Nimel pole tähtsust ...

Saamuel Sammelmann on fiktsioon nagu palju muugi meie elus. Nimi pole siin tähtis, vaid mõtted, mida Sinuga jagada soovin. 

Neid mõtteid kogemus/loetust hakkasin enda tarbeks koguma, üleskirjutiste näol, ligemale kaks aastat tagasi (2009. aasta kevadel). Hiljem olen neid kirjutisi sõpradelegi saatnud. 

Miks? 

Ütleme nii, et see on mingi sisemine käsk või sund, mis tuleb kusagilt ... ja millele käe ette panemiseks puudub mul jõud.

Nagu Dante "Jumalikus komöödias", nii olin minagi oma poolel teel eksinud keset paksu metsa. Polnud leidnud seda õiget teeotsa ega otsinudki enam! Ja siis ühel kottpimedal märtsikuu ööl, täpselt kaks aastat tagasi, see juhtus. Nimelt äratas miski "arusaamatu jõud" keset kõige sügavamat und mind järsku üles ja tõstis sealt paksu metsa kõrgete puude latvadest kõrgemale.

Siis nägin ma ... 

Alessandro Baricco http://et.wikipedia.org/wiki/Alessandro_Baricco  

oma raamatus "Ookean meri" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?26013 

kirjeldab juhtuvat järgmiselt:  

Ma tõstan pilgu - mina - tõstan pilgu - mina tõstan pilgu - pilgu, ja siis siis ma tõstan pilgu ning ma näen - mina - näen: meri. Esimest korda paljude  päevade jooksul, ma tõesti näen seda. Ja ma kuulen tema määratut häält ja tugevat lõhna ning sees katkematut tantsu, lõputut lainet. Kõik muu kaob ning jääb vaid meri minu ees, minu peal. Ilmutus. Ahastuse ja hirmu pilv, mis mind rusus, hajub vaikselt laiali; häbi, julmuse ja hirmu võrk, mis mu silmi pimestas, vajub laiali; surma vari, mis mõistust õgis, lahustub ning ootamatu selguse äkilises valguses ma viimaks näen, kuulen, mõistan. Meri. Ta näis siiani pealtvaatajana, koguni vaikse kaasosalisena. Näis raamistuse, lavakujunduse, taustana. Nüüd vaatan teda ja saan aru: meri oli kõik. Oli algusest peale kõik.

Paljud targad on selle hetke kohta öelnud, et inimene õpib selle sekundi murdosa jooksul rohkem, kui oma eluaja jooksul kokku. Ei vaidle vastu. Tõsi on, et vastuseid antakse ja samas veel määratu hulk vastuseta küsimusi, mis sulle kaasa antakse. 

Need mõtetesse kerkinud küsimused on alguses piisavalt "veidrad", millede olemasolust puudub varasem teadmine. Samas ei oska ka neile kusagilt vastuseid leida. Oled nagu siil udus või peata jäänud kana!

Järsku aga satuvad eluteele senitundmatud raamatud ja avanevad just need leheküljed, kus Sind huvitavad vastused ilusti kirjas. Avastad, et väga paljud vastused on olnud juba enne Sinu sees peidus, mõistad, et loetud leheküljed on vaid peegeldus Sinust endast. 

Näha Merd: on see saatus, ettemääratus või hoopis eluülesanne ...

... oleme teelised, kes kannavad turjal oma risti Mere poole.

Juhtumisi, kui siit blogist leiad mõningaid mõtteid, milledele oled vastuseid otsinud, on hästi. Olen selle üle õnnelik ja loodetavasti ka Sina.

P.S. Juba kirjutatule lisab vahetevahel oma mõtteuitudega pilte hingematvalt kaunist ... Ja nö "reaalsuse kõverpeeglis" tõena näivat illusiooni, mulle nii oluline inimene, kes läbi moodsa tehnika värvib Merd Merega.

Ja andke nende mõtete eest mulle andeks.

 

Vahel kõnnid Sa Merest eemale. Vahel Mere poole.

Ent see, mis tähtis, on üksnes Meri.

Luksemburgis, 19. jaanuar 2009