Uku Masingu nägemus algkristlusest

        Uku Masing, kelle 105. sünniaastapäeva me tähistame, on olnud tegev nii folkloristi, usundiloolase, semitisti kui ka piibliteadlasena ning kirjutanud palju kõigist neist valdkondadest. Kuid tema kirjutiste hulk jaguneb erinevate valdkondade ja teemade vahel ebaproportsionaalselt. Kui usundiloo valdkonnas on ta kirjutanud palju (olulisemate töödena olgu siin nimetatud Eesti usund [1995], Polüneesia usund [2004], Budismist [1995] ja Üldine usundilugu [2000] ja Vana Testamendi teaduse valdkonnas koguni väga palju, ainuüksi juba tema käsikirjaline Vana Testamendi käsiraamat hõlmab 15 köidet), siis Uue Testamendi valdkonnas pole Masing kirjutanud ühtegi eraldi uurimust. Algkristlusest on ta kirjutanud vaid mittekanoonilise kirjanduse kohta (olulisemate töödena olgu nimetatud tema nn toomakristlust käsitlevad artiklid „Usklik Toomas“ [1998] ja „Tooma evangeeliumist“ [2005] ning Pärlilaulu [2006], Tooma evangeelium [2005], ja Filippose evangeeliumi [2005] tõlked, kommentaarid ja saatesõnad). Ometi ilmneb Masingut lugedes, et algkristlus oli talle väga oluline ja ta puudutas seda paljudes oma töödes. Käesoleva lühikese populaarteadusliku artikli eesmärgiks ei ole käsitleda kõike, mida Masing on oma erinevates teostes ristiusu varase ajaloo kohta väitnud (see on teema, mis vääriks kindlasti eraldi uurimist), vaid anda põgus sissejuhatav ülevaade tema nägemusest algkristluse kohta.

 

Artikli autor on veendunud, et kuigi Masing põhjendab mitmes küsimuses oma seisukohti ka ajalooliselt ja eksegeetiliselt, ei mahu kõik, mida ta on algkristluse kohta väitnud, teadusliku käsitlusviisi raamesse. Paljud Masingu väited on liiga intuitiivsed selleks, et neid saaks teaduslikult põhjendada või tõestada. Loomulikult ei tähenda see aga, et need väited oleksid seetõttu valed. Võib-olla peitubki Masingu suurus selles, et ta pakub oma lugejatele visiooni, mis ajendab mõtlema ja küsima, milline võis näha välja kristlus esimesel sajandil. Viimasest on ju tõsikindlat teada väga vähe (allikaid on vähe, nende tõlgendamine on seotud paljude metoodiliste raskustega) ning seetõttu võib väita, et ka kõik teaduslikud käsitlused Jeesuse elust ja algkristlusest on vaid hüpoteetilised rekonstruktsioonid. Need on vaid katsed panna kildudest kokku mosaiiki, mille tervikpilti meil ei ole. Seepärast on algkristluse rekonstrueerimisel oluline roll uurija intuitsioonil ehk taipamisel – võimel, mida Uku Masing ka ise kõrgelt hindas. Kuna inimeste taipamisvõime ja eeldused on erinevad (ja inimene jääb paratamatult mõjutatuks oma keskkonna poolt, mida on korduvalt rõhutanud ka Masing), on erinevad ka uurijate nägemused algkristlusest.

 

