Pythagorase filosoofia - mis see on?

Henry T. Laurency raamat "Tõhususe filosoofia ja Sfinksi kolm küsimust" http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/t%C3%B5hususe_filosoofia_ja_sfinksi_kolm_k%C3%BCsimust/36258  on eestikeelse lugeja esmakordne kokkupuude Pythagorase filosoofia ehk esoteerilise hülosoismiga. 

Henry T. Laurency http://www.laurency.com/ on Rootsis elanud ja töötanud hülosoistliku filosoofi pseudonüüm. Tema teosed on mõeldud neile, kes otsivad vastuseid elu põhiküsimustele ning soovivad vabaneda emotsionaalsetest illusioonidest ja mentaalsetest fiktsioonidest. 

_______________________

OLEMASOLU KOLMÜHTSUS

 

1) Tunnetusteoreetiliselt seisukohalt on kõik meie ümber eelkõige see, mis see näib olevat, kuid seejuures alati midagi täiesti erinevat ja tohutult palju enamat.

 

2) Olemasolu kolmühtsuse moodustavad kolm samaväärset aspekti: aine, liikumine ja teadvus. Ükski neist kolmest ei saa eksisteerida ilma kahe ülejäänuta. Kogu aine on liikumises ja omab teadvust. Teadvus on kas potentsiaalne (teadvustamata) või aktualiseeritud, passiivne (mitte-aktiivne) või aktiivne.

 

KOSMOS

 

1) Esoteerilise hülosoismi järgi on ürgaine piiramatu ruum ja sisaldab ammendamatu tagavara teadvustamatus seisundis ürgaatomeid. Selles ürgaines on ruumi piiramatule arvule keradele. Meie kosmos on üks selline kera.

 

2) Kosmos koosneb ürgaatomitest (monaadidest). Ürgaatom on ürgaine väikseim võimalik osa ja väikseim võimalik individuaalse teadvuse kindel punkt. Ürgaatomid moodustavad jätkuva seeria üha jämedakoelisemaid agregaatolekuid, üha jämedakoelisemaid aineliike.

 

3) Kosmos on täiuslik organisatsioon ja moodustub eri tihedusastmeid omavatest pika seeriana üksteist läbistavatest ainemaailmadest. Nähtav füüsiline maailm on kõige jämedakoelisemast ainest moodustunud madalaim maailm. Kõrgemad maailmad sisalduvad kõikides madalamates. Füüsilises maailmas sisaldub seega terve sari aatomimaailmu. Iga madalama maailma aine koosneb üha enamatest ürgaatomitest.

 

INVOLUTSIOON

 

1) Maailmad on ehitatud „ülevalt”, alates kõrgeimast maailmast. Ürgaatomid involveeruvad üha jämedakoelisematesse aatomiliikidesse igas madalamas maailmas. Kõiki sellega liituvaid involveerimisprotsesse nimetatakse ühise nimetusega involutsiooniks.

 

2) Igal maailmal on omalaadne „ruum” (mõõde), „aeg” (jätkuvus, kestus), aatomiaine ja sellest koosnevad agregaadid, liikumine (jõud, energia, võnge, „tahe”) ja teadvus. Niisiis on ürgaine „väljaspool ruumi ja aega”.

ELUVORMID

 

1) Kõigel elus on vorm, alates aatomitest, molekulidest ja agregaatidest kuni planeetide, päikesesüsteemide ja kosmiliste maailmadeni. Need vormid alluvad muutumise seadusele, muutuvad pidevalt, lagunevad ja vormuvad uuesti. Monaadid (ürgaatomid) moodustavad (füüsilisest maailmast alates) kasvava seeria üha kõrgemaid eluvorme nii, et madalamad sisalduvad kõrgemates ja on nende kestadeks. Kogu kosmos moodustab seeria üha peenekoelisemaid eluvorme, mis teenivad monaaditeadvust, varustades seda järk-järgult „organiga”, mida ta vajab edasise arengu jaoks.

 

2) Monaadid on ainukesed hävimatud osad maailmakõiksuses. Ei ole olemas „surma”, vaid on monaaditeadvusele mõeldud uued vormid. Kui vorm on täitnud oma ajutise ülesande monaadi teadvusarengus, siis see laguneb.

 

EVOLUTSIOON

 

1) Involutsioon tähendab monaadide involveerumist kõige madalama kosmilise maailmani, evolutsioon aga nende tagasipöördumist kõrgeimasse kosmilisse maailma. Nii saavutavad nad täieliku aktiivse iseteadlikkuse madalamas maailmas ja hiljem kõiketeadmise ning kõikvõimsuse üha kõrgemates maailmades. Evolutsioon moodustab siis seeria üha kõrgemaid looduskondi, üha kõrgemaid arenguastmeid. Iga monaad asub selle tohutu arenguskaala mingil astmel, täpne koht sõltub selle vanusest – ajahetkest, mil see asetati ürgainest kosmosesse ja siirdus madalamast looduskonnast kõrgemasse.

 

2) Evolutsioon jaotatakse viide looduskonda ja seitsmesse jumaluskonda. Planeedimaailmad sisaldavad looduskondi, päikesesüsteemimaailmad madalamat jumaluskonda ja kosmilised maailmad ülejäänud kuut jumaluskonda.

 

3) Inimkonnal, kes on siiani uurinud vaevalt ühte miljondikku tegelikkusest, on võimalus uurida füüsilises maailmas umbes ühte protsenti kogu olemasolust. Viienda looduskonna monaad võib olla teadlik umbes kümnest protsendist, jumalusena madalamas jumaluskonnas umbes neljateistkümnest, jumalusena teises jumaluskonnas kahekümne kaheksast, kolmandas neljakümne kahest, neljandas viiekümne kuuest, viiendas seitsmekümnest, kuuendas kaheksakümne viiest ja kõrgemas jumaluskonnas sajast protsendist tegelikkusest. Kogu teadmine olemasolust on autoriteetne läbi kogu monaadisarja üha kõrgemates maailmades, kuni indiviid on ise võimeline hankima vajalikud otsesed teadmised oma kogemuse kaudu.

 

4) Enne, kui monaad on saavutanud kõrgeima jumaluskonna, teeb ta vahet immanentsel ja transtsendentsel jumalusel. Immanentne jumalus on alati teadlik oma ühtsusest kogu eluga. Üliteadvus kuulub transtsendentsele jumalusele.

 

5) Kui piisav arv monaade on suutnud oma tööga tõusta madalamast looduskonnast kõrgeimasse jumaluskonda, siis võib see kollektiivne olend lahkuda oma kosmilisest kerast, et suunduda ehitama ürgaine ammendamatust tagavarast pärit ürgaatomitest omaenda kosmilist kera.

 

MANIFESTATSIOONIPROTSESS

 

1) Kogu kosmos moodustab üheainsa jätkuva manifestatsiooniprotsessi, milles kõik monaadid osalevad oma teadvusväljendustega, teadvustamatult või teadvustatult, tahtmatult või vabatahtlikult. Mida kõrgem on maailm või looduskond, mida kõrgem on teadvusliik, seda suurem on monaadi panus manifestatsiooniprotsessi.

 

2) Kui monaad on manifestatsiooniprotsessis läbinud involutsiooni ja evolutsiooni, hankinud ning jätnud maha kest kesta järel igas üksteisele järgnevas maailmas ja kõrgeimas kosmilises maailmas lõpuks vabanenud involveerumisest ainesse, saab ta teadlikuks endast kui monaadist. Sinnamaani samastab ta ennast ühe või teise kestaga, mille ta on hankinud ja aktiveerinud.

