Watkins' Spiritual 100 List for 2014

1. Dalai Lama

2. Eckhart Tolle
3. Pope Francis

4. Thich Nhat Hanh

5. Rhonda Byrne

6. Deepak Chopra

7. Oprah Winfrey

8. Dr Wayne W Dyer

9. Desmond Tutu

10. Paulo Coelho

11. Byron Katie

12. Sri Sri Ravi Shankar

13. Richard Bach

14. Alejandro Jodorowsky

15. Alex Grey

16. Doreen Virtue

17. Gregg Braden

18. Neale Donald Walsch

19. Ram Dass

20. Louise L. Hay

21. Amma
22. Alice Walker
23. Esther Hicks
24. Francis Chan

25. Brian Weiss
26. Matthew Fox
27. Elizabeth Gilbert
28. Vadim Zeland
29. Marianne Williamson

30. Graham Hancock

31. Steve Taylor

32. Mantak Chia
33. Karen Armstrong

34. Ken Wilber

35. Peter Russell
36. Z’ev ben Shimon Halevi
37. Starhawk
38. Andrew Weil
39. James Redfield
40. Iyanla Vanzant
41. Robin Sharma

42. Jack Canfield

43. Lisa Williams
44. Mooji
45. Diana Cooper

46. Lynne McTaggart

47. Drunvalo Melchizedek

48. Seyyed Hossein Nasr

49. Dan Millman

50. Adyashanti

51. Richard Rohr

52. Erich von Däniken
53. Caroline Myss
54. John Gray

55. Jack Kornfield

56. Masaru Emoto

57. Dolores Cannon

58. Daniel Gilbert
59. Jeff Foster

60. Bob Proctor

61. Pema Chödrön

62. Bruce Lipton

63. Julia Cameron

64. Judy Hall

65. Rupert Sheldrake

66. Vladimir Megre

67. Krishna Das

68. John Bradshaw
69. Liz Greene
70. Michael Newton
71. Don Miguel Ruiz
72. Daisaku Ikeda
73. Rupert Spira
74. Richard Bandler
75. Gary Snyder
76. Lars Muhl
77. David Deida
78. Satish Kumar
79. Larry Harvey
80. Russell Brand
81. Bernie S. Siegel
82. Michael Beckwith
83. Prem Rawat
84. Colette Baron-Reid
85. Thomas Moore
86. Lorna Byrne
87. Clarissa Pinkola Estés
88. David J. Wolpe
89. Anita Moorjani
90. Larry Dossey
91. David Steindl-Rast
92. John C. Parkin
93. Jon Kabat-Zinn
94. Sharon Kleinbaum
95. Marshall Rosenberg
96. Huston Smith
97. Stanislav Grof
98. Kathy Jones
99. B. K. S. Iyengar
100. Sonia Choquette

 

http://en.wikipedia.org/wiki/Watkins_Books

 

 

Kas muutunud teadvuse seisund on hea või halb?

        Teadvus on mentaalne (vaimne) representatsioon väliskeskkonnast ja organismi siseseisundist, kus taju, mõtlemise ja tahte vormis toimub vastuvõetava informatsiooni töötlemine – kategoriseerimine, arutlemine, kogemuse üldistamine, tegevuse eesmärgipärane kavandamine ja tähelepanu tahteline suunamine. Teadvuse fenomen on üks filosoofia ja loodusteaduse suuremaid lahendamata probleeme.

 

Samuti nimetatakse teadvuseks seisundit, kus ollakse võimeline seda omadust aktiivselt rakendama (teadvus vs teadvusetus). Lisaks ärkvelolekuteadvusele on olemas ka teisi teadvuse seisundeid: uni, hüpnoos, meditatsioon, sensoorne deprivatsioon ja mitmesuguste ainete tarbimisest tingitud seisundid.

 

Kas muutunud teadvuse seisundi taotlemine on vaid lõbus mäng ja võimalus hiljem sõpradega taipamisi jagada, või on siin ka omad ohud? Kas on võimalik, et saame kogemuse, mida me elu lõpuni integreerida ei suuda, või vahetame oma elurõõmu raha, võimu või kuulsuse vastu. Mis üldse määrab meie teadvuse seisundi?

 

Muutunud teadvuse seisundite uurimisele, kirjeldamisele ja nende saavutamise teede leidmisele on viimastel aastakümnetel pühendatud märkimisväärsel hulgal psühholoogide ning meeleseisundi uurijate aega ja vaeva. Vaadates saavutatud tulemusi, tuleb tunnistada, et antud valdkonnas pole õnnestunud jõuda süsteemse lähenemiseni ning praegune arusaamine muutunud teadvuse seisunditest on eklektiline. Püüan tuua antud teemasse veidi teistsugust valgust.

Mis on muutunud teadvuse seisund? 

Me kõik tunneme vähemalt kahte erinevat teadvuse seisundit - argiteadvus ja uni. Nende kahe seisundi vahele jääb aga terve hulk erineva kvaliteedi ja tunnustega teadvuse seisundeid, mida nimetatakse muutunud teadvuse seisunditeks. Need on teadvuse teisenenud olekud, mille puhul inimene võib tajuda nii iseenda olemasolu kui ka ümbritsevat keskkonda teisiti kui tavalise argiteadvuse puhul.

 

Erinevate teadvuse seisundite puhul töötab aju erinevalt ning registreerides ajulaineid saame me mõnevõrra aimu sellest, mis teadvusega toimub. Kui inimene elab oma igapäevast elu ja on tavalises argiteadvuse seisundis, on aju töös ülekaalus kiire, kõrgema sagedusega beeta-rütm. Kui inimene on muutunud teadvuseseisundis, aeglustub aju töö ja teised ajurütmid - alfa, teeta ja delta-rütm, tulevad enam esile.

 

Teadvuse seisundi muutus ei ole ebatavaline nähtus. See võib muutuda näiteks kõrge palaviku, magamatuse, nälja, aevastamise, köha, hapnikupuuduse või narkoosi mõjul. Õnnetuste ja traumade puhul on inimene sageli šokiseisundis - ka see on muutunud teadvuse seisund.

 

Inimene saab oma teadvuse seisundit ise teadlikult muuta, kasutades mitmesuguste tehnikate abi, nagu näiteks meditatsioon, hüpnoos, palve, loits, jooga, šamaanitrumm, hingamine, muusika, tants, narkootilised ained, alkohol, akupunktuur jmt.

 

Seega on muutunud teadvuse seisund, nimetatakse ka muutunud meele seisundiks, mistahes meeleseisund, mis oluliselt erineb aju normaalsest beeta-rütmi olekust (argiteadvuse seisundist).

 

Mis on see põhjus, miks muutunud teadvuse seisundite uurijatele nii palju huvi pakub? Üks põhjustest on tõenäoliselt see, et muutunud teadvuse seisundis oleme me võimelised nägema maailma teise vaatenurga alt, nägema nähtusi ja seoseid, mida me tavapärases olekus ei märka. Viimane annab võimaluse nn "taipamiseks", mis loodetavasti võimaldab meil oma elus domineerivate nähtuste sügavamaid põhjusi mõista.

 

Et üldse aru saada muutunud teadvuse seisundite olemusest ja selle saavutamisest, peame kõigepealt mõistma, mida tähendab nn "tavateadvusel" olemine. Missugune on kõige olulisem parameeter, mis hoiab meid "tavateadvusel"? Et sellele küsimusele mõistlikku vastust anda, peame tegema suhteliselt suure lihtsustuse - eeldama, et enamiku inimeste tavateadvus (beetalaine olek) on sarnane. Teatud mööndustega võib öelda, et oluline osa ratsionaalselt mõtlevatest lääne inimestest on sarnases teadvusseisundis. Tõsi küll - enamik ratsionaalselt mõtlevaid inimesi ei tunne huvi muutunud teadvuse seisundite vastu. See on pigem ratsionaalset maailmavaadet ületama hakanud inimeste tähelepanu objekt. Just viimastes sõnades ongi meid huvitava küsimuse võti - meie "tähelepanu kasutus" määrab ära meie teadvusseisundi.

 

Kui meie tähelepanu on häälestunud materiaalse maailma argitoimetustele - töölkäimisele, lastekasvatamisele, majapidamistöödele, hügieeniprotseduuridele jne, siis meie tähelepanu on füüsilise maailma nähtustel ning me oleme nn "tavatasandil". Kuna enamiku inimeste tähelepanu suunamine ei allu täielikult nende tahtele, vaid on vähemalt osaliselt alateadvuse ja väliste ärritajate mõjutada, siis neil puudub võimekus oma teadvusseisundit ise oluliselt ja püsivalt juhtida. Just sellest tulenevalt kõigub nende teadvusseisund teatud vahemikus eufooriast hirmuni, pannes inimesi aeg-ajalt tunnistama "mul on täna rõõmus meeleseisund", "mul on täna normaalne meeleseisund" või "mul on täna ärritunud meeleseisund". Kusjuures kõik me teame - ehkki välised asjaolud võivad olla samad - meie otsused sõltuvad olulisel määral meie meeleseisundist.

