depressioonitest

Seda enesediagnoosi testi võib kasutada kolmel eesmärgil:

 

        1) selleks, et välja selgitada, kui suur depressioon teil tegelikult on;

        2) selleks, et ise diagnoosida, kas te vajate ravimeid;

        3) ja mis kõige tähtsam: selleks, et jälgida aja jooksul muutusi.

 

Enamikul juhtudel hakkavad sümptomid depressiooni leevenedes kaduma, kuid depressioonis inimene ei pruugi seda märgata. Sageli näevad sõbrad, pereliikmed ja terapeudid tervenemise märke ammu enne seda, kui depressioonis inimene neid ise tajub. Küllap on põhjus selles, et paranemise varajastes staadiumites kiputakse ennast ja maailma ikka veel negatiivses valguses nägema. Testi kasutamine võib siinkohal aidata.

 

Soovitan teil see test kohe ära teha ning korrata seda depressioonist toibumine varajastel järkudel iga nädala lõpus.

 

 

DEPRESSIOONITEST

I   Bioloogiline talitlus

A. Unehäired 1. Unehäired puuduvad 2. Unehäireid on aeg-ajalt 3. Pidev ärkamine keset ööd või varajane ärkamine      a) 1-3 korda viimase nädala jooksul      b) 4 või rohkem korda viimase nädala jooksul	0 1 2 3
B. Söögiisuprobleemid 1. Isu pole muutunud 2. Mõningane isumuutus (kasv või kahanemine) ilma kehakaalu muutusteta 3. Märkimisväärne isumuutus (kasv või kahanemine) koos kehakaalu muutusega (pluss-miinus 2,5 kg viimase kuu jooksul)	0 1 3
C. Väsimus 1. Päevane väsimus puudub või pole märkimisväärne 2. Päevane väsimus või kurnatus       a) vahel       b) 1-3 päeval viimase nädala jooksul       c) 4 või enamal päeval viimase nädala jooksul	0 1 2 3
D. Sugutung 1. Sugutung pole muutunud 2. Sugutung on vähenenud       a) veidi       b) mõõdukalt       c) sugutung puudub	0 1 2 3
E. Anhedoonia 1. Ehkki olen aeg-ajalt kurb, suudan ka aeg-ajalt rõõmu või naudingut tunda 2. Võime elust rõõmu tunda on vähenenud       a) Veidi       b) Mõõdukalt       c) elurõõm on kadunud	0 1 2 3
Punktide kogusumma: bioloogiline talitlus	(      )

II    Emotsionaalsed/psühholoogilised sümptomid
A. Kurvameelsus ja meeleheide 1. Kurvameelsust ei esine 2. Puhutine kurvameelsus 3. Ägedad kurvameelsushood 4. Äge kurvameelsus peaaegu iga päev	0 1 2 3
B. Enesehinnang 1. Olen enesekindel ja meeldin endale 2. Kahtlen endas vahel 3. Tunnen end sageli alaväärtuslikuna ja tahaksin olla enesekindlam 4. Tunnen end enamik aega täiesti väärituna	0 1 2 3
C. Apaatia ja motivatsioon 1. Innustun kergesti 2. Mul on vahel raske mingi asjatoimetuse või tööga pihta hakata 3. Tunnen sageli huvipuudust või apaatiat 4. Mul on peaaegu võimatu asjatoimetuste või tööga pihta hakata	0 1 2 3
D. Negatiivne mõtlemine/pessimism 1. Suhtun oma ellu ja tulevikku üsna optimistlikult 2. Olen aeg-ajalt pessimistlik 3. Olen sageli pessimistlik 4. Maailma tundub mulle ääretult negatiivsena; tulevik on täiesti tume	0 1 2 3
E. Enesevalitsus 1. Ebameeldivad tunded võivad mulle küll haiget teha, kuid ei haara mind oma võimusesse 2. Satun vahel täiesti tunnete võimusesse 3. Satun sageli täiesti tunnete võimusesse või ei tunne üldse midagi	1 2 3
F. Ärrituvus ja frustratsioon 1. Ma ei ärritu ega frustreeru tühja asja peale 2. Olen aeg-ajalt üsna ärritatud ja frustreerunud 3. Olen sageli üsna ärritatud ja satun kergesti frustratsiooni       a) 1-3 korda viimase nädala jooksul       b) 4 või rohkem korda viimase nädala jooksul	0 1 2 3
Punktide kogusumma: emotsionaalsed/psühholoogilised sümptomid	(      )

 

 

Punktide arvestamine ja tulemuste tõlgendamine

 

Heitkem pilk tulemustele. Arvestage mõlema kategooria punkte eraldi. Liitke need kokku ning kirjutage summa lehekülje lõpus olevasse kasti.

 

Bioloogiline talitlus: Kui olete kasvõi ühe küsimuse eest saanud 2 või 3 punkti, on võimalik, et depressioon on mõjunud teie bioloogilisele talitlusele ning te vajate antidepressandikuuri (eriti siis, kui olete saanud 3 punkti). Kui jah, siis peate tingimata konsulteerima kas psühhiaatri, perearsti või psühhoterapeudiga. Kui olete saanud iga küsimuse eest 0-1 punkti, pole antidepressante arvatavasti vaja. Punktide kogusumma tõlgendus: 0-5 kerge, 6-10 mõõdukas, 11-15 raske bioloogiline depressioon.

 

Emotsionaalsed/psühholoogilised sümptomid: Kui olete saanud kasvõi ühe küsimuse eest 2-3 punkti, võib tegu olla psühholoogilise depressiooniga. Punktide kogusumma tõlgendus: 0-5 kerged, 6-10 mõõdukad, 11-18 rasked psühholoogilised sümptomid. Kui olete saanud palju punkte mõlemas kategoorias, on teil ilmselt segatüüpi depressioon.

 

Palun tehke seda testi iga nädala lõpul, et oma paranemist jälgida.

mis põhjustab depressiooni? ...bioloogilised tegurid

        Inimaju sügavustes on mitu olulist struktuuri, mis mängivad olulist osa tunnete ja erinevate bioloogiliste tsüklite reguleerimises. Depressioonist rääkides peame keskenduma hüpotalamusele ja limbilisele süsteemile.

Hüpotalamus on hernesuurune ääretult keerukas ajuosa, mis reguleerib näiteks hormonaal- ja immuunsüsteemi ning füüsilisi talitlusi (unetsükleid, isu, sugutungi ja rõõmu tundmise võimet).

Kõrvuti hüpotalamusega asuvad limbilise süsteemi moodustised. Limbilist süsteemi nimetatakse sageli tundeajuks, sest siin asuvad inimese emotsioonid. Kui hüpotalamus ja limbiline süsteem funktsioneerivad normaalselt, jääte hästi magama ja magate rahulikult, tunnete end puhanuna, teil on normaalne isu ja normaalne sugutung ning te tunnete toredatest asjadest rõõmu. Raskete läbielamist puhul tunnete kurbust või lähete rööpast välja, kuid südamevalu ei võta teie üle võimust (tunnete mõõdukuse eest kannab hoolt limbiline süsteem).

Limbilist süsteemi ja hüpotalamust reguleerib aju neurokemikaalide habras tasakaal. Paraku võib see tasakaal mitmel põhjusel kaduda. Selle tulemuseks võib olla bioloogiline depressioon. Mis võib seda süsteemi kõigutada? Keemilistel väärtalitlustel on viis peamist põhjust.

 

Ravimite kõrvalnähud

 

Mõned retseptiravimid võivad põhjustada aju keemilise tasakaalu muutusi, mis kutsuvad esile raske bioloogilise depressiooni. Sellised kõrvalnähud on suhteliselt haruldased, kuid neid tuleb siiski ette. Kui depressioonil pole loogilist põhjust (suuremaid üleelamisi või kaotusi) ning depressiooni algus langes kokku ravimite manustamise algusega, tuleb kahtlustada ravimit. Sellisel puhul tuleb pöörduda ravimi välja kirjutanud arsti poole.

