Milline näeb välja elu pärast füüsilist surma?

        Michael Newton http://en.wikipedia.org/wiki/Michael_Newton_%28hypnotist%29  : Raamatus "Hinge rännak" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?19044 sisalduv info hinge eksistentsist pärast füüsilist surma on küsimusele, miks me oleme siin, kõige tähendusrikkamaks vastuseks, mis mina oma elus olen leidnud. Aastatepikkused elu mõtte otsingud polnud mind kuigivõrd ette valmistanud hetkeks, mil hüpnoosi all olev inimene avas viimaks ukse igavesse maailma.

 

Minu vanim sõber on katoliku preester. Poistena koos mängides ja piki Los Angelese randu uidates pidasime mitmeid filosoofilisi arutelusid, kuid oma vaimsetelt veendumustelt olime teineteisest väga erinevad. Ükskord ütles ta mulle: "Ma arvan, et olla ateist ja mitte uskuda millessegi valjaspool seda elu on sinust väga julge." Ma ei jaganud tema arvamust ei tol ajal ega palju aastaid hiljem. Sestsaadik, kui olin saanud viieteistaastaseks, saatsid mu vanemad mind pikkadeks perioodideks sõjaväelaslikku internaatkooli. Mu hüljatus- ja üksindustunne oli nii suur, et ma ei suutnud uskuda mingi minust enesest kõrgema jõu olemasolusse. Nüüd saan aru, et mind tugevdati märkamatul viisil, mida ma siis mõista ei suutnud. Mu sõbral ja minul on vaimuelule endiselt erinev lähenemine, kuid me mõlemad oleme praegu veendunud, et universumi kord ja eesmärk pärinevad kõrgemast teadvusest.

 

Nüüd, mil ma vaatan tagasi, oletan, et see pole minu elus juhus, et inimesed tulevad minu juurde kogema hüpnoosi - tõemeediumit, millesse ma suutsin uskuda - jutustamaks mulle hingemaailma teejuhtidest, taevastest väravatest, vaimsetest õppegruppidest ja loomisest endast. Veel praegugi tunnen ma end vahel sissetungijana nende inimeste meelde, kes kirjeldavad vaimuilma ja oma kohta selles, kuid need teadmised on andnud mulle suuna. Ometi imestan endiselt, miks olen mina selles raamatus sisalduva vaimse sõnumi tooja, kui keegi teine, algselt vähem küüniline ja kahtlev, oleks selleks kindlasti palju paremini sobinud. Tegelikult on tõelised tulevikulootustega sõnumitoojad nende juhtumitega seotud inimesed, mitte neist ette kandja.

 

HINGE RÄNNAK

 

Sissejuhatus

 

Kas te kardate surma? Kas te mõtisklete selle üle, mis juhtub pärast teie surma? Kas on võimalik, et teil on vaim, mis tuli kuskilt mujalt ja läheb sinna pärast teie keha surma tagasi, või on see üksnes soovunelm, mida põhjustab hirm?

 

See on paradoksaalne, et kõikidest Maa olenditest peab üksnes inimene normaalse elu elamiseks alla suruma surmahirmu. Ometi ei lase meie bioloogiline instinkt meil seda põhilist ohtu oma olemasolule kunagi unustada. Kui saame vanemaks, kerkib meie teadvusse surmatont. Isegi usklikud inimesed kardavad, et surm on isikulise olemasolu lõpp. Meie suur õud selle ees paneb meid mõtlema surmast kui olematusest, mis teeb lõpu kõigile sidemetele perekonna ja sõpradega. Suremise tõttu näivad kõik meie maised eesmärgid mõttetutena.

 

Kui surm oleks kõige meisse puutuva lõpp, siis oleks elu tõepoolest mõttetu. Ent mingi seesmine jõud võimaldab inimesel kujutleda pärastist ja tunnetada sidet kõrgema väega ning isegi igavikulise hingega. Kui meil on tõesti hing, siis kuhu ta pärast surma läheb? Kas väljaspool meie füüsilist universumi on tõesti olemas mingi arukaid vaime täis taevas? Kuidas see välja näeb? Mida me teeme, kui oleme sinna jõudnud? Kas seal on mingi ülim olend, kes selle paradiisi eest vastutab? Need küsimused on sama vanad kui inimkond ja jäänud enamikule meist siiamaani mõistatuseks.

 

Surmajärgse elu mõistatuse tõesed vastused püsivad enamiku inimeste eest varjul vaimse ukse taga. Seda seetõttu, et meile on oma hinge identiteedi osas kaasa antud loomupärane mäletamisvõimetus, mis aitab hingel ja inimajul teadvuse tasandil kokku sulada. Viimastel aastatel on laiem üldsus saanud kuulda inimestest, kes pärast ajutist surma ning ellu tagasipöördumist jutustasid pika tunneli nägemisest, eredast valgusest ja isegi põgusatest kohtumistest sõbralike vaimudega. Kuid kõik need kirjeldused, mida võib leida mitmetest reinkarnatsiooni käsitlevatest raamatutest, on näidanud meile vaid vilksatust sellest, mida surmajärgse elu kohta veel teada on saada.

 

See raamat on vaimuilmast pajatav intiimpäevik, mis sisaldab rida tõsielulisi juhtumeid. Need näitavad üksikasjalikult, mis meid ees ootab, kui elu Maal on lõppenud. Teid viiakse vaimsest tunnelist kaugemale ning te sisenete vaimuilma endasse saamaks teada, mis avaneb hingele enne seda, kui ta tagasi Maale järjekordsesse ellu pöördub.

 

Ma olen loomult skeptik, kuigi selle raamatu sisu põhjal sellist muljet ei jää. Olen nõustaja ja hüpnoterapeudina spetsialiseerunud psühholoogiliste häirete ravile käitumise ja mõtete ümberkujundamise kaudu. Suur osa minu tööst klientidega hõlmab lühiajalist kognitiivset ümberstruktureerimist, mis aitab mõtete ja emotsioonide ühendamise kaudu jõuda tervema käitumiseni. Me selgitame koos välja nende veendumuste tähenduse, otstarbe ja tagajärjed, sest ma olen seisukohal, et ükski mentaalne probleem pole ettekujutuse vili.

 

Oma praksise algupäevil tõrjusin ma inimeste huvi eelmiste elude vastu, kuna minu suunitluseks oli traditsiooniline ravi. Kuigi kasutasin hüpnoosi ja aegregressiooni tehnikat, et määratleda häirivate mälestuste või lapsepõlvetraumade päritolu, uskusin ma, et iga katse jõuda eelmiste eludeni oleks ebakonventsionaalne ja ebateaduslik. Minu huvi reinkarnatsiooni ja metafüüsika vastu oli vaid intellektuaalne uudishimu, enne kui aitasin ühel noorel mehel valust jagu saada.

 

See klient kaebas kogu elu kestnud kroonilist valu paremas küljes. Üks hüpnoteraapia võtteid valuga toimetulekuks on lasta patsiendil oma valu suurendama, sest nii saab ta valu üle kontrolli ja õpib seda ühtlasi ka kahandama. Ühel meie raviseansil, mis hõlmas valu suurendamist, kujutles see mees oma piina esilemanamiseks, et ta on saanud pussitada. Otsides selle kujutluse juuri, jõudsin ma viimaks tema eelmise eluni, mil ta I maailmasõja sõdurina Prantsusmaal täägiga tapeti, ning meil õnnestus valu koguni täielikult kõrvaldada.