 

Niisiis, meie tähelepanu objekt, kellele või millele anname oma (tähelepanu) energia, hakkab meie teadvuse seisundit suunama. Kui vaatame vägivalla- või õudusfilme, kuulame mitteharmoonilist muusikat, osaleme tülis töökaaslastega või lähedastega, tegeleme mittearendava meelelahutuse või mingi muu madaldava tegevusega, siis ka meie teadvuse seisund hakkab langema. Meie taju ning arusaamine maailmast muutub vastandumise keskseks. See omakorda mõjutab meie edasisi otsuseid, viies meid nn karmimasse reaalsusesse. Kui aga anname oma tähelepanu tõstvatele nähtustele - enesearendus, isetu teenimine, oma annete väljendamine, harmooniline muusika jne, siis meie teadvuse seisund hakkab tõusma, tuues kaasa ka positiivsed muudatused maailma ja iseenda tajumises.

 

Et paremini mõista tähelepanu suunamise ehk oma teadlikkuse häälestamise võimaluste kogu skaalat, peame arvestama, et peale füüsilise reaalsuse on veel kaks olulist reaalsust, mille olemasolu on ratsionaalses teadvusseisundis oleval inimesel keeruline aktsepteerida. Nendeks on psüühiline reaalsus ja vaimne reaalsus. Psüühiline reaalsus jaguneb kolmeks alamreaalsuseks: tunnete, mõtete ja identiteedireaalsuseks. Need ei ole vaakumisarnased ruumid, vaid on samuti täidetud nii teadliku kui ka eneseteadliku eluga, sarnaselt füüsilisele reaalsusele. Ka vaimses reaalsuses on oma alamkihid, kuid tänases kontekstis piisab, kui käsitleme seda ühtsena.

 

Psüühiline ja vaimne reaalsus ei asu kuskil seal eemal, vaid nad asuvad ruumiliselt täpselt samas kohas, kus kogu füüsiline reaalsus. Eristavaks faktoriks on energia võnkesagedus, mis on madalaim füüsilises spektris ning kõrgeim vaimses spektris, jättes nende vahele tunnete, mõtete ja identiteedispektri sageduslikult kasvavas järjekorras. Et seda paremini mõista, võime ette kujutada erineva sagedusega raadio- ja valguslaineid, mis on kõik ühes ruumis, kuid üksteist ei "näe".

 

Kuidas on psüühiline ja vaimne reaalsus seotud muutunud teadvuse seisunditega? Põhiline viis muutunud teadvusseisundi saavutamiseks on ennast häälestada teisele sagedusele, tunnete, mõtete, identiteedi- või vaimsele reaalsusele.

Mis juhtub, kui häälestume oma teadvuse tunnete reaalsusele?

 

Tunnete reaalsus, mida kutsutakse sageli ka astraalseks reaalsuseks, omab põhjuslikku jõudu füüsilise reaalsuse üle. Emotsioonid on see jõud ja energia, mis panevad inimesi midagi tegema või tegemata jätma. Seega, kes kontrollib astraalset reaalsust ja emotsioone, kontrollib ka füüsilist reaalsust. Täna on planeedi Maa astraalne reaalsus täielikult hõivatud negatiivsete energiate (olendite) poolt, kelle eksistents ja elusolek sõltub sellest, kuidas neil õnnestub füüsilises reaalsuses elavate inimeste energiaga manipuleerida. Need olendid ei ole võimelised vastu võtma sama sagedusega eluenergiat, mida inimesed elutegevuseks vaimsest sfäärist saavad. Seetõttu on nad sunnitud manipuleerima inimestega selliselt, et need eluenergia võnkesagedust madaldaksid ja oma energia astraalolenditele annaksid.

Kuidas astraalolendid sunnivad inimesi energiat madaldama ja ära andma?

 

Kui füüsiline reaalsus koosneb füüsilisest ainest, milleks on subatomaarsed osakesed, aatomid, molekulid ning nende edasised struktuurid, siis tunnete reaalsus koosneb sellele reaalsusele vastavat ainest - emotsioonidest.

 

Algosakesi, ehk baasemotsioone on kaks - armastus ja hirm - kõik ülejäänud on nende "tuletised". Armastuse võnkesagedus on kõrge ning käesoleval ajajärgul nii Maa emotsionaalses kui ka füüsilises reaalsuses puhast armastust ei ole. Ehkki tõenäoliselt enamik lugejaid ei ole minuga nõus, on see armastus, mida me inimestena tunneme, enamalt jaolt omistav armastus. Kuna meil võrdlusmoment puudub, siis arvame, et see ongi parim võimalik.

 

Astraalses reaalsuses olevate olendite võnkesagedus on madal ning seetõttu ei ole nad sageduste erinevuse tõttu võimelised tarbima (resoneeruma) armastuse energiat ja sellele lähedasi energiasagedusi. Nad on võimelised omastama (resoneeruma) ainult hirmul baseeruvate emotsioonide energiat, milleks on näiteks viha, ahastus, kadedus, ahnus, armukadedus jne. Selleks, et vastavaid energiaid (emotsioone) tarbida, manipuleerivad nad inimeste emotsionaalkehadega ning teevad koostööd mõnede füüsilises reaalsuses olevate inimestega, tekitades inimestes madalaid emotsioone, eriti aga hirmu. Selleks sobib mis iganes - vaenutegevus, sõda, perekonnatüli, ökoloogilise katastroofi saabumise kuulutamine, börsikrahh, uimastid, alkohol, juhuseks, mitteharmooniline muusika jne. 70 aastat oli külm sõda suurepäraseks hirmu tekitajaks, kui see lõppes, "leiutati" kiiresti terrorism.

Kuidas saab ennast astraalsele reaalsusele häälestada?

 

Selleks piisab vastavast taotlusest ja tähelepanu suunamisest. Alustades mistahes rituaali "vaimude väljakutsumiseks", võite kindlad olla, et nad on kontaktivalmid ja näljas teie energia järele. Vastutasuks võite saada huvitavat informatsiooni, teavet surnud hingedelt, uusi muusikalisi või kunstilisi ideid, mis loovad disharmoonilist, kuid tänapäeval väga populaarset muusikat või kunsti. Võite mustade vaimude abil ka rikkaks ja kuulsaks saada, nagu paljud kaasaja muusikud, kunstnikud, ärimehed või poliitikud on teinud. Enamik neist ise seda teadmata, kuid mõned ka teadlikult. Siiski - midagi siin maailmas ei ole tasuta - te annate ära oma vaba tahte ja eluenergia.

 

Kõige lihtsam viis astraalsele reaalsusele häälestuda on keemilisel teel: alkohol, uimastid, hallutsinogeenid, psühhedeelikumid. Kõik need viivad meie teadlikkuse tavaliselt astraalsele sagedusele ning vastavate keemiliste ainete tarbimisega väheneb oluliselt meie vaba tahe või anname selle täiesti käest, muutudes kergesti astraalolenditele manipuleeritavaks. Suur osa keemiliselt esilekutsutud muutunud teadvuse seisunditest on saavutatud tänu häälestumisele astraalsele reaalsusele. Sealsed olendid ei põrku aga millegi eest tagasi, et kutsuda teis esile soov kogemust korrata. Nad näitavad meile sageli nägemusi, mis kinnitavad meie uskumusi ja maailmavaadet, kuigi sel pole tõega mingit pistmist. Kui "trip" (reis, matk) on äge ja "taipamisi" tekib, siis on ju asi õige ja teadvusseisund muutunud! Eelöeldu ei tähenda seda, et osa "trippe" ei võiks olla juhitud puhaste, kõrgemate energiate ja vaimude poolt ning anda meile tõelist taipamist, sõltumata sellest, kas meie enesetunne oli hea või halb.

 

Niisiis, enamik muutunud teadvuse seisunditest, mida inimesed kogevad, on pärit häälestumisest astraalsele reaalsusele. Paljud neist kogemustest võivad olla nauditavad, sest alati, kui eluenergia läbi alumiste tšakrate vabaneb, kaasneb sellega ka mõnutunne.

 

Näitena tunnete reaalsusele häälestumisest võib tuua spordi, meediatööstuse, filmikunsti, muusika, poliitika ja reklaami - valdkonnad, kus kogu tähelepanu ja oskused on fokusseeritud inimeste emotsioonide mõjutamisele. Need sportlased, näitlejad, muusikud, reklaamigurud ja poliitikud, kes on saanud eriti hea kontakti astraalolenditega ning muutunud nende käepikenduseks, saavad astraalolenditelt energiavõimenduse ning muutuvad oma valdkonna iidoliteks, vahendades ja madaldades oma fännide eluenergiat astraalsesse reaalsusesse.

