kolmapäev, 27. märts 2013

Tantraõpetaja ayahuasca kogemus?


AYAHUASCA http://en.wikipedia.org/wiki/Ayahuasca on Lõuna-Ameerika päritoluga taimetee, mis on valmistatud ühest või mitmest taimest, mis sisaldavad hallutsinatsioone esile kutsuvat ainet dimetüültrüptamiini ehk DMT-d http://et.wikipedia.org/wiki/Dimet%C3%BC%C3%BCltr%C3%BCptamiin (DMT; leidub näiteks sellistes taimedes nagu Psychotria viridis (chacruna) või Diplopterys cabrerana (chaliponga)) ja monoamiini oksüdaasi inhibiitorit (MAOI; näiteks traditsiooniliselt ayahuasca põhikomponendiks peetav amasoonase kaapiväät Banisteriopsis caapi), mis peatab maos ja sooltes DMT-d lagundava ensüümi (monoamiinide oksüdaasi) toime. DMT-d toodab väikeses koguses pidevalt ka inimese aju. 

Joogil on oksendamist esile kutsuv toime, võib esineda ka kõhulahtisust. Tekivad hallutsinatsioonid, mis jäävad püsima 2–6 tunniks sõltuvalt joogi tugevusest. Joogi mõju igale tarvitajale on individuaalne, sõltuvalt vaimsest tervisest ja emotsioonidest. Suitsetamisel kestab joove 6-20 minutit.

Religioosselt on Lõuna-Ameerikas ayahuascat tarvitatud juba tuhandeid aastaid.

_________________________________
 
ÖÖD TEISTES DIMENSIOONIDES

Ayahuasca... see taim kummitab mind või õigem oleks öelda, et kutsub mind Ecuadori džunglist saadik, tõsi, seal küll Yage nime all... Aga justkui ei ole sobivat hetke, sobivat šamaani, sobivat tuju.. Ayahuasca kutsub mind edasi ka Cuscos, kus temaga tutvuse tegemine on muutunud läbisõitjate seas pea sama tavaliseks turismiaktiviteediks kui Machu Picchul käimine. Mul ei ole aga ikka veel tunnet – loen ja uurin ning mõistan, et selleks, et selle taimega tutvust teha, on austusest tema vastu mul vaja sõita selle taime koju ehk džunglisse, kus temaga koos veidi pikem ning tõsisem teekond ette võtta, selle asemel, et Cusco külmas ning mägises ümbruskonnas seda lihtsalt „järgi proovida“.

Saja ja üheksa väikese juhuse tulemusena istun ühel ajahetkel keset Amazonase vihmametsa, kus konnade krooksumine kostab kui valjuhäälditest ning tundub, et linnud on enese väljendamiseks appi võtnud ruuporid. Öine taevas on nii tähine, et mul on tunne, et näen peaaegu universumi lõppu – selles ruumilises pimeduses on sadu kihte tähti... Pimedas malocas (ringikujuline rohukatusega onn) on õlilambi kirbe lõhn, saladused, ootused, hirm, head ja halvad vaimud ning põnevus. Olen füüsiliselt varustatud mati, oksekausi, tuhatoosi ning taskulambiga. Vaimseks varustuseks on andumine sellele müstilisele taimele, usaldus armastust õhkuvate šamaanide vastu ning valmisolek „ameerika mägedel“ rännakuks reaalsuse nendesse tasanditesse, mida päise päeva ajal tavaliselt ebareaalsuseks peame.

Kõik seitse ööd algavad sarnaselt. Kell 9 õhtul sisenevad itsitades onni üheksa šamaani, pritsivad kõikjale üle ruumi energia puhastamiseks imeliku lõhnaga alkohoolset lillevett. Veidi hiljem siseneb „pea-ayahuasca-keetja“ ehk mees suure ayahuascat täis šampusepudeliga. Kolm šamaanitari käivad ühe „reisija“ (nii kutsusid šamaanid meid) juurest järgmise juurde ning puhuvad tohutud pahvakad tubakasuitsu pähe, südamekohale ning keha ümber. Nimelt Ayahuasca vaimule meeldib tubakasuits ning väidetavalt toob see ligi häid vaime. Istume šamaanide ette, et vastu võtta enda poolt määratud kogus ayahuascat ehk „ravimit“ nagu šamaanitarid seda keedust kutsuvad. Õhtu üks raskemaid osasid on see paks, mõrkjas-hapukas jäle taimeleotis oma kõrist alla saada. Mõnel õhtul kisub minu kurk automaatselt krampi ning keeldub seda ollust suust edasi laskmast. Pean oma kehaga läbirääkimisi ning saavutan alati võidu oma kõri üle, kuid ise ebameeldivusest värisedes ja köhides. Istun matile, mediteerin, ootan – nii igal õhtul – umbes 45 minutit kuni tund, enne kui midagi juhtub, enne kui midagi kostub, enne kui midagi näha on. Ruum on kottpime. Ruum lehkab tubaka-lillevee-ayahuasca jäleda haisu järgi. Ruum on väljakannatamatult ja ebameeldivalt pime. Ootan... ootan... Igal ööl, kui lõpuks peale igavikuna näivat ootamisaega kostub esimese šamaani laul, hingan kergendustundega, sest hea on teada, et ma ei ole selles pimeduses ja teadmatuses üksi. Peale seda, kui esimese lauljaga ühinevad ka teised 8 šamaani ning ruum täitub nende kummaliste vibratsioonidega, mida nad ise kutsuvad ikarosteks, olen valmis ükskõik milliseks kogemuseks.

Ikarosed on laulud – chantid, mis on šamaanide töövahend spetsiaalselt ayahuasca mõju all olevate inimestega hingetasandil suhtlemiseks, ümberprogrammeerimiseks, tervendamiseks, abistamiseks, selginemiseks, andestamiseks, armastuseks, puhastamiseks jne. Kui päevases reaalsuses šamaanidelt küsin, et kas nad õppisid laulud oma esiisadelt, siis saan üllatuslikult vastuseks „ei“. Nimelt igal šamaanil on oma ikarosed, mille nad saavad umbes peale mitut aastat kestvat spetsiaalset taime dieeti (väga piiratud toiduvalik ning igapäevane selle spetsiaalse taime leotise joomine). Taim annab neile meloodia ning viisi kuidas laulda, sõnad õpivad nad esiisadelt hiljem.

