Elust ja surmast,

šamanismist ja teise korruse poistest

__________________________________________ 

Palju õnne raamatu ilmumise puhul! Sinu raamatu tagakaanel on palve, mida lausud iga päev. Tänupalve. Kelle poole sa palvetad ja miks?

See on seal palves öeldud. Aga miks ma palvetan...? Arvan et igale inimesele oleks tervislik lisaks hambapesule ja aeg-ajalt dušši all käimisele ka natukene palvetada. Et oma vaimu ja hinge virgutada ning öelda välja need mõtted, mida ta tahab ja elult ootab. Sõnal on jõud ja mõte on materiaalne.

Käisin just lapsega vaatamas Karlssoni lavastust Nukuteatris ja see tuletas mulle meelde ühe olulise mõtte: Karlsson pani endale ukse taha kella, mille nöör viis väikevenna tuppa. Üks kord kõlistamist tähendas, et tule kohe siia, kaks korda, et ära  mitte mingil juhul siia tule ja kolm korda tähendas, et küll ma olen õnnelik, et mul on selline maailma kõige parem sõber nagu Karlsson katuselt!

Aeg-ajalt peab seda kolmandat kõlistama. Nii oma sõpradele, armsamatele kui ka Suurele Vaimule. Tuleb öelda, et ma olen väga tänulik ja väga õnnelik, et Sa olemas oled. On väga tähtis need asjad välja öelda, sel viisil saab mõte eriti võimsalt reaalsuseks. Minu enda mõtted, soovid ja tunded loovad mu keskkonna, ümbruse, selle džungli, milles elan ja tegutsen.

Miks ma õnnetu olen? Miks mul ei ole meest või miks mul ei ole naist või miks mul ei ole sõpru? Mine peegli ette, vaata endale otsa ja küsi. Ei ole mingit põhjust olla õnnetu, mitte keegi ei ole siia maa peale saadetud olema õnnetu. Kõik me oleme saadetud selleks, et olla õnnelikud, tunda rõõmu. Ainuke kellele see küsimus esitada, oled sa ise.

Kui oluline on sinu jaoks vaikus, iseendaga olemine? Kas sa näiteks mediteerid?

Meie sõber Fred Jüssi on öelnud, et vaikus on kõige suurem ja kallim loodusvara ja nii see ka on. Iga inimene peaks saama endale mõnel päeval nädalas paar sellist tundi, kus ta kuulab vaikust ja on omaette, vaatab kas küünlaleeki või merd või metsa või pilvi. Aega, mil ta saab vaikusega rääkida, sest parim vastu rääkija ongi vaikus.

Kas ja kui, siis milliseid vaimseid praktikaid sa kasutad enda arendamiseks?

Šamanism on mulle südamelähedane meetod, elu on viinud nendele radadele ja mulle väga meeldib kogu see metoodika. Väga kahju, et ma kusagil Siberis šamaaniks ei sündinud. Ma tean, et see oleks olnud väga hull ja raske elu ning mõnes mõttes ka tänamatu, aga teisest otsast jälle jube tänuväärne. Kui saaksin valida, siis järgmises elus sünniksin šamaaniks, see oleks mulle hirmsasti südame järgi.

Kas tead, kes sa oled olnud eelmistes eludes?

Tegelikult ei saa seda öelda, et ma teaksin. Mingisugused sähvatused on käinud, aga see ei kinnita ega lükka ka midagi ümber. Olen käinud šamaanirännakul aga see on liiga isiklik, et seda kõigiga jagada. Esimesel korral oli see nii vapustav, et ma toibusin ikka mitu päeva sellest ja mõtlesin "issand jumal - see kõik ongi tõesti nii!". Sa ei ole unes, kõik jookseb silmade ees nagu film, sa oled täiesti ärkvel ja lähed ja näed ja katsud ja tunned ja ühel hetkel hakkavad pisarad voolama ja mõtled et jumal-jumal, on see tõesti võimalik!

Keha, oma hinge templit, hoiad sa korras jooksmisega, aga kas sa teed veel midagi? Kuidas praegu on - kas energiat jätkub, praktiseerid midagi füüsilist?

No ma ikka võimlen ja venitan ja teen natukene kangi ja igasugu asju tasahilju. Selles vanuses ei ole enam väga suurt lootust olümpiale pääseda ja seetõttu ei ole minu koormused teab kui kõrged, aga ma arvan, et lihastoonuse hoidmiseks ja selleks, et kõikvõimalikke jääke organismist vabastada, peab inimene füüsiliselt aktiivne olema ja enda eest hoolitsema.

Millega sa toidad oma vaimu ja millega oma hinge?

Vaim ja hing - need on kaks eri asja. Vaimutoit on igasugused tarkused, mõtted ja hea kirjandus kindlasti, hea raamat, hea film, võib-olla isegi hea televisiooni- või raadiosaade. Kui tunned, et mõned inimesed on vaimus sinuga sarnased,  et sa ei olegi päris üksi siin maailmas, et nad mõtlevad samamoodi, siis vaim kohe nurrub seda tundes ja tajudes, see on mõnus ja nauding. Hingetoit aga on kõikvõimalikud suhted - lapsega ja naisega ja sõpradega ja terve maailmaga. Kõigi inimestega kohtumine annab midagi hingele. Kui sa oskad küsida siis sa ka saad.

Luule Viilma oli öelnud, et sulle ei tule elus miski kergelt, sa pead tööd tegema. Seda, kui palju sa oled pidanud rassima, eriti näiteks just teletöö algusaegadel, märkasin ma ka sinu raamatut "7x7" lugedes. Millest see tulla võib, et ühel on palju kaalukam koorem kaasa antud kui teisel? Kas antakse nii palju kui sa kanda jõuad? On see karma?

Mõned inimesed saavad ikkagi ilmselgelt rohkem selga, kui nad kanda jõuavad ja mõned lähevad väga ludinal läbi elu. Selle kohta ei oskagi öelda, et kuidas need valikud tekivad, mismoodi seda kõike jaotatakse... Tõesti ma ei oska öelda.

Enda elu peale mõeldes ... Ma ei tea. Ju neil teise korruse poistel on mingid omad mõtted, vahel mulle tundub, et neil lähevad sealgi juhtmed sassi ja vahel teevad lihtsalt nalja. Arvan, et teispoolsusel on huumorimeel, selle peale ei tohi pahandada, vaid tulebki nende mõningaid tempe võtta huumorina. Aga mida nad tegelikult mõtlevad või arvavad või plaanivad - ma ei ole see inimene, kes sellest suudaks aru saada. Vähemalt tänasel päeval mitte.

On olnud väga raskeid hetki - aga kellel ei oleks. Ringi vaadates leiad alati kedagi, kelle olukord on veel hullem ja see paneb mõtlema, et "hmm.. aga miks mitte". Et kui kuidagi ei ole võimalik, siis lõpuks mingi variant peaks ju ikka olema. Kõik on võimalik, peaaegu. See on minu loosung.

On sulle Luule Viilma õpetustest veel miskit kasuks tulnud?

Ma ei saa öelda, et elaksin Luule Viilma raamatute järgi. Olen üritanud neid lugeda, aga ma väga ei suuda, see on minu jaoks natuke selline tekst, mis ei haagi mulle väga taha. Mõned teised raamatud on mind palju rohkem mõjutanud. Viimasest ajast näiteks Serge Kahili Kingi "Linnašamaan" meeldib mulle väga, või Deepak Chopra "Täiuslik tervis" - üsna mittemidagiütleva pealkirja ja välimusega raamat, aga sisuliselt väga palju andev.

Enda jaoks õige raamatu tunned ära nii, et lähed raamatupoodi leti ette, võtad raamatu pihku, vaatad "Ohoo! Siin on mõtted, mis helisevad minu omadega ühte!" Ostad selle ära, lähed koju, loed läbi ja saadki kinnituse. Tavaliselt on mul küll selline tunne, et mind on justkui viidud nende raamatute juurde - et lähed ja võtad ning ongi kohe see, mida sa vajad.

Imestan nende inimeste üle, kes tormavad esimese asjana posijate ja nõidade juurde, lootes, et keegi teine teda päästab, korda teeb. Tegelikult on kõik vajalikud allikad sinu sees olemas - kui sa avad õiged uksed, siis saad endaga hakkama. On muidugi ka vägevaid nõidasid ja väga võimsaid tervendajaid, kes suudavad inimestes protsesse õiges suunas toimima lükata aga kuidas sa oskad sellist leida?

Valiku tegemine, et kuidas tõelist tegijat šarlatanist eraldada - see on ikkagi väga raske, kui mitte isegi võimatu. Sest üks tegija võib olla ühes vallas väga hea, teises võimetu ja samas võib ta aidata ühte inimest aga kümnete teiste puhul ei suuda midagi teha. See on  üks väga pime džungel, kus käsikaudu edasi liikudes võid sattuda briljantide peale, aga samas võid leida end ka mõõkhambulise tiigri hammaste vahelt.

Oled erinevate nõidade ja ravitsejatega kokku puutunud - milles nende võluvägi seisneb? Kes oli eriti võimas tegija?

Pean tunnistama, et ma pole puutunud kokku kellegagi, kes oleks mind sõna otseses mõttes oimetuks võtnud. Need, kellest lugu pean ja keda hindan, on täiesti normaalsed inimesed, üldjuhul hea huumorimeelega ja väga sõbralikud, targad, tähelepanelikud.

