Me pole vabad valima, mida räägime, kuna domineeriv
diskursus (ühiskonna ütluste normid ja tavad, millest ei ole selle kasutaja
üldjuhul teadlik) kontrollib meie sõnu.
Kes on võimu
peremees?
Nagu tänapäeva humanitaarteadused meile
kinnitavad, saab kogu meie maailmatunnetus alguse keelest. Alfabeetiline kiri ei
esinda erinevalt piltkirjast mitte asja ennast, vaid foneetilisi elemente, mis
seda asja tähistavad, seega kõnet. Seetõttu hakkab keel ennast topeldama ja
siseneb lõputusse peeglite mängu, kus ei jäägi alles midagi peale keele enese.
Keele aga seavad kahtluse alla Foucault, Nietzsche,
Freud, küsides, kas keel ikka ütleb seda, mida ta väidab ütlevat. Igal kultuuril
on oma tõlgendamissüsteem, tehnikad ja meetodid, kuidas "keelt kahtlustada".
Tänapäeval on saanud üldiseks seisukohaks, et keel ei viita mingile Tõele,
millelegi enese taga, sest sellist ühtset Tõde, mida tõlgendada, ei ole
olemas.
Igasugune tõlgendus on juba olemasoleva tõlgenduse
tõlgendamine. Nii näiteks ei tõlgenda Freud oma patsientide puhul mitte märke,
vaid tõlgendusi. Ta ei avasta patsiendi sümptomite alt traumatisme, vaid
fantasme (väljamõeldud pilti, visiooni). Sellepärast on väga tähtis teada, kes
on see, kes ühe või teise tõlgenduse esitab. Samal ajal ei ole keegi täiesti
vaba selles, mida ta ütleb, sest rääkida saame üksnes ühiskonnas kehtivatest
diskursustest lähtuvalt. Diskursus loob raamid sellele, mida me üldse saame
öelda või mõista. Nii ei saa autorgi täielikult kontrollida seda, mida ta ütleb,
ja mõnes mõttes ei loo autor teost, vaid teos loob autori.
Diskursus on võimu teostamise vahend. Igas
ühiskonnas on diskursuse tootmine võimuorganite kontrollitud ja organiseeritud.
Diskursiivne praktika sarnaneb grammatikaga keeles, mis võimaldab produtseerida
teatavaid lausungeid ja mitte teisi. Nii on ka näiteks moraal kogum väärtusi ja
reegleid, mille suruvad inimestele peale eri institutsioonid: perekond, kirik,
haridussüsteem. Me ei tea siiamaani, mis õieti on võim, et õppida tundma seda
salapärast nähtust, mis on ühtaegu nähtav ja nähtamatu, esil ja varjatud,
kõikjale ulatuv, ja mida me nimetame võimuks.
Kes teostab võimu ja kus see võim teostub? Võimu
teostatakse kõikjal, kuid me ei saa konkreetselt öelda, kes on võimu "peremees".
Me ei tea, kellel on võim, kuid teame alati kindlalt, kellel seda pole. Iga võim
areneb ümber konkreetse võimukolde, olgu selleks kas või paneelelamu valvur,
rääkimata ametiühinguliidritest või ajalehtede peatoimetajatest. Üle-üldisest
võimuvõitlusest ei jää kõrvale ka intellektuaalid, kelles varasematel aegadel
nähti väljaspool ühiskonda asuvat "südametunnistuse häält", kuid kes tegelikult
on osa süsteemist. Nagu iga teine, nii tegutseb ka intellektuaal kehtiva võimu
õõnestamiseks ja ülevõtmiseks. Seega tulebki uurida kõiki pisimaidki instantse,
mille kaudu võim toimib ja laieneb: hierarhia, kontrolli, järelevalve, keeldude
ja sunduste instantse.
Tagatipuks võim pole ainult väline ja ilmselgelt
vägivaldne surveavaldus. Ühiskonnas on terve hulk enesetehnikaid, mis
võimaldavad indiviididel endil teha oma kehaga, hingega, mõtete ja käitumisega
teatav hulk toiminguid ning nõndaviisi ennast muuta ja kujundada...
Nii näiteks on kirikuisa Augustinusest alates
saanud ideaaliks oma seksuaalsuse kontrollimine. Need nö "vabatahtlikud"
enesekontrollimehhanismid aga lähtuvad salakavalal moel muidugi jälle ühiskonnas
domineerivatest diskursustest.
Kuna oleme lõputus peeglite mängus, siis võib
muidugi küsida, kas siia kirjutatud mõttemängud pole mitte lääne humanitaaria
praegu võimul oleva diskursuse osa, mis kuulutab ühel või teisel moel ikka
sedasama kõike relativeerivat (tõe, väärtuste, tunnetuse sõltumine mingist
vaatekohast) peeglite mängu. Millised on selle mängu ja võimuorganite vahelised
seosed? Kuid nii küsides muidugi ainult jätkame peegeldamist.
_______________
"Diskursuse
kord" http://www.varrak.ee/product/1071/?cid=5846 on Michel Foucault
http://en.wikipedia.org/wiki/Michel_Foucault inauguratsioonikõne Collège de France'is 1970. aasta 2. detsembril.
Lühike tekst võtab löövalt kokku kuulsa prantsuse filosoofi tollased arusaamad
oma töödest ja uurimissihtidest. Foucault' asetab oma arutluse keskmesse
"diskursuse" mõiste, mis hõlmab igasuguseid kõnelemispraktikaid, mis on mingi
üldise mõtteviisi teenistuses. Foucault'd huvitavad ennekõike keelavad, käskivad
ja korrastavad diskursused, mille kaudu kehtestab valitsev võim oma arusaame ja
konstrueerib erinevaid vastandpaare (tõde/vale, hullus/mõistus jt.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.