Seitse ööd – seitse sarnast rituaali, kuid seitse totaalselt erinevat kogemust ehk minu sees ja ümber avaneb kogu võimalik emotsioonidepakett – ekstaasist hulluksminemiseni. Ühel hetkel ajan asju oma siit ilmast lahkunud esivanematega, seejärel nutan – aga mitte oma pisaraid, mitte oma valust või kurbusest, vaid pisaraid maailma ning justkui mind ümbritsevate inimeste kurbuse ning valu pärast. Ayahuasca viib mind oma maailma, kus ringlevad lõputud mustrid ning geomeetrilised kujundid koos neoonvärviliste teetähistega. Duncanid ehk suurte nokkadega ja värviliste peadega linnud laulavad mulle sajahäälsena, kuid ebakõlana kostuvat laulu - või on need hoopis kõikide paralleeluniversumite kõlad kokku?! Kus ma olen!? Millises reaalsuses ma neist olen?! Mis on reaalsus?! Äkki mõistan, et ma ei saa mitte kuidagi enam oma „normaalsesse reaalsusesse“ tagasi. Mõistus on selge, kuid füüsiliselt olen ma tunde duncanite väljakannatamatute häälte küüsis lõksus – ja mul on tunne, et nüüd lähen hulluks. Teisel ööl olen totaalses ekstaasis – ma naeran ja naeran ja naeran ja lendlen, minu ja „kellegi“ vahel toimub dialoog, mille käigus ma saan imelihtsa vastuse minu peas keerelnud küsimusele. Ühel teisel ööl mind opereeritakse. Kes? Ma ei tea! Aga ma tunnen, kuidas kõik minu siseorganid ükshaaval välja võetakse, läikima lüüakse ning tagasi pannakse – saan uue ja puhta keha. Ainuke vaidluskoht „opereerijaga“ tekib minu aju üle, sest mul on korraga tunne, et see võetakse jäädavalt. Minu täiesti selge mõistus arutleb omaette, et siin reisil olles vist saan ilma ajuta hakkama, kui ma aga koju tagasi lähen, siis on ikka vist väga keeruline, kui aju ei ole. Ma küll keeldun oma aju andmast, aga sel ööl ma seda igatahes tagasi ei saa. Osadel öödel olen täis kahtlust ning vastikustunnet kogu selle pimeda ning veidra protsessi vastu – tahan ära... Enamus öödel pean „kellegagi“ dialoogi. See vestlus ei toimu sõnade abil, ma ei näe oma dialoogipartnerit, kuid vestlus toimub. Küsin küsimusi, kuid mulle ei anta otseseid vastuseid. Saan vastuseks: „Sa ei saa ju igakord ayahuascat tegema joosta, kui sul mõni elutähtis küsimus üles kerkib... Selleks pead ise selgeks õppima, kuidas vastuseid saada...“ Selle asemel väänleb minu keha füüsiliselt, mulle näidatakse asju, ma kuulen asju, ma mõistan asju ning mulle näidatakse kuidas – kõik see annab selle, et iga kogemuse lõpus ma ei tea vastust, kuid tean, kuidas selleni jõuda. Hmm... öösel olen veidi pettunud, et minu silme eest minu „elu film“ jooksma ei hakka... Hommikuti aga oma öiste „käikude“ üle aru pidades aga kasvab minus imetlus selle ülimalt intelligentse taime vastu, kes on mind läbi ööde järjekindlalt õpetanud ja julgustanud uurima ja avastama ning sügavamale minema.

Igal ööl, 4-6 tunniste dimensiooni-vahetuse tseremooniate ajal, ilmuvad minu ette kordamööda 3-4 šamaani ning laulavad ikarosi. Nende rolliks on tunnetada iga „ränduri“ energiavälja, mõista, mida ta parasjagu läbi elab ning mida tal vaja on ning siis vibratsioonidega ehk oma ikarostega aidata kehal rakutasandil muutusi läbi viia. Iga laul on umbes pool tundi ning mulle mõjuvad need laulud alati nii, et ma lähen algatuseks segasele „rännakule“ (selline voolamise ning minemise tunne tekib) ning minu sees toimuvad protsessid muutuvad väga intensiivseks, kuid pea alati saabub laulu lõpuks selgus. Šamaanide suhtlus ning töö meiega toimub müstilisel viisil... Nimelt ühel ööl palusin mõttes, et üks meešamaanidest, Oracio, tuleks ja mulle laulaks – mul oli väga vaja lihtsalt tugevat ning kaitsvat meesenergiat sellel hetkel. Vaevu oma soovi enda sees sõnastanud, istus minu ees Oracio. Teisel ööl tundsin, et mul on vaja, et keegi minu kätesse energiat paneks – veidi aja pärast istub minu ees väike Rosa ning võtab sõnagi lausumata minu käed ning hoiab neid terve oma laulu aja (ei varem ega hiljem ei juhtunud seda, et šamaan terve laulu ajal kellegi käest oleks kinni hoidnud) – ma sain täpselt, mis mul vaja oli. Teistel öödel, peale väga intensiivseid juhtumisi füüsilisel ja vaimsel tasandil, teadsid šamaanid täpselt, mis seisus ma laulu lõppedes olin. Nimelt kui olin ekstaasis või rõõmus või oli toimunud mingi oluline selginemine, siis šamaan hakkas kas naerma, või patsutas mulle õlale või siis kallistas ja musitas tugevasti – täielik telepaatiline suhtlemine. Ning minus kasvab üha enam veendumus, et nad suudavad meie energiavälja lugeda ning oma kummaliste lauludega ka meie kehades rakutasandil muutusi ellu kutsuda. Kontorilaua taga seda lugu lugedes võib see kõik üsna mõttetu ning liigse udujutuna tunduda, aga kui ma hiljuti veidi kvantfüüsika teemadega tutvusin, siis minule suureks üllatuseks ning heameeleks selgus, et sellised protsessid on tänaseks juba kõik teaduslikult tõestatud. Uskumatu aga tõsi!?

Päevasel ajal jagame teiste „ränduritega“ öiseid kogemusi. Tavalisteks söögilauda juttudeks saavad teemad, et kui mitu korda keegi oksendas või kellega öösel võitles või kes veetis oma elu hullema öö ning kes särab rõõmust ning selgusest. Aga nagu selgub, on kogemusi seinast seina – kes võitles draakonitega enamus öödel, kes elas iseenda surma või uuestisünni läbi, kes sünnitas, kes pidas läbirääkimisi deemonitega, kes kiskus endast mineviku valu välja, kes oli mitmetunnises orgasmis, kes nägi nägemusi iidsest Egiptusest, kes kuulis sõnumeid, mida oma eluga peale hakata ning kes nägi tulevikku, kes sai jalavalust lahti, kes nägi paradiisi ning kes lendas... Mõne „väga ära läinud“ või suurtes valudes või piinades inimese kõrval istusid šamaanid öö läbi ning laulsid teda tagasi või siis aitasid keerulisest protsessist läbi „reisida“. Inimesed on vaheldumisi õnnelikud, segaduses, muserdatud, selginenud... Aga pärast 12 päeva, ei ole mitte kedagi, kes saaks väita, et tema elus kõik endine on... Kõik on mingit tüüpi transformatsiooni läbi elanud. Kõik on ka ühel nõul, et ayahuasca annab igale ühele täpselt seda, mis tal vaja on – ikka selleks, et me kasvaksime, areneksime, paremaks saaksime. Ja isegi kui „rännakul“ nähtu ei ole meeltmööda, siis tihtipeale tuleb päevavalguses siiski tasapisi tunnistada, et nähtu on tihtipeale siiski valus tõde iseenda kohta, millega tegeledes on võimalus paremaks muutuda...