 

Oma klientide õhutusel asusin ma eksperimenteerima ja viisin mõned neist ajas tagasi kaugemale nende viimasest sünnist Maal. Alguses olin arvamusel, et inimese hetkevajaduste, -uskumuste ja -hirmude kogum võib tekitada kujutletavaid mälestusi. Ei läinud aga kuigi palju aega, kui mõistsin, et meie sügavalasetsevad mälestused kujutavad endast minevikukogemusi, mis on liiga tõelised ja seostatud, et neid ignoreerida. Ma taipasin, kui oluline on ravi seisukohalt see side, mis eksisteerib meie eelnevate elude kehade ja sündmuste ning tänase olemasolu vahel.

 

Siis komistasin ma hiiglaslikule avastusele. Ma avastasin, et hüpnoositud inimene on võimeline kirjeldama mulle maiste elude vahelist elu, et tema vaimusilma kaudu on võimalik näha vaimuilma.

 

Ukse vaimuilma avas mulle keskealine naine, kes oli hüpnoosile eriti vastuvõtlik. Ta oli mulle parasjagu rääkinud oma üksindus- ja eraldatustunnetest, viibides selles tundlikus faasis, mis järgneb pärast seda, kui klient on lõpetanud viimase eelmise elu meenutamise. See ebatavaline isik libises kõrgeimasse teisenenud teadvuse seisundisse peaaegu kõrvalise abita. Olin selleks enese teadmata tõuke andnud liiga napisõnalise soovitusega minna tagasi oma ühtekuuluvustunde kaotuse algallika juurde. Seda tehes olin kogemata kasutanud üht sõna, mis on spirituaalsete meenutuste vallapäästjaks. Olin küsinud, kas tal oli mingi kindel sõprade grupp, kellest ta puudust tunneb.

 

Äkitselt hakkas mu klient nutma. Kui suunasin teda rääkima, mis on lahti, pahvatas ta: “Ma igatsen sõprade järele, kes olid minu grupis, ja seepärast tunnengi end Maa peal nii üksi.” Olin segaduses ja uurisin, kus see sõpradegrupp tegelikult asub. “Siin, minu alalises kodus,” vastas ta lihtsalt, “ja ma vaatan praegu neid kõiki!”

 

Pärast selle kliendiga töö lõpetamist ja lindistuste ülekuulamist sain aru, et vaimuilma avastamine oli seotud eelmisse ellu ulatuva regressiooni jätkuga. Eelnevate elude kohta on mitmeid raamatuid, kuid ma ei suutnud leida ühtegi, mis räägiks meie elust hingedena või sellest, kuidas pääseda korralikult ligi inimeste spirituaalsetele mälestustele. Otsustasin selle uuringu ise läbi viia ning töö käigus omandasin suuremaid oskusi, mille abil klientide kaudu vaimuilma siseneda. Sain teada sedagi, et oma koha leidmine vaimuilmas on inimesele palju tähendusrikkam kui eelnevate maiste elude kirjeldamine.

 

Kuidas on võimalik jõuda hüpnoosi teel hingeni? Kujutlege meelt kolme kontsentrilise ringina, väiksemad suuremate sees, liigestatud vaid meeleteadvuse kihtidega. Esimene, väline kiht esindab argiteadvust, mis on meie kriitilise analüütilise mõtlemise allikas. Teine kiht on alateadvus, kuhu me hüpnoosi ajal kõigepealt läheme, et ligi pääseda varamule, kus hoiame mälestusi kõigest, mis on meiega käesolevas ja eelmistes eludes toimunud. Kolmas kiht, tuum, on see, mida me edaspidi nimetame üliteadvuseks. See tasand avab kõrgeima Mina keskuse, milles me oleme kõrgema jõu väljenduseks.

 

Üliteadvus kannab meie tõelist identiteeti, mida võimendab alateadvus, kus sisalduvad mälestused meie mitmetest eelnevates kehades endale võetud alter egodest. Üliteadvus ei pruugi üldse olla tasand, vaid hing ise. Üliteadvus kujutab endast meie kõrgeimat tarkuse ja perspektiivitunde keskust ning kogu mu informatsioon elust pärast surma tuleb sellest intelligentse energia allikast.

 

Kui usaldusväärne tõe avastamise meetod on hüpnoos? Hüpnoosi all olevad inimesed ei näe und ega hallutsinatsioone. Me ei näe und kronoloogilises järgnevuses ega hallutsinatsioone suunatud transiseisundis. Kui inimene on viidud transsi, siis tema ajulained aeglustuvad, võrreldes ärkveloleku beeta-seisundiga. Kui meditatiivsest alfa-seisundist liigutakse allapoole mitmete teeta-piirkonna tasanditeni, siis võnkesageduse kahanemine jätkub. Teeta on hüpnoos, mitte uni. Kui me magame, jõuame täielikku delta-seisundisse, kus aju teated on langenud alateadvusse ja saanud väljapääsu unenägudes. Teeta-seisundis aga ei ole teadvus teadvusetus olekus, mistõttu me oleme võimelised teateid nii vastu võtma kui ka andma, kuna kõik mälu kanalid on avatud.

 

Olles hüpnoosi all, annavad inimesed sõnasõnalistelt edasi pilte, mida oma alateadvuses näevad, ja dialooge, mida kuulevad. Küsimustele vastates ei saa nad valetada, kuid samas võivad alateadvuses nähtut valesti tõlgitseda, just samamoodi, nagu me teeme teadvusel olles. Hüpnoosi seisundis on inimesel raske suhestuda sellega, mida ta tõeks ei pea.

 

Mõned hüpnoosi kritiseerijad usuvad, et transis viibiv inimene fabritseerib mälestusi ja moonutab vastuseid, et järgida hüpnoosija etteantud raamistikku. Mina pean seda üldistust valeks eelduseks. Oma töös käitun ma iga juhtumi puhul nii, nagu kuuleksin endale edastatavat infot esmakordselt. Kui hüpnoositav oleks kuidagi võimeline hüpnoosist võitu saama ja vaimuilma kohta teadlikult fantaseerima või väljendaks eelnevalt omaks võetud arusaamu surmajärgsest elust, läheksid tema vastused peagi minu teiste ülestähendustega vastuollu. Õppisin juba oma tööd alustades hindama hoolika ristküsitluse väärtust ja ma pole leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et keegi on soovist minu meele järele olla  spirituaalseid kogemusi teeselnud. Hüpnoosi all olijad ei pelga tegelikult parandada oma ütluste minupoolseid väärtõlgendusi.

 

Uurimismaterjali kogunedes avastasin katse-eksituse meetodil vaimuilma kohta käivate küsimuste esitamise õige järjekorra. Üliteadvuse seisundis viibijad ei kipu just omal algatusel andma infot, kuidas hinge elu vaimuilmas korraldatud on. Sul peab olema teatud uste jaoks kimp õigeid võtmeid. Teades, millal on õige aeg mingit ust seansi käigus avada, õnnestus mul lõpuks välja töötada usaldusväärne meetod erinevate vaimuilma-mälestuste juurde pääsemiseks.