 

TEADVUS

 

1) Teadvus on üks. Kogu kosmos moodustab ühe ainsa tervikteadvuse, milles igal monaadil on oma asendamatu osa. Universaalne teadvus on justkui kõikide monaadide teadvuste summa, nii nagu ookean on kõikide veetilkade kogum. Seega on igasugune teadvus olemuselt nii kollektiivne kui individuaalne, kuigi tavaline indiviid ei saa sellest aru oma äärmise piiratuse tõttu.

 

2) On olemas niisama palju erinevaid teadvuseliike kui aineliike. Igal maailmal on oma tervikteadvus, nii nagu igal monaadi kestal on oma. Iga kõrgem maailm tähendab võrreldes madalama maailmaga energia ja teadvuse intensiivsuse ning ekstensiivsuse tohutut suurenemist. Igas maailmas on monaaditeadvusel täiesti erinev arusaam tegelikkusest. Just seda mõeldi algselt kõnekäänuga, et kogu käsitus tegelikkusest oli maaja ehk „illusioon”, sest ühine universaalselt kehtiv arusaam tekib alles kõrgeimas kosmilises maailmas.

 

3) Igal maailmal, igal planeedil, päikesesüsteemil jne on niisiis oma tervikteadvus, mis moodustab ühtse kollektiivolendi, milles üks monaad on kõrgeim dominant. Mida kõrgema looduskonna on monaad saavutanud, seda suurem on selle osalus kosmilises tervikteadvuses. Kui monaad on omandanud planetaarse teadvuse, on see planetaarne olend. Kui monaad on lõpuks aktualiseerinud oma potentsiaalse universaalse teadvuse, on sellest saanud individuaalne üksus kosmilises kõiketeadmises ja kõikvõimsuses. Sinnamaani on see olnud arenenuim monaad selles üha laiemas ainelises kogumis, mida ta on saanud enda kestaks pidada. Igas maailmas rüütab monaad end selle maailma ainest koosneva kestaga, mis muutub järjest ekstensiivsemaks.

 

4) Monaad on hävimatu individuaalne teadvus mis, olles algupäraselt potentsiaalne (teadvustamata), äratatakse madalama maailma madalaimas looduskonnas (füüsilises kivikonnas) aktiivsesse teadvusesse ja siis hangib järk-järgult teadvuse üha kõrgemates maailmades. Alles kõige jämedakoelisem aine pakub piisavat vastupanu selleks, et subjektiivne monaaditeadvus saaks õppida eristama vastanditena sisemist (subjektiivne) ja välimist (objektiivne) reaalsust ning hankida aktiivse teadvuse, mis on eelduseks eneseteadvusele kõikides reaalsustes. Seejärel võib monaad eneseaktiivsusega hankida vajalikke omadusi ja võimeid üha kõrgemates looduskondades ning üha kõrgemates maailmades.

 

5) Teadvus madalamas aineliigis või maailmas ei too kaasa teadvust kõrgemas maailmas või teadlikkust kõrgema maailma olemasolust, mis seetõttu tundub mitte eksisteerivat. Kõik, mis on monaadist kõrgemal, kuulub tema üliteadvusse. Monaadi kogu minevik kuulub tema alateadvusse ja on uutes inkarnatsioonides kättesaadav ainult kaudselt mälestustena samalaadsete kogemustega seoses.

 

6) Evolutsioon ei tähenda monaadile mitte ainult üha kõrgemate teadvusliikide iseomandamist, vaid ka vabanemist samastumisest madalamate teadvusliikidega, mis näivad olevat ainukesed teadaolevad ja kindlad, sest on sinnamaani olnud ainukesed tuntud ja kogetud.

 

7) Nii nagu kõrgem aineliik läbistab madalamaid aineid, tajub kõrgem teadvus kõiki madalamaid teadvusliike.

 

LOODUSKONNAD

 

1) Monaaditeadvus „magab” kivikonnas, „näeb und” taimkonnas, ärkab loomkonnas, omandab eneseteadvuse inimkonnas ja teadmisi olemasolevast viiendas looduskonnas. Seejärel jätkab monaad oma teadvuse arendamist seitsmes üha kõrgemas jumaluskonnas, omandades seeläbi kõikvõimsuse ja kõiketeadmise üha kõrgemates maailmades.

 

2) Planeedid esindavad viit madalamat maailma ja viit looduskonda. Nendest viiest kuulub kivikond nähtavasse füüsilisse maailma. Taimkond kuulub osaliselt lisaks ka füüsilis-eeterlikku maailma, loomkond emotsionaalmaailma (mida on ekslikult nimetatud astraalmaailmaks), inimkond mentaalmaailma ja viies looduskond kausaalmaailma.

 

3) Kui mineraalmonaadid on suutnud hankida füüsilis-eeterliku teadvuse, siirduvad nad taimkonda. Teadvus ilmneb alguses kalduvusena kordustele, mis areneb edasi organiseeritud harjumuseks või „loomuseks”. Kui teadvus kasvab, saab alguse pürgimus kohanemisele. Taimmonaadid saavad loommonaadideks emotsionaalteadvuse omandamisel. Kui loommonaadide mentaalteadvus on saavutanud piisava aktiivsuse, siirduvad nad inimkonda, ja inimene siirdub viiendasse looduskonda, olles omandanud täieliku teadvuse oma kausaalkehas.

 

4) Kivikonna monaade ümbritseb mineraalide grupihinge kuuluv kest, taimkonna monaade taimede grupihinge ja loomkonna monaade loomade grupihinge kuuluv kest. Kõrgemates maailmades saab monaad endale ise võtta vastava maailma mateeriasse kuuluva kesta. Kui loommonaad on piisavalt arenenud, et omandada kest kausaalmaailmas, siirdub ta edasi inimkonda. Sellest alates jääb monaad asetsema kausaalkesta kogu inimkonnas viibimise ajaks. Võib öelda, et kausaalkest inkarneerub, võtab omaks ja läbistab madalamad kestad. Sellest lähtuvalt on selge, et inimene ei saa kunagi taassündida loomana, loom taimena ega taim kivina. Siirdumine ühest looduskonnast teise ei saa toimuda tagurpidi.

 

5) Monaad ei pea tingimata arenema läbi orgaaniliste kestade. Tegelikult ei ole enamikul monaadidel (näiteks nendel, kes käivad paralleelset deeva-arenguteed) kunagi olnud muid kesti, kui agregaatkestad, mis koosnevad elektromagnetiliste jõudude poolt kooshoitavatest aatomitest ja molekulidest. Sellised kestad on ka inimesel teistes maailmades peale nähtava füüsilise maailma.

