Platoni "Pidusöök"

        Platoni http://et.wikipedia.org/wiki/Platon (u 427 eKr - u 347 eKr) "Pidusöök" on tekstiliselt keerulise ülesehitusega ja kirjanduslikult peenelt läbikomponeeritud nagu suur osa Platoni dialooge. Selles kirjeldatakse koosviibimist (sümpoosioni), kus iga osaline peab ette kandma kiidukõne armastusele. 

 

Esimese kõne peab Phaidros (kes oli Platoni lähedane sõber ja kellele ta pühendas samanimelise dialoogi). Phaidrose järgi on Eros kõige vanem jumal, kuna tal pole vanemaid, vaid sünnib otse algkaosest koos Gaiaga. Phaidros rõhutab armastuse rolli riigi ja sõjaväe tugevdamisel, sest „kui saaks riigi või sõjaväe ainult armastajaist ja armastatuist moodustada, siis juhiksid nad neid ülihästi, väldiksid kõike häbiväärset ja võistleksid omavahel“, kuna armastatu nähes oleks piinlik midagi häbiväärset korda saata. Ühesõnaga, armastus paneb inimese ennast ületama. 

 

Teisena räägib Pausanias, kes teeb õhtumaises kultuuris püsima jäänud eristuse taevase ja maise (ehk „meelelise“) armastuse vahel. Meeleline armastus on rohkem bioloogiline, sellega armastatakse eeskätt keha ja eelistatakse rumalat partnerit. Taevane armastus on rohkem kultuuriline, sellega armastatakse teises eeskätt tema vaimu ja eelistatakse tarka kaaslast. Armastus ei tohi olla liiga hõlpus (nagu Elises ja Boiootias) ega lihtsalt taunitud (nagu Joonias), vaid peab olema ilus ja keerukas (nagu Ateenas ja Spartas): „Meie tava kohaselt jääb üle aga üks tee; kui armsam oskab armastatut kaunilt rahuldada“. Ühesõnaga, Pausanias eristab väärika ja labase armastuse ning rõhutab, et ainult esimene neist on „väga väärtuslik nii riigile kui ka üksikisikule, sest ta sunnib mõlemat, armastajat ja armastatut, hoolt kandma oma moraalse täiuslikkuse eest“. Ehk teisisõnu, selleks, et armastus saaks panna ennast ületama ja paremaks tegema, on vajalik teatav kunstipärasus, aeglus, ilu, kultuur, vaimsus. 

 

Kolmandana räägib arst Eryximachos, kes eristab kahesugust Erost ka kehade puhul: kehas on „terve“ ja „haige“ alge. Arstikunst seisneb keha terve alge rahuldamises ning halva alge pärssimises; arstikunst on „teadus keha armuihadega täitumisest ja tühjenemisest“. „On tarvis osata keha kõigi vaenulike algete vahel esile kutsuda sõprus ja vastastikune armastus“. Järgnevalt laiendab Eryximachos armastuse mõistet olulisel määral, nii et see rakendub ka näiteks muusikale, gümnastikale, põllundusele, astronoomiale ja ennustuskunstile. Nõnda on muusika „õpetus armastusalgetest harmoonias ja rütmis“. Sellises üldises tähenduses ongi armastus olendite või nähtuste vaheline harmooniline, mõõdukas ja sujuv läbikäimine.

 

Neljandana räägib näitekirjanik Aristophanes armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Igaüks neist olenditest oli ligikaudu kerakujuline, nelja jalaga, nelja käega, kahe ühesuguse vastassuundadesse pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mis võis vastassuundadesse pöörduda. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohvrid neile saaksid jätkuda. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud - nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud. Kui pooled jälle kokku said, embasid nad teineteist ja üritasid kokku kasvada. Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, et inimesed saaksid teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Mõlemasoolise olendi üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naissoost olendi pooled on lesbilised. Meessoost olendi pooled armastavad noorukina mehi ja mehena noorukeid. Nemad on parimad, sest nad on kõige mehelikumad. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole.

 

Pärast Aristophanest kõneleb viiendana Agathon, kes väidab, vastupidiselt Phaidrosele, et Eros on jumalatest kõige noorem. Peale selle on ta ilus, õrn, nõtke. Tal on ka hulk voorusi. Sarnaselt Pauluse kuulsale armastuse-oodile (1Kr 13, 1-13) ei tee Eros ülekohut (ega kannata ülekohtu all), ei kasuta vägivalda, on õiglane, arukas, vapper, tark, kunstimeisterlik. Kõik pidulised on Agathoni kõnest vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp.

 

Vastavalt kokkulepitud järjekorrale peab kuuendana kõnelema Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega rumal, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Ent miks siis kõik inimesed kogu aeg ei armasta? Asi on selles, et armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis. Inimene peab jõudma äratundmisele, mida ta tegelikult ihaldab ja armastab.

 

Ideaalne armastaja läbib viis staadiumi. Kõigepealt armub ta konkreetsesse inimesse, kelle välimus on eriti ligitõmbav. Edasi märkab ta, et füüsiline ilu ei piirdu tema armastatuga, ning hakkab armastama füüsilist ilu üldse. Järgmisena taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum, kui keha ilu. Nii hakkab ta hindama ka mehi, kes on head ja ilusad, olgugi, et nende välimus pole ligitõmbav. Nende vooruslike hingede seltskonnas kiigub ta sotsiaalse ja moraalse ilu tasandile. Ta hakkab kontempleerima institutsioonide ja üllaste tegevuste ilu. See omakorda viib teda teaduse uurimisele ja tarkuse omandamisele. Ta vabaneb kiindumusest ilu konkreetsetesse kandjatesse, olgu siis keha, hinge või ühiskonna näol. Sellisel tarkusearmastajal tekib palju kauneid ja hunnituid tundeid ja mõtteid, kuni ta lõpuks silmab ühtainust teadust, mis tegeleb iluga. See ilu on igavene, muutumatu ja absoluutne. Kõik muud kaunid asjad osalevad temas.

 

Viimasena võtab sõna nokastanud Alkibiades, kes poole öö pealt peole saabub. Alkibiades kirjeldab, kuidas Sokrates tõepoolest ei hooli keha ilust ega maisest kasust. Kõigepealt räägib ta, kuidas ta püüdnud Sokratest ära võrgutada, kuid kuidas too hoidunud „sokraatilisest armastusest“, nii et „kui olin Sokratesega terve öö maganud, tõusin üles täpselt niisugusena, nagu oleksin maganud isa või vanema venna juures“. Ehk teisisõnu, Sokrates ei lase end meelelistest peibutistest eksitada. Seejärel jutustab Alkibiades Sokratese vaprusest sõjas, kus ta ei lasknud end meelelisest hädaohust eksitada (st. Sokratest ei eksita ei meeleline mõnu ega meeleline kannatus). Muuhulgas jutustab Alkibiades huvitava loo, kuidas Sokrates Potedaia sõjakäigul kord laagris olles seisnud ööpäev läbi liikumatult ühe koha peal püsti ja mõtisklenud. Ühesõnaga, Alkibiadese kõne kinnitab Sokratese kõnet ja näitab, et Sokratese ihu ja vaim on tõepoolest läbi imbunud sellest, millest ta räägib. 

 

Platon Teosed I http://www.rahvaraamat.ee/p/platon-teosed-i/418198/et?ean=9789985821701 . Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus 2003.Platon 1991. Sämtliche Werke in zehn Bänden. Frankfurt a. M. und Leipzig: Insel-Verlag.