 

Krooniline alkoholi ja/või uimastite kuritarvitamine

 

Bioloogilise depressiooni teine peamine vallandaja on kauane alkoholi või teiste mõnuainete pruukimine. Mõned nn tujutõstvad uimastid, näiteks kokaiin ja amfetamiinid, on tuntud oma võime poolest kutsuda esile eufooriat. Kauase kasutamise järel esinevad paljudel uimastipruukijatel pärast kaifi kadumist rängad depressioonisümptomid. Veelgi tavalisem on see kauase või kroonilise alkoholi kuritarvitamise puhul. Alkohol võib esile kutsuda äärmiselt rasket depressiooni. Sageli kaob depressioon paar nädalat pärast alkoholipruukimise lõppu. (NB! Kui kavatsete alkoholi ohtra tarvitamise lõpetada, on võõrutusnähtude ennetamiseks targem pöörduda spetsialistide poole.)

 

Füüsiline haigus

 

Füüsiline haigus võib depressiooni soodustada kahel moel. Haigus võib neurokemikaalid tasakaalust välja lüüa ja/või viia patsiendi depressiooni oma tagajärgedega. Näiteks reumaatiline liigesepõletik võib patsiendile põhjustada igapäevaseid füüsilisi piinu. Rasked südamehaigused sunnivad inimest oma eluviisi täiesti muutma. Vähki põdev inimene võib silmitsi seista abituks jäämise ja surmaga. Rasked füüsilised haigused kutsuvad sageli esile psühholoogilisi reaktsioone. Kuid on ka haigusi, mis võivad ise ajus põhjustada bioloogilist depressiooni tekitavaid keemilisi muutusi.

 

Hormonaalsed muutused

 

Sünnitusjärgsed meeleolumuutused, premenstruaalne sündroom ja menopaus. Need pole haigused, vaid seisundid, millega kaasnevad märkimisväärsed hormonaalsed muutused. Depressiooni esineb naistel palju sagedamini kui meestel ning üks põhjus võib olla naissuguhormoonide mõju meeleolule. Uurimused on näidanud, et depressioon tabab naisi sagedamini just suuremate hormonaalsete muutuste aegu, näiteks pärast lapse sündi. Mõne teadlase väitel esineb menstruatsioonieelset meeleolumuutust kuni 40%, ränka depressiooni aga 5% naistest. Ehkki pole täpselt teada, kuidas, tunduvad hormoonid aju habrast keemilist tasakaalu sageli mõjutavat.

 

Haigused ja tervishäired, mis võivad esilekutsuda depressiooni

 

        Addisoni tõbi (pronkstõbi)
        AIDS
        Alatoitumus
        Aneemia
        Astma
        Cushingi tõbi
        Gripp
        Haavanduv koliit
        Kilpnäärme alatalitlus
        Kilpnäärme liigtalitlus
        Kroonilise väsimuse sündroom
        Krooniline põletik (mononukleoos, tuberkuloos)
        Krooniline valu
        Rasked südamehäired

 

         Menopaus
        Nakkuslik hepatiit
        Pahaloomulised kasvajad (vähk)
        Porfüüria (ainevahetushäire)
        Premenstruaalne sündroom
        Reumaatiline liigesepõletik
        Sclerosis multiplex
        Suhkruhaigus
        Sünnitusjärgsed meeleolumuutused
        Süüfilis
        Lupus erythematosis

 

Stress

 

Vaimne stress, eriti kui see kestab pikka aega, võib samuti põhjustada ajus neurokeemilisi muutusi. Iseäranis tõenäoline on see 1) tõsise kaotuse puhul; ja 2) raskete ülesannete puhul, mis tunduvad käivat üle jõu, nii et inimest valdab abitus. Olukorrad, mis põhjustavad abitustunnet, kutsuvad esile bioloogilisi reaktsioone nii inimestes kui ka loomades.

 

Endogeenne depressioon

 

Bioloogilised depressioonid on kõige sagedamini tingitud endogeensest depressioonist, mis tekivad mõningatel vastuvõtlikel inimestel teadmata põhjustel. Sellistel inimestel esineb perioodiliselt raskeid neurokeemilisi häireid, millega kaasneb depressioon.

 

Bipolaarne häire ehk maniakaal-depressiivne sündroom on vaimuhaigus, mida enamiku ekspertide arvates põhjustavad eranditult neurokeemilised häired. Seda sageli pärilikku haigust iseloomustavad sagedased ägedad meeleolukõikumised sügavast depressioonist eufooriani. Maniakaalses faasis võib patsient olla äärmiselt energiline, tema enesehinnang on kõrgenenud, ta tegutseb pidevalt ning vajab vähe und. Seda hoogu, mis on depressiooni täielik vastand, nimetatakse maaniaks või hüpomaaniaks (maania kergem vorm). Esmapilgul tundub maania lausa ihaldusväärse seisundina. Kes ei tahaks olla täis energiat ja eufooriat? Paraku muutub maniakaalses faasis patsiendi käitumine sageli ettearvamatuks ja kaootiliseks, sarnanedes automootoriga, mis käib nii kiiresti, et hakkab osadeks lendama.

 

Õnneks on bipolaarne häire sageli ravitav. Selleks kasutatakse näiteks liitiumi. Kui teil või teie pereliikmeil ilmneb sümptomeid, mis viitavad bipolaarsele häirele, soovitan teil tungivalt pöörduda psühhiaatri poole.

 

Sesoonne depressioon on depressiivne seisund, mille ilmselt kutsub esile päikesevalguse vähenemine. Kas pilvised päevad tekitavad teis tusatuju? Paljud inimesed vajuvad norgu, kui päikest väljas pole, kuid mõnel võib sügisega saabuv hallus esile kutsuda üliraske bioloogilise depressiooni. Päikesevalguse mõjul toimuvad hüpotalamuses muutused, mis põhjustavad mõnel inimesel aju keemilise tasakaalu muutusi, nii et neid tabab päikesevalguse vähenedes ränk bioloogiline depressioon. Sügismasenduse ohvritele on viimasel ajal hakatud määrama valgusravi: patsient istub talvisel ajal iga päev 1-2 tundi eredas valguses (2500 luksi). Samal ajal võib ta tegelda oma tavapäraste asjadega. Lisaks soovitatakse sügismasenduse all vaevlejatel iga päev vähemalt tund aega õues olla, sest isegi pilvise ilmaga on seal piisavalt valgust, et masendust peletada.

 

Kui depressiooni vallandavad käesolevas peatüki käsitletud bioloogilised tegurid, võivad inimesel ilmneda tõsised sümptomid, millele ta ei leia loogilist põhjendust. Bioloogiline depressioon on õnneks sageli täiesti ravitav. 

 

Kokkuvõte: depressiooni põhjused

 

Eelsoodumused

 

A. Lapsepõlvetraumad

 

        Varajased kaotused
        Tundetud vanemad
        Kalk kodune atmosfäär
        Kasvutoetuse puudumine
        Vägivald ja lapsepilastus

 

B. Pärilikkus

 

Pidevad või hiljutised tegurid

 

A. Lähedase inimese kaotus
B. Eksistentsiaalsed kaotused

 

        Unistuse purunemine
        Oma surelikkuse tajumine

 

C. Sündmused, mis alandavad enesehinnangut
D. Füüsiline haigus
E. Kauane stress

 

Bioloogilised tegurid

 

A. Ravimite kõrvalnähud
B. Krooniline alkoholi/uimastite kuritarvitamine
C. Füüsiline haigus
D. Hormonaalsed muutused
E. Stress
F. Endogeenne depressioon

 

 

mis põhjustab depressiooni? ...hiljutised läbielamised

        Lapsepõlvetraumad suurendavad kindlasti hilisemat depressiooniohtu. Ometi võib depressioon tabada ka neid, kellel sellist soodumust pole. Depressiooni eest pole keegi kaitstud. See võib rivist välja lüüa ükskõik millise eluala esindaja ega hooli sotsiaalsest klassist, intelligentsusest ega edust. Ehkki mõned bioloogilised depressioonid tulevad nagu välk selgest taevast, kujutab enamik depressioone endast reaktsiooni elumuutustele. Loomulikult ei põhjusta mitte kõik elumuutused depressiooni, kuid stressoreid, mis seda esile kutsuvad, on terve hulk.