 

INIMESE KESTAD JA MAAILMAD

 

1) Inimkonda kuuluva monaadi käsutuses on füüsilise inkarnatsiooni ajal viis kesta, üks kest igas madalamas maailmas: organism nähtavas füüsilises maailmas, eeterkest füüsilises eetermaailmas, emotsionaalkest emotsionaalmaailmas, mentaalkest mentaalmaailmas ja püsiv kausaalkest kausaalmaailmas (Platoni ideedemaailmas). Nendest viiest kestast neli madalamat uuenevad iga inkarnatsiooniga ja lagunevad varsti? peale monaadi vabanemist organismist. Kõik kestad peale organismi on agregaatkestad. Eeteraine ümbritseb organismi igat rakku, vahendades erineva funktsionaalsusega energiaid, mida muistsed õpetajad nimetasid elujõuks. Emotsionaal-, mentaal- ja kausaalkest ümbritsevad ja läbistavad kõiki madalamaid kestasid. Need on ovaalse kujuga ja ulatuvad umbes 30-45 cm organismist väljapoole, luues nn aura. Organism tõmbab ligi u 99 protsenti nende kestade ainest ja hoiab seda enda ümber nii, et need kestad jäljendavad täielikult organismi kuju.

 

INIMESE TEADVUS

 

1) Inimkonna praegusel üldisel arenguastmel on tavaindiviid inkarnatsiooni ajal objektiivselt teadlik reeglina ainult oma organismis, subjektiivselt teadlik eeter-, emotsionaal- ja mentaalkestades ning teadvuseta kausaalkestas. „Nähtav” füüsiline reaalsus, mis hõlmab kolme madalamat füüsilist agregaatolekut (tahke, vedel ja gaasiline), on ainus reaalsus, mida inimene tunneb, ning ainus, mida ta arvab olemas olevat. Ta peab oma emotsionaalkesta ihasid ja tundeid ning mentaalkesta mõtteid vaid subjektiivseteks fenomenideks, mitte mõistes, et objektiivses mõttes vastavad need vastavate maailmade aineliikide võngetele.

 

2) Kui indiviid on omandanud nii objektiivse teadvuse kõikides inkarnatsiooni kestades kui ka kausaalse intuitsiooni ja seega teadvuslikkuse kausaalkestas, siirdub ta kausaalminana viiendasse looduskonda.

 

3) Enne, kui monaad on omandanud võime püsivaks kausaalseks aktiivsuseks, peab see iga lõppenud inkarnatsiooni järgselt kausaalkestas magades ootama uut ümbersündi. Seeläbi hävib tema teadvuse jätkuvus ja minevikumälu jääb uinuvaks senikauaks, kuni monaad on võimeline kausaalseks teadvuslikkuseks.

 

4) Inkarnatsioonide arv on igas looduskonnas piiramatu, kuniks indiviid on omandanud vastavas looduskonnas tarvilikud omadused ja võimed ning individuaalse kesta järgmises kõrgemas looduskonnas. Peab siiski märkima, et kõik hangitud omadused jäävad uues inkarnatsioonis uinuvateks, kui neid ei arendata, samas paranevad arenguvõimalused üha enam. Tavaliselt suudetakse koheselt mõista vaid juba omandatut.

 

INIMESE ARENGUASTMED

 

1) Klassid on looduse loomulik olek. Looduslikud klassid tähendavad ealt erinevaid klasse nii inimkonnas kui teistes madalamates või kõrgemates looduskondades.

 

2) Inimkonnas läbib indiviid viis erinevat arenguastet: barbaarastme (madalama emotsionaalminana), tsivilisatsiooniastme (madalama mentaalminana), kultuuriastme (kõrgema emotsionaalminana), humaansusastme (kõrgema mentaalminana) ja idealiteediastme (kausaalminana).

 

3) Monaad areneb, õppides oma kogemustest ja lõigates seda, mida on eelmistes inkarnatsioonides külvanud. Kõik hea või halb, mis teda tabab, on tema enda põhjustatud. Temaga ei saa juhtuda midagi, mida ta pole ära teeninud. Ebaõiglus ei saa mingil juhul olla võimalik. Sellest rääkimine on eluteadmatuse ja kadeduse väljenduseks.

 

4) Eemaletõukavat põhisuundumust omavate monaadide areng võib võtta väära suuna ja ilmneda juba taimkonnas parasiitlusena ning loomkonnas kiskjalikkusena. Madalamates looduskondades monaadid üldiselt takistavad arengut ja põhjustavad korratust, seda kõike muidugi omal vastutusel. Teadvustamata ja veel suuremal määral teadvustatud tungimine monaadi võõrandamatusse ja puutumatusse jumalikku vabadusse, mida piirab kõikide elavate olendite samaväärne õigus, viib võitluseni olemasolu eest ja julmuseni elus.

 

5) Taimmonaadid arenevad siis, kui loomad ja inimesed söövad taimi, kuna nii asetatakse nad nimetatud loomkehade tugevate tundevõngete mõju alla.

 

6) Indiviid ei või süüdistada elu selles, et ta madalamatel arengutasemetel peaaegu täielikus eluteadmatuses eksib pea kõikide loodus- ja eluseaduste vastu.

 

7) Esoteerilise põhiaksioomi kohaselt esineb seadusi kõiges ja kõik on seaduse väljendus. Kõiketeadev on see, kes omab teadmist kõikide maailmade kõikidest seadustest. Kõikvõimsus ja vabadus on võimalikud ainult läbi kõikide seaduste absoluutselt veatu rakendamise.

 

8) Loomulikult saab esoteeriline maailma- ja eluvaade olla inimkonnale ainult tööhüpoteesiks. Kuid mida kaugemale inimkond areneb, seda ilmsemaks muutub selle hüpoteesi ülivõimsus. Kausaalmina on võimeline tuvastama selle vastavuse faktidega inimese viies maailmas.

 

 

tõestused hülosooikale

        Hülosooika (õpetus kogu mateeria elus olemisest) töötas välja kuulus matemaatik Pythagoras http://en.wikipedia.org/wiki/Pythagoras . Ta tahtis panna sellega aluse tuleviku teadusele. See, kui palju oli ta oma ajast ees, saab selgeks sellest, et alles nüüd on tekkinud tema süsteemile väljavaade saada laiemalt arusaadavaks. Selle põhjuseks on teadusliku uurimise jõudmine nii kaugele, et see on hakanud lähenema mõnedele hülosooika aluspõhimõtetele. Kui teadus tegeleb vaid füüsilise tõelisusega, siis hülosooika kirjeldab peamiselt ülefüüsilist tõelisust, sest füüsiliste sündmuste põhjused peituvad ülefüüsilises. Tulevikus saab olema võimalik otsene side teaduse ja hülosooika vahel.

 

Seega oli Pythagoras tuhandeid aastaid oma ajast ees. Ta kuulumus vennaskonda, mille liikmed olid süstemaatiliselt arendanud oma teadvust kaugele üle tavalise inimese piiride. Nad virgutasid täieliku aktiivsuseni „teadmise organid“, mis endiselt on jõude enamuses meis. See andis neile ülima teadmise universumist ja inimesest, mis ületab kaugelt tänapäevase teaduse võimalused, mis piirdub füüsiliste aistingumeelte ja nende instrumentaalsete võimenduste abil saadud teabega. Seda ülimat teadmist nimetatakse esoteerikaks. Vennaskonna liikmed asutasid teadmiste koole erinevate rahvuste seas siis, kui need olid saavutanud teatud tsiviliseerituse astme. Vähemalt märgatav vähemus rahvusest pidi olema vabastanud oma mõtlemise traditsioonilisest religioonist ja alustanud ratsionaalsel kujul mõtisklemist elu mõtte ning tõelisuse olemuse üle.

 

Pythagoras asutas umbes aastal 700 e.m.a. teadmiste kooli Sitsiilias, mis toona oli Kreeka koloonia. Esoteerilised koolid olid olemas juba tuhanded aastad enne Pythagorast. Tema esoteerilise kooli uudsus seisnes iidsete aegade teadmise süsteemses ja selges esitusviisis. Ta mõistis kreeka arusaama konkreetsest teadmisest, teaduslikust meetodist ja täpsusest.

