Rintrah möirgab ja raputab oma leeke koormatud
õhus;
Näljased pilved lasuvad sügavikul
Kord vaga ja ohtlikul rajal,
Aus mees hoidis oma
suuna
Surmakurust läbi.
Roosid juurutakse kus astlad on ees.
Ja
viljatul nõmmel
On mesilaste laul
Siis juurutati ohtlik rada,
Ja jõgi ja
läte
Igal kaljul ja kalmul
Ja luitunud kontidelt
Sündis punane
savi
Kuni hõlpsad rajad nurjatu jättis
Et minna
ohtlikuil rajal ja ajada
Aus mees viljatule maale
Nüüd luurav madu kõnnib
Leebes vagaduses
Ja
aus mees raevus on kõnnul
Kus hulguvad lõvid
Rintrah möirgab ja raputab oma leeke koormatud
õhus;
Näljased pilved lasuvad sügavikul
Et alanud on uus taevas ning on nüüd 33 aastat
selle tulekust, taas ärkab Igavene Põrgu. Ja näe! Swedenborg istub, Ingel kalmu
najal: tema kirjutised on mähitud surilina. Nüüd võim on Eedomi ja Aadami
pöördumisest Paradiisi; vaata Jesaja Ptk. XXXV ja XXXV
Vastandusteta edasiminekut ei ole. Tõmme ja Tõuge,
Mõistus ja Energia, Armastus ja Viha on Inimese olemiseks
vajalikud.
Nendest vastandustest tärkab, mis usklikud
nimetavad Heaks ja Kurjaks. Hea on Mõistusele alluv passiivne. Kuri on Energiast
algnev aktiivne.
Hea on Taevas. Kuri on Põrgu.
Kuradi Hääl
Kõik Piiblid või pühad seadused on olnud põhjuseks
järgnevaile Eksimustele
1. Et Inimesel on kaks reaalset
olemust, nimelt: Keha ja Hing.
2. Et Energia, nimega Kurjus,
ainult pärineb Kehast ja et Mõistuspära,
nimega Headus, ainult pärineb
Hingest.
3. Et Jumal karistab Inimest Igavikus oma Energiate
järgimise eest.
Aga järgnevad Vastandused oma piirides vastavad
tõele.
1. Inimesel puudub Keha eraldi oma Hingest; kuna Keha
all mõistetu on üks osa Hingest,
tunnetatav viie Meele poolt - Hinge
võtmekanalid praegusel ajastul.
2. Energia on ainus elu ja
põhineb Kehast ja Mõistuspära on Energiat kammitsev või ümbritsev
piire.
3. Energia on Igavene Rõõm.
Need, kes ohjeldavad iha, teevad nõnda, kuna neil
on see piisavalt nõrk ohjelduseks; ja ohjeldaja ehk mõistus haarab iha koha ja
valitseb tõrksaid.
Ja olles ohjeldatud, muutub see aegamisi
võimetuks, kuni see on iha pelk vari.
Selle ajalugu on kirjutatud "Kaotatud
Paradiisis" ja Valitseja ehk Mõistus kannab nime Messias.
Ja algupärane Peaingel, ehk taevaste vägede
käsu omanik, kannab nime Kurat ehk Saatan ja tema lapsed nimesid Patt ja
Surm.
Kuid Iiobi Raamatus, Miltoni Messias kannab
nime Saatan.
Sest selle ajaloo on omaks võtnud mõlemad
pooled.
Näis tõepoolest Mõistusele, et justkui Iha
heideti välja; kuid Kuradi väide on, et Messias langes ja rajas paradiisi
Sügavikust varastatust.
Seda näidatakse Evangeeliumis, kus ta palvetab
Isale saatmaks talle Püha Vaimu ehk Iha, et Mõistusel võiks olla Ideid millele
rajada, olles Piibli Jehoovana ei keegi teine kui see, kes elutseb lõõmavas
tules.
Tea, et pärast surma, Kristus, temast sai
Jehoova.
Kuid Miltonis, Isa on Saatus, Poeg viie meele
Jagatis, ja Püha Vaim, Tühjus!