 

PIDEVAD VÕI HILJUTISED DEPRESSIOONIVALLANDAJAD

 

Lähedase inimese kaotus: Depressiooni levinuimat tekitajat, armastatud inimese kaotust, võivad põhjustada mitmesugused sündmused: surm, abielulahutus, laste suurekssirgumine, sõbra või kallima kaugenemine. Sellised kaotused on inimkogemuse lahutamatu osa. Kaotus kutsub esile südamevalu, mis enamikul juhtudel lõpuks kaob. Ent koguni 25% inimesi langeb valusa kaotuse järel kliinilisse depressiooni.

Üks mitmest väärarusaamast "normaalse kurbuse" kohta on ootus, et surmast või lahutusest saadakse paari kuuga üle. Uurimused on aga näidanud, et südamevalu kestab sageli märksa kauem, kui enamik inimesi eeldab. Kurvastamisprotsessi võib jagada kolme faasi:

1. faas: Esialgne šokk, millega võib kaasneda tuimus, sügav kurvameelsus või hingevalu ja tuimuse vahel kõikumine.

 

2. faas: Kurvastamine ise, mille jooksul tabavad inimest sagedased kurvameelsus- ja üksildushood ning ta tunneb, et "elu on täiesti muutunud". (Vastupidiselt üldlevinud arvamusele on see periood pikk - vanema kaotuse puhul keskmiselt kaks, lahutuse puhul neli, abikaasa surma puhul neli kuni kuus ja lapse surma korral kaheksa kuni kümme aastat.)

 

 3. faas: Lahendus. Isegi see ei tähenda, et kaotusest on üle saadud. Enamikku inimesi valdavad valusad mälestused veel aastaid. Siiski võib olukorra lahenemiseks pidada seda, kui piinavad kurbusehood on taandunud ja elu tundub taas normaalne.

Igaüks, kes on läbi elanud valusa kaotuse, ütleb, et sellest ei olegi võimalik üle saada. Ometi on südamel hea omadus: ta paraneb siiski, see võtab ainult aega. Tähtis on mõista, et südamevalu pole märk väärastumusest ega vaimuhaigusest. 

 

Eksistentsiaalsed kaotused: Robert kuulis hiljuti, et tema kolleeg sai golfi mängides infarkti ja suri. Too mees oli alles 48-aastane. Minuga rääkides ütles Robert: "Kõige rohkem rabas mind arusaamine, et see oleksin võinud olla ka mina. Hakkasin elu üle järele mõtlema. Küsisin endalt: olen ma tõesti õnnelik? Kas mu elul on mõte?" Sageli sunnivad sellised kaotused meid seisma silmitsi küsimustega elu mõtte ja surelikkuse kohta. Võimalik, et nn keskeakriisi kutsuvad esile just nimelt sellised eksistentsiaalsed küsimused.

Üks peamisi eksistentsiaalseid muresid, mis inimest piinab, on unistuste kustumine. Enamik meist unistab ja loodab midagi, mõned unistused on teadlikud, teised enamjaolt ebateadlikud. Unistatakse õnnelikust perekonnaelust, tööalasest edust. Sageli ei vasta tegelikkus loodetule. Ühel hetkel silmad avanevad ning inimest tabab valus arusaam: "Ma pole rahul."

Pettumust valmistava tegelikkuse kiuste lootusi hellitada on äärmiselt inimlik. 38-aastane Pamela ütles mulle: "Olen seda talunud üksteist aastat. Mu mees ei hooli minust, ta kohtleb mind nagu põrandakaltsu. Vahel tuleb ta mulle kallale. Aga ma lootsin kogu aeg, et ta muutub. Kordasin endale, et me peame lihtsalt veidi rohkem vaeva nägema. Alles nüüd saan ma kõigest aru. Mu mees pole põrmugi muutunud ega muutugi. Kuidas ma küll võisin nii rumal olla?" Pamela ei olnud rumal, ta lihtsalt lootis. Lootus võib olla sillaks, mis aitab inimesi rasketest aegadest üle. Kuid lootus võib ka pimestada. Pamela peletas kaotuskibedust eemale, lootes paremat tulevikku, kuid ühel hetkel läks seebimull lõhki. Masenduse kutsus esile arusaam elus pettumisest. Unistus õnnelikust abielus oli purunenud. Sageli ei mõisteta, et selline sündmus on sama kaalukas kui teised kaotused. Pami sõbrad ütlesid: "Ma ei saa aru, miks sa nii rööpast väljas oled. Sa oled ju kogu aeg teadnud, milline su mees on." Seda kuuldes tundis Pamela end halvasti. Sõpradel võisid olla head kavatsused, kuid nad kritiseerisid teda. Pole tähtis, kui kaua Pamela oma abikaasa vägivaldsust kannatas. Kui illusioon oli purunenud, tekkis depressioon.

Teine eksistentsiaalse kaotuse alaliik on oma surelikkuse tajumine. Kahekümneaastane üliõpilane teab, et ta ei ela igavesti, kuid ta ei mõtle sellele. Kuid neljakümneaastane inimene võib seda tõde hoopis teise pilguga vaadata. Vanemate või eakaaslase surm sunnib sageli inimeste oma surelikkust tunnistama. Ja nagu on öelnud rabi Harold Kushner: "Unes ei kummita meid mitte surmahirm, hirm elu lõppemise ees, vaid hirm, et meie elul polnud mingit tähtsust..." Äkiline arusaamine "aeg töötab minu kahjuks" võib mitte ainult tekitada hirmu tuleviku ees, vaid ka kurbust, et elu on olnud tühi, ilma tähenduseta või täis pettumusi.

Ühiskonna silmis on surm ja lahutus kurvameelsuse ja depressiooni "lubatud" põhjused. Kuid eksistentsiaalseid küsimusi nähakse sageli teises valguses. Keegi patsient ütles mulle pärast oma mehe surma: "Oh, selliseid asju ju juhtub. See kuulub vanaduse juurde ja sellega peab leppima." Ta püüdis mind (ja ennast) veenda, et "selliseid asju juhtub" ja et ta peab abikaasa surmast üle saama. Tegelikult tundis ta sügavat leina ja teda valdas surmahirm. Sõbrad ja pereliikmed tundsid talle mehe kaotuse pärast kaasa, kuid ei mõistnud tema hirmu surelikkuse ees. Mingil moel oli abikaasa surm vastuvõetavam kaotus. Naise eksistentsiaalset kriisi peeti tühiseks. Selle tulemusel tundis naine end oma leinas veelgi rohkem üksi. Eksistentsiaalsete kaotuste piinarikkust ei tohi alahinnata.

Sündmused, mis alandavad enesehinnangut: Elus juhtub nii mõndagi, mis võib enesehinnangule ränga hoobi anda. Isiklikud ebaõnnestumised (näiteks ametikõrgendusest ilmajäämine), äraütlemised ja kriitika ning vigade tegemine on vaid väike hulk nendest.

43-aastane raamatupidaja Andy pani kogemata oma köögi põlema. Maja jäi terveks, kuid köök sai tõsiselt kannatada. Ehkki remondikulud kandis kindlustus, tundis Andy veel mitu kuud pärast tulekahju teravat enesepõlgust. "Mis mulle küll pähe läks? Kuidas ma küll võisin nii loll olla?" Andy ei suutnud oma äpardust endale kuidagi andestada.

 

Carl oli töötanud kakskümmend kolm aastat masinatöökojas. Firma vahetas omanikku ning Carl sai töökusele ja staažile vaatamata lõpparve. Ta ei leidnud kaks aastat erialast tööd. Samuti pidi ta taluma naisevenna ilkumist. Too tuletas Carlile tema "kroonilist tööpuudust" igal võimalusel meelde. Kõige selle tagajärjel tundis Carl end vääritu olendina ning piinles meeletult.

 

Iga inimene tahab olla enda silmis midagi väärt. Ülalmainitud näidete sarnased juhtumid viivad sageli depressiooni.

Füüsiline haigus: Haigused võivad tekitada ränki hingepiinu. Mõnel puhul kaasneb haigusega terav igapäevane valu, mis kahandab elukvaliteeti ning viib musta masendusse.

 

Mõned eluohtlikud ja degeneratiivsed haigused ähvardavad patsienti üha suureneva liikumisvõimetuse ja/või surmaga. Kunagi võrreldi kaht patsientide rühma. Ühel oli selgroovigastus ja teisel lihasdüstroofia. Mõlemad olid määratud ratastooli. Ent erinevalt lihasdüstroofiast, mis üha süveneb, on selgroovigastus tavaliselt staatiline seisund. Lihasdüstroofiat põdevate patsientide seas oli depressioon märksa tõsisem kui selgroovigastusega patsientide seas. Inimesele on loomuomane tulevikku vaadata, ja paljude haiguste puhul on väljavaated kahjuks sünged.