Kuulen enne ja peale džunglisse minekut arvamusi, et ayahuasca ei ole midagi muud kui järjekordne narkootikum ning mingi kahtlane aine. Tõepoolest, internetis ei ole vaja kaua surfata selleks, et teada saada, et ayahuasca toimeained on samad, mis keemilisel narkootikumil LSD-l, kuid keemia asemel on tegu täiesti puhta taimeproduktiga, mille koostisosadeks on ayahuasca väät (nagu liaan) ning chakuna puu lehed. Pärast ööpäev läbi kestvat keetmist ning reduktsiooni järelejääv ollus on tõepoolest hallutsinogeenne Aga narkootikum?! Hmm... Võib-olla kui ayahuascat ise kuskil üksi juua ning oodata, „mis filmi täna näidatakse“, siis võib seda vist narkootikumiks pidada. Aga pärast minu enda kogemust, ei tuleks mul isegi pähe seda taime mõnueesmärgil juua. See koht, kuhu mina ning paljud teised „kaasreisijad“ igal ööl sattusime, oli tihtipeale pime ning kole ning ebameeldiv – mitte mõnulemise koht. Ilma šamaanideta ma ei võtaks seda protsessi ealeski ette, sest see võib kõik väga hirmuäratavalt lõppeda. 7 ayahuasca tseremooniat oli emotsionaalselt väga raske ning vaimselt väga sügav protsess – karm töö iseendaga. Minu hinnangul on see taim auga oma „ravimi“ nime ära teeninud. Kuigi hinge ravimine on meile läänemaailmas nii võõras ravimise meetod – siis järjest rohkem inimesi jõuab mõistmisele, et enamus füüsilisi probleeme saavad just alguse ju hinge tasandilt...


Marika ja Tomi rännak
 
HALLO, KOSMOS! Marika Tamm  
Marika Tamm on õppinud ärikorraldust ning olnud aastaid ettevõtja. 2008. aastal võttis ta ette mastaapsed maailmarännakud – plaanitud aastasest reisist sai aga siiani kestev sisemine teekond. Ta on joogat ja tantrat õppinud erinevate õpetajate käe all: Nityaba Balil, Charles Muir Californias, Margot Anand Tais, Uma Inder, Austraalia Tantrakooli, Polüneesia tantra ja muudki. “Tantra õpetas mind leidma enda seest vabaduse, lihtsuse ning väe – seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Enda tunnetamise ning kohalolemise oskuse arendamise abil on elu imelisus minu jaoks mitmekordselt avanenud,” jagab ta rõõmu õpetusest, mida ta nüüd edasi annab – nii Eestis, Balil kui ka Peruus.

Iidne India uskumussüsteem tantra ühendab spirituaalsuse ja seksuaalsuse. Tantra, mis tähendab "vabanemine läbi avardumise", on vaimne teekond, mis ühendab keha, mõistuse ja hinge, et kogeda ühtsust Jumalaga. Budismis ja hinduismis on see esoteeriline praktika ning tantrad on tekstid, kus on kirjas vadžrajaana õpetused – vadžrajaana on tantristlik budism, budismi kolmas suund hinajaana ja mahajaana kõrval, mis esitab end kui kiireim tee virgumiseni. Marika sõnul on tantra on õpetus, elustiil, filosoofia, tee iseendani, elu kui rituaal, elu võtmine nii nagu see parasjagu on – avardades teadlikkust, õpitakse eristama oma piiratud ego-loomust kõrgemast loomusest; avastades iseenda jumalikkust, hakatakse nägema jumalikkust oma armsamas, kõikides inimestes, kõiges elavas. Tantrat on võimalik õppida sukeldudes sügavuti jooga-yantrate-mantrate-mudrade müstilisse maagiasse või siis hoopis tegeledes süvitsi lihtsate tehnikatega, mis kasutavad meie seksuaalenergia- ning meeltepotentsiaali ulatuses, mida enamus kunagi kogenud ei ole.

Saates selgub: 

Kuhu võib viia soov saada paremaks armastajaks?
Milline on see kiirtee virgumiseni?
Mis eristab parema ja vasaku käe tantrat?
Kuidas liiguvad Shiva ja Shakti ehk mees- ja naisenergiad?
Mis on amrita ehk naiste armastuse nektar?
Millised on ekstaasi suurendamise võtmed?
Mis on neotantra?


esmaspäev, 25. märts 2013

"Nõnda kõneles Zarathustra"

          "Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?166515 raamat on Friedrich Nietzsche http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Nietzsche (1844-1900), saksa filosoofi, teadlase, luuletaja ja usukuulutaja põhiteos, tema vaimu ja hinge süntees, ülemlaul uutest väärtustest, aga ka rõõmulaul vanade väärtuste purustamise ekstaasist. Selles raamatus kõneleb ta lüüriku, filosoofi ja usufanaatikuna ühes isikus. Zarathustra lood ja õpetused liginevad sisulaadilt Kristuse ja Buddha kõnedele. Raamatu jutustus on katkendlik, juhuslik ja peategelase elu, Zarathustra saatus, kaob ära õpetussõnade taha, mis teost täidavad.

1882-1883 elas Nietzsche Põhja-Itaalias. Oma tavalisi radu pidi jalutamas käies ütles ta: Sel kahel teel leidsin ma kogu Zarathustra, eeskätt aga Zarathustra enese kui tüübi; õigemini, ta leidis minu ... Koosneb mitmest osast (Zarathustra läheb inimeste juurde 2 korda). Zarathustra, 40 aastaselt, läheb alla inimeste juurde jutlustama, alguses hulgale, hiljem üksikuile, kuid keegi ei mõista ta sõnu. Teises osas läheb ta uuesti alla inimeste juurde, peab oma õpilastele jutlusi, kuid tuleb jälle tagasi üksindusse, et saada küpsemaks oma igavese taastuleku õpetamiseks. Kolmas osa sisaldab elamusi sel tagasireisil ja kõnelusi iseendaga. Viimases osas tulevad inimesed ise tema juurde üles. 

Kogu teosest käivad läbi õpetussõnad, enamasti moraalset laadi, mis on tihti vastupidised praegusele moraalile. -Trooni juurde nad kipuvad kõik: see on nende hullus,- justkui õnn ise istuks troonil! Tihti aga on muda troonil tihti ka troon ise on mudal. Inimesed tahavad ennast tõestada sellega, et neil on juhtiv töökoht, parim auto, ilusaim naine, kuid vähe on neid, kes tunnistavad, et sellega kaasnevad ka negatiivsed asjad. Arvatakse, et raha on see, mis teeb sind õnnelikuks, kuid raha eest ei saa osta neid, mis peaks, meid tõeliselt õnnelikuks tegema, pere, armastus, vabadus, mõistus. -Vähe saab rahvas aru suurest, see on: loovast. Küll aga on tal taipu kõigi etendajate ja suurte asjade näitlejate jaoks. 

Tänapäeval inimesed teavad vähe, loetakse vähem mõtiskletakse elu üle vähem, ei nähta üldist pilti. Kui inimestelt küsida raamatute kohta või püütakse arendada vestlust siis tihti peale jäävad inimesed hätta ja tunnevad ennast rumalatena, kuna kahjuks teatakse rohkem sellest, kes kellega abiellub või kes tuntud inimestest lahutab. Need on aga teadmised, mis ei tee meid targemaks, vaid minu isiklik arvamus on, et see teadmine teeb meid vaid rumalamaks. -Halvasti tasub oma õpetajale see, kes jääb ikka õpilaseks. Oma uusi teadmisi tuleb rakendada ja edasi anda, et need ei ununeks. Vanemad annavad oma lastele tarkust edasi ja nemad jällegi oma lastele. -Vaadelda elu ilma himuta, mitte aga nagu koer, ripneva keelega. Inimesed peaksid vähem väärtustama materiaalset ja nautima elu seda kõige lihtsamas vormis. -See on pahempidi sant, kel kõike on vähe ja ainult ühte ülearu. Kasulik on teada igast asjast natuke; samuti on vajalik oskus rääkida oma tunnetest, kuulata teisi, olla mõõdukas ja mitte üle tarbida. Ühe oskuse viimseni täiuslikuks lihvimine, toob kaasa teiste oskuste kärbumise. Kõik kaob, seepärast on kõik väärt kaduma. Miski pole igavene, seepärast ei tasu olla kinni asjades, mida sa ei saa muuta. Minevikus tehtud vigadest saad sa õpid ...

