Vaimsed voolud on teatud kultuurid, mis voolavad
mööda aegu ja inimesi ning mille eesmärgiks on saavutada midagi vaimset.
Nende voolude põhisuunad on küllaltki erinevad ning samas sarnased ja kergesti
jälgitavad.
Vaimsed voolud on ka tänapäeva teadus, kultuur ning
poliitika - asjad, mis põhjustavad paljusid füüsilisi nähtusi, nagu kogu see
elukeskkond, milles tänapäeval elame. Arenenud vaimne vool loob ühtse terviku,
paradigma, mille valguses vaadeldakse kõike - eesmärke, vahendeid, inimese
arengut ja tema tegevust füüsilises ruumis.
Tekst sisaldab suurt hulka hinnanguid ning eesmärk
on näidata dimensiooni (siin: vastandite paari) koos selle sünteesi viisiga.
Kõik siin nimetatud skaalad on eelduslikud, aksiomaatilised. Ühtegi ei ole
tõestatud - kõiki toetavad mitmesugused argumendid, mille tugevuse hinnangud on
rangelt individuaalsed ning sõltuvad kultuurilisest kontekstist, isiksusest ja
juhusest.
Dimensioon:
Konsensuslik-individualistlik
Üks oluline skaala, mille alusel vaimset voolu
mõõdetakse, väidete tõesuse hindamise mõõde, mis võib olla konsensuslik või
individualistlik. Vastandite paar siinkohal on teaduslik ning budistlik
paradigma.
Hetkel kehtiv teaduslik paradigma rõhutab igat
laadi informatsiooni omandamise viiside plaanipärast korratavust kui olulist
selle tõesuse hindamise viisi. Mis ei ole korratav, loetakse üldjuhul lihtsalt
vääraks või põhjendamatuks. Korratav on see, mis kordub iseeneslikult piisavalt
sagedasti ja paljudes kohtades (supernoovad) või siis see, mida
saab laboratoorsetes tingimustes või muul hõlpsal viisil esile kutsuda.
Sisuliselt loeb algoritmiline korratavus - korratakse algoritmi (teatud
süstemaatilise tegevuste ja reaktsioonide järjestuse) põhjal. Kordamise viisid,
mis sisaldavad pingutust, juhust või iseenda arendamist, ei ole alati veenvad.
See tähendab seda, et printsipiaalselt ei ole võimalik lugeda teaduslikuks tõeks
midagi, mille mõistmine eeldab mingeid loomulikke eeldusi; mille keerukus on
liiga suur, et igaüks seda ära saaks tabada või mida juhtub üks kord sajandis.
Näitena loetakse vääraks inimeste väited, et neil on võime näha või mõjutada
teises galaktikas toimuvaid sündmusi (eeldab mingeid loomulikke võimeid, et
kontrollida); samuti loetakse vääraks võimalus, et ümbritsevas keskkonnas on
keerulise analüüsi tulemusel võimalik näha mõtestatud seoseid (eeldab vähemalt
kõrget IQ'd või võimet teatud tüüpi mustreid tabada); samuti loetakse vääraks
mingid ajaloos kirjeldatud sündmused, mille analoogid ei sisaldu tänapäevases
rutiinis. Teaduslik paradigma loeb sellised eeldused vääraks ning püüab
takistada kommunikatsiooni inimeste vahel, kes nendega tegelevad, püüdes neid
tembeldada ebateaduslikeks (isegi, kui ei ole mingeid kindlaid tõendeid, et
nende inimeste tööd sisaldaks mingeid fakti- või loogikavigu).
Teadusliku paradigma loomulik implikatsioon -
teatud kompleks asju, mis pidevalt korduvad ja on kergesti korratavad, uuritakse
põhjalikult läbi; teised asjad, mille statistiline tõenäosus on alalävine, ei
saa jõuda teaduslikku ühisteadvusse - tihti ka mitte hüpoteesidena. Kuna
tõenäosus, et eksisteerib väga madala tõenäosusega asju, on väga suur, siis on
tõenäosus, et selline paradigma omab oma kindlaid piire, samuti väga suur.
Paljud asjad, mida teadus ei ole uurinud - ja mida loetakse paranormaalseteks -
on faktiliselt asjad, mille uurimine oleks äärmiselt keeruline ka juhul, kui nad
eksisteeriks kirjeldatud kujul. Ülejäänud asjad on reeglina ümber lükatud ning
nende väitjad ei suuda koguda erilist kõlapinda.
