neljapäev, 23. oktoober 2014

Platoni "Pidusöök"

        Platoni http://et.wikipedia.org/wiki/Platon (u 427 eKr - u 347 eKr) "Pidusöök" on tekstiliselt keerulise ülesehitusega ja kirjanduslikult peenelt läbikomponeeritud nagu suur osa Platoni dialooge. Selles kirjeldatakse koosviibimist (sümpoosioni), kus iga osaline peab ette kandma kiidukõne armastusele. 
 
Esimese kõne peab Phaidros (kes oli Platoni lähedane sõber ja kellele ta pühendas samanimelise dialoogi). Phaidrose järgi on Eros kõige vanem jumal, kuna tal pole vanemaid, vaid sünnib otse algkaosest koos Gaiaga. Phaidros rõhutab armastuse rolli riigi ja sõjaväe tugevdamisel, sest „kui saaks riigi või sõjaväe ainult armastajaist ja armastatuist moodustada, siis juhiksid nad neid ülihästi, väldiksid kõike häbiväärset ja võistleksid omavahel“, kuna armastatu nähes oleks piinlik midagi häbiväärset korda saata. Ühesõnaga, armastus paneb inimese ennast ületama. 
 
Teisena räägib Pausanias, kes teeb õhtumaises kultuuris püsima jäänud eristuse taevase ja maise (ehk „meelelise“) armastuse vahel. Meeleline armastus on rohkem bioloogiline, sellega armastatakse eeskätt keha ja eelistatakse rumalat partnerit. Taevane armastus on rohkem kultuuriline, sellega armastatakse teises eeskätt tema vaimu ja eelistatakse tarka kaaslast. Armastus ei tohi olla liiga hõlpus (nagu Elises ja Boiootias) ega lihtsalt taunitud (nagu Joonias), vaid peab olema ilus ja keerukas (nagu Ateenas ja Spartas): „Meie tava kohaselt jääb üle aga üks tee; kui armsam oskab armastatut kaunilt rahuldada“. Ühesõnaga, Pausanias eristab väärika ja labase armastuse ning rõhutab, et ainult esimene neist on „väga väärtuslik nii riigile kui ka üksikisikule, sest ta sunnib mõlemat, armastajat ja armastatut, hoolt kandma oma moraalse täiuslikkuse eest“. Ehk teisisõnu, selleks, et armastus saaks panna ennast ületama ja paremaks tegema, on vajalik teatav kunstipärasus, aeglus, ilu, kultuur, vaimsus. 
 
Kolmandana räägib arst Eryximachos, kes eristab kahesugust Erost ka kehade puhul: kehas on „terve“ ja „haige“ alge. Arstikunst seisneb keha terve alge rahuldamises ning halva alge pärssimises; arstikunst on „teadus keha armuihadega täitumisest ja tühjenemisest“. „On tarvis osata keha kõigi vaenulike algete vahel esile kutsuda sõprus ja vastastikune armastus“. Järgnevalt laiendab Eryximachos armastuse mõistet olulisel määral, nii et see rakendub ka näiteks muusikale, gümnastikale, põllundusele, astronoomiale ja ennustuskunstile. Nõnda on muusika „õpetus armastusalgetest harmoonias ja rütmis“. Sellises üldises tähenduses ongi armastus olendite või nähtuste vaheline harmooniline, mõõdukas ja sujuv läbikäimine.
 
Neljandana räägib näitekirjanik Aristophanes armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Igaüks neist olenditest oli ligikaudu kerakujuline, nelja jalaga, nelja käega, kahe ühesuguse vastassuundadesse pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mis võis vastassuundadesse pöörduda. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohvrid neile saaksid jätkuda. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud - nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud. Kui pooled jälle kokku said, embasid nad teineteist ja üritasid kokku kasvada. Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, et inimesed saaksid teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Mõlemasoolise olendi üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naissoost olendi pooled on lesbilised. Meessoost olendi pooled armastavad noorukina mehi ja mehena noorukeid. Nemad on parimad, sest nad on kõige mehelikumad. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole.
 
Pärast Aristophanest kõneleb viiendana Agathon, kes väidab, vastupidiselt Phaidrosele, et Eros on jumalatest kõige noorem. Peale selle on ta ilus, õrn, nõtke. Tal on ka hulk voorusi. Sarnaselt Pauluse kuulsale armastuse-oodile (1Kr 13, 1-13) ei tee Eros ülekohut (ega kannata ülekohtu all), ei kasuta vägivalda, on õiglane, arukas, vapper, tark, kunstimeisterlik. Kõik pidulised on Agathoni kõnest vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp.
 
Vastavalt kokkulepitud järjekorrale peab kuuendana kõnelema Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega rumal, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Ent miks siis kõik inimesed kogu aeg ei armasta? Asi on selles, et armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis. Inimene peab jõudma äratundmisele, mida ta tegelikult ihaldab ja armastab.
 
Ideaalne armastaja läbib viis staadiumi. Kõigepealt armub ta konkreetsesse inimesse, kelle välimus on eriti ligitõmbav. Edasi märkab ta, et füüsiline ilu ei piirdu tema armastatuga, ning hakkab armastama füüsilist ilu üldse. Järgmisena taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum, kui keha ilu. Nii hakkab ta hindama ka mehi, kes on head ja ilusad, olgugi, et nende välimus pole ligitõmbav. Nende vooruslike hingede seltskonnas kiigub ta sotsiaalse ja moraalse ilu tasandile. Ta hakkab kontempleerima institutsioonide ja üllaste tegevuste ilu. See omakorda viib teda teaduse uurimisele ja tarkuse omandamisele. Ta vabaneb kiindumusest ilu konkreetsetesse kandjatesse, olgu siis keha, hinge või ühiskonna näol. Sellisel tarkusearmastajal tekib palju kauneid ja hunnituid tundeid ja mõtteid, kuni ta lõpuks silmab ühtainust teadust, mis tegeleb iluga. See ilu on igavene, muutumatu ja absoluutne. Kõik muud kaunid asjad osalevad temas.
 
Viimasena võtab sõna nokastanud Alkibiades, kes poole öö pealt peole saabub. Alkibiades kirjeldab, kuidas Sokrates tõepoolest ei hooli keha ilust ega maisest kasust. Kõigepealt räägib ta, kuidas ta püüdnud Sokratest ära võrgutada, kuid kuidas too hoidunud „sokraatilisest armastusest“, nii et „kui olin Sokratesega terve öö maganud, tõusin üles täpselt niisugusena, nagu oleksin maganud isa või vanema venna juures“. Ehk teisisõnu, Sokrates ei lase end meelelistest peibutistest eksitada. Seejärel jutustab Alkibiades Sokratese vaprusest sõjas, kus ta ei lasknud end meelelisest hädaohust eksitada (st. Sokratest ei eksita ei meeleline mõnu ega meeleline kannatus). Muuhulgas jutustab Alkibiades huvitava loo, kuidas Sokrates Potedaia sõjakäigul kord laagris olles seisnud ööpäev läbi liikumatult ühe koha peal püsti ja mõtisklenud. Ühesõnaga, Alkibiadese kõne kinnitab Sokratese kõnet ja näitab, et Sokratese ihu ja vaim on tõepoolest läbi imbunud sellest, millest ta räägib. 
 
Platon Teosed I http://www.rahvaraamat.ee/p/platon-teosed-i/418198/et?ean=9789985821701 . Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus 2003.Platon 1991. Sämtliche Werke in zehn Bänden. Frankfurt a. M. und Leipzig: Insel-Verlag.
 
 

pühapäev, 19. oktoober 2014

William Blake "Taeva ja Põrgu Abielu"

Argument
 
Rintrah möirgab ja raputab oma leeke koormatud õhus;
Näljased pilved lasuvad sügavikul
 
Kord vaga ja ohtlikul rajal,
Aus mees hoidis oma suuna
Surmakurust läbi.
Roosid juurutakse kus astlad on ees.
Ja viljatul nõmmel
On mesilaste laul
 
Siis juurutati ohtlik rada,
Ja jõgi ja läte
Igal kaljul ja kalmul
Ja luitunud kontidelt
Sündis punane savi
 
Kuni hõlpsad rajad nurjatu jättis
Et minna ohtlikuil rajal ja ajada
Aus mees viljatule maale
 
Nüüd luurav madu kõnnib
Leebes vagaduses
Ja aus mees raevus on kõnnul
Kus hulguvad lõvid
 
Rintrah möirgab ja raputab oma leeke koormatud õhus;
Näljased pilved lasuvad sügavikul
 
Et alanud on uus taevas ning on nüüd 33 aastat selle tulekust, taas ärkab Igavene Põrgu. Ja näe! Swedenborg istub, Ingel kalmu najal: tema kirjutised on mähitud surilina. Nüüd võim on Eedomi ja Aadami pöördumisest Paradiisi; vaata Jesaja Ptk. XXXV ja XXXV
 
Vastandusteta edasiminekut ei ole. Tõmme ja Tõuge, Mõistus ja Energia, Armastus ja Viha on Inimese olemiseks vajalikud.
 
Nendest vastandustest tärkab, mis usklikud nimetavad Heaks ja Kurjaks. Hea on Mõistusele alluv passiivne. Kuri on Energiast algnev aktiivne.
 
Hea on Taevas. Kuri on Põrgu.

Kuradi Hääl
 
Kõik Piiblid või pühad seadused on olnud põhjuseks järgnevaile Eksimustele
      1.     Et Inimesel on kaks reaalset olemust, nimelt: Keha ja Hing.
     2.     Et Energia, nimega Kurjus, ainult pärineb Kehast ja et Mõistuspära, 
             nimega Headus, ainult pärineb Hingest.
     3.     Et Jumal karistab Inimest Igavikus oma Energiate järgimise eest.
 
Aga järgnevad Vastandused oma piirides vastavad tõele.
      1.     Inimesel puudub Keha eraldi oma Hingest; kuna Keha all mõistetu on üks osa Hingest, 
             tunnetatav viie Meele poolt - Hinge võtmekanalid praegusel ajastul.
     2.     Energia on ainus elu ja põhineb Kehast ja Mõistuspära on Energiat kammitsev või ümbritsev piire.
     3.     Energia on Igavene Rõõm.
 