 

Kuna mu enesekindlus iga seansiga kasvas, adus üha rohkem inimesi, et tunnen ennast surmajärgse elu küsimustes koduselt, ning tajus, et mulle võib sellest rääkida. Minu klientide hulgas on nii väga religioosseid mehi ja naisi kui ka mingite konkreetsete vaimsete veendumusteta inimesi. Enamik neist kuulub oma kaootilise elufilosoofiaga kuskile vahepeale. Uuringu edenedes avastasin hämmastava tõsiasja, et hinge seisundisse regresseerunud, vastavad inimesed vaimuilma puudutavatele küsimustele märkimisväärselt sarnaselt. Rääkides oma elust hingena, kasutatakse isegi samu kõnekeelesõnu ja piltlikke kujundeid.

 

Vaatamata nii paljude hüpnoositute sarnastele kogemustele, püüdsin edaspidigi saada klientidelt kinnitust üksteise väidetele ja veenduda hinge teatud talitlustes. Kaasustes esines mõningaid jutustuslikke erinevusi, kuid need tulenesid pigem hinge arengutasandist kui olulistest erinevustest selles, kuidas hüpnoositud vaimuilma nägid.

 

Uuring oli piinavalt aeglane, kuid kaasuste hulga kasvades sain lõpuks töötava mudeli ajatust maailmast, milles meie hinged elavad. Ma avastasin, et Maal elavate inimhingede mõtted vaimuilmast sisaldavad kõikehõlmavaid tõdesid. Just nii paljude erinevate inimeste tajud veensid mind nende väidete usutavuses. Ma pole religioosne inimene, kuid avastasin, et selles paigas, kuhu me pärast surma läheme, valitseb kord ja seaduspära, ning jõudsin veendumusele, et elu ja surmajärgne elu on korraldatud ühe suurejoonelise kava kohaselt.

 

Kui kaalutlesin, kuidas kõige paremini oma avastusi tutvustada, otsustasin, et juhtumianalüüsi meetod pakub kõige ülevaatlikumat viisi, andes lugejale võimaluse kliendi surmajärgseid mälestusi ise hinnata. Iga juhtum, mille olen valinud, kujutab endast vahetut kahekõnet minu ja hüpnoositu vahel. Need on pärit mu hüpnoosiseansside lindistustest. Selle raamatu eesmärgiks pole rääkida minu klientide eelmistest eludest, pigem on tegemist nende eludega seotud vaimuilma-kogemuste dokumenteerimisega.

 

Lugejatele, kel võib olla raske meie hingi kui kehatuid objekte kujutleda, selgitavad esimestes peatükkides kirjeldatud juhtumid, kuidas hinged avalduvad ja mil viisil funktsioneerivad. Iga juhtumi kirjeldust on pisut lühendatud nii mahuliste piirangute tõttu kui ka selleks, et anda lugejale hinge tegevusest kavakindel ülevaade. Peatükid on üles ehitatud kavatsusega näidata hinge tavapärast kulgu hingemaailma ja sealt välja koos muu spirituaalse infoga.

 

Hingede rännakud surmahetkest järgmisse inkarnatsiooni on minu valdusse jõudnud kümne aasta pikkuse kogumistöö tulemusena. Alguses üllatas mind, et mõni inimene mäletas selgemini lõike oma hinge elust pärast varasemaid elusid kui pärast äsjaseid. Mingil põhjusel pole üksi hüpnoositu siiski suutnud meenutada hinge tegevuse täielikku kronoloogiat, mille olen selles raamatus ära toonud. Mu kliendid mäletavad küllaltki eredalt mõnda oma vaimse elu aspekti, samas jääb osa kogemusi neile hämaraks. Seepärast leidsin, et isegi kõik need kakskümmend üheksa juhtumit ei suuda lugejale anda täit teavet sellest, mida olen vaimuilma kohta kogunud, ja nii leidub järgnevates peatükkides detaile enamatest juhtumitest kui need kakskümmend üheksa.

 

Lugeja võib mõne juhtumi puhul minu küsitluslaadi üsna nõudlikuks pidada. Hüpnoosi ajal on oluline inimest õigetes rööbastes hoida. Vaimuilmas töötades tuleb vahendajal järgida kõrgemaid nõudeid kui eelmiste elude meenutuste puhul. Transis olles kaldub hüpnoosialune tavaliselt oma hingeteadvuse uitama laskma, kui jälgib huvitavate sündmuste lahtirullumist. Mu kliendid püüavad mind sageli vaikima sundida, et vabaneda nähtu edastamise vaevast ja nautida oma varasemaid kogemusi hingena. Ma püüan olla leebe ja mitte ülearu kindlapiiriline, kuid mu hüpnoosiseansid kestavad vaid kolm tundi ja nende jooksul tuleb palju küsimusi läbi võtta. Tihti on inimesed saabunud minu vastuvõtule kaugelt ega saa tagasi tulla.

 

Mulle pakub suurt rahulolu imeline ilme kliendi näol, kui tema hüpnoosiseanss on läbi. Neile, kel on avanenud võimalus oma surematust tegelikkusena näha, avaneb uus enesemõistmise ja -usalduse tasand. Enne hüpnoositu äratamist sisendan temasse sageli asjakohaseid regressioonijärgseid mälestusi. Omades teadvuslikku teavet oma hinge elust vaimuilmas ja oma füüsilistest eksistentsidest erinevatel planeetidel, saavad inimesed eluks tugevama orientatsiooni ja energia.

 

Lõpetuseks peaksin lisama, et see, mida kohe lugema hakkate, võib vapustada teie senist ettekujutust surmast. Siin esitatud materjal võib olla vastuolus teie filosoofiliste või religioossete veendumustega. Samas leidub kindlasti lugejaid, kes saavad oma olemasolevatele arvamustele tuge. Teistele võib pakutav info paista ulmejutuga sarnaneva subjektiivse loona. Olgu teie veendumused millised iganes, ma loodan, et te mõtisklete selle üle, mida see inimkonnale tähendaks, kui mu hüpnoosialuste väited surmajärgse elu kohta paika peaksid.

 

SURM JA LAHKUMINE

 

1. juhtum

 

        Hüpnoositu: Oo, mu jumal!  Ma polegi päriselt surnud - või olen?  See tähendab,  mu keha on surnud -

        ma  võin  seda enda all näha - kuid ma hõljun ... Ma saan vaadata alla ja näha oma keha selili haigla -

        voodil lamamas.  Igaüks mu ümber arvab,  et ma olen  surnud,  kuid ma ei ole.  Ma tahan hüüda: Hei,

        ma pole päriselt surnud! See  on  nii  uskumatu ... õed  tõmbavad mul lina üle pea ... inimesed keda,

        tunnen, nutavad.  Ma peaksin olema surnud,  kuid ma olen päriselt elus! See on veider, sest mu keha

        on täiesti surnud, kui ma selle kohal liigun. Ma olen elus!

