kannatus ja rahutus

         Kui te kannatate, kui teil on valu, siis mis on selle tähendus? Füüsilisel valul on üks tähendus, aga psühholoogilisel valul ja kannatusel on sootuks teistsugune tähendus erinevatel tasanditel. Mis on selle kannatuse tähendus? Mispärast te tahate seda välja selgitada, miks te kannatate? Kui te esitate endale küsimuse: "Mispärast ma kannatan?" ja otsite kannatuste põhjust, siis kas te ei põgene kannatuse eest? Fakt on see, et ma kannatan, ent niipea, kui ma võtan sellega tegelemiseks appi meele ja küsin: "Niisiis, mispärast?", olen ma kannatuse intensiivsust lahjendanud. Teiste sõnadega, me tahame kannatust lahjendada, leevendada, kõrvale lükata, lahti seletada. Kahtlemata ei vii see meid kannatuse mõistmiseni. Kui ma vabanen tahtmisest selle eest põgeneda, siis hakkan aru saama, mis on kannatuse sisu.

Kannatus on rahutus erinevatel tasanditel - nii füüsilisel kui ka erinevatel alateadvuse tasanditel. Mulle ei meeldi rahutuse äge vorm. Mu naine jättis mind maha. Ma olen tema ümber üles ehitanud kõik oma lootused ja tuleviku. Ma olen pühadusena omistanud talle kõik selle, mis ma tahtsin, et ta oleks, ja ma olen hoidnud teda oma parema seltsilisena. Järsku on ta läinud. Niisiis tekib ärritus, kurbus, armukadedus. Seda nimetan ma kannatuseks.

Kui mulle see kannatus ei meeldi, siis ma ütlen: "Mispärast ma kannatan?", "Ma armastasin teda nii väga", "Ta oli selline", "Mul oli too". Ma püüan põgeneda sõnadesse, siltidesse, uskumustesse, nii nagu enamik meist. Need toimivad narkootikumina. Kui me seda ei tee, siis mis juhtub? Ma olen lihtsalt kannatusest teadlik. Ma ei mõista seda hukka, ma ei õigusta seda - ma kannatan. Siis ma saan jälgida selle liikumist. Siis ma saan jälgida kannatuse tähenduse sisu - "ma jälgin" selles mõttes, et ma püüan midagi mõista.

Mida see tähendab? Mis see on, mis kannatab? Mitte mispärast on kannatus, mitte mis on kannatuse põhjus, vaid mis tegelikult toimub? Ma ei tea, kas te märkate erinevust. Sel juhul olen ma lihtsalt kannatusest teadlik - mitte kui millestki minust eraldiseisvast, mitte kui jälgija, kes uurib kannatust -, see on osa minust, see tähendab, et ma kannatan tervenisti. Siis olen ma võimeline jälgima selle liikumist, vaatama, kuhu see viib. Kui ma nii teen, siis see kahtlemata avaneb. Siis ma näen, et ma olen asetanud rõhu "minale" - mitte isikule, keda ma armastan. Tema toimis ainult kattena minu hädale, minu üksindusele, minu õnnetusele, minu hirmule. Kuna mina pole mitte midagi, siis ma lootsin, et Tema on seda. Nüüd on Ta läinud, mina olen maha jäätud, ma olen kadunud, ma olen üksiklane. Ilma Temata pole ma mitte midagi. Niisiis ma nutan. Asi pole selles, et Tema on läinud, vaid et mina olen üksi jäänud. Ma olen üksi. 

