Inimese vaimsetel võimetel on mitu liiki ja astet: ühed on targad, teised rumalad; ühed heatahtlikud, teised on kurjad; mõned on kergesti mõjutatavad, teised on raskesti mõjutatavad; mõned on puhta meelega, mõned on tumestatud meelega. Kuid kui asi puutub Valgustusesse, on need erinevused tühised. Valgustusel puudub sugudevaheline erinevus, sinna jõuavad nii mehed kui naised.
Et olla elevanditaltsutaja, peab inimesel olema viis omadust: hea tervis, enesekindlus, hoolikus, siiras soov oma tööd teha ja tarkus. Neidsamu omadusi on vaja ka inimestel, kellel on siiras soov jõuda Valgustuseni. Kui need on olemas, võib sinna jõuda igaühe meel, mis seni on vaid ekselnud sündide ja surmade maailmas.
Kui kuningriigi nuhtluseks on röövlid, tuleb kõigepealt leida nende peidupaik ja seejärel neid rünnata. Kui inimest vaevavad maised kired, tuleb esmalt kindlaks teha nende päritolu.
Kui majas viibiv inimene avab silmad, märkab ta esmalt toa sisustust ja alles siis aknast avanevat vaadet. Samamoodi ei märgata väliseid asju enne, kui tuntakse maja sisemust.
Kuna meel asub kehas, tuleb kõigepealt uurida seda, mis asub kehas, kuid tavaliselt huvitavad inimest välised asjad ja tundub, et neid sugugi ei huvita, mis asub sisemuses.
Kui meel asuks valjapool keha, kuidas oleks ta siis kursis keha vajadustega? Kuid tegelikult tunneb keha, mida meel teab, ja meel teab, mida keha tunneb.
Inimesed aga arvavad, et nende eristav meel ongi nende tõeline loomus. Nad ei tea, et selle eristava meele taga omavad nad puhast Virgumismeelt, mis on nende tegelikuks loomuseks.
Kui inimene surub käe rusikasse, siis tema silmad näevad ning meel eristab seda rusikat, kuid see eristav meel ei ole inimese tõeline meel.
Eristav meel - see on meel selleks, et teha vahet kujuteldavate erinevuste vahel, mida lõi inimene ise, toetudes ahnusele ja muudele tujudele. Eristav meel allub põhjustele ja tingimustele, temas pole mingit iseenese-olemust ja ta muutub pidevalt. Kuid kuna inimesed peavad seda oma tõeliseks meeleks, sekkuvad põhjustesse ja tingimustesse pettekujutlused, mis toovad kannatusi.
Inimene avab rusika ja meel jälgib seda, kuid mis see on, mis liikus - kas käsi või meel? Või ei kumbki? Kui liigub käsi, liigub ka meel, ja vastupidi, kuid see liikumine on vaid meele väline ilming, see ei ole tõeline ega põhiline meel.
Kõigil inimestel on selge ja puhas meel, kuid tavaliselt on see kaetud valedest arusaamadest tingitud maiste kirgede tolmuga. See eksiteel olev meel pole inimese põhiloomuseks; selles meeles on midagi ülearust nagu majas viibiv kontvõõras või külaline, aga mitte peremees.
Kuu peitub sageli pilvede taha, kuid pilved ei liiguta teda paigast ega tuhmista tema hiilgust. Samuti ei tohi inimesed pidada oma eksiteel olevat meelt tõeliseks meeleks.
Eristav meel ei ole inimese tõeline loomus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.