, olgu positiivne või negatiivne, mis põhineb hirmul.

Vabadus puudub, kui otsite eesmärki, sest te olete selle eesmärgi külge seotud. Te võite olla minevikust vaba, ent teid kammitseb tulevik, ja see pole vabadus. Ainult vabaduses on võimalik avastada midagi: uut ideed, uut tunnet, uut taju. Iga distsipliinivorm, mis põhineb sundusel, välistab selle vabaduse, olgu poliitilise või religioosse; ja kuna distsipliin - mis on muganemine tegevusega teatava eesmärgi nimel - on siduv, ei saa meel iialgi olla vaba. See saab toimida ainult etteantud rööpas või vaos nagu grammofoniplaat.

Niisiis saavutab meel harjutamisega, harjumusega, mudeli rakendamisega ainult seda, mida mudel kehastab. Seetõttu pole meel vaba; seetõttu ei saa see mõista seda, mis on mõõtmatu. Teadlikkus kogu sellest protsessist - mispärast te distsiplineerite end pidevalt avaliku arvamuse, teatavate liidrite järgi; üleüldse mugandute mingite arvamuste järgi, olgu pühaku või naabri omaga, sellel pole vahet - teadlikkus kogu sellest muganemisest harjutamiste ja enese allasurumise peente viiside kaudu, salgamisest, kehtestamisest, mahasurumisest, vaoshoidmisest, mis kõik tähendavad muganemist malli järgi: see on juba vabaduse algus, millest tuleb voorus. Kahtlemata pole voorus teatava kindla idee kultiveerimine. Näiteks kui ahnusest loobuda mingi eesmärgi nimel, siis pole see enam voorus. See tähendab, kui te olete teadlik, et te pole ahne, kas te olete siis vooruslik? Seda teeme me distsiplineerimise kaudu.

Distsipliin, muganemine, harjutamine ainult rõhutavad eneseteadvust kui miski olemist. Meel, mis praktiseerib armastust ja seetõttu pole see vaba omaenese teadvusest, mis tajub end armastavana; seetõttu pole see tegelikult ahnusetu, vaid ahne soovist, olla armastatud. Meel on lihtsalt rüütanud ennast uue kattega, mida ta nimetab nüüd armastuseks. Me võime näha kogu seda terviklikku protsessi: motivatsioon, tahtmine saavutada tulemust, muganemine malli järgi, tahtmine malli järgi kindlustatud olla - see kõik on pelgalt liikumine teadaolevalt teadaolevale, alati meele enesekeskse protsessi piires.

Selle kõige nägemisest, sellest teadvelolemisest saab alguse arukus, ning arukus pole ei vooruslik ega mittevooruslik, seda ei saa sobitada malli järgi vooruse või mittevoorusena. Aukus toob vabaduse, mis pole ohjeldamatus ega ka korralagedus. Ilma arukuseta ei saa olla voorust; voorus annab vabaduse ja vabaduses ilmneb tõelus. Kui te näete kogu protsessi täielikult, terviklikuna, siis leiate, et konflikti pole. Kuna me oleme konfliktis ja kuna me tahame konfliktidest pääseda, pöördume eri liiki distsipliinide, salgamise ja muganemise poole. Kui me näeme, missugune konflikti olemus on, siis ei tule distsipliin kõne allagi, sest siis me mõistame konflikti toimimisviise hetkest hetkesse. See nõuab suurt ärksust, enese pidevat jälgimist; asja juures on hämmastav see, et ehkki te ei tarvitse kogu aeg valvel olla, käib sisemuses lakkamatu salvestamisprotsess, kui vaid kavatsus on olemas - sisemine tundlikkus teeb pidevalt pilte ja projitseerib neid niipea, kui te olete vagusi.

Seetõttu pole küsimus distsipliinis. Tundlikkus ei saa iialgi tekkida sunduse teel. Te võite sundida last midagi tegema, panna ta nurka ja ta on võib-olla vakka; ent sisemuses ta arvatavasti pulbitseb, vahib aknast välja, teeb midagi, et minema pääseda. Nõnda toimime me siiamaani. Niisiis saate ainult teie ise lahendada küsimuse distsipliinist ning otsustada, kellel on õigus ja kellel mitte.

Lisaks sellele me kardame eksida, sest me tahame olla edukad. Distsiplineerimise põhjus on hirm, ent tundmatut ei ole võimalik püüda distsipliinivõrkku. Vastupidi, tundmatul on vaja vabadust, mitte meele mõttemustreid. Sellepärast ongi meelerahu äärmiselt oluline. Kui meel teadvustab, et ta on rahulik, siis ta pole enam rahulik; kui meel teadvustab, et ta on ahnusest vaba, siis tunneb ta ennast ära ahnusetuserüüs, ent see pole rahu. Sellepärast on vaja mõista ka kontrollija ja kontrollitava suhtes peituvat probleemi. Need pole eraldiseisvad nähtused, vaid ühtne nähtus: kontrollija ja kontrollitav on üks.

Distsipliin on hirmust ajendatud mugandumine teatud tegevusmalli järgi.