Võtame kasvõi ajaloolise Jeesuse. Temas on nähtud nii sotsiaalrevolutsionääri, usureformaatorit, filosoofi, moralisti, prohvetit, müstikut, apokalüptikut kui ka hullumeelset. Kohati on erinevused algkristluse kujutamisel nii drastilised, et osa uurijaid (nt Jörg Rüpke ja Christoph Auffarth) soovitab loobuda üldse algkristluse mõistest ja rääkida selle asemel hoopis „algkristlustest“. Käesoleva artikli autor soovib siiski jääda traditsioonilise terminoloogia juurde, sest ta on veendunud, et vaatamata uurijate erinevatele visioonidele ja ka „objektiivsetele“ erinevustele algkristluse erinevate gruppide ja suundumuste vahel, on ometi midagi, mis neid kõiki ühendab. See „miski“ lubabki meil väita, et algkristluse erinevate gruppide puhul on tegemist siiski ühe ja sama usundi järgijatega ning seda saab piiritleda teiste tollaste Vahemereruumi usundite, eeskätt kreeka-rooma usundi ja judaismi suhtes. See „miski“, mis ühendab kõiki erinevaid algkristluse rühmi ja mis teeb viimselt ka ristiusust selle, mis ta on, on usk Jumala erilisse ilmutusse Jeesuse isikus. Viimane on ka kogu Uue Testamendi põhiaksioom – erinevad Uue Testamendi autorid ja teosed üksnes mõtestavad ja tõlgendavad seda erinevalt.

 

Võib vaielda selle üle, kas Jeesus rajas kiriku kui organisatsiooni (viimase seisukoha vastu on kirglikult võidelnud näiteks Hans Küng) või kas ta tahtis rajada uut usundit, kuid enamus praeguseid algkristluse uurijaid (välja arvatud nn Jeesus-müüdi teooria pooldajad, kes eitavad Jeesuse ajaloolist olemasolu, on kindlad, et impulsi ristiusu tekkimiseks andis Jeesuse isik ja tema tegevus. Sellest fastsineeritud meestest ja naistest kujunes „Jeesus-liikumine“ (Gerd Theisseni mõiste), millest sai Jeesuse sõnade ja tegude pärimuse edasiandja. Jeesuse isiku ja õpetuse olulisust ristiusu tekkimisel on rõhutanud ka Uku Masing, kes ütleb, et paljude oma kaasaegsete jaoks oli juba ainuüksi kohtumine Jeesusega, „inimese nägemine, kes oli Jumal“, kogemus, mis muutis nende elu – neist said „uued inimesed (või jumalad)“. Kui tänapäeval diskuteeritakse selle üle, mida Jeesus õpetas, siis Masing kuulub kindlalt nende uurijate hulka, kes arvavad, et Jeesuse kuulutuse kese oli tema sõnum Jumala riigist. Mõistet „Jumala riik“ ei vaatle aga Masing kitsalt tollase juutluse kontekstis, nagu seda teevad paljud teised uurijad, vaid ta näeb selles universaalset suurust, mis ei ole seotud ajaloolise ega kultuurikontekstiga. Nagu pole budismis defineeritav mõiste „nirvaana“ (Masing tõmbab nende vahele paralleele), sest ta on sealpool fenomenaalset maailma, nii pole Masingu meelest defineeritav ka Jumala riik. See on üks n-ö „teine pind“, mida me ei suuda veel praegu endale ette kujutada. Masing rõhutab, et inimese tõusmine sellele uuele pinnale, mis vabastab inimese oma ego kammitsaist, eelarvamustest ja hirmudest, ongi lunastus/pääsemine (kr sōtēria), millest räägitakse Uues Testamendis. Masingu meelest ei ole Jeesus uute käskude või uue moraali kehtestaja ega ka nn „traditsiooniliste väärtuste“ kaitsja, vaid lunastuse tooja. „Lunastus“, mis Masingu arvates on väga lähedane „vabanemisele / virgumisele“ budismis, on tema arvates „Jumala riigi“ kõrval teine oluline algkristluse võtmemõiste. Seetõttu on Masing veendunud, et kuigi budism ja kristlus on tekkinud erinevatel ajastutel ja erinevates kultuuriruumides, on need kaks usundit sisuliselt teineteisele väga lähedased. Lisaks sellele, et budism ja kristlus on mõlemad lunastusõpetused / lunastusreligioonid, usub Masing ka algkristluse ja budismi otsestesse kontaktidesse, sest ta peab „Tooma tegudes“ kirjeldatud apostel Tooma Indias-käiku ajalooliseks. Enamus uurijaid peab tänapäeval seda pärimust legendaarseks, kuid on ka neid, kes ühe Jeesuse jüngri Indias viibimist ei välista – oli ju India meie ajaarvamise esimesel kahel sajandil tihedas läbikäimises Rooma keisririigiga. Roomlased importisid sealt ihaldatud luksuskaupu. Indiast on leitud mitte ainult rohkesti Rooma münte, vaid sealt on avastatud ka jälgi Rooma kaubanduskolooniate olemasolust. On tähelepanuväärne, et ka „Tooma tegude“ järgi läheb Toomas Indiasse ühe kaupmehe laevaga. Neile faktidele tuginedes peab misjoniajaloolane Stephen Neill Tooma Indias-käiku väga võimalikuks.

