enesepettus ja koostöö

        Mis on enesepettus? Mis on selle põhjus, selle alus? Kui paljud meist on tegelikult teadlikud, et me petame endid? Enne kui me saame vastata küsimusele: "Mis on enesepettus ja kuidas see tekib?", kas ei pea me olema teadlikud, et petame ennast? Kas teame, et petame ennast? Mida me enesepettuse all mõtleme? Selle teadmine on eluliselt väga tähtis, sest mida rohkem me ennast petame, seda suurem on pettuse jõud; sest see annab meile teatava elujõu, teatava energia, teatava võime, me hakkame enesepettusega mõjutama mitte ainult ennast, vaid järk-järgult ka teisi. See on enesepettuse vastastikmõju protsess. Kas me oleme sellest protsessist teadlikud? Me arvame, et me oleme võimelised mõtlema väga selgelt, sihikindlalt ja otseselt; aga kas me oleme teadlikud, et selles mõtlemisprotsessis on tegemist enesepettusega?

Kas mõte ise pole otsinguprotsess: õigustuste, kindlustunde, enesekaitse otsing, soov pälvida teiste head arvamust, positsiooni, prestiiži ja võimu? Kas soov olla keegi, olgu poliitilises või usulis-ühiskondlikus kontekstis, polegi enesepettuse tõeline põhjus? Niipea kui ma tahan midagi muud peale hädavajalike materiaalsete asjade, kas ma ei kutsu sellega esile, kas ma ei tekita seisundit, mis pettusi kergesti omaks võtab?

Me hakkame ennast petma niipea, kui tekib kihk keegi olla, kellekski saada või midagi saavutada. Sellest on meelel äärmiselt raske vabaneda. See on üks meie elu põhiprobleeme. Kas on võimalik elada selles maailmas ja olla eikeegi? Ainult siis oleme vabad kõigist pettustest, sest ainult siis ei otsi meel tulemust, rahuldavat vastust, mingit laadi õigustust või kindlust mitte mingiteski suhtes. See toimub ainult siis, kui meel mõistab pettuse võimalusi ja keerdkäike ning seeläbi - mõistmisega - hülgab igat liiki õigustuse, kindlustamise, mis tähendab, et meel on siis võimeline olema absoluutselt mitte midagi. 

Senikaua, kuni me ennast mingilgi moel petame, pole armastus võimalik. Senikaua, kuni meel on võimeline looma ja endale kaela määrima pettust, eraldab see ennast ilmselgelt kollektiivist või terviklikust mõistmisest. Selles seisneb üks meie raskusi: me ei tea, kuidas teha koostööd. Me teame ainult seda, et me püüame töötada koos eesmärgi nimel, mille me mõlemad tekitame. Koostööd tehakse ainult siis, kui teil ja minul on ühine eesmärk, mille on loonud mõtlemine. On oluline mõista, et koostöö on aga võimalik ainult siis, kui teie ja mina ei taha olla mitte midagi. Kui teie ja mina tahame olla midagi, siis muutuvad vajalikuks usk ja kõik ülejäänu, muutub vajalikuks enda projitseeritud utoopia. Aga kui teie ja mina loome anonüümselt, ilma mingisuguste enesepettuseta, ilma ühegi usu või teadmiste barjäärita, ilma soovita kindlustunde järele, siis on tegemist koostööga.

Kas meil on võimalik teha koostööd, olla koos, ilma et meil oleks silme ees eesmärki? Kas teie ja mina saame töötada koos ilma tulemust taotlemata? Kahtlemata on see tõeline koostöö! Kui teie ja mina mõtleme välja, töötame välja, plaanime tulemust ja me töötame koos selle tulemuse nimel, siis millise protsessiga on meil sel juhul tegemist? Meie mõtted, meie mõisteline meel saavad muidugi kokku; ent emotsionaalselt võib kogu meie olemus selle vastu olla, mis tekitabki pettuse, teie ja minu vahelise konflikti. See on ilmselge ja silmnähtav tõsiasi meie igapäevaelus. Teie ja mina lepime intellektuaalsel pinnal kokku teatava töö tegemises, ent alateadlikult, sügavamal tasandil, käib teie ja minu vahel lahing. Mina tahan mind rahuldavat tulemust, ma tahan domineerida, ma tahan rohkem raha, ma tahan, et minu nimi oleks teie omast eespool, ehkki teadupärast töötan ma koos teiega. Me mõlemad oleme selle plaani loojad, aga tegelikult oleme vastasseisus, ehkki väliselt meie vahel valitseb üksmeel.