Mõtete reaalsus

 

Vastupidiselt emotsionaalsele reaalsusele, ei ole mõtete reaalsus täielikult saastunud negatiivsete energiate poolt. Häälestades oma teadlikkuse mõtete reaalsusele, saab meie mentaalkeha kontakti selles reaalsuses oleva "ainega" - mõttevormide, ideedega, kujutlustega, ootustega, uskumustega jne. Saades kontakti mõtete reaalsuse nähtuste ja olenditega, võime me tasuks oma tähelepanu eest saada nii asjalikke ja väärtuslikke ideid kui ka ideid, mis võimaldavad mentaalset manipuleerimist või ideid ja lahendusi, mis ei teeni kõikide, vaid ainult väikese grupi või üksikindiviidi huve.

 

Näitena mõtete reaalsusele häälestumisest võib tuua teadus- ja haridussfääri. Samuti võivad ka mõned ärimehed ennast (näiteks LSD või mõne muu keemilise aine abil) häälestada mõtete reaalsuse olenditele, tuues sealt fantastilisi ideid, kuid muutudes samas ikooniks, mis kanaliseerib eluenergiat mõtete reaalsuse olenditele. Selliseid kummalisi "visionääre" on maailmas palju ning kuna nad ise tõenäoliselt ei tea selle häälestusprotsessi eripära, siis võivad nende häälestusrännakud viia neid erinevatele mõtete reaalsuse sagedustele. Nii võib jõuda tõeliselt väärtuslike ideedeni kui ka ideedeni, mis tunduvad ilusad, kuid teenivad lõpuks vaid eluenergia madaldamise eesmärki. Enamik neist on seetõttu veidi "hullud geeniused", sarnaselt emotsionaalse reaalsuse ikoonidele.

Identiteedi reaalsus

 

Identiteedi reaalsuse madalamas sagedusribas on maailmavaated ja identiteedid, mida iseloomustab enda nägemine eraldatuna teistest inimestest, ühiskonnast, universumist ja Jumalast. Enamik identiteedireaalsuse spektrist kannab endas siiski juba puhtaid vorme, millele häälestudes tekivad meil näiteks visioonid vabast energiast, puhtast keskkonnast, oma Jumalikust päritolust, elu eesmärgistatusest jne.

 

Näitena identiteedireaalsusele häälestumisest võib tuua religioossed ja vaimsed liikumised. Ususekti või vaimse liikumise liidrist saab ikoon, kelle kaudu järgijad oma tähelepanu kaudu eluenergiat ära annavad. Ehkki iga religiooni või liikumise liige on veendunud oma "guru" autentsuses, on tõenäoliselt enamik neist siiski häälestunud pigem identiteedireaalsuse alumisele sagedusvahemikule. Vähemalt osadel õnnestub end aeg-ajalt siiski ka kõrgematele sagedustele häälestada.

Vaimne reaalsus

 

Vaimne reaalsus on meie lähtekoht - "koht", kust me oleme pärit, kus on meie "tõeline" kodu ning kuhu me oleme ette nähtud tagasi pöörduma. Kontakti saavutamine oma vaimse reaalsusega on see ülim eesmärk, mida materiaalses reaalsuses tasub saavutada, sest seal ei jahi keegi meie eluenergiat ega räägi meile, mida meie ego soovib kuulda. Olles kontaktis vaimse reaalsusega, on meil võimalik saada juhendamist tõelistelt õpetajatelt viisil, mis annab meile kiireima kasvu, ehkki võib sageli alguses väga ebameeldiv tunduda. Vaimses reaalsuses on olendid, kes on juba läbinud selle teekonna, mis meil käia on. Seega on nad võimelised meile andma parimat juhendamist, vastupidiselt tunnete, mõtete ja identiteedisfääri olenditele, kes enamasti taotlevad vaid meie tähelepanu energiat ning selle saavutamiseks annavad meile "tripi", mis meile meeldib.

Kas muutunud teadvuse seisund on hea või halb?

 

Paljudel muutunud teadvuse seisundite jahtijatel puudub täna eristamisvõime mõistmaks, et teadvusseisundiga mängimine võib märkamatult viia isikliku arengu seiskumise ja taandarenguni, sõltumata sellest, et asjaosaline ise on täielikult veendunud, et vastavad kogemused teda õilistavad. Kohtudes oma "tripil" erinevate energeetiliste entiteetide ja olenditega, ei mõista me, et enamik neist ei ole meie vastu sõbralikud. Me arvame, et see on vaid mäng unesarnases olekus või ettekujutuses, mõistmata, et tegemist on hoopis teise - tõeliselt eksisteeriva reaalsusega. Tänapäeval ei lähe keegi ettevalmistamatult paksu metsa, kui teab, et seal on näljased hundid ja karud ega astu seksuaalvahekorda suguhaige inimesega. Sellise "tripi" hind võib olla liiga kõrge. Ainult ignorantsus ja võhiklikkus võimaldab meil "trippida" muutunud teadvuse seisundite otsingutel tunnete, mõtete ja identiteedireaalsuses, uskudes siiralt, et see on ohutu.

 

Vaimsetes ringkondades suhtlevad inimesed tõenäoliselt teavad neid, kes juba aastaid räägivad entusiastlikult oma mingist kogemusest või arusaamisest, mida nad on saanud muutunud teadvuse seisundite kaudu. Kõrvaltvaatajana aga vangutame pead, kui näeme, et tegelikult on see inimene tõsises identiteedikriisis ning ka tema eelnevast perekonna- ja töisest elust on järel ainult varemed. Kohtumine muutunud teadvuse seisundis teise reaalsusega võib osutuda väga raskesti integreeritavaks kogemuseks, jättes seikleja tähelepanu seotuks teise reaalsusega ning muutes nad "ülivaimseteks", füüsilisest reaalsusest irdunud tõekuulutajateks.

 

 

Vaimsete voolude võrdlev analüüs

        Vaimsed voolud on teatud kultuurid, mis voolavad mööda aegu ja inimesi ning mille eesmärgiks on saavutada midagi vaimset. Nende voolude põhisuunad on küllaltki erinevad ning samas sarnased ja kergesti jälgitavad. 

 

Vaimsed voolud on ka tänapäeva teadus, kultuur ning poliitika - asjad, mis põhjustavad paljusid füüsilisi nähtusi, nagu kogu see elukeskkond, milles tänapäeval elame. Arenenud vaimne vool loob ühtse terviku, paradigma, mille valguses vaadeldakse kõike - eesmärke, vahendeid, inimese arengut ja tema tegevust füüsilises ruumis. 

 

Tekst sisaldab suurt hulka hinnanguid ning eesmärk on näidata dimensiooni (siin: vastandite paari) koos selle sünteesi viisiga. Kõik siin nimetatud skaalad on eelduslikud, aksiomaatilised. Ühtegi ei ole tõestatud - kõiki toetavad mitmesugused argumendid, mille tugevuse hinnangud on rangelt individuaalsed ning sõltuvad kultuurilisest kontekstist, isiksusest ja juhusest.

 

Dimensioon: Konsensuslik-individualistlik

 

Üks oluline skaala, mille alusel vaimset voolu mõõdetakse, väidete tõesuse hindamise mõõde, mis võib olla konsensuslik või individualistlik. Vastandite paar siinkohal on teaduslik ning budistlik paradigma.

 

Hetkel kehtiv teaduslik paradigma rõhutab igat laadi informatsiooni omandamise viiside plaanipärast korratavust kui olulist selle tõesuse hindamise viisi. Mis ei ole korratav, loetakse üldjuhul lihtsalt vääraks või põhjendamatuks. Korratav on see, mis kordub iseeneslikult piisavalt sagedasti ja paljudes kohtades (supernoovad) või siis see, mida saab laboratoorsetes tingimustes või muul hõlpsal viisil esile kutsuda. Sisuliselt loeb algoritmiline korratavus - korratakse algoritmi (teatud süstemaatilise tegevuste ja reaktsioonide järjestuse) põhjal. Kordamise viisid, mis sisaldavad pingutust, juhust või iseenda arendamist, ei ole alati veenvad. See tähendab seda, et printsipiaalselt ei ole võimalik lugeda teaduslikuks tõeks midagi, mille mõistmine eeldab mingeid loomulikke eeldusi; mille keerukus on liiga suur, et igaüks seda ära saaks tabada või mida juhtub üks kord sajandis. Näitena loetakse vääraks inimeste väited, et neil on võime näha või mõjutada teises galaktikas toimuvaid sündmusi (eeldab mingeid loomulikke võimeid, et kontrollida); samuti loetakse vääraks võimalus, et ümbritsevas keskkonnas on keerulise analüüsi tulemusel võimalik näha mõtestatud seoseid (eeldab vähemalt kõrget IQ'd või võimet teatud tüüpi mustreid tabada); samuti loetakse vääraks mingid ajaloos kirjeldatud sündmused, mille analoogid ei sisaldu tänapäevases rutiinis. Teaduslik paradigma loeb sellised eeldused vääraks ning püüab takistada kommunikatsiooni inimeste vahel, kes nendega tegelevad, püüdes neid tembeldada ebateaduslikeks (isegi, kui ei ole mingeid kindlaid tõendeid, et nende inimeste tööd sisaldaks mingeid fakti- või loogikavigu).