Need, kes ohjeldavad iha, teevad nõnda, kuna neil on see piisavalt nõrk ohjelduseks; ja ohjeldaja ehk mõistus haarab iha koha ja valitseb tõrksaid.

Ja olles ohjeldatud, muutub see aegamisi võimetuks, kuni see on iha pelk vari.

Selle ajalugu on kirjutatud "Kaotatud Paradiisis" ja Valitseja ehk Mõistus kannab nime Messias.

Ja algupärane Peaingel, ehk taevaste vägede käsu omanik, kannab nime Kurat ehk Saatan ja tema lapsed nimesid Patt ja Surm.

Kuid Iiobi Raamatus, Miltoni Messias kannab nime Saatan.

Sest selle ajaloo on omaks võtnud mõlemad pooled.

Näis tõepoolest Mõistusele, et justkui Iha heideti välja; kuid Kuradi väide on, et Messias langes ja rajas paradiisi Sügavikust varastatust.

Seda näidatakse Evangeeliumis, kus ta palvetab Isale saatmaks talle Püha Vaimu ehk Iha, et Mõistusel võiks olla Ideid millele rajada, olles Piibli Jehoovana ei keegi teine kui see, kes elutseb lõõmavas tules.

Tea, et pärast surma, Kristus, temast sai Jehoova.
 
Kuid Miltonis, Isa on Saatus, Poeg viie meele Jagatis, ja Püha Vaim, Tühjus!

Märkus: Põhjus, miks Milton kirjutas ahelates kui kirjutas Inglitest ja Jumalast ja vabaduses kui Kuradist ja Põrgust, on, sest ta oli tõeline Poeet ja kuuluvuselt Kuradi poolel ise seda teadmata.

Mälestusväärne kujutelm

Kui ma kõndisin ühes põrgu tuledega, rõõmustatud Vaimu naudinguist, millele Inglid vaatavad kannatuse ja hullusena, kogusin mõned nende Vanasõnadest; uskudes, et riigis kasutatavad ütlused täheldavad tema loomust, seega ilmestaks ehk Vanasõnad Põrgust Põrgulikku tarkust paremini kui ükski hoonete või rõivastuse kirjeldus.
 
Kui ma tulin koju; viie meele Sügavikul, kus silepindne kuristik põrnitseb üle oleva maailma, nägin võimsat Kuradit kaetud mustis pilvis, hõljumas kalju külgedel: söövitavast tulest kirjutas ta järgneva lause, mis asub nüüd tajutult inimmõistuses ja loetud igaühel ilmas.

Kuis teategi te, et iga ka Lind mis õhust läbi lõikab, On naudingumaailm meeletu, suletud te meeltelt viielt?

Põrgu Vanasõnad

Külviajal õpi, lõikel õpeta, talvel naudi.
 
Aja oma käru ja ader üle surnute luude. 
 
Liigsuse rada viib tarkuse lossi.
 
Ettenägelikkus on rikas, kole, vana neitsi keda himurdab Võimetus.

Kes ihkab, aga ei tegutse, sigitab katku.

Poolitud uss andestab adrale.

Kasta jõkke, kes armastab vett.

Loll ei näe sama puud, mida näeb tark.

Kelle näos ei sära valgus, ei saa kunagi täheks.

Igavik on armunud aja sigitistesse.

Tegusal mesilasel pole aega mureks.
 
Narruse tunnid mõõdetakse kellaga, kuid tarkust ei saa mõõta ükski kell.

Kõik tervislik toit püütakse võrgu või lõksuta.

Nappusaastal too välja kaalud, mõõdud ja arvud.

Ükski lind ei söösta liiga kõrgele kui ta sööstab oma enese tiivul.

Surnud keha ei neima vigastusi.

Kõige ülevam tegu on seada teine enese ette.

Kui narr oleks püsiv oma rumaluses saaks ta targaks.

Rumalus on nurjatuse ürp.

Häbi on uhkuse ürp.

Vanglad rajatakse Seaduse kividest, Lõbumajad Religiooni tellistest.

Paabulinnu edevus on Jumala hiilgus.

Kitse iharus on Jumala and.

Lõvi raevusus on Jumala tarkus.

Naise paljasus on Jumala tegu.

Mure liiasus naerab. Rõõmu liiasus nutab.

Lõvide möire, huntide ulg, tormise mere märatsus ja purustav mõõk on osad igavikust liiga võimas inimese silmale.

Rebane neab lõksu, mitte ennast.

Rõõmud viljastavad. Kurbused toovad ilmale.

Las mees kandku lõvi nahka, naine lamba villakut.

Linnule pesa, ämblikule võrk, inimesele sõprus.

Nii isekas naerev narr kui tõre põrnitsev narr arvatakse mõlemad olevat targad, et neist võiks saada sau.

Mis on nüüd tõestatud, oli kord vaid arvatud.

Rott, hiir, rebane ja küülik vaatavad juuri. Lõvi, tiiger, hobune ja elevant vaatavad vilju.

Paak mahutab: purskkaev ajab üle.

Üks mõte täidab mõõtmatuse.

Ole alati valmis rääkima ausalt ja nurjatu inimene väldib sind.

Iga asi võimalik uskumiseks on tõe kujutis.

Kotkas ei kaotanud eales nõnda palju kui siis kui ta alistus õppimaks vareselt.

Rebase eest hoolitseb ta ise, aga Jumal hoolitseb lõvi eest.

Mõtle hommikul, tegutse lõunal, einesta õhtul, maga öösel.

Kes on pidanud kannatama sinu kehtestusest temale, tunneb sind.

Nagu ader jälgib sõnu, nõnda Jumal tasub palvetele.

Raevu tiigrid on arukamad kui juhenduse hobused.

Oleta mürki seisvast veest.

Sa ei tea eales, mis on piisav, kuniks sa ei tea, mis on enam kui piisav.

Kuula narri laitust! See on kuninglik õigus!

Silmad tulest, sõõrmed õhust, suu veest, leib mullast.

Kesine julguses on vägev kavaluses.

Õunapuu ei küsi eales pöögilt, kuidas kanda vilja, ega lõvi hobuselt, kuidas tabada saaki.

Tänulik saaja kannab küllaldast saaki.

Kui teised polnuks narrid, peaksime olema ise.

Magusa rõõmu hinge ei saa kunagi rüvetada.

Kui kaed Kotkast, kaed osakest Vaimust; kergita oma pead!

Just nagu röövik valib munemiseks kauneimad lehed, valib ka preester needmiseks kauneimad rõõmud.

Luua pisike lill on mitme ajastu pingutus.

Nea ahistusi. Õnnista lõdvestusi.

Palvetest ei adratata! Ülistustest ei lõigata!

Pea Ülevus, süda Liigutavus, genitaalid Ilu, käed ja jalad Proportsioon.

Nagu õhk linnule või meri kalale, nõnda on põlgus põlastusväärsetele.

Vares sooviks, et kõik oleks must; öökull, et kõik oleks valge.

Küllus on Ilu.

Kui lõvi nõustaks rebane oleks ta kaval.

Täiustustamine rajab sirgeid teid; kuid kõverad täiustamata teed, on teed Vaimust.

Ennem mõrvata imik hällis kui hellitada teostamata ihasid.

Kus inimene puudub, on loodus viljatu.

Tõde ei saa kunagi rääkida nii, et seda mõistetaks, kuid ei usuta.

Piisavalt! Või Liiga palju.

Iidsed Luuletajad hingestasid kõik tajutavad kehad Jumalate või Vaimudega, andes neile nimed ja kaunistades neid metsade, jõgede, mägede, järvede, linnade, rahvaste ja mis iganes omadustega mida nende laienenud ja arvukad meeled tajuda suutsid.

Ja eriti uurisid nad iga linna ja riigi vaimu, asetades nad nende vaimse jumaluse alla.

Kuniks rajati süsteem, millest mõned lõikasid kasu ja orjastasid harimatud katsetega teostada või eraldada need vaimsed jumalused nende kehadest; nõnda sündis Preesterkond.

Valides jumalduseks vahendid luulelistest lugudest.

Ning ajapikku kuulutasid, et taoliseid asju olid käskinud Jumalad.

Nõnda unustatigi, et Kõik jumalused pesitsevad inimrinnas.

Mälestusväärne kujutelm

Prohvetid Jesaja ja Hesekiel einestasid minuga ja ma küsisin neilt, kuidas julgesid nad nõnda veendunult kinnitada, et Jumal kõneles nendega; ja ega nad sellel ajal arvanud, et neid mõistetaks vääriti ja olla seeläbi pettuse põhjustajaks.

Jesaja vastas: „Ma ei näinud Jumalat, ega kuulnud ühtki mingis piiratud orgaanilises tajus; kuid mu meeled avastasid piiramatu igas asjas ja olles siis veendud ja jäädes kindlaks, et siira pahameele hääl on Jumala hääl, ei hoolinud ma tagajärgedest vaid kirjutasin.