"Nõnda kõneles Zarathustra" on üks neist tähtteostest, mis jäävad igavesti ühevõrra ajakohasteks ja ajakohatuiks, ehk nagu Nietzsche ise ütleb, raamatuks kõigile ja ei kellelegi. 

"Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi" ilmus eesti keeles Tartus Johannes Palla tõlkes (redigeerinud ja järelsõna kirjutanud Johannes Semper; Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus) 1932, kui Nietzsche oleks saanud 88-aastaseks. Kordustrükid on ilmunud kirjastuse Olion väljaandel aastatel 1993, 2006 ja 2008.

___________________________

Friedrich Nietzsche:
"See raamat on mõeldud vähestele. Võibolla pole keegi neist veel sündinudki. Võimalik, et need on lugejad, kes mõistavad minu Zarathustrat."

[Lehekülg 49:] Riik? Mis on riik? Hää küll! Avage siis kõrvad, sest nüüd ütlen teile oma sõna rahvaste surmast. Riigiks hüütakse külmemat kõigist külmadest koletistest. Külmalt ta valetabki; ja see vale roomab ta suust: “Mina, riik, olen rahvas.” Vale on see! Loojad olid need, kes rajasid rahvad ja panid nende üle ühe usu ja ühe armastuse: nõnda nad teenisid elu. Hävitajad on need, kes seavad püüniseid paljudele, hüüdes neid riigiks: nad riputavad mõõga inimeste üle ja sada himustust.

Iga rahvas kõneleb oma hää ja kurja keelt: naaber seda ei mõista. Oma keele ta leiutas endale kombeis ja õigustes. Riik aga valetab igal hää ja kurja keelel; mida ta iganes kõneleb, seda ta valetab – ja mis tal iganes on, see on tal varastatud. Võlts on temas kõik; varastatud hammastega ta pureb, purelik. Võlts on isegi ta sisikond. Keeltesegu hääst ja kurjast: selle tunnuse annan teile riigi tunnusena. Tõesti, surma tahet tähendab see tunnus! Tõesti, see viipab surma jutlustajaile! Liiga palju sünnib inimesi: ülearuste jaoks on leiutatud riik! Vaadake ometi, kuidas ta enda poole meelitab neid liigpaljusid! Kuidas ta neid neelab ja närib ja mäletseb! “Maa pääl pole midagi suuremat kui mina: jumala korraldav sõrm olen mina” – nii möirgab see koletis. Ja mitte üksnes pikakõrvalised ja lühisilmalised ei kuku põlvili! Ah, ka teile, te suured hinged, ta sosistab oma süngeid valesid! Ah, ta aimab ära rikkad südamed, kes meelsasti end pillavad! Jah, teidki ta aimab ära, teie vana jumala võitjad!

Te väsisite võitluses, ja nüüd teie väsimus teenib veel uutki ebajumalat! Kangelasi ja aulisi tahaks koguda enda ümber see uus ebajumal! Meeleldi ta soendab end puhta südametunnistuse päikesepaistel, – see külm koletis! Kõik tõotab anda t e i l e see uus ebajumal, kui t e i e teda kummardate: nõnda ostab ta endale teie vooruste hiilguse ja teie uhkete silmade pilgu. Söödana ta tahab teid tarvitada liigpaljude ligimeelitamiseks! Jah, põrguvigur leiutati selleks – surma hobu, kellel tilisevad jumaliku austuse ehted! Jah, leiutati surm paljudele, surm, kes ise end ülistab eluks: tõesti, südamlik teene kõigile surma jutlustajaile!

Riigiks ma nimetan seda: kus kõik joovad mürki, nii hääd kui pahad; kus kõik kaotavad iseenese, nii hääd kui pahad; kus kõigi pikaldast enesetapmist hüütakse – “eluks”. Vaadake ometi neid ülearuseid! Nad varastavad endile leidurite teosed ja tarkade aarded: hariduseks nad nimetavad oma vargust – ja kõik tuleb neile tõveks ja halbuseks! Vaadake ometi neid ülearuseid! Haiged nad on alati, nad sülitavad iseoma sappi ja nimetavad seda ajaleheks. Nad õgivad üksteist, aga ära seedidagi ei suuda nad kuidagi. Vaadake ometi neid ülearuseid! Varandusi nad omandavad, aga jäävad seega veel vaesemaks. Võimu nad tahavad ja enne kõike võimu kangi – palju raha, – need jõuetud! Vaadake, kuidas nad ronivad, need kärmed ahvid! Nad ronivad üksteisest üle, tõugates teineteist mutta ja kuristikku. Trooni juurde nad kipuvad kõik: see on nende hullus, – justkui õnn ise istuks troonil! Tihti aga on muda troonil – tihti ka troon ise on mudal. Hullud nad on minule kõik, ronijad ahvid ja palavikus jampsijad.

Pahasti haiseb nende ebajumal, külm koletis: pahasti haisevad kõik nad koos, need ebajumala-teenijad. Mu vennad, kas tahate siis lämbuda nende lõugade ja himude leitsakus? Pigemini purustage aknad ja hüpake vabasse õhku. Põgenege ometi halva haisu eest! Hoiduge eemale ülearuste ebajumala-teenistusest! Põgenege ometi halva haisu eest! Hoiduge eemale sest inimohvri tossust! Valla on suurtele hingedele maa veel praegugi. Vaba on üksiklasile ja kaksiklasile veel palju kohti, kus heljub vaiksete merede hääd lõhna. Valla on veel suurtele hingedele vaba elu. Tõesti, kes vähe valdab, see on ise vallatud veelgi vähem: kiidetud olgu väike vaesus! Sääl, kus lõpeb riik, sääl alles algab inimene, kes pole ülearune: sääl algab paratamatuma laul, see kordumatu ja korvamatu lauluviis. Sääl, kus riik l õ p e b, – vaadake ometi sinna, mu vennad! Kas te ei näe sääl vikerkaart ja sildu üliinimese poole? / ... /


 
"Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei ellelegi" 
 http://old.nommeraadio.info/meediapank.php?cat=Zarathustra

Richard Straussi sümfooniline poeem "Also sprach Zarathustra" 


Zoroastrism http://et.wikipedia.org/wiki/Zoroastrism , ka masdaism, on vanairaani dualistlik usund, mis pärineb I aastatuhandest eKr ning põhineb prohvet Zarathustra (kreeka keeles Zoroaster) õpetustel, kes seda reformis 6. sajandil eKr ja pani aluse zoroastrismi püha raamatu Avestale. 

Zoroastrism on varaseim teadaolev dualistlik ja maailmalõpust kõnelev usund ning olles oma aja suurim maailmareligioon, avaldas märgatavat mõju judaismi, kristluse ja uusplatonismi kujunemisele. Zoroastrism hävitati Iraanis 7. sajandi keskpaigal sissetunginud muhameedlaste poolt. 