Aga midagi nad suudavad, kuidagi nad inimestele mõjuvad. Kaks aastat tagasi aitasin korraldada Kaika Laine sünnipäeva. Te võite öelda ja arvata mida tahes, et harimatu postiljon ja nii edasi, aga kui see õnnitlejate järjekord siis tema ette moodustus ja ma seisin seal kõrval ning kuulsin, kuidas nad kõik rääkisid sellest, et mäletad, sa parandasid mind sellest ja tollest haigusest. Ja see järjekord inimestest, kes tulid lillede ja kingitustega, oli kilomeetri pikkune! Mõtlesin seal kõrval seistes, et "vau, see ei ole niisama."

Kas sa ise oled alternatiivravitsejatelt abi saanud?

Usun, et kindlasti on ka nemad mind aidanud, samamoodi nagu moodne meditsiin. Aga milline on see vahekord, ma ei tea. Kui oled kehvas olukorras, siis otsid abi igalt poolt ja iga abikäsi tuleb vastu võtta, mis sinu poole sirutatakse.

Tegid kunagi populaarset saatesarja "Monoloog tundmatuga" - kas sealt hakkas midagi ka sulle endale külge? Näiteks milline kogemus oli nii-öelda meie oma väikse Roswelli juhtumi ehk Merivälja ufo-juhtumiga, mis mulje sellest jäi?

Mul pole nii palju andmeid, et selle kohta mingit arvamust avaldada. Tegin selle saate ära, aga ma ei tundnud mingeid erilisi vibratsioone või keegi oleks mind jälginud või muud sellist. Väga tore oli nende inimestega rääkida ja huvitav nende lugusid kuulda, aga see on ka kõik.

Mis sa arvad maavälisest mõistuslikust elust?

Nagu ütleb agent Mulder: "I want to believe" ("Ma tahan uskuda")

Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, siis mida sa neile ütleksid?

Me oleme targad, ilusad, ausad -uskuge meid.

Kas elu on illusioon, millest me ühel hetkel üles ärkame?

Elu ei ole kindlasti illusioon. Elu on vägagi päris. Väga, väga päris. Samamoodi arvan ma ka, et kõik meie unistused ja unenäod ja muinasjutud on ka tegelikult väga-väga päris - sest nad on ju olemas.

Tundub, et saatus on sulle armuline olnud: märgid on sind juhatanud ja korduvalt oled pääsenud, ka arsti juurde sattusid sa oma sõnul 11 tunni 59 minutil - kas kõigile on midagi tähtede poolt määratud? Tehkem mis me teeme, ideaalis muidugi parimal võimalikul viisil, aga meie tee, see meie saatus, on kuskil kõrgemal pool ette määratud?

Mind on fatalismis süüdistatud - et need asjad ei ole ju tegelikult niimoodi. Aga ma võtan endale siiski vabaduse arvata, et väga suurtes piirides on. Muidugi ei tasu selle uskumisega või sellega arvestamisega liiale minna ega kuskil diivani peal istudes oodata, mida saatus sinuga nüüd ette võtab. See ei ole päris nii. Saatus annab sulle suuna ja märgid, aga tegutsemise vabadus ja raadius on ikkagi päris avarad, see, mis sa ise saad korraldada, teha ja olla. Saatus annab kätte üldisema suuna, ütleb, et purjeta nüüd üle mere! Aga millega, kellega, kuidas, mida sa kaasa võtad - see on kõik juba sinu teha.

Keda sa pead õpetajateks oma eluteel?

Minu õpetajad on olnud kõik inimesed, kellega olen kokku puutunud. Tõesti kõik, sest sa õpid igaühest. Kui sa ikka vähegi tahad ja oled valmis, ja isegi kui sa ei taha, ka siis sa õpid. Õpid headest ja halbadest kogemustest. Inimese jaoks on väga oluline, et ta oleks valmis kuni viimase hetkeni õppima. Minu arvates on see hästi tähtis -  avatus ongi valmisolek õppimiseks.

Millised on sinu viimaste aegade kõige olulisemad õppetunnid?

Seda saab konkreetses situatsioonis öelda, et nüüd mul on see või teine asi selge, et selle tüübiga ei maksa tegemist teha või see polnud hea mõte. Elu kui protsess kestab ja minu jaoks on see kool. Lõputunnistust ei ole ma veel päris kindlasti saanud.

Oled öelnud, et mingi hetk elus hakkad nägema kardinate taha ja läbi udu. Kas sinu jaoks langes see kujuteldav kardin peale õnnetust Niilusel?

Ei, päris niimoodi see polnud. Eks neid nägemise hetki on olnud ikka varem ka. Ma usun, et igal inimesel tuleb ette hetki, kus korraga tajud asju rohkem kui seda, mis su silmade ees ja kõrvade ümber otseselt toimub. Ja kui sul on juhtumisi rohkem aega sellega tegeleda, siis neid hetki hakkab tekkima aina enam. Ühel hetkel tunned, et see on üks osa sinu elust, et sul on veel üks meel, mida kannatab usaldada ja millega tasub väga arvestada.

Mida see üks meel veel räägib?

Igasuguseid asju. Ta avardab arusaamist, et maailm ei ole ainult kolmemõõtmeline vaid seal on vähemalt üks mõõde veel. Ma ei tea, mis meel see täpselt on, kellega mu sisemuses see kontakt toimub - on see kosmose kõrgema olendiga või on see sisemise targema olendiga, aga tundub, et ta on tegelane, keda tasub usaldada.

Oma sõnul usaldad sa elu ja elad hetkes, tänases, ei muretse, kuna "need otsused võetakse vastu kõrgematel korrustel ja neid poisse võib usaldada". Kust sa seda tead? Kas see teadmine tuli läbi mingite kogemuste või ilmutusena? Ja kes on need poisid seal kõrgematel korrustel?

Väga raske öelda, kuna ma isiklikult ju neid ei tunne ega näinud pole. Aga ma tajun nende olemasolu ja teinekord ka lähedalolekut ning väga konkreetset tegutsemist -  eriti siis, kui oled tõesti väga raskes olukorras. Midagi ei ole teha, minul on see tunne. Võib-olla mõni inimene ütleb, et ah see on jama ja seda pole olemas ja lõppude lõpuks on vaid omad musklid need, mis viivad läbi elu. Mina nii ei arva.

Mis sa arvad, milleks sina oled siia maailma sündinud?

Jälle ei ole sellist täpset, otsest, selget vastust. Seda võib ehk viimasel õhtul öelda. Siis, kui kõik on tehtud, viskad pilgu tagasi, vaatad, "mhmh, kokkuvõtteks võib öelda, et tegin seda, toda, järelikult oli selline minu ülesanne - tore, läheme edasi."

Arvan, et kui inimesel on ikkagi näiteks roll raha teenida, ta teeb seda ööd ja päevad, midagi enda ümber nägemata, siis see nii ka on. Ja jumala rahus las ta teeb seda. Kui see on tema õnn, rõõm ja armastus, siis mis meil saab selle vastu olla. Meie elame oma elu ja oluline on see, et tema ei segaks meid.

Kas see maailm, milles me täna elame, on see kus sa tahad üles kasvatada oma lapse(d)?

Suhteliselt jaa. Ma arvan, et me elame siiski väga huvitaval ajal. Areng on olnud nii tohutult kiire, et ma pean oma 5-aastasele lapsele seletama, milline oli  aeg kui ei olnud mobiiltelefone - ja ta ei saa sellest aru, vaatab mulle uskumatute silmadega otsa. Meile on antud võimalus hullult palju näha, tunda ja kogeda. Ma ei tea, kuhu see viib ja millega see lõppeb, sest kui selline tempo jätkub, siis - see on hullumeelne. Kas inimese aju, mis on kümneid tuhandeid aastaid tuksunud sellist suhteliselt ühte rütmi - kas see peab vastu ja mis meist saab? See on ühelt poolt väga hirmutav, aga teiselt poolt ka väga erutav küsimus.

Nii et ma olen tegelikult väga tänulik elu eest selles keskkonnas, selles ajas ja ma usun, et see on hea aeg. Kui ajaleht kätte võtta, loed muidugi hoopis seda, kui jube kõik tänapäeva Eestis on, kui halb on valitsus ja õelad inimesed ja kui lootusetult halvasti me elame... Aga olles käinud Aafrika külas, kus paljasjalgsed lapsed elavad üksteise otsas lehmasõnnikust tehtud onnides, mille sees pole peale aseme ja mõne kausi peaaegu mitte midagi, ei televiisorit, arvutimänge ega legoklotse - ja nende valged hambad säravad, nad tantsivad sulle ja nad on nii uskumatult rõõmsad! Siis mõtled, et see maailm on ikka üks kummaline paik ja rõõm ei küsi, kus ta välja lööb ja mis on tema põhjus. Ta lihtsalt kas on olemas või teda ei ole olemas.

Kas meie planeedil on veel lootust või on inimkond justkui üle piiri läinud parasiidid, keda peremeesloom ehk planeet Maa peaks säilimiseks endalt maha raputama?

See hirm on olemas. Aga võib ka minna teisiti. Ma siiski usun mõistuse jõusse. Vähemalt tahan uskuda.

Huvitav on selline teema nagu seisund: õnnetunne, armastus, vabadus - kui seisundid. Kuidas seisundit tekitada, luua, hoida. Mis seisundis sina praegusel eluetapil valdavalt oled?

