aeg ja analüüs

          Me oleme mineviku tagajärg. Meie mõte põhineb eilsel ja paljudel tuhandetel eilsetel. Me oleme aja tagajärg ja meie reageeringud, meie praegused hoiakud, on paljude tuhandete hetkede, intsidentide ja kogemuste kumulatiivne tulemus. Niisiis on minevik meist enamiku jaoks olevik, ja see on vaieldamatu tõsiasi. Teie, teie mõtted, teod ja reageeringud on mineviku tulemus. Kas meie minevikku on võimalik kustutada silmapilkselt? Kas minevik saab haihtuda hetkega, või on selleks vaja aega? Kas meie kumulatiivne minevik vajab aega, et meel suudaks olevikus vabaneda? Kas on võimalik kustutada seda tausta ilma ajaprotsessi läbi tegemata?

Alateadvusesse kuhu on kokkukuhjatud ja talletatud lugematuid mõtteid, tundeid, mõjutusi, reageeringuid, mälestusi, traditsioone. Kas on sellise taustaga võimalik mõista tõelust, sest tõelus peab olema mitteajalik: see on ajatu. Niisiis pole võimalik mõista ajatut meele kaudu, mis on aja saadus. Meel on taust; meel on aja tulemus; meel on minevik, meel ei ole tulevik. Meel võib ennast projitseerida tulevikku ja kasutada olevikku üleminekuna tulevikku, niisiis, mida iganes meel ka teeb, mis iganes on selle tegevus - selle tulevane, praegune või möödunud tegevus - on see ikkagi aja kütkeis. 

Kas meel saab täielikult lakata, mõtteprotsess lõppeda? Meelel on endastmõistetavalt palju kihistusi; sellel, mida me nimetame teadvuseks, on palju kihte, iga kiht on omavahel seotud teiste kihtidega, iga kiht sõltub teisest, on vastasmõjus; kogu meie teadvus mitte ainult ei koge, vaid ka nimetab ja määratleb ja talletab kui mälu. See on kogu teadvuse protsess.

Kui me räägime teadvusest, kas me ei mõtle siis kogemist ja kogemuse talletamist mälus selle nimetamise või määratlemise kaudu? See kõik - erinevatel tasanditel - on teadvus. Kas meel, mis on aja tagajärg, võib taustast vabanemiseks läbi teha analüüsi järkjärgulise protsessi, või on võimalik olla ajast täiesti vaba ja vaadata tõelust vahetult?

Paljud analüütikud väidavad, et taustast vabanemiseks peate te uurima iga reageeringut, kompleksi, tõket, blokeeringut - mis ilmselgelt viitab ajaprotsessile. See tähendab, et analüüsija peab aru saama, et ta analüüsib, ja ta ei tohi seda, mida ta analüüsib, vääriti tõlgendada. Kui ta tõlgendab analüüsitavat vääriti, viib see valejäreldusteni ja seetõttu loob ta nii veel ühe tausta. Analüüsija peab olema võimeline analüüsima oma mõtteid ja tundeid ilma vähimagi kõrvalekaldumisteta; ja ta ei tohi analüüsis vahele jätta mitte ühtegi sammu, sest vale sammu, vale järelduse tegemine tähendab tausta taaskinnitamist erinevas liinis, erineval tasandil. 

Kerkib veel üks probleem: kas analüüsija on eraldiseisev sellest, mida ta analüüsib? Kas ei ole analüüsija ja see, mida ta analüüsib ühisnähtus?

Kahtlemata on kogeja ja kogemus ühisnähtused, need pole kaks eraldi protsessi. Sellepärast on meie teadvuse sisu analüüsimine ja sellest protsessist vabanemine peaaegu võimatu, sest analüüsija ei ole erinev sellest, mida ta analüüsib, ehkki ta võib vastupidiselt arvata. Ta võib ennast eristada sellest, mida ta analüüsib, ent ta on siiski osa sellest, mida analüüsib. Mul on mõte, mul on tunne - ütleme näiteks, et ma olen vihane. Inimene, kes viha analüüsib, on ikkagi viha osa ja seetõttu on nii analüüsija kui analüüsitav ühisnähtus, nad ei ole kaks eraldi jõudu või protsessi. 

Niisiis on iseenda analüüsimine, avamine, iseenda vaatlemine lehekülg lehekülje järel, iga reaktsiooni, iga reageeringu jälgimine äraarvamatult raske ja pikk. Seetõttu pole sel viisil võimalik ennast taustast vabastada. Peab olema lihtsam, otsem tee. Selle väljaselgitamiseks on vaja kõrvale heita kõik, mis on võlts, sellesse mitte klammerduda. Niisiis pole analüüs see tee, ja me peame olema analüüsiprotsessist vabad.