 

Nagu tänapäeval enamus algkristluse uurijaid, nii on ka Masing veendunud erinevate algkristlike rühmituste olemasolus. Lisaks juba Ferdinand Christian Bauri (1792–1860) postuleeritud juudikristlusele ja paganakristlusele nimetab Masing veel „galilealasi“ ning nn toomakristlasi. Selle rühmituse, mille olemasolu ei ole käesoleva artikli autori andmetel väitnud peale Masingu ükski algkristluse uurija, rekonstrueeris Masing Tooma evangeeliumi ja „Tooma tegude“ abiga, kuid jälgi sellest algkristluse voolust leidub Masingu arvates ka Johannese evangeeliumis (kus apostel Toomas on samuti oluline). Kuna käesoleva artikli autor on käsitlenud nii Masingut Tooma evangeeliumi uurijana kui ka Tooma evangeeliumi eraldi, siis seda teemat siinses artiklis pikemalt ei puudutata. Olgu vaid öeldud, et Masingu arvates kohtab Jeesuse kaudu tulnud uut vaimsust ja meelelaadi kõige ehedamalt just toomakristluses. Ta ütleb, et ajaloos muutub toomakristlaste ringkonna maailm „ikka ja jälle elusaks, mida juhtub väga harva kõrgi Jeruusalemma algkoguduse maailmaga“. Jeruusalemma algkogudusse, mida kristlikus ajalooteadvuses on peetud kõige ehedama ja puhtama ristiusu esindajaks, suhtub Masing aga negatiivselt. Ta ütleb:

 

„Teame […], et selotiseerunud või kumraniseerunud Jeruusalemma kogudus on püüdnud kõikjal kehtestada oma ülemvõimu. Samaarlasile võisid ju ainult Peetrus ja Johannes vahendada õiget Püha Vaimu (Ap 8:15), ning Korneeliuse lugu, mis ignoreerib Kaisarea Filippust, on päälegi veel väga selge ja kurb näide sellest, kuidas rejudaiseerijad on mõistnud Kristuse õpetust (Ap 10:1-11, 18). Paulus, keda tihti on peetud evangeeliumi võltsijaks, on tõenäoliselt siiski olnud ainus jeruusalemlane, kes on taibanud, millega tegemist“.

 

Nagu suurema osa kristlike ajalookirjutajate jaoks, nii on olnud algkristlus ka Masingu jaoks ristiusu „kuldne ajastu“. Ta ei pea seda küll idülliks, milles puudusid konfliktid inimeste vahel, kuid ometi oli see ajastu, mil inimesed nägid oma silmaga inimeseks sündinud Jumalat. Ta ütleb, et oli neid, keda juba ainuüksi Tema nägemine lunastas. Masing kirjutab: „Väga sageli ei teinud inimesi Tema [st Jeesuse] järelkäijaiks mitte Ta imeteod ega õpetussõnad, vaid see, et nad nägid Teda, nii ebatavalist inimest, et Ta paljas olemasolu tundus võimatu saamine võimalikuks“. Hiljem juhtus Masingu arvates algkristlusega sama, mis algbudismigagi – kogudus eemaldus oma Õpetaja õpetusest, tehes sellest endale „ühe tervemõistusliku süsteemi“. Masingu meelest on see otsekui saatuse iroonia, sest lunastus ja tervemõistuslik süsteem on vastandid. Masingu jaoks tähendab lunastus vabanemist „tervemõistuse seatud ehk tunnetatud saatuskorrast ehk süsteemist“.