 

Teadusliku paradigma loomulik implikatsioon - teatud kompleks asju, mis pidevalt korduvad ja on kergesti korratavad, uuritakse põhjalikult läbi; teised asjad, mille statistiline tõenäosus on alalävine, ei saa jõuda teaduslikku ühisteadvusse - tihti ka mitte hüpoteesidena. Kuna tõenäosus, et eksisteerib väga madala tõenäosusega asju, on väga suur, siis on tõenäosus, et selline paradigma omab oma kindlaid piire, samuti väga suur. Paljud asjad, mida teadus ei ole uurinud - ja mida loetakse paranormaalseteks - on faktiliselt asjad, mille uurimine oleks äärmiselt keeruline ka juhul, kui nad eksisteeriks kirjeldatud kujul. Ülejäänud asjad on reeglina ümber lükatud ning nende väitjad ei suuda koguda erilist kõlapinda.

 

Budistlik paradigma on näide individualistlikust paradigmast. Selle keskmes on inimese areng teadlikkuse skaalal. Budism väldib igat laadi hinnanguid ja eeldusi, nii et terve religiooni sisu on nende mõistja jaoks küllaltki väike komplekt printsiipe, mille tõesus on üsnagi kaheldamatu - alternatiivid ei ole mõeldavad. Igat laadi konkreetsed väited ei kuulu otseselt sellesse budismi tuumikusse. Budismi põhiteooria ei ole selle tõttu mahult väiksem, kui teaduslik teooria - selle sisu on lihtsalt erinev; selle asemel, et rääkida, kuidas asjad on, räägib budism, kuidas nende mõistmiseks vajaliku teadlikkuseni jõuda. Teaduslikest teooriatest räägivad omavahel inimesed, kelle matemaatilise analüüsi võime, olemasolevate uurimuste tundmise määr ning teaduslike teooriate tundmine on piisavad. See võimaldab mõista teatud ratsionaalseid teadmisi ning teadus ei loobu naljalt raamidest, mille piires need on defineeritud - see tekitaks ühildamatuse uute ja vanade teooriate vahel. Budismis sellist konsensuslikku mõistmist ei eeldata - hinnatakse inimesi, mitte teooriaid, ning kommuuni aluseks ei ole sedavõrd tugevalt ühine usk või jagatud veendumused, kui teadmises, kuivõrd selleks on üldine teadlikkus ja taipamise võime. Seega on budism selle skaala teises otsas.

 

Mõõde konsensuslik-individualistlik avaldub tugevalt mõõtmena mittemüstiline-müstiline. Kuna suuremal osal inimestel on kogemusi, mida esineb väga väiksel osal inimestel - erinevat laadi siis -, saavad sellised kogemused avalduda ainult mõõtme individualistlikus otsas; konsensuslik ots sisaldab kogemusi, mis vastavad teatud kriteeriumitele: märgatavad (suur osa inimesi märkaks neid enda kultuuriliselt baasilt ja enda tähelepanuvõime juures), jagatud (suur osa inimesi kogeb neid), sagedased (suur osa inimesi kogeb neid tihti, neid ei saa lugeda võltsmälestusteks ega ajutisteks hallutsinatsioonideks). Kuna inimest saab tema kogemuste suhtes kergesti ümber veenda - et miski oli unenägu, hallutsinatsioon või nägemishäire -, siis on konsensusliku paradigma inimesel raske jõuda mingite selliste nähtuste selgema mõistmise või analüüsini. Individualistlikus skaala otsas on teistmoodi ohud, ent nendest räägitakse meie ühiskonnas juba koolis. Ei hakka neid üle kordama - see tekst ei ole mõeldud ajale vastu pidama.

 

Dimensioon: Põhjuslik-eesmärgipärane

 

Sügav lõhe, mis eristab paljusid vaimseid voolusid, on nende käsitlus maailmast kui põhjuslikust või kui eesmärgipärasest.

 

Teaduslik paradigma on näide põhjuslikust paradigmast. Selle põhjal määrab minevik tuleviku - selle kinnituseks ei ole väga palju kindlaid tõendeid, et see üheselt nii on. Väide kõlab, et Universumis ei toimu midagi, mida põhjustaks midagi tulevast - toimuvad ainult asjad, mis on põhjustatud mineviku poolt.

 

On olemas ka küllalt kindel tõend neile, kes soovivad seda märgata, et vastupidist esineb - inimene on võimeline tegutsema eesmärgipäraselt, mingi tulevikusündmuse saavutamise vajadus põhjustab tema tegevust olevikus. Autentselt tegutsedes arvestab inimene asjade seisuga tulevikus ning sellega, millist asja ta seal saavutada tahab, ning valib oma tegevused selliselt, et see asi sünniks - see on reaalse elu näide, kus sündmused toimuvad tagurpidi põhjuslikkusega ehk siis mingi situatsioon tulevikus mõjub nii, et sündmused minevikus koonduvad selleks tulevikusündmuseks kokku selliselt, nagu loodusseadused seda lubavad; loomulikult ei tegutse inimene alati nii autentselt, vaid pigem võltsmälestustele sarnaneval viisil, kus minevikusündmuse vahetu mõju olevikule ajaga väheneb.

 

Kristlik paradigma on näide sellest, kuidas saatus mõjutab kindlalt kõike toimuvat - kõik on eesmärgipärane, midagi ei juhtu ilma eesmärgita. Erinevalt budismist, mis ei ole selliste äärmusteni jõudnud või on need integreerinud, on kristlik paradigma üheselt eesmärgipõhine. Sellest lähenemisest on võimalik leida kerge vaevaga mitmesuguseid vigu.

 

Dimensioon: subjektiivne-objektiivne

 

Subjektiivse-objektiivse skaala on mõnevõrra suhteline, nagu teisedki, ent siiski üsna selgelt nähtav.

 

Teaduslik paradigma on rangelt objektiivne. See tähendab, et asjade tegelikku olemust vaadeldakse, hinnates elutute objektide liikumist. Kõige kindlamaks loetakse reeglid, mis hõlmavad kaht - välist vaatlust ja elutut objekti. Kui katse on korratav, see ei sisalda inimfaktorit ega subjektiivset tõlgendust (esile kutsutav täiesti algoritmiliselt, mehhaaniliselt), siis on see faktina kõige tugevam. Kui sündmus on seotud tõlgenduste või tunnetega, siis on see vähem objektiivne ja loetakse nõrgemaks kinnituseks hüpoteesile - näiteks, kuigi inimene võib iseennast vaadeldes öelda, et tegutseb eesmärgipäraselt, siis välise vaatlusega (biheivioristlikult) seda kinnitada ei saa, pigem võib võtta tööhüpoteesiks, et näivus eesmärgipärasusest on hüpoteetiliste põhjuslike protsesside kõrvalprodukt. Samuti, kui sündmus on seotud elusolenditega, on see nõrgem kinnitus - näiteks, mõõtes mõnd keemilist protsessi laboratoorselt, on tulemused tugevamad, kui sama protsessi puhul elusolendis; suutes taandada elusolendis toimuva mehhaanilisteks protsessideks (kasvõi hüpoteesi tasemel) on tulemus usaldusväärsem, kui selle protsessi vaatlus elusolendis ning sellest tehtud järeldused. Tõesemaks loetakse jälg, mis on jäetud mehhaanilisele seadmele, kui jälg inimese mälus.

 

Šamanistlik paradigma on rangelt subjektiivne. Igasugused tulemused loetakse tugevamaks, kui need on saadud sügava sisekaemuse teel. Budismis eeldatakse, et meeled võivad petta, ent inimese sisemine loogika teeb seda vähem, vähemalt kui inimese teadlikkus on piisavalt kõrge. Usaldatakse sisemist ja individuaalset loogikat ning usutakse, et enamust asju ei saa algoritmiliselt kirjeldada ega mehhaaniliselt mõõta - kuna budismi vaatlusandmed põhinevad ülikeeruliste süsteemide (inimene, puu, elusloodus) jälgimisel ning väga lihtsad süsteemid (aatomi lõhustumine, gravitatsioon) moodustavad väga väikse osa vaadeldavast maailmast, siis kehtib see budismi poolt vaadeldavatele nähtustele ka teaduse kontekstis, kus iseloomustatakse vähest teadmist ning võimetust selliseid süsteeme mõista, kirjeldades kõiki nende uurimise läänelikke valdkondi mõistega "pehmed teadused". See mõiste iseloomustab kõiki piisavalt keeruliste süsteemide uurimisega tegelevaid valdkondi.