Seisundid on inimesel väga vahelduvad, ühel hetkel oled sa ühes ja teisel hetkel teises ning mida rohkem neid erinevaid seisundeid on, seda rikkam on ju inimese elu. Ühel hetkel võid oma saunatrepil istudes kaks tundi lihtsalt järvele vaadata ja sul on nii hullult hea olla, et ei oska ära kirjeldada. Teisel hetkel võid sõpradega neli tundi juttu ajada ja sul on jälle nii hea olla, mõtled, et paremat hetke ei ole. Need seisundid tulevad ikkagi sinu seest. Seal sisemuses küsivad hääled, et milleks sa nüüd valmis ja küps oled, mida nüüd vajad ning siis sa lähed ja teed seda.

Mis seisundis sa oma raamatu kirjutasid?

Tööseisundis. Kirjutades sa keskendud ning teed ikkagi tööd. Su vaim otsib, vaatab, kaalub, püüab meenutada. See on aktiivne vaimne tegevus. Ma ei kujuta ette, et võtad ennast purju ja hakkad kirjutama ning siis tulevad head mõtted. Ei ole võimalik. Pea peab olema hästi selge, paned ennast valmis ning siis ühel hetkel ta tuleb, see tiivuline hobune, ja juhatab sul teed.

Sinu tegevusi saadab tähelepanu, oled aastaid olnud parim meessaatejuht, pälvinud raadiotegijate Oscari ehk ihaldatud Kuldmikrofoni, oled Õhtulehe kaanel olnud rekordilised 42 korda - tähelepanu, tunnustus, kuulsus -  mida need tunded sinus toidavad?

See ei ole mulle kunagi olnud eriti oluline või tähtis, see käib lihtsalt paratamatult asjaga kaasas: kui sa töötad televisioonis ja teed saateid, siis on oluline, et neid saateid keegi ka vaataks. Miks neegrid peaksid lööma toas tantsu, kui tuba on pime?. Arvan, et teatud määral on tähelepanu igale inimesele vajalik ja oluline, aga seda ei pea olema liiga palju ning kui seda kipub olema liiga palju, siis ma lihtsalt keeran selja ja lähen minema.

Ja oled jälle mõnda aega vaikuses?

Olen vaikuses. Tähelepanu ei ole küll see, mis mind toidaks või kuidagi väga tiivustaks. Ma ei ole see inimene, kes tunneb, et kui teda pole meedias, siis teda pole olemaski.

Mis arvad meie tänasest end seksi, staaride, surma, skandaalidega müüvast sensatsioonihaigest meediast?

No sama hästi võiksid sa küsida, et mis ma arvan sellest, et hamburgeriputkad on iga nurga peal. See on nendele inimestele, kes seda väärivad. Kui on neid, kes seda vajavad, siis need asjad ka sünnivad.

Ma ei saa öelda, et teen igal hommikul meelelahutusportaalid lahti ja imeksin endasse seda suhkruvatti, aga aeg-ajalt ma vaatan ikka, et mis seal toimub ja kuidas need loomad elavad... Nii nagu me käime vahepeal loomaaias. Kuigi ausalt öeldes ega ma pole aastakümneid loomaaias käinud. Ma olen seda meelt, et see on üks kole koht ning kui vähegi võimalik, olen ma viinud lapse loomi vaatama loodusesse. Oleme näinud seal kaelkirjakuid, sebrasid, elevante, krokodille, antiloope, igasugu tegelasi.

Ükskord Lõuna-Aafrikas jäi meie auto isaelevandi ja tema perekonna vahele. Ja kui see hiigelsuur Aafrika elevant siis korraga enda kõrvad laiali ajas ja tegi sellist koledat elevandihäält ning hakkas meie poole jooksma! Tema lont oli kolm korda jämedam kui telefonipost, ta oli tõesti kohutavalt suur. Aga me saime napilt ta eest minema, enne kui ta üle meie auto oleks jooksnud.

Oled oma karjääri jooksul intervjueerinud tuhandeid inimesi, teinud ka portreesaateid tõeliselt suurte inimestega - kelle intervjueerimine on sulle enim mõjunud?

Ma arvan, et Lennart Meri. Need olid ikkagi erilised kogemused. Tema isiksus oli niivõrd võimas ja ma tundsin ka teatud hingesugulust. Nüüd tagantjärele mõeldes - kuidas ta käitus ja oli ja suhtus - sealt oli nii palju õppida, see oli nii teistmoodi, jõuline ja värske kogemus. Olen jube tänulik nende võimaluste eest. Olin sel hetkel ikkagi poisike ja mind hämmastab veel tagantjärelegi, kuidas ta minusse suhtus ja miks ta üldse nõustus minuga neid intervjuusid tegema. See oli väga suur asi.

Mis arvad, kas meie ühiskond on haige?

Ei arva. Täiesti normaalne üleminekuühiskond, ühest formatsioonist teise ja loomulikult ta vahepeal köhib, rögastab ja tatti tuleb, aga küll see kõik läheb üle läheb. Need on pigem tervenemise nähud.

Sa oled kindlasti mõelnud, et mis saab peale surma?

Kindlasti olen mõelnud, aga ei ole välja mõelnud. Eks iga inimene on surma suhtes natuke ärevil, et kui tuleb see ühest toast teise minek, aga öelda et ma kardan - ei, ma enam ei karda.

Surmast on meie kultuuris tehtud nagu mingi koletis. Surma visuaalne kuju on ju musta mantli ja vikatiga luukere, tõeliselt ebameeldiv tüüp, seda kujutist on siin aastasadu kultiveeritud ja loomulikult hakkab see külge. Kui surm oleks selline ilus tütarlaps, või naistele näiteks kaunis Belmondo, kes tuleb ja surub oma huuled sinu huultele, siis sa võib-olla ei kardaks.

Mis on elu mõte?

Elu mõte on ainult elamine, mitte midagi rohkemat ega vähemat. Lihtsalt elamine. Ja see, et sa ei ela mööda, ei kuluta oma elu ära, vaid elad oma elu realiseerides kõiki neid võimalusi, mis sulle on antud. Seda on tähtis meeles pidada.

Millest sa unistad?

Minu unistused on kirjas palves minu raamatu tagakaanel. Sealt võib igaüks neid lugeda.

Mis on kõige olulisem asi, mida sa sellest keerulisest kogemusest oled õppinud?

Igal inimesel on oma elu ja omad kogemused ning ma ei ole veel sellest kogemusest veel küps rääkima, ma ei suuda seda sedavõrd üldistada. Võib-olla ühel hetkel see päev saabub, siis ma teen seda kindlasti.

Lugejatele ütleksin aga lõpetuseks, et tundke elust rõõmu. Armastage! Kui mitte kõiki, siis nii paljusid kui suudate ja eriti ennast - hoolige endast, sellest algab kõik ja siis hoolite ka teistest.

Palve Vahur Kersna raamatu "7x7" tagakaanelt:

Tuhande nimega Nimetu

kõikjal ja mitte kuskil
aegade algusest igavesti
igaühes ja kõik me sinus.
Ole tänatud elamisväärt elu eest.
Pööra mu pilku, säti mu sõnu,
suuna mu samme, mõõda mu mõtteid nii,
et ma toimetaksin siin planeedil kaua,
terve ja õnnelikuna.
Saada mu teele rõõmu ning
väge seda teistelegi pakkuda.
Nii sündigu.Nii sündigu.
Nii sündigu.

neuroosist

        Sigmund Freud on kusagil öelnud, et inimene on sündinud neurootik. See on pooltõde. Inimene pole sündinud neurootik, kuid ta sünnib neurootilisse maailma ja ühiskond ta ümber teeb temast varem või hiljem neurootiku.

Sündides on inimene loomulik, tõeline ja normaalne. Niipea aga kui ta lülitub ühiskonda, hakkab temas arenema neuroos. Sellisena, nagu me nüüd oleme, oleme neurootikud. Neuroosi olemus on lõhe, sügav lõhe: sa ei ole üks harmooniline tervik, sind on kaks, sind on isegi rohkem kui kaks. Seda on vaja põhjalikult mõista, muidu pole võimalik arengus edasi jõuda.

Neuroosi puhul on põhiline see, et su tunded on lahknenud ning sa samastad end mõtete, mitte tunnetega. Ometi on tunded reaalsemad kui mõtted - ja nad on ka loomulikumad. Sa oled siia maailma tulnud tundva südamega, mõtlemine on arenenud hiljem ning on suurel määral tingitud ühiskonnast. Tunded on sageli alla surutud. Isegi kui sa ütled, et tunned, sa ainult mõtled, et tunned. Tunded on hääbunud - ja miks see nii on, selleks on jälle oma kindlad põhjused.

Kui laps sünnib, on ta tundlik olend. Ta tunneb asju, ta ei ole veel mõtlev olend. Ta on loomulik - nagu kõik looduses on loomulik, nii puu kui ka loom. Meie hakkame last vormima ja kujundama. Ta on sunnitud tundeid alla suruma, sest kui ta seda ei tee, satub ta alatasa raskustesse. Kui ta tahab nutta ja karjuda, ei või ta seda teha, sest see häirib teisi. Teda ei võeta omaks sellisena, nagu ta on, ta peab õppima käituma. Kui ta teeb seda vastavalt teatud kindlatele ideaalidele, siis teda armastatakse, muidu mitte.

Sellisena, nagu ta on, ei vääri ta armastust. Armastus saab talle osaks vaid siis, kui ta järgib teatud reegleid. Need reeglid on sageli üsna kunstlikud. Loomulik olend hakkab tasapisi muutuma ebaloomulikuks. Lõhe loomuliku ja ebaloomuliku vahel suureneb, ning saabub hetk, mil sa ei suuda sellest enam üle hüpata. Elad aga edasi, olles täiesti unustanud oma esialgse loomuse. Su nägu on võlts mask - õige nägu on kaduma läinud... Sul on ebamugav seda isegi meenutada ja tekib hirm, sest tunned, kui oleksid päris sina ise, tõuseks kogu ühiskond sinu vastu nagu üks mees.