Budistlik paradigma on näide individualistlikust
paradigmast. Selle keskmes on inimese areng teadlikkuse skaalal. Budism väldib
igat laadi hinnanguid ja eeldusi, nii et terve religiooni sisu on nende mõistja
jaoks küllaltki väike komplekt printsiipe, mille tõesus on üsnagi kaheldamatu -
alternatiivid ei ole mõeldavad. Igat laadi konkreetsed väited ei kuulu otseselt
sellesse budismi tuumikusse. Budismi põhiteooria ei ole selle tõttu mahult
väiksem, kui teaduslik teooria - selle sisu on lihtsalt erinev; selle asemel, et
rääkida, kuidas asjad on, räägib budism, kuidas nende mõistmiseks vajaliku
teadlikkuseni jõuda. Teaduslikest teooriatest räägivad omavahel inimesed, kelle
matemaatilise analüüsi võime, olemasolevate uurimuste tundmise määr ning
teaduslike teooriate tundmine on piisavad. See võimaldab mõista teatud
ratsionaalseid teadmisi ning teadus ei loobu naljalt raamidest, mille piires
need on defineeritud - see tekitaks ühildamatuse uute ja vanade teooriate vahel.
Budismis sellist konsensuslikku mõistmist ei eeldata - hinnatakse inimesi, mitte
teooriaid, ning kommuuni aluseks ei ole sedavõrd tugevalt ühine usk või jagatud
veendumused, kui teadmises, kuivõrd selleks on üldine teadlikkus ja taipamise
võime. Seega on budism selle skaala teises otsas.
Mõõde konsensuslik-individualistlik avaldub
tugevalt mõõtmena mittemüstiline-müstiline. Kuna suuremal osal inimestel on
kogemusi, mida esineb väga väiksel osal inimestel - erinevat laadi siis -,
saavad sellised kogemused avalduda ainult mõõtme individualistlikus otsas;
konsensuslik ots sisaldab kogemusi, mis vastavad teatud kriteeriumitele:
märgatavad (suur osa inimesi märkaks neid enda kultuuriliselt baasilt ja enda
tähelepanuvõime juures), jagatud (suur osa inimesi kogeb neid), sagedased (suur
osa inimesi kogeb neid tihti, neid ei saa lugeda võltsmälestusteks ega
ajutisteks hallutsinatsioonideks). Kuna inimest saab tema kogemuste suhtes
kergesti ümber veenda - et miski oli unenägu, hallutsinatsioon või nägemishäire
-, siis on konsensusliku paradigma inimesel raske jõuda mingite selliste
nähtuste selgema mõistmise või analüüsini. Individualistlikus skaala otsas on
teistmoodi ohud, ent nendest räägitakse meie ühiskonnas juba koolis. Ei hakka
neid üle kordama - see tekst ei ole mõeldud ajale vastu pidama.
Dimensioon:
Põhjuslik-eesmärgipärane
Sügav lõhe, mis eristab paljusid vaimseid voolusid,
on nende käsitlus maailmast kui põhjuslikust või kui
eesmärgipärasest.
Teaduslik paradigma on näide põhjuslikust
paradigmast. Selle põhjal määrab minevik tuleviku - selle kinnituseks ei ole
väga palju kindlaid tõendeid, et see üheselt nii on. Väide kõlab, et Universumis
ei toimu midagi, mida põhjustaks midagi tulevast - toimuvad ainult asjad, mis on
põhjustatud mineviku poolt.
On olemas ka küllalt kindel tõend neile, kes
soovivad seda märgata, et vastupidist esineb - inimene on võimeline tegutsema
eesmärgipäraselt, mingi tulevikusündmuse saavutamise vajadus põhjustab tema
tegevust olevikus. Autentselt tegutsedes arvestab inimene asjade seisuga
tulevikus ning sellega, millist asja ta seal saavutada tahab, ning valib oma
tegevused selliselt, et see asi sünniks - see on reaalse elu näide, kus
sündmused toimuvad tagurpidi põhjuslikkusega ehk siis mingi situatsioon
tulevikus mõjub nii, et sündmused minevikus koonduvad selleks tulevikusündmuseks
kokku selliselt, nagu loodusseadused seda lubavad; loomulikult ei tegutse
inimene alati nii autentselt, vaid pigem võltsmälestustele sarnaneval viisil,
kus minevikusündmuse vahetu mõju olevikule ajaga väheneb.
Kristlik paradigma on näide sellest, kuidas saatus
mõjutab kindlalt kõike toimuvat - kõik on eesmärgipärane, midagi ei juhtu ilma
eesmärgita. Erinevalt budismist, mis ei ole selliste äärmusteni jõudnud või on
need integreerinud, on kristlik paradigma üheselt eesmärgipõhine. Sellest
lähenemisest on võimalik leida kerge vaevaga mitmesuguseid vigu.
Dimensioon:
subjektiivne-objektiivne
Subjektiivse-objektiivse skaala on mõnevõrra
suhteline, nagu teisedki, ent siiski üsna selgelt nähtav.