 

See on ka põhjus, miks esoteerilise teadmistesüsteemina sobib hülosooika kõige paremini lääne inimestele, kes on saanud teadusliku ja filosoofilise hariduse, armastavad otseseid fakte ja põlgavad kahemõttelisi sümboleid.

 

Juba pea kolm aastatuhandet on hülosooika olnud elav traditsioon, tee teadmisele maailmast ja meist endist. Tuhanded mehed ja naised on seda teed käinud. Kuni viimase ajani hoiti teadmist saladusena nende ees, kes ei kuulunud kooli. Tõepoolest elame me maailmas, kus on ohustatud kõik tõeliselt väärtuslik, sealhulgas muidugi ka teadmised.

 

Alles meie ajal on antud luba elementaarse esituse avaldamiseks hülosooikast, kuid suurem osa hülosooika teadmistest on siiani avaldamata ja see jääb nii veel pikaks ajaks. Teadmist muidu tundmatutest jõududest looduses ja inimeses antakse jätkuvalt vaid neile vähestele, kes on saanud võitu kõikidest ahvatlustest kuritarvitada seda võimu, mida iga tegelik teadmine annab.

 

TÕESTUSED HÜLOSOOIKALE 

Hülosooika/hülosoismi (kreeka keeles: aine elu) õigsusest tõestusi vajajatele on viis tõestust, igaüks neist eraldivõetuna täiesti piisav ja võrratu loogilise paikapidavusega. Need viis on:

 

        loogiline tõestus,

        selgitustõestus,

        ennustustõestus,

        selgeltnägemistõestus,

        katseline tõestus.

 

Loogiline tõestus seisneb selles, et hülosooika moodustab vastuoludeta ja vääramatu mõttesüsteemi. Sellist süsteemi ei saa koostada inimintellekt ega ilma teadmiseta tõelisusest. See ei saa kunagi sattuda vastuollu teaduse poolt lõplikult tuvastatud faktidega. Kõik uued faktid leiavad selles süsteemis oma koha. Mida kaugemale edeneb uurimine, seda ilmsemaks muutub asjaolu, et hülosooika on ainuke paikapidav tööhüpotees. Enamikule inimestest ei saa see olla millekski muuks inimkonna praegusel arenguastmel.

 

Selgitustõestus: hülosooika selgitab kõige lihtsamal, ühtsemal, üldisemal, vasturääkimatumal ja ümberlükkamatumal viisil tuhandeid muidu täiesti seletamatuid fakte.

 

Ennustustõestus: juba on olemas hulk tõendatavaid ennustusi (piisavalt palju, et täita köidet) inimese poolt ennustamatutest avastustest, leiutistest ja juhtumitest, mis on saanud kinnituse.

 

Selgeltnägemistõestus: nagu kinnitavad ka india radža-joogid, võib igaüks, kes on valmis läbi tegema tarviliku treeningu, arendada endas varjatud omadusi, mis ühel päeval saavad olema kõikide poolt omatud võimed. See tähendab võimalust hankida objektiivne teadvus üha kõrgemates, praegusel hetkel nähtamatutes molekuliliikides ehk agregaatolekutes.

 

Katseline tõestus (maagia) tähendab, et teadmistega asjassekuuluvatest loodusseadustest ja nende rakendusviisist ning füüsilis-eeterlike aineenergiate kasutamisega põhjustatakse muudatusi ka tihkes füüsilises aines. Maagia on mitmetel põhjustel siiski keelatud. See annaks relvad inimkonna kõikvõimalike bandiitide kätte ja ahvatleks neid igasugustele kuritegudele. Teadlased on tembeldanud maagikud petisteks ja pidanud kõiki selliseid nähtusi võimatuteks, sest need on „vastuolus loodusseadustega”. Maagikutest on saanud märtrid ka teistel viisidel. Sensatsiooninäljased nõuavad neilt üha enam sensatsioone. Abivajajad piiravad ohvrit abinõuetega. Uudishimulikud tahavad saada lahendust igale oma probleemile.

 

 

hülosooikaline mentaalsüsteem - mis see on?

        Hülosooika on mentaalne süsteem. See tähendab süsteemi, mida inimene suudab mõista ja kasutada oma mentaalse teadvuse, intellekti ja terve mõistusega. Maailmavaadet puutuvates probleemides ei ole emotsioon valgustuse allikaks ega kindlaks teejuhiks. Vaid mõistus suudab otsustada kas väidetavad faktid on tegelikud faktid, suudab hinnata nende võimalikkust, usaldusväärsust või tõenäosust.

 

Kuid faktidest üksi ei piisa. Üksikud, seostamata faktid ajavad pigem segadusse kui selgitavad. Faktid tuleb paigutada seostesse ja seosed siduda veelgi laiematesse üksustesse ehk süsteemidesse. Iga mõtlev inimene loob enda jaoks süsteemi. Iga uue õpitud asja seob ta varasemalt õpituga, lülitades uue juba olemasolevasse süsteemi ja jätkab selle ehitamist kas teadlikult või ebateadlikult. Kogu ratsionaalne mõtlemine toimub süsteemides. Ja seda seetõttu, et arusaamine toimub alati üldiselt üksikule, tervikust detailideni.

 

Hülosooikaline süsteem annab võimaluse liita need teadmisele suunatud püüdlused, mis on Läänes olnud aastasadade jooksul jagunenud mitmete vastuoluliste liikumiste vahele: teoloogia, filosoofia ja teadus. Selline eraldatus ja vastuolu on alati tõendiks teadmatusest. Tõelisus on üks ja ainus. Seetõttu saab olla vaid üks õige teadmine tõelisusest, vaid üks paikapidav maailmavaade. Seevastu eluvaateid peaks tõepoolest olema sama palju kui mõtlevaid inimesi, sest igaüks peaks sõnastama oma vaate sellest, mida ta elust tahab ja mida on ta valmis vastu andma.

 

Mida rohkem inimkond areneb, seda enam suudame leppida kokku eluvaadet puudutavates küsimustes. Sest üha rohkem inimesi hakkab mõistma, et nende eluvaade peab põhinema maailmavaatel, faktidel tõelisusest. Selleks, et teada kuidas asjad peavad olema, pead kõigepealt teadma midagi sellest kuidas asjad on. Meie eluvaade on tähtsam kui maailmavaade, sest see juhendab meid praktilises elus, sisustab õigusekäsitlust (käsitlust õigest ja valest, mida me ähmaselt nimetame moraalsuseks). Maailmavaatel on etteaimamatu tähendus, olles meie eluvaate teadmise aluseks. Ja siin annab oma panuse hülosooika.

 

Hülosooikaline maailmavaade kirjeldab olemasolevat kui kolme külje ehk aspekti ühtsust: aine, teadvus ja liikumine. Kõik on aine, mis omab teadvust (alati mingil määral) ja on liikumises. Kõige väiksemad, hävimatud aine osakesed on monaadid. Elu mõte on iga monaadi teadvuse areng.

 

Igas olendis on üks monaad, mis on piisavalt arenenud, et olla tema keskne individuaalne teadvus. Mitmesugused looduskonnad – mineraalid, taimed, loomad, inimesed jne – on erinevad individuaalse teadvuse evolutsioonilised astmed.