 

Need sõnad lausub sügavas hüpnoosis viibiv mees, kes elab taas läbi oma surmakogemust. Tema sõnad tulevad lühikeste, erutatud pahvatustena ning on täis aukartust, kui ta näeb ja kogeb, mis tunne on olla äsja füüsilisest kehast lahutatud vaim. See mees on mu klient ja ma olen just aidanud tal taastada eelmise elu surmastseeni, samal ajal kui ta ise mugavas lamamistoolis lebab. Veidi varem, minu instruktsioone järgides transsi langenud, regresseerus ta ajas tagasi oma lapsepõlve. Sedamööda, kuidas me koos tööd tegime, et jõuda tema ema üsasse, sulandusid ta alateadlikud tajumised järk-järgult.

 

Seejärel valmistasin ma teda visuaalselt turvist kasutades ette hüppeks tagasi aja udususse. Kui oleme selle olulise mentaalse eeltööga valmis, viisin kliendi läbi kujuteldava ajatunneli tema eelmisse ellu Maal. See elu jäi lühikeseks, sest ta suri ootamatult 1918. aasta gripiepideemia ajal.

 

Kui esmane šokk näha end suremas ja tunda oma hinge kehast välja hõljumas hakkab üle minema, kohaneb klient üha enam visuaalsete piltidega oma meeles. Kuna väike osa tema teadvusest, tema mõistuse kriitiline osa, endiselt töötab, saab ta aru, et taastab möödunud kogemust. See võtab tavaliselt natuke rohkem aega, kuna tegemist on noore hingega, kes pole sünni, surma ja taassünni tsüklitega harjunud nagu paljud mu teised kliendid.

 

Mõne hetke pärast on ta siiski kohanenud ning hakkab suurema kindlusega mu küsimustel vastama. Viin ta alateadvuslikult hüpnoositasemelt kiiresti üliteadvuslikku seisundisse. Nüüd on ta valmis mulle vaimuilmast rääkima ja ma pärin, mis temaga toimub.

 

        Hüpnoositu: Noh ... ma tõusen kõrgemale ... ikka hõljun ... vaatan oma kehale tagasi. Tundub, nagu

        jälgiksin  filmi,  ent olen ise seal  sees!  Arst  lohutab  mu naist ja tütart.  Mu  naine  nuuksub  (klient

        niheleb toolis ebamugavusest).  Ma  püüan  jõuda  ta  meeleni ... ütlemaks,  et minuga on kõik korras.

        Ta on kurbusest  nii  vallatud,  et ma ei pääse läbi.  Ma tahan,  et  ta  teaks,  et  minu  kannatused on

        möödas ... Ma  olen  kehast  vaba ... Ma ei vaja seda enam ... et ma jään tead ootama. Ma tahan, et

        ta teaks ... kuid ta ei ... kuula mind. Oh, ma eemaldun nüüd ...

 

Ja nõnda, mitmetest korraldustest juhituna, alustab mu klient kulgu edasi vaimumaailma. See on teekond, mille mitmed teisedki on minu kabineti turvalisuses läbinud. Kui üliteadvusseisundi mälestused avarduvad, saavad hüpnoositud tavaliselt spirituaalse eeskojaga parema sideme. Hüpnoosiseansi edenedes muutub vaimsete poltide sõnastamine klientidele hõlpsamaks. Lühidad kirjeldavad fraasid muutuvad üksikasjalikeks seletusteks sellest, mis tunne on siseneda vaimumaailma.

 

Meil on rohkesti dokumenteeritud materjali, sealhulgas meditsiinilise personali ülestähendusi, mis kirjeldavad õnnetustes raskesti vigastatute kehaväliseid surmalähedasi kogemusi. Enne kui need inimesed tänu meditsiinilistele jõupingutustele teispoolsusest tagasi toodi, loeti nad kliiniliselt surnuks. Hinged on täiesti suutelised oma peremeeskehast lahkuma ja selle juurde naasma, eriti eluohtlikes olukordades, kui keha on suremas. Inimesed jutustavad oma keha kohal hõljumisest, sageli just haiglates, ja alustamisprotseduure sooritavate arstide jälgimisest. Pärast ellu tagasitulekut tuhmuvad need mälestused aja jooksul.

 

Nende kirjeldused, kes hüpnoosi esmastes staadiumites eelmistesse eludesse regresseerudes oma kunagisi surmasid vaimselt üle elavad, ei ole vastuolus käesolevas elus tõesti mõne minuti surnud olnud inimeste kirjeldatuga. Nende kahe grupi vaheline erinevus seisneb selles, et hüpnoosialused ei mäleta oma ajutise surma kogemust. Sügavas transiseisundis viibivad inimesed suudavad kirjeldada, milline näeb välja elu pärast füüsilist surma.

 

Mille poolest sarnanevad ajutise füüsilise trauma tagajärjel tekkinud kehavälist kogemust kirjeldava inimese mälestused surmajärgsest elust hüpnoositu meenutustega oma surmast mõnes eelmises elus? Mõlemad leiavad end kummalisel viisil oma keha ümber hõljumas, püüdes puudutada tahkeid esemeid, mis nende ees hajuvad. Mõlemad ütlevad, et neile valmistavad pettumust katsed rääkida elavate inimestega, kes ei vasta. Mõlemad märgivad, et tunnevad tõmmet eemalduda oma surmakohast ning kogevad pigem vabanemist ja uudishimu kui hirmu.

 

Kõik need inimesed kirjeldavad eufoorilist vabadusetunnet ja neid ümbritsevat kirkust. Mõned kliendid näevad end surmahetkel ümbritsetuna sädelevast helendusest, kuna teised tähendavad sära selle tumeda ruumi kaugemas osas, millest neid läbi tõmmatakse. Seda kogemust nimetatakse sageli tunneliefektiks ning see on saanud avalikkusele hästi tuntuks.

 

 

Hingerännuks valmistumise seitse esimest päeva

        Inimese hing on igavene ja ühendatud Looja ehk Jumala ehk Suure Vaimuga. Vaimsel teekonnal käija teab seda ning mõistab, et inimene on kehaga hing, mitte hingega keha. Inimese meel, mis juhib füüsilist aju, on hingega tihedalt seotud. Tegelikult võiks meelt nimetada koguni hinge osaks. Meele kanda on vastutus sinu ümbrusetaju eest.

 

Hingeränd ehk astraalränd on erakordne ja imekaunis kogemus, mis võimaldab sul minna ükskõik kuhu. Sa võid külastada nii maise kui ka taevase maailma paiku. Sa võid minna teistesse riikidesse, külastada oma sõprade ja armastatud inimeste kodusid, uurida paljusid iidseid paiku või heita pilk kas või omaenda naabruskonda.

 

Hingeränd võib sind viia ka tervise- ja tarkusetemplitesse, kristallpaleedesse ning kaunitesse aedadesse, mis kõik asuvad taevastel väljadel. Sa võid pääseda ligi isegi akaša kroonikatele ehk ainulaadsele universaalsele raamatukogule. See on maagiline paik, kuhu on talletatud kogu informatsioon, kõik teadmised  ja tarkused. See paik jääb taevaste väljade kõrgemale tasandile.