See kõik tekitab ülimalt neurootilise olukorra. Sa ei tea, mida sa tegelikult tahad, millised on sinu tõelised vajadused. Püüad edasi rahuldada oma ebavajadusi, sest ainult südame hääl - mida sa ei kuule - võiks juhatada kätte need tõelised vajadused...

Millised on su tõelised vajadused? Kui need on alla surutud, asuvad nende kohale sümboolsed vajadused. Näiteks võib sinus ootamatult välja lüüa kirg toidu vastu: sa aina sööd ja sööd ning tunned sellest mõningat rahuldust. Tegelikult vajaksid sa armastust, kuid oled selle asendanud söömisega, ilma et ise seda märkaksid. Toit ja armastus on üldse lähedastes seostes. Kuna antud juhul on tegemist valevajadustega, pole seda ka kunagi võimalik täielikult rahuldada. Üldse kahlame me ringi ebavajadustes, seepärast ei suudagi millestki täit rahuldust tunda.

Sa tahad olla armastatud. See on tõesti ülimalt põhiline ja igati loomulik vajadus, kui see võib võtta mitmesuguseid väärdunud vorme. Näiteks võib sellest saada kergesti pseudovajadus tähelepanu järele. Ütleme, et tähelepanujahil saab sinust suur poliitik. Tõesti sind pannakse tähele, sinuga arvestatakse, kuid - kas sa oled sellest õnnelik. Sugugi mitte! Sa püüdled aina suuremat ja suuremat tähelepanu - ning ei leia sellest mingit rahuldust. Kõige selle aluseks olnud vajadus armastuse järele võiks aga leida rahuldust, kui üksainus inimene ümbritseks sind selle tähelepanuga, mida nimetatakse armastuseks.

Kui armastad kedagi, siis pöörad talle tähelepanu. Armastus ja tähelepanu kuuluvad ühte, kuid tähelepanu ei tarvitse veel olla armastus. Kui surud endas alla armastusevajaduse, astub selle kohale sümboolne vajadus - vajadus teiste tähelepanu järele. Heal juhul suudad sa seda ka saavutada, kuid sa ei saa tunda sellest täit rahuldust, see lihtsalt ei ole võimalik, kuna tegemist on pseudovajadustega, asendunud vajadustega. Tegemist on neuroosiga.

Tantristlik filosoofia ütleb: kuni te pole saanud iseendas tervikuks, elate elust mööda! Ei või jääda lõhestatuks, tarvis on saada tervikuks. Mõttetegevus siin palju ei aita; mõtlemine on pigem lahutamise kui liitmise tehnika. Mõtlemine on analüütiline, ta jaotab ja lõhestab. Tunded liidavad, sünteesivad ja loovad tervikuid. Seega võid sa küll palju lugeda ja uurida, kuid see ei aita midagi, niikaua kuni sa ei pööra tähelepanu oma tundemaailmale - see aga polegi niisama lihtne, sest ka siis, kui me mõtleme oma tundemaailmale, me ikkagi mõtleme.

Kui ütled kellelegi: "Ma armastan sind!" - püüa mõista, kas see oli mõte või tunne. Kui see oli vaid mõte, tuli see vaid su olemuse ühest osast; kui tunne, siis ütlesid sa seda kogu oma olemusega - see tuli nii hingest, vaimust kui ka ihust, sinust kui tervikust. Mõtte puhul on vaid pea aktiviseerunud, ja ka mitte kogu pea, vaid mingi osa sellest. Järgmisel hetkel on mõte juba läinud. Sa võid öelda: "Ma armastan sind ja mu armastus püsib igavesti." Aga kuidas sa võid seda lubadust täita, kui järgmisel hetkel on see väike osa sinust, mis lubaduse andis - üks mõtteke - juba haihtunud. Su loomus tervenisti ei olnud kaasa haaratud. Mida sa teed veel homme, kui mõttest pole enam korralikku mälestustki? Lubadustest saab koormav ahel. 

Jean-Paul Sartre on kusagil öelnud, et igast lubadusest saab pettus. Ei saa anda lubadusi, sest ma ise pole tervik.                 

                                                                                                                                 

Neuroosi puhul on su tunded lahknenud ning sa samastad end mõtete, mitte tunnetega.

 

moraalist

        Ajast aega on ühiskond kujundanud meid teatud liiki moraaliõpetustega. Meile on püstitatud reeglid selle kohta, kuidas keegi peaks ühes või teises olukorras käituma. Mis on meie jaoks moraalne, eba- või amoraalne. Kõik see on tihedalt seotud mingite ideaalidega, mis püüab sulle selgeks teha, kes sa peaksid olema ja milline sa peaksid olema. Seetõttu on moraal olemuslikult hukkamõistev. Sa ei suuda kunagi vastata mingile ideaalsele kuvandile. Järelikult on aina põhjust hukkamõistuks ja etteheideteks. Igasugune moraaliõpetus genereerib süütunnet. Kunagi ei vasta sa ideaalile, ikka langed tagasi... See lõhe on vältimatu, sest ideaal on saavutamatu. Moraalilugemise läbi muutub ta muide veel saavutamatumaks. Ideaal särab kaugel tulevikus ja sina oled siin, nagu sa oled... Täiuslik sa ei ole, ikka jääb midagi puudu, ja sa tunned, et oled süüdi.

Süütunne, vastupidiselt üldlevinud uskumustele ei suuda sind tõeliselt muuta. Hukkamõist võib arendada vaid silmakirjalikust. Hakkad teesklema, et oled see, kes sa tegelikult ei ole. Sa oled reaalselt elav ja tegutsev inimene, moraal aga nõuab, et oleksid ideaalne, ja nii püüad sa end sellisena näidata. 

Igasugune moraal loob silmakirjalikkust, see on ta vari, millest pole võimalik vabaneda. See on muidugi paradoksaalne, sest esimene asi mida moralistid hukka mõistavad, on just nimelt silmakirjalikkus. Ent ise nad ometi loovad seda. Silmakirjalikkust on nii kaua, kuni kestab moraali jutlustamine. Need on ühe ja sama mündi kaks poolt.

Moraalijutlustaja annab sulle ideaali, ja kuna sa ei vasta sellele ideaalile, tunned end süüdlasena, sest oled juba sünni poolest ebatäiuslik. Ning kohe ja kiiresti pole siin võimalik midagi muuta. Kiiresti võib vaid seda ja teist endas alla suruda. 

Sellises olukorras on kaks võimalikku tegutsemisviisi: võid endale näole manada mingi maski, kujutada end teistsugusena, kui tegelikult oled - see aitab sind ühiskonnas edasi, kergem on liikuda, kohtad vähem vastupanu... samal ajal pead aga alla suruma oma tõelist mina, sest teisiti pole see maski kandmine võimalik. Sellega aga saavutab su ebareaalne mina sinus aina enam ülekaalu, sedamööda, kuidas tõeline mina taandub üha kaugemale tagaplaanile, alateadvusesse. Oled seesmiselt lõhestunud, ja mida enam teeskled, seda suuremaks läheb sinus see lõhe.

Väike laps on tervik. Seepärast on lapsed nii kaunid. Ilu on terviklikkuse tunnus. Lapses pole lõhesid, kilde, erinevaid taotusi - ta on üks tervik, kus pole jaotumist tõeliseks ja ebatõeliseks. Laps pole moraalne ega amoraalne - need mõisted siin lihtsalt ei toimi. Ta pole teadlik sellest, et on olemas moraalseid ja ebamoraalseid tegusid. Niipea kui ta saab sellest teadlikuks, tekib lõhe. Siis hakkab laps käituma nii, nagu pole tema jaoks loomulik, loomulikkusest saab probleem.

Miks seda kõike siis tehakse? Muidugi sellepärast, et see on vältimatult vajalik. Last tuleb õpetada käituma, talle tuleb õpetada nii kombeid kui ka võõrkeeli, et temast kasvaks lugupeetud ühiskonnaliige, et ta saaks haritud inimeseks - muidu saab tal olema elus väga raske. Seepärast peame lapsele ütlema: "Tee nii! Ära tee seda!" Kui ütleme: "Tee seda!", võib juhtuda, et laps pole seesmiselt selleks või teiseks teoks üldsegi valmis, samal ajal aga ütleme: "Ära tee nii!", on üpris tõenäoline, et just seda keelatut ta tahakski teha.

Sisuliselt me siis mõistame hukka loomuliku ja toetame ebaloomulikku käitumist, sest sellest on ühiskonnaliikmena kasu. Tõeline laps satub oma suhetes ühiskonnaga raskustesse, sest ühiskonnas on palju ebatõelist. 

Täielik nõiaring.

Pole ühtki ühiskonda, mis oleks normaalne. Laps sünnib ja leiab eest ühiskonna, mis on olnud olemas enne teda ja mille käskude ja keeldudega ta peab kindlasti arvestama.

Laps õpib valetama. Sisuliselt just nimelt - valetama. Ta saab täiskasvanuks, talle sünnivad lapsed ja ta aitab neilgi muutuda ebatõeliseks. Nii kestab see põlvkonnast põlvkonda.

Mis siis teha?

