ihadest

        Maailmas on viit liiki ihasid. Need tärkavad kujudest, mida silmad näevad, helidest, mida kõrvad kuulevad, lõhnadest, mida nina tunneb, maitsetest, mis on keelele meeldivad, ja asjadest, mis tekitavad katsudes meeldiva tunde. Ihade viie värava kaudu tuleb kehasse armastus mõnude vastu.

Enamus inimesi, kellele mõjub keha armastus mõnude vastu, ei märka kurja, mis neile mõnudele järgneb, ja satuvad kuratlikku lõksu nagu hirved metsas küti püünisesse. Ja tõesti, need viis iha väravat, mille põhjuseks on meeleelundid, on kõige ohtlikumad püünised, ja neisse sattudes takerduvad inimesed maistesse ihadesse ja kannatavad.

Maistest kirgedest vabanemiseks ei ole ühest teed. Kujutlege, et te püüate kinni kuus erinevat looma: mao, krokodilli, linnu, koera, rebase ja ahvi, seote nad tugeva köiega kokku ja lasete minna. Iga loom püüab omal viisil oma elupaika tagasi minna. Madu otsib varjupaika rohus, krokodill otsib vett, lind tahab lennata õhus, koer otsib varju külas, rebane üksildasel nõlvakul ja ahv otsib metsapuid. Kõik loomad püüavad minna oma teed ja nende vahel algab võitlus, ja kuna nad on seotud köiega kokku, veab tugevam teisi endaga kaasa.

Nii nagu loomad selles loos, nii on ka inimesel mitmeid erinevaid kiusatusi, mis tulevad silmade, kõrvade, nina, keele, kompimise ja aju kaudu, ja inimest juhib soov, mis on hetkel kõige tugevam.

Kui kuus olendit on seotud posti külge, püüavad nad ennast vabastada, kuni nad väsivad, ja siis heidavad nad posti kõrvale maha. Kui inimesed hakkavad harjutama ja jälgima oma meelt, siis ei tee viis tundemeelt neile enam tüli. Kui meel on järelvalve all, on inimesed nüüd ja tulevikus õnnelikud.

Inimesed armastavad isekat mugavust, kuulsust ja kiitusi. Kuid kuulsus ja kiitused on nagu lõhnaküünlad, mis põlevad ruttu ära ja haihtuvad. Kiitus, kuulsus ja tunnustus on kui eksiteede rägastik, millele sabas on alati kannatused.

Inimene, kes ihkab kuulsust, rikkust ja armuseiklusi, on nagu laps, kes lakub noateralt mett. Mee magusust nautides on tal oht lõigata keelde. Selline inimene on nagu mees, kes kannab tõrvikut vastutuult, leek põletab tingimata tema käsi ja nägu.

Inimene ei tohi usaldada oma meelt, mis on täis ahnust, viha ja rumalust. Meelt ei tohi lasta vabaks, vaid teda tuleb rangelt jälgida.

Täiuslikku enesevalitsemist on väga raske saavutada. Need, kes otsivad Valguse ja tarkuse teed, peavad kõigepealt vabanema ihade tulest. Ihad on nagu kiirelt leviv tuli. Valguse ja tarkuse otsija peab vältima ihade tuld nii nagu heinakoormat vedav inimene väldib tule sädemeid.

Et tunda rõõmu heast tervisest, teha õnnelikuks oma perekond ja tuua endaga kõigi jaoks rahu ja rõõm, peab eelkõige ohjeldama ja valitsema oma meelt. Kui inimene seda suudab, siis leiab ta Valguse ja omandab loomulike tagajärgedena kõik tarkused ja voorused siin maailmas.

Inimolenditel on tavaliselt kalduvus liikuda oma mõtete suunas. Kui nad anduvad ahnuse mõtetele, muutuvad nad veel ahnemateks, kui nad anduvad viha mõtetele, muutuvad nad veel vihasemaks, kui nad hauduvad kättemaksu mõtteid, siis liiguvad nad edasi selles suunas.

Viljalõikuse ajal seob talumees karja kinni, et see ei tungiks läbi tarade põllule ega tekitaks kahju ja et loomi ei tapetaks; nii peavad inimesed valvama ka oma meelt, et see ei teeks midagi halba ja et ei juhtuks mingi õnnetus. Nad peavad hävitama mõtted, mis tekitavad ahnust, viha ja rumalust, ja edendama mõtteid, mis tekitavad headust ja rõõmu.

Kui saabub kevad ja põllud hakkavad rohetama, toob peremees karja karjamaale tagasi, kuid ka siis peab ta loomi hoolega silmas. 

Ka inimmeelt tuleb valvata ja seda isegi kõige parimates tingimustes.