 

Mõne haigusega kaasnevad füüsilised piirangud, mis pööravad elu pea peale. Saara on 34-aastane naine, kelle kirg on moderntants. Ta töötas sekretärina ning ootas iga päev pikisilmi tundi, mil sai kontori ukse kinni lüüa ja tantsutundi minna. Kaks aastat tagasi haigestus ta reumaatilisse liigesepõletikku ja pidi tantsimisest täiesti loobuma. "Elu on tühi," ütles ta mulle. Füüsilised haigused mitte ainult ei põhjusta valu ja hirmu tuleviku ees, vaid võivad muuta inimese elu viisil, mis kutsub esile depressiooni.

 

Pikaajaline stress: Üldiselt ei põhjusta stress depressiooni. Te võite enda peale võtta mitu stressirohket ülesannet ja end siiski hästi tunda. Kõik sõltub sellest, mida te endast stressirohkes olukorras arvate. Seni kui mõtlete: "Raske pähkel, aga ma leian lahenduse ja saan hakkama," tundub stress väljakutsena ega mõju depressiivselt. Ent kui üha kuhjuvad pinged võtavad teie üle võimust, võib teie enesehinnang muutuda. Arvatavasti vallandab depressiooni just nimelt veendumus: "Ma ei saa sellega hakkama. Ma ei kontrolli enam olukorda. Olen täiesti abitu." Kui te ei suuda stressirohket olukorda kontrolli alla saada, tunnete end jõuetuna. Pikaajaline stressor võib stressorite rohkus, millega kaasneb abitustunne, võib kaasa tuua depressiivse reaktsiooni.

 

Vahel on depressiooni põhjused ilmsed, kuid sageli kipuvad nad olema ebamäärased või varjatud. Depressiooni võivad esile kutsuda mitmesugused sündmused. Mõni ime siis, et see on niivõrd levinud. Esimene samm depressioonist jagusaamisel on mõista selle põhjust. Kõige targem on rääkida endast, oma tunnetest, kunagistest ja hiljutistest läbielamistest mõne teise inimesega. Süvenedes oma ellu ja jagades seda teisega, on teil kergem piltmõistatuse tükke kokku panna, avastada ja mõista, miks te olete depressioonis. Mõned inimesed suudavad seda kõige paremini psühhoterapeudi vastuvõtul, teised jõuavad depressiooni põhjusteni avameelses vestluses sõprade, pereliikmete või vaimuliku hingehoidjaga. Teise inimesega rääkimisest on kasu mitmel moel. Esiteks suudate te lahti harutada elukogemuste sasipuntra. Teiseks, nagu ütleb vanasõna: "Jagatud mure on pool muret."

mis põhjustab depressiooni? ...lapsepõlve hingetraumad

        Väga sageli on depressiooni põhjused varjatud või ebamäärased. Tihti tunnevad inimesed, et depressioon tuleb nagu välk selgest taevast. Üks põhjusi, miks depressiooni põhjusi tuleb tundma õppida, on see, et nõnda oskate paremini õiget ravimoodust valida.

Nii nagu mitte iga kurguvalu ei kao antibiootikumide toimel, nii ei reageeri ka kõik depressioonid ühesugusele ravile. Kui olete veendunud, et kurguvalu põhjustab streptokokk, valite ravivahendiks antibiootikumid. Kui teate, mis on teie depressiooni põhjus, oskate ka valida kõige õigema ravimeetodi.

Depressiooni tagamaade väljaselgitamine aitab teil ka aru saada oma uuest seisundist, mis muidu on üsnagi segadusseajav. Saades vastuse küsimusele "miks?", eemaldate depressioonilt saladuskatte ning olete paranemisele sammukese lähemal.

LAPSEPÕLVE HINGETRAUMAD

Oletagem hetkeks, et kaks inimest osalevad võidujooksul. Nad peavad paljajalu ületama kruusase platsi. Oletagem veel, et ühel jooksjal on jalad juba enne võistlust rakkus. Võistlus on mõlemale valus, kuid valusam sellele, kes on juba enne vigastatud. Samamoodi on tõestatud, et valusad lapsepõlvekogemused võivad olla täiskasvanupõlve depressioonide taimelavaks. Loomulikult pole see alati nõnda. Kuid mõningad läbielamised suurendavad depressioonile vastuvõtlikkust märkimisväärselt. Siin kirjeldatud lapsepõlvetraumad selgitavad, miks mõni inimene suudab stressile vastu panna, teine aga annab täpselt samasuguses olukorras alla ja langeb depressiooni.

Varajased kaotused: Väikesed lapsed on armastatud inimese kaotuse suhtes eriti tundlikud. Tugevate lähedussidemete moodustamine on lapse arengu normaalne osa. Lapsevanem võib surra, kaduda silmist abielulahutuse, pikaajalise komandeeringu või haiglasoleku tõttu. Paljud "kadunud" vanemad võivad tegelikult täiesti olemas olla, kuid hoida lapsest lihtsalt eemale. Rasket haigust põdev vanem võib oma last kõigest südamest armastada, kuid elada valu tõttu oma sisemaailmas, kust teda kätte ei saa. Depressiivsete vanemate lastest saavad omakorda depressiivsed täiskasvanud. Võimalik, et lapsevanem armastas oma võsukest kõigest südamest, kuid depressioon võttis temalt elujõu ja võime lapsega tegelda.

Vahel on laps soovimatu ning teda ei armastata või teeb vanemad kalgiks stressirohke kodune olukord. Sageli tunnevad end armastusest ilmajäetuna just alkohoolikute lapsed. Kauane alkoholi kuritarvitamine annab lapsevanematele ränga hoobi ning võib pärssida nende võimet moodustada oma lastega lähedasi sidemeid. Täiskasvanuna kannatavad paljud alkohoolikute lapsed selle varajase lähedusepuuduse tagajärgede all.

Niisiis võib laps tunnetada juba oma esimestel eluaastatel mitmesuguseid kaotusi. Need kaotused põhjustavad peamiselt kolme liiki probleeme, mis võivad jätkuda läbi kogu täiskasvanupõlve:

1)  Raskused läheduse saavutamisega: Kui laps kiindub lähedasse inimesse ning kaotab ta, võib ta muutuda lähedussidemete sõlmimisel äärmiselt ettevaatlikuks. Sellised lapsed võivad sisimas igatseda lähedust, kuid hirm tõrjumise ja kaotuse ees ei luba neil kellessegi sügavalt kiinduda. Selline sisemine läheduseigatsus ja emotsionaalne eraldatus võivad suurendada depressiooniohtu.

2)  Ärevus ja hirm: Lastel on vaja vanemaid, et tunda end maailmas turvaliselt ja väljaspool ohtu. Kaotused võtavad turvatunde ja põhjustavad hirmu.

3)  Sügav kurbus ja lein: Hirm läheduse ees, turvatunde puudumine ja kurbus võivad aastateks inimese sisse püsima jääda, ehkki valu põhjustanud sündmus on ammu möödas. Sellistel lastel on suur oht reageerida hilisemas elus kogetavatele kaotustele üliägedalt. Uus kaotus avab mineviku haavad. Teisel võib sellist ägedad reaktsiooni olla raske mõista, kuni ta võtab endale aega, et meenutada ka lapsepõlvekogemusi.

    

Õnneks ei tähenda varajased kaotused alati, et hilisemas elus hakkaks inimene depressiooni all kannatama. Valusatest kaotustest aitavad last üle kaks tähtsat tegurit. Esiteks, vähemalt ühe täiskasvanu emotsionaalne kättesaadavus. Sageli suudab teine lapsevanem, vanaema või tädi kaotust tasa teha. Teiseks on ääretult tähtis aidata lapsel leinata, sisendades lapsele, et nutt on normaalne, ning jagades temaga oma pisaraid ja valu, hoiate ära hingehaavad, mis võivad veritseda kogu elu.