Me ei saa muuta ühiskonda. Või kui ka saaksime, võtab see nii palju aega, et kui ühiskond lõpuks ongi muutunud, pole meid enam elavate kirjas.

Mis siis teha?

Iga indiviidi võimuses on saada teadlikuks sellest lõhest enda sees - et temas on tõelist alla surutud ja ebatõelist soositud ning arendatud. Kõik see põhjustab kannatusi ja põrgut: ebatõelise kaudu ei ole ju võimalik saada millestki tõelist rahuldust. Seda võib pakkuda vaid tõeline. Vaid reaalse läbi võid jõuda reaalsesse. Ebareaalne juhib sind aina edasi hallutsinatsioonide, illusioonide ja unistuste labürindis. Nende abil võid sa küll vahest päris edukalt ennast petta, kuid tõelist rahuldust see sulle ei paku.

Veidi järele mõeldes peame tunnistama, et nii juhtub meie elus kogu aeg - ikka püüdled millegi poole läbi ebareaalse. Kui ka nii ei õnnestu sul sihile jõuda, oled õnnetu; kui peaks õnnestuma, oled samuti õnnetu, sest saavutus pole tõeline. Psühholoogid kinnitavad, et meie kassiahastus on seejuures isegi väiksem, kui ei õnnestu... kuna me seda alateadvuslikult teame - et saavutatu jätab meisse märksa suurema tühjustunde kui ebaõnnestumine -, siis me tegelikult ei tahagi edu saavutada. Teisalt aga - kui sa ei jõua sihile, siis ei saa sa kunagi ka teada, et siht oli vale.

Vaene mees, kes rügab, et rikkaks saada, on õnnelikum just oma rügamises, sest teda tiivustavad lootused paremast tulevikust. Kui ta tõesti peaks rikkaks saama, haarab teda lootusetus. Rikkus on, kuid rahulolu pole. Ta on küll saavutanud sihi, kuid see ei paku talle oodatud rõõmu. See seletab ka, miks siis, kui ühiskonnast saab tarbimisühiskond, kui elatakse külluses ja kõike on saada, võtab maad äng ja tühjustunne.

Igasugune moraaliõpetus genereerib süütunnet ning loob silmakirjalikkust. 

 

ajast

        Armastuses ei ole minevikku ega tulevikku. Mis on aga olevik? See on olevik üksnes nende kahe - mineviku ja tuleviku vahel, seega midagi relatiivset. Kui aga pole minevikku ega tulevikku, mida peame siis silmas oleviku all? Mõiste olevik kaotab oma tähenduse. Olevik pole muud kui "igavene elu". Seega siis igavik, teisenemine igavikku.

Oleme harjunud jaotama aega kolmeks: minevik, olevik, tulevik. Nii mõelda on vale, olemuslikult vale. Aeg jaotub minevikuks ja tulevikuks. Olevik ei ole osa ajast, vaid osake igavikust. See, mis on möödas, on aeg, ja see, mis tuleb, on ka aeg. See, mis on, ei ole aeg, sest ta ei möödu, ta on alati siin. See nüüd on alati siin - alati. See nüüd on igavene.

Kui alustad liikumist minevikust, ei jõua sa kunagi olevikku - sa jõuad tulevikku. Minevikust jõuad alati tulevikku. Olevikust ei jõua sa kunagi tulevikku. Olevikus võid jõuda aina sügavamale ja sügavamale olevikku - ja see ongi see igavene elu.

Võime öelda ka nii: teekond minevikust tulevikku on aeg. Aeg kujutab endast liikumist tasasel maal, horisontaalis. Sel hetkel, mil oled olevikus, dimensioon muutub, nüüd liigud sa vertikaalselt, kas üles või alla, kõrgustesse või sügavustesse, igatahes mitte enam horisontaalselt. Armastajad elavad igavikus, mitte ajas.

Aeg on alati horisontaalne, Universum aga vertikaalne, igavene. See on alati siin, kuid et sellesse siseneda, pead väljuma ajast.

Millegipärast arvame, et igaüks on võimeline armastuseks ka sellisena, nagu ta on. See ei ole nii. Armastus on teine dimensioon. Kui püüad armastada kedagi, jäädes ajaraamistikku, siis see ei õnnestu kunagi. Ajas on võimatu armastada.

Vaatan enda ette ja näen kivimüüre. Tõstan pilgu ja näen üksnes sinitaevast. Kui vaatad ringi ajas näed alati müüre. Kui vaatad väljapoole aega, näed piiritut taevast. Armastus avab igaviku. Kui oled ealeski armastanud, siis tead seda kogemust, siis tead...

Armastajad elavad igavikus, mitte ajas.

armastusest

          Armastus on meie kõige esimene ja peamine meditatsioon. Meditatsioon on aga mõeldamatu ilma rahuseisundita. Sa ei suuda armastada seni, kuni ei õnnestu sul ennast lõdvaks lasta. Kui oskad lõdvestuda, raugeda rahuseisundisse, võid ka armastada.

Pinge all olev inimene ei suuda armastada. Miks? Pinge-inimene on orienteeritud eesmärgile. Ta võib näiteks raha teha, ei saa aga armastada, sest armastusel puudub eesmärk - kui on tõesti tegemist armastusega. Sa ei saa armastust panka panna või tugevdada selle läbi oma ego. Armastus on tegelikult midagi kõige absurdsemat, mida võib kujutleda - tal ei ole mingit eesmärki väljaspool ennast.

Raha teenid sa mingil eesmärgil, teenimine ise on vahend. Maja ehitad selleks, et võiksid hiljem selles elada - siingi on tegemist vahendi ja eesmärgiga. Armastus ei ole vahend. Miks sa armastad? Mispärast sa armastad? Armastus on eesmärk iseeneses. Seepärast ei saa armastada ükski kalkuleeriv ja loogiliselt mõtlev inimene, kellele on tähtsad niisugused asjad nagu vahendid ja eesmärgid. See, kes mõtleb nendes mõistetes, lihtsalt peab olema pideva pinge all, sest eesmärk võib realiseeruda üksnes tulevikus, mitte siin ja praegu.

Sa ehitad maja, järelikult ei saa sa selles elada praegu. Enne pead ta valmis ehitama. Sa võid elada selles praegu pooleliolevas majas kunagi tulevikus, kuid mitte praegu. Sa kogud raha; su pangaarve kasvab suureks kunagi tulevikus, praegu on ta alles üsna väike. Vahendeid pead kasutama praegu ja eesmärgid realiseeruvad tulevikus.

Armastus on siin ja praegu, ja tulevik kui mõiste langeb hoopis ära. Seepärast on armastus nii lähedane meditatsioonile. Ka surm on seepärast lähedane meditatsioonile - temagi on siin ja praegu - kui ta saabub. Kui surm on kätte jõudnud, võid sa surra üksnes siin ja praegu, mitte kunagi tulevikus. Samuti ei saa surra minevikus. Surm on alati olevikuline.

Surm, armastus, meditatsioon - kõik nad on olevikulised. Kui su meelt varjutab surmahirm, ei suuda sa armastada. Kui mõte armastusele heidutab sind, ei saa sa mediteerida. Kui sa ei hooli mediteerimisest, on su elu kasutu - mitte vahendi ja eesmärgi mõttes, vaid sügavamas tähenduses.

Võib tunduda imelik seostada neid kolme - armastust, surma ja meditatsiooni. Tegelikult see pole imelik, nad on sarnased elamused. Kui oled leidnud juurdepääsu ühele, leiad selle ka teistele.

Armastusest võib saada sügav meditatsioon, kõige sügavam meditatsioon. Armunud on mõnigi kord teada saanud üht-teist sellistki, mida pühakud pole teadnud. Armastajad on puudutanud seda keset, millest joogid on mööda läinud. Aga kui sa ei muunda armastust meditatsiooniks, on see vaid juhuslik silmapilk, mis tuleb ja läheb. Tantra tähendabki armastuse muundamist meditatsiooniks. Nüüd mõistad, miks tantra räägib nii palju armastusest ja seksist, sest armastus on kõige loomulikum ja kõige kergemini avatav uks, millest sisenedes võid tõusta kõrgemale sellest maailmast, sellest horisontaalsest dimensioonist.

Seks ei peaks jääma pelgalt seksiks, ta peaks kasvama armastuseks - nii õpetab tantra. Ka armastus ärgu jäägu armastuseks, vaid teisenegu valguseks, meditatiivseks kogemuseks, selleks viimaseks, ülimaks, müstiliseks tippelamuseks. Kuidas seda muundamist teostada? Saa tegevuseks ja unusta tegija! Armastades ole armastus, mitte armastaja. Siis ei ole see sinu armastus või meie armastus või minu armastus, vaid on armastus kui selline. Kui sind ennast pole seal, siis oled absoluudi lättes, voolus, siis oled armastuses. See ei ole sina, kes armastab, armastus on su alla neelanud, sa oled lahustunud armastuses. Oled saanud voolavaks energiaks.

Kui sa jääd oma partneriga üksnes seksi tasandile, tähendab see seda, et sa ekspluateerid teda, kasutad kui vahendit, mille võib tarvitamise järel ära visata. Võib-olla on sul isegi uhke tunne seda tehes. Kui madal ja kui tühine on elu sellisel tasandil! Kui seksist saab armastus, ei ole teine enam vahend ja sa ei ekspluateeri teda. Teine ei olegi enam päriselt teine, ta on osa sinust. Siin ei saa enam juttu olla ekspluateerimisest, sest te mõlemad jagate omavahel sügavat elamust. Te aitate teineteisel liikuda argimaailmast nii erinevas maailmas - armastuses. Kui see liikumine pole vaid hetkeline ja kui ta muutub mediteerivaks, kui unustad selles enda täielikult, nii et armastaja ja armastatu sulavad ühte, siis on vaid armastuse voog - igavene elu, Teie.