Zoroastrismi põhineb kahe vastandliku jõu, kurjuse ja headuse maailma vahelisel võitlusel, millest võtavad osa ka inimesed.  Valguse ja headuse maailma valitseb jumal Ahuramazda http://en.wikipedia.org/wiki/Ahura_Mazda ning pimeduse ja kurjuse jõudude eesotsas on Ahuramazda kaksikvend jumal Angramanju. Ahuramazdal on sarnaseid jooni varasema Assüüria riigi peajumala Aššuriga. Olenevalt sellest kumba jumalat teenida, ootab inimest surmajärgses elus kas paradiis või põrgu. Taoline dualism võis tuleneda põliselanikest põlluharijate ja vallutajatest rändkarjakasvatajate vastuseisust.

Tavade hulka kuulus tulekultus ja ohverdamine, mida viisid läbi preestriseisuse liikmed atravanid ehk maagid. Surnukehad toimetati katuseta tornidesse - dakmadesse - röövlindudele nokkimiseks.

Zoroastrism arendas esimese indoeuroopa religioonina välja ka õpetuse maailma lõpust ja viimsest kohtumõistmisest, mis saabub koos Zarathustra uue kehastuse Saoshjanti tulemisega, kes sünnib neitsist ja päästab õigeusklikud inimesed. Viimases lahingus kurjuse maailm ja jumal Angramanju hävitatakse.

Zoroastristide püha raamat on Avesta http://en.wikipedia.org/wiki/Avesta , mille vanimad osad, Gatha http://en.wikipedia.org/wiki/Gathas hümnid, olevat Zarathustra kirjutatud. Hilisemad on preestrikoodeks, loitsud, prohvet Zarathustra legendid ja ettekuulutused. Avesta järgi on õiglase inimese voorused seotud maaharimise ja taimekasvatusega. Kolm rängimat pattu on surnukeha põletamine, raipe söömine ja loomusevastane suguelu.

        

teisipäev, 5. märts 2013

Tõnu Õnnepalu "Kuidas on elada"

I
Maiõhtutel
 
Kannikesed õhtuvalguses,
järve ääres esimene sääsk.
Nii ja nii palju maikuid
on juba möödas sündimisest.
Kui hea, et ta jääb ainult kaugemale.
Terve elu
põgened ta eest.
Ainult maiõhtutel ei vaata ette ega taha,
ei mäleta ega kavatse.
Vaatad noorkuud,
mis on ennast püstakile ajanud
ja põleb suveöötaevaga võidu.
Ikka veel on üks laulurästas,
kes vait jääda ei raatsi...
Ja siis ikka veel üks...
 
*
 
Saunast õue astudes
oli jala all tunda kahte rohtu:
mullast kulu, tänavust noort.
Saun on vana, see on veel nende saun.
Ja see on alati see aeg, kui nad käivad,
peale talve, enne kõrget rohtu,
maikuu õhtutel.
Ma ei näe neid. Nemad ei näe mind.
Nad näevad seda, mida mina ei näe,
heinamaid, kus mina näen metsa,
katuseid, kus mina näen taevast.
Ma ei mäleta nende elu,
nemad ei tunne mind.
Olen juhuslik möödakäija,
kes peatub siin, surnute kadunud külas,
mõne aasta või kuu, selle kevade.
 
*
 
Kõndisime läbi kadunud õuede,
mööda teid, mida mõne aasta pärast
enam metsast ei leiagi. Päev oli vilu,
hall, vaheaeg kevade suures ooperis.
Kui koju sain, tegin kohe tule alla,
nagu oleks see, mis ikka: sügis, talv,
viludad õhtud.
Ainult need õhtused linnud
ei lase unustada,
et meilgi on ometi elu,
mis pole kauaks antud.
 
*
 
Tuul tõusis täna ja nüüd on ööl uutmoodi hääl:
sahin. Lehtede pehme sahin.
Aga maiöögi võib olla pime, tummalt kohisev.
Kui silmad kinni panna, mis aeg see siis on?
See trepi eest läbi jooksev tuulehoog,
noorte lehtede närviline sahin...
Ma ütlen vaid noorte, sest ma tean,
aga igal kevadel, maikuus
sünnib aeg uuesti maailma,
meid kedagi tundmata.
 
Selles noorte lehtede sahinas
pole meid kunagi olnud.
 
*
 
Hommikul oli pikne, esimene siin.
Pärastlõuna oli hele, jahe, tuuline.
Imelik, et elu on seotud
nii paljude inimestega
ja samas mitte kellegagi.
Elad paralleelselt, inimeste silmad
jälgivad sind ja mõnda pilku
mäletad veel kahekümne aasta tagant,
mõnda üksikut...
 
Õhtulgi on roheline, läbipaistev, tuuline.
Vabaks saamine on ehk ainult mõte.
Elad elu, pilk pilkude seas,
näed mõnda ilusat pilti
sellest maailmast, kiindud, unustad,
kiindud... ikka küsin:
kui mitu aastat veel?
 
*
 
Väga tuuline päev, noori õrnu lehti lendab õhus.
Siis vihm. Siis õhtu. Siis vein,
siis mõtlen: mis veel poleks olnud?
Isegi armastus, see kõvasti ülehinnatud kinnisvara.
Kui lähed vaatama, ainult raudteevagun,
mis peatub korraks, ja päike tõesti paistab
perroonile, roosidele, ootajatele,
ainult et sinul pole sellega mingit pistmist.
 
Tuul ajav ikka mere poolt pilvi üles,
loojangus on need dramaatilised,
valgus nagu mingist metallist.
 
*
 
Kassid piirasid päeval suurt vana rästikut,
see oli hall, kuldne siksak seljal.
Arvasin, et ta on juba surnud,
aga polnud. Kadus. Maja alla vist.
Magab ehk minu all põranda all.
 
Pilvede õrn hall muster, mis venib üle taeva,
kõik õhtu värvid sees.
Kui ma vaid teaksin vastust, kui ma vaid teak-
sin...
Aga sündisin ilma.
 
*
 
Vaikne mittemidagitegemise päev,
vihma päev, rahu päev, seitsmes päev.
Vaatasin lahtisest aknast,
kuidas paks hall vihm lehvis tuules.
Miks jumal pidi tegema maailma,
et oleks rahu?
 
*
 
kuidas on elada
keset tuuliseid metsi
kus suure keskpäeva kohinas
metstuvi ulub
kuidas on elada majas
keset tuuliseid metsi
kui inimest polegi ligi
kuidas on elada
jah keset tuuliseid metsi
õhtul kui tuul jääb vakka
ja miks maikuus on valge
sest öö pole öö
aga hommik on alati hommik
keset tuuliseid metsi
 
*
 
kägu suveöös
kume üksainus...
ei, teine on kaugel
 
II
Istume kodust kaugel palvemaja trepil
 
Metsad lõhnavad soojas tuules,
ma ei tea miks see on,
kas väikesed roosad mustikaõied,
kas noored punakad haavalehed,
kas kaselehed, mis on veel noored,
kas kuusekasvud, kas kõik.
 
õhtugi on teist värvi, nagu ikka soojad õhtud.
Õhtud lõunamaal, apelsinikarva...
aga sääski on esimest korda
tõesti liiga palju.
 