Siis ma küsisin: „Kas kindel veendumus, et asi on, ta selleks ka teeb?“

Ta vastas: „Kõik luuletajad usuvad, et teeb ja kujutlusvõime ajastuil kadus sellest kindlast veendumusest mägesigi; kuid paljud ei ole võimelised kindlaks veendumuseks üheski asjas.“

Siis Hesekiel ütles: „Idamaade filosoofia õpetas meile esimese põhimõtte inimtajust: et mõned rahvad evisid üht põlvnemise ideed ja mõned teist: meile, pärinedes Iisrealist, õpetati, et Luuleline Vaim (nagu sa seda nüüd kutsud) oli esimene põhimõtetest ja kõik teised pelgalt tuletuslikud, mis oli meie põlguse ajendiks teiste maade Preestrite ja Filosoofide suhtes ning ennustades, et kõik Jumalad tõestatakse viimaks pärinevat meie omast ja osutuvat ühtivaks Luulelise Vaimuga; just see oli, mida meie suur poeet, Kuningas Taavet, igatses nii kirglikult ja kuulutab nii liigutavalt, öeldes, et seeläbi vallutab ta vaenlased ja valitseb kuningriike; ja nii väga me armastasime oma Jumalat, et tema nimel needsime kõikide ümbritsevate rahvaste jumalused ja kinnitasime, et nad olid mässanud: nendest arvamustest jõudsid harimatud arusaamale, et kõik rahvad peaksid alistuma viimaks juutidele.“

„See,“ ta ütles, „nagu kõik kindlad veendumused, on jõudnud möödanikku; sest kõik rahvused usuvad juutide seadustikku ja kummardavad juutide jumalat ja mis suuremat alistumist leiduda võikski?“

Ma kuulsin seda mõningase imetlusega ja pean tunnistama oma enese veendumist. Pärast einet palusin Jesajalt õnnistada maailma oma kadunud töödega; ta ütles, midagi võrdväärset pole kaotatud. Hesekiel väitis sama enese kohta.

Samuti küsisin Jesajalt, mis ajendas teda kõndima paljalt ja paljajalu kolm aastat? ta vastas: „sama mis ajendas meie sõpra Diongenest Kreekast.“

Siis küsisin Hesekielt, miks sõi ta sõnnikut ja lamas nõnda kaua oma paremal ja vasakul küljel? ta vastas: „ihast kergitada teisi tajumaks piiramatut: seda harrastavad Põhja-Ameerika hõimud ja on selline siis siiras, kes keeldub oma vaimust või südametunnistusest ainuüksi hetkelise muretuse või heameele nimel?“
 
Iidne pärimus, et maailm hävitatakse kuue tuhande aasta lõppedes tules, vastab tõele nagu olen seda kuulnud Põrgust.

Sest keerubil oma leegitseva mõõgaga kästakse sel hetkel lahkuda oma postilt elupuu valvel; ja kui ta lahkub, kõik loodu hävib ja näib piiramatu ja pühana, kuigi praegu näib see piiratud ja rikutuna.

See jääb aga möödanikku meelelise naudingu täiustuse kaudu.

Aga esmase tähelepaneku, et inimesel on keha eraldi oma hingest, saab kustutatud; seda teen mina, trükkides kuratlikul viisil söövituste abil, mis Põrgus on tervendavad ja ravivad, sulatades ära pealmised pinnad ja paljastades selle lõpmatuse, mis oli peidetud.

Kui puhastataks taju-uksed ilmneks inimesele kõik nii nagu see on, lõpmatuna.

Sest inimene on end sulgenud, jäetud nägema kõiki asju ainult läbi oma koopa kitsa prao.

Mälestusväärne Kujutelm
 
Ma olin ühes trükikojas Põrgus ja nägin vahendeid, millega teadmine kantakse põlvest põlve.

Esimeses kambris oli Draakon-Mees, pühkimas ära rämpsu koopa suust; seespool, suur hulk Draakoneid õõnestasid koobast.

Teises kambris oli Rästik, kägardunud ümber kivi ja koopa ja teised kaunistamas seda kulla, hõbeda ning vääriskividega.

Kolmandas kambris oli Kotkas, õhu tiivus ja sules: tema põhjustas koopa sisemuse olema lõpmatuna; ümberringi oli arvukalt Kotkaid nagu inimesed, kes rajasid tohututes kaljudes paleesid.

Neljandas kambris olid leegitseva tule Lõvid, märatsedes ja sulatades metalle elavaiks vedelikeks.

Viiendas kambris olid Nimetud kujud, kes kallasid metalle avarusse.

Seal võtsid neid vastu Inimesed, kes hõivasid kuuendat kambrit, ja omandasid raamatute kuju ja seati raamatukogudeks.

Hiiglased, kes rajasid selle maailma oma meelelisse olemasollu ja näivad nüüd selles elavat ahelais, on tegelikkuses selle elu põhjuseks ja kogu tegevuse allikaks; kuid ahelad on nõrkade kavalus ja taltsutavad vaime kellel oleks jaksu energiale vastu hakata; nagu vanasõnaski, on kesised julguses vägevad kavaluses.

Nõnda üks osa olemisest on Tootev, teine Õgiv: Õgijale näib justkui, et tootja on oma ahelais; kuid nii see ei ole ja ta võtab ainult osa eksistentsist, kujutades seda tervikuna.

Kuid Tootev lakkaks olema Tootev kui Õgiv, nagu meri, ei saaks omale ta naudingute ülejäägi.

Mõned ütlevad: „Kas Jumal üksi pole Tootev?“ Ma vastan: „Jumal ainult tegutseb ja on olemasolevais olendis või inimestes.“

Need kaks inimese tüüpi eksisteerivad alati ilmas ja peaksid olema vaenlased: kes iganes üritab neid lepitada, üritab hävitada eksistentsi.

Religioon on püüdlus neid kahte lepitada.

Märkus: Jeesus Kristus ei soovinud neid liita, vaid lahutada nagu seda lammaste ja kitsede tähendamissõnas ja ütleb: „Ma ei tulnud tooma Rahu, vaid Mõõka.“

Messiast ehk Saatanat ehk Ahvatlejat arvati varem kuuluvat üheks Uputuseelsete seast, kes on meie Energiad.

Mälestusväärne kujutelm

Ingel tuli minu juurde ja ütles: „Oh haletsusväärne rumal noor mees! Oh õudus! Oh kohutav seisund! Pea meeles seda kuuma leegitsevat kongi, mida valmistad enesele koduks igaveseks, kuhu taolise elukäiguga oled suundumas.“

Ma ütlesin: „Ehk oled nõus näitama mulle minu igavest saatust ja mõtiskleme koos selle üle ja vaatame, kas ihaldusväärsem saatustest on sinu või minu oma.“

Niisiis viis ta mind läbi talli ja läbi kiriku ja alla kiriku keldrisse, mille lõpus asus veski: läksime läbi veski ja jõudsime koopani: sügavamale looklevas koopas kobasime, kuni meile ilmus piiritu tühjus nagu allilma taevas ja me klammerdusime puude juurtele ja rippusime selle otsatuse kohal; kuid ma ütlesin: „kui sind rõõmustaks, pühendagem ennast sellele tühjusele ja vaatame, ega ettenägelikkust leidu ka siin: kui sina ei tee, mina teen:“ kuid ta vastas: „ära eelda, oh noor mees, kuid kuniks püsime siin, kae oma saatust, mis ilmub peagi kui pimedus hääbub.“

Niisiis jäin ma temaga, istudes tamme kõveral harjal; tema püsis hõljunult seenel, mis rippus pea alaspidi sügavikku.

Järkhaaval me silmitsesime lõpmatut Süvikut, lõõmav kui põleva linna toss; meie all tohutus kauguses asus päike, must, kuid hiilgav; selle ümber raevukad rööpad, millel tiirlesid hiiglaslikud ämblikud, roomamas järgi oma saagile, mida lendas, või pigem ujus, lõpmatus sügavuses kõlvatusest pärinenud loomade kõige koletumal kujul; ja taevas oli neid täis ja näis neist koosnevat: need on Kuradid ja kutsutakse õhu vägedeks. Ma nüüd küsisin nüüd oma kaaslaselt, milline on mu igavene saatus? ta vastas: „mustade ja valgete ämblikute vahel.“

Kuid nüüd, mustade ja valgete ämblikute vahelt, lõhkes pilv ja tuli ning voogas läbi sügaviku, tumendades kõik enese all nii, et süvik all moondus mustaks nagu meri ja voogas kohutavas müras; meie all lasus eimiski nüüd nähtuna ainult musta rajuna, kuni vaadates itta pilvede ja lainete vahele, me nägime verejuga segatud tules ja meist väheste kivivisete kaugusel, ilmus ja kadus uuesti koletu roomaja soomuseline kurd; viimaks idas, umbes kolme kraadi kaugusel, ilmus lainete kohale raevukas hari; aeglaselt see kasvas nagu kuldsete kaljude seljak, kuni avastasime kaks erepunasest leegist kera, mille juurest meri pages suitsupilvedena; ning nüüd nägime, et tegemist oli Leviaatani peaga; tema otsaesine oli kaetud roheliste ja lillade viirgudega nagu need mis tiigri laubal: peagi nägime ta suud ja punaseid lõpuseid rippumas vahetult märatseva vahu kohal, verepiiskadega värvimas musta sügavikku, ta tormas meie suunas kogu vaimse olemise raevukusega.

Minu sõber Ingel ronis oma kohalt üles veskisse: ma jäin üksi; ja seda kujutlust enam ei olnud, vaid leidsin end hoopis istumas kuuvalgel mingi jõe meeldival seljakul, kuuldes harfimängijat, kes laulis harfile motiivil: „Kes kunagi ei muuda oma arvamust, on nagu seisev vesi ja sigitab vaimult lömitajaid.“

Kuid ma tõusin ning otsin veski järele ja seal leidsin oma Ingli, kes, üllatunult, küsis, kuidas ma pääsesin?

Ma vastasin: „Kõik, mida nägime, tulenes sinu metafüüsikast; sest kui sa ära jooksid, leidsin end kuuvalgel kaldal kuulmas harfi. Kuid oleme nüüd näinud minu igavest saatust, ehk näitan sulle sinu oma?“ ta naeris minu ettepaneku peale; kuid oma jõuga haarasin ta järsku oma käte vahele ja lendasime läbi öö lääne poole kuni olime kerkinud kõrgemale maa varjust; siis heitsin ennast temaga otse päikese kehasse; seal riietasin end valgesse ja võttes oma kätte Swedenborgi köited, vajusin sellelt õndsalt alalt ja möödusin kõigist planeetidest kuni jõudsime Saturnini: siin peatusin ma puhkama, hüpates tühjusesse, Saturni ja liikumatute tähtede vahel.