Armastusel ei ole mingit eesmärki väljaspool ennast. Armastus on eesmärk iseeneses.

ihadest

        Maailmas on viit liiki ihasid. Need tärkavad kujudest, mida silmad näevad, helidest, mida kõrvad kuulevad, lõhnadest, mida nina tunneb, maitsetest, mis on keelele meeldivad, ja asjadest, mis tekitavad katsudes meeldiva tunde. Ihade viie värava kaudu tuleb kehasse armastus mõnude vastu.

Enamus inimesi, kellele mõjub keha armastus mõnude vastu, ei märka kurja, mis neile mõnudele järgneb, ja satuvad kuratlikku lõksu nagu hirved metsas küti püünisesse. Ja tõesti, need viis iha väravat, mille põhjuseks on meeleelundid, on kõige ohtlikumad püünised, ja neisse sattudes takerduvad inimesed maistesse ihadesse ja kannatavad.

Maistest kirgedest vabanemiseks ei ole ühest teed. Kujutlege, et te püüate kinni kuus erinevat looma: mao, krokodilli, linnu, koera, rebase ja ahvi, seote nad tugeva köiega kokku ja lasete minna. Iga loom püüab omal viisil oma elupaika tagasi minna. Madu otsib varjupaika rohus, krokodill otsib vett, lind tahab lennata õhus, koer otsib varju külas, rebane üksildasel nõlvakul ja ahv otsib metsapuid. Kõik loomad püüavad minna oma teed ja nende vahel algab võitlus, ja kuna nad on seotud köiega kokku, veab tugevam teisi endaga kaasa.

Nii nagu loomad selles loos, nii on ka inimesel mitmeid erinevaid kiusatusi, mis tulevad silmade, kõrvade, nina, keele, kompimise ja aju kaudu, ja inimest juhib soov, mis on hetkel kõige tugevam.

Kui kuus olendit on seotud posti külge, püüavad nad ennast vabastada, kuni nad väsivad, ja siis heidavad nad posti kõrvale maha. Kui inimesed hakkavad harjutama ja jälgima oma meelt, siis ei tee viis tundemeelt neile enam tüli. Kui meel on järelvalve all, on inimesed nüüd ja tulevikus õnnelikud.

Inimesed armastavad isekat mugavust, kuulsust ja kiitusi. Kuid kuulsus ja kiitused on nagu lõhnaküünlad, mis põlevad ruttu ära ja haihtuvad. Kiitus, kuulsus ja tunnustus on kui eksiteede rägastik, millele sabas on alati kannatused.

Inimene, kes ihkab kuulsust, rikkust ja armuseiklusi, on nagu laps, kes lakub noateralt mett. Mee magusust nautides on tal oht lõigata keelde. Selline inimene on nagu mees, kes kannab tõrvikut vastutuult, leek põletab tingimata tema käsi ja nägu.

Inimene ei tohi usaldada oma meelt, mis on täis ahnust, viha ja rumalust. Meelt ei tohi lasta vabaks, vaid teda tuleb rangelt jälgida.

Täiuslikku enesevalitsemist on väga raske saavutada. Need, kes otsivad Valguse ja tarkuse teed, peavad kõigepealt vabanema ihade tulest. Ihad on nagu kiirelt leviv tuli. Valguse ja tarkuse otsija peab vältima ihade tuld nii nagu heinakoormat vedav inimene väldib tule sädemeid.

Et tunda rõõmu heast tervisest, teha õnnelikuks oma perekond ja tuua endaga kõigi jaoks rahu ja rõõm, peab eelkõige ohjeldama ja valitsema oma meelt. Kui inimene seda suudab, siis leiab ta Valguse ja omandab loomulike tagajärgedena kõik tarkused ja voorused siin maailmas.

Inimolenditel on tavaliselt kalduvus liikuda oma mõtete suunas. Kui nad anduvad ahnuse mõtetele, muutuvad nad veel ahnemateks, kui nad anduvad viha mõtetele, muutuvad nad veel vihasemaks, kui nad hauduvad kättemaksu mõtteid, siis liiguvad nad edasi selles suunas.

Viljalõikuse ajal seob talumees karja kinni, et see ei tungiks läbi tarade põllule ega tekitaks kahju ja et loomi ei tapetaks; nii peavad inimesed valvama ka oma meelt, et see ei teeks midagi halba ja et ei juhtuks mingi õnnetus. Nad peavad hävitama mõtted, mis tekitavad ahnust, viha ja rumalust, ja edendama mõtteid, mis tekitavad headust ja rõõmu.

Kui saabub kevad ja põllud hakkavad rohetama, toob peremees karja karjamaale tagasi, kuid ka siis peab ta loomi hoolega silmas. 

Ka inimmeelt tuleb valvata ja seda isegi kõige parimates tingimustes.

kurjusest

        Inimesed kalduvad siin maailmas isekusele ega tunne teiste vastu kaastunnet; nad ei oska üksteist austada ega armastada; nad vaidlevad ja tülitsevad asjade pärast, tuues iseendile kahju ning muutes oma elu üksluiseks õnnetuste ringiks.

Vaatamata sellele, kas nad on rikkad või vaesed, muretsevad inimesed raha pärast, nad kannatavad võrdselt nii rikkuses kui vaesuses. Kuna nende elu juhib ahnus, pole nad kunagi rahul.

Rikas muretseb oma mõisa pärast, kui see tal on, oma lossi ja muu vara pärast. Konkurents, hirm oma elu pärast, surm, mure kuhu vara jääb, on rikka kannatusteahelast vaid mõned. Surmale vastu läheb ta ikka üksi.

Vaene kannatab oma illusioonide rägastikus pidevalt puudust ja sellest tekivad lõputud soovid, näiteks maast ning oma majast. Ihadest süüdatuna kulutab ta oma keha ja meelt ning sureb, kui pool elu veel elamata. Tema tee surmalegi on üksiklane nagu pikk matk ilma ühegi sõbrata.

_____________________

Maailmas on viis kurjust: 

1. Julmus, iga elusolend, isegi putukas, võitleb teise vastu. Tugev ründab nõrka, nõrk petab tugevat, igal pool kestab võitlus ja julmus. 

2. Ei ole täpseid piire isa ja poja õiguste vahel, vanema ja noorema venna, mehe ja naise, vanema ja noorema sugulase vahel. Igaüks püüab olla tähtsam ning teise arvel kasu lõigata, millega kaasneb pettus ja ebasiirus. 

3. Puudub selge piir meeste ja naiste käitumise vahel. Igaühel on aeg-ajalt ebapuhtaid mõtteid ja ihasid, mis viivad kaheldavatele tegudele, võitlusele, ebaõiglusele, kurjusele. 

4. Inimesel on kalduvus mitte austada teiste õigusi; nad ületähtsustavad end kaasinimeste arvel, järgivad halbu eeskujusid ja petavad, laimavad ning teotavad teisi ebaõiglaste juttudega. 

5. Tihti jäetakse hooletusse kohustused ligimeste vastu. Igaüks mõtleb vaid enese heaolule, unustades heateod ja põhjustades teistele ebameeldivusi.

____________________

Inimesel peaks olema rohkem poolehoidu, üksteise mõistmist ja austamist, heade iseloomujoonte märkamist, soovi raskustes abiks olla. Selle asemel on nad isekad ja kõva südamega, põlgavad üksteist ebaõnne puhul ja vihkavad edu pärast. Ajapikku vastikus süveneb ja muutub talumatuks.

Alati ei lõpe see põlgus vägivallategudega, kuid mürgitab elu vihkamise ja raevuga, mis talletub nii sügavale meelde, et mõjutab taaskehastumise ahelat.

Siia, ihade maailma sünnib inimene üksi ja sureb üksi; keegi ei aita tal kanda karistust surmajärgses elus.

Põhjuste ja tagajärgede seadus on kõikehaarav, igaüks peab kandma oma patukoormat ja vastutust. Seesama põhjuste ja tagajärgede seadus viib ka õnnele inimese, kes on käitunud alati heatahtlikult ja mõistvalt.

Lootuse kaotamine kannatuste ja ebaõnne pärast on loomuvastane ning vastukäiv taeva ja maa universaalsetele seadustele. Lootuse kaotanu kannatab nii siin ilmas kui pärast surma.

Siinses elus on kõik ajutine ja ebakindel, aga kahetsusväärne on see, et sellest tõsiasjast hoolimata püütakse otsida lõbusid ja ihade rahuldamist.

Inimesele on omane käituda ja mõelda isekalt siin kannatuste maailmas, ning seepärast on loomulik ka järgnev kannatus ja kurbus.

Luksuslik elu ei kesta kaua, vaid möödub peagi. Siinses maailmas ei saa midagi kaua nautida.

Enamus inimesi siiski ei usu põhjuse ja tagajärgede seadust ja ei arvesta seda. Nad jätkavad oma ahnuse ja isekuse teed, unustades, et head teod toovad õnne ja halvad õnnetust.

Nad hädaldavad ja kurdavad oma kannatuste üle, täielikult mõistmata, et nende praegustel tegudel on mõju järgnevaile eludele ja et nüüdseil kannatustel on suhe eelmiste sündidega.