 

Dimensioon: moraalne-utilitaarne

 

Kuigi filosoofiliselt võiks uskuda, et eetika, poliitika ja igasugused eesmärgipärased tegevused on lääne teaduse poolt a priori välistatud, ei ole see siiski nii. Iga paradigma suudab kuidagi seletada täiesti mõistetamatuid nähtusi, pannes need selle paradigma raamesse, ning ignoreerida kergeid vastuolusid või lükata nende lahendamist heas usus edasi. Seega on lääne teaduses teatud utilitaarne eetika - see on eetika, mis tuleneb ratsionaalsest prognoositavusest (mida lääne teadlane eelistab sõnale "ennustama", kuna selle emotsionaalne taust tähistab seda, mida kutsutakse põhjuslikkuse ahela süstemaatiliseks uurimiseks, üldistamiseks ning järelduste tegemiseks). Mõneti võib jääda lahtiseks, millise protsessi kaudu saab prognoosidest eesmärgipärane tegevus, ent üldjoontes hinnatakse seda nii, et eesmärgipärast tegevust meenutavad keemilised protsessid jäävad suurema tõenäosusega püsima ning nende kohanemisvõime tõttu selekteeruvad sellised ka välja (biheiviorism põhjendab sellega ka mälu olemasolu - algne biheiviorism ei tunnistanud mälu, sest see on sisemine reaalsus, ent hiljem leiti, et vaatlusandmete tõlgendamine on ilma sellise tundmatu nähtuseta, mida küll vahetult mõõta ei saa, liiga keeruline).

 

Siiski, teaduslik paradigma ei anna eesmärke. Eesmärgi olemasolu põhjendatakse evolutsiooni, instinktide (ellujäämisinstinkt) ja muu sellisega; vajadus ellu jääda ja püsida on implitsiitne (vaikiv e väljendamata teadmus) ja mitte lääne teadusest otseselt järelduv. Üldiselt vastab lääne eetika analoog küsimusele "kuidas", siiski saab eiteakust tulevatest printsiipidest edasi juba loogiliselt tuletada - näiteks on olemas põhimõte, et peaks olema sõnavabadus (või õigus elule), mida küll otseselt põhjendada ei saa, ent selle ümber annab ehitada juura, mis sellest lähtuvat edasi võimalikult mehhaaniliselt ja süstemaatiliselt töötleks. Sisuliselt võib siiski öelda, et lääne teaduses ei eksisteeri eetikat - eetika on implitsiitne, teadvustamatu protsess ning teadus kui vool ei valgusta seda kuidagi, ei muuda selle olemust selgemaks ega valgusta seda. Läbimurdeid eetikas ei suuda lääne teadus teha ega ka mitte lahendada eetilisi probleeme; selle tõttu on läänes olemas palju kompensatsioonimehhanisme, nagu kunst, kirjandus, muusika ja poeesia, mille sisu ega mõtet teaduslikult mõista ei saa, aga mida juriidilises ja teaduslikus mõttes käsitletakse siiski kultuuri kohustuslike komponentidena, mida on vaja finantseerida ning edendada.

 

Moraalikoodeksid, samas, on tugevalt esindatud kristluses. Budism ei ole moraliseeriv õpetus, kuigi selles on väga üheselt näha kõik vajalik, et jõuda eetikani - budismi jaoks ei ole eetika ja headus seletamatud nähtused, vaid need on teooria poolt hõlmatud ning kirjeldatud. Kristlus, siiski, on võtnud moraali põhialuseks ning jääb seega selle skaala äärmusse (kuigi ei ole isegi selge, kas selline moraliseeriv äärmuslus ise on moraalne - nii teaduslik kui budistlik käsitlus vastaks pigem eitavalt). Kristlasele on iseloomulik see, et moraaliküsimusi uuritakse samasuguse põhjalikkuse ja sügavusega, nagu teadlane uurib mateeria kosmilisi printsiipe; kristluses saab seega teha moraaliteemalise avastuse, sellal kui teadlane saab sellel teemal teha ainult kokkuleppe. Kristlane ei saa tõestada aluseid - kristlikule moraalile kehtivad Kurt Gödeli http://en.wikipedia.org/wiki/Kurt_G%C3%B6del mittetäielikkuse teoreemid -, ent moraalis toimub sarnane areng sellele, kuidas teadlane arendab loodusteaduslikku maailmavaadet.

 

Dimensioon: dogmaatiline-avatud

 

Dogmaatilisuse skaala ühes otsas on mõttevoolud, mis reageerivad valuliselt igasugustele katsetele midagi ümber hinnata, ümber mõtestada või muuta.

 

Kristlus jääb skaala dogmaatilisse otsa. See oli põhitrump, mille abil teadus kristluse välja sõi - kristluse valulised reaktsioonid oluliste tõdede muutmisele. Teadus ise väldib sedavõrd valulikke reaktsioone ja üks teaduse kirjutamata seadus on see, et kedagi ei panda naljalt tuleriidale, vaid kasutatakse vaimses sõjas vaimseid meetmeid - siiski ei pruugi teadus alati argumente kasutada, vaid kasutab tänapäeval ka autoriteeti, faktidest mööda vaatamist ja lihtlabast bluffi. Siiski ei ole kristlus selle skaala absoluutses lõpus - teatud vähem aksiomaatilisi asju on kristlased läbi aja analüüsinud ja täiendanud (see ongi kirikuõpetajate ja munkade, aga eriti kõrgemate vaimulike põhitegevus), ent paljudele asjadele reageerinud meelevaldse valulikkusega - ennekõike sellele, mille muutlikkus on tänapäeva teaduse põhifeatuur, nagu füüsikalist reaalsust puudutavad väited.

 

Skaala avatud otsa jääb budism. Budism ei esita kindlaid väiteid - peale mõne, milles kahtlemine ei ole keelatud ja millele vastavust ei pea budistlik tekst tõestama, kui see on veenev. Budism lubab erinevat moraali, uskumuste süsteemi ja käitumist igale oma liikmele.

 

Dimensioon: vaimne-materialistlik

 

Jällegi, teadus jääb teise otsa ja paljud teised esimesse. See on ära leierdatud, aga väga oluline dimensioon. Vaimse puhul on tähtis see, mis on vaimne; materialistliku puhul on tähtis see, mis on füüsiline. Seda, milles seisneb tähtsus ja kuidas tähtsusele reageerida, vaatleb iga vaimne vool erinevalt. 

 

Allikas: http://vaimsus.blogspot.com/

 

 

Budistliku mõtlemise astmed ja viisid

        Huvitav on jälgida budistliku mõtte erinevusi erinevate budistide või budistliku kultuuri esindajate hulgas. Erinevused teadlaste hulgas - müstikutest füsikalistideni - on Eurooplase jaoks ilmsed ning ususõjad kristlike voolude vahel on meie ajaloo klassika. Samas - väga suuri ja põhimõttelisi erinevusi leiab ka budismi eri vooludest ja mõttesuundadest. Budismile on küll omane sisemine ja välimine sallivus - budist võib kuuluda ühte või teise voolu, võib olla ateist või kristlane ning kuuluda täiesti erinevatesse poliitilistesse "klubidesse" või ka olla apoliitiline.

Erinevates raamatutes on nimekirjasid tunnustest, mis eristavad budisti mittebudistist, kus leidub punkte, mis ei ole ilmtingimata vajalikud ja mis ei iseloomusta kaugeltki kõiki budistliku mõtlemisega inimesi. Kuna budismile ei ole omane ka inimeste liigitamine budistideks ja mittebudistideks - iga budist usub, et kõik inimesed on teel valgustatuseni ning et elav inimene, kes on kirgastunud, ei pea ilmtingimata olema budist. Toon välja mitmesuguseid erinevusi, mida olen budistlike voolude vahel märganud.