 

Inimkond ei ole mitte selle arengu viimane aste, vaid ainult nähtavas füüsilises maailmas oleva orgaanilis-bioloogilise osa viimane aste. Peale füüsilise maailma on suur hulk üha kõrgemaid maailmu. Nendes maailmades jätkub indiviidi areng pärast inimkonna astme läbimist. Inimesest kõrgemal on rohkem looduskondi kui temast allpool.

 

Kõik olemasolev moodustab ühtsuse. Tegelikult ei ole eraldatust, iseäranis mitte teadvusele ja energiale (aine liikumises). Kogu kõrgem areng eeldab, et enesesamasust säilitav indiviid siseneb üha suurematesse gruppidesse, kus koostöö ning elu ja arengu teenistus on põhilised tegevused.

 

Kõike seda juhivad seadused. Aine elu puudutavate loodusseaduste kõrval on eluseadused, mis puudutavad teadvust ja selle arengut. Inimese kohus on õppida eluseaduste kohta ja rakendada neid oma parimate võimete kohaselt. Inimese jaoks kõige tähtsamad eluseadused, mida ta ise saab rakendada on: vabaduse seadus, ühtsuse seadus, eneseteostuse seadus ja aktiveerimise seadus.

 

Vabaduse seadus ütleb, et igaühel on õigus teha mida iganes ta soovib kõikide teiste samavõrdse õiguse piirides.

 

Ühtsuse seadus ütleb, et kogu elu moodustab ühtsuse ja et arenemine kõrgemale on võimalik ainult siis, kui inimene saab võitu oma isekusest ning õpib koostööd ja teenimist.

 

Eneseteostuse seadus ütleb, et iga inimene peab arenema omaenda viisil.

 

Eneseaktiveerimise seadus ütleb, et kogu inimese areng on tema enda töö tulemus, kogu teadmine tema enda vaimse pingutuse tulemus.

 

Olenemata inimese tahtest valitsevad teda kolm seadust: arengu seadus, saatuse seadus ja külvi-lõikuse (põhjus-tagajärg) seadus.

 

Ratsionaalsete olenditena peame valima kahe tee, kahe eneseteostuse vahel: võimutahe või ühtsusetahe. Võimutahe viib kõikide jaoks suurenenud kannatusteni, eriti nende jaoks, kes on võimu kuritarvitanud. Ühtsusetahte mõju on see, et keegi ei nõua oma osast rohkemat ja et igaüks näeb üldise hüvangu teenimises oma elu kõrgemat ülesannet. See osutub ainukeseks läbipääsetavaks teeks igaühe õnne ja rõõmuni, kõikide heaoluni ja mitte kellegi kaotuseni.

 

 

ülefüüsiliste ilmingute tõelisus

        „Miks me elame? Kas elul on tähendus? Kas surmaga saabub lõpp? Kas universumis on kõrgemat jõudu?“

 

Kõik mõtlevad inimesed peavad küsima endalt selliseid küsimusi mitmeid kordi elu jooksul. Mõned võtavad omaks traditsioonilisi kristlikke vastuseid. Teised arvavad, et kristlus ei pea paika: „Teaduslike uuringute tulemused lükkavad olulistes punktides ümber kristliku maailmapildi, näiteks jutustuse maailma loomisest.“

 

Paljud inimesed on võtnud omaks teadusliku maailmavaate. See on ühekülgne materialism. Eluvaatena ei anna see meile tuleviku suhtes lootust ega entusiasmi. Teaduslik maailmavaade õpetab, et inimene on vaid intelligentne loom, kes püüab end olemasolus maksma panna; et inimese teadvus on vaid tema aju toode ja vaibub kui organism sureb; et meie unenäod, ideaalid ja väärtushinnangud on vaid subjektiivsed ega oma mingit sidet objektiivse, kõrgema elu mõttega; et universumit valitsevad pimedalt toimivad looduseadused, mis on osavõtmatud ükskõik kui paljude inimeste saatuste suhtes.

 

Meil kõigil on vajadus näha olemasolul tähendust. Inimene ei ela vaid selleks, et rahuldada oma füüsilisi vajadusi. Ta „toitub“ ka tähendustest ja võib surra hingelisse nälga samamoodi kui füüsilisse. Et elada ja võidelda parema maailma pärast peab ta ammutama jõudu mõnest muust allikast kui materialistlikust eluvaatest.

 

Me vajame uut maailma- ja eluvaadet. See on palju tähtsam kui ükskõik milline uus tehnoloogiline leiutis. Uus maailma- ja eluvaade peab andma meile positiivseid, meeltülendavaid väärtusi ning samas ka paikapidava, ratsionaalse selgituse maailmast. Me ei saa neid religioonist ega teadusest. Pikapeale ei ole inimesed rahul ebaintelligentse uskumuse ega ühekülgse materialismiga.

 

Teadus on võimaldanud meile tohutu teadmise füüsilisest, nähtavast tõelisusest. Ometi on mitmed väljapaistvad teadlased tõdenud, et teaduslik maailmapilt on väga piiratud. Nad ütlevad, et suurem osa tõelisusest on jätkuvalt uurimata. Seega on loogiline, et miski ei räägi vastu ideele ülefüüsilise tõelisusest. Loomulikult on olemas palju liike ilminguid, mis avalduvad küll füüsilises, kuid mille põhjused peituvad teist laadi kui teadatuntud füüsilistes energiates.

 

Vaatleme neid ilminguid.

 

Telepaatia näitab, et erinevad indiviidid (ka loomad ja taimed) suhtlevad omavahel otse. Teave antakse üksteisele edasi organismi aistingumeelte abita.

 

Selgeltnägemine on võime tajuda sellised asju, mis jäävad kas alati või vaid ajutiselt aistingumeelte haardest välja, näiteks pika vahemaa tagant. Selgeltnägemisega „näed” lisaks tavapäraselt nähtavatele vormidele ka teisi vorme, näiteks iga elavat olendit ümbritsevat psüühilist välja.

 

Kaugtunnetus (remote viewing) on võime tajuda selliseid asju või sündmusi, mis jäävad kas alaliselt või ajutiselt välja füüsiliste aistingute ulatusest, näiteks pikkade vahemaade tagant ruumis või ajas.

 

Projektsioon (ehk kehaväline kogemus) on termin ilmingule, milles inimesed (tavaliselt surmalähedases seisundis) on tundnud, et nad lahkuvad oma teadvusetust organismist, viibivad sellest väljaspool ja on suutelised vaatlema ümbritsevat. Pärast ärkamist on nad võimelised õigesti kirjeldama nende ümber juhtunut ajal, mil ükski aistingumeel ei toiminud.

 

Psühhomeetria on võime lugeda mingi objekti minevikku otse oma teadvuses, justkui oleks kontakt teadvuse ja „looduse mälu“ vahel.

 

Ettetunnetamine (eelaimused, prohvetlikud unenäod) näitab, et mingi osa meie teadvusest tajub olevikku laiemalt ja seega ulatub kaugemale tulevikku kui meie tavapärane ärkveloleku teadvus.

 

Psühhokinees on võime liigutada või muul moel mõjutada asju ainuüksi mõtte jõul. Selle eriliik on levitatsioon ehk võime panna oma keha õhus hõljuma. Teised sarnased ilmingud on materialisatsioon ja dematerialisatsioon ehk võime vormida asju näiliselt mitte millestki ja vastavalt siis ka need lahustada.