Teaduslik paradigma on rangelt objektiivne. See
tähendab, et asjade tegelikku olemust vaadeldakse, hinnates elutute objektide
liikumist. Kõige kindlamaks loetakse reeglid, mis hõlmavad kaht - välist
vaatlust ja elutut objekti. Kui katse on korratav, see ei sisalda inimfaktorit
ega subjektiivset tõlgendust (esile kutsutav täiesti algoritmiliselt,
mehhaaniliselt), siis on see faktina kõige tugevam. Kui sündmus on seotud
tõlgenduste või tunnetega, siis on see vähem objektiivne ja loetakse nõrgemaks
kinnituseks hüpoteesile - näiteks, kuigi inimene võib iseennast vaadeldes öelda,
et tegutseb eesmärgipäraselt, siis välise vaatlusega (biheivioristlikult) seda
kinnitada ei saa, pigem võib võtta tööhüpoteesiks, et näivus eesmärgipärasusest
on hüpoteetiliste põhjuslike protsesside kõrvalprodukt. Samuti, kui sündmus on
seotud elusolenditega, on see nõrgem kinnitus - näiteks, mõõtes mõnd keemilist
protsessi laboratoorselt, on tulemused tugevamad, kui sama protsessi puhul
elusolendis; suutes taandada elusolendis toimuva mehhaanilisteks protsessideks
(kasvõi hüpoteesi tasemel) on tulemus usaldusväärsem, kui selle protsessi
vaatlus elusolendis ning sellest tehtud järeldused. Tõesemaks loetakse jälg, mis
on jäetud mehhaanilisele seadmele, kui jälg inimese mälus.
Šamanistlik paradigma on rangelt subjektiivne.
Igasugused tulemused loetakse tugevamaks, kui need on saadud sügava sisekaemuse
teel. Budismis eeldatakse, et meeled võivad petta, ent inimese sisemine loogika
teeb seda vähem, vähemalt kui inimese teadlikkus on piisavalt kõrge. Usaldatakse
sisemist ja individuaalset loogikat ning usutakse, et enamust asju ei saa
algoritmiliselt kirjeldada ega mehhaaniliselt mõõta - kuna budismi vaatlusandmed
põhinevad ülikeeruliste süsteemide (inimene, puu, elusloodus) jälgimisel ning
väga lihtsad süsteemid (aatomi lõhustumine, gravitatsioon) moodustavad väga
väikse osa vaadeldavast maailmast, siis kehtib see budismi poolt vaadeldavatele
nähtustele ka teaduse kontekstis, kus iseloomustatakse vähest teadmist ning
võimetust selliseid süsteeme mõista, kirjeldades kõiki nende uurimise läänelikke
valdkondi mõistega "pehmed teadused". See mõiste iseloomustab kõiki piisavalt
keeruliste süsteemide uurimisega tegelevaid valdkondi.
Dimensioon:
moraalne-utilitaarne
Kuigi filosoofiliselt võiks uskuda, et eetika,
poliitika ja igasugused eesmärgipärased tegevused on lääne teaduse poolt a
priori välistatud, ei ole see siiski nii. Iga paradigma suudab kuidagi
seletada täiesti mõistetamatuid nähtusi, pannes need selle paradigma raamesse,
ning ignoreerida kergeid vastuolusid või lükata nende lahendamist heas usus
edasi. Seega on lääne teaduses teatud utilitaarne eetika - see on eetika, mis
tuleneb ratsionaalsest prognoositavusest (mida lääne teadlane eelistab sõnale
"ennustama", kuna selle emotsionaalne taust tähistab seda, mida kutsutakse
põhjuslikkuse ahela süstemaatiliseks uurimiseks, üldistamiseks ning järelduste
tegemiseks). Mõneti võib jääda lahtiseks, millise protsessi kaudu saab
prognoosidest eesmärgipärane tegevus, ent üldjoontes hinnatakse seda nii, et
eesmärgipärast tegevust meenutavad keemilised protsessid jäävad suurema
tõenäosusega püsima ning nende kohanemisvõime tõttu selekteeruvad sellised ka
välja (biheiviorism põhjendab sellega ka mälu olemasolu - algne biheiviorism ei
tunnistanud mälu, sest see on sisemine reaalsus, ent hiljem leiti, et
vaatlusandmete tõlgendamine on ilma sellise tundmatu nähtuseta, mida küll
vahetult mõõta ei saa, liiga keeruline).
Siiski, teaduslik paradigma ei anna eesmärke.