Karm kasvukeskkond: Aeg-ajalt kaotab iga lapsevanem enesevalitsuse, on taktitu ning teeb vigu, mis lapsi haavavad. Kuid sellistest vigadest ei jää sügavat haava. Õigupoolest usuvad paljud lapse arengu eksperdid, et lastele on kasvamiseks vaja vaid "piisavalt head" õhkkonda - sellist, kus enamik kogemusi on positiivsed või isegi neutraalsed, kus hea kaalub halva üles. Pole ju keegi meist täiuslik!

Paraku valitseb liigagi paljudes kodudes pidevalt kalk õhkkond. Tihti kuulub selle juurde ka füüsiline vägivald, kuid üldiselt räägin ma lapse alavääristamisest: "Sa pole midagi väärt, keegi pole sind tahtnud, sa oled rumal ja küündimatu." Nägin hiljuti toidupoes isa, kes raputas oma poega ja ütles: "Sa oled mõttetu sitavikat." Selline sõnum teeb last alandades meeletut kahju, õõnestades tema eneseväärikust. Kui sellist sõnumit iga päev korrata, sööbib ta mällu. Laps hakkabki uskuma, et see on tõsi - seda ütleb ju üks tähtsamaid inimesi tema elus. Säärased lapsed kasvavad üles kahjustatud eneseväärikusega. Hilisemas elus piisab kasvõi kõige tühisemast äpardusest või tagasilöögist, et teda rööpast välja lüüa.

Äpardused, pettumused ja tagasilöögid kuuluvad elu juurde. Ka parimal juhul on elu sageli raske. Kalgis koduses õhkkonnas kasvamine suurendab hilisemate pettumuste valu ning jätab lapse hinge sügava haava.

Kasvutoetuse puudumine: Lapsed vajavad kaitset ja hellust, kuid ka julgustust. Meis kõigis on sisemine tung kasvada, saada iseendaks, omada isiklikku arvamust, tegutseda, end maksma panna ja jätta endast jälg. Vahel ei toeta vanemad lapse kasvamist. See võib toimuda mitut moodi. Mõned vanemad klammerduvad lapse külge. Raske on loobuda lähedustundest ja soojusest, mida laps annab. Kui laps hakkab eemale tõmbuma, andub sisemisele sunnile ise maailma avastada, võib lapsevanem haavuda, endast välja minna või tunda end tõrjutuna. 

Üks moodus kasvamist ja iseseisvust pärssida on näha lapses endiselt abitut olendit ning teha tema eest kõik ära. Selline lapsevanem ei suuda näha last vigu tegemas. Näiteks kui beebi hakkab kõndima, võib vanem tunda kanget tahtmist joosta teda "päästma" iga kord, kui laps hakkab kukkuma. Selle tulemusel on laps pealtnäha valu eest kaitstud. Kuid alltekst on järgmine: "Ma pean sind abituks. Ma ei usu, et sa suudaksid omapäi hakkama saada. Ma ei usu sinu võimetesse ja sellepärast ma kaitsengi sind ja teen kõik sinu eest ära." Kui see muster peaks jätkuma, süveneb lapses veendumus: "Ma ei oska midagi. Ma ei usu endasse." Nii ei julgegi ta uusi asju proovida. 

Sellised inimesed vajavad pidevalt teiste abi, uskudes, et nad ei suuda üksi hakkama saada. Täiskasvanuna võib süveneda kartus kaotada abikaasa või vanem, sest sisimas ollakse veendunud: "Ma ei saa ilma temata hakkama." Seepärast kaasneb kaotuskibedusega ka märkimisväärne enesekindluse vähenemine.

Lapse kasvamist takistab ka naeruvääristamine ja alandamine. Üks mu patsient rääkis, kuidas ta oli lapsepõlves meisterdanud paarist puutükist ja naelast mängulennuki. Ta tahtis olla sama hea puusepp kui isa. Kui ta oma lennukit isale näitas, naeris too ta välja ning näitas lennukit sarkastilise märkuse saatel koguni oma sõpradele. "See oli nii alandav, et ma ei proovinud enam kunagi midagi meisterdada." Vanemad peavad lapse varajasi iseseisvus- ja eneseväljenduspüüdeid toetama.

Mõnes peres nõutakse lapselt täiuslikkust. Ehkki laps annab endast parima, pole see ikka piisavalt hea. Päevikusse kantud viis kutsub esile kommentaari: "Miks sa viis plussi ei saanud?" Eneseväljenduse poole püüdlevale lapsele sisendatakse pidevalt: "Sa pole piisavalt hea." Sellised sõnumid sööbivad hinge ning põhjustavad hilisemat madalat enesehinnangut.

Need, kes on lapsena tundnu toetuse puudust, elavad täiskasvanuna ebaõnnestumisi valusalt üle. Piisavat toetust saanud lapsed tunnevad: "Minuga on kõik korras." Hilisemad ebaõnnestumised puudutavad, kuid ei vii rööpast välja.

Vägivald ja lapsepilastus: Füüsiline ja seksuaalne vägivald, iseäranis vanema poolt, tekitab lapsele määratu hingetrauma. Lapsed loodavad stabiilsuse, usalduse ja turvatunde tekitamises vanemate peale. Lastepsühholoogid on välja selgitanud, et vanema sooritatud vägivallaakti või lapsepilastuse üks tagajärg on turvatunde kadumine. Paljud, kuid mitte enamik ohvreid tunnevad, et nad on süüdi, nad usuvad sügaval sisimas: "See oli mu enda süü, ma olen paha, rõve, jälk." Ka sellised kogemused jätavad eneseväärikusele ränga jälje. 

On selge, et varajastel elukogemustel on lapse arengus ja täiskasvanute maailmaga kohanemises märkimisväärne roll. Enamik lapsi ei suuda valusatest üleelamistest lihtsalt välja kasvada. Täiskasvanuks saamise vaevadele lisaks tuleb neil üle saada sügavatest ja valusatest haavadest.

depressiooni sümptomite mõistmine

        Depressiooni sümptomite mõistmine peaks aitama teil paremini mõista nii ennast kui sümptomeid, mida te ehk parajasti tunnete. Mõistes oma probleemide iseloomu, oskate paremini valida ka ravimeetodit.

 

DEPRESSIOONI PSÜHHOLOOGILISED SÜMPTOMID

 

Kurvameelsus ja meeleheide: Sageli teevad just need depressiooni sümptomid kõige rohkem haiget ning torkavad kõige rohkem silma. Esineda võivad ka tühjus- ja pettumustunne, tujutus. Raskustunne - iseäranis rinde all - ja sõna otseses mõttes "südamevalu" on selle sümptomi füüsilised aspektid. Umbes 40% raskes depressioonis inimesi ei tunnegi kurbust kui sellist. Pigem hakkavad nad üha sagedamini ärrituma ning satuvad kergesti frustratsiooni. Nendel puhkudel võib tühisemgi asi neid endast välja viia.

 

Madal enesehinnang toob kaasa väärtusetuse- ja küündimatusetunde, enesekindluse puudumise ja enesepõlguse. "Ma ei suuda seda", "Minust pole mingit kasu" ja "Ma ajan alati kõik untsu" on tüüpilised laused, mida madala enesehinnanguga inimesed endale sisendavad. Sageli on nad kasvanud üles, suutmata endale, vanematele, õpetajatele meele järele olla. Nad on üle elanud ebaõnnestumisi nii koolis, inimsuhetes, spordis kui ka tööl.

 

Selline inimene peab tavaliselt teisi endast paremaks ning käitub just teiste arvamuste ja nõuannete järgi. Vahel on madal enesehinnang ajutine nähtus - näiteks töökaotuse või armusuhte purunemise tagajärg. Kuid pahatihti koormab see inimest kogu elu.

 

Apaatia on huvipuudus asjade vastu, seltskonnast tagasitõmbumine, aktiivsuse vähenemine ja/või tegevusväljade piiramine. See sümptom võib juba ise viia palju tõsisemate probleemideni. Näiteks võite apaatiat tundes mõelda: "Ah, ma ei viitsi teiste seltsi minna, sellest pole mingit kasu." Kuid sõpradest ja meelelahutusest lahti öelnu elu muutub järjest üksluisemaks. Rõõmutu elu aga võib omakorda depressiooni põhjustada. Aktiivsuse vähenemine tingib ka füüsilisi muutusi, näiteks väsimust ja kõhukinnisust, mis suurendab ebamugavustunnet veelgi.