 

Isegi kui mõned neist võimetest on ebatavalised, ei anna see asjaolu alust kahelda nende olemasolus. See vaid näitab, et enamus inimeste jaoks on need võimed olemas vaid potentsiaalsetena. Samuti ei pea paika argument, et „need on vastuolus loodusseadustega“. Nad on vastuolus vaid meie praeguse, liiga kitsa kujutlusega loodusseadustest. Näiteks on levitatsioon hästi tõendatud nii ajaloos kui kaasajal. Üks tuntumaid juhtumeid puudutab itaalia munka Giuseppe da Copertino http://it.wikipedia.org/wiki/Giuseppe_da_Copertino kes sõna otseses mõttes lendas oma kiriku koguduse ees, kuhu kuulus ka Braunschweigi hertsog.

 

Telepaatia näib olevat äärmiselt levinud, eriti lähedaste sugulaste vahel nagu ema ja laps. Tõenäoliselt on telepaatiat vähe uuritud seetõttu, et see on nii levinud. Me ei ole lihtsalt teadlikud sellest millal ma mõtleme ise ja millal teised mõtlevad meis. Peaksime endalt küsima kas mõistmise oluline element ei ole mitte telepaatia, ühine ja jagatud teadvus, ja kas mittemõistmine ei tulene osaliselt telepaatia puudumisest. Kõigil on kindlasti kogemusi selliste ilmingutega nagu ligimeste hea- või pahatahtlikkuse tajumine „kiirgusena“ ilma, et oleks vahetatud sõnu või pilke. Ka karjakäitumist ja loomade liigi-instinkte saab seletada telepaatiaga.

 

Paljud inimesed julgevad nüüd avalikult rääkida oma projektsiooni kogemustest, mis näitab, et see ilming on sedavõrd tavapärane. Kuni viimase ajani ei jätkunud paljudel sisemist julgust, et trotsida nii avaliku arvamuse kui teaduse mõnitusi.

 

Sellega seoses on kohane öelda mõned sõnad dogmatismi kohta, mis kahjuks jätkuvalt kompromiteerib teadust suurel määral. Uskuda ennast teadvat ilma asja hoolikalt uurimata on dogmatism. Keelduda midagi uurimast, väites, et see „on vastuolus loodusseadustest“, on dogmatism. Lükata tagasi tõelisuse fakte, väites, et need ei sobi valitsevate hüpoteesidega, on halvim dogmatism. See on uskumus oma kõiketeadmisse ja uute avastuste võimatusse, mis lükkaksid ümber kehtivad hüpoteesid, mis on ju alati ajutised. Tegelikult räägib kogu teaduse ajalugu sellest, kuidas kehvemad, piiratumad hüpoteesid olid pidevalt sunnitud andma teed parematele, rohkem hõlmavatele hüpoteesidele.

 

Kokkuvõttes võib öelda, et kirjeldatud ülefüüsilised ilmingud näitavad selgelt teadvuse võimet toimida palju suurema sõltumatuse astmega füüsilisest kehast kui materialism seda oletab:

 

        1)  teadvus saab tajuda tõelisust otse, ilma aistingumeelte abita

             (selgeltnägemine, projektsioon);

        2)  teadvusel on märgatavalt laiem aja ja ruumi ulatus kui aistingumeeltel

             (selgeltnägemine, psühhomeetria, ettetunnetamine);

        3)  teadvus ei ole individuaalselt isoleeritud või eraldatud, vaid seda saavad inimesed omavahel jagada

             (telepaatia);

        4)  teadvus saab esineda ilma füüsilise kehata (projektsioon);

        5)  teadvus saab mõjutada ainet otse (psühhokinees).

 

Kui teadvus saab esineda füüsilisest kehast sõltumatult, siis peaks see elama üle ka kehalise surma. Spiritistid kinnitavad, et „surma ei ole“ ja erapooletuna on palju enam öelda selle idee kasuks kui vastu. Spiritistlikud ilmingud on veenvad. Spiritistide hüpotees nende ilmingute kohta on usutav. Siiski on paljudele vastumeelne see elu „vaimude maailmas“, mida spiritistid kirjeldavad. See on triviaalne, vaimuvaene, liiga inimeselik ja ei rahulda meie igatsust tõeliselt vaimse järele. Ometi vajutab just nimetatu spiritismile tõe pitseri. Miks peaks inimene muutuma üllamaks ja targemaks vaid selle tõttu, et on jätnud maha oma sureliku kesta?

 

Spiritism näitab meile uut elu „loori taga“. Kuid sellel elul ei ole palju rohkem tähendust, kui füüsilisel elul materialismi vaatenurgast. Väga erinev, laiem ja palju positiivsem väljavaade avaneb aga ideest, mille järgi elu on kool kogemuste saamiseks, teadvuse arendamiseks. Ja selleks ei piisa ühest maisest elust. Idee ümbersünnist, reinkarnatsioonist, on levinud Läänes viimastel aastatel üha rohkem.

 

Ameerika Ühendriikide tõsine teadur professor Ian Stevenson http://en.wikipedia.org/wiki/Ian_Stevenson on uurinud neid, kes väidavad end mäletavat oma eelmisi elusid. Ta on dokumenteerinud kakskümmend ümbersünnile viitavat juhtumit.

 

Kõigest siiamaani öeldust on enam kui küll, et lükata ümber ühekülgne materialistlik maailmavaade. See võib ka juhatada sisse palju enam paikapidava elu- ja maailmavaate. Selline vaade katab senisest laiema osa tõelisusest. See on vaade, mis laseb teadvusel mängida universumi draamas palju suuremat ja iseseisvamat rolli.

 

Mõned arvavad, et selle uue maailmapildi töötab omaenese jõududega välja teadus. Kuid uus maailmavaade on juba täielikult välja arendatud ja olemas pea 2700 aastat.

 

 

mida enamik inimesi ei tea

        Üks väljapaistev kaasaja teadlane vastas küsimusele, kas inimkond on praeguseks suutnud läbi uurida ühe protsendi tegelikkusest: „Ei, isegi mitte ühte kümnetuhandikku protsenti!”

 

See tähendab, et isegi mitte ühte miljondikku! Niisugune teadlane on vaieldamatult ära teeninud austuse. Mitte keegi ei avalda suuremat muljet kui see, kes mõistab inimese tohutut teadmatust elu suhtes. Sest igaühele, kes on omandanud, mida teoloogia, filosoofia ja teadus meile tegelikkuse kohta väidavad, on päevselge, et tehtud järeldused on kõigest hüpoteesid (ilustav sõna oletuste ja arvamiste kohta!). Või nagu ütles professor Whittaker: „Me teame, et on olemas midagi, mida me nimetame aineks, kuid me ei tea, mis see on; me teame, et see liigub, kuid mitte seda, miks ta seda teeb; ja see ongi meie teadmiste kogusumma.” Tõsi see on. Teadus ei suuda vastata küsimustele „mis?” ja „miks?”, mida taipas juba Newton. Vabanemaks tõenditest selle üsna häbiväärse teadmatuse kohta, üritavad kaasaegsed filosoofid heita kõrvale kõik tegelikkuse kontseptsioonid, nimetades just neid fiktsioonideks!