Eesmärgi olemasolu põhjendatakse evolutsiooni, instinktide (ellujäämisinstinkt)
ja muu sellisega; vajadus ellu jääda ja püsida on implitsiitne (vaikiv e väljendamata teadmus) ja mitte lääne teadusest otseselt
järelduv. Üldiselt vastab lääne eetika analoog küsimusele "kuidas", siiski saab
eiteakust tulevatest printsiipidest edasi juba loogiliselt tuletada - näiteks on
olemas põhimõte, et peaks olema sõnavabadus (või õigus elule), mida küll
otseselt põhjendada ei saa, ent selle ümber annab ehitada juura, mis sellest
lähtuvat edasi võimalikult mehhaaniliselt ja süstemaatiliselt töötleks.
Sisuliselt võib siiski öelda, et lääne teaduses ei eksisteeri eetikat - eetika
on implitsiitne, teadvustamatu protsess ning teadus kui vool ei valgusta seda
kuidagi, ei muuda selle olemust selgemaks ega valgusta seda. Läbimurdeid eetikas
ei suuda lääne teadus teha ega ka mitte lahendada eetilisi probleeme; selle
tõttu on läänes olemas palju kompensatsioonimehhanisme, nagu kunst, kirjandus,
muusika ja poeesia, mille sisu ega mõtet teaduslikult mõista ei saa, aga mida
juriidilises ja teaduslikus mõttes käsitletakse siiski kultuuri kohustuslike
komponentidena, mida on vaja finantseerida ning edendada.
Moraalikoodeksid, samas, on tugevalt
esindatud kristluses. Budism ei ole moraliseeriv õpetus, kuigi selles on väga
üheselt näha kõik vajalik, et jõuda eetikani - budismi jaoks ei ole eetika ja
headus seletamatud nähtused, vaid need on teooria poolt hõlmatud ning
kirjeldatud. Kristlus, siiski, on võtnud moraali põhialuseks ning jääb seega
selle skaala äärmusse (kuigi ei ole isegi selge, kas selline moraliseeriv
äärmuslus ise on moraalne - nii teaduslik kui budistlik käsitlus vastaks pigem
eitavalt). Kristlasele on iseloomulik see, et moraaliküsimusi uuritakse
samasuguse põhjalikkuse ja sügavusega, nagu teadlane uurib mateeria kosmilisi
printsiipe; kristluses saab seega teha moraaliteemalise avastuse, sellal kui
teadlane saab sellel teemal teha ainult kokkuleppe. Kristlane ei saa tõestada
aluseid - kristlikule moraalile kehtivad Kurt Gödeli
http://en.wikipedia.org/wiki/Kurt_G%C3%B6del mittetäielikkuse teoreemid -, ent moraalis toimub sarnane areng
sellele, kuidas teadlane arendab loodusteaduslikku maailmavaadet.
Dimensioon:
dogmaatiline-avatud
Dogmaatilisuse skaala ühes otsas on mõttevoolud,
mis reageerivad valuliselt igasugustele katsetele midagi ümber hinnata, ümber
mõtestada või muuta.
Kristlus jääb skaala dogmaatilisse otsa. See oli
põhitrump, mille abil teadus kristluse välja sõi - kristluse valulised
reaktsioonid oluliste tõdede muutmisele. Teadus ise väldib sedavõrd valulikke
reaktsioone ja üks teaduse kirjutamata seadus on see, et kedagi ei panda naljalt
tuleriidale, vaid kasutatakse vaimses sõjas vaimseid meetmeid - siiski ei pruugi
teadus alati argumente kasutada, vaid kasutab tänapäeval ka autoriteeti,
faktidest mööda vaatamist ja lihtlabast bluffi. Siiski ei ole kristlus selle
skaala absoluutses lõpus - teatud vähem aksiomaatilisi asju on kristlased läbi
aja analüüsinud ja täiendanud (see ongi kirikuõpetajate ja munkade, aga eriti
kõrgemate vaimulike põhitegevus), ent paljudele asjadele reageerinud meelevaldse
valulikkusega - ennekõike sellele, mille muutlikkus on tänapäeva teaduse
põhifeatuur, nagu füüsikalist reaalsust puudutavad väited.
Skaala avatud otsa jääb budism. Budism ei esita
kindlaid väiteid - peale mõne, milles kahtlemine ei ole keelatud ja millele
vastavust ei pea budistlik tekst tõestama, kui see on veenev. Budism lubab
erinevat moraali, uskumuste süsteemi ja käitumist igale oma
liikmele.
Dimensioon:
vaimne-materialistlik
Jällegi, teadus jääb teise otsa ja paljud teised
esimesse. See on ära leierdatud, aga väga oluline dimensioon. Vaimse puhul on
tähtis see, mis on vaimne; materialistliku puhul on tähtis see, mis on
füüsiline. Seda, milles seisneb tähtsus ja kuidas tähtsusele reageerida, vaatleb
iga vaimne vool erinevalt.
Allikas: http://vaimsus.blogspot.com/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.