Märkus: Põhjus, miks Milton kirjutas ahelates
kui kirjutas Inglitest ja Jumalast ja vabaduses kui Kuradist ja Põrgust, on,
sest ta oli tõeline Poeet ja kuuluvuselt Kuradi poolel ise seda
teadmata.
Mälestusväärne
kujutelm
Kui ma kõndisin ühes põrgu tuledega,
rõõmustatud Vaimu naudinguist, millele Inglid vaatavad kannatuse ja hullusena,
kogusin mõned nende Vanasõnadest; uskudes, et riigis kasutatavad ütlused
täheldavad tema loomust, seega ilmestaks ehk Vanasõnad Põrgust Põrgulikku
tarkust paremini kui ükski hoonete või rõivastuse kirjeldus.
Kui ma tulin koju; viie meele Sügavikul, kus
silepindne kuristik põrnitseb üle oleva maailma, nägin võimsat Kuradit kaetud
mustis pilvis, hõljumas kalju külgedel: söövitavast tulest kirjutas ta järgneva
lause, mis asub nüüd tajutult inimmõistuses ja loetud igaühel
ilmas.
Kuis teategi te, et iga ka Lind mis õhust läbi
lõikab, On naudingumaailm meeletu, suletud te meeltelt viielt?
Põrgu Vanasõnad
Külviajal õpi, lõikel õpeta, talvel
naudi.
Aja oma käru ja ader üle surnute
luude.
Liigsuse rada viib tarkuse lossi.
Ettenägelikkus on rikas, kole, vana neitsi keda
himurdab Võimetus.
Kes ihkab, aga ei tegutse, sigitab
katku.
Poolitud uss andestab adrale.
Kasta jõkke, kes armastab vett.
Loll ei näe sama puud, mida näeb
tark.
Kelle näos ei sära valgus, ei saa kunagi
täheks.
Igavik on armunud aja
sigitistesse.
Tegusal mesilasel pole aega
mureks.
Narruse tunnid mõõdetakse kellaga, kuid tarkust ei
saa mõõta ükski kell.
Kõik tervislik toit püütakse võrgu või
lõksuta.
Nappusaastal too välja kaalud, mõõdud ja
arvud.
Ükski lind ei söösta liiga kõrgele kui ta
sööstab oma enese tiivul.
Surnud keha ei neima vigastusi.
Kõige ülevam tegu on seada teine enese
ette.
Kui narr oleks püsiv oma rumaluses saaks ta
targaks.
Rumalus on nurjatuse ürp.
Häbi on uhkuse ürp.
Vanglad rajatakse Seaduse kividest, Lõbumajad
Religiooni tellistest.
Paabulinnu edevus on Jumala
hiilgus.
Kitse iharus on Jumala and.
Lõvi raevusus on Jumala tarkus.
Naise paljasus on Jumala tegu.
Mure liiasus naerab. Rõõmu liiasus
nutab.
Lõvide möire, huntide ulg, tormise mere
märatsus ja purustav mõõk on osad igavikust liiga võimas inimese
silmale.
Rebane neab lõksu, mitte ennast.
Rõõmud viljastavad. Kurbused toovad
ilmale.
Las mees kandku lõvi nahka, naine lamba
villakut.
Linnule pesa, ämblikule võrk, inimesele
sõprus.
Nii isekas naerev narr kui tõre põrnitsev narr
arvatakse mõlemad olevat targad, et neist võiks saada sau.
Mis on nüüd tõestatud, oli kord vaid
arvatud.
Rott, hiir, rebane ja küülik vaatavad juuri.
Lõvi, tiiger, hobune ja elevant vaatavad vilju.
Paak mahutab: purskkaev ajab üle.
Üks mõte täidab mõõtmatuse.
Ole alati valmis rääkima ausalt ja nurjatu
inimene väldib sind.
Iga asi võimalik uskumiseks on tõe
kujutis.
Kotkas ei kaotanud eales nõnda palju kui siis
kui ta alistus õppimaks vareselt.