 

Teoloogide, filosoofide ja teadlaste seas leidub hulganisti autoriteete, kes omavad arvamusi kõige kohta ning esitavad dogmaatilisi väiteid teemadel, mida nad ei ole isegi uurinud. Nad teavad a priori, et „see” ei saa olla tõsi, sest see on vastuolus paberpaavstist loetu või „loodusseadustega” – nagu oleks see paberpaavst lahendanud nende jaoks olemasolu probleemid, andes neile maailmavaate, mis selgitab tõelisuse olemuse ja lahendab põhilised teadmise probleemid. Nagu suudaks teadus otsustada, mis „on loodusseadustega vastuolus” ja mis mitte, olemata neist läbi uurinud isegi ühte protsenti!

 

On tähtis mitte piirduda sellega, mida on juba uuritud, mitte heita kõrvale ühtegi ideed põhjusel, et see tundub meile võõras, ebatõenäoline või kasutu. On tähtis kasutada uute teadmiste saamiseks igat võimalust. Me teame liiga vähe, et jätta rakendamata vähimatki väljavaadet oma teadmiste laiendamiseks. Enamik uusi ideid tunduvad suuremale osale inimestest esmapilgul ebatõenäolised. Need, kes peavad ennast hindamisvõimelisteks, kiidavad heaks vaid selle, mis sobib nende enda mõttesüsteemiga. Aga nad peaksid taipama, et kui see süsteem oleks tõepoolest õige, siis peaksid nad olema ju lausa kõiketeadjad.

 

Näib, et teadlased unustavad pidevalt, et nende hüpoteesid ja teooriad on vaid ajutised. Nad meelitavad end, et on vabad dogmatismist ning et nende mõtlemine on vaba ja sirgjooneline. Kuid teaduse ajalugu annab tunnistust hoopis vastupidisest. Ikkagi juhtub liiga sageli, et teaduse autoriteedid heidavad ilma lähemalt uurimata kõrvale selle, mis tundub ebatõenäoline, veider ja tundmatu (nagu on seda olnud iga pöördelise tähtsusega idee). Teadlased nimetavad iga seletamatut asja meelepetteks, usklikud nimetavad seda jumalaks.

 

Niisugune uurimisestki keeldumine on ilmselt parandamatult ja väljajuurimatult idiootne.

 

Tõeline otsija, kes on mõistnud inimkonna täielikku meeltesegadust ja intellektuaalset abitust olemasolu probleemide suhtes, uurib kõike ja ei hooli, et valitsevad autoriteedid on selle kategooriliselt kõrvale heitnud ning nende kajana korrutav avalikkus seda naeruvääristab ja põlastab, nagu teeb ta kõigega, millest midagi ei tea või mida mõista ei suuda.

 

Selgitada asjasse pühendamatule seda, millest ta mitte midagi ei tea, näib lootusetu ülesanne, eriti kui see tundub talle veider, ebatõenäoline ja ebareaalne.

 

Inimkonnale on nii pika aja jooksul söödetud ette nii palju religioosseid, filosoofilisi, teaduslikke ning viimastel aastakümnetel ka okultistlikke katseid selgitada olemasolu, et enamik inimestest keeldub uurima tõelisi teadmisi ka siis, kui seda pakutakse. Nad rahulduvad neile nähtava maailma uurimisega. Üha rohkem on hakanud levima üldine kahtlustus, et lisaks sellele on olemas ka teistsugune tegelikkus.

 

Kuid oletagem, et on olemas teadmine tõelisusest, mis näib õpetlastele hulluse tipuna. Oletagem, et filosoof Kant eksis, kui väitis, et me ei saa kunagi teadma looduse sisemist tõelisust. Oletagem, et India rishid, Egiptuse hierofandid, gnostikutest teurgid, algsed, tõelised roosiristlased ei olnud sugugi mingid müstagoogid, šarlatanid ja petised, nagu õpetlased neid näidata soovivad.

 

Tänapäeva õppinud maailmale on omane põlgus kogu meie isade pärandi vastu – nagu oleksid kõik senised inimkonna kogemused mõttetud ja elus kasutud.

 

Teaduslik uurimine on iseenda piiritletud raamides jõudnud kaugele. Kuid ainult teadlaste paremik hakkab aimama, kui vähe inimkond tervikust teab.

 

Mida teavad paleontoloogid inimkonna vanusest? Kas nad teavad, et täielikult väljaarenenud inimesed on Maal elanud 21 miljonit aastat?

 

Mida teavad geoloogid kahest poolkerakujulisest kontinendist, Lemuuriast ja Atlantisest, mis praegu Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani põhjas lebavad; mida teavad muinasteadlased nende tsivilisatsioonidest?

 

Mida teavad arheoloogid kultuuridest, mis on nimetatutest meile ajaliselt lähemal: India kultuurist 50 000 aastat tagasi, Egiptuse kultuurist 40 000 aastat tagasi, Peruu kultuurist 15 000 aastat tagasi või isegi Vana-Kreeka kultuurist 12 000 aastat tagasi?

 

Mida teavad õpetlased mitmetest salajastest teadmiste vennaskondadest, mis on paljudes maades olemas olnud? Mida teavad nad vennaskonnast, mille asutas Vyasa Indias ligi 45 000 aastat tagasi, või Hermes Trismegistos Egiptuses ligi 40 000 aastat tagasi, või esimene Zoroaster Pärsias ligi 30 000 aastat tagasi, või Pythagoras vaid 2700 aastat tagasi?

 

Mida teavad õpetlased olemasolust, universumi struktuurist, teistest aineliikidest ja maailmadest peale füüsilise või viiendast looduskonnast?

 

Mida teavad need paljuõppinud isegi indiviidi elust, mis jätkub pärast seda, kui ta on oma kulunud organismi maha jätnud?

 

Seegi vähene, mida neil ehk juhuslikult ongi õnnestunud muude teadmiste seast välja noppida, on niivõrd moonutatud, et seda ei saa pidada palju enamaks kui jämedaks ebausuks.

 

Mõte teadmise salajas hoidmise vajadusest on läänelikule suhtumisele peaaegu jälestusväärne, igal juhul vastumeelne ning ajendab arvama, et tegemist on „šarlatanide intellektuaalse petturlusega”.

 

Indialaste jaoks aga vastupidi on teadmiste saladuses hoidmise nõue enesestmõistetav. Mitmete aastatuhandete jagu kogemusi on õpetanud, et ei ole vaja „heita pärleid” ning seda nad ka ei tee.

 

Ja seda lihtsatel põhjustel, millede järgi on täpseks mõistmiseks vaja arvestatavaid eeldusi ja et kõiki võimu sisaldavaid teadmisi on alati kuritarvitatud nende poolt, kes seda võimu omaenda hüvanguks kasutada saavad.

 

Indias on mitut liiki joogisid. Kõrgeima taseme joogisid tunnevad vaid erilised pühendatud. Joogid, kelledest läänemaalased kõige rohkem kuulevad, on Ramakrishna Missiooni liikmed. Nad õpetavad Sankhya ja Vedanta filosoofiat vastavalt Ramakrishna poolt esitatud tõlgendustele. Kõrgeimad joogid on pühendatud, kes annavad oma teadmisi koos rangeima salajas hoidmise kohustusega edasi ainult vähestele valitud õpilastele. Nad peavad kõiki läänemaalasi barbariteks, ning pühaduseteotuseks isegi väikese osa oma teadmiste avaldamist neile teadmatutele, parandamatult skeptilistele, halvakspanevalt ja kõrgilt üleolevatele ning uudishimulikele inimestele, kes kuritarvitavad teadmisi kohe, kui nad arvavad, et on sellest aru saanud, ning kes muuseas rakendavad kõik oma teadmised barbaarsuse teenistusse ning annavad need bandiitide käsutusse.