 

Just siit saad sa informatsiooni kõigi oma eelmiste elude kohta. Selleks piisab vaid pilguheidust omaenda hinge salvestistele. Need salvestised kujutavad endast justkui iidset raamatut või kirjarulli, millesse on üles tähendatud kogu sinu minevik, olevik ja tulevik. See on ühtlasi kiire ning asjalik võimalus süveneda oma eelmistesse eludesse ning näha vilksamisi ka selles elus eesootavaid sündmusi.

 

Hing saab rännata magamise ajal. Paljud inimesed mäletavad neid kogemusi väga selgete unenägude või "unes lendamisena". Need unenäod tunduvad inimesele endale väga tõelistena. Kui sa vajud unne, võtab võimust magnetismi seadus. Su keha on lõõgastunud ning sinu ajulainete võnked märkimisväärselt aeglustunud. Sellises seisundis on muutunud ka inimkeha polaarsus. Kui tavaliselt on kehas ülekaalus negatiivsed osakesed, siis nüüd kaldub ülekaal positiivsete osakeste kasuks.

 

Seevastu inimese hinges on ülekaalus positiivsed osakesed. Ajulainete võngete teisenedes saab meel hinge vabalt suunata või sellele omapoolset mõju avaldada. Nii meelel kui ka hingel on loomupärane kalduvus sel ajal kehast väljuda. Magnetismi seaduse järgi vastaspoolused tõmbuvad ning sama laenguga poolused tõukuvad. Sama seadus kehtib ka hinge ja keha suhtes. Positiivselt laetud hing ning keha, milles samuti on nüüdseks rohkem positiivseid osakesi, hakkavad teineteisest tõukuma. Nii ongi inimese hingel hõlpsam füüsilisest kehast väljuda.

 

Kahjuks väga sageli enamik inimesi oma hingerännakuid lihtsalt ei mäleta, olgu need siis aset leidnud kas selgete unenägude või unes lendamise kogemusena. On olemas teatud meetodid, mille abil võid ise hingerännakut esile kutsuda. Samu meetodeid võid kasutada ka selleks, et valmistada end või oma patsienti ette hingerännuks, mis toimub ärkveloleku ajal, ehkki muutunud teadvuse seisundis. Samal viisil võid lasta hingel rännata, viibides koguni poolune seisundis.

 

ETTEVALMISTUSED HINGERÄNNUKS

 

Enne hingerännu katsetamist peaksid tegema teatud ettevalmistusi, et õnnestumise võimalused oleksid suuremad. Ettevalmistused puudutavad sinu toitumist ja hingamist ning vett.

 

Toitumine

 

Toitumine võib hingerändu mitmeti mõjutada. Eriti kehtib see hingerännu kohta ärkveloleku ajal või uneeelses seisundis. Taas kord tuleb mängu magnetismi seadus. Samamoodi nagu inimmeel ja keha kalduvad ka paljud toiduained oma olemuselt kas rohkem positiivsete või negatiivsete laetuste suunas. Seega võib toiduainete tarbimine mõjutada keha positiivsete või negatiivsete osakeste vahelist suhet.

 

Nagu juba eespool mainitud, on kehale omane kahe vastaspoolsuse, positiivse ja negatiivse olemasolu. Püüa hetkeks mõelda inimkehast kui auto akust, mis sisaldab nii elektrone kui ka prootoneid. Elektronid on negatiivselt ning prootonid positiivselt laetud osakesed. Mõlemad on vajalikud, et aku töötaks ilma igasuguse takistuseta.

 

Füüsilinegi keha vajab kooskõlaks ja enese alalhoiuks nii positiivseid kui negatiivseid osakesi. Kuigi keha sisaldab endas mõlemat poolust, on selles siiski ülekaalus negatiivselt laetud osakesed. Sama võib öelda ka teatud toiduainete kohta, mis on kas rohkem positiivsed või rohkem negatiivsed.

 

Positiivsete toiduainete hulka kuuluvad rohelised leherikkad aedviljad, mõningad seemned, näiteks seesami seemned, ja ka paljud puuviljad. Iseäranis "positiivsed" on näiteks kiivid, mangod, õunad, kirsid ning tsitrusviljad. Mõnikord on neid kõrgema ja kergema võnkesageduse ning positiivsete osakeste ülekaalu pärast nimetatud koguni "vaimutoiduks".

 

Samas on paljudes toitudes, näiteks punases lihas, sealihas, pagaritoodetes, jäätises ning maiustustes, valdav negatiivne poolus. Nende võnkesageduski on madalam ning raskepärasem.

 

Ent leidub ka selliseid toiduaineid, milles on võrdselt nii negatiivseid kui ka positiivseid osakesi, näiteks linnuliha, enamik piimatooteid, kala ja teisedki mereannid. Neid võib nimetada ka neutraalseteks toiduaineteks, mille võnkesagedused jäävad kusagile "vaimutoidu" ning raskepärase toidu vahele.

 

Hingamine

 

Elujõu sissehingamine on hingerännuks ettevalmistumise juures väga oluline.

 

Sisse hingates tõmbad kopsudesse chi'd ehk universaalset energiat. Kui hoiad mõne sekundi vältel seda elujõudu oma kopsudes, siis jõuab see energia vereringe kaudu kogu sinu kehasse. See tõstab enesestmõistetavalt ka sinu võnkeid ning muudab füüsilise keha justkui kergemaks ja kallutab keha olemuslikku negatiivset polaarsust rohkem positiivsema suunas. Seega, sügavalt hingamine ja "vaimutoit" avaldavad kehale üsna sarnast mõju.

 

Hingerännu ehk astraalrännu võime treenimisel võib sügavalt hingamise harjutust isegi sammukese edasi arendada. Hinga sügavalt sisse nagu varemgi, kuid nüüd püüa õhku hoida kopsudes kauem kui viis sekundit. Mida kauem hinge kinni hoida, seda rohkem suudab su keha end positiivsete osakestega laadida. Samuti tõusevad keha võnkedki endisest palju kõrgemateks. Ent hinge kinnihoidmisega ei tohiks üle pingutada. Lõpeta kohe, kui tunned, et see muutub kuidagi raskeks ning valmistab ebamugavusi.

 

Vesi

 

Teatud eripärasel viisil vee kasutamine avaldab kehale kahekordset mõju. Igaüks, kel on tõsine soov ette võtta hingerändu, peab jooma päeva jooksul vajaliku koguse vett. Veel on võime keha loputada ning eemaldada organismist soovimatuid jääkaineid, mürke ning muidki väga madala võnkesagedusega kõrvalsaadusi. Soovimatutest ainetest vabanemine aitab kehal alal hoida nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele kasulikku energiat.

 

Blogi sissekandes "Füüsilisest kehast välja rännaku õpetus" on kirjeldatud veeklaasi meetodit, mille abil klaasis olevat vett saab magnetiseerida ehk "laadida", tõstes selle energiavõnkeid. Hingerännuks ettevalmistumisel tuleb see võte igati kasuks.

 

"Vaimutoidu", pikendatud sügavalt hingamise harjutusi ja vee magnetiseerimist ehk laadimist võid kombineerida alljärgneval viisil. Siis oled taganud endale hingerännu õnnestumiseks paremad võimalused.