*
 
Taevaminemispüha pärastlõunal
jäin tuule kohinas taevasse vaadates tukkuma.
Pikutasin puust pingil Reigi Jeesuse kiriku ees,
tuul oli läänest, sirelid seal alles õide minemas.
Und ei näinud, midagi ei näinud.
Ainult hea oli.
 
*
 
Sellist kevade, varasuve lõhna
pole enne tundnud.
Ei tea, kas kõik kevadel ei lõhna nii
või pole ma enne seda märganud
või ei mäleta
või ongi siin saare südames
niimoodi lõhnavad laaned?
 
Õnnistusrikas kevad.
Kui na vaid oskaksin
seda vastu võtta.
Sellist ju enam ei tule.
Teised tulevad, teistele...
Aga seda lõhna?
Kas nad tunnevad?
 
*
 
Kui hea on siiski oma põgususest
vaadata suvisele merele:
lõputa valgus, hingus.
 
*
 
Rahu, mida olen otsinud,
on alati olnud see,
mitte see, mida olen otsinud.
See, mis on mulle, mitte see teine,
mitte keegi teine.
Rahu: kuninglik meri,
olla eikellegi tundmatu nimi
su tühjas sinises täna.
 
*
 
Suurtes vastutuulelainetes
tagasiveerevate kivide klõbin
oli hääl, mida mäletaks.
 
*
 
Maanteel tuli autosse heinalõhna.
Eile kuulsin siin esimest ritsikat.
Õnn on ka möödumises.
 
*
 
Kuumus oli lõunamaareis, nüüd läbi.
Tagasi harilikus: viludas tuules.
See on nagu süüdistuskokkuvõte:
sured, ja kõik oli ilmaasjata.
Ilmaasjata on puud tee ääres tolmused,
ilmaasjata sai kevadest nii ruttu südasuvi,
ritsikadki, tõesti, ilmaasjata
oli see väike siilinahk keset maanteed,
ilmaasjata tõused, et olla kurb,
et anda valesid vastuseid,
kuulata õhtu rahustavaid hääli põllul,
ei tea mitut rääku, ikka mingi raskus
südames.
 
*
 
Suured vihmad on alla sadanud,
sääsed on kadunud,
käod veel kukuvad lähedal.
Neppki lendas üle.
Taevas läheb vastu ööd veel lahti,
aga ööd ei tule, tuleb lihtsalt väsimus.
Suur väsimus tuleb nagu päeval tuli suur vihm.
 
Pese mind reisimisest, võõrsilolekust, elust.
Lase uni sisse.
Küll see kevad läks kiiresti mööda,
linnulaul hõrenes ruttu.
Varem oli kevaded nagu pikemad...
Aga kas ma siis mäletan midagi?
Suveöötaevas ongi loodest täiesti lahti,
valgust voolab sealt tuulega, väsimust.
 
*
 
Istusime kodust kaugel palvemaja trepil,
sõime poest ostetud saia ja piima,
tuliliiliad trepi ees veel ei õitsenud,
eemal ehitati maanteed,
lillepeenrad olid rohimata,
ja neid ei tule enam kunagi,
neid valgete pearättidega naisi,
kes koju minnes ikka
rätikud peast võtsid
ja neid pea kohal lehvitasid,
lauldes laulu suurest hommikust,
kus me kord kohtume kõik.
 
Lihtsalt üks suvi.
Palju maasikaid tee ääres.
 
*
 
Kui küllalt vara ja küllalt kaua
hommikul vikatiga niita,
kui ilm on mõnusalt tuuline,
niidad ennast äkki suve sisse.
Kõik muutub kergeks, eriti tulevik.
Metsatiigist ujumast tulles keskpäeval
männikud lõhnavad nagu suvel.
See ta ongi.
 
*
 
Istusime söödiservas, oli õhtu,
küla ümber tegid veel masinad heina,
odrapõld tee ääres oli läikiv ja siidine.
Tundsin juba ette nostalgiat
selle rahuliku soovideta suve,
nende soojade tuuliste päevade järele,
kui nad on läbi,
kui elu on muutunud, kui pole enam
seda rahu.
Tõesti, neis päevades
ei igatse kuhugi, kedagi.
Kägu raba pool, nagu kauge kell.
Kolmveerand kaksteist.
 
*
 
Rohusel laiutükil lainelobinat kuulates
võib üsna taevasse ära kaduda.
Seal on lennukijälg,
pärast tukastust - jälg jäljest.
Saaremaa pool seisab kõrge pilveehitis.
See hajub õhtuks läände.
Vesi on soe, tuul merelt õrnalt jahe.
See peabki olema õnn.
Ei mina tea, mis veel.
 
*
 
Läänetuul, hallid pilved
käisid korra üle, viisid palavuse,
tõid veidi kurbust, mitte vihma.
Õhtul jälle puhas päike,
väntasime küla vahele:
värskeid heinarulle
nii kaugele kui silm ulatub.
Viljapõllul juba veidi küpset lõhna.
Kõik läheb nii ruttu,
kuigi päevad on pikad nagu teed.
Suvi on südamest alati lõputu,
ometi kuskil aina see ootamise tunne.
 
*
 
Vana mees vanas puukirikus,
tema tatsamise vaikne sahin
ja üks sisselennanud herilane,
kes otsib asjata oma sajandit.
 
*
 
Kiriku ümber
puhus täna see vägev soe tuul,
kõik kohises lakkamatult,
kõik viis lendu, tooli, padja, raamatu,
teetopsi, küpsisepaki...
 
Imelik oli vaadata, et küünal keset kirikut
leek isegi ei võbelenud.
Kõik see möll
oli ainult väljas.
 
*
 
Esimene august.
Kohe ongi kõik teistmoodi:
puude varjud teel sügavad ja teravad,
valgus mändides kerge ja vaba.
Aga ta on juba seal, üleval,
mitte enam siin, all.
Kuigi võib paista...
Kuigi ammu olen ma juba vari
rohkem kui valgus?
Korjasin suuri musti mustikaid
sellele küsimusele mõeldes.
Kui ammu? Millal...
Metsatee oli tühi ja vaikne nagu alati,
aga kuidagi veel tühjem ja vaiksem -
nagu alati augustis.
 
*
 
Magasime mere kaldal ööd.
Laintemühin uinutas,
aga magades seda enam ei kuule.
Kui ärkad,
on see ootamatult vali mürin.
Pead harjuma.
 
Küll me ikka sukeldume sügavale
vaikusesse endas
magades.
 
*
 
Suveteater.
Öös ära sõitma asuvate näitlejate hääled -
igatsus mustlastega kaasa minna,
igatsus olla mujal ja teine.
Täiesti teine.
 
III
Nagu kõik, mis on loobunud
 
Kui ärevalt pimedad on juba õhtud!
Mõni müstiline pilvehari helendab veel taevas,
üle puistatud paari esimese tähega.
Vihma ei saja enam, puud kahisevad.
Rohi, mida vaatasin pärast sauna
lahtise akna all istudes
ja kehal jahedat tuult tundes,
oli roheline, niidetud, taas kasvanud,
leppinud, mõttetu, vana.
Ühtegi õit.
Ainult kaks sookurge lendas üle.
Nende hääled,
kui nad olid juba kaugele jõudnud.
 
*
 
Kõva tuulega on mere ääres
rohkem vaikust
kui vaikse suveilmaga.
Mühin on suur vaikus,
kustutab hääled,
peaaegu mõttedki.
 