„Siin,“ ütlesin mina, „on sinu saatus, selles kosmoses - kui kosmoseks seda nimetada võib. Peagi me nägime talli ja kirikut ja ma viisin ta altarile ja avasin Piibli, ja näe! see oli sügav auk, mille sisse ma laskusin, ajades Inglit enese ees; peagi me nägime seitset maja tellistest; ühte me sisenesime; seal asusid arvukad ahvid, paavianid ja teised sellest tõust, aheldatud keskelt, irvitades ning kahmates üksteise suunas, kuid hoitud tagasi oma ahelate lühidusest: siiski, ma nägin et mõnikord kasvasid nad arvukaiks ja siis püüdsid tugevad nõrgad ning irvitaval muljel esmalt heitsid ühte ja siis õgisid, kitkudes kõigepealt ühe jäseme ja siis teise, kuni kehast jäi vaid abitu ront; selle, pärast irvitamist ja suudlemist näilise hellusega, õgisid nad samuti; ning siin ja seal nägin mõnda naudinguga nokkimas ära liha oma enese sabalt; kuna hais häiris kohutavalt meid mõlemat, sisenesime veskisse ja mu käsi sattus vastu surnu luukere, kes veskis osutus Aristotelese Analüütikuks.

Siis ütles Ingel: „sinu viirastus on end minule sundinud ja sa peaksid häbenema.“

Ma vastasin: „me kehtestame ennast üksteisele ja see on vaid kaotatud aeg kõnelda sinuga, kelle tööd kuuluvad ainult Analüütikuile.“

Vastandus on tõeline Sõprus.

Olen alati arvanud, et Inglitel on edevust kõneleda iseendist kui ainsaist targust; seda teevad nad järjepidevast mõistuspärastamisest idanenud enesekindlas jultumuses.
 
Nõnda uhkustab Swedenborg, et mis ta kirjutab, on uus: kuigi see on kõigest varem kirjastatud raamatute Sisu või Loend.

Mees vedas ahvi ringi näitamiseks ja kuna ta oli veidi targem kui ahv, muutus edevaks ja veenis ennast kordades targemaks kui seitse teist meest. Nõnda on see Swedenborgiga: ta tõestab kirikute narrust ja paljastab silmakirjalikkusi, kuni asub uskuma, et kõik on usklikud ja tema üksi maailmas on murdnud vabaks.

Nüüd kuula lihtsat fakti: Swedenborg ei ole kirjutanud ühtegi uut tõde. Nüüd kuula veel üht: ta on kirjutanud kõik vanad valed.

Ja nüüd kuula põhjust. Ta kõneles Inglitega, kes on kõik usklikud, ega kõnelenud üldse Kuraditega kes kõik vihkavad usku, kuna oma ennasttäis arusaamadega oli ta selleks võimetu.

Seega on Swedenborgi kirjutised kokkuvõte kõigist pealiskaudsetest arvamustest ja analüüs nendest, mis ülevamad - kuid enamat mitte.

Nüüd võta veel üks lihtne fakt. Iga mehhaaniliste annetega inimene võiks Paracelsuse või Jacob Behmeni kirjutistest toota kümme tuhat köidet samaväärset Swedenborigi omadele ja Dantest või Shakespearist, lõputu hulga.

Kuid olles teinud seda, ärgu öelgu ta, et teab paremini kui ta õpetaja, kuna ta hoiab kõigest küünalt päikse kumas.

Mälestusväärne kujutelm

Kord nägin Kuradit tule leekides, kes tõusis pilvel istuva Ingli palge ette ja tõi kuuldavale need sõnad: „Kummardada Jumalat on: Austada tema kingitusi teistes, iga inimest oma võimekuse kohaselt ja armastada suurimaid inimesi enim: need, kes kadestavad või laimavad suuri mehi, vihkavad Jumalat; kuna pole olemas teist Jumalat.

Seda kuulnud, läks Ingel äärepealt siniseks; kuid enese talitsemise järel, muutus ta kollaseks ja viimaks valgeks, roosaks ja naeratavaks ning vastas siis: „Sina Ebajumalkummardaja! kas Jumal pole mitte Üks? ja kas ta pole mitte nähtav Jeesus Kristuses? ja kas pole Jeesus Kristus andnud oma heakskiidu kümne käsu seadusele? ja kas pole mitte kõik teised inimesed narrid, patused ja tühised?“

Kurat vastas: „Tambi narri kasvõi nisuuhmris, kuid ikka ei saa välja pekstud temast rumalus; kui Jeesus Kristus on suurim meestest, peaksid armastama teda suurimal määral; nüüd kuula kuidas on ta andnud heakskiidu kümne käsu seadusele: kas ta mitte ei pilganud pühal päeval ja nõnda pilganud pühapäeva Jumalat? tapnud need, kes tapeti tema tõttu? pööranud kõrvale seadusest truudust murdnud naise kasuks? andnud valetunnistuse kui loobus kaitsest Pilatuse ees? himustanud kui oma järgijate eest palvetades kutsunud esile neid hülgama meelega neid, kes keeldusid neid majutama? Ma ütlen sulle, ükski voorus ei saa olla ilma nende kümne käsu murdmiseta. Jeesus oli ainult voorusest ja tegutses impulsist, mitte reeglitest.“

Kui ta oli nõnda kõnelenud, ma silmitsesin inglit, kes sirutas välja oma käed, emmates tuleleeke ja hävis ja tõusis kui Eliah.

Märkus: See ingel, kellest nüüd on saanud Kurat, on mu sõber eriti; me tihti loeme koos Piiblit selle põrgulikus või kuratlikus tähenduses, mille pärib ka maailm kui ta hästi käitub.

Ma olen samuti lugenud Põrgu Piiblit, mille maailm pärib, sõltumata kas ta seda tahab või mitte.

Sama seadus Lõvile ja Härjale on Ebaõiglus.

Vabaduse Laul

1. Igavene Naine oigas! Seda võis kuulda kõikjal üle Maa.

2. Albioni rannik on haige, vaikne; Ameerika aasad rauged.

3. Ettekuulutuste varjud värisevad piki jõgesid ja järvi ja pomisevad üle ookeani: Prantsusmaa, kisu maha oma vanglad!

4. Kuldne Hispaania, lõhu vana Rooma piirded!
5. Heida oma võtmed, oh Rooma, langema alla sügavikku, langema suisa alla igavikku.
6. Ja nuta.
7. Oma värisevasse kätte, ta võttis äsja sündinud õu, uilgav.

8. Nendel lõpmatuil valgusmägedel, nüüd hoitud eemale Atlandi mere poolt, äsja sündinud tuli seisis tähtse kuninga palgel!
9. Roidunud hallikulmse lume ja kõuelistel palgetel, kadedad tiivad vehkisid üle sügaviku.
10. Odakäsi põles tipus, lahti pannaldatud oli kilp; edasi läksid kadeduse käed koos leegitsevate juustega ja heitsid selle äsjasündinud ime läbi tähelise öö.
11. Tuli, tuli langeb!
12. Vaata üles! vaata üles! Oh Londoni kodanik, avarda oma ilme! Oh juut, jäta kulla lugemine! naase oma veini ja õli juurde. Oh aafriklane! must aafriklane! (mine, tiivuline mõte, avarda ta otsaesist.)
13. Tulised jäsemed, leegitsev juus, paisatud kui vajuv päike lääne merre.
14. Äratatud oma igavesest unest, auväärt vägi pages möirates minema.
15. Alla tormas, tema tiivad abitult laperdamas, kade kuningas; tema hallikulmne nõu, kõuelised sõdurid, lokkis veteranid kiivrite ja kilpide ja vankrite, hobuste, elevantide, lippude, losside, lingude ja kivide vahel.
16. Langev, tormav, laostav! maetud varemetesse Urthona koobastel;
17. Terve öö varemete varjus; siis, nende trotslikud leegid hajunud, kerkisid ümber sünge kuninga.
18. Kõue ja tulega, juhtides oma säravaid võõrustajaid läbi ahera metsikuse, ta kuulutab välja oma kümme käsku, heites oma kiirgava pilgu üle sügaviku sünges jahmatuses,
19. Kus tule poeg tema ida pilves, kui hommik uhkeldab oma kuldse rinnaga,
20. Põlates needustest joonistatud pilvi, lööb kivist seadused põrmu, vallandades igavesed hobused öistest koobastest, ta karjub:

IMPEERIUMI EI OLE ENAM! JA LÕVI & HUNT NÜÜD LAKKAVAD
 
KOOR
 
Ärgu Kaarna Preestrid enam koitku, surmavas mustas, ega kähedal toonil needku rõõmu lapsi. Ega tema tunnustatud vennased - keda, türann, ta nimetab vabaks - asetagu kammitsaid või ehitagu katust. Ega kahvatu usklik liiderdus nimetagu seda süütuseks, et soovida, kuid mitte teha.

Sest kõik, mis elab, on Püha.
 
 

laupäev, 18. oktoober 2014

Kuningas Saalomoni õpetussõnad

ARHEOLOOGID LEIDSID KUNINGAS SAALOMONI KAEVANDUSED?
 
Postimees
28.10.2008
Inna-Katrin Hein
 
Arheoloogid on veendunud, Jordaaniast leitud vasekaevandused kuulusid kunagi kuningas Saalomonile.

Leitud kaevandus on hiigelsuur ja selles on üle saja hoone. Kaevanduse avad on nii suured, et need on nähtavad ka satelliitpiltidel, kirjutab The Daily Mail.
 
"Need kaevandused rajati umbes kümnendal sajandil eKr, kui juutide kuningaks oli Saalomon. Vasekaevandused tegid kuninga rikkaks ning võimaldasid tal Iisraeli ja Juuda riigid ühendada," lisasid arheoloogid.
 
Arheoloogid jätkasid, et leid käivitas uuesti debati, kui palju on Vanas Testamendis ajaloolist tõde ja kui palju on lihtsalt müüte.
 
Nii aardekütid kui ka arheoloogid on sadu aastaid püüdnud neid legendaarseid kaevandusi leida. Jaht neile algas pärast seda, kui ilmus Rider Haggardi romaan "King Solomon`s Mines" ning kus seisab, et tegemist oli kulla- ja teemantide kaevandustega.
 