 

Enne hingerännu katsetamist peaksid seitsme päeva jooksul järgima kindlat režiimi. Tavaliselt piisab ühest nädalast, et soovitud energeetilised muutused kehas ja hinges aset leiaksid. Selle aja jooksul peaksid hoolikalt jälgima oma toitumist. Kui oled taimetoitlane ega armasta eriti magusat, siis võib-olla ei olegi sul otsest vajadust oma toitumist reguleerida. Ent kui sinu toidulaual on pidevalt märkimisväärses koguses punast liha, siis peaksid selle toiduaine tarbimist järgneva seitsme päeva jooksul oluliselt piirama. Sama lugu on ka maiasmokkadega, kes peaksid selle nädala jooksul püüdma oma magusaiha ohjeldada.

 

Ära unusta, et seesugune olukord on vaid ajutine ja et eelnevaisse ettekirjutustesse võib suhtuda ka pisut vabamalt, need ei ole kivisse raiutud. Püüa leida enda jaoks sobiv tasakaal. Hingeränd võib õnnestuda nii lihasööjal kui ka tõsisel taimetoitlasel. Ent seda on lihtsalt kergem õppida, kui suudad ettevalmistusajal neid muutusi ellu viia. Kui oled hingerännus juba omajagu viibinud, siis võivad need eelnevalt läbi viidud ettevalmistused rännaku- ja kehaväliseid kogemusi võimendada.

 

Kõigist "vaimutoitudest" on kõrgeima võnkesagedusega rohelised leherikkad aedviljad, milles on ohtrasti positiivseid osakesi. Iseäranis kehtib see just lehtsalati ja spinati kohta. Kui suudad seitsme päeva jooksul neid suurtes kogustes süüa, annavad tulemused endast hingerännul märku.

 

Ettevalmistusajal peaksid pikendatud sügavalt hingamise harjutust läbi viima kaks korda päevas, hommikul pärast ärkamist ning õhtul enne uinumist. Kui su tööaeg on muutub, võid harjutuse sooritamise aja valida vastavalt oma päevaplaanile.

 

Alusta igat hommikut sügavalt sisse hingates. Õhku kopsudes hoides loe mõttes aeglaselt kaheteistkümneni ja tunneta, kuidas kopsud hakkavad sel ajal tukslema. Sa tunned rinnus survet. Kui jõuad loendades kümneni, hinga aeglaselt suu kaudu välja. Püüa mitte kiirustada, vaid hinga rahulikult lõpuni välja. Soorita sama harjutust vee kaks korda. Seejärel pöördu tagasi tavapärase hingamisrütmi juurde ja asu oma igapäevaste toimetuste kallale. Õhtul korda sügavalt hingamise harjutust samal moel taas kolm korda. Järgi seda režiimi veel kuuel järgneval päeval.

 

Sa võid märgata, et su keha justkui võnguks edasi ja tagasi. See on normaalne ilming. Su keha muutub üha positiivsemalt laetuks, lastes sinu igavesel hingel välja lipsata. Sinu hing liigub füüsilisest kehast pisut väljapoole, ulatudes auravälja, ja siseneb seejärel tagasi kehasse.

 

Selle ühe nädala jooksul peaksid korra päevas või vähemalt üle päeva läbi viima veeklaasi meetodit. Püüa ettevalmistusaja jooksul rakendada järgnevat meetodit vähemalt kolmel korral.

 

Täida keskmise suurusega klaas veega ning leia endale nurgake, kus saksid omaette vaikselt istuda. Aseta veeklaas enda kõrvale ja soorita tule abil käte soojendamise harjutust. Nüüd tõsta veeklaas üles. Säti käed mugavalt ümber klaasi ning jälgi, et peopesad ja sõrmed oleksid kenasti vastu klaasi surutud. Nii on kindel, et chi ja tervendav energia saavad vette neelduda.

 

Pea meeles, et parem käsi sisaldab chi ehk universaalse energia positiivset poolust ning vasak negatiivset. Eespool sai mainitud, et magnetismi seaduse järgi erinimelised poolused tõmbuvad ja samanimelised tõukuvad. Seega tõmbab parema käe positiivne poolus ligi vasaku käe negatiivset poolust. Selle tulemusena need kaks poolust vees ühinevad. Lõpuks vesi magnetiseerub ning hakkab võnkuma kõrgemal sagedusel. Vees saab valdavaks just positiivne poolus.

 

Tunneta läbi randmete käelabadesse liikuvat soojust ja energiat. Keskendu sellele mõneks hetkeks, kuni tunned kätes ning sõrmedes soojust ja tukslevat aistingut. Lase sel aistingul võimenduda.

 

Nüüd suuna oma tähelepanu veeklaasile. Tunneta, kuidas tukslemine vastu klaasi pinda surutud kätes üha tugevneb, kuni tundub, justkui tuksuks vee enda süda. Vesi võib sulle hakata tunduma teistsugusena. Hoia klaasi veel umbes viis minutit. Sulle võib näida, nagu püüaks klaas su käsi eemale lükata. Nüüd on vesi täielikult magnetiseeritud. Seda vees sisalduvat chi'd või tervendavat energiat nimetatakse vahel elujõuks.

 

Nüüd joo klaas kiiresti tühjaks. Õige pea võid kõhus hakata tundma meeldivat soojust. See näitab, et laetud vesi avaldab kehale positiivset mõju. Keha võnkesagedus tõuseb ning sinus saavutab ülekaalu positiivne poolus.

 

Seitsme ettevalmistava päeva möödudes toimuvad toitumise, hingamise ja veekoosmõjul sinu võnkesageduses muutused, mis on hingerännuks vajalikud. Ja nüüd oledki valmis alustama.

 

Kaheksandal päeval võid katsetada järgnevat meetodit. See on lihtne harjutus ...

 

_____________________________________

 

TULE ABIL KÄTE SOOJENDAMISE HARJUTUS

 

Alusta südametšakrasse hingamise harjutusega, millest oli juttu raamatu esimeses peatükis. Pärast hingamisharjutust lõdvestu mõneks hetkeks ning lase oma meel vabaks. Seejärel vii käed vöökoha kõrgusele või hoia neid süles ning lähenda peopesi teineteisele nii kaua, kuni nende vahele jääb umbes kolm tolli vaba ruumi. Pole tähtis, kas teed seda istudes või seistes. Mõlemad peopesad peaksid olema kergelt kumerdatud, kuid ei tohi teineteise vastu puutuda.

 

Keskendu oma kätele. Võid ise valida, kas soovid silmad sulgeda või hoida need avatud. Lase soojusel, verel ja energial voolata piki käsivart käelabadesse. Kujutle mõne sekundi vältel, et energia voogab sinu õlgadest alla nagu soe vesi.

 

Seejärel suuna tähelepanu käsivartelt uuesti käelabadele. Eriti hoolikalt keskendu peopesadele. Püüa säilitada oma tavapärast hingamisrütmi. Need, kellel on kaasasündinud tervendajavõimed, tunnevad peopesade kiiret soojenemist, millele järgneb soojuse edasikandumine ülejäänud käelabadesse, kaasa arvatud sõrmedesse. Igaüks ei pruugi seda tajuda nii ruttu kui ehk sooviks. Sellepärast ei maksa muretseda. Mida rohkem harjutad, seda kergemaks harjutuse see osa muutub.

