Inimesed kalduvad siin maailmas isekusele ega tunne teiste vastu kaastunnet; nad ei oska üksteist austada ega armastada; nad vaidlevad ja tülitsevad asjade pärast, tuues iseendile kahju ning muutes oma elu üksluiseks õnnetuste ringiks.
Vaatamata sellele, kas nad on rikkad või vaesed, muretsevad inimesed raha pärast, nad kannatavad võrdselt nii rikkuses kui vaesuses. Kuna nende elu juhib ahnus, pole nad kunagi rahul.
Rikas muretseb oma mõisa pärast, kui see tal on, oma lossi ja muu vara pärast. Konkurents, hirm oma elu pärast, surm, mure kuhu vara jääb, on rikka kannatusteahelast vaid mõned. Surmale vastu läheb ta ikka üksi.
Vaene kannatab oma illusioonide rägastikus pidevalt puudust ja sellest tekivad lõputud soovid, näiteks maast ning oma majast. Ihadest süüdatuna kulutab ta oma keha ja meelt ning sureb, kui pool elu veel elamata. Tema tee surmalegi on üksiklane nagu pikk matk ilma ühegi sõbrata.
_____________________
Maailmas on viis kurjust:
1. Julmus, iga elusolend, isegi putukas, võitleb teise vastu. Tugev ründab nõrka, nõrk petab tugevat, igal pool kestab võitlus ja julmus.
2. Ei ole täpseid piire isa ja poja õiguste vahel, vanema ja noorema venna, mehe ja naise, vanema ja noorema sugulase vahel. Igaüks püüab olla tähtsam ning teise arvel kasu lõigata, millega kaasneb pettus ja ebasiirus.
3. Puudub selge piir meeste ja naiste käitumise vahel. Igaühel on aeg-ajalt ebapuhtaid mõtteid ja ihasid, mis viivad kaheldavatele tegudele, võitlusele, ebaõiglusele, kurjusele.
4. Inimesel on kalduvus mitte austada teiste õigusi; nad ületähtsustavad end kaasinimeste arvel, järgivad halbu eeskujusid ja petavad, laimavad ning teotavad teisi ebaõiglaste juttudega.
5. Tihti jäetakse hooletusse kohustused ligimeste vastu. Igaüks mõtleb vaid enese heaolule, unustades heateod ja põhjustades teistele ebameeldivusi.
____________________
Inimesel peaks olema rohkem poolehoidu, üksteise mõistmist ja austamist, heade iseloomujoonte märkamist, soovi raskustes abiks olla. Selle asemel on nad isekad ja kõva südamega, põlgavad üksteist ebaõnne puhul ja vihkavad edu pärast. Ajapikku vastikus süveneb ja muutub talumatuks.
Alati ei lõpe see põlgus vägivallategudega, kuid mürgitab elu vihkamise ja raevuga, mis talletub nii sügavale meelde, et mõjutab taaskehastumise ahelat.
Siia, ihade maailma sünnib inimene üksi ja sureb üksi; keegi ei aita tal kanda karistust surmajärgses elus.
Põhjuste ja tagajärgede seadus on kõikehaarav, igaüks peab kandma oma patukoormat ja vastutust. Seesama põhjuste ja tagajärgede seadus viib ka õnnele inimese, kes on käitunud alati heatahtlikult ja mõistvalt.
Lootuse kaotamine kannatuste ja ebaõnne pärast on loomuvastane ning vastukäiv taeva ja maa universaalsetele seadustele. Lootuse kaotanu kannatab nii siin ilmas kui pärast surma.
Siinses elus on kõik ajutine ja ebakindel, aga kahetsusväärne on see, et sellest tõsiasjast hoolimata püütakse otsida lõbusid ja ihade rahuldamist.
Inimesele on omane käituda ja mõelda isekalt siin kannatuste maailmas, ning seepärast on loomulik ka järgnev kannatus ja kurbus.
Luksuslik elu ei kesta kaua, vaid möödub peagi. Siinses maailmas ei saa midagi kaua nautida.
Enamus inimesi siiski ei usu põhjuse ja tagajärgede seadust ja ei arvesta seda. Nad jätkavad oma ahnuse ja isekuse teed, unustades, et head teod toovad õnne ja halvad õnnetust.
Nad hädaldavad ja kurdavad oma kannatuste üle, täielikult mõistmata, et nende praegustel tegudel on mõju järgnevaile eludele ja et nüüdseil kannatustel on suhe eelmiste sündidega.
Seepärast peaksid inimesed sügavalt järele mõtlema, hoidma oma meele puhtana ja keha tervena, hoiduma ahnusest ja kurjast.