 

Masingu väide kristluse dejudaiseermisest meenutab väga 2. sajandil elanud ja sageli ekslikult gnostikuks peetud kristliku õpetaja Markioni seisukohta, et Jeesuse jüngrid langesid pärast oma Õpetaja surma tagasi judaismi. Ka väide, et Paulus oli üks väheseid apostleid, kes Jeesust mõistis, meenutab Markioni. Masing ei varja viimase suhtes oma sümpaatiat. Ta ütleb, et „Markion oli viimane, kes mõistis Kristust ja Paulust. Pärast teda positi ja soperdati“. Markioni kuuluvus „mitteortodokssete“ kristlaste hulka Masingut ei häiri, sest „mitteortodoksne“ on ka toomakirjandus. Masingu arusaam „ortodoksse“ ja „mitteortodoksse“ vahekorrast on üllatavalt tänapäevane. Alates Walter Bauerist (1877–1960) on algkristluse uurijate hulgas juurdunud arusaam (ja uuemad allikate leiud on seda üksnes kinnitanud), et nägemus ühest algkristluse mainstream’ist, mis ainsana säilitas „puhast õpetust“ ja millest hiljem sai „varane katoliiklus“, ei ole ajalooline tõsiasi, vaid teoloogiline konstruktsioon, mille eesmärk oli legitimeerida teatud kristlikke ringkondade teoloogilist nägemust Jeesuse õpetusest. Mitmepalgeline varakristlik kirjandus, kuhu kuuluvad nii „Saalomoni oodid“, apokrüüfsed apostlite tegude raamatud, Tooma evangeelium kui ka arvukad kristlik-gnostilised tekstid, näitab selgelt, et enamus varakristlikke rühmitusi pretendeeris õige, Jeesuseni tagasiviidava apostliku pärimuse valdamisele. Alguses ei olnud mainstream’i ja perifeeriat. Varakristluse mainstream, mida Christoph Markschies nimetab „kujunevaks enamuskirikuks“, kujunes välja alles nende rühmituste omavahelise kommunikatsiooni tulemusena (mida ei ole õige käsitleda pelgalt nende omavahelise rivaalitsemise ja võitlusena; on kindel, et rühmitused ka laenasid teineteiselt). Sealjuures kujunes piir selle vahel, mida peeti „hereetiliseks“, ja selle vahel, mida „ortodoksseks“, välja alles kommunikatsiooniprotsessi käigus. Seepärast soovitavad paljud praegused varase kristluse uurijad (Michael A. Williams, Karen L. King) loobuda esimeste sajandite kristluse kirjeldamisel mõistetest „hereesia“ ja „ortodoksia“.

 

Uku Masingu nägemus algkristlusest on innustav, inspireeriv, aga samal ajal ka rahutukstegev. Kui Masing uskus, et Jumala varaseim ilmutus inimkonnale (mida ta nimetas „ürgilmutuseks“) ei ole läinud jäljetult kaduma, vaid on mingil kujul maailmas säilinud ja vajab avastamist, kas siis äkki ei või olla samamoodi ka algkristlusega või vähemalt sellega, mida võiks nimetada algkristluse „tuumaks“? Aga Masingu lugemine tõstatab veel teisigi küsimusi. Mis on üldse kristluse tuum? Miks juhtus nii, et lunastusõpetusest sai uus käsuõpetus? Miks kristlus muutub ja milliseks ta võib muutuda tulevikus? Mis on kristluses igavene ja jumalik, mis aga tingitud antiikse ühiskonna struktuurist ja tollastest kultuurikontekstidest ning seega inimlik ja kaduv? Võibolla aitab mõtisklemine nende küsimuste üle vaadata meil oma usku uue ja selgema pilguga ning õpetab meid nägema uues valguses sedagi, mida me peame enda jaoks endastmõistetavaks, selgeks ja kindlaks. 

 

Jaan Lahe, teoloog ja religiooniloolane, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi dotsent.