Pole tähtis välja selgitada, kuivõrd teie ja mina suudame koostööd teha, läbi käia, elada koos maailmas, kus teie ja mina pole mitte midagi; kas me oleme võimelised tegelikult ja tõeliselt koostööd tegema - mitte pinnapealsel, vaid olemuslikul tasandil? See on üks meie kõige suuremaid probleeme, võib-olla kõige suurem. Mina samastan ennast objektiga ja teie samastate ennast sama objektiga, me mõlemad oleme sellest huvitatud, me mõlemad kavatseme seda esile kutsuda. Kahtlemata on selline mõtlemisprotsess väga pinnapealne, sest samastamise kaudu me tekitame eraldumise - mis on meie igapäevaelus nii selgelt näha. Teie olete kristlane ja mina olen moslem, me mõlemad kuulutame vendlust ja me mõlemad oleme teineteise kõri kallal. Mispärast? See on üks meie probleeme? Alateadlikult ja sügavalt on teil oma uskumused ja minul omad. Vendlusest rääkides pole me lahendanud kogu uskumuste probleemi, vaid oleme ainult teoreetiliselt ja intellektuaalselt kokku leppinud, et see peaks nii olema; sügavamal sisimas oleme üksteise vastu.

Kuni me pole lammutanud neid barjääre, mis on enesepettus, mis annavad meile teatava elujõu, energia, pole koostöö teie ja minu vahel võimalik. Grupiga, teatava ideega, teatava riigiga samastudes ei saa me mitte kunagi teha tõelist koostööd. On ainult vastastikused huvid.

Usk ei too kaasa koostööd, vastupidi, see lahutab. Me näeme kuidas üks poliitiline partei on teise vastu, igaüks uskudes teatavasse majandusprobleemide lahendamise viisi, ja nii on nad kõik üksteisega vaenujalal. Nad ei ole võtnud nõuks lahendada näiteks näljahäda probleemi maailmas. Nad on huvitatud teooriatest, mis probleemi lahendaksid. Nad pole huvitatud probleemist endast, vaid üksnes meetodist. Seetõttu on nende vahel võitlus vältimatu, sest nad on huvitatud ainult oma ideest, mitte probleemist endast. Samamoodi on üksteise vastu usuinimesed, ehkki sõnades nad ütlevad, et kõigil on üks Jumal; see kõik on teile teada. Sisemiselt nende uskumused, nende arvamused, nende kogemused hävitavad neid ning hoiavad neid jäädavalt lahus.

Meie raskus seisneb selles, et igaüks meist on samastunud teatava uskumusega, teatava viisi või meetodiga saavutada õnne või mingit majanduslikku korraldust, et meie meel on sellest vallatud ja me oleme võimetud probleemi rohkem süvenema; seetõttu me tahame oma konkreetsetes harjumustes, uskumustes ja kogemustes jääda isiksusena eraldiseisvaks. Kuni me need mõistmisega hajutame - mitte ainult pinnapealsel tasandil, vaid ka sügavamal tasandil - ei ole rahu meie vahel maailmas võimalik.

Tõde pole midagi sellist, mida on võimalik saavutada. Armastus ei saa ilmneda neile, kes tahavad sellest kinni hoida või kes sooviksid sellega samastuda. Kahtlemata ilmnevad sellised asjad siis, kui meel ei otsi, kui meel on täiesti vakka, ei tekita enam liikumisi ja uskumusi, millest see võiks sõltuda või ammutada teatavat jõudu, mis on märk enesepettusest. Ainult siis, kui meel mõistab kogu tahtmise protsessi, on see võimeline vaikseks muutuma. Siis ei ole meel enam liikumises, selleks et olla või mitte olla; ainult siis on võimalik seisund, kus puudub igasugunegi pettus.

Senikaua, kuni me ennast mingilgi moel petame, pole armastus võimalik.