 

Harjutuse järgmine osa on oluline, sest peaaegu kõik teie seast märkavad tulemusi. Lase meel mõneks hetkeks vabaks. Nüüd kujutle end istumas soojal suveõhtul lõkketule ääres. Vajadusel meenuta aega, mil olid sarnases olukorras. Mälestused aitavad aistingutel esile kerkida ning sul on lihtsam saavutada soovitud mõju.

 

Kujuta ette, et sirutad käed lõkke ees istudes kuuma tule poole. Tunneta, kuidas su peopesad ja mõlemad käed muutuvad leekide lähenedes aina soojemaks ja soojemaks. Mõtle lõkketule erinevatele värvidele. Püüa oma vaimusilmas kujutleda kõiki neid punaseid, oranže, sinakaid ja valgeid tansisklevaid leeke. Seejärel kujuta ette, kuidas kõik need värvid hakkavad aegamisi kokku sulanduma üheks värviks - valgeks. Tunne, näe või kujutle seda valget kuma tulise valge tulena oma peopesade vahel. Koonda kogu oma tähelepanu sellele kuumale valgele energiale, mis väljapoole tukseldes peaaegu et puudutab su peopesi. Su käed võivad muutuda higiseks, väga soojaks ning hakata isegi tukslema või surisema. Lase sel mõne sekundi vältel toimuda, kuni tunned, et piisab.

 

Seejärel pöördu tagasi tavateadvuse seisundisse ning langeta käed külgedele. Pärast harjutuse sooritamist tajud veel mõnda aega kätes soojust.

 

 

Douglas De Long 

IIDSED RAVIVÕTTED

Hingelise ja vaimse arengu käsiraamat

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?156753

 

 

Meele ja aju vaheline erinevus

        Enamik inimesi arvab, et meel ning aju on üks ja seesama. Ent tegelikult eristuvad need kaks teineteisest täiesti selgepiiriliselt.

 

Sõltumata inimese tegevusvaldkonnast ja ühiskondlikust seisundist, kiputakse sõnu "meel" ja "aju" samaväärsena kasutama. Arstid, teadlased ja teised kõrgelt haritud inimesed ei tee vahet meelel ja ajul.

 

Aju puhul on tegemist biokeemilise organi, inimkeha füüsilise osaga. Meel seevastu on vaimne "organ", mis kuulub lahutamatult inimhinge juurde. Meel ja hing mõlemad on omakorda ühenduses Looja kosmilise energiaga ning taevaste väljadega.

 

Inimestena oleme me kõik kaheloomulised, evides nii füüsilist kui ka vaimset keha. Füüsilise keha ja selle organite ning näärmetega on otseselt seotud vaimseid organeid ja näärmeid sisaldav vaimne keha. Füüsiline ja vaimne keha on omavahel nõnda tihedalt ühendatud, et üks ei tule toime ilma teiseta. Näiteks vaimne süda asub füüsilise südame sees. Kui füüsilises südames tekib füsioloogiline probleem, mõjutab see oma vaimset teisikut ja kutsub selles esile ebakõla. Vaimse südame võnkesagedus läheb vaimse keha teiste organite suhtes pisut rütmist või "sünkroonist" välja. Seesugune ebakõla vaimses organis hakkab tagasisidestuse teel mõjutama ka füüsilist südant. Kui tead üht-teist tagasisidestusest elektroonikas, siis peaks sul olema üldine ettekujutus sellestki, kuidas toimib füüsilise ja vaimse südame sümbiootiline suhe. Isegi inimeste sisenõrenäärmete süsteem toimib tagasisidestusele tuginedes. Loomulikult talitlevad kõik teisedki füüsilise keha organid ja nende vaimsed paarilised samal eeldusel põhinedes.

 

Kui füüsiline organ, näiteks süda, hakkab oma õiget võnkesagedust kaotama, langeb see teiste füüsiliste organite suhtes sünkroonist välja ning haigestub. Haigestumise põhjuseks võib olla ka mõni füüsiline tegur, näiteks stress ja mure. Kui füüsilise ja ühes sellega ka vaimse südame ebakõlad jäävad püsima, võib olukord muutuda lõpuks nii halvaks, et tekib vajadus operatsiooni või isegi elundi siirdamise järele.

 

Tänapäeva meditsiin pakub kõigi oma ravivõtetega küll imelisi võimalusi, kuid läheneb inimkehale puht mehhaanilisest ja füüsilisest küljest. Inimese hingeline ja vaimne külg jäetakse sageli tähelepanu alt välja. Kui mõni füüsiline elund kehast eemaldatakse, jääb vaimne organ vaimse keha osana oma kohale alles. See on ka üks peamistest põhjustest, miks paljudel patsientidel tekib siirdatud elundi hülgamisreaktsioon. Olgugi et meditsiiniliselt peaks kõik sobima, ei võta vaimne keha uut füüsilist organit omaks.

 

Kui mõistad seda asja kirjeldatud seaduspärasust inimese füüsilise ja vaimse loomuse vahel, siis oskad paremini hinnata ka energiaravi, mis tegeleb väga kõrgete võnkesagedustega.

 

Meelel kui inimhinge osal on suur mõju nii ajule, närvisüsteemile kui ka kehale koos kõigi selle organite ja näärmetega. Just meel on see, mis annab meile kõigile tunnetusmeele ning taju iseenda olemasolu kohta.

 

Aju ja meel töötavad teineteisega kooskõlas. Aju moodustab selles kooskõlas füüsilise, meel aga hingelise poole. Seesugune aju ja meele vahekord aitab inimkeha tervena hoida pika aja vältel. Nende kahe vahelisest kooskõlast tulenevalt tagatakse ka ajus aset leidvate puht mehhaaniliste ja biokeemiliste protsesside korrapära ja automaatsus. See on muidugi üldistus, kõigile on teada, et leidub ka erandeid. Kahjuks tuleb ette ka aju väärarenguid.

 

Valgustunumaks saades hakkad kasutama üha enam oma ajus peituvaid võimalusi. See tähendab, et meel osana sinu igikestvast hingest asub kergemini ühendusse taevaste väljadega ning Looja ehk Jumaliku Allikaga. Sul on hõlpsam end intellektile häälestada ja sellele ligi pääseda. Sa hakkad korrapäraselt saama inspiratsiooni ja mõttetarkust. Sinu hinge ja meelde poeb rohkem valgust ehk kõrgema võnkesagedusega energiat, näiteks universaalset energiat.

 

Ja kõige selle tulemusena jõuab see kõrge energia ka füüsilisse ajju ning igasse teisegi inimkeha organitesse, näärmetesse ja rakku. Tegemist on isepärase sageduse madaldamise protsessiga. Lahti seletatuna tähendab see seda, et valgus- ehk kõrge võnkesagedusega energia, mis kõigepealt siseneb igavesse hinge ja meelde, läheb hilisemal siirdumisel füüsilisse vormi üle madalamatele võnkesagedustele.

 

Jumalik valgusenergia siseneb ühtlasi ka inimese aurasse ja tšakratesse. Sel põhjusel ongi vaimselt ja hingeliselt edasijõudnud inimeste aurad palju erksamad ning tšakrad suuremad ja puhtamad kui teistel.