Selleni jõuda on väga raske, seda on raske tõepoolest ära tunda ja mitte lihtsalt öelda: "Ma olen üksi ja kuidas ma saaksin sellest üksildusest vabaneda?" - mis on veel üks põgenemisviis -, vaid olla sellest teadlik, selle juurde jääda, näha selle liikumist. Ma võtsin selle lihtsalt näiteks. Vähehaaval, kui ma lasen selle lahti rulluda, avaneda, ma näen, et ma kannatan sellepärast, et ma olen eksinud; mind sunnitakse pöörama tähelepanu millelegi, mida ma ei taha vaadata; midagi sunnitakse mulle peale, mida ma tõrgun vaatamast ja mõistmast. Sõbrad ja tuttavad aitavad mul põgeneda kannatusest. Kõik näitavad mulle päästeteed. Aga kui ma suudan kannatuses püsida ja mitte seda endast eemale lükata, mitte püüda seda piirata või salata, siis mis juhtub? Mis on minu meeleseisund, kui see niimoodi jälgib kannatuse liikumist?

Kas kannatus on pelgalt sõna või tegelikkus? Kui see on tegelikkus ja mitte sõna, siis pole sellel sõnal praegu mingit tähendust; on ainult intensiivne valutunne. Mille peale? Kujutise, kogemuse peale, millegi peale, mis teil on või mida teil pole. Kui teil see on, siis nimetate seda naudinguks, kui pole, siis valuks. Seetõttu on valu või kurbus millegi pärast. Kas see miski on pelgalt verbalisatsioon või tegelikkus? See tähendab, kui eksisteerib kurbus, siis see eksisteerib ainult millegi suhtes: inimese, sündmuse, tunde suhtes. Nüüd olete kannatusest täielikult teadlik. Kas see kannatus on teist eraldiseisev ja seetõttu te olete pelgalt jälgija, kes aistib kannatust, või on see kannatus teie ise?

Kui puudub jälgija, kes kannatab, siis kas kannatus on teist eraldiseisev? Teie olete kannatus. Te ei ole valu osa, te olete valu. Mis toimub? Puudub sildistamine, puudub sellele nime andmine ja seeläbi selle kõrvalelükkamine - te olete ainuüksi see valu, see tunne, see piin. Kui te seda olete, siis mis toimub? Kui te seda ei nimeta, kui te seda ei karda, siis kas kese on sellega seotud? Kui kese on sellega seotud, siis see kardab seda. Siis peab kese tegutsema ja kannatuse suhtes midagi ette võtma. Aga kui keskmeks ongi kannatus, siis mida te teete? Pole midagi teha, sest te olete ise kannatus ja te võtate selle omaks, ei sildista seda, ei lükka seda kõrvale - kui te olete seda, siis mis toimub? Kas te ütlete siis, et kannatate? Kahtlemata on toimunud põhjapanev muutus. Siis pole enam "mina kannatan", sest puudub kese, mis kannataks ja kes kannatab ainult selle pärast, et me pole kunagi uurinud, mis see kese on. Me elame sõnast sõnasse, reageeringust reageeringusse. Me ei ütle mitte kunagi: "Las ma vaatan seda asja, mis kannatab." 

Te ei saa näha sunniviisiliselt distsipliini kaudu. Te peate vaatama huviga, spontaanse mõistmisega. Siis te näete, et see asi, mida me nimetame kannatuseks, valuks, asi, mida väldime, ja distsipliin, on kõik kadunud. Senikaua kuni mul pole suhet selle asjaga väljapool mind, probleemi pole; niipea, kui ma sean sisse suhte sellega väljapool mind, on probleem. Senikaua, kui ma suhtun kannatusse kui millessegi väljapoole olevasse - ma kannatan, sest naine jättis mu maha, sest kaotasin oma venna, sest mul pole raha, selle või teise asja pärast - rajan ma suhte sellesse ja see suhe on meele poolt väljamõeldud. 

Kui ma näen, seda kui tõsiasja, siis kogu asi muundub, sellel kõigel on teistsugune tähendus. Siis on sellel kogu tähelepanu, täielik tähelepanu, ja seda, mida täiel määral vaadeldakse, seda ka mõistetakse ja seda ka lahustatakse, ning nii pole enam hirmu ja seetõttu on sõna "kurbus" olematu.

Kannatus on pelgalt sõna, reageering kujutise, kogemuse peale, millegi peale, mis teil on või mida teil pole.