Arheoloogide arvates pingutas kirjanik üle ning need on tavalised vasekaevandused.
 
Kaevandused leiti Surnumerest lõunas, paigast, mis kannab nime Khirbat en-Nahas. Araabia keeles tähendab see kohanimi nimi "vasepaika".
 
Vanas Testamendis kirjeldati seda paika Edomi kuningriigina. Kuningas Saalomoni ajal oli see talle kuuluv vasallriik, mis maksis andamit. 
 
1970. – 1980. aastatel seal piirkonnas tehtud väljakaevamiste tulemused näitasid, et vasekaevandamine käivitati 7. sajandil eKr.
 
USA California ülikooli arheoloogi Thomas Levy ja Jordaania arheoloogi Mohammed Najjari arvates näitas nende leid, et vase kaevandamist alustati seal juba 10. sajandil eKr.
 
"Leidsime tõendusmaterjali üsna keeruka struktuuriga ühiskonna ja ka vasekaevanduste kohta, mille õitseaeg oli 10. – 9. sajandil eKr. See viis mõtted tagasi piiblis kirjeldatud sündmustele ja kuningas Saalomonile", lisasid arheoloogid.
 
Arheoloogid leidsid piirkonnast saja ehitise jäänused, kaasa arvatud ka kindluse jäänused.
 
"Kaevandamise märgid on nii selgelt nähtavad, et isegi Google Earth suudaks need üles leida," arvasid arheoloogid.
 
Kuningas Saalomon (heebrea keeles shlomo, ladina keeles Salomon või Solomon, nimi tähendab "rahu") sündis Jeruusalemmas umbes 1000 eKr. Oli Iisraeli ja Juuda kuningas 970 – 928 eKr. Ta oli kuningas Taaveti ja Batseba poeg ning eriti kuulus oma tarkuse poolest, kel oli palju mõistust ja taipamisvõimet. 
 
Saalomon oskas luuletada ja koostada valme. Ta kõneles kolm tuhat õpetussõna ja ta laule oli tuhat viis. Ta kõneles loomadest, lindudest, roomajatest ja kaladest. Saalomoni tarkust tuldi kuulama kõigist rahvaist ja kõigi maa kuningate hulgast, kes olid kuulnud tema tarkusest. 
 
Saalomoni aega näevad juudid tänapäeval kuldajana, mil Iisrael oli rikkam kui kunagi varem. Saalomon lasi ka ehitada Jeruusalemma Moria mäele templi, kuhu paigutas seaduselaeka. Kuningana arendas ta suhteid välisriikidega ja sai üheks võimsaimaks valitsejaks regioonis. Saalomon uuendas ka Iisraeli armeed; jalaväe asemel võeti kasutusele sõjavankrid.
 
Juudi traditsiooni järgi kirjutas Saalomon kolm Piibli raamatutest: Koguja, Ülemlaulu ja enamuse Õpetussõnadest.
 
__________________
 
SAALOMONI TARKUS
 
Saalomoni õpetussõnad:

1 Tark poeg rõõmustab isa, aga alp poeg on emale meelehärmiks.
2 Ülekohtuselt saadud varandustest pole kasu, aga õiglus päästab surmast.
3 Issand ei lase nälgida õiget hinge, aga ta tõrjub tagasi õelate himu.
4 Laisk käsi toob vaesuse, aga virgad käed teevad rikkaks.
5 Taibukas poeg kogub suvel, aga poeg, kes lõikusajal magab, teeb häbi.
6 Õige pea peale tulevad õnnistused, aga õelate suus peitub vägivald.
7 Mälestus õigest jääb õnnistuseks, aga õelate nimi kõduneb.
8 Kes on südamelt tark, võtab käsud vastu, aga huultelt meeletu libastub.
9 Kes elab laitmatult, elab julgesti, aga kelle teed on kõverad, selle käsi käib halvasti.
10 Kes pilgutab silmi, põhjustab valu, ja huultelt meeletu libastub.
11 Õiglase suu on eluallikas, aga õelate suus peitub vägivald.
12 Vihkamine õhutab riidu, aga armastus katab kinni kõik üleastumised.
13 Mõistliku huultel leidub tarkust, aga meeletu seljale on vitsa vaja.
14 Targad panevad tallele, mida teavad, aga rumala suu toob hukatuse lähedale.
15 Rikka varandus on tema tugev linn, vaestele on nende vaesus hukatuseks.
16 Õige inimese töötasu on eluks, õela tulu on patuks.
17 Kes hoiab õpetust, on elurajal, aga kes põlgab noomimist, eksib ära.
18 Kes peab salaviha, selle huuled on valelikud, ja kes ajab laimujuttu, on alp.
19 Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik.
20 Õiglase keel on valitud hõbe, õelate süda on vähe väärt.
21 Õiglase huuled kosutavad paljusid, aga rumalad surevad arunappuse pärast.
22 See on Issanda õnnistus, mis teeb rikkaks, ja oma vaev ei lisa sellele midagi juurde.
23 Albile meeldib teha häbitegusid, aga mõistlikule mehele meeldib tarkus.
24 Mida õel kardab, see tabab teda, aga õigete igatsus rahuldatakse.
25 Kui torm üle käib, siis pole enam õelat, aga õigel on igavene alus.
26 Nagu äädikas hammastele ja suits silmadele, nõnda on laisk sellele, kes tema läkitab.
27 Issanda kartus jätkab elupäevi, aga õelate aastaid lühendatakse.
28 Õigete ootus on rõõm, aga õelate lootus hukkub.
29 Issanda tee on kindluseks laitmatule, aga kurjategijaile on ta hukatuseks.
30 Õige ei kõigu iialgi, aga õelad ei jää maale elama.
31 Õiglase suu edendab tarkust, aga valelik keel hävitatakse.
32 Õiglase huuled teavad, mis on meelepärane, aga õelate suu on pöörane. 
 
Saalomoni tarkus
 
1 Valed kaalud on Issanda meelest jäledus, aga õigest vihist on tal hea meel.
2 Tuleb uhkus, tuleb ka häbi, aga alandlikel on tarkus.
3 Ausus juhib õiglasi, aga valelikkus hävitab truudusemurdjad.
4 Varandusest pole kasu vihapäeval, aga õiglus päästab surmast.
5 Õiglus tasandab vagale tema tee, aga õel langeb oma õeluse läbi.
6 Õigete õiglus päästab neid, aga truudusemurdjaid vangistab nende oma himu.
7 Kui õel inimene sureb, siis ta lootus hävib, ja rumalate ootus kaob.
8 Õige päästetakse hädast, aga õel satub sinna tema asemel.
9 Suuga hävitab jumalatu oma ligimese, aga õiged pääsevad teadlikkuse läbi.
10 Õigete õnnest hõiskab linn ja õelate hukkumisest tuntakse rõõmu.
11 Õigete õnnistusest kerkib linn, aga õelate suu kisub selle maha.
12 Napiaruline on, kes halvustab oma ligimest, aga arukas mees on vait.
13 Kes käib keelekandjana, reedab saladusi, aga kes on ustava vaimuga, varjab neid.
14 Kus ei ole juhtimist, seal langeb rahvas, aga kus on palju nõuandjaid, seal on abi.
15 Kes asub käendajaks võõrale, selle käsi käib halvasti, aga kes käendamist ei salli, võib olla muretu.
16 Veetlev naine saavutab au ja virgad saavutavad rikkuse.
17 Kes osutab halastust, teeb head iseenesele, aga kalk teeb valu oma ihule.
18 Õel teenib petise palga, aga õigluse külvaja tõelise tasu.
19 Kes püsib õigluses, jääb elama, aga kes taotleb kurja, saab surma.
20 Need, kel valelik süda, on Issanda meelest jäledad, aga tal on hea meel neist, kelle tee on laitmatu.
21 Käsi selle peale! Kuri ei jää karistuseta, aga õigete sugu pääseb.
22 Otsekui kuldrõngas sea kärsas on ilus naine, kel puudub peenetundelisus.
23 Õigete igatsuseks on ainult hea, õelate ootuseks viha.
24 Üks jagab välja, aga saab üha lisa, teine hoiab varandust, ometi on puudus käes.
25 Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse.
26 Kes keelab vilja, seda sajatab rahvas, aga müüja peale tuleb õnnistus.
27 Kes taotleb head, leiab tunnustuse, aga kes kavatseb kurja, seda ennast see tabab.
28 Kes loodab oma rikkuse peale, langeb, aga õiged haljendavad nagu lehed.
29 Kes oma koja hooletusse jätab, lõikab tuult, ja rumal saab targale sulaseks.
30 Õiglase vili on elupuu, aga tark saab hinged.
31 Vaata, õigele tasutakse maa peal, saati siis õelale ja patusele. 
 
Saalomoni tarkus
 
1 Kes armastab hoiatust, armastab teadlikkust, aga kes vihkab noomimist, on juhm.
2 Hea inimene saab Issandalt tunnustuse, aga kurja nõuga mehe ta mõistab hukka.
3 Õeluse pärast ei jää inimene püsima, aga õigete juur on kõikumatu.
4 Tubli naine on oma mehe kroon, aga häbitu on otsekui mädanik tema luudes.
5 Õiglaste mõtted on õiged, õelate nõuanne on pettus.
6 Õelate sõnad varitsevad verd, aga ausate suu päästab varitsetavad.
7 Õelad kummutatakse ja neid ei ole enam, aga õigete koda jääb püsima.
8 Meest kiidetakse tema mõistuse pärast, aga meelesegane on põlatud.
9 Parem on olla tähtsusetu, kel ometi on ori, kui ennast laiutada ja olla leivata.
10 Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm.
11 Kes oma põldu harib, sel on leiba küllalt, aga kes tühja taga ajab, on meeletu.
12 Õel himustab kurjade saaki, aga õigete juur kinnitatakse.
13 Kurja püünis on huulte üleastumises, aga õige pääseb hädast.
14 Oma suu viljast saab igaüks küllalt head, ja inimese kätetöö tuleb tagasi temale enesele.
15 Rumala tee on ta enese silmis õige, aga tark võtab nõu kuulda.
16 Rumala pahameel saab kohe teatavaks, aga tark katab solvangu kinni.
17 Tõe kõneleja kuulutab õigust, aga valetunnistaja pettust.
18 Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks.
19 Tõehuuled kestavad igavesti, aga valelik keel on üürikeseks.
20 Kes kavatsevad kurja, neil on pettus südames, aga kes annavad rahu nõu, võivad rõõmu tunda.
21 Õigele ei tule midagi halba, aga õelad on täis õnnetust.
22 Valelikud huuled on Issanda meelest jäledad, aga ustavad on temale meelepärased.
23 Tark inimene varjab, mida ta teab, aga alpide süda kuulutab nende rumalust.
24 Kärmete käsi valitseb, aga laisk peab orjama.
25 Mure mehe südames painutab teda, aga hea sõna teeb temale rõõmu.
26 Õige hoiab eemale halvast, aga õelaid eksitab nende oma tee.
27 Laisk ei saa küpsetada jahisaaki, aga inimese kallis vara on virkus.
28 Õigluse rajal on elu, ja sillutatud teel ei ole surma. 
 