Rebase eest hoolitseb ta ise, aga Jumal
hoolitseb lõvi eest.
Mõtle hommikul, tegutse lõunal, einesta õhtul,
maga öösel.
Kes on pidanud kannatama sinu kehtestusest
temale, tunneb sind.
Nagu ader jälgib sõnu, nõnda Jumal tasub
palvetele.
Raevu tiigrid on arukamad kui juhenduse
hobused.
Oleta mürki seisvast veest.
Sa ei tea eales, mis on piisav, kuniks sa ei
tea, mis on enam kui piisav.
Kuula narri laitust! See on kuninglik
õigus!
Silmad tulest, sõõrmed õhust, suu veest, leib
mullast.
Kesine julguses on vägev
kavaluses.
Õunapuu ei küsi eales pöögilt, kuidas kanda
vilja, ega lõvi hobuselt, kuidas tabada saaki.
Tänulik saaja kannab küllaldast
saaki.
Kui teised polnuks narrid, peaksime olema
ise.
Magusa rõõmu hinge ei saa kunagi
rüvetada.
Kui kaed Kotkast, kaed osakest Vaimust; kergita
oma pead!
Just nagu röövik valib munemiseks kauneimad
lehed, valib ka preester needmiseks kauneimad rõõmud.
Luua pisike lill on mitme ajastu
pingutus.
Nea ahistusi. Õnnista lõdvestusi.
Palvetest ei adratata! Ülistustest ei
lõigata!
Pea Ülevus, süda Liigutavus, genitaalid Ilu,
käed ja jalad Proportsioon.
Nagu õhk linnule või meri kalale, nõnda on
põlgus põlastusväärsetele.
Vares sooviks, et kõik oleks must; öökull, et
kõik oleks valge.
Küllus on Ilu.
Kui lõvi nõustaks rebane oleks ta
kaval.
Täiustustamine rajab sirgeid teid; kuid kõverad
täiustamata teed, on teed Vaimust.
Ennem mõrvata imik hällis kui hellitada
teostamata ihasid.
Kus inimene puudub, on loodus
viljatu.
Tõde ei saa kunagi rääkida nii, et seda
mõistetaks, kuid ei usuta.
Piisavalt! Või Liiga palju.
Iidsed Luuletajad hingestasid kõik tajutavad
kehad Jumalate või Vaimudega, andes neile nimed ja kaunistades neid metsade,
jõgede, mägede, järvede, linnade, rahvaste ja mis iganes omadustega mida nende
laienenud ja arvukad meeled tajuda suutsid.
Ja eriti uurisid nad iga linna ja riigi vaimu,
asetades nad nende vaimse jumaluse alla.
Kuniks rajati süsteem, millest mõned lõikasid
kasu ja orjastasid harimatud katsetega teostada või eraldada need vaimsed
jumalused nende kehadest; nõnda sündis Preesterkond.
Valides jumalduseks vahendid luulelistest
lugudest.
Ning ajapikku kuulutasid, et taoliseid asju
olid käskinud Jumalad.
Nõnda unustatigi, et Kõik jumalused pesitsevad
inimrinnas.
Mälestusväärne
kujutelm
Prohvetid Jesaja ja Hesekiel einestasid minuga
ja ma küsisin neilt, kuidas julgesid nad nõnda veendunult kinnitada, et Jumal
kõneles nendega; ja ega nad sellel ajal arvanud, et neid mõistetaks vääriti ja
olla seeläbi pettuse põhjustajaks.
Jesaja vastas: „Ma ei näinud Jumalat, ega
kuulnud ühtki mingis piiratud orgaanilises tajus; kuid mu meeled avastasid
piiramatu igas asjas ja olles siis veendud ja jäädes kindlaks, et siira
pahameele hääl on Jumala hääl, ei hoolinud ma tagajärgedest vaid
kirjutasin.