 

Suhtlusprobleemid: Kui inimesed on depressioonis, muutuvad nad kriitika ja tõrjumise suhtes iseäranis tundlikuks. Võimalik, et nad tunnevad end teiste juuresolekul ebamugavalt või üksildasena. Depressioonis inimesel võib olla raske end kehtestada (st enda eest seista, avaldada oma arvamust, tundeid või veendumusi, paluda teistelt abi või toetust, öelda ei). Paljudel inimestel on selliseid probleeme ka siis, kui nad pole depressioonis, aga depressiooni ajal annavad need ennast kõige ägedamini tunda. Ka need inimesed, kes muidu naudivad seltskonda, võivad depressiooni langedes neid probleeme täheldada. Keegi depressioonis mees ütles mulle: "Tavaliselt tunnen end teistega rääkides mugavalt, aga viimasel ajal on mu enesekindlus kaduma hakanud. Muretsen, milline ma teistele paistan, ei söanda oma tõelisi tundeid ja mõtteid avaldada. Mul on tunne, et minuga on midagi valesti."

 

Süütunne: Kui olete teinud vea või kedagi tahtmatult solvanud, on kahetsus ja süümepiinad täiesti normaalne reaktsioon. Süütunne mitte ainult ei sisalda kahetsust, vaid ka veendumust: "Ma olen halb inimene." Just see viimane teeb süümepiinadest valulise ja destruktiivse emotsiooni.

 

Negatiivne mõtlemine: Psühholoogid kasutavad mõistet "kognitiivsed häired" kalduvuse kohta mõelda negatiivsel ja pessimistlikul moel. Mõtlemis- ja tunnetushäired esinevad peaaegu kõigi depressioonitüüpide puhul. Depressiooni tekkides muutuvad inimese mõttes äärmiselt negatiivseteks ja pessimistlikuks. Sellised moonutused pole mitte üksnes depressiooni sümptom, vaid ka depressiooni peamisi põhjusi ning vist kõige võimsam tegur, mis depressiooni pikendab ja ägendab.

 

Enesetapumõtted: Depressioonis inimesed mõtlevad sageli enesetapust; ehkki enamik neist seda toime ei pane, tuleb enesetapumõtetesse alati tõsiselt suhtuda. Enamjaolt peegeldavad enesetapumõtted suhtumist tulevikku, mis tundub trööstitu.

 

DEPRESSIOONI BIOLOOGILISED SÜMPTOMID

 

Alljärgnevad sümptomid esinevad närvi- ja hormonaalsüsteemis aset leidvate märkimisväärsete biokeemiliste muutuste tagajärjel. Üks või mitu sümptomit on märguandeks, et vähemalt osas teie hädades on süüdi bioloogiline väärtalitlus.

 

Unehäired: une-ärkveloleku tsüklis võib toimuda mitmeid muutusi. Uinumisraskused on tüüpilised igasugusele stressile. Voodis vähkremist põhjustab enamikule inimestele väiksemgi stress. Teadlaste hinnangul esineb elu jooksul uinumisprobleeme 35%-l inimestest. Kuid mitmed unehäired on omased just nimelt depressioonile ning viitavad unetsükleid reguleeriva ajuosa väärtalitlusele. Depressiooniga seostatud unehäired on järgmised. Varajane ärkamine: inimene ärkab kaks-kolm tundi varem kui tavaliselt ega jää enam magama. Katkendlik uni: inimene ärkab öö jooksul mitu korda üles, kuid suudab tavaliselt uuesti magama jääda. Tavaliselt on tagajärjeks see, et te olete küll maganud, kuid teile tundub, et ei ole. Järgmisel päeval olete rampväsinud. Hüpersomnia: ülemagamine. Halva kvaliteediga uni: vahel juhtub et magate kaheksa või rohkem tundi, kuid olete päev otsa väsinud. Depressiooni mõjul võib lüheneda sügava une faas, mis tavaliselt taastab inimese füüsilise ja vaimujõu.

 

Söögiisu muutused: Söögiisu märkimisväärne kasvamine või kahanemine, millega kaasneb vastavalt kehakaalu tõus või langus. Tavaliselt peetakse isutust pigem bioloogilise depressiooni tunnuseks. Söögiisu kasvamine võib olla psühholoogiline reaktsioon, sest sageli pakub söömine tröösti ning vähendab sisemist tühjustunnet. Ka mõne bioloogilise depressiooni tüübiga võib siiski kaasneda söögiisu kasv.

 

Sugutungi kadumine viitab bioloogilistele tagamaadele. Loomulikult on seksiprobleemidel ka mitmeid psühholoogilisi põhjusi. Abielukriisi puhul võib üks partnereist seksiisu kaotada, sest ei tunne teise vastu huvi või usaldust. Bioloogiliste depressioonide puhul esineval sugutungi kadumisel on puhtfüüsilised põhjused ning seda esineb inimestel, kellel ei ole oma armusuhte üle midagi kurta. Keegi depressioonis daam ütles mulle: "Ma armastan oma meest kõigest südamest. Ma tahan nii kangesti erutuda, aga seda lihtsalt ei juhtu ja ta vist mõtleb, et ma ei hooli temast." Pahatihti saab abikaasa sellise sugutungi kadumisest valesti aru ning see muutub juba ise konflikti allikaks.

 

Väsimus ja energia kadumine: Paljud depressioonis inimesed kurdavad: "Ma olen kogu aeg surmväsinud... Ma pean end pidevalt sundima. Ja ka magamine ei aita. Pärast lõunauinakut olen veel rohkem väsinud." See võib olla omaette sümptom või viidata unehäiretele.

 

Võimetus tunda rõõmu: Psühholoogid nimetavad seda anhedooniaks ning tihti ilmneb see elurõõmu puudumisena. Anhedoonia kergemat vormi võib kohata psühholoogiliste depressioonide puhul, ent rängem vorm viitab tavaliselt närvisüsteemi rõõmukeskuste keemilisel väärtalitlusele.

 

Suguvõsas esinenud depressioon, enesetapud, alkoholism või söömishäired: Ehkki mitte sümptom iseeneses, näitab see ikkagi kalduvust bioloogilisele depressioonile ning vaimse tervise professionaalid arvestavad seda patsiendi ravi planeerimisel. Bioloogiline depressioon kaldub suguvõsas korduma. Alkoholismil, enesetappudel ja söömishäiretel nagu anoreksia ja buliimia tundub olevat ühine bioloogiline taust. Seega, kui teie emal-isal või mitmel veresugulasel on selliseid probleeme esinenud, võib ka teil olla nendeks geneetiline soodumus. Mingil juhul ei tähenda see, et depressiivse vanema järeltulija satub kindlasti ka ise depressiooni, kuid risk on olemas.

 

PSÜHHOLOOGILISE, BIOLOOGILISE JA SEGATÜÜPI  DEPRESSIOONI LISASÜMPTOMID

 

Keskendumisraskused ja kehv lühimälu: Paljud psühhiaatri vastuvõtule tulijad kardavad, et neil on ajukasvaja või Alzheimeri tõbi. Nad kipuvad asju unustama ega suuda keskenduda. Keskendumisraskused ja kehv lühimälu on tavaliselt just nimelt depressioonist. Neid sümptomeid võivad põhjustada ka mõned teised haigused. Kui märkate selliste sümptomite ilmnemist, minge kindlasti arsti jutule.

 

Hüpohondria: Märkamata jäänud depressioon on hüpohondria (ülemäärane mure oma tervise pärast, ehkki arstliku läbivaatuse andmeil mingit haigust pole) levinumaid põhjusi.

 

Uimastite/alkoholi kuritarvitamine: Sageli liialdatakse uimastite või alkoholiga just selleks, et leevendada depressiooni põhjustatud piinu. Alkoholi kuritarvitamine võib ka ise põhjustada ränka depressiooni.

 

Ülemäärane tundlikkus: Ägedad tundevood (nt pisarad, ärrituvus) reaktsioonina tühistele frustratsioonidele.

 

Meeleolu kõikumine: Vahel kipub meeleolu äärmusest äärmusesse kõikuma. Ühel hetkel ollakse sügavas depressioonis, teisel asjakohatus eufoorias (tihti nimetatakse seda maaniaks või hüpomaaniaks). Selliseid meeleolu kõikumisi võib seostada bioloogilise depressiooni alaliigiga, mida viimasel ajal on hakatud nimetama bipolaarseks häireks (varasem depressiiv-maniakaalne psühhoos).