Saalomoni tarkus
 
1 Tark poeg kuulab isa õpetust, aga pilkaja ei kuula sõitlustki.
2 Oma suu viljast sööb mees head, aga autute igatsuseks on vägivald.
3 Kes valvab oma suud, hoiab oma hinge, aga huulte ammuliajajat tabab hukatus.
4 Laisa hing igatseb asjata, aga virkade hing kosub.
5 Õige vihkab valelikkust, aga õel toimib vastikult ja häbiväärselt.
6 Õigus kaitseb seda, kelle tee on laitmatu, aga õelus kukutab patuse.
7 Üks näib rikkana, aga tal ei ole midagi, teine näib vaesena, aga tal on palju vara.
8 Mehe hinge lunahind on tema rikkus, aga vaesel pole vaja sõitlust kuulda.
9 Õigete valgus paistab rõõmsasti, aga õelate lamp kustub ära.
10 Ülbusest tõuseb riid, aga kes nõu kuulda võtavad, on targad.
11 Hõlpsalt saadud varandus kahaneb, aga kes kogub vähehaaval, kasvatab seda.
12 Pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu.
13 Kes põlgab sõna, teeb enesele kahju, aga kes kardab käsku, saab tasu.
14 Targa õpetus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks.
15 Peenetundelisus toob poolehoidu, aga hoolimatute tee on hukatus.
16 Taibukas teeb kõike teadlikult, aga alp näitab oma rumalust.
17 Õel käskjalg toob õnnetuse, aga ustav saadik toob tervise.
18 Vaesus ja häbi on sellel, kes ei hooli õpetusest, aga kes noomimist tähele paneb, seda austatakse.
19 Täideläinud igatsus on hingele armas, kurjast hoidumine on alpide meelest hirmus.
20 Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti.
21 Õnnetus ajab taga patuseid, aga õiged saavad palgaks õnne.
22 Hea inimene jätab pärandi lastelastelegi, aga patuse vara talletatakse õigele.
23 Kehvade uudismaa annab palju leiba, aga mõni hukkub ülekohtu tõttu.
24 Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti.
25 Õige sööb nii palju, kui ta süda kutsub, aga õelate kõht on tühi. 
 
Saalomoni tarkus
 
1 Tark naine ehitab enesele koja, aga rumalus kisub selle maha oma kätega.
2 Ausasti elab, kes Issandat kardab, aga eksiteedel käib, kes teda põlgab.
3 Rumala suus on vits ta uhkusele, aga tarku kaitsevad nende huuled.
4 Kus pole härgi, seal puudub vili, aga härja rammuga saab palju saaki.
5 Tõetruu tunnistaja ei valeta, aga valetunnistaja sepitseb valesid.
6 Pilkaja otsib tarkust ilmaaegu, aga arukale on tunnetus kerge.
7 Mine ära albi mehe juurest, sest seal sa ei märka teadlikke huuli.
8 Mõistliku mehe tarkus on tunda oma teed, aga alpide rumalus eksitab.
9 Rumalad pilkavad süüohvrit, aga õigete keskel on hea meel.
10 Süda tunneb omaenese kibedust ja võõras ei saa segada tema rõõmu.
11 Õelate koda hävitatakse, aga õigete telk haljendab.
12 Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee.
13 Naerdeski võib süda valutada ja rõõmule võib järgneda meelehärm.
14 Truudusetu süda küllastub oma viisidest, aga hea mees oma tegudest.
15 Lihtsameelne usub iga sõna, aga taiplik paneb tähele oma samme.
16 Tark kardab ja hoidub kurjast, aga alp on jultunud ja enesekindel.
17 Kes on äkilise vihaga, talitab meeletult, salasepitsejat meest vihatakse.
18 Lihtsameelsed pärivad rumaluse, aga tarku kroonitakse teadlikkusega.
19 Kurjad peavad kummardama heade ees ja õelad õigete väravais.
20 Kehva vihkab tema sõbergi, aga rikast armastavad paljud.
21 Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis.
22 Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head.
23 Igast vaevanägemisest on kasu, aga tühjast kõnest ainult kahju.
24 Tarkade kroon on nende rikkus, alpide rumalus jääb rumaluseks.
25 Tõetruu tunnistaja päästab hingi, aga kes sepitseb valesid, petab.
26 Issanda kartuses on tugeva lootus ja varjupaik tema lastele.
27 Issanda kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks.
28 Rahva rohkus on kuninga uhkus, aga rahva vähesus on vürsti hukk.
29 Pikameelsel on palju arukust, aga kannatamatu näitab suurimat rumalust.
30 Südamerahu on ihule eluks, aga kadedus on otsekui mädanik luudes.
31 Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab Loojat.
32 Õel kukutatakse tema kurjuse pärast, aga õigel on surmaski varjupaik.
33 Mõistliku südames hingab tarkus, aga alpide sees pole seda tunda.
34 Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.
35 Kuningal on hea meel targast sulasest, aga tema viha tabab häbiväärselt toimijat. 
 
Saalomoni tarkus
 
1 Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha.
2 Tarkade keel teeb tundmise heaks, aga alpide suu laseb voolata rumalust.
3 Issanda silmad on igas paigas, valvates kurje ja häid.
4 Keele mahedus on elupuu, aga selle valelikkus murrab vaimu.
5 Meeletu laidab oma isa õpetust, aga kes noomimist tähele paneb, teeb targasti.
6 Õige kojas on palju vara, aga õela saak jääb tarvitamata.
7 Tarkade huuled külvavad teadmisi, aga alpide süda ei tee nõnda.
8 Õelate ohver on Issandale jäle, aga õigete palve on temale meelepärane.
9 Õela tee on Issanda meelest jäle, aga ta armastab õigusenõudjat.
10 Rajalt lahkuja karistus on karm, noomimise vihkaja peab surema.
11 Surmavald ja kadupaik on lahti Issanda ees, saati siis inimlaste südamed.
12 Pilkaja ei armasta, et teda noomitakse, tarkade juurde ta ei lähe.
13 Rõõmus süda teeb näo rõõmsaks, aga südamevalus pekstakse vaim rusuks.
14 Mõistlik süda otsib tunnetust, aga alpide suu leiab toitu rumalusest.
15 Viletsal on kõik päevad pahad, aga rõõmsal südamel on alati pidu.
16 Parem pisut Issanda kartuses kui suur varandus ja rahutus selle juures.
17 Parem taimetoit armastusega kui nuumhärg, mille juures on vihkamine.
18 Raevutsev mees õhutab tüli, aga pikameelne vaigistab riidu.
19 Laisa tee on nagu kibuvitsahekk, aga õigete rada on sillutatud.
20 Tark poeg rõõmustab isa, aga alp inimene põlgab ema.
21 Rumalus on rõõmuks sellele, kel puudub aru, aga arukas mees käib otse.
22 Nõupidamiseta nurjuvad kavatsused, aga lähevad korda paljude nõuandjate abiga.
23 Inimesel on rõõm, kui ta suu oskab vastata, ja sõna õigel ajal - küll see on hea.
24 Targal läheb elurada ülespidi, et ta pääseks põrgust, mis on all.
25 Issand kisub maha kõrkide koja, aga ta kinnitab lesknaise raja.
26 Kurjad kavatsused on Issandale jäledad, aga heatahtlikud sõnad on puhtad.
27 Kes ahnitseb kasu, jätab oma koja hooletusse, aga kes vihkab meelehead, jääb elama.
28 Õige süda mõtleb, mida vastata, aga õelate suu purskab kurjust.
29 Issand on õelatest kaugel, aga ta kuuleb õigete palveid.
30 Silmade särast rõõmustab süda, hea sõnum kosutab luid-liikmeid.
31 Kõrv, mis kuulab eluks vajalikku noomimist, jääb tarkade seltsi.
32 Kes ei hooli õpetusest, põlgab oma hinge, aga kes kuulab noomimist, saab targa südame.
33 Issanda kartus on tarkuse kool, aga enne au on alandus.
 