Müstilisus versus psühholoogilisus

Lääne budism, aga ka paljud ida voolud, kalduvad tihti teatud psühholoogilisuse suunas - tundub, et usk ümbersündidesse ja isegi buddhasse ei ole budismi juures kohustuslik element. Budism vormub kergesti ümber, sobitudes igati lääne teaduslikku maailmapilti - tegelikult on ka lääs ise teinud selles osas ära suure töö, paljud lääne psühholoogid on töötanud läbi mahukaid budistlikke töid ning võtnud neist välja ennekõike psühholoogilised aspektid. Seda on ka kerge teha - taoismis on küll sees tugevad kosmilised elemendid, ent siiski keskendutakse ennekõike just kulgemisele ning inimesele; budismis on terve keerukas kosmoloogia, ent valdav enamus budistlikke töid räägib kas siis psühholoogilistest seisunditest ja harjutustest või koosneb luuletustest ning kunstist, mis aitavad jõuda õnnelikuma ning produktiivsema vaimuseisundini. Budismiga on kaasas käinud keeruline kosmoloogiline süsteem, ent "õpetuse tuum" on arusaadav ka siis, kui seda täielikult eirata - erinevalt klassikalisest kristlasest ei huvita budistlikku õpetajat eriti see, et suruda õpilasele peale mingit oma kosmoloogiat, pigem tahetakse anda võimalus jõuda mitmesuguste budismimaades tähtsate isikuomadusteni, nagu õnn ja selgus. Budism on palju lähedasemas kontaktis müstika tuuma, inspiratsiooni ning kogemisega, kui näiteks mõni dogmaatilisem usuvorm läänes - selliselt ei ole väga tähtis kellelegi anda edasi sõnades budistlikku kosmoloogiat. Budistlikku kosmoloogiat ei õpetata ka sellel lihtsal põhjusel, et selle jaoks ei ole - eriti läänes, aga ilmselt ka mitte idas - olemas täiuslikku keelt, edasiviiv jõud on ainult isiklik kogemus. Seda isiklikku kogemust ei pruugi kunagi tulla ning nii lääne psühholoogiline budist kui ka ida õpetaja või järgija on üksmeelel, et lihtsalt õnnelikumaks muutumine ning inspiratsiooni leidmine ja enda iseloomu tugevdamine on niigi juba suur saavutus. Siin on ka tähelepanuväärne, et budism õpetab igat laadi tekkivaid "üleloomulikke võimeid" mingil määral ignoreerima - kuna need tekivad ikkagi sansaara tingimustes ning eksitavad inimest tugevalt, siis ei leia naljalt budisti, kes neid üle tähtsustaks. Selles osas erineb lääne müstika tihti tugevalt - tundub, et on palju müstikuid, kelle elu tiirleb just nimelt üleloomulike nähtuste otsimises ning katsetes neid kogeda, põhjustada või seletada.

Samas on olemas ka budistlik kosmoloogia. See on elav ning energiat täis vaatepunkt elule - see ei paku valemeid ja algoritme (ehkki mitmetes budistlikes vooludes on ka arenenud matemaatika ja loodusteadused, samuti on paljud idamaade budistid väga avatud lääne teadussaavutustele ning neist huvitatud, toetades igati lääne sellelaadseid arenguid ning uskudes, et üks ei välista teist - usutakse, et need kaks on komplementaarsed ning üksteist toetavad, mida näitab ka see, et budistid ise on ka loodust ja lääne mõttes loodusteadust tihti süvitsi uurinud juba enne tõsiseimaid kontakte läänega ning isegi varem, kui läänes nende asjadeni üldse jõuti). Budistlik kosmoloogia selgitab inimese olemust, inimese ja ruumi seoseid, ümbersünde ning arengut. Budist peab loomulikuks, et teadvus on ajatu, kohatu ning piiritu nähtus, mille arengu- ja elulugu on palju pikem, kui üksik elu. Usutakse ka, et on võimalik meenutada eelmisi elusid; loomulikuks peetakse paljut, mida lääne inimene peab üleloomulikuks ning normaalseks seda, mida läänes peetakse paranormaalseks. Ilmutatakse siiski ka skepsist ning uuritakse nähtusi põhjalikult, kinnitamata midagi - budismile ei ole omane selliste asjade ületähtsustamine, küll aga peetakse tähtsaks ümbersündide ahelat ja sellega seonduvat, kuna seda on võimatu mitte tähtsaks pidada sellesse uskudes. Inimene, kes arvab, et tema praegune elu on eksistentsi üks hetk, peab kindlasti väga tähtsaks mõelda terve enda ajatu ja ruumitu eksistentsi piires, sellise inimese tegevused ja väärtushinnangud on mõjutatud väga teistsugustest kaalutlustest, kui inimese omad, kelle eksistents on üürike või kellele see tundub üürike olevat - kui lääne kontekstis ei tundu see eriti jabur pühendada terve oma elu asjadele, mis surres käest libisevad, siis budisti jaoks on see väga lühinägelik suhtumine, sest järgmises elus tuleb sellega uuesti otsast alustada. Seega keskendub budist märksa tugevamalt õppimisele ja iseenda arendamisele, rõhudes nendele aspektidele, mis peaksid jääma ka järgmisteks eludeks - budisti eesmärk on areneda läbi tuhandete elude ning jõuda selleni, et mälu ei ulatuks mitte ainult sünnihetkesse või varasemasse aega, vaid ka veel kaugemasse minevikku ning tulevikku.

Rõhuasetus paremale emotsionaalsusele või kirgastumisele

Kõige "tagasihoidlikumad" budismi vormid töötavad intensiivselt selle nimel, et saavutada mõningaid meele omadusi - suuremat vastupanu stressile, vihahoogudele, enesekontrolli kaotamise hetkedele või kahtlustele ja hirmudele, mis on paljudele inimestele iseloomulikud. Siin on ilmne, et kuna budistlikes kultuurides on välja arenenud väga võimsad vahendid teraapiaks - näiteks impulsiivsete hüsteeriahoogude ning ennasthävitava käitumise raviks -, siis inimese jaoks, kelle emotsionaalsuses esineb tugevaid häireid, on just selline budism kõige sobivam. Zeni õpetustes ja mujal võib kohata lugusid pühendatutest, kelle puhul on välja toodud just vastupidiseid omadusi, rõhutades nende kaalukust - vaba ja pidurdamatut kurbust või kõikehõlmavat raevu. Budismile on iseloomulik, et kui töötatakse isiksuse arengu kallal, mis kaotab ära emotsioonid, mis tulenevad teadmatusest ja hirmust, siis siiski otsitakse emotsioonidele, mis tulevad teadlikkusest ja kirkusest, vabamat väljundit. Rõhutatakse loomulikkust ning emotsioonide tugevat välja elamist, ent samas püütakse vabaneda paljudest vaimsetest destabilisaatoritest - kahtlusest, ebaselgusest, uimasusest ja muust sellisest -, mis võiks muuta loomulikkuse küllaltki halvaloomuliseks.

Teine suund seab pisut konkreetsemalt sihte - võetakse suund paljude omaduste täiuseni arendamisele ning ei piirduta iseloomu parandamisega, vaid tahetakse küllaltki täiuslikku seisundit ja kirgastumist. Selle suuna puhul on üheks erinevuseks see, et teatud "pehmust" on märksa vähem - kui emotsioonide parandamise budism rõhutab harjutusi, mille sisuks on kaastunde, elurõõmu või armastuse arendamine, siis täiusetaotlus sisaldab oma loomult tihti mõnevõrra radikaalsemaid lähenemisi, nagu eraklus, intensiivse vaimse kontsentratsiooni otsimine või enda meelepuhtuse igal ajal, igas olukorras ja igas seisundis täieliku sihikindlusega arendamine. Kui psühholoogiline lähenemine tähendab vahel seda, et tehakse iga päev pool tundi mõnd harjutust või paremal juhul valitakse sobiv elustiil, looduslik ning tasakaalukas ümbrus, siis täiusetaotluse puhul võidakse valida keerukaid ülesandeid ja katsumusi ning teha asju, mis mõne pehmema budismi viljeleja eemale hirmutaks - olgu see siis füüsiline, nagu kitsast lauda mööda üle kuristiku kõndimine, või vaimne, nagu paljudest ilmalikest naudingutest loobumine.

Kolmas suund, mis muidugi põimub kahe eelnevaga, on metafüüsiline ja filosoofiline lähenemine. Otsitakse vaimseid tõdesid, püütakse saada aru kosmose keerdkäikudest ning arendada endas välja mõistmiseks vajalikud omadused. Kuna tegu on budistliku kosmoloogia uurimisega, siis on erinevused ilmsed - näiteks ei saa selliseid voolusid praktiseerida, loobumata ka kõikidest enda eelarvamustest ja uskumustest või õieti suhtumata neisse täiesti vabalt. Selline suund hõlmab endas erinevate ülesannete lahendamist, et saada kildhaaval kokku tõde reaalsuse olemuse kohta ning õppida seda olemust vahetult tajuma ja nägema. See on ka täiusetaotluse loomulik lõpppunkt - kosmoloogilise budismi järgi on see iga olendi loomuliku arengu kaasnähtus selle viimases elus või faasis, ennekõike viimases "kohustuslikus" elus. See on kirgas tõeotsing, mis meenutab teistest vooludest rohkem seda, mida tegid ka paljud kristlikud alkeemikud ja gnostitsistid.