Seepärast peaksid inimesed sügavalt järele mõtlema, hoidma oma meele puhtana ja keha tervena, hoiduma ahnusest ja kurjast. 

Enamus inimesi ei usu põhjuse ja tagajärgede seadust.

eksitustest

        On kaks põhilist maist kirge, mis määrivad inimmeele puhtust. Esimene on kirg eritleda ja arutleda, mistõttu inimesed satuvad mõjutatud ning väärate arvamuste segadikku. Teine on kirg teravate elamuste järele, mistõttu inimeste väärtushinnangud lähevad sassi.

Võib arvata, et mõlemad need eksitused - põhjuste otsimise eksitus ja tegemise eksitus - ongi kõik inimlikud eksitused. Kuid tegelikult on nende aluseks kaks maist takistust. Esimeseks on rumalus ja teiseks iha.

Arutluste pettepildid tuginevad rumalusele, kogemuste pettepildid ihadele, nii et need kaks asja on tegelikult üks ning põhjustavad koos õnnetut olekut.

Kui inimesed on rumalad, et oska nad oma teadmatusest õigesti ja eksimata põhjendada. Kui nad annavad järgi elujanule, siis järgnevad sellele paratamatult klammerdumine ja kiindumine kõigesse. See pidev nälg kõige meeldiva järele, mida on nähtud ja kuuldud, viib inimesed harjumuste eksitusse, ja mõned inimesed soovivad koguni oma keha suretada.

Neist kahest algsest allikast saavad alguse ja arenevad ahnus, viha, rumalus, mõistmatus, pahameel, kadedus, kahekeelsus, valelikkus, uhkus, põlgus, joomine, isekus.

Ahnus kasvab välja rahulduse valestimõistmisest, viha sugeneb oma käekäigu ja olukorra vääritimõistmisest, rumalus tõuseb võimetusest õigesti otsustada, milline on õige käitumine.

Neid kolme - ahnust, viha ja rumalust - nimetatakse maailma kolmeks leegiks.

Siinne maailm lõõmab paljudes erinevates leekides: ahnuse, viha, rumaluse, sõgeda kire, isekuse, jõuetuse, haiguse , surma, kaeblemise, kannatuse ja eluvõitluse leekides. Need leegid mühavad kõikjal, põhjustades kannatusi mitte ainult üksikisikule, vaid ka teistele tema ümber, ja juhivad nende keha, kõne ja meele valedele tegudele.

Ahnus tekib rahuldust nähes. Viha tekib rahuldamatust nähes. Rumalus tekib valedest ja räpastest mõtetest. Ahnuse kurjuses pole ebapuhtus suur, kuid teda on raske kõrvaldada. Viha kurjuses on ebapuhtust rohkem, kuid seda on kergem kõrvaldada. Rumaluse kurjuses on väga palju ebapuhtust ja seda on väga raske kõrvaldada.

Ahnus, viha ja rumalus sarnanevad palavikule. Kes sellesse nakatub, vaevleb unetuse käes isegi kõige mugavamas toas ja voodis.

Need kolm - ahnus, viha ja rumalus - on kõikide inimlike hädade põhjuseks. Et neist kannatuste allikatest vabaneda, tuleb jälgida oma tajusid, tegeleda keskendumisega ja omada tarkust. Tajude jälgimine aitab eemaldada ahnuse ebapuhtust; õige keskendumine aitab eemaldada viha ebapuhtust ja tarkus aitab eemaldada rumaluse ebapuhtust.

Inimese soovidel aga ei ole lõppu siin maailmas. Kui janune joob soolast vett, siis janu ainult kasvab ja ta ei saa mingit rahuldust. Nii juhtub ka inimestega, kes püüavad rahuldada kõiki oma ihasid; rahulolematus aina kasvab ja hädad mitmekordistuvad.

Soovide täitumine ei rahulda kunagi, vaid jätab asemele vaibumatu rahutuse ja ärrituse tunde.

Et soove rahuldada, võitlevad inimesed üksteise vastu ja purustavad oma elu. Nad varastavad, petavad ja rikuvad abielu ning kui nad tabatakse, kannavad häbi ja karistust.

Nad patustavad omaenese ihu ja sõna vastu, omaenese meele vastu, teades väga hästi, et rahuldus toob tingimata kaasa õnnetust ja kannatust, sest soovid on nii võimukad.

Kõigist maistest kirgedest on kõige tugevam himu. Talle järgnevad kõik teised maised kired.

Himu ajab kombitsad inimese tunnetesse ja imeb meeltest välja terve meele, kuni meel kängub. Ta on nagu kurja deemoni poolt saadetud peibutis, millest rumalad inimesed kinni haaravad.

Himu on inimesele nagu kont koerale!

Ahnus, himu, hirm, viha, ebaõnn ja õnnetus kasvavad rumalusest, mis on kangeim kõigest maistest mürkidest.

Soovist kasvab tegu, teost kasvab kannatus; soov, tegu ja kannatus on nagu igavesti pöörlev ratas, mille veeremisel pole algust ega lõppu, ja nii järgneb üks elu teisele igavese liikumise kordumise tsüklis.

Inimeste rumaluses on väga palju ebapuhtust ja seda on väga raske kõrvaldada.

kahesusest

        Kõik tekib ja kaob põhjuste lõputu järgnevuse tõttu. Rumalad inimesed mõtlevad, et elu on kas olemine või mitte-olemine, kuid targad inimesed näevad elus midagi enamat, mis ületab olemise ja mitte-olemise.

 

Teades, et asjad ei ole olevad ega olematud, tundes kõige unenäotaolist olemust, peaks inimene vältima eneseuhkust ja mitte laskma end mõjutada kiitusest heade tegude eest ja muust taolisest.

 

Kui inimene ei taha langeda oma ihade küüsi, peab ta õppima mitte klammerduma asjade külge, et mitte neisse kiinduda. Ei tohi klammerduda ei olemise ja olematuse külge, ei millegi sisemise ega välise, hea ja halva, õige ega vale külge.

 

Tarkuse teel käija peaks vältima kahte äärmust. Esiteks, täielikku järeleandmist keha ihadele, ja teiseks, laskumist äärmuslikku askeesi, oma keha ja meele arutusse piinamisse.

 

Asjadel nende tegelikus olemuses pole iseeneses kuju ega iseloomulikke jooni, ja ainult nende tõttu saame rääkida, et asjad on sündinud või hävinud. Asjade tegelikus loomuses pole midagi, mida saaks kirjeldada eristamise sõnades; seetõttu nimetatakse asju tühjadeks.

 

Kuna asjad tekivad tingimuste ja põhjuste jada tõttu ei saa miski olla päriselt omaette, kõik on millegagi seotud.

 

Kus iganes on valgus, seal on ka vari; kus on pikkus, seal on ka lühidus; kus on valge, seal on ka must. Nii nagu need, ei ole ka asjade olemus eraldi.

 

Inimesed mõtlevad harilikult endast, et nad on seotud sünni ja surmaga, kuid tegelikult ei ole sääraseid mõisteid olemas.

 

Kui inimesed on võimelised seda tõde mõistma, siis saavad nad aru sünni ja surma mitte-kahesusest.

 

Kuna inimesed hellitavad mõtet "mina"-isiksusest, klammerduvad nad omamise mõtte külge, kuid sellist asja nagu "ise" pole olemas, seetõttu ei saa olemas olla ka sellist mõistet nagu omamine. Kui inimesed on võimelised aru saama sellest tõest, on nad võimelised aru saama ka "mittekahesuse" tõest.

 

Inimesed hellitavad mõtet puhtusest ja ebapuhtusest, aga asjade olemuses selliseid erinevusi pole, need sünnivad vaid inimese rumalatest ja valedest ettekujutlustest.

 

Samamoodi mõtlevad inimesed ka hea ja kurja erinevusest, kuid hea ega kuri pole teineteisest lahus. Tarkuse teel käivad inimesed ei tunnista sellist erinevust ja seetõttu ei kiida nad head ega mõista hukka kurja, nad ei mõista hukka head ega kiida kurja.

 

Loomulikult kardavad inimesed ebaõnnestumisi ja nad ihkavad õnnestumisi, kui aga hoolikalt uurida nende vahet, siis osutub õnnetus tihti õnneks ja õnn õnnetuseks. Targad õpivad suhtuma elu olemusse rahuliku meelega, nad ei tiivustu edust ega lase end õnnetustel rõhuda. Nii nad õpivad mõistma mitte-kahesuse tõde.

 

Kõik sõnad, mis väljendavad kahesust: olemine ja olematus, maised kired ja tõeline tunnetamine, hea ja kuri, puhtus ja ebapuhtus - kõik need vastandlikud mõisted ei ilmne tegelikkuses, neid pole asjade tõelises olemuses olemas.

 

Kui inimesed on vabad taolistest väljenditest ja tunnetest, mis nendega seonduvad, siis nad mõistavad Tühjuse kõikehaaravat tõde.

 

Sellist asja nagu "Ise" pole olemas.

 

 

silmapettest

        Kuna kõik maailmas tekib põhjuste ja tingimuste ahelast, ei saa asjade vahel olla sisulist erinevust. Nähtavad erinevused on olemas vaid inimese rumalate ja eristavate mõtete tõttu.

Taevalaotuses ei ole vahel idal ega läänel; inimesed on need erinevused oma meeles välja mõelnud ja usuvad siis nende õigsusesse.

Numbrid ühest kuni lõpmatuseni on täielikult numbrid ja ükski neist ei kanna endas erinevat hulka, kuid inimesed eristavad neid, et oleks võimalik määratleda erinevaid suurusi.