Siis ma küsisin: „Kas kindel veendumus, et asi
on, ta selleks ka teeb?“
Ta vastas: „Kõik luuletajad usuvad, et teeb ja
kujutlusvõime ajastuil kadus sellest kindlast veendumusest mägesigi; kuid paljud
ei ole võimelised kindlaks veendumuseks üheski asjas.“
Siis Hesekiel ütles: „Idamaade filosoofia
õpetas meile esimese põhimõtte inimtajust: et mõned rahvad evisid üht põlvnemise
ideed ja mõned teist: meile, pärinedes Iisrealist, õpetati, et Luuleline Vaim
(nagu sa seda nüüd kutsud) oli esimene põhimõtetest ja kõik teised pelgalt
tuletuslikud, mis oli meie põlguse ajendiks teiste maade Preestrite ja
Filosoofide suhtes ning ennustades, et kõik Jumalad tõestatakse viimaks
pärinevat meie omast ja osutuvat ühtivaks Luulelise Vaimuga; just see oli, mida
meie suur poeet, Kuningas Taavet, igatses nii kirglikult ja kuulutab nii
liigutavalt, öeldes, et seeläbi vallutab ta vaenlased ja valitseb kuningriike;
ja nii väga me armastasime oma Jumalat, et tema nimel needsime kõikide
ümbritsevate rahvaste jumalused ja kinnitasime, et nad olid mässanud: nendest
arvamustest jõudsid harimatud arusaamale, et kõik rahvad peaksid alistuma
viimaks juutidele.“
„See,“ ta ütles, „nagu kõik kindlad
veendumused, on jõudnud möödanikku; sest kõik rahvused usuvad juutide
seadustikku ja kummardavad juutide jumalat ja mis suuremat alistumist leiduda
võikski?“
Ma kuulsin seda mõningase imetlusega ja pean
tunnistama oma enese veendumist. Pärast einet palusin Jesajalt õnnistada maailma
oma kadunud töödega; ta ütles, midagi võrdväärset pole kaotatud. Hesekiel väitis
sama enese kohta.
Samuti küsisin Jesajalt, mis ajendas teda
kõndima paljalt ja paljajalu kolm aastat? ta vastas: „sama mis ajendas meie
sõpra Diongenest Kreekast.“
Siis küsisin Hesekielt, miks sõi ta sõnnikut ja
lamas nõnda kaua oma paremal ja vasakul küljel? ta vastas: „ihast kergitada
teisi tajumaks piiramatut: seda harrastavad Põhja-Ameerika hõimud ja on selline
siis siiras, kes keeldub oma vaimust või südametunnistusest ainuüksi hetkelise
muretuse või heameele nimel?“
Iidne pärimus, et maailm hävitatakse kuue tuhande
aasta lõppedes tules, vastab tõele nagu olen seda kuulnud Põrgust.
Sest keerubil oma leegitseva mõõgaga kästakse
sel hetkel lahkuda oma postilt elupuu valvel; ja kui ta lahkub, kõik loodu hävib
ja näib piiramatu ja pühana, kuigi praegu näib see piiratud ja
rikutuna.
See jääb aga möödanikku meelelise naudingu
täiustuse kaudu.
Aga esmase tähelepaneku, et inimesel on keha
eraldi oma hingest, saab kustutatud; seda teen mina, trükkides kuratlikul viisil
söövituste abil, mis Põrgus on tervendavad ja ravivad, sulatades ära pealmised
pinnad ja paljastades selle lõpmatuse, mis oli peidetud.
Kui puhastataks taju-uksed ilmneks inimesele
kõik nii nagu see on, lõpmatuna.
Sest inimene on end sulgenud, jäetud nägema
kõiki asju ainult läbi oma koopa kitsa prao.
Mälestusväärne
Kujutelm
Ma olin ühes trükikojas Põrgus ja nägin vahendeid,
millega teadmine kantakse põlvest põlve.
Esimeses kambris oli Draakon-Mees, pühkimas ära
rämpsu koopa suust; seespool, suur hulk Draakoneid õõnestasid
koobast.
Teises kambris oli Rästik, kägardunud ümber
kivi ja koopa ja teised kaunistamas seda kulla, hõbeda ning
vääriskividega.