Traditsiooniline versus vabameelne

Budistlikes maades on tihti välja kujunenud õpetusliinid, õpetaja ja õpilase usalduse, juhtimise ja sõprusside. Öeldakse, et olla hea õpilane on sama keerukas, kui olla hea õpetaja - ka seda tuleb süvitsi õppida enne, kui õpetaja leidmine, ära tundmine ja järgimine on võimalik. Ehkki see ei pruugi nii olla, on paljud traditsioonilised lähenemised seotud kindlate rituaalide, õpetuste ja kommetega, mille selgeks tegemise kaudu arenetakse. Meditatsioonipraktikad on väga konkreetsed, neid võidakse teostada kindlatel aastapäevadel. Traditsioonilise lähenemise puhul minnakse läbi ette läbi mõeldud kadalipu ning jõutakse selle kaudu kirgastumise ja vabanemiseni, mis toob kaasa ka selle, et õpetusi on võimalik edasi arendada ja muundada.

Samas on zen budismis ja muudes vooludes uskumus, et kirgastumine võib toimuda mõne hetkega - see võib vajada õpetajat, ent selle võib vallandada päikesetõus või naljakas lause, see võib juhtuda iseeneslikult. Inimese peamine õpetaja on tema enda meeles, tema enda sisemine äratundmine ja teadlikkus. Seda usuvad, muide, ka traditsiooniliste liinide budistid. Budismimaades on see sage, läänes üldlevinud - leida läänest usaldusväärset õpetajat on ju äärmiselt raske, pigem leiab siit petiseid ja šarlatane. Tähelepanu selgus, vaba mõtlemine ning sügav sisekaemus viib inimese, kes on juba ette õigesti häälestatud ja kellel on teatud "anne" või "eeldus", võib-olla eelmiste elude tõsine töö, mis võiks ta viia kirgastumiseni, sellel teel kaugele. Läänes tekib eriti kergesti neid, kes pettuvad igasugustes õpetustes ning otsivad tõde iseendast ja enda kogemusest - ent valik jõuda eesmärgile ise ei pruugi tulla ainult sellest, see võib tulla sisemisest tungist või ettenägelikkusest, et just nii läheb ja just see on sobivaim tee.

Erinevad maailmavaated

Ei saa öelda, et need erinevused võiksid olla väga sügavad, aga pealiskaudselt vaadeldes on erinevate budistide - erinevate raamatute autorite, kellest paljud on pärit idast ning olnud mõnes templis või õppinud tunnustatud õpetajatelt - tööde vahel väga suuri erinevusi.

Üks erinevus on suhtumises ümbersündidesse. Võib kohata vaadet, mille järgi edasi kandub karma, aga ei ole mingit ühte eristatud meelt, mis liiguks ühest elust teise - kuskil on piir, millest edasi see jätab lugejale mulje, et eelmise elu meenutamine ei olegi võimalik ning kõik elud on ühe ja sama olendi kehastused erinevatesse kehadesse; mis on siin jääv, on loov alge või reaalsus ise. Teisalt võib tabada ära suhtumise, mille järgi eelmised elud meenuvad ja see on loomulik, oluliselt tugevamalt on näha kujutlust järjepidevusest ning sellest, et liikumine ühest elust teise on pidev protsess ning siiski võib eristada erinevaid olendeid, kes läbivad lõputult pikka teed - siiski rõhutavad needki autorid, et seda ei tasu nii üheselt võtta ning mingil kõrgemal arusaamisel selline vaade kaob sama moodi, nagu algajal kaob triviaalne enda ego struktuuri ja enda samastamisest tulenev vaade. Samuti võib leida äärmuslikku suhtumist, mille järgi ümbersünde ei olegi olemas - selline vaade võib samas südamerahuga rääkida karmast, ümbersündidest ja muust, aga see rõhutab teravalt, et selline suhtumine, mille järgi sama isik sünniks uude kehasse, on äärmiselt väär. Üksmeelel ollakse üldiselt selles, et üks elu on kordumatu ja seda isikut, kes sureb, enam uuesti ei sünni - ka iga lumehelves on kordumatu, küll aga jääb vesi ja lumi, muutes vorme. Tõde on kindlasti keerukas, ent huvi pakkuv on see, kuidas rõhutatakse selle eri aspekte ning peetakse vajalikuks suur osa teooriast, põhjendustest ja mõtetest üles ehitada just mingile vaatepunktile või aspektile.

Samuti võib täheldada erinevust suhtumises identiteeti. Kindlasti ei ole identiteet budismis pea kunagi seotud mäluga - kui ühe elu piires võib mõni sündmus, kas siis sündimine või mõni õhtu kinos, ununeda ja hiljem jälle meelde tulla, siis budismi suuremas vaates võib seda juhtuda tervete elude või igavikega. Buddhaks saades tulevad need kõik muidugi jälle meelde - ja meelde võib tulla ka kogu ülejäänud universumi minevik ja tulevik, meel on peegel, mis ei pea ilmtingimata peegeldama isiklikku minevikku. Budismi mõni käsitlus võtab "mind" või "egot" millenagi, mis tekib ja kustub iga hetk, mida ei olegi olemas - näidates kõikide meele sisude ajutisust ja kaduvust. Budismi põhitees on see, et ainus, mis on igavene ja millele võib kindlalt tugineda, on muutumine. Siin on täheldatud suurt - ja ilmselt küllaltki pealiskaudset - erinevust. Kui mõni vool annab jumalatele igavese identiteedi - ja sealjuures tõstab jumalad ilma kahtluseta inimestest kõrgemale, juhtub sedagi -, kus need jumalad ei ole küll päriselt isikustatud, nagu rahvamütoloogia põhjal võiks eeldada, ent siiski väga konkreetsed ja püsivad entiteedid, kellel on omavahelised suhted; Jung kasutab neutraalsemat mõistet "arhetüüp", mis kõrvaldab paljusid isikustamisega seonduvaid kummalisi arusaamu ja konflikte. Jumalate puhul on näha, et neil on isiksused, mis on igavesed ja muutumatud - samuti ka igal teisel olendil, kellel selles mõttes tundub olevat identiteet, kuigi mõni võib muutuda heaks, kurjaks, ilusaks, koledaks, meheks või naiseks läbi kulgemise erinevates eludes, teisel on väga kindlaid, püsivaid ja muutumatuid jooni. Kuna sellised muutumatud jooned iseloomustavad ennekõike jumalaid, kes seega ei saa alati saada buddhadeks - kes enamuse lähenemiste järgi on jumalatest mõnes aspektis justkui "kõrgemad" -, siis peavad paljud voolud isegi inimesi jumalatest kõrgemateks. Inimeste "kõrgus" avaldub siis nende potentsiaalis - võimaluses kirgastuda. See ei tähenda, et igaüks seda võimalust kohe kasutaks. Jumalad võivad, mõne teise teksti arusaamadest lähtudes, surra jumalatena ja sündida inimesteks koos inimesele iseloomuliku vaba tahtega (mõne teise teksti järgi jällegi ainult ajutiselt, omades enda kindlat kodu ja kuju mõnes "endale kuuluvas" reaalsuses). Samas, budismi uurides võib alati jõuda lähenemiseni, mille järgi jumalaid, inimesi ega mingisuguseid eristusi ei olegi olemas.

Huvitav on siin see, et suur osa sellest metafüüsikast ja kosmoloogiast ei ole budistliku tee kõndija jaoks oluline - kirgastudes saadakse niikuinii aru, kuidas need asjad tegelikult on, ja enne ei olegi võimalik seda täielikult mõista. Järelikult ei peeta väga tähtsaks tegelda nende küsimuste põhjaliku analüüsiga või üritada aru saada, kuidas asjad siis täpselt on - selline analüüs ja otsing on pigem aja raiskamine. Siiski on budismi voolusid, milles kirgastumine tuleb just nimelt filosofeerimise kaudu - selles pidi tugev olema ka buddha Sidharta. Paljud õpetajad usuvad, et võib võtta suvalise budistliku või ka lääneliku lähenemise kosmoloogiale ning astuda lihtsalt kindlaid ja järjekindlaid samme kirgastumise suunas - kirgastumise hetkel muutuvad need analüüsid ja filosoofilised mõtisklused, mida on peetud, nii või teisiti mõttetuks. Samas, paljudele inimestele ei ole kirgastumine kuigi lähedal - usun, et lääne teaduse järgimine avatult ning arenemisvõimeliselt on kindlasti enamusele lääne inimestele sobivaim budistlik tee, tuues kasu ka meie ühiskonnale. 