Mis teil siis üle jääb? Te olete harjunud ainult analüüsiga, kus jälgiv on jälgija - kusjuures jälgija ja jälgitav on ühisnähtus -, jälgija, kes püüab analüüsida seda, mida ta jälgib, ei vabane oma taustast. Kui nii - ja nii on -, siis te hülgate selle protsessi. Kui te näete, et see on väär tee, kui te mõistate mitte ainult sõnade tasandil, vaid tõeliselt, et see on väär protsess, siis mis teie analüüsiga juhtub? Te lõpetate analüüsimise. Mis teil siis üle jääb? Seda vaadata ja järgida ning te näete, kui kiiresti ja sujuvalt on võimalik taustast vabaneda. Kui see pole see tee, siis mis muud teil üle jääb? Milline meeleseisund on harjunud analüüsima, katsetama, sisemusse vaatama, lahkama, järeldusi tegema ja nii edasi? Milline on teie meeleseisund siis, kui see protsess on lakanud?

Te väidate, et teie meel on tühi. Süüvige sellesse tühja meelde. Teiste sõnadega, kui te heidate kõrvale selle, mis on teadupärast väär, siis mis teie meelega juhtus? Mis te lõppude lõpuks kõrvale heitsite? Te heitsite kõrvale väära protsessi, mis on tausta tagajärg. Te olete nii-öelda ühe hoobiga kõik kõrvale heitnud. Seetõttu, kui te heidate kõrvale analüütilise protsessi kõige sellega kaasnevaga ja te näete seda väärana, vabaneb teie meel eilsest ja seetõttu on võimeline vaatama vahetult, ilma ajaprotsessi läbi tegemata, ja seega hülgama silmapilkselt tausta.

Kogu küsimust teise nurga alt vaadates: mõte on aja tulemus, mõte on keskkonna, sotsiaalsete ja religioossete mõjutuste tulemus, mis kõik on ajalikud. Niisiis, kuidas saab mõte olla vaba ajast? See tähendab, kas mõte, mis on aja tulemus, võib peatuda ja vabaneda ajaprotsessist? Mõtet on võimalik valitseda, kujundada; aga mõtte kontrollimine jääb ikkagi aja valdkonda ja nii seisneb meie raskus järgmises: kuidas saab meel, mis on aja, paljude tuhandete eilsete tulemus, vabaneda silmapilkselt oma keerukast taustast? 

Te võite ajas kogutud mõtete taustast vabaneda mitte homme, - vaid olevikus -, praegu. Seda on võimalik teha ainult siis, kui mõistate, mis on väär; ja ilmselgelt on väär analüütiline protsess, ja see on ainus asi, mis meil on. Kui analüütiline protsess lakkab täielikult, mitte sunniviisiliselt, vaid selle protsessi vältimatu vääruse mõistmise läbi, siis te leiate, et teie meel on täielikult minevikust lahutatud - mis ei tähenda, et te ei tunne minevikku ära, vaid et teie meelel pole vahetut osadust minevikuga. Niisiis saab see ennast minevikust vabastada otsekohe, nüüdsama, ja minevikust lahknemine, täielik vabadus mitte kronoloogilises, vaid psühholoogilises mõttes, on võimalik; ja see on ainus viis mõista tõelust.

Asja väga lihtsalt väljendades: kui te soovite midagi mõista, siis milline on teie meeleseisund? Kui te tahate mõista oma last, kui te tahate mõista teist inimest, seda, mida teine ütleb, siis milline on teie meeleseisund? Te ei analüüsi, kritiseeri ega arvusta teise sõnu; te kuulate teda. Teie meel on seisundis, kus mõtteprotsess pole aktiivne, vaid ärgas. Ärksus ei tulene ajast. Te lihtsalt olete ärgas, passiivset vastuvõtlik ja ometi täielikult teadvel; ja ainult selles seisundis on võimalik mõistmine. Kui meel on ärritunud, kahtlev, muretsev, lahkav, analüüsiv, siis mõistmine puudub. Kui on olemas intensiivne valmidus mõista, siis on meel endastmõistetavalt rahulik. 

Loomulikult peate te seda katsetama, mitte minu sõnu uskuma, aga te võite veenduda, et mida rohkem ja rohkem te analüüsite, seda vähem te mõistate. Te võite mõista teatavaid sündmusi, teatavaid kogemusi, aga kogu teadvuse sisu ei ole võimalik tühjendada analüütilise protsessi kaudu. Seda on võimalik tühjendada ainult seeläbi, et te näete analüüsi kaudu lähenemise väärust. Kui te näete väärust väärusena, siis te hakkate nägema, mis on tõsi; ja taustast vabastab teid tõde.

Mida rohkem te analüüsite, seda vähem te mõistate.