Muutumiste kõikehõlmavas kulgemises ei ole vahet ei kulgemisel ja hävimise kulgemisel; inimesed aga eristavad neid ja on nimetanud ühe sünniks ja teise surmaks. Tegudes ei ole vahet õigel ega valel, kuid inimesed teevad nende vahel vahet omaenese rumala mugavuse pärast.

Inimesed ihaldavad oma kujuteldavaks mugavuseks ja heaoluks kõiksuguseid asju; nad himustavad rikkust ja kuulsust ning klammerduvad meeleheitlikult elu külge.

Inimesed eristavad suvaliselt olemasolu ja olematust, head ja halba, õiget ja valet. Nende jaoks on elu omandamiste ja omamiste rida, ja seepärast võtavad nad endale kanda valu ja kannatuste kujutlused.

Asjad ei tule ega lähe, ei ilmu ega kao, seetõttu pole neid võimalik omandada ega kaotada.

Klammerdumine asjade külge ainult nende kuju pärast on pettekujutluste allikas. Kui klammerdumist ei esine, ei ilmuks ka totrat vaatepilti ja vale kujutlust. 

Valgustus on võime näha tõde ja vältida rumalaid unelmaid.

Maailm on nagu unenägu ja tema maised varandused nagu ahvatlev viirastus. Asjad pole oma olemuselt tõelised, vaid sarnanevad pildil maalitud näitlike kaugustega.

On ränk viga uskuda, et loendamatute põhjuste poolt loodud asjad ja nähtused on igavesed, ja seda arvamust nimetatakse püsivuse õpetuseks. Sama suur viga on arvata, et asjad kaovad täielikult; seda on nimetatud mitteolemise õpetuseks.

Kõik asjad on tekkinud tingimuste ja põhjuste reast lähtuvalt, siis muutub asjade välisilme pidevalt. Muutumises pole aga püsivust, ja just nende välisilme pideva muutumise tõttu võimegi neid samastada viirastuse või unenäoga. Kuid vaatamata asjade pidevatele välistele muutustele on nad oma tegelikus olemuses püsivad ja muutumatud.

Nii võib öelda kõige kohta; asjad on nagu unelmad, mille kohta võib öelda, et nad on olemas ja ei ole olemas.

Veelgi enam, suur viga on pidada mööduvat elu tõde muutumatuks eluks. Lisaks sellele muutuste maailmas on olemas mingi teine, püsiv tõe maailm. Vale on pidada seda maailma kas ajutiseks või tõeliseks, aga inimesed oma rumaluses mõtlevad, et maailm on tõeline, ja tegutsevad selle veendumuse kohaselt. See maailm on vaid silmapete. Sellel eksimustel põhinevad teod toovad neile kahju ja kannatust.

Tark inimene, kes saab aru, et maailm on vaid pettekujutlus, ja käitub vastavalt sellele, pääseb kannatustest.

See maailm on vaid silmapete. 

meelest

Meele eksituse ja häirete põhjuseks on ahnus ja vastusuhtumine muutuvatele oludele.

Meel, mida ei kõiguta elus ettetulevad asjaolud, mis kõikides asjaoludes ja tingimustes jääb alati puhtaks ja rahulikuks, on tõeline meel, ja just see meel peab olema majas peremees.

Me ei saa öelda, et võõrastemaja kaob, kui külalisi pole näha; samuti ei saa me öelda, et inimese tõeline loomus on kadunud, kui on kadunud muutuvatest elutingimustest eksiteele viidud meel. See, mis muutub koos muutuvate tingimustega, pole inimese meele tõeline loomus.

Me võime mõelda, et valgus kaob koos päikesega, ja pimedus tuleb ööga, kuid ei või samamoodi mõelda meeles, mis tajub valgust ja pimedust. Meelt, mis on tundlik valgusele ja pimedusele, ei saa kellelegi tagasi anda, meelt saab vaid pöörata tema tõelisema olemuse poole, mis on tema põhiline loomus.

Ainult "ajutine" meel on see, mis märkab kohe pimeduse ja valguse vaheldumist, kui päike tõuseb või loojub.

Vaid "ajutine" meel tunnetab erinevaid hetki erinevalt, see ei ole tõeline ja tegelik meel. Inimese tõeliseks loomuseks on põhiline ja õige meel, mis mõistab valgust ja pimedust.

Ajutised tunded ja omadused nagu ahnus, kurjus ja headus, armastus ja vihkamine, mida tekitavad igavesti muutuvad olud, on vaid hetkelised hoiakud, mille põhjuseks on inimmeelde kuhjunud eksiarvamused.

Soovide ja maiste kirgede taga, mida meel hellitab, peitub põhiline, tõeline meele loomus.

Ümaras nõus on vesi ümara kujuga, kandilises nõus kandiline, kuid veel endal pole mingit vormi. Inimesed unustavad sageli selle tõsiasja, isegi siis, kui nad seda mõistavad.

Inimesed näevad head ja halba, neile meeldib üks asi ja ei meeldi teine, nad eristavad olemist ja olematust ja haaratuna neisse püünistesse, kannatavad.

Kui inimesed ainult loobuksid kiindumusest kujuteldavatesse ja vääradesse eristamistesse, siis taastaksid oma tõelise meele puhtuse, vabaneksid nii meel kui keha eksitustest ja kannatamistest ning tunneksid vabaduse rahu ja õndsust.

Inimese kogu kannatuse aluseks on rahuldamata soovid. Kui oleks võimalik kõrvaldada ahnusi, lõpeksid ka kannatused.

Ahnus avaldub rumaluses ja valedes väljamõeldistes, mis täidavad inimmeelt.

Rumalus ja eksiarvamused lähtuvad omakorda sellest, et inimesed ei taipa asjade seoste tõelisi põhjuseid.

Rumalusest ja valedest veendumustest tekivad ebapuhtad soovid asjade järele, mida on raske saada, kuid mida inimesed arutult ja pimedalt taga ajavad.

Rumaluse ja eksiarvamuste tõttu kujutavad inimesed, et asjad erinevad omavahel selles, milles nad tegelikult ei erine. Algselt pole inimese käitumises head ega halba, kuid inimesed oma rumaluses kujutavad head ja halba ette ja hindavad asju heaks või halvaks.

Rumaluse tõttu mõtlevad inimesed alati valesid mõtteid, kaotavad õige vaatenurga ja klammerduvad oma mina külge, saadavad korda valesid tegusid. Lõpuks mässivad nad endid täielikult pettekujutluste võrku.

Tehes oma tegudest "minale" kasvupinna, kasutades meele vahettegemisi seemnetena, tumestades meelt rumalusega ja väetades ihade vihmaga, niisutades põikpäise "mina" tahtmistega, lisavad nad kurjuse mõiste ja kannavad seda meelepetete kehastumist endaga kaasas.

Tegelikult on see meelepetete maailm nende endi ettekujutus, ja seega on see nende endi meel, mis põhjustab kannatuse, kurbuse, valu ja murede meelepetteid.

See meelepetteline maailm ei ole muud kui selle meele loodud illusioonide varjukuju. Kuid ometi tekib sellest samast meelest ka Valgustuse maailm. 

Nii meelepetted kui ka Valgustus sünnivad meeles, ja kõik nähtused ja toimuv tekivad meele tegevuse tulemusena, just nagu asjad ilmuvad mustkunstniku varrukast.

Meele tegevusel ei ole piire, ta loob meid ümbritsevat maailma. Ebapuhas meel ümbritseb end ebapuhaste asjadega ja puhas meel puhaste asjadega; järelikult on ümbritseval maailmal sama ulatus mis meelel.

Nagu pilt on loodud kunstniku poolt, nii on ümbritsev maailm loodud meele tegevuse poolt.

Ühel pildil võib olla lõputult palju asju, nii täidab ka inimmeel oma maailma. Maailmas pole midagi, mis poleks meele loodud.

Kuid meel, mis loob ümbritsevat maailma, pole kunagi vaba mälestustest, hirmust ja hädadest, ja seda mitte ainult mineviku, vaid oleviku ja tuleviku suhtes, sest kõik need on tekkinud inimeste rumalusest ja ahnusest.

Meelepetete maailm saab alguse just rumalusest ja ahnusest, ja kogu see vastastikuste põhjuste ja tingimuste tohutu kogum on olemas ainult meeles ja ei kusagil mujal.

Nii elu kui surm tekivad meeles ja on olemas ainult meeles. Seepärast, kui kaob meel, mis on seotud elu ja surmaga, siis kaob koos temaga ka elu ja surma maailm.

Valgustamata ja eksitatud elu tekib meelest, mida tumestavad pettekujutlused. Kui me saame teada, et väljapool meelt ei ole olemas pettekujutluste maailma, siis eksinud meel selgineb; ja kui lakkame loomast ebapuhast maailma, jõuame Virgumisele.

Seega on elu ja surma maailm meele poolt loodud, meelega seotud ja meelest juhitud; meel on iga olukorra peremees. Kannatuste maailm on loodud eksiteele viidud meele poolt.

Järelikult, meel algselt jälgib ja juhib kõiki asju ja kõik asjad on meele loodud. Nagu rattad järgnevad vankrit vedavale härjale, nii järgneb kannatus meelele, mis ümbritseb end ebapuhaste mõtete ja maiste kirgedega.

Kui meel ei ole puhas, komberdavad jaladki mööda konarlikku ja rasket teed, mis on täis kukkumisi ja valu. 

Kui meel on puhas, on tee sile ja teekond rahulik.