Saalomoni tarkus
 
1 Inimesel on küll südamesoovid, aga Issandalt tuleb, mida keel peab kostma.
2 Kõik mehe teed on ta enese silmis selged, aga Issand katsub vaimud läbi.
3 Veereta oma tööd Issanda peale, siis su kavatsused lähevad korda.
4 Issand on kõik teinud otstarbekohaselt, nõnda ka õela õnnetuspäeva jaoks.
5 Iga südamelt ülbe on Issanda meelest jäle, käsi selle peale - seesugune ei jää karistuseta!
6 Armastuse ja ustavuse abiga lepitatakse süü, ja Issanda kartuse tõttu hoidutakse kurjast.
7 Kui mehe teed meeldivad Issandale, siis ta paneb tema vaenlasedki temaga rahu tegema.
8 Parem pisut õiglusega kui palju tulu ülekohtuga.
9 Inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu.
10 Otsus on kuninga huultel: kohut mõistes tema suu ei eksi.
11 Õige margapuu ja vaekausid on Issanda päralt, kõik vihid kukrus on tema tehtud.
12 Ülekohut teha on kuningate meelest jäle, sest aujärg kinnitatakse õigluses.
13 Õiglased huuled on kuningale meelepärased ja ta armastab seda, kes õigust kõneleb.
14 Kuninga viha on surma käskjalg, aga tark mees püüab seda lepitada.
15 Kuninga lahke nägu tähendab elu ja tema poolehoid on otsekui kevadine vihmapilv.
16 Kui palju parem on hankida tarkust kui kulda, ja arukuse hankimine on hõbedast olulisem.
17 Õigete tee on hoidumine kurjast; oma hinge hoiab, kes oma teed tähele paneb.
18 Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust.
19 Parem olla koos vaestega alandlik kui kõrkidega saaki jagada.
20 Kes sõna tähele paneb, leiab õnne, ja kes loodab Issanda peale, on õnnis.
21 Kel tark süda, seda nimetatakse mõistlikuks, ja mahedad huuled edendavad õpetust.
22 Mõistus on omanikule eluallikaks, aga rumalus on rumalatele karistuseks.
23 Targa süda teeb tema suu targaks ja edendab ta huultel õpetust.
24 Sõbralikud sõnad on nagu kärjemesi, magusad hingele ja kosutuseks kontidele.
25 Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee.
26 Nälg aitab töömeest töös, sest ta oma suu sunnib teda.
27 Kõlvatu mees kaevab hukatuseaugu ja tema huultel on otsekui kõrvetav tuli.
28 Salakaval mees tõstab riidu ja keelepeksja lahutab sõbrad.
29 Mees, kes kasutab vägivalda, ahvatleb oma ligimest ja viib ta teele, mis ei ole hea.
30 Kes silmi pilgutab, see mõtleb riukaid; kes huuled kokku pigistab, sel on pahategu otsustatud.
31 Hallid juuksed on ilus kroon, mis saavutatakse, kui ollakse õigluse teel.
32 Pikameelne on parem kui kangelane, ja kes valitseb iseenese üle, on parem kui linna vallutaja.
33 Liisku heidetakse kuuehõlmas, aga selle otsus on Issandalt. 
 
Saalomoni tarkus
 
1 Parem kuiv paluke rahus kui kojatäis ohvriliha riiuga.
2 Tark sulane valitseb häbitu perepoja üle ning jagab pärisosa nagu üks vendadest.
3 Sulatuspott on hõbeda ja ahi kulla jaoks, aga Issand katsub südamed läbi.
4 Kurjategija paneb tähele nurjatuid huuli, petis kuulab kurjakuulutavat keelt.
5 Kes kehva pilkab, teotab tema Loojat, ei jää karistuseta, kes tunneb rõõmu teise õnnetusest.
6 Lapselapsed on vanade kroon ja laste uhkuseks on nende vanemad.
7 Selge jutt ei sobi rumalale, veel vähem siis vale kõne vürstile.
8 Meelehea on andja silmis nagu võlukivi: kuhu ta iganes pöördub, seal on tal edu.
9 Kes üleastumise kinni katab, otsib armastust, aga kes seda meelde tuletab, lahutab ennast sõbrast.
10 Noomitus mõjub arukale rohkem kui sada hoopi albile.
11 Õel inimene püüab aina vastu hakata, ent temale läkitatakse kallale julm käskjalg.
12 Pigemini tulgu mehele vastu karu, kellelt pojad on röövitud, kui alp oma rumalusega.
13 Kes head kurjaga tasub, selle kojast ei lahku õnnetus.
14 Kes alustab tüli, päästab otsekui vee valla: seepärast jäta järele, enne kui puhkeb riid!
15 Õela õigeks- ja õige hukkamõistja - need mõlemad on Issanda meelest jäledad.
16 Mis kasu on rahast albi käes, kui tal ei ole soovi omandada tarkust?
17 Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend.
18 Arutu on inimene, kes kätt lööb, kes hakkab käendajaks oma ligimese ees.
19 Kes armastab tüli, armastab üleastumist; kes teeb oma ukse kõrgeks, otsib hukatust.
20 Kel valelik süda, ei leia õnne, ja kes oma keelega keerutab, langeb õnnetusse.
21 Alp on meelehärmiks oma sünnitajale ja rumala isa ei tunne rõõmu.
22 Rõõmus süda toob head tervenemist, aga rõhutud vaim kuivatab luudki.
23 Õel võtab põuest vastu meelehead, et teha kõveraks õiguse teid.
24 Arukal on tarkus näo ees, aga albi silmad sihivad maailma otsa.
25 Alp poeg on kurvastuseks isale ja meelekibeduseks oma sünnitajale.
26 Ei ole hea karistada õiget ega peksta õilsat tema õigluse pärast.
27 Kes oma sõnu peatab, on arukas, ja mõistlik mees on külmavereline.
28 Isegi rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, ja mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab.
 
Saalomoni tarkus
 
1 Kes end eraldab, otsib, mida ta himustab; kõige jõuga tülitseb ta.
2 Albil pole head meelt arukusest, küll aga oma arvamuste avaldamisest.
3 Kui tuleb ülekohtune, tuleb ka põlgus ja koos häbiga teotus.
4 Sõnad mehe suust on sügav vesi, tarkuseallikas on vulisev oja.
5 Ei ole hea olla õela poolt, et õiget kohtus väärata.
6 Albi huuled toovad riidu ja tema suu kutsub lööke.
7 Albi suu on hukatuseks temale enesele ja ta huuled on püüdepaelaks ta hingele.
8 Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja lähevad otse sisikonna soppidesse.
9 Isegi see, kes oma töös on loid, on hävitaja vend.
10 Issanda nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju.
11 Rikka varandus on tema tugev linn ja ta enese kujutluses kõrge müüri sarnane.
12 Enne langust läheb inimese süda ülbeks, aga enne au on alandus.
13 Kui keegi vastab enne ärakuulamist, siis on see tema rumalus ja häbi.
14 Mehine meel talub haigust, aga kes võiks kannatada rusutud vaimu?
15 Mõistliku süda hangib teadlikkust ja tarkade kõrv otsib teadmisi.
16 And avab inimesele tee ja viib teda suurte ette.
17 Oma riiuasjas on esimesel õigus, kuni tuleb teine ja teda läbi katsub.
18 Liisk lõpetab tülid ja otsustab vägevate vahel.
19 Petetud venda on raskem võita kui tugevat linna, ja tülid on otsekui kindluse riiv.
20 Oma suu viljast saab mehe kõht täis, ta küllastub oma huulte saagist.
21 Surm ja elu on keele võimuses, ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja.
22 Kes leiab naise, leiab õnne ja saab Issanda hea meele osaliseks.
23 Kehv kõneleb anudes, aga rikas vastab karmilt.
24 On sõpru, kes üksteist maha löövad, aga mõni sõber on ustavam kui vend. 
 
Saalomoni tarkus
 
1 Parem vaene, kes elab vagaduses, kui see, kel valelikud huuled ja ise on alp.
2 Arutu agarus pole hea, ja kelle jalgadel on kiire, eksib ära.
3 Inimese teed eksitab tema oma rumalus, aga ta süda kibestub Issanda vastu.
4 Varandus toob palju sõpru, aga vaene peab sõbrast lahkuma.
5 Valetunnistaja ei jää karistuseta, ja kes sepitseb valesid, ei pääse.
6 Paljud lipitsevad ülemuse ees ja andja sõbrad on kõik.
7 Vaest vihkavad kõik ta vennad, veel enam hoiduvad sõbrad temast eemale; ajab ta taga sõnu, siis neid ei ole.
8 Kes hangib enesele tarkust, armastab oma hinge; kes hoiab arukust, leiab õnne.
9 Valetunnistaja ei jää karistuseta, ja kes sepitseb valesid, hukkub.
10 Ei sobi albil nautida elu, veel vähem siis sulasel valitseda vürstide üle.
11 Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda.
12 Kuninga viha on nagu noore lõvi möirgamine, aga tema lembus on otsekui kaste rohu peal.
13 Alp poeg on oma isale õnnetuseks, ja naise riidlemine on otsekui katuse alaline läbitilkumine.
14 Koda ja vara on isade pärand, aga arukas naine on Issandalt.
15 Laiskus langetab sügavasse unne ja hooletu hing näeb nälga.
16 Kes peab käsku, hoiab oma hinge; kes sellest ei hooli, peab surema.
17 Kes halastab kehva peale, laenab Issandale ja tema tasub talle ta heateo.
18 Karista oma poega, kuni veel on lootust, ja ära soovi tema surma!
19 Kelle viha on suur, peab kandma karistust, sest kui sa ta sellest vabastad, siis tuleb sul teha seda korduvalt.
20 Kuule nõu ja võta õpetust, et sa tulevikus oleksid targem!
21 Inimsüdames on palju kavatsusi, aga Issanda nõu saab teoks.
22 Inimesele on kasuks ta heldus, ja parem on olla vaene kui valelik mees.
23 Issanda kartus on eluks: siis võib magada rahulikult, ilma et õnnetus tabaks.
24 Laisk pistab käe kaussi, aga ei vii tagasi suu juurde.
25 Peksa pilkajat, siis saab kohtlane targaks, ja manitse mõistlikku, siis ta saab teadlikuks!
26 Kes kohtleb halvasti oma isa, ajab ära oma ema, see on häbitu ja häbematu poeg.
27 Loobu, mu poeg, õpetust kuulmast, kui tahad eemale eksida tarkuse sõnadest!
28 Kõlvatu tunnistaja pilkab õigust ja õelate suu ajab välja nurjatust.
29 Pilkajate jaoks on valmis kohtuotsused ja alpide seljale hoobid. 
 