 

Indialase ellusuhtumine on läänemaalase oma täielik vastand. Kui läänemaalane arvab, et füüsiline maailm on ainuke, mis olemas on, siis indialase jaoks on peamise tähtsusega ülefüüsiline reaalsus. Kõrgemad ainelised maailmad on aluseks füüsilise aine olemasolule ja looduslike protsesside põhjused asuvad just nendes kõrgemates maailmades.

 

Tõeline joogi, kes on oma katsetes edukas olnud, on arendanud endas välja organid, mis on teistes veel välja arenemata. Need organid kuuluvad korrastamisele ja elluäratamisele alles tulevikus, mil need võimaldavad uurida kõrgemaid molekuliliike, tervet seeriat kõrgemaid agregaatolekuid, mis on kaugel väljaspool tuumafüüsika uurimisvõimalusi.

 

Nendest algmetest pole läänemaalastel mingit arusaama ning nende võimsad autoriteedid heidavad pilke ja põlgusega kõrvale isegi mõtte niisuguste võimalikkusest. Ilmselgelt on neil suurepärane võime otsustada asjade üle, millest nad midagi ei tea.

 

Indialaste selgitus tõelisuse kohta ületab kaugelt läänemaade oma. See on doktriin arengust, mis õpetab hinge varasemat olemasolu, uuestisündi ja karmat, mis on külvi ja lõikuse seadus. See väidab, et on olemas teised, füüsilisest maailmast erinevad maailmad ning püüab seda väidet ka neile tõsimeelsetele ja ausatele uurijatele tõestada, kes on valmis selle meetodeid rakendades arendama igaühes peituvaid kõrgemat liiki objektiivse teadvuse algmeid. Nõnda lükkab see ümber agnostiku ja skeptiku eitused ülefüüsilise teadmise, olemasolu seaduspärasuse, arengu kohta jne, rajades nii teed esoteerikale.

 

Kuidas võikski läänemaalastel olla mingisuguseid teadmisi ülefüüsilistest maailmadest, kui neil puuduvad võimed nende olemasolu tuvastada? Füüsilist taju (objektiivset füüsilist teadvust) rakendades teevad nad kindlaks fakte füüsilises aines. Faktide tuvastamiseks kõrgemates maailmades on vaja vastavat aru, millele on ebaõnnestunult antud nimeks selgeltnägemine.

 

Teadlasi ei saa selles süüdistada, et neil puudub emotsionaalne või mentaalne taju. Kuid on õigustatud nõuda, et nad ei eitaks kategooriliselt selle olemasolu, mille suhtes neil puudub loogiline õigus arvamust avaldada.

 

Filosoofia ei õpeta inimest mõtlema viisil, mis oleks vastavuses tegelikkusega. Selle asemel see õpetab, et püüdes mõelda ilma vajalikke fakte teadmata saab inimene ainult eksida. Filosoofid ei ole seda veel taibanud. Pealegi ei ole nad suutnud lahendada kõige ilmsemat teadmisega seonduvat probleemi.

 

Arusaaja lugeja võib allpooltoodu põhjal anda lääne psühholoogiale oma hinnangu ise.

 

Need, keda nende mõttesüsteemid rahuldavad (eriti skeptikud), võivad väga vabalt nende juurde jäädagi. Meil kõigil on võimalus järgnevates eludes ümber õppida. On aga olemas teatud liiki otsijaid, kes mõistavad instinktiivselt, et tegelikkus peab olema midagi teistsugust, midagi enamat, et asjad ei saa olla nii nagu õpetatud räägivad, et need on. Just nende otsijateni püüab esoteerik jõuda; mitte selleks, et neid veenda, vaid paluda asju loogiliselt uurida. Kui õpetus ei vasta tõele, peab seda olema võimalik loogiliselt ümber lükata. Kuid seda ei lükka ümber tavapärane loba nende poolt, kes pole asja kunagi uurinud.

 

Inimkonna praeguse arenguastme juures ei saa esoteeriline teadmine olla enamiku inimeste jaoks midagi enamat kui tööhüpotees. Aga mida edasi inimkond areneb, seda selgemaks saab selle võrreldamatu üleolek.

 

Süsteem on mõtlemise vahend ülevaate omandamiseks. Faktid on laias laastus kasutud, kuni mõistus suudab paigutada neid (ajaloolisesse, loogilisse, psühholoogilisse või kausaalsesse). Kogu ratsionaalne mõtlemine rajaneb põhimõtetele ja süsteemidele. Iga mõtlev inimene on loonud omaenda süsteemi, teab ta sellest või mitte. Süsteem võimaldab õiget käsitlust mõtlemise alusest ja järeldusest, samuti objektiivsete nähtuste põhjusest ja tagajärjest.

 

Mõttesüsteemi kvaliteet näitab indiviidi arengutaset, tema otsustusvõime taset ja faktiteadmisi. Enamike inimeste süsteemid on emotsionaalse mõtlemise uskumussüsteemid, mida ei saa kõigutada ükski fakt. Seeläbi on inimene saavutanud oma küpsuspunkti, vastuvõtlikkuse piiri, olles kinnipeetav omaenda mõtete vanglas.

 

Teadmatus olemasolu suhtes on nii suur, et nii teoloogia dogmaatilised süsteemid, filosoofia spekulatiivsed süsteemid kui teaduse algelised hüpoteesid on kõik leidnud tunnustamist rahuldavate selgitustena.

 

Tõeotsijad uurivad olemasolevate süsteemide algseid fakte või põhihüpoteese, seda, millisel määral need iseenestele vastu ei räägi, nendest tulenevaid järeldusi ning nende võimet asju ratsionaalselt selgitada.

 

Paljud inimesed leiavad esoteerika olevat iseenesestmõistetav kohe, kui nad sellega esmakordselt kokku puutuvad. Asi on nimelt selles, nagu Platon väitis, et teadmine on uuestimäletamine. Kõik, mida me oleme võimelised koheselt taipama, mõistma, millest aru saama, oleme me omandanud eelmistes inkarnatsioonides. Ka omandatud omadused ja võimed jäävad varjatult alles, kuni neile antakse uues inkarnatsioonis võimalus areneda. Vanast arusaamine jääb alles, samuti nagu kalduvus oskustele. Üks paljudest näidetest selle kohta on geniaalsus, mis muidu on arusaamatu nähtus.

 

Esoteerik pöördub oma süsteemiga nende poole, kes on jäänud otsijateks, olles rahulolematud valitsevate süsteemidega. Ta ootab vaikselt seda päeva, mil teadus on kindlaks teinud nii palju varasemalt esoteerilisi fakte, et sel ei ole enam võimalik keelduda tunnustamast esoteerikat kui ainukest reaalselt paikapidavat tööhüpoteesi.

 

Esoteerilise teadmise üheks hindamatuks väärtuseks on, et see vabastab teadmatuse ebausust ja petteteadmisest, illusioonidest ja fiktsioonidest (kujutlused, milledel puudub vaste reaalsuses). Lisaks põhjustab see kõigi eluväärtuste täieliku ümberhindamise, mis on elu mõtte ja eesmärgi teadasaamisega kaasnev vältimatu tagajärg.