 

Allikas: http://vaimsus.blogspot.com/

 

 

Viha ja hirmu seitse tasandit

        Tunded, ehk emotsioonid on kirjeldatavad energia liikumisena (e-motion = energy in motion). Emotsionaalkeha ülesandeks on anda mentaalkehas formuleeritud mõtetele liikumine, nii et need saaksid manifesteeruda füüsilises maailmas. Sellest tulenevalt on emotsioonide olemuseks voolamine ning püüdes alla suruda emotsioone (energia liikumist), blokeerime me sellega energia loomuliku voolamise läbi meie teadvuse. See toob endaga vältimatult kaasa erinevad psühholoogilised probleemid, mistõttu on äärmiselt oluline ja kasulik, et emotsioonide küüsis olevad inimesed teaksid kuidas vabaneda blokeeringutest, et nende emotsioonide energia võiks jälle vabalt voolata.

 

Probleem emotsioonide puhul seisneb selles, et need annavad liikumise mistahes mentaalsele "materjalile", mis siseneb emotsionaalkehasse mentaalkehast. Teiste sõnadega emotsionaalkeha ei tee vahet ega erista kas miski on hea või halb, õige või vale, edasiviiv või ennasthävitav. Emotsioonid lihtsalt rakenduvad kõigel, mis emotsionaalkehasse siseneb mentaalkehast. Ning just seepärast on väga oluline saavutada teadliku meelega mingigi kontroll oma emotsioonide üle.

Sageli oleme me situatsioonis, mil viha väljendamine toob kaasa negatiivsed tagajärjed ning seetõttu on viha allasurumine vähem halb valik. Kuid probleem tekib siis, kui me pidevalt surume viha alla, selle asemel, et lahendada viha põhjust mentaalkehas või lausa identiteedikehas, mis kannab meie minatunnet.

Ehkki viha on emotsioon, ei pärine see emotsionaalkehast. Viha allikaks on mentaalkeha mõttevormid, eriti uskumused, mis panevaid meid mõtlema, et teame, kuidas asjad elus on ja olema peavad. Kui meie väline olukord ei vasta meie ootustele, siis on midagi valesti. Need uskumused võivad panna meid mõtlema, et kui maailm ei kohtle meid ootuste kohaselt, siis on sündinud ebaõiglus ning keegi peab selles süüdi olema. See toob omakorda kaasa süüdlase otsimise, vallandades viha emotsiooni.

Põhiliseks probleemiks on siin see, et enamus inimesi ei mõista, et nende emotsioonid pärinevad nende mõtetest. Nad ei ole õppinud (teadlikult) jõudma oma mõteteni ega märkama mõtete tekkimise protsessi. Nad ei ole teinud pingutust, et üle vaadata oma kõige üldisemad uskumused ja suhtumised ellu ning kuidas need suhtumised põhjustavad kindlaid mõtteid, mis omakorda vallandavad vastavad emotsioonid, nagu näiteks viha. Teiste sõnadega, enamus inimestest ei ole teadlikud, mis toimub nende alateadlikus meeles ning emotsionaal- ja mentaalkehas toimuv jääb allapoole nende teadvustatuse taset. Niisiis, enamus inimestega juhtub see, et kui nad kogevad situatsiooni, mis ei vasta nende ootustele, siis nad ei ole võimelised nägema mõtteid, mis nende emotsioone valla päästavad. Nad lihtsalt tunnevad, et nende emotsionaalkeha ärritub ning nad tunnevad viha.

Sellel hetkel on uus ports viha juba toodetud, "tuli" on juba levinud ning me oleme jäetud vaid seda väljendama. Meie teadlik meel peab nüüd tegema otsuse, mida selle vihaga peale hakata. Osadel inimestel ei ole piisavalt enesekontrolli, et vältida viha väljamängimist ja nad valavad selle välja erineval viisil. See omakorda toob kaasa teiste inimeste negatiivse reaktsiooni, mida nad peegeldavad tagasi. Viimane võib kaasa tuua negatiivse spiraali, mis toodab üha enam ja enam viha. Emotsionaalse energia pideval kogunemisel tekib vihaenergia keeris meie energiaväljas, mis võib kasvada nii tugevaks, et meil ei ole enam võimalik seda kontrollida, ning siis me kaotame kontrolli enda üle. Just selline nähtus põhjustab osadel inimestel kroonilise viha väljaarenemist, mida nad ei suuda kontrollida.

Paljud inimesed, kes sageli on religioossed või New Age'i liikumisest, võtavad omaks usu, et viha tundmine või väljendamine on alati vale. Seetõttu kasutavad nad kogu oma tahtejõudu viha allasurumiseks. Osa neist on mõnda aega edukad, kuid nagu eelnevalt mainitud, nende alateadvuses hakkab tekkima vihaenergia keeris, mis lõpuks muutub tugevamaks nende inimeste teadlikust tahtejõust. Teistel inimestel on aga nii tugev enesekontroll, et nad suudavad kogu oma elu viha alla suruda, mis paratamatult mõjutab mitmel erineval moel nende psüühet ja keha. Paljud haigused on lihtsalt allasurutud emotsioonide, sh viha füüsilised tagajärjed.

Iseenda vihal ja hirmul võib täheldada seitset eri tasandit ja vastavalt on seitse erinevat suhtumist ning käitumist nendesse ja nende suhtes:

VIHA TASAND			SUHTUMINE VASTAVASSE VIHASSE	KÄITUMINE SELLE VIHA SUHTES
1	Füüsiliselt aktiivne viha	Avalik viha	Sind peab hävitama!	Teen olukorra kätega füüsiliselt  selgeks.
2	Füüsiliselt passiivne viha		Sind peab põlgama!	Sõiman läbi või ütlen mis ma sinust arvan.
3	Valitsev viha		Sind peab raamidesse suruma!	Hirmutan ja surun su sellega nurka.
4	Vaoshoitud viha	Tasakaalustatud viha	Ma ei armasta sind!	Jätan su armastusest ja seksist ilma.
5	Eemalelükatud viha	Varjatud viha	Ma ei räägi ja ei suhtle sinuga!	Ma ei suhtle sinuga – ma olen sinust targem ja parem.
6	Uinuv viha		Ma ei mõtle sinust!	Ma ei taha sinust mõeldagi; ma tahan rahu.
7	Magav viha		Minu jaoks sind ei ole!	Minu jaoks halba ei ole, ses ma olen alati saanud, mida olen tahtnud.

Avalikult vihane tunnistab oma viha, tema vabanemine vihast on kergem. Näiliselt tasakaalukas inimene ei saa aru, miks ta peab ennast muutma, ta on niigi tasakaalukas. Viha varjaja protestib, sest tema on hea inimene, kes kellelegi halba ei tee. Ta vajab viha kasvatamist suureks, et selle läbi suurt õppetundi saada. 

Äratage oma magav viha, muidu ta kosub märkamatult ja kui ta üles ärkab, siis võib midagi olla lootusetult maha magatud! Viha eitamine on viha olematuks tunnistamine. Aga viha tuli Teid õpetama ja ta ei lepi enne kui on õppetunni andnud, eitage palju tahate. Viha eitaja õnnetus on selles, et ta ei saa oma eitamisest aru, olgu ta siis lihtsalt lapselikult naiivne või mõistusega oma arvamusest kinnihoidja. Eitaja saab kannatada, kuigi on enda meelest kõike õigesti teinud. 

Tahtmine vihale vastu panna hävitab vastupanija. Õppige viha endast läbi laskma nii, et ta teisse kinni ei jää. Oskus lasta vihal endast läbi voolata nii, et endal hea hakkab, on hindamatu abi endale.

Olles kasvanud välja inimlikust vihast ei ole meil tingimata vaja alati ringi käija "headuse kehastusena" vältides mistahes situatsioonis teravaid ütlusi. Meie ühiskonnas on täna nii palju asju ja nähtusi, mis ei ole omavahel harmoonias ja kooskõlas. Seetõttu on täiesti asjakohane esitada teiste inimeste valestitegemistele väljakutseid, mis võib tähendada ka tugevate tunnete väljendamist, mida enamik inimesi tajuvad vihana. 

Kuid meie, õppinud märkama oma tunnete ja mõtete tekkimise protsessi, võime rääkida otsekoheselt ja karmilt, kartmata enam kunagi vajuda inimliku viha madalasse vibratsiooni. Nüüd me enam ei väljenda tundeid, et kedagi süüdistada. Me väljendame tugevaid tundeid, et raputada inimesi, et nad võiksid näha, mida viha nendega teeb (see võib viia ainult negatiivsete tagajärgedeni nende endi jaoks). 

Ei ole vahet, missugune negatiivne emotsioon (või nende kogum) on meie üle võimust võtnud. Olgu selleks, viha, hirm, ahnus või midagi muud - eelkirjeldatud muster toimib alati ühte moodi. Kõik negatiivsed emotsioonid salvestuvad meie energiakehas ehk meele alateadlikus osas ning on põhjustatud mentaalkehas toimuvast, mis omakorda on põhjustatud meie minatundest ehk identiteedist (Freudi superego, Jungi persona).