Veel sügavam on vaikus
kõrgel künkal
taevasse vaadates:
tuulesuhin vanas männis.
 
*
 
Kaduvate pilvede maastik
oli õhtul Reigist tulles
maantee kohal täiesti teine.
Neid oli nii palju
ja ma ei mäletanudki,
et nad sügisel sellised on.
Ja et valgus on nii hele
ja nii kurb ühekorraga.
 
*
 
Täiskuu taas täiuslik - ja ülev.
Jahe, kõrgete lindude salapäraseid hääli
tumesinises.
 
Linnas tuli nii palju inimesi vastu,
igaühel on surm ja elu kaasas
nagu varajane sügispalitu.
 
Tuul viskas terve pilve
kollaseid pärnalehti
mu jalge eest jõele.
 
*
 
Sookured hommikul akna taga,
nagu kevadel... seesama paar ehk.
Mahedus, tasadus, sügisesus
hinges laiali
nagu need suured punased pilvikud
metsa all - muist juba vanad.
 
*
 
Nägime kõrrepõldu päikeses
kõrgete valgete pilvetornide all,
lagedat ja täiuslikku
nagu kõik, mis on loobunud,
nagu kõik vastu sügist, talve.
Tuul oli sel õhtul veel väga soe.
 
*
 
Kevad hakkab meelest ära minema,
märkasin: millal see oligi,
kui nepp viimast korda
õhtul üle lendas?
Viimast korda
ei mäleta kunagi.
 
*
 
Öö on korraga hämmastavalt pime.
Tõesti, ei näegi enam treppi ega midagi.
Aga soe on. Päeval istusime rabasaarel
sooja tuule käes. Pärast korjasime pohli.
Vahepeal käisin suures linnas,
kus oli kõik nagu suures linnas:
inimeste möödumine nagu lained,
näod nagu lõputud peegeldused,
mis midagi ei tähenda.
Ainult enda mõtted, kujutlused,
kuhugi me oleme üheskoos teel,
ainult ei tea, et üheskoos, ja ei aima, kuhu.
 
*
 
Nüüd on see rahutus korraga kõikjal,
eriti nendes tumedates pilvedes,
mis veel vastu ööd
kõik kuhugi tõttavad.
Eriti selles
hootises kohinas,
mingis metsloomakisas,
viludas tuules.
 
Jah, ja veel mingi rahutu pidulikkus
selles kõiges, eriti neis lehtedes,
mis eile hommikul akna tagant läbi lendasid,
just nagu hiljaks jäänud liblikad,
ja selles varajases öötaevas,
kus osa pilvi, kõige suuremad,
on hoopis valged
ja täiesti rahulikud
nagu jäämäed.
 
*
 
Kirikus ei käinud täna kedagi.
Sügis. Reisijad reisinud, suvitajad suvitanud.
Ainult üks vana mees
jutustas mulle oma elu.
See võttis kümme minutit.
 
*
 
Päeval oli veel suvi. Peaaegu. Palav.
Sügis tuli tagasi õhtul, koos jahedusega,
mis selgest taevast laskus
ja mis pole siiski veel külm.
Suvi siiski
saab läbi. Ja valus on, kui meenutan elu
ja kõiki neid kohti, kus ta olnud on.
Pole kuhugi jääda osanud.
Tegin tuld, vaatasin tähti, kuulasin,
silmad kinni, haabade kohinat.
 
*
 
Hommik oli vihmane ja hämar
ja kohe paistis mets juba nii roostes.
Aga priske noorkuu on nüüd ta peal,
värve pole, ainult vaikus ja lõhn,
mis on imelikult värske, kevadine.
Kevadeni mõelda küll ei jaksa.
 
*
 
Elu saladus kerib ennast kokku ja lahti,
nagu uss sügispäikeses.
Öö tuleb päris külm.
Hirvepullid mörisevad mõõdukalt.
Kuu ujub metsa kohal pilvedes.
Sügis, ilus aeg, võtab võimust.
 
IV
Ööst öösse
 
Jah, see aeg on äkki käes,
kui sa märkad, kui palju on hallis värve.
Korraga tuleb meelde,
et oled neid alati armastanud,
neid videvikke, kui midagi nagu ei näe,
aga vaatad, puurid oma pilgu
sinna õrnadesse hallidesse kardinatesse.
Sügavale õhtu südamesse.
 
*
 
Ma olen teinud kõike, proovinud kõike
ja miski pole aidanud...
Enesepettuse kõrgem pilotaaž.
Tegelikult ma pole teinud midagi.
Veel kõrgem...
 
Ülelendavate kurgede hääled
loojangu ajal, saunas, lahtisest aknast.
Kui erinevad on nende kiirustavad hõiked
nende kevadistest hõiskamistest.
Usk: jääda, jääda!
Põgenemine: minema-minema-minema!
 
*
 
Metsajärve tume vesi sügisel:
ilustav peegel -
kõrkjad ja rohi seal
on palju värvilisemad, sügavamad,
huvitavamad kui kõrkjad ja rohi,
juba vanusest tuhmid.
Vaadata sellesse peeglisse,
päikeselisel õhtul,
kui veel on soe.
 
*
 
Õhtud muutuvad tumedaks ja kohisevaks,
õhtute tumedus muutub kutsuvaks.
Tahaks ikka sinna sisse vaatama minna.
Neid värve, mis veel üksikuna
nii kaua põlevad: see punane rohi rabal,
need paar kaske, paar haavalehte teel.
Neisse tahaks vaadata,
samuti mändide tumedusse,
mis vaikselt liigub.
 
*
 
Vana naise hääles
on teed, mis siit kord läbi
heinamaade viisid,
ja noored inimesed
nendel teedel suveööl.
Mujal pole enam neid teid
ega neid inimesi
ega neid heinamaid.
Ainult muutumatud tähed
põlevad ikka
muutunud maastiku kohal,
nagu siis,
nii ka täna öösel.
Korraks on tunne,
et see kõik...
Aga ainult tähed üleval
on täna nii elavad.
 
*
 
Vaikus siseneb juba ka päeva.
Vahin hämarusega tõtt,
koorin poolkäsikaudu kartuleid.
 
Hingedele olevat vanasti
värsket liha pakutud.
Panen lihapallid ahju.
Söön üksi lambivalgel.
Üksi oma hingega.
 
*
 
Veel parem
kui nende päevade hallus
on nende ööde must.
 
Kuulata pimedas saunast,
kuidas südames laulavad metsad.
 
*
 
Hämarusel on nüüd õhtuni
nii mitu faasi.
 
Üks on see, kui vaatad
väikeste kuuskede erka rohelist,
aga kaugemal
on kõik juba peaaegu must-valge,
tušijoonis, selge ja sulav.
 
Teine on see, kui seisad rabaserval
ja hämarusest hõljub välja
öökull.
Tema küünte krabin,
kui ta männioksale laskub,
on ainuke hääl.
 
Siis liugleb ta jälle rabale,
nagu kukutaks end
pehmelt öösse.
 
*
 
Hääled päeval (õue peal käies,
puid tehes, sauna küttes,
õunapuu all pesu loputades):
 
ronk, kes teist taga ajab,
paar tihast, üks lendab esikusse,
mõned püssipaugud,
jahimeeste autod,
mis õhtu eel mööda sõidavad,
soku haukumine lõuna pool.
 