 

Paanikahood: Need on ootamatud ja ägedad füüsilise ja psühholoogilise piina hood, mida iseloomustavad mõned alljärgnevatest märkidest ja sümptomitest või kõik korraga: südamepekslemine, õhupuudus, nõrkus, peapööritus, sõrmede ja varvaste kirvendamine, vahel ka valud rinnus, ohu- või läheneva huku tunne (ehkki ei olda kindel, mida täpselt kardetakse), paanika või meeletu hirm, et hakatakse hulluks minema või kaotatakse enesevalitsus. Need hood kestavad tavaliselt 5-10 minutit. Sellist atakki ei pruugi esile kutsuda mingi konkreetne sündmus, tavaliselt tuleb see nagu välk selgest taevast. Paanikahood võivad esineda ka inimestel, kes pole depressioonis, kuid umbes 50% paanikahäire all kannatajaist vaevlevad ka depressiooni käes. Olgu märgitud, et selliseid sümptomeid põhjustavad ka mõned teised haigused. Paanikahoogude puhul peaks kõigepealt pöörduma arsti poole, et välistada muud variandid.

 

Konkreetse depressioonitüübi määramine on vajalik asjakohase ravi valimiseks. Suur hulk inimesi on rängas depressioonis ega saa mingit ravi. Samuti on palju neid, kes saavad küll ravi, kuid vale ravi. Seepärast on tähtis, et te teaksite depressioonist ja sellega kaasnevatest probleemidest nii palju kui võimalik, et otsida ja nõuda asjakohast ravi. 

 

 

depressiooni erinevad tüübid

        Depressioon mõjub inimestele mitmel viisil. Sümptomid ajavad tihti segadusse ning teevad murelikuks. Paljud depressioonis inimesed arvavad, et hakkavad hulluks minema või et neil on mingi tõsine füüsiline haigus (isegi kui arstid ei leia haigusest märkigi). Mõistes oma probleemi iseloomu, tunnete ka vähem hirmu ega satu segadusse. Ning teil on võimalus teha ravi kohta teadlikumaid otsuseid. Depressioone on mitut sorti ning ka ravi on erinev.

Kõige lihtsam on jagada kliinilised depressioonid kolme rühma: psühholoogilised depressioonid (emotsionaalsed reaktsioonid kaotustele ja pettumustele), bioloogilised depressioonid (depressioonid, mis mitmes mõttes on tegelikult tõesti haigused) ja segatüüpi depressioonid (emotsionaalsete ja füüsiliste reaktsioonide segu).

 

Psühholoogilised depressioonid: Psühholoogilisi depressioone võib defineerida kahel moel. Esiteks vallandavad neid psühholoogilised või emotsionaalsed sündmused. Näiteks teatab mees naisele, et nõuab lahutust. Seepeale langeb naine depressiooni. Ta mõistab oma tundeid, sest ta teab, et abielu purunemine teebki meele kurvaks. Selle näite puhul oli tegemist konkreetse valusa, stressi tekitava sündmusega (lahutus). Kuid sageli vallandavad depressiooni hoopis ebamäärasemad olukorrad. Toon näiteks abielumehe, kes on hakanud aegamööda tundma, et naine kaugeneb temast. See ei juhtunud äkki, kuid kujutab endast siiski kaotust. Nagu sellisel puhul tavaline, hakkab mees tajuma, et tema suhtest naisega "on midagi puudu", ning see vallandabki depressiooni. Teisisõnu: depressiooni psühholoogiline vallandaja võib olla äkiline ja ilmne või järkjärguline ja varjatum. Kuid igal juhul on päästikuks konkreetne elumuutus - kas siis inimsuhetes, eluviisis või töös.

Psühholoogilise depressiooni teine tunnus on see, et sümptomid on puhtalt psühholoogilised/emotsionaalsed. Inimese bioloogilisele funktsioneerimisele puhtpsühholoogiline depressioon tavaliselt mõju ei avalda.

 

Depressiooni psühholoogilised sümptomid

       

        Kurvameelsus ja meeleheide
        Ärrituvus
        Madal enesehinnang
        Apaatia. Huvipuudus
        Suhtlusprobleemid
        Süütunne
        Negatiivne mõtlemine
        Enesetapumõtted

 

Mikk on ilmekas näide psühholoogilisest depressioonist. Pärast kaheaastast töötamist ametikohal lootis ta ametikõrgendust saada. Ta oli kõigest väest rabanud ning tundis, et saab väga hästi hakkama. Eelmisel kuul vabanes töökoht, kuid see anti mehele, kes oli nende firmas olnud alles pool aastat. Mikule oli see ränk hoop. Viimased paar nädalat on ta tundnud, et ei kõlba mitte millekski. Ta ütleb alatasa endale: "Ma ei saagi ametikõrgendust. Ilmselt pole mul lihtsalt selleks vajalikke omadusi". Reaktsioonina ametikõrgendusest ilmajäämisele on ta elust kõrvale tõmbunud. Ta on ära öelnud peokutsetest. Ta eelistab õhtul koju minna, võtta ühe napsi ning lihtsalt voodisse heita. Enamiku ajast tunneb ta kurbust ja motiveerimatust. Aeg-ajalt mängib ta mõttega enesetapust.

Erilisi muutusi unes, söögiisus ja sugutungis pole Mikk täheldanud. Ometi tunneb ta üha suuremat kurbust, tema enesehinnang on madal ning ta on seltskondlikust elust kõrvale tõmbunud. Miku emotsionaalne reaktsioon on vastuseks konkreetsele sündmusele ning iseloomustab psühholoogilist depressiooni.

 

Bioloogilised depressioonid: Teine suurem kategooria on bioloogiline depressioon, mille vallandab mingi füüsiline (füsioloogiline) muutus organismis, mitte aga elumuutus või valus kogemus. Seepärast tundub bioloogiline depressioon tulevat nagu välk selgest taevast ning ajab inimese kimbatusse: "Ma ei saa aru, miks ma ennast nii halvasti tunnen... Kõik on ju korras... Mitte ei saa aru." Lisaks psühholoogilistele sümptomitele iseloomustab bioloogilist depressiooni terve rida füüsilisi sümptomeid, mida põhjustab keemiline väärtalitlus närvi- ja hormonaalsüsteemis.

 

 Depressiooni füüsilised sümptomid

    

        Unehäired
        Söögiisu muutus
        Sugutungi kadumine
        Väsimus ja energia kadumine
        Võimetus tunda rõõmu (anhedoonia)
        Suguvõsas esinenud depressioon, enesetapud, söömishäired või alkoholism

 

Joel on 52-aastane tehnik, abielus ja kahe täiskasvanud lapse isa. Teda peetakse äärmiselt töökaks meheks ning temast peetakse lugu. Eelmisel kuul hakkas Joel pealtnäha ilma mingi põhjuseta tundma järkjärgulisi muutusi. Ehkki muidu üsnagi seltskondlik, hakkas ta end teiste juuresolekul ebamugavalt tundma. Ta ütles oma naisele, et ehkki ta ei saa aru, miks, eelistab ta mitte külla minna. ("Ma ei tea, miks, ma lihtsalt tunnen, et ei suuda!") Tööl tundus ta endasse tõmbuvat ning olevat erakordselt vaikne. Mitu inimest küsis, kas ta on haige. Joel vastas: "Jah, vist küll."

Samal ajal toimusid muutused tema füsioloogilises talitluses. Ta hakkas märkama, et toit ei maitse nagu varem, ning tema söögiisu kadus. Viimase kolme nädala jooksul on ta kaks kilo alla võtnud. Samuti on ta hakanud ärkama öösel kell neli ega suuda enam magama jääda. Varem pole seda juhtunud.

Lõpuks läks Joel oma perearsti jutule. Ta ütles: "Ma ei tunne end enam endiselt... Ma olen nagu kurb, aga ma ei saa aru, miks. Midagi pole juhtunud, kõik on ju korras. Peale minu enda. Ma olen kogu aeg väsinud ja ei taha teistega suhelda."