Enamus inimesi ei usu põhjuse ja tagajärgede seadust.
Vaatamata sellele, kas nad on rikkad või vaesed, muretsevad inimesed raha pärast, nad kannatavad võrdselt nii rikkuses kui vaesuses. Kuna nende elu juhib ahnus, pole nad kunagi rahul.
Rikas muretseb oma mõisa pärast, kui see tal on, oma lossi ja muu vara pärast. Konkurents, hirm oma elu pärast, surm, mure kuhu vara jääb, on rikka kannatusteahelast vaid mõned. Surmale vastu läheb ta ikka üksi.
Vaene kannatab oma illusioonide rägastikus pidevalt puudust ja sellest tekivad lõputud soovid, näiteks maast ning oma majast. Ihadest süüdatuna kulutab ta oma keha ja meelt ning sureb, kui pool elu veel elamata. Tema tee surmalegi on üksiklane nagu pikk matk ilma ühegi sõbrata.
_____________________
Maailmas on viis kurjust:
1. Julmus, iga elusolend, isegi putukas, võitleb teise vastu. Tugev ründab nõrka, nõrk petab tugevat, igal pool kestab võitlus ja julmus.
2. Ei ole täpseid piire isa ja poja õiguste vahel, vanema ja noorema venna, mehe ja naise, vanema ja noorema sugulase vahel. Igaüks püüab olla tähtsam ning teise arvel kasu lõigata, millega kaasneb pettus ja ebasiirus.
3. Puudub selge piir meeste ja naiste käitumise vahel. Igaühel on aeg-ajalt ebapuhtaid mõtteid ja ihasid, mis viivad kaheldavatele tegudele, võitlusele, ebaõiglusele, kurjusele.
4. Inimesel on kalduvus mitte austada teiste õigusi; nad ületähtsustavad end kaasinimeste arvel, järgivad halbu eeskujusid ja petavad, laimavad ning teotavad teisi ebaõiglaste juttudega.
5. Tihti jäetakse hooletusse kohustused ligimeste vastu. Igaüks mõtleb vaid enese heaolule, unustades heateod ja põhjustades teistele ebameeldivusi.
____________________
Inimesel peaks olema rohkem poolehoidu, üksteise mõistmist ja austamist, heade iseloomujoonte märkamist, soovi raskustes abiks olla. Selle asemel on nad isekad ja kõva südamega, põlgavad üksteist ebaõnne puhul ja vihkavad edu pärast. Ajapikku vastikus süveneb ja muutub talumatuks.
Alati ei lõpe see põlgus vägivallategudega, kuid mürgitab elu vihkamise ja raevuga, mis talletub nii sügavale meelde, et mõjutab taaskehastumise ahelat.
Siia, ihade maailma sünnib inimene üksi ja sureb üksi; keegi ei aita tal kanda karistust surmajärgses elus.
Põhjuste ja tagajärgede seadus on kõikehaarav, igaüks peab kandma oma patukoormat ja vastutust. Seesama põhjuste ja tagajärgede seadus viib ka õnnele inimese, kes on käitunud alati heatahtlikult ja mõistvalt.
Lootuse kaotamine kannatuste ja ebaõnne pärast on loomuvastane ning vastukäiv taeva ja maa universaalsetele seadustele. Lootuse kaotanu kannatab nii siin ilmas kui pärast surma.
Siinses elus on kõik ajutine ja ebakindel, aga kahetsusväärne on see, et sellest tõsiasjast hoolimata püütakse otsida lõbusid ja ihade rahuldamist.
Inimesele on omane käituda ja mõelda isekalt siin kannatuste maailmas, ning seepärast on loomulik ka järgnev kannatus ja kurbus.
Luksuslik elu ei kesta kaua, vaid möödub peagi. Siinses maailmas ei saa midagi kaua nautida.
Enamus inimesi siiski ei usu põhjuse ja tagajärgede seadust ja ei arvesta seda. Nad jätkavad oma ahnuse ja isekuse teed, unustades, et head teod toovad õnne ja halvad õnnetust.
Nad hädaldavad ja kurdavad oma kannatuste üle, täielikult mõistmata, et nende praegustel tegudel on mõju järgnevaile eludele ja et nüüdseil kannatustel on suhe eelmiste sündidega.
Seepärast peaksid inimesed sügavalt järele mõtlema, hoidma oma meele puhtana ja keha tervena, hoiduma ahnusest ja kurjast.
Enamus inimesi ei usu põhjuse ja tagajärgede seadust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.