Saalomoni tarkus
 
1 Vein paneb pilkama, vägijook lärmama, ja ükski, keda see paneb taaruma, pole tark.
2 Kuninga ähvardus on otsekui noore lõvi möirgamine: kes teda vihastab, teeb pattu oma hinge vastu.
3 Mehele on auks hoiduda riiust, aga kõik meeletud hakkavad peale.
4 Laisk ei künna sügisel: lõikusajal ta ootab asjata.
5 Nõu on mehe südames nagu sügav vesi, aga arukas mees oskab seda ammutada.
6 Paljud inimesed kuulutavad omaenese headust, aga kes leiaks ühe ustava mehe?
7 Õige elab oma vagaduses, õnnelikud on ta lapsed pärast teda.
8 Kuningas, kes istub kohtujärjel, hajutab oma silmadega kõik kurja.
9 Kes võiks öelda: „Ma olen oma südame puhtaks teinud, ma olen oma patust puhas”?
10 Kahesugune kaaluviht ja kahesugune vakk - ka need mõlemad on Issanda meelest jäledad.
11 Juba poisikese tegudest tuntakse, kas ta loomus on puhas ja õige.
12 Kuulja kõrva ja nägija silma - ka need mõlemad on Issand teinud.
13 Ära armasta und, et sa ei jääks vaeseks; hoia silmad lahti, siis saad leiba küllalt!
14 „Halb, halb!” ütleb ostja, aga ära minnes ta kiitleb.
15 Olgu kulda ja palju pärleid, aga teadlikud huuled on veel kallimad.
16 Võta kuub sellelt, kes on hakanud käendajaks võõrale, muulaste pärast võta temalt pant!
17 Valega saadud leib on mõnele magus, aga pärast on ta suu täis sõmerat.
18 Nõu pidades lähevad kavatsused korda, ja ainult targal juhtimisel pea sõda.
19 Kes käib keelekandjana, paljastab saladusi: seepärast ära seltsi lobisejaga!
20 Kes neab oma isa ja ema, selle lamp kustub pilkases pimeduses.
21 Pärand, millega esmalt on kiire, ei too lõpuks õnnistust.
22 Ära ütle: „Ma tasun kätte kurja eest!” Oota Issandat, küll tema aitab sind!
23 Kahesugune kaaluviht on Issanda meelest jäle, ja vale kaal ei ole hea.
24 Mehe sammud on Issandalt: kuidas võiks siis inimene tunda oma teed?
25 Inimesele on püüdepaelaks kergemeelne ütlus: „See on pühitsetud!” ja alles pärast tõotusi hakata järele mõtlema.
26 Tark kuningas puistab õelaid ja laseb ratta neist üle käia.
27 Inimese vaim on Issanda lamp: see uurib läbi kõik südamesopid.
28 Armastus ja ustavus hoiavad kuningat, ja ta toetab helduse läbi oma aujärge.
29 Noorte meeste uhkuseks on jõud, aga vanade ehteks on hallid juuksed.
30 Haavaarmid on kurja kasimiseks ja hoobid ihu soppide jaoks. 
 
Saalomoni tarkus
 
1 Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab.
2 Kõik mehe teed on ta enese silmis õiged, aga Issand katsub südamed läbi.
3 Teha, mis õige ja kohus - see on Issandale olulisem kui ohver.
4 Ülbed silmad ja hooplev süda, õelate lamp, on patt.
5 Virga kavatsused toovad küll kasu, aga kõik ruttajad saavad ometi kahju.
6 Valeliku keelega varanduste soetamine on surma otsijate hajuv tuulevine.
7 Õelate vägivald viib ära neid endid, sest nad ei taha õigust teha.
8 Süüdlase tee on kõver, aga süütu eluviis on õige.
9 Parem on elada katusenurgas kui riiaka naisega ühises kojas.
10 Õela hing ihaldab kurja, ligimene ei leia armu tema silmis.
11 Kui pilkajat karistatakse, saab kohtlane targaks, ja kui tarka õpetatakse, võtab ta õpetust.
12 Õige pidagu silmas õela koda: õelad tõugatakse õnnetusse.
13 Kes suleb oma kõrva viletsa hädakisale, see peab ka ise karjuma vastust saamata.
14 Salajane and vaigistab viha ja kingitus põue - tugeva raevu.
15 Õigele on rõõmuks, kui tehakse õigust, aga kurjategijaile on see ehmatuseks.
16 Inimene, kes eksib tarkuse teelt, peab minema puhkama surnute seltsi.
17 Kes armastab lõbu, jääb vaeseks meheks; kes armastab veini ja õli, ei saa rikkaks.
18 Õel jääb lunahinnaks õige eest ja ausate asemele jääb autu.
19 Parem on elada kõrbemaal kui riiaka ja pahura naisega.
20 Targa kodus on kallist vara ja õli, aga alp inimene neelab need.
21 Kes taotleb õiglust ja headust, leiab elu, õiguse ja au.
22 Tark tõuseb vägevate linna ja kisub maha kantsi, mille peale nad lootsid.
23 Kes valvab oma suud ja keelt, hoiab oma hinge hädade eest.
24 Pilkaja on selle ülbe upsaka nimi, kes teeb oma tegusid määratus ülbuses.
25 Laisale on ta ihkamine surmaks, sest ta käed ei taha tööd teha.
26 Päev otsa himustab ta aina saada, aga õiglane annab ega keela.
27 Õelate ohver on jäledus, eriti kui seda tuuakse häbiteo eest.
28 Valetunnistaja hukkub, aga mees, kes midagi on kuulnud, võib alati rääkida.
29 Õel mees näitab jultunud nägu, aga õige kinnitab oma teid.
30 Issanda vastu ei aita tarkus, mõistus ega nõu.
31 Hobune seatakse valmis tapluse päevaks, aga võit on Issanda käes. 
 
Saalomoni tarkus
 
1 Aus nimi on kallim kui suur rikkus, hea kuulsus on parem kui hõbe ja kuld.
2 Rikas ja vaene kohtuvad, Issand on loonud need mõlemad.
3 Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda.
4 Alandlikkuse ja Issanda kartuse tasu on rikkus, au ja elu.
5 Okkad ja paelad on valeliku teel: kes jääb neist eemale, hoiab oma hinge.
6 Juhata poiss ta tee peale, siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!
7 Rikas valitseb vaeste üle ja laenaja on laenuandja ori.
8 Kes külvab ülekohut, lõikab viletsust ja tema viha vits saab otsa.
9 Kes on helde, seda õnnistatakse, sest ta annab oma leivast kehvale.
10 Aja pilkaja ära, siis lakkab riid, lõpeb tüli ning teotus!
11 Kes armastab südamepuhtust ja kelle huuled on armsad, selle sõber on kuningas.
12 Issanda silmad valvavad tunnetust, aga ta kummutab petise sõnad.
13 Laisk ütleb: „Väljas on lõvi. Tapab mind viimaks keset turgu.”
14 Võõraste naiste suu on sügav haud: keda Issand on hukka mõistnud, see langeb sinna.
15 Meeletus on seotud poisi südamesse, aga karistusvits saadab selle temast kaugele.
16 Kes rõhub viletsat, et rikkaks saada, ja kes annab rikkale, sellele tuleb vaesus.
 
_____________________
 
PIIBLIMAAILMA AARDED: ARHEOLOOGID LEIDSID SEEBA KUNINGANNA LEGENDAARSED KULLAKAEVANDUSED
 
www.FORTE.ee
15.02.2012

Briti arheoloogid on tabanud kullasoont avastusega, mis võib aidata lahendada mõistatuse, kust pärinesid Seeba kuninganna kuulsad aarded.
 
Piiblis on kirjutatud, et kui tänapäeva Etioopiast Jeemenini laiunud Seeba riigi valitsejanna rändas külla Jeruusalemma kuningale Saalomonile, tõi ta kaasa 120 talenti (s.o neli ja pool tonni) kulda, vahendab The Daily Mail.
 
Nüüd on muistne kullakaevandus koos templivaremetega viimaks leitud Etioopia põhjaosast Gheralta platoolt, mis oli osa kuninganna kunagisest territooriumist.
 
Sissekäik kaevandusse oli varjatud kuue meetri kõrguse kiviplaadiga, mida kaunistasid päike ja kuusirp – "Seebamaa visiitkaart," nagu kinnitab väljakaevamiste juhataja Louise Schofield.
 
"Ma roomasin kivi alla, üritades hoiduda kolme meetri pikkuse kobra eest, kes kuulu kohaselt seal elab, ja seisin järsku silmitsi seebakeelse raidkirjaga," rääkis Schofield.
 
Sissekäigu lähistelt leidis ta tükke sammastest ja peenelt nikerdatud kivikanaleist, mis kuulusid liiva alla mattunud, usutavasti kuu-jumalusele pühendatud templi juurde.
 
Väljakaevamiste käigus on samas piirkonnas päevavalgele tulnud ka lahinguväli, kust Schofield leidis muistseid luid.
 
Kohalik rahvas käib ikka veel lähedal voolavast jõest kulda välja pesemas, ent neil polnud aimugi otse nende jalge all hargnevast iidsest kaevanduskompleksist.
 
Kaevanduse šaht asub 1,2 meetri sügavusel mäe põues, mille ümber tiirutavad raisakotkad. Sissekäigu kohale seina sisse on müüritud iidne kolju, millesse on peitliga uuristatud seebakeelne tekst.
 
Seeba oli tsivilisatsioon 8. sajandil e.m.a., mis püsis terve aastatuhande, rikastudes kaubavahetusest, mille raames tarniti Jeruusalemma ja Rooma impeeriumidele viirukivürtse (eestikeelses piiblis "palsamid").
 
Seeba legendaarne kuninganna figureerib nii Koraanis kui ka Piiblis, kus kirjeldatakse tema külaskäiku Saalomoni juurde "väga suure saatjaskonnaga ja kaamelitega, kes kandsid palsameid, väga palju kulda ja kalliskive".
 
Pühakirja kohaselt tegid Saalomoni tarkus ja tema kuningriigi jõukus kuninganna "otse hingetuks", ning lahkudes kinkis ta kuningale "sada kakskümmend talenti kulda", mis teeb tänapäevastes ühikutes umbes neli ja pool tonni.