See pilt viitab puhtbioloogilisele depressioonile. Kõik tulin nagu välk selgest taevast. Mingeid stressi tekitavaid sündmusi või elumuutust pole olnud. Ka järk-järgult tekkivad bioloogilised sümptomid on osa pildist.

 

Bioloogiliste sümptomitega psühholoogilised depressioonid: Sellesse rühma kuuluvad väga paljud kliinilist depressiooni põdevad inimesed. Segatüüpi depressiooni vallandab mingi kindel sündmus, kuid inimesel ilmnevad nii emotsionaalsed kui ka füüsilised sümptomid.

 

Lisasümptomid, mis võivad ilmneda nii psühholoogilise kui bioloogilise depressiooni puhul

 

        Keskendumisraskused ja lühimälu häired
        Hüpohondria: liigne muretsemine oma tervise pärast
        Uimastite/alkoholi kuritarvitamine
        Ülemäärane tundlikkus (sealhulgas viha ja ärrituvus)
        Meeleolu kõikumine
        Paanikahood

 

Eve on 32-aastane abielunaine, kes sai hiljuti teada, et tema 34-aastasel mehel on vähk. Sestsaadik on Eve vallanud ägedad kurbuse- ja nutuhood, ta mõtleb pidevalt mehe haigusele ning tunneb hirmu üksijäämise ees, kui mees peaks surema. Samuti painavad teda süümepiinad ja enesesüüdistushood. Ta tunneb end süüdi, et on mehe olemasolu viimased paar aastat enesestmõistetavaks pidanud. Lisaks neile emotsionaalsetele probleemidele on märkimisväärselt vähenenud Eve sugutung. Ta magab halvasti, ärgates öö jooksul kümmekond korda üles. Eve sümptomid osutavad segatüüpi depressioonile. Sellise reaktsiooni on esile kutsunud valuline sündmus, ning bioloogilised sümptomid on osa reaktsioonist.

 

Kui teid vaevad puhtakujuline bioloogiline depressioon, vajate arvatavasti üksnes ravimeid ja toetust. Ent kui teil on segatüüpi depressioon, võib teil vaja minna nii ravimeid kui ka teist laadi ravi, näiteks psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat ja/või selles raamatus kirjeldatud eneseabistrateegiaid. Puhtpsühholoogilise depressiooni puhul antidepressante ei soovitata (ehkki leidub ka erandeid). Psühholoogilise depressiooniga inimesed saavad märkimisväärset abi teatud tüüpi psühhoteraapiast ning eneseabistrateegiatest.

 

Üksikepisoodid ning korduv depressioon ja relaps

 

Mõned inimesed langevad depressiooni üheainsa korra, toibuvad ega koge ränkade sümptomitega haigushoogu enam kunagi. Paraku on see pigem erand kui reegel. Umbes kaks kolmandikku tõsistest depressioonidest kordub tõenäoliselt uuesti. Mõned inimesed suudavad episoodide vahel täiesti normaalset elu elada, teiste sümptomid on pidevad ja kergemad.

Kui hakkame uurima teie depressiooni diagnoosi ja ravi, tuleb meeles pidada kaht peamist eesmärki.

 

        1) Tehke kõik mis võimalik, et praegusest depressioonist jagu saada.

        2) Võtke tarvitusele abinõud, et vältida selle kordumist.

Ehkki mõned sageli korduva depressiooni all kannatajad võtavad pidevalt antidepressante, et vältida relapsi, on levinum strateegia saada kõigepealt jagu olemasolevast depressioonist ning püsida siis relapsi varajaste märkide suhtes valvel. Juhul kui sümptomid hakkavad ilmnema, võib kohe ravimite manustamist alustades depressiooni n-ö juba eos hävitada.

      

 

mis on depressioon?

        Kui olete depressioonis, olete arvatavasti püüdnud oma tuju mitmel moel tõsta. Depressiooni on raske endalt lihtsalt maha raputada. Ebameeldivaid tundeid, väsimust, apaatiat ja lootusetust üritatakse minema peletada, kuid see ei õnnestu ning masenduses olijat valdab frustratsioon ja jõuetus.

 

Depressioonis inimesed vajavad aga väga konkreetseid nõuandeid ja võtteid - sellised, mis on arusaadavad, mida on kerge õppida ja mis mõjuvad. 

 

Algatuseks on targem kõigepealt uurida, mis see depressioon õigupoolest on.

 

Iga inimene tunneb mingil eluhetkel kurbust, leina, pettumust ja meeleheidet. Elus on kõik juba nii seatud. Me hoolime oma perest, sõpradest, tööst, lemmikloomadest. Kui kaotame armastatud inimese, kui meie abielu puruneb või kui jääme ilma töökohast, on kurbus ja ahastus täiesti normaalne. Pettumustest või tragöödiatest pole kellelgi pääsu. Inimene reageerib kaotusele leinaga täpselt nii, nagu haav jookseb verd. Elult hoope saades öeldakse sageli: "Mul on depressioon." Kuid tähtis on meeles pidada, et kurbus ei tähenda alati depressiooni.

Kliiniline depressioon erineb tavalisest kurvameelsusest viiel moel:

 

1)  Depressioon on piinavam.
2)  Depressioon kestab kauem.
3)  Depressioon segab inimese igapäevaelu
4)  Depressioon on destruktiivne emotsioon (erinevalt leinast, mis on valus, kuid mis viib tervenemisele).
5)  Depressioon on tavaliselt midagi muud kui lihtsalt piinav tunne. Depressioon kujutab endast sündroomi või sündroomikimpu, mis on seotud probleemidega inimestevahelistes suhetes, käitumises, mõtlemises ja bioloogilises talitluses.

 

Täiemõõduline kliiniline depressioon pole sugugi haruldane nähtus. See tabab mingil eluhetkel iga viiendat inimest; iga viieteistkümnendat nii rängalt, et ta vajab haiglaravi. Korduva raske depressiooni all kannatavatest inimestest sooritab umbes 15% enesetapu. Mõne depressioonitüübi puhul esineb hormonaalseid muutusi, mis võivad rängalt kahjustada immuunsüsteemi. Selle tulemusel muutub inimene haigustele vastuvõtlikumaks.

Ehkki statistika tundub võrdlemisi sünge, tahan rõhutada kaht lootustandvat punkti. Esiteks: kui olete depressioonis, pole te sugugi üksi. Kannatav inimene tunneb end sageli olevat täiesti üksi. Ometi on depressioon äärmiselt levinud haigus. Paraku ei söanda paljud oma depressioonist rääkida, pidades seda häbiväärseks. Selle seisundiga käiks just nagu häbimärk kaasas, ja see on väga halb. On ju depressioon vägagi levinud nähtus, mis puudutab pea igat perekonda.

Teiseks: depressiooni võitmiseks on abi ja lootust. Depressioon on üks paremini ravitavaid meeleoluhäireid.

 

"Mul on depressioon"

 

Ihuhädade puhul on lihtne arstile öelda, mis kõige rohkem valutab. Tihti on patsiendil juba enne selge, kuidas see või teine probleem on tekkinud. Sama kehtib ka depressiooni puhul. Kui keegi ütleb: "Mul on depressioon," võib see tähendada mitut asja. Alljärgnevalt on üles loetletud mõned tavalised viisid, kuidas inimesed depressiooni kogevad:

 

a)  Kurvameelsus, meeleheide, kaotusetunne, tühjus, tujutus (tüüpilised tunded lähedase inimese surma puhul);
b)  Apaatia, ükskõiksus, motivatsiooni vähenemine või kadumine, väsimus;
c)  Võimetus tunda erutust või naudingut, elurõõmu kadumine;
d)  Suurenenud tundlikkus kriitika ja äraütlemise suhtes; tundeid on kerge haavata;
e)  Madal enesehinnang, enesekindluse puudumine, küündimatusetunne;
f)  Ärrituvus, kiirelt frustreerumine, viha;
g)  Süütunne, enesesüüdistused, enesevihkamine;
h)  Lootusetus- ja/või abitustunne.

 

Ehkki need probleemid iseloomustavad depressiooni levinumaid aspekte, kujutavad nad endast üksnes mõnd paljudes sümptomitest, mis depressiooni puhul ilmnevad. Depressioon on keerukas haigus ja paljud inimesed kogevad mitmeid erinevaid sümptomeid, mitte üksnes halba enesetunnet.