Siis saun, vaikus, udune öö,
vaikus, paar tuuleohet, novembriöö.
 
*
 
Vaadata valguse kadumist taevas,
lagedas paigas, üksikus paigas,
kus poolkuivanud rohi
kahiseb tuule käes alandlikult ja tasa,
nagu ta on kahisenud alati.
 
Vaadata sellesse taevasse,
nagu kellegi pilku,
aga midagi ei vaata sealt vastu,
sest see pole kellegi pilk
peale su enda,
ja on lihtsalt november, õhtu,
nii palju kordi olnud
kordumatu tühjus.
 
*
 
Lõpuks ometi on nad väljas kõik:
Kassiopeia üleval,
uhke vibukütt Orion
kagus metsadest välja astumas
(kell kolm öösel ta sihib
otse aknasse),
Luik, Castor, Pollux
ja samuti see sähvatus,
mille jooksul
kunagi midagi
soovida ei jõua.
 
*
 
Taevas oli täna kaks korda lahti.
Esimene kord päikeseks,
teine kord õhtuks.
Terve päev läks sinna üles.
Vahepeal, hämaras,
otsisin kahte väikest kuuske
Reigi Jeesuse kiriku altarile.
 
*
 
Saunast õues käies nägi tähti.
Tuul tõusis,
on nad peitu ajanud.
Tuleb vist tormisel ööl
läbi unede seila.
 
*
 
Terve päev pimedust ja vihma,
lõpuks kõrgustes ujuv poolkuu,
Pärdi Te Deum raadiost,
Orion täies ilus.
Ka puuhunt lõpetas oma ragina
selleks ajaks - koorem sai täis -
ja sõitis kolinal mööda,
nagu nad sõidavad siit, nagu rongid öös,
peal laastudeks jahvatatud
märg sügismets, pikad kraavid,
tuuled, metsloomasammud, ööd.
 
*
 
Kuulsin talve häält:
rahesadu lähenes üle metsa.
Pimedaks läks.
 
*
 
Hallid päevad
vee ja lume vahel.
Ei märkagi, kuidas lähevad.
Ainult kirjaread ja unenäod
jäävad meelde.
Muud midagi.
 
*
 
Metsad kohisevad
päevast päeva
ööst öösse.
 
V
Järgne ainult
 
Tõnisepäeva lõke,
punased sädemed
vastu valget sulalumesadu.
Mõni täht ka.
 
*
 
Kuulan sulaöö vaikuses hääli.
Mingid loomad kuskil. Koer? Hunt?
Niiske öö. Võõrad sõnatud olendid.
 
*
 
Õhtul vilistasin üle lume,
et kuulata metsast kaja.
Musträästas kädistas vastu!
 
*
 
Veebruaripäike väikelinna majadel -
alati tunne, et kusagil
on siiski parem maailm,
võimalus - kuskil ees,
seal, päikeses.
Järgne ainult.
 
*
 
Ere kuuvalgus pakases.
Lume sinine sädelus katusel.
Külma aupaugud siit ja sealt.
Lähen istun soojal saunalaval,
mustas kambris,
akna taga valge, mõistatuslik,
välja arvav, ääretu.
Elul on päris kitsad piirid,
kuigi tunduvad laiad.
Oleme mõelnud nad laiaks.
 
*
 
Valge pühapäev:
mitte midagi ei toimu
(pole illusiooni, nagu toimuks),
käid, kõnnid keskpäeval päikese
ja külma tuule käes,
tuled koju, jood kohvi,
kuulad raadiost midagi,
teed tule ahju,
loed Spenglerit, jood veini veidi,
kuulad veel raadiot.
Väljas sajab pehme lumi,
summutab kõik.
 
*
 
Absoluutne päike.
Seista selles.
Nägu, käed, peopesad.
Soojus algallikast.
 
*
 
Tasane uksekääksumine:
üles-alla õõtsuvad jääpangad
jää ääres, õhtul.
Vaikseid tumedaid linde vabaveel,
loojang.
Uksed kuhu: talve, kevadesse,
teisele poole?
Keegi pole seal käinud.
 
*
 
                            Tuhkapäeval
 
Nägin põrmu.
Inimese surnukeha kirikus.
See ei meenutanud midagi
seda elavat, kelle jutte mäletan,
häält, arvamusi, aeda.
Mis preester ütles
ja raamatut ette lugedes,
meenutas elu sama vähe.
Kõik tuleb uuesti välja mõelda,
uuesti öelda, uskuda.
 
Sestsaadik sajab ladinal vihma.
Külmutatud surnukeha
jäi põletamist ootama.
 
*
 
Täiskuu, ilmamuutust õhus,
õrna kevadelõhna.
Vastutuul väljadel,
kui tulin suuskadega lehti toomast,
oli õige kibe.
Mõelda, et tuleval kevadel
ega vist kunagi enam
ma neil väljadel ei liugle.
 
*
 
Hommikuhämaras
laulab üks musträstas
otse mu ees
veel raagus punasesõstrapõõsas.
Nii lähedal. Nii selge.
Nii hämar veel,
et ta vist ei näe mind.
 
Pole kunagi teda
nii lähedalt kuulnud.
 
... 
 
Kuidas on elada, kui
jällegi tuleb sügise,
jälle vihmad ja unustus,
kui tead, et sa siia ei jää,
et polegi kuhugi jääda
ja astu kuspoole tahes,
ikka ta tuleb vastu,
see õhtu nii suur
ja nii tasane.
 
Kuidas on elada, kui
sul iseennast ei olegi,
ainult üks tuttav tee
läbi võõraste metsade,
sügisesse viiv, talve,
kuhu veel, pole aimugi.
 
Kuidas on elada, kui
keegi ei tea, mis on armastus,
igaüks teadis ja unustas,
igaüks, iga eikeegi.
Ja nüüd tuleb lihtsalt sügise.
Vihm läbi mitmete õhtute,
aja tühine kannatus,
usk, mis on kusagil vahepeal,
alati kusagil vahepeal,
mitte maas ega taevas,
vaid selles varases hämaras,
millesse see kõik kaob.
Kuidas...
Kuidas ta kaob,
seda iial ei näe,
sest täpselt siis ongi pime.
 
Kuidas on elada, kui
just mõtlesid minema hakata,
ja korraga näed,
et oled ammugi läinud.
Kuhu, keegi ei tea,
sest keegi ei tea, kust sa tulid
ja ise sa enam ei mäleta.
Mõtlesid ainult minna...
Minna, jah, aga kust?
 
Ennäe, kuidas vihmad tulevad,
ennäe, kuidas tulevad õhtud,
kuidas vesi saab mustaks ja sügavaks,
maa saab vaikseks ja paljaks.
Oled sa valmis?
Ei tea ju.
Sest kõik, mis sul anda on,
ei maksa eriti midagi,
kõige eest, mis sa tahad,
tuleb sul maksta kõik.
Valgust jääb väheks maa peal,
pikkadel teedel, mis lähevad
metsade südame poole.
 
Rahugi on seal kusagil.
Tasuta, muide, külluses.
Rahu. Jah, aga kuidas
 
*
 
Hingata sisse seda
oktoobrihommikut neemel.
Hõbedast, ühtlaselt kohisevat,
väikeste lindude hääli tikitud täis.
Need on pöialpoisid, nad on kuhugi teel.
On sügis.
Hingad: on elu.