 

AJUKOOR

 

Füüsilisele ajule avaldavad sellesse sisenevad kõrged energiavõnked erilist mõju.

 

Aju koosneb neljast peamisest osast - ajutüvest, vaheajust, milles asuvad ka talamus ja hüpotalamus, ning suurajust ja väikeajust. Jumalik valgus ehk universaalne energia ergutab kõiki aju osi ning tekitab neis elektristimulatsiooni. Iseäranis ergutatud on suuraju koor, mis moodustab suuraju pinna ja koosneb kahe kuni nelja millimeetri paksusest hallainest. Ajukoores paikneb miljardeid neuroneid. Arenguskaalalt vaadatuna on see aju piirkond välja kujunenud kõige hiljem.

 

Kui kõrged energiavõnked ehk jumalik valgus jõuab ajukoorde ja seal elektristimulatsiooni tekitab, sütitab see lugematul hulgal neuroneid. Paljudel juhtudel võivad neuronid elavneda kogu ajukoore ulatuses. See kutsub pealael või isegi üle terve pea esile iselaadse füsioloogilise ärevuse, mida nimetatakse mõnikord ka "surinaks", sest just nii see tundub. Arvatavasti koged sina kui pühitsetu surinat kogu kroontšakra piirkonnas. Ent kui sütitatud on vaid osa pealae lähedal olevatest neuronitest, piirdub surinatunne üksnes selle piirkonnaga.

 

Paljude inimeste puhul avaldub seesugune füsioloogiline ärevus väga jõuliselt ja neil on tunne, nagu kannaksid nad peas krooni. See on ka üks nendest põhjustest, miks seda tšakrat just kroontšakraks nimetatakse.

 

See on sinu vaimse kasvu ja valgustatuse seisukohast väga eriline kogemus. Neuronite virgudes on võimaldatud juurdepääs nii kroontšakrale kui ka mõnelegi teisele ajupiirkonnale. Suuraju, kus toimuvad kõrgemad mõtteprotsessid, peetakse intellekti asukohaks. Selles inimaju tähtsas piirkonnas reguleeritakse lugemis-, kirjutamis-, ja arvutamisoskust ning kõnevõimet. Muusika ja kunstiteoste loomine ning filosoofilised mõtted pärinevad just suurajust. Ehk teisiti öeldes sinna on talletatud osa sinu loovusest. Pea alati meeles, et sinu meel kui lahutamatu osa Looja energiaga ühenduses olevast igavesest hingest on see, mis võimaldab sinu loovusel suuraju kaudu avalduda.

 

Nüüd, mil need piirkonnad on avanenud, siseneb suurajusse ning ajukoorde universaalne energia ehk jumalik valgus koos elektrienergiaga, ergutades ajurakke, mis on juba pikemat aega jõudeolekus viibinud. Ajurakud virguvad ning asuvad oma ülesandeid täitma. Inimene kasutab üldjuhul kõigest 10% oma aju mahust. Ent neuronite sütitudes ja ajurakkude virgudes hakkad sa senise 10% asemel kasutama 20% või koguni 30% oma ajus peituvatest võimalustest.

 

Teatud kindlates aju piirkondades on varjul mitmed ülemeelelised võimed, nagu näiteks ettetunnetamine, déjà vu, selgeltnägemine ja -kuulmine ning samuti suutlikus tuletada meelde seiku oma eelmistest eludest.

 

Ajuripatsil, olles loomult ühtlasi nii vaimne kui ka füüsiline, on lähedane side Looja ja taevaste väljadega seonduva kõrgema energiaga. Ajuripatsi ergutamise tulemusena võidakse osa saada jumalikust inspiratsioonist, vaimsest valgustatusest ning lähedusest inglite ja taevaga.

 

Nende näärmete virgumine avaldab suurt mõju hüpotalamusele. Kui jumaliku energia võnked jõuavad hüpotalamusse, võivad siin esile kerkida eelmise elu mälestustega seotud tundmused.

 

Suuraju piirkond on ka seotud vaimse lõhnatajuga. Selle juurde kuuluvad suitsu, viiruki või teised lõhnad, mis kaasnevad eelmise elu mälestuste esilekutsumisega. Mõned inimesed kogevad seda kui midagi väga ehedat. See leiab aset, kui vastavat suuraju piirkonda oma ergutatud kas enne või eelmise elu sündmuse meenutamise ajal. Ühenduses selle suuraju piirkonnaga töötab ja virgub veel teinegi aju osa, millest samuti teeme lühidalt juttu.

 

LIMBILINE SÜSTEEM

 

Otse suuraju all paikneb limbiline süsteem, kuhu kuuluvad talamus, hipokampus ja haistesibul. Hipokampus sisaldab déjà vu'ga seotud tundmusi. Elektristimulatsioon või isegi läbi selle piirkonna suunatud energiavõnked võivad siin vallandada tugevaid déjà vu tundmusi.

 

Otsmikusagara lähedal paiknev haistesibul on peamine eelmise elu lõhnadega seotud piirkond. Ent siiski teeb haistesibul vaimsete lõhnade esilekutsumisel tihedat koostööd ka suuraju tagaosa piirkonnaga. Vaimne lõhnataju käivitub, kui ergutatakse kas ainult üht või mõlemat ajupiirkonda.

 

Nagu juba eespool mainitud, teeb talamus eelmise elude tundmuste esilekutsumisel koostööd käbinäärme, ajuripatsi ja hüpotalamusega. Limbilise süsteemi osadena on hipokampus ja talamus omavahel lähedalt seotud. Seetõttu on déjà vu tundmused ja eelmise elu mälestused mõningal määral sarnasedki.

 

Ülemeelelised võimed (selgeltnägemine, ettetunnetamine, selgeltkuulmine, sensitiivsus, ülemeelelised muljed) paiknevad suurajus. Intuitsioon ja loovus peituvad enamjaolt vastavalt käbinäärmes ja ajuripatsis. Need näärmed avaldavad suurajule seesugust mõju, mille tagajärjel tugevnevad nii intuitiivsed kui ka loovvõimed.

 

Ehkki inimese peaaju jaguneb vasakuks ja paremaks poolkeraks - esimene neist on seotud loogilise ning teine seevastu loova mõtlemisega -, leidub ülemeelelisi ja vaimseid võimeid mõlemas poolkeras. Nüüd, kui ajukoor ja suuraju on ergutatud, hakkad sa mõlemaid ajupoolkerasid kasutama senisest palju mõjuvamalt. Kui oled juba pikemat aega kasutanud rohkem vasakut ajupoolkera, siis edaspidi märkad, et hakkad aina sagedamini toetuma ka paremale ajupoolkerale ja vastupidi. Kõik see on vaimse valgustumise ja arengu loomulik osa.

 

 

Me ei tohi uskuda paljusid, kes väidavad, et ainult vabad

inimesed võivad haridust saada, me peaksime pigem

uskuma filosoofe, kes ütlevad, et ainult haritud on vabad

 

Keegi ei ole vaba, kui ta ei ole iseenda peremees

 

Epictetus

(Rooma filosoof (endine ori), 55-135 pKr)