Kolmandas kambris oli Kotkas, õhu tiivus ja
sules: tema põhjustas koopa sisemuse olema lõpmatuna; ümberringi oli arvukalt
Kotkaid nagu inimesed, kes rajasid tohututes kaljudes paleesid.
Neljandas kambris olid leegitseva tule Lõvid,
märatsedes ja sulatades metalle elavaiks vedelikeks.
Viiendas kambris olid Nimetud kujud, kes
kallasid metalle avarusse.
Seal võtsid neid vastu Inimesed, kes hõivasid
kuuendat kambrit, ja omandasid raamatute kuju ja seati
raamatukogudeks.
Hiiglased, kes rajasid selle maailma oma
meelelisse olemasollu ja näivad nüüd selles elavat ahelais, on tegelikkuses
selle elu põhjuseks ja kogu tegevuse allikaks; kuid ahelad on nõrkade kavalus ja
taltsutavad vaime kellel oleks jaksu energiale vastu hakata; nagu vanasõnaski,
on kesised julguses vägevad kavaluses.
Nõnda üks osa olemisest on Tootev, teine Õgiv:
Õgijale näib justkui, et tootja on oma ahelais; kuid nii see ei ole ja ta võtab
ainult osa eksistentsist, kujutades seda tervikuna.
Kuid Tootev lakkaks olema Tootev kui Õgiv, nagu
meri, ei saaks omale ta naudingute ülejäägi.
Mõned ütlevad: „Kas Jumal üksi pole Tootev?“ Ma
vastan: „Jumal ainult tegutseb ja on olemasolevais olendis või
inimestes.“
Need kaks inimese tüüpi eksisteerivad alati
ilmas ja peaksid olema vaenlased: kes iganes üritab neid lepitada, üritab
hävitada eksistentsi.
Religioon on püüdlus neid kahte
lepitada.
Märkus: Jeesus Kristus ei soovinud neid liita,
vaid lahutada nagu seda lammaste ja kitsede tähendamissõnas ja ütleb: „Ma ei
tulnud tooma Rahu, vaid Mõõka.“
Messiast ehk Saatanat ehk Ahvatlejat arvati
varem kuuluvat üheks Uputuseelsete seast, kes on meie Energiad.
Mälestusväärne
kujutelm
Ingel tuli minu juurde ja ütles: „Oh
haletsusväärne rumal noor mees! Oh õudus! Oh kohutav seisund! Pea meeles seda
kuuma leegitsevat kongi, mida valmistad enesele koduks igaveseks, kuhu taolise
elukäiguga oled suundumas.“
Ma ütlesin: „Ehk oled nõus näitama mulle minu
igavest saatust ja mõtiskleme koos selle üle ja vaatame, kas ihaldusväärsem
saatustest on sinu või minu oma.“
Niisiis viis ta mind läbi talli ja läbi kiriku
ja alla kiriku keldrisse, mille lõpus asus veski: läksime läbi veski ja jõudsime
koopani: sügavamale looklevas koopas kobasime, kuni meile ilmus piiritu tühjus
nagu allilma taevas ja me klammerdusime puude juurtele ja rippusime selle
otsatuse kohal; kuid ma ütlesin: „kui sind rõõmustaks, pühendagem ennast sellele
tühjusele ja vaatame, ega ettenägelikkust leidu ka siin: kui sina ei tee, mina
teen:“ kuid ta vastas: „ära eelda, oh noor mees, kuid kuniks püsime siin, kae
oma saatust, mis ilmub peagi kui pimedus hääbub.“
Niisiis jäin ma temaga, istudes tamme kõveral
harjal; tema püsis hõljunult seenel, mis rippus pea alaspidi
sügavikku.
Järkhaaval me silmitsesime lõpmatut Süvikut,
lõõmav kui põleva linna toss; meie all tohutus kauguses asus päike, must, kuid
hiilgav; selle ümber raevukad rööpad, millel tiirlesid hiiglaslikud ämblikud,
roomamas järgi oma saagile, mida lendas, või pigem ujus, lõpmatus sügavuses
kõlvatusest pärinenud loomade kõige koletumal kujul; ja taevas oli neid täis ja
näis neist koosnevat: need on Kuradid ja kutsutakse õhu vägedeks. Ma nüüd
küsisin nüüd oma kaaslaselt, milline on mu igavene saatus? ta vastas: „mustade
ja valgete ämblikute vahel.“
Kuid nüüd, mustade ja valgete ämblikute vahelt,
lõhkes pilv ja tuli ning voogas läbi sügaviku, tumendades kõik enese all nii, et
süvik all moondus mustaks nagu meri ja voogas kohutavas müras; meie all lasus
eimiski nüüd nähtuna ainult musta rajuna, kuni vaadates itta pilvede ja lainete
vahele, me nägime verejuga segatud tules ja meist väheste kivivisete kaugusel,
ilmus ja kadus uuesti koletu roomaja soomuseline kurd; viimaks idas, umbes kolme
kraadi kaugusel, ilmus lainete kohale raevukas hari; aeglaselt see kasvas nagu
kuldsete kaljude seljak, kuni avastasime kaks erepunasest leegist kera, mille
juurest meri pages suitsupilvedena; ning nüüd nägime, et tegemist oli Leviaatani
peaga; tema otsaesine oli kaetud roheliste ja lillade viirgudega nagu need mis
tiigri laubal: peagi nägime ta suud ja punaseid lõpuseid rippumas vahetult
märatseva vahu kohal, verepiiskadega värvimas musta sügavikku, ta tormas meie
suunas kogu vaimse olemise raevukusega.
Minu sõber Ingel ronis oma kohalt üles
veskisse: ma jäin üksi; ja seda kujutlust enam ei olnud, vaid leidsin end hoopis
istumas kuuvalgel mingi jõe meeldival seljakul, kuuldes harfimängijat, kes
laulis harfile motiivil: „Kes kunagi ei muuda oma arvamust, on nagu seisev vesi
ja sigitab vaimult lömitajaid.“
Kuid ma tõusin ning otsin veski järele ja seal
leidsin oma Ingli, kes, üllatunult, küsis, kuidas ma pääsesin?
Ma vastasin: „Kõik, mida nägime, tulenes sinu
metafüüsikast; sest kui sa ära jooksid, leidsin end kuuvalgel kaldal kuulmas
harfi. Kuid oleme nüüd näinud minu igavest saatust, ehk näitan sulle sinu oma?“
ta naeris minu ettepaneku peale; kuid oma jõuga haarasin ta järsku oma käte
vahele ja lendasime läbi öö lääne poole kuni olime kerkinud kõrgemale maa
varjust; siis heitsin ennast temaga otse päikese kehasse; seal riietasin end
valgesse ja võttes oma kätte Swedenborgi köited, vajusin sellelt õndsalt alalt
ja möödusin kõigist planeetidest kuni jõudsime Saturnini: siin peatusin ma
puhkama, hüpates tühjusesse, Saturni ja liikumatute tähtede
vahel.
„Siin,“
ütlesin mina, „on sinu saatus, selles kosmoses - kui kosmoseks seda nimetada
võib. Peagi me nägime talli ja kirikut ja ma viisin ta altarile ja avasin
Piibli, ja näe! see oli sügav auk, mille sisse ma laskusin, ajades Inglit enese
ees; peagi me nägime seitset maja tellistest; ühte me sisenesime; seal asusid
arvukad ahvid, paavianid ja teised sellest tõust, aheldatud keskelt, irvitades
ning kahmates üksteise suunas, kuid hoitud tagasi oma ahelate lühidusest:
siiski, ma nägin et mõnikord kasvasid nad arvukaiks ja siis püüdsid tugevad
nõrgad ning irvitaval muljel esmalt heitsid ühte ja siis õgisid, kitkudes
kõigepealt ühe jäseme ja siis teise, kuni kehast jäi vaid abitu ront; selle,
pärast irvitamist ja suudlemist näilise hellusega, õgisid nad samuti; ning siin
ja seal nägin mõnda naudinguga nokkimas ära liha oma enese sabalt; kuna hais
häiris kohutavalt meid mõlemat, sisenesime veskisse ja mu käsi sattus vastu
surnu luukere, kes veskis osutus Aristotelese Analüütikuks.
Siis ütles Ingel: „sinu viirastus on end minule
sundinud ja sa peaksid häbenema.“
Ma vastasin: „me kehtestame ennast üksteisele
ja see on vaid kaotatud aeg kõnelda sinuga, kelle tööd kuuluvad ainult
Analüütikuile.“
Vastandus on tõeline Sõprus.
Olen alati arvanud, et Inglitel on edevust
kõneleda iseendist kui ainsaist targust; seda teevad nad järjepidevast
mõistuspärastamisest idanenud enesekindlas jultumuses.
Nõnda uhkustab Swedenborg, et mis ta kirjutab, on
uus: kuigi see on kõigest varem kirjastatud raamatute Sisu või
Loend.
Mees vedas ahvi ringi näitamiseks ja kuna ta
oli veidi targem kui ahv, muutus edevaks ja veenis ennast kordades targemaks kui
seitse teist meest. Nõnda on see Swedenborgiga: ta tõestab kirikute narrust ja
paljastab silmakirjalikkusi, kuni asub uskuma, et kõik on usklikud ja tema üksi
maailmas on murdnud vabaks.
Nüüd kuula lihtsat fakti: Swedenborg ei ole
kirjutanud ühtegi uut tõde. Nüüd kuula veel üht: ta on kirjutanud kõik vanad
valed.
Ja nüüd kuula põhjust. Ta kõneles Inglitega,
kes on kõik usklikud, ega kõnelenud üldse Kuraditega kes kõik vihkavad usku,
kuna oma ennasttäis arusaamadega oli ta selleks võimetu.
Seega on Swedenborgi kirjutised kokkuvõte
kõigist pealiskaudsetest arvamustest ja analüüs nendest, mis ülevamad - kuid
enamat mitte.
Nüüd võta veel üks lihtne fakt. Iga
mehhaaniliste annetega inimene võiks Paracelsuse või Jacob Behmeni kirjutistest
toota kümme tuhat köidet samaväärset Swedenborigi omadele ja Dantest või
Shakespearist, lõputu hulga.
Kuid olles teinud seda, ärgu öelgu ta, et teab
paremini kui ta õpetaja, kuna ta hoiab kõigest küünalt päikse
kumas.
Mälestusväärne
kujutelm
Kord nägin Kuradit tule leekides, kes tõusis
pilvel istuva Ingli palge ette ja tõi kuuldavale need sõnad: „Kummardada Jumalat
on: Austada tema kingitusi teistes, iga inimest oma võimekuse kohaselt ja
armastada suurimaid inimesi enim: need, kes kadestavad või laimavad suuri mehi,
vihkavad Jumalat; kuna pole olemas teist Jumalat.
Seda kuulnud, läks Ingel äärepealt siniseks;
kuid enese talitsemise järel, muutus ta kollaseks ja viimaks valgeks, roosaks ja
naeratavaks ning vastas siis: „Sina Ebajumalkummardaja! kas Jumal pole mitte
Üks? ja kas ta pole mitte nähtav Jeesus Kristuses? ja kas pole Jeesus Kristus
andnud oma heakskiidu kümne käsu seadusele? ja kas pole mitte kõik teised
inimesed narrid, patused ja tühised?“
Kurat vastas: „Tambi narri kasvõi nisuuhmris,
kuid ikka ei saa välja pekstud temast rumalus; kui Jeesus Kristus on suurim
meestest, peaksid armastama teda suurimal määral; nüüd kuula kuidas on ta andnud
heakskiidu kümne käsu seadusele: kas ta mitte ei pilganud pühal päeval ja nõnda
pilganud pühapäeva Jumalat? tapnud need, kes tapeti tema tõttu? pööranud kõrvale
seadusest truudust murdnud naise kasuks? andnud valetunnistuse kui loobus
kaitsest Pilatuse ees? himustanud kui oma järgijate eest palvetades kutsunud
esile neid hülgama meelega neid, kes keeldusid neid majutama? Ma ütlen sulle,
ükski voorus ei saa olla ilma nende kümne käsu murdmiseta. Jeesus oli ainult
voorusest ja tegutses impulsist, mitte reeglitest.“
Kui ta oli nõnda kõnelenud, ma silmitsesin
inglit, kes sirutas välja oma käed, emmates tuleleeke ja hävis ja tõusis kui
Eliah.
Märkus: See ingel, kellest nüüd on saanud
Kurat, on mu sõber eriti; me tihti loeme koos Piiblit selle põrgulikus või
kuratlikus tähenduses, mille pärib ka maailm kui ta hästi käitub.
Ma olen samuti lugenud Põrgu Piiblit, mille
maailm pärib, sõltumata kas ta seda tahab või mitte.
Sama seadus Lõvile ja Härjale on
Ebaõiglus.
Vabaduse Laul
1. Igavene Naine oigas! Seda võis kuulda
kõikjal üle Maa.
2. Albioni rannik on haige, vaikne;
Ameerika aasad rauged.
3. Ettekuulutuste varjud värisevad piki
jõgesid ja järvi ja pomisevad üle ookeani: Prantsusmaa, kisu maha oma
vanglad!
4. Kuldne Hispaania, lõhu vana Rooma
piirded!
5. Heida oma võtmed, oh Rooma, langema alla sügavikku,
langema suisa alla igavikku.
6. Ja nuta.
7. Oma värisevasse
kätte, ta võttis äsja sündinud õu, uilgav.
8. Nendel lõpmatuil
valgusmägedel, nüüd hoitud eemale Atlandi mere poolt, äsja sündinud tuli seisis
tähtse kuninga palgel!
9. Roidunud hallikulmse lume ja kõuelistel
palgetel, kadedad tiivad vehkisid üle sügaviku.
10. Odakäsi põles
tipus, lahti pannaldatud oli kilp; edasi läksid kadeduse käed koos leegitsevate
juustega ja heitsid selle äsjasündinud ime läbi tähelise öö.
11. Tuli,
tuli langeb!
12. Vaata üles! vaata üles! Oh Londoni kodanik, avarda
oma ilme! Oh juut, jäta kulla lugemine! naase oma veini ja õli juurde. Oh
aafriklane! must aafriklane! (mine, tiivuline mõte, avarda ta otsaesist.)
13. Tulised jäsemed, leegitsev juus, paisatud kui vajuv päike lääne
merre.
14. Äratatud oma igavesest unest, auväärt vägi pages möirates
minema.
15. Alla tormas, tema tiivad abitult laperdamas, kade
kuningas; tema hallikulmne nõu, kõuelised sõdurid, lokkis veteranid kiivrite ja
kilpide ja vankrite, hobuste, elevantide, lippude, losside, lingude ja kivide
vahel.
16. Langev, tormav, laostav! maetud varemetesse Urthona
koobastel;
17. Terve öö varemete varjus; siis, nende trotslikud leegid
hajunud, kerkisid ümber sünge kuninga.
18. Kõue ja tulega, juhtides
oma säravaid võõrustajaid läbi ahera metsikuse, ta kuulutab välja oma kümme
käsku, heites oma kiirgava pilgu üle sügaviku sünges jahmatuses,
19.
Kus tule poeg tema ida pilves, kui hommik uhkeldab oma kuldse rinnaga,
20. Põlates needustest joonistatud pilvi, lööb kivist seadused põrmu,
vallandades igavesed hobused öistest koobastest, ta karjub:
IMPEERIUMI EI OLE ENAM! JA LÕVI & HUNT NÜÜD
LAKKAVAD
KOOR
Ärgu Kaarna Preestrid enam koitku, surmavas mustas,
ega kähedal toonil needku rõõmu lapsi. Ega tema tunnustatud vennased - keda,
türann, ta nimetab vabaks - asetagu kammitsaid või ehitagu katust. Ega kahvatu
usklik liiderdus nimetagu seda süütuseks, et soovida, kuid mitte
teha.
